Tekst: Kaidi Õis
Hetkel, mil kool saab läbi, peab abstraktsest tudengiideest saama professionaalsel tasemel ellurakendatav tõelisus. Kuigi raha ei taga alati kõrget lendu, ei saa salata, et avaramad võimalused ehitavad hüppelaudu. Nii kerkib küsimus – kuidas rahastuseni jõuda? Kuidas pälvida stipendiumi või leida sponsorit, kelle abil idee teostada? Oma magistritööst, mis pälvis kevadel Anton Uessoni stipendiumi, räägib EKA arhitektuuritudeng Eve Komp. Soovitusi, kuidas motiveerida ärimeest kultuuriidee teostumisse panustama, jagab teada-tuntud kultuuriettevõtmiste toetaja Overall Eesti turundusjuht Märt Haamer.
Anton Uessoni stipendiumi: Tallinna linna ja Eesti Kunstiakadeemia koostöös asutatud toetust arhitektuuritudengile, anti tänavu välja teist korda. Eve Kompi linnapeanimelise preemia vääriliseks osutunud magistritöö „Linnapausid. Viis ruumilist ideed Tallinna kesklinnas“, on samaaegselt nii poeetiline kui rakenduslik, pakkudes välja ajutisi kasutusvõimalusi täna igavalt haigutavatele kesklinna tühikruumidele.
Eve magistritöö keskendub lõpetamata linnaruumilise seisundile – nn linnapausile. Kui ooteseisundis paiku hetkeliste tegevustega aktiviseerida, rikastub kogu linnaruum. Magistritöö raames sünnib viis ruumisündmuse ideed, mille eesmärk on anda lisaväärtust igapäevaelulistele hetkedele 21. sajandi ühiskonnas, kus elukestev õpe ning seda toetav linnaruum on üha olulisem. Termin „paus“ Eve magistritöös viitab mõttele, et linnaruumi peaks seostama aja ja ruumiga korraga. Kui linlasel on päeval lõunapaus, peaks linnaruumis olema ka kohti, mida selle veetmiseks kasutada, „linnapausidega“ tegelemine annab ühiskonnas olevatele inimpausidele võimalusi juurde. Seega on arhitektuuri lõputööl ka sotsiaalne mõõde.
„Lugesin, et stipendium antakse välja Tallinnale linnaruumiliselt oluliste teemadega tegelemiseks ning arvasin, et minu teema võiks sobida,“ tutvustab stipendiumi saamislugu Eve. Stipendiumile kandideerimisel rääkis töö iseenese eest. „Ma olen pingutanud oma magistritöö nimel nii, nagu ma oleksin seda niikuinii teinud,“ ei olnud stipendium Evele eesmärk omaette. „Samas see motiveerib küll, kui keegi tunnustab stipendiumiga sinu ideed,“ tunnistab ta, „sest see näitab, et on olemas laiem huvi, et teema edasi areneks. Just seetõttu on stipendiumid kindlasti head ja vajalikud.“
Kuidas leida tasakaalu praktilise ja poeetilise vahel? Eve magistritöö on hea näide, et idee rakenduslikkus ei välista kontseptuaalsust. „Oma olemuselt on minu töö pigem uurimistöö, kuid see ei ole väga teaduslik, olen lähenenud ka subjektiivselt, leiutanud termineid, mida eesti keeles ei ole. Mõnes mõttes ma loon selle tööga müüti. Töö juurde kuuluv projekt on realiseeritav, kuid jätan ka poeetiliselt lahtisi otsi,“ selgitab ta. „Lihtne on jääda aasta jooksul keeruliseks mõeldud mõttekonstruktsioonide sisse, kuid hea idee peab olema sõnastatav eri raskusastmetes ning kõnetama eri sihtgruppe. Eesmärgid olgu läbi mõeldud mitmel tasandil: näiteks nii ruumiliselt, sotsiaalselt kui hariduslikult,“ soovitab Eve.
Stipendium ei tähenda vaid rahalist tuge. „Tavaliselt on loomestipendiumid anonüümsed, stipendiumi saamisest saab teada vaid stipendiaat ise. Nimelise stipendiumiga on hästi palju vastukaja, sellest räägitakse ja kirjutatakse,“ lisab ta. Avalik tähelepanu aitab edaspidi teemaga uute nurkade alt edasi tegeleda.
„Lõputöö teemas on palju eri suundi, kuhu oleks võimalik välja jõuda. Kaitsmisega lõpetan ühe suuna enda jaoks ära, kuid lahtisi mõtteid, milleni ma jõudsin ja millega ma tahaksin edasi minna, on palju. Et seda teha, peab ise välja mõtlema, kuidas sellised võimalused enda jaoks luua,“ kõlab lõppjäreldus.
Kuidas enda jaoks võimalusi luua, kui näiteks sobivaid stipendiumiprogramme ei ole? Üks võimalus on pöörduda eraettevõtte poole. Siis peab aga meeles pidama, et toimiv partnerlussuhe, kus kohtuvad idee ja selle realiseerimiseks vajalik finantspool, on eri vääringute – rahaliste ja kultuuriliste – ümberarvutamise küsimus. Selleks, et tekitada seoseid toetavate valdkondadega, leida rahastus või luua endale töökoht, tasuks meeles pidada, et kunst on eluringi osa nagu kõik teised valdkonnad. Seesama kultuuriline rikkus, mille nimel projekt on loodud, peaks juba eos suutma sponsorile midagi vastu pakkuda.
„Küsimus ei ole vaid selles, kas erainvestor tahab või ei taha suurest südamest anda. Võimalusi raha paigutamiseks on alati palju, mistõttu kõigis projektides kaasa lüüa ei saa. Sponsorile peab pakkuma ka sisulist seotust projektiga,“ selgitab Märt Haamer toetusotsuse tausta.
Mis paneb ühe või teise projekti kasuks otsustama? „On oluline, et mulle pakuks huvi nii valdkond tervikuna kui inimesed, kes on projektiga seotud. Ma vean pidevalt ka paralleele, kas projekt tervikuna on nii pehmete kui tugevate väärtuste kaudu meie ettevõttega seotud. Kui ma võtan ettevõtte ressursi ja investeerin selle mingisse projekti, peab mul olema ka selge põhjendus oma töötajate ees, miks me seda teeme. Ma tahan, et ka nemad oleksid osa sponsoreerimise tegevusest, sest nende töö on selle raha, mille panustame, teeninud,“ avab Märt ettevõtja mõttemudeleid toetusotsuse taga.
„Rahastamise otsus ongi mõnes mõttes must ja valge: kas seos ja pidepunkt on olemas või ei ole. Kõige olulisem on, et tekiks haakepunkte – kas emotsioonipõhine või rakenduslik seos erainvestoriga. Teen mida tahan ning mind ei huvita, kuidas laiemal publikul sellega seosed tekivad, loob kunstile teatud feelingu, kuid see pole kindlasti suhtumine, mis hoiab kunsti elus läbi põlvkondade. Kui erainvestor annab kunstile panuse, siis ta ootab vastu, et see rikastaks teda. Kui ühest ideest jätkub mingi temaatika, siis on sponsoril omakorda lihtsam järgmist toetusotsust teha, on kultuuri toetamine pika perspektiiviga tegevus, eesmärk on pikaajaline koostöö,“ räägib ta.
„Inimene, kes pöördub sponsorluspalvega eraettevõtja poole, peab mõistma, mida tähendab näiteks 1000 euro teenimine puhtalt, kui palju peab selleks aega ja energiat kulutama. On täiesti loogiline, et eelistame neid, kes mõistavad ka selle raha tekkimise väärtust. Tudengid alatasa unustavad oma lubadused ära, mida suure õhinaga sponsorile antakse. Kooli kohustus on tudengeid selles vallas harida. Kui üks tudeng veab üks kord alt: tuleb ja võtab ega anna vastu mitte midagi, ei saa mitte ükski tudeng teine kord sellelt ettevõttelt tuge, sest üks tudeng on selle ettevõttega terve kooli maine ära rikkunud,“ paneb ta südamele.
Sponsoreerimine on selgelt win-win partnerluse mudel. Kui üht osapoolt nähakse loomuliku andjana ja teist kehtestatud nõudjana, siis sellest ei sünni mitte midagi. Toetust tuleb minna küsima alles siis, kui portfellis on reaalselt juba midagi vastu pakkuda. Samuti tuleb mõelda läbi, kas see, mida vastu pakud, on sinu arust lahe või sponsorile või investorile ka sisuliselt põnev: näiteks logo filmi lõpus ei huvita kedagi, seda ei tohi pakkuda kui väärtust, sest see on iseenesestmõistetav. Kui ühtegi sisulist argumenti ei leia, siis ei ole mõtet minna rääkimagi.
Järelikult selleks, et saada, peab ka sisuliselt andma. „Eraettevõtte jaoks ei tule raha kuskilt mujalt kui igapäevasest tegevusest. Kui selle eest, mida me suudame pakkuda, saame vastu tuge mingis kompetentsis, on võit mõlemapoolne. Loomevaldkonna ja ärivaldkonna vahel on nii kohutavalt palju asju, sisu ja kompetentsi, mida võiks omavahel vahetada. Ka ettevõtja on selge loometöötaja. Ettevõtte loomine on aastaid kestnud töö ja kõva looming selle taga,“ rõhub Märt arusaamale, et äri ja loomingut ei tasu vastandada. Olgem teineteisele võrdväärsed partnerid.
Kokkuvõtvad järeldused on seega järgmised. Koostöö kohalike omavalitsuste ja erafirmadega on hea võimalus tudengitöö pärisellu rakendada. Raha ei ole kultuuriprojekti edu pant, kuid ei saa salata, et see loob võimaluse ehitada hüppelaudu. Rahapaja otsingutele: olgu see stipendium või eraettevõtja toetus, tasub suunduda suhtumisega, et kes otsib, see leiab. Kellel parem eeltöö tehtud, leiab suuremad võimalused. Ning unustada ei tasu ka seda, et särast silmades ei piisa, sisukas koostöö on pikemas perspektiivis mõttekam kui ühekordne hetkeprojekt ning täitmata jäänud lubadused rahastajale jätavad pleki kõigile teistele sama ülikooli või eriala üliõpilastele, kes tulevikus samasse asutusse sammud seavad. Meest sõnast! Karjäärilennu kõrgus sõltub suuresti juba visionääri enese pingutusest.