Rubriik: Kunstiteadus ja visuaalkultuur

13. oktoobril toimub Tallinna Kirjanike Maja musta laega saalis (Harju 1) konverents sarjast “Etüüde nüüdiskultuurist”: “Väljad, ruumid, rajad: etendus- ja visuaalkunsti piiriülesed vormid”.

“Inimestele meeldib asju lahterdada [—]: kujutava kunsti kuuluvusega ei taheta tavaliselt segada teatrikuuluvust ja vastupidi. Mõlemad valdkonnad eelistavad jääda “puhtaks”. Olen aga ise avastanud, et ükskõik millist loovat kompositsiooni on mingist hetkest peale võimalik ehitada samadel alustel: teatrilavastus allub teosena täpselt samadele reeglitele, nagu maal või videoinstallatsioon, küsimus on pelgalt vahendite valikus.” Nõnda vastas Ene-Liis Semper 2017. aasta Veneetsia biennaalil esitatud küsimusele oma kunstnikuidentiteedi kohta.

Euroopa kultuuri traditsiooniline kiindumus “puhastesse” fenomenidesse on hakanud murenema alles viimasel poolsajandil: ajal, mil teatri- ja etenduskunsti avarale maastikule on siginenud üha enam nähtusi, mis kaugenevad mitte ainult dramaatilisest, vaid ka postdramaatilisest teatrist, kohtudes visuaalkunsti performatiivsete vormidega. Teisalt on visuaalkunstid leidnud ühisosa teatri, filmi, heli- ja sõnakunstiga. Katsetatakse leitud kohtade, objektide, materjalide, helide, tehnika ja kehadega, pööratakse mänglevalt pahupidi senised tavad, žanrid ja struktuurid. Vaatajad-osalejad kohtuvad uue reaalsusega ootamatutes paikades, kuid piiriületusretked jõuavad ka peavooluteatrisse.

Seda etendus- ja visuaalkunsti otsingulist ala on proovitud püüda eri terminivõrkudesse nagu visuaalteater, installatiivne ja füüsiline teater, performance’i-, objekti- ja materjaliteater. Mitmed uurijad on katsunud jõudu uute hübriidvormide eritlemisega, alates nende vormide kujunemisloost dadaistide, futuristide ja sürrealistide tegevuses kuni tänapäevaste teosteni välja. Richard Schechner on kirjeldanud neid etendusuuringute, RoseLee Goldberg etenduskunsti ja Hans-Thies Lehmann postdramaatilise teatri käsitlustes, mida täiendavad kunstidevahelisuse ja intermeedialisuse teooriad ning semiootilised mõtisklused tõlkimise, piiride, keele ja struktuuride üle. Eesti publik on kohtunud etendus- ja visuaalkunsti põimingutega Baltoscandali ja Tallinn Treff festivalil, samuti esindavad seda suunda mitmed kodumaised kunstnikud: Ene-Liis Semper, Erik Alalooga, Andrus Laansalu, Taavet Jansen, Renate Keerd, Mart Kangro, Joel Väli, Urmas Lüüs, Erki Kasemets, Anita Kremm, Liisa Saaremäel, Netti Nüganen, Keithy Kuuspu jt.

Kuidas luuakse nüüdiskultuuris hübriidseid, eri kunste põimivaid ja ristavaid vorme? Millised piirid eraldavad eri kunste, kunsti ja elu, etendusi, aktsioone ja sündmusi? Kas piirilolemine või piiriületamine võib ka tänapäeval tähendada seda, et piirilolija muutub nähtamatuks? Kuivõrd sobib keele loodud maailm keelevälise maailma kirjeldamiseks? Sellistele küsimustele otsitakse vastuseid sarja “Etüüde nüüdiskultuurist” 19. konverentsil.

KAVA:
11:15-12:45
Liis Kibuspuu. Leonhard Lapini „Multiplitseeritud inimene“ (1980): Eesti esimene performance’i-teatri lavastus
Heili Einasto. Kohaspetsiifilistest tantsulavastustest 1990. aastatel
Urmas Lüüs. Teatraalsest installatsioonist installatiivse teatrini

Kohvipaus 15 min

13:00-15:00
Eero Epner. Alguses ei olnud sõna
Helen Kannus. Kuhu kaod, neljas sein? Ühe konventsiooni hääbumine Eesti teatris
Evelyn Raudsepp. Sotsiaalne publik hüpersotsiaalses ühiskonnas
Ene-Liis Semper. Untitled
Lõunapaus

16.00–18:00
Anita Kremm. Mis on see, mis läidab
Kristel Nõlvak. Ene-Liis Semperi impulsiteater ja tühi ruum
Andrus Laansalu. Liikuvad pildid
Henri Hütt, Kärt Koppel. Konverentsi kattevarjus kõigest, mis südamel

Korraldajad:
Nüüdiskultuuri uurimise töörühm (EKA, TLÜ, TÜ) ja Eesti Kirjanike Liit
Toetavad:
Eesti Kultuurkapital, Eesti Kunstiakadeemia teadusfond

Dekoloniseerimine muusemites läbi Ida- ja Kesk-Euroopa prisma

Teisipäeval, 21. oktoobril kell 18.00 toimub Eesti Kunstiakadeemias avalik üritus, mis keskendub dekoloniseerimise mõtestamisele Ida-Euroopa muuseumides, tuues kokku rahvusvahelised, piirkondlikud, ja kohalikud perspektiivid ja arengud.

Dekoloniseerimine on muutunud üha olulisemaks märksõnaks ja muutuste markeerijaks kaasaegsel muuseumimaastikul. Kõrvutame omavahel hiljutisi arenguid Eesti ja Poola muuseumimaastikel. Kuidas dekoloniseerimist Ida-Euroopa muuseumide kontekstis on mõtestatud? Missuguseid positiivseid näiteid on hiljutiste Poola ja Eesti näitusepraktikate hulgas? Kuidas erinevad teineteisest muuseumitöötajate, publiku ja uurijate vaatenurgad? Ning kuidas dekoloniseerimist ikkagi Eesti kontekstis võiks mõista? Ürituse käigus arutleme dekoloniaalse lähenemise tähenduste üle Eesti, Poola ja Ida-Euroopa muuseumides.

Ürituse avab prof. Erica Lehreri loeng dekoloniseerimisest Ida-Euroopa muuseumides, sellele järgnevad Joanna Wawrzyniaki ja Mariann Raisma vastused ja arutelu publikuga. Arutelu modereerib Margaret Tali.

Erica Lehrer on sotsiokultuuriline antropoloog, ajaloolane ja kuraator. Ta on Kanadas, Montrealis asuva Concordia Ülikooli ajaloo professor, aastatel 2007-2017 oli ta muuseumi ja pärandiuuringute juhtivteadur. Samas asutas prof. Lehrer ka avaliku teadmisteloome laboratooriumi (CaPSL). Ta on raamatu „Jewish Poland Revisited: Heritage Tourism in

Unquiet Places (2013) autor ning toimetanud teiste hulgas raamatuid Terribly Close: Polish Vernacular Artists Face the Holocaust (2023), My Museum, A Museum About Me (2023), Curatorial Dreams: Critics Imagine Exhibitions (2016) ja Jewish Space in Contemporary

Poolas (2015) ja Curating Difficult Knowledge: Violent Pasts in Public Places (2011) ning avaldanud arvukalt artikleid. Ta on rahvusvahelise ühisprojekti Thinking Through the Museum: A Partnership Approach to Curating Difficult Knowledge in Public (2021–2028) juhtivuurija.

Joanna Wawrzyniak on sotsioloogia professor ja Sotisaalse mälu uurimiskeskuse asutav director Varssavi ülikoolis. Tema uurimisprojektid keskenduvad sotsialismi mälule, neoliberaalsele pöördele, deindustrialiseerimisele ja pärandi dekoloniseerimisele. Ta on Mälu-uuringute assotsiatsiooni president (2024-25) ja COST projekti Aeglane mälu kaasjuht. Ta on avaldanud raamatud Remembering the Neoliberal Turn: Economic Change and Collective Memory in Eastern Europe after 1989 (Routledge 2023) ja Regions of Memory: Transnational Formations (Palgrave 2022).

Mariann Raisma on Tartu Ülikooli Muuseumi direktor. Ta on kirjutanud artikleid Eesti muuseumide ajaloost, aga ka tulevikust; ta on museoloogia lektor ja näituste kuraator. Ta on kaitsnud doktoritöö teemal „Muuseumi võim. Kollektiivse mälu kujundamine Eestis 20. sajandi pöördepunktidel”.

Margaret Tali on Tallinna Ülikooli õppejõud, kelle uurimisvaldkonnaks on Eesti muuseumide ja kogumise ajalugu. Ta on raamatu “Puudumine ja keerulised teadmised kaasaegse kunsti muuseumides” (2017) autor ning projekti “Kommunikeerides keerulist ajalugu” (2019-2024) kaaskuraator.

Loeng toimub koostöös Kanada Suursaatkonnaga ja Eesti doktorikooli humanitaarteaduste ja kunstide haruga (Projekti “Ülikoolide koostöö doktoriõppe edendamisel“ (2021-2027.4.04.24-0003) kaasrahastab Euroopa Liit), toetab Erasmus+.

Mil moel on naiste vajadused linnaplaneerimises tähelepanuta jäänud ning mida teha, et muuta linnaruum kõigile sobilikumaks? Loeng keskendub meestekeskse planeerimispraktika ajaloole ja näitab, millist mõju see on avaldanud liikumisvõimalustele, hooletööle ja turvalisusele. Tuues esile feministlikust teooriast ja linnaplaneerimisest pärit põhimõtteid, tutvustab Leslie Kern mitmesuguseid näiteid üle maailma, kus on kasutatud õiglasemaid, võrdsemaid ja jätkusuutlikumaid lähenemisi linnaehitusele.

Leslie Kern on linnauurija ja kirjanik, kelle missiooniks on aidata kaasa linnaruumi muutmisele õiglasemaks, erinevate kasutajatega arvestavamaks ja jätkusuutlikumaks keskkonnaks. Ta on avaldanud raamatud “Feministlik linn: kuidas nõuelda ruumi meestekeskses maailmas” (Feminist City: Claiming Space in a Man-Made World, Verso 2021) ja “Gentrifikatsioon on paratamatu ja teisi valesid” (Gentrification is Inevitable and Other Lies, Verso 2022) ning koos Roberta Hawkinsiga “Kõrged ootused: Kuidas jääda akadeemias ellu, muuta seda paremaks ja luua ülikool uueks” (Higher Expectations: How to Survive Academia, Make It Better for Others, and Transform the University, Between the Lines Books 2024). Aastatel 2009 – 2024 oli ta geograafia ja keskkonna ning soouuringute külalisprofessor Kanadas Mount Allisoni Ülikoolis, kuid loobus akadeemilisest elust, et keskenduda kirjutamisele, naiste võimestamisele konsultandi ja coach’ina ning tegevusele akadeemilise karjääritoetajana. Oma uurimistöö eest on ta saanud Fulbrighti preemia, Kanada eluasemeuuringute auhinna ja mitmeid grante; tema kirjutisi on avaldanud The Guardian, Vox, Bloomberg, LitHub, Refinery29 ja teised platvormid.

2025/2026 õppeaasta avatud loengute seeria toimub Kuntiteaduse ja Visualkultuuri Instituudi ja Arhitektuuri teaduskonna koostöös.

Loengu toimumist toetab:

10. oktoobril 2025 toimub Tartu Ülikooli muuseumis sümpoosion „Meelis ja Vjatško: müüdi anatoomia“, mis mõtestab selle ideoloogilise monumendi vastuolulist lugu.

Tartu Ülikooli muuseumi näitus „Nähtamatu Tartu. 800 aastat linna algusest“ on tõstnud taas esile vahepeal unustusse vajunud loo Meelisest ja Vjatškost Enn Kippeli raamatus „Meelis“ (1941). Nüüdseks on kunagine populaarne noorsoojutustus taandumas koolilaste kohustusliku ja soovitusliku kirjanduse nimekirjadest. Skulptor Olav Männi 1950. aastal loodud ja alles 1980. aastal Kassitoomele püstitatud skulptuur „Polotski vürst Vjatško ja Lembitu poeg Meelis Tartu kaitsel 1224. aastal“ seisab samuti paljuski unustatult Tartus Kassitoome pargi Oru tänava poolses nurgas. Siiski on viimastel aastatel punamonumentide ümber puhkenud vaidlused seda kuju uuesti meelde tuletanud. Kõlanud on ka üleskutseid monument eemaldada.

Kirjanik Kippeli lugu ajaloolise isiku Polotski vürst Vjatško (Vetseke) ja väljamõeldud tegelaskuju Lembitu poja Meelise sõprusest ja koostööst Tartu kaitsel 1224. aastal pidi andma kinnitust eesti ja vene rahva ajaloolise sõpruse ja sidemete kohta. Nõukogude võimule sobiv jutustus ilmus rohketes kordustrükkides, selle tegelasi kujutati nii Kippeli jutustuse kui ka ajalooraamatute ja -õpikute illustratsioonidel jm. Tõstes Meelise ja Vjatško loo näituse „Nähtamatu Tartu“ haridus- ja aruteluruumi keskmesse, näitab muuseum, kuidas antud loo, tegelaskujude ja skulptuuri koosmõju annab võimaluse analüüsida müüdi kujunemist. Müüdi sünd ning selle taasesitamine ja võimendamine erinevates žanrites loob häid võimalusi arutleda ajaloo kasutamise ja ärakasutamise üle, uurida erinevaid versioone ja persoone Tartu varajasest ajaloost, aga ka skulptuuri ja kunsti rolli avalikus ruumis ning võimalusi tulla toime võõra võimu ideoloogiat kandva pärandiga. Tegeledes kõigi nende küsimustega Meelise ja Vjatško näitel, on meie eesmärk arendada kriitilist mõtlemist ja visuaalset kirjaoskust.

Üritust korraldavad Tartu Ülikooli muuseum ning Eesti Kunstiakadeemia ja Tallinna Ülikooli ühisprojekt „Monumendi uued raamid“. Üritust toetab Eesti Kultuurkapital.

Sümpoosioni kava:

10.30 Marge Konsa, Tiiu Kreegipuu, Mariann Raisma – Ekskursioon näitusel „Nähtamatu Tartu. 800 aastat linna algusest“
11.15 Sissejuhatus ja avasõnad – Eesti Kunstiakadeemia rektor Hilkka Hiiop, Tartu Ülikooli arendusprorektor Tõnu Esko, Tartu Ülikooli muuseumi direktor Mariann Raisma
11.30–11.45 Anti Selart (TÜ) – Keskaja retseptsiooni muutustest läbi 20. sajandi

I sessioon – Meelis ja Vjatško ajaloos
11.45–12.00 Mihkel Mäesalu (TÜ) – Tartu vallutamise (1224. a) poliitiline taust
12.00–12.15 Ain Mäesalu (TÜ) – Kes oli Vetseke?12.15–12.30 Arutelu – modereerib Anti Selart

II sessioon – Meelis ja Vjatško kirjandusloos ja kunstiajaloos
12.45–13.00 Johanna Ross (TLÜ) – „Meelis“ kui nõukogude noorsoojutt
13.00–13.15 Mari-Liis Krautmann (EKM) – „Meelise“ illustratsioonid
13.15–13.30 Kädi Talvoja (EKA) – Olav Männi oma diplomitöö varjus
13.30–13.45 Arutelu – modereerib Linda Kaljundi (EKA)
14.00–15.00 Lõuna – ilusa ilma korral piknik ringkäiguga Tartu linnuses

III sessioon – Meelis ja Vjatško mälus
15.00–15.15 Kristo Nurmis (TLÜ) – „Meelis“ Stalini-aegse rahvuspoliitika taustal
15.15–15.30 Rasmus Kagge – „Meelise“ propaganda nõukogude ajal
15.30–15.45 Urmas Klaas (Tartu linn) – Meelis, Vjatško ja meie kultuurimälu
15.45–16.00 Mariann Raisma – Ringkäik aruteluruumis näitusel „Nähtamatu Tartu. 800 aastat linna algusest“

IV sessioon – Meelis ja Vjatško kaasaegses kunstis
16.00–16.15 Kirke Kangro (EKA) – Vaade monumendile: nõukogudeaegsete monumentide ümberkontekstualiseerimine
16.15–17.00 Arutelu (inglise keeles) teemal digikunst Meelist ja Vjatškod ümber mõtestamas
– Ülo Pikkov (EKA), Kirke Kangro, Camille Laurelli, Yiyang Sun jt. Modereerib Linda Kaljundi
17.00 Jalutuskäik monumendi juurde

Sümpoosionil osalemine on tasuta, kuid palume registreeruda SIIN hiljemalt 3. oktoobril.

André Malraux’ teos „Muuseum ilma seinadeta” (1947) püüab „hävitada” kunstiajaloo, luues kunstile igavese oleviku, mis on pidevas muutumises. Loengul keskendun Malraux’ teose mitmetilisele kasutamisele erinevate kunstnike poolt 1950. ja 1960. aastatel, et näidata olulist ajaloo vastast suundumust mitte ainult kunstis, vaid ka selle perioodi mõtteviisis ja poliitikas.

Maria Stavrinaki on kaasaegse kunsti ajaloo professor Lausanne’i ülikoolis Šveitsis.

Loeng toimub KVI ja Eesti doktorikooli humanitaarteaduste ja kunstide haru koostöös.

Kuigi hoolitsemine on olnud keskel kohal nii feministlikus teoorias, aktivismis kui poliitikas, on see kriitilisse arhitektuuripraktikasse ja -teooriasse jõudnud üsna hiljuti. Alles viimastel aastatel on hakanud arhitektid, kuraatorid ja arhitektuuriteadlased tõsisemalt kaaluma, mida tähendab hoolitsemine projekteerimise lähtekohana, eetilise hoiakuna ja praktikana. Toetudes hulgale hiljutistele näidetele, mille hulgas on nii arhitektuuriprojekte, õiguslikke muudatusi, poliitilisi sekkumisi kui linnapraktikaid, näitab loeng arhitektuuri, hoolitsemise ja õigluse keerukaid ja vastuolulisi suhteid tänapäeva kontekstis. Eesmärgiks on näidata, et arhitektuuril on suur potentsiaal toetada hoolitsemist, hoolitsemise nõudlemist ja edendada õiglust, olles samas kriitiliselt teadlik oma haaratusest hooleküsimustega ühtlasi kaasnevasse vägivalda ja kaasaaitamisest hooldusega kaasnevale suveräänsuskaole.

Elke Krasny on arhitektuuri- ja kultuuriteoreetik, linnauurija ja kuraator, Viini Kunstiakadeemia professor ning Viini Tehnikaülikooli külalisprofessor. Tema uurimistöö fookuses on ökoloogilised ja sotsiaalse õigluse küsimused antropotseenis ja globaalsete kriiside taustal ning hooletöö mõtestamine arhitektuuri, urbanismi ja kaasaegse kunsti kontekstis. Ta on kureerinud uurimuslikke näituseid nagu „Praktiline urbanism“ (Hands-On Urbanism) Viini Arhitektuurikeskuses ja Veneetsia Arhitektuuribiennaalil (2012), „Hool + parandamine“ (Care + Repair) Viini biennaalil (2017) ning näitustesarja „Kriitiline hool. Arhitektuur haavatud planeedi jaoks“ (Critical Care. Architecture for the Broken Planet) Flandria Arhitektuuriinstituudis (2018), Viini Arhitektuurikeskuses (2019) ja Saksa arhitektuurikeskuses DAZ (2020), koostades viimase põhjal ka mahuka samanimelise raamatu. 2023 kureeris ta koos Angelika Fitzi ja Marvi Mazhariga näituse ja raamatu „Yasmeen Lari. Tulevikku vaatav arhitektuur“ (Yasmeen Lari. Architecture for the Future); pandeemia-aegsest ruumikogemusest on valmimas raamat „Elu nakatunud planeedil. Covid-19, feminism ja hoolitsemise globaalsed eesliinid“ (Living with an Infected Planet.  Covid-19, Feminism and the Global Frontline of Care). 

2025/2026 õppeaasta avatud loengute seeria toimub Kuntiteaduse ja Visualkultuuri Instituudi ja Arhitektuuri teaduskonna koostöös.

Loengu toimumist toetavad:

4. septembril 13.00-15.00 toimub festivali Station Narva raames Narva Kunstiresidentuuris (NART, Joala 18) Eesti Kunstiakadeemia teaduskohviku vestlusring “Kirik keset küla. Kuidas kasutada pärandit?”.  Koguduste kahanemise ja tööstusharude sulgemise käigus jäävad nii kirikud kui ka tehased üha enam tühjaks, mis tõstatab keerulisi küsimusi taaskasutuse, pärandi ja identiteedi kohta. Arutelus mõtestatakse, kuidas neid ruume ümber kujundatakse – muuseumide, kultuurikeskuste või elamurajoonidena – ja mida see näitab laiemate ühiskondlike muutuste kohta postindustriaalses kontekstis.

Üritusel saab osaleda nii kohapeal kui veebi teel SIIT.

Vestlusringis osalevad muusikateadlane ja ajakirjanik Brigitta Davidjants, Tartu Ülikooli sotsiaalse innovatsiooni kaasprofessor Marko Uibu ning Portugali Katoliku Ülikooli teoloogiateaduskonna dotsent Alexandre Palma. Vestlusringi juhib kunstiteadlane ja semiootik Gregor Taul . 

Üritusele on vajalik eelregistreerimine hiljemalt 29.08. Üritusele ja tagasi viib EKAst ka tasuta ühisbuss. Täpsem info eelregistreerimise vormilt.
Facebook üritus.

Pärast teaduskohvikut kell 17.30 olete oodatud Station Narva 2025 avakontserdile Estonian Voices Rugodivi kultuurimajas. Uksed avatakse kell 17.00 (tasuta sissepääs).

Lisainfo: triin.kao@artun.ee

*

Ingliskeelne ütlus „keep the church in the village” tähendab „ära tekita kära”. Sarnaseid ütlusi on ka saksa, prantsuse ja paljudes teistes Euroopa keeltes. Mõningate erinevustega tähistavad need, et kirik moodustab kogukonna keskpunkti, identiteedi aluse, aga ka piltlikult öeldes terve mõistuse kehastuse. Vaatamata geograafilisele ulatusele ja kultuurilistele erinevustele katoliikliku, õigeuskliku ja luterliku taustaga riikides on see nii olnud kogu Euroopas. Viimasel ajal on aga toimunud teisenemised. Industrialiseerimine, ilmalik moderniseerimine ja ulatuslik linnastumine on nihestanud kogukondade moodustamise põhimõtteid. See oli iseäranis nähtav ateistlikus Nõukogude Liidus. Näiteks Nõukogude Eestis püstitati aastatel 1944–1991 vaid mõned religioossed ehitised.

Ka kirikuskäijate arv on vähenenud. Selle tulemusel on mõned kirikud kaotanud oma kogudused. See on tõstatanud küsimuse, kuidas suhtuda esialgse funktsiooni kaotanud kirikutesse? Olukord sarnaneb postindustriaalse pöördega. Alates 1970. aastatest on Euroopa tööstusettevõtted odavama tööjõu otsingul siit lahkunud ja mahajäetud tehased on teinud teed „loomelinnade“ sünnile – mahukatest hoonetest on saanud esmalt skvotid ja mitteametlikud kunsti- ja peoruumid, seejärel gentrifitseeritud loomingulised kvartalid ja lõpuks kallid loft-korterid. Mis puudutab ümberkujundatud religioosseid hooneid, siis jagub mõtlemapanevamaid näiteid, kus endised kirikud hooned on muudetud muuseumideks, raamatupoodideks, kontserdisaalideks või isegi basseinideks. Kuna ehitiste ja materjalide kohandatud taaskasutus on Euroopas muutumas seadusandlikuks nõudeks, näeme lähitulevikus üha rohkem selliseid näiteid. Asetudes kaasaegse muusikafestivali, Narva legendaarse tööstuspärandi ja erinevate regionaalsete ja kultuuriliste identiteetide ristteele vaatleb see vestlusring nii ajaloolisi juhtumiuuringuid kui ka praeguseid vaidlusi Euroopa religioosse- ja tööstuspärandi üle.

*

Brigitta Davidjants on ajakirjanik ja Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia teadur ning muusikakultuuri õppekava koordinaator. Oma akadeemilises uurimistöös keskendub ta rahvusliku identiteedi konstrueerimisele ja marginaalsetele subkultuuridele.

Marko Uibu on sotsiaalteadlane ja sotsiaalse innovatsiooni kaasprofessor Tartu Ülikooli Ühiskonnateaduste instituudis. Tema Tartu Ülikooli usuteaduskonnas 2016. aastal kaitstud doktoritöö kandis pealkirja “Religioossus kui kultuuriline tööriistakast: uue vaimsuse analüüs Eestis”.

Alexandre Palma on teoloog, abipiiskop ja professor. Ta on Portugali Katoliku Ülikooli dotsent (kursused: Jumala müsteerium; kristoloogia; ja religioonide teoloogia) ning teadur teoloogia ja religiooniuuringute uurimiskeskuses CITER. Ta teenib Lissaboni patriarhaadi abipiiskopina ning on Euroopa Katoliku Teoloogia Seltsi ja Lissaboni Teaduste Akadeemia noorte teadlaste seminari liige.

Gregor Taul on õppejõud, kriitik ja kuraator, kes töötab dotsendina Eesti Kunstiakadeemia sisearhitektuuri ja üldteooria osakondades. Tema põhiliseks uurimisteemaks on kunsti ja avaliku ruumi suhted.

Üritus toimub Transform4Europe Alliansi egiidi all – tegemist on 11 Euroopa ülikooli koostöövõrgustikuga, mis tegeleb kliimamuutuse, digitaliseerimise ja ühiskondlike väljakutsetega – ning seda kaasrahastab Euroopa Liidu programm Erasmus+.

13. mail 2025 toimub kahe pärandiga tegeleva UNESCO õppetooli – Tartu Ülikooli vaimse kultuuripärandi rakendusuuringute ning Eesti Kunstiakadeemia muinsuskaitse ja konserveerimise – ühisseminar.

Vestlusringis osalevad prof. Kristin Kuutma, dr. Elo-Hanna Seljamaa, dr. Riin Alatalu ja dr. Anneli Randla, modereerib dr. Kristina Jõekalda. Sõpruskohtumine on suunatud mõlema õppetooli õppejõududele ja tudengitele, eesmärgiga vahetada kogemusi ning jagada oma tegemisi ja edasisi plaane UNESCO raames.

Vestlusringis astuvad üles Tiina-Mall Kreem (Baltisaksa Kultuuri Selts Eestis), Karsten Brüggemann (Tallinna Ülikool) ja Anneli Randla (Eesti Kunstiakadeemia), modereerib Ulrike Plath (Tallinna Ülikool).

Kogumikust:
Mõisa võib pidada Eesti kultuuriajaloo üheks tuntumaks ja populaarsemaks nähtuseks – mõisaid uuritakse ja külastatakse, neist kirjutatakse ja räägitakse, neid pildistatakse ja filmitakse, restaureeritakse, ostetakse ja müüakse. Seejuures on mõis üks väheseid baltisaksa pärandi osiseid, mis on omandanud kindla koha eesti rahvuslikus kultuurimälus ja pärandimaastikus. Siiski näib olevat põhjust küsida, kas ei ole avalik kuvand mõisatest liiga ühekülgne?

Antud kogumik on sündinud veendumusest, et mõis on Balti ajaloo ja kultuuri analüüsimiseks võtmelise tähtsusega nähtus. Selle paremaks mõistmiseks tuleks pöörata pilk härrastemajast ja mõisahärrast kaugemale ning otsida eri distsipliinide koostöös uusi vaatenurki. Selles raamatus uurivad eri valdkondade teadlased mõisa kui nähtust, mille ümber koonduvad mitmed siinse mitmerahvuselise ajaloo peateemad: mõis aitab heita valgust eesti ja baltisaksa kultuuri vastastikuste mõjude ajaloole.

Muuhulgas avanevad kogumikus uued vaatenurgad mõisate varasemale ajaloole, materiaalse kultuuri ja kunsti tähtsusele mõisate ajaloo allikana, uurimis- ja restaureerimispraktikate rollile mõisate tähenduse teisendajana, mõisatega seonduvatele kultuurilistele kujutelmadele eri aegadel ning baltisakslaste ja eestlaste ambivalentsele mõisasuhtele.

Koostajad: Kristina Jõekalda, Linda Kaljundi, Ulrike Plath

Autorid: Riin Alatalu, Toomas Hiio, Hilkka Hiiop, Kristina Jõekalda, Inna Põltsam-Jürjo, Linda Kaljundi, Andreas Kalkun, Marju Kõivupuu, Kadi Polli, Heiki Pärdi, Maris Saagpakk, Hannes Vinnal

Väljaandja: Tallinna Ülikooli kirjastus, 2025

Raamatut saab esitlusel osta soodushinnaga.

Seminar võtab lähivaatluse alla siinse kunstivälja ühe kõige mitmekülgsema kunstniku Friedrich Ludwig von Maydelli (1795–1846) ja küsib, mida uut ütlevad tema kirjad arhitekt Wilhelm Stierile (1799–1856) 19. sajandi algupoole Baltimaade kultuuri- ja kunstielu kohta, sh kontaktide kohta saksa kunstnikega nii Saksamaal kui ka Itaalias. Nende läbi mitme aastakümne kestnud kirjavahetus leiti hiljuti Berliini Tehnikaülikooli Arhitektuurimuuseumi arhiivist. See võimaldab värskeid sissevaateid mitmesse Balti ajaloo teemasse, ka väljaspool kunstiajalugu.

Seminari neljas vestlusringis astuvad üles ja vahetavad teadmisi uurijad Eesti Kunstiakadeemiast, Tallinna Ülikoolist, Tartu Ülikoolist, Eesti Kunstimuuseumist, Baltisaksa Kultuuri Seltsist Eestis jm.
Seminari korraldavad ja modeerivad Kristina Jõekalda ja Tiina-Mall Kreem.

PROGRAMM

12.00 Maydelli kirjavahetus ning rännakud kunstiajaloo taustal
Tiina Abel, Kristina Jõekalda, Liisa-Helena Lumberg-Paramonova, Maris Saagpakk

13.15 Maydell, kirikukunst ja kunstniku staatus
Reet Pius, Kadi Polli, Anne Untera

14.00-14.30 paus

14.30 Maydell Tartus: joonistused, graafika ja eluolu
Reet Bender, Triin Kröönström, Moonika Teemus, Kristiina Tiideberg

15.30 Kirjade aja- ja kultuurilooline tähtsus
Linda Kaljundi, Kairit Kaur, Tiina-Mall Kreem