1930. aastatel kujunes saksa stiilis rahvarõivamood, eriti dirndl-kleit, ülemaailmseks moesensatsiooniks. Vaheldumisi nimetustega fashion à la Tyrolienne ja dirndl-style tuntud kleiti, mida iseloomustasid liibuv pihik, avar seelik ja valge pluus, käsitleti saksakeelse Kesk-Euroopa rahvarõivaste moeka tõlgendusena. Seda peeti eriti sobivaks ajastul, mil pärast 1920. aastate androgüünset rõivamoodi tõusis taas esile naiselikkust rõhutav siluett. Samal ajal äratas dirndl nii moerõiva kui ka traditsioonilise rahvarõivana saksa rahvuslaste tähelepanu, kes püüdsid seda säilitada ja ümber kujundada kaasaegseks rahvarõivaks, mis väljendaks natsionaalsotsialistlikku poliitikat. Kuigi rahvarõivaste uuendamise ja ühtlustamisega tegelejad rõhutasid vajadust tõmmata selge piir moe ja traditsiooniliste rahvarõivaste kandmise tavade vahele, näitavad dirndl’i populaarsed tõlgendused, eriti noorte moeloojate ja kandjate seas, et tegelikkuses oli see piir märksa hägusam.
Võttes selle oma ettekande lähtekohaks, uurin dirndl’i kandmise, säilitamise ja valmistamise praktikaid piirkonnas, kus saksa stiilis rõivastus oli eriti teravate vastuolude keskmes: 1930. aastate Tšehhoslovakkia saksakeelsetel aladel.
Käsitledes etnograafia ja moe põimumist ning nendevahelisi pingeid ajal, mil paljud sudeedisakslased soovisid ühineda Kolmanda Reich’iga, vaatleb ettekanne dirndl’it kui vaidlustatud pärandivormi, millest kujunes nii kohalikul kui ka rahvusvahelisel tasandil silmatorkav avaliku poliitilise osaluse väljendus. Selle asemel et käsitleda dirndl’i poliitilist tähendust lahus selle rollist moerõivana, väidab ettekanne, et neid kahte aspekti tuleb vaadelda koos. Just nende kahe pooluse vahelisel alal tõuseb dirndl esile rõivaesemena, milles peegeldusid mitmed 1930. aastate Kesk-Euroopa modernsuse kesksed vastuolud ja arutelud.