Erialast

Tekstiilidisain kui eriala

Tekstiil on eelkõige kaasaegne disain, milles loovalt leiavad rakenduse nii vanad oskused kui uusim teave materjalidest ja tehnoloogiatest. Loomulikult on disainiprotsesside käivitajaks kasutajakeskne mõtteviis ja orienteeritus probleemi lahendamisele. Samas peame oluliseks ka loojakeskset autoriloomingut.

Tekstiilide kasutusvaldkond on täna laienenud: nano- ja biotehnoloogia, elektroonika jt kõrgtehnoloogilised valdkonnad on toonud tekstiilide väljatöötamisse ja viimistlemisse revolutsioonilisi muudatusi. See on suureks väljakutseks ka disaineritele.

Kaasaegses maailmas on oluliseks tõusnud nii sotsiaalne disain, kui ka väikestele kasutajagruppidele suunatud nišitooted. Läbi projektide, mis tegelevad probleemide teadvustamise ja lahenduste otsimisega, saavad tudengid kogemuse olla disaineritena kasulikud.

Osakonna iseloom, mõtteviis ja filosoofia

Tekstiil säilitab eneses ajastute teadmised ja traditsioonid, lood ja pärandatud töövõtted. Tekstiil omab nii kultuurilist, majanduslikku kui ka sümboli tähendust. Uus ja põnev tekstiilikasutus on tihti unustusse vajunud vana oskuse modifikatsioon.

Et olla professionaal ning luua kaasaegseid tooteid või kunstiteoseid, on vaja teada, mis maailmas toimub ning tunda tekstiilide loomise protsesse. Kommunikeerumine eri tasanditel aitab võrdsena osaleda disaini- ja kunstikultuuris. See on ka tekstiilidisaini osakonna kreedo.

Kuidas õppimine toimub

Osakond annab laialdased oskused tekstiili ideede väljaarendamiseks ning tehnilised teadmised nende kujundamiseks, toodete väljatöötamiseks ja tootmiskõlblikuks arendamiseks.

Õppekava sisaldab teooria- ja praktilisi aineid, millest osad on kohustulikud ning osad valitavad. Väikesed õppegrupid tagavad tudengile individuaalse juhendamise ja vahetu tagasiside kogu õppeprotsessi vältel. Lisaks erialastele tehnoloogiatele õpitakse tundma tervet protsess i— tekstiilide ideest kuni viimistletud tooteni. Omandatakse ka erinevate arvutiprogrammide kasutusoskused (Adobe Creative Suite, Weave Point, Kaledo).

Lisaks tekstiili eriala spetsialistidele on õppetöösse kaasatud sisearhitektid, kujutavad kunstnikud, disainerid ja moekunstnikud. Sageli toimuvad projektid koostöös teiste osakondade ja ettevõtetega. Sellised koostööprojektid annavad disainerile vajaliku probleemide lahendamise oskuse, reaalse tööelu kogemuse ning võimaluse näha oma loomingut valmistootena.

Tekstiilidisain Kunstiakadeemias

EKA otseseks eelkäijaks on 1914.aastal asutatud Eesti kunstiseltsi Tallinna Kunsttööstuskool. Naiskäsitöö (juh. E.Paullberg) õppetöökoda oli üks esimestest, mis 1917 kooli uues põhikirjaga ellu kutsuti. Naiskäsitöö erialal õpetati põhiliselt tikandit.
Riigi Kunsttööstuskooli tekstiili eriala kasvandikest on Eesti tekstiilikunsti ajalukku läinud Mari Adamson, Leesi Erm ja Ellen Hansen.

Pärast sõda, 1944-51, algas süstemaatiline kõrgema haridusega tekstiilikunstnike ettevalmistamine Eestis. Professor Mari Adamson, silmapaistev isiksus ja tekstiilikunstnik, olles pärast Kunsttööstuskoolis õppimist täiendanud end “Pallases”, Pariisi ja 1940 Jaan Koorti nimelises Riigi Rakenduskunstikoolis telgedel kudumises, töötas kateedris üle 30 aasta. Õppetöö tarbekunsti aladel kestis 6 aastat.

1950. aastad olid tekstiilikunstihariduses otsingute aastad. Suures mahus tegeldi ornamentaalse ja figuraalse (sageli nõukoguse-temaatilise) kompositsiooniga. Koostööd tehti mitmete ettevõtetega (Punane Koit, Sindi 1.dets. nimeline Tekstiilikombinaat, Pärnu Linavabrik), kus toimusid suvised tööstuspraktikad.

1960. aasate “sula” ajal alustas ERKI koostööd sotsialismimaade kõrgkoolidega. Põhitähelepanu pöörati tarbetekstiilide kujundamisele. Õppekavasse kuulus eeskätt interjööriga seotud dekoratiivne tekstiil üksikesemest ansamblini välja. Gobelääntehnika maalilistest omadustest lähtuv loominguline vabadus inspireeris diplomitöö teemana tulevasi õppejõude Anu Rauda ja Maasike Maasikut.

1970. aastatel püüdis tekstiilikunst rõhutada monumentaalsust ja sisulist kandvust, seetõttu pöörduti üha enam kujutava kunsti stiilivõtete poole. Algas käsitrükitehnikate õpetamine. Tudengid korraldasid populaarseid ERKI moeshowsid, paljud tekstiilitudengid osalesid Kaljo Põllu õppeekspeditsioonidel soome-ugri rahvaste juurde. Anu Raud viis suvised etnograafiapraktikad Kihnu saarele.

1980. keskpaigast muutus õppeprotsess loovamaks ja vabamaks, hakati juurutama õppetööde sügavamat analüüsi.

1990. aastatel algas koostöö Helsingi Tööstuskunsti Kõrgkooliga. Alustati erialakeskse arvutiõpetusega. Käivitusid erialased valikained, erinevate autoritehnikate katsetamine. Sidemete loomine eesti tekstiilitööstusega. Osalemine sisustuskangaste kavandite kollektsiooniga Heimtextil messil Frankfurtis.

1998. aastal asutati Mari Adamsoni preemia parimale tekstiiliüliõpilasele.