Avatud loengud

Eesti Teatriuurijate ja -kriitikute Ühendus ja Eesti Lavastuskunstnike Liit korraldavad 14. ja 15. novembril 2025 Tallinnas ühiskonverentsi ”Stsenograafia kord”.

Esimene konverentsipäev leiab aset Salme kultuurikeskuses, teine Eesti Kunstiakadeemias.

Konverentsi ajendab küsimus, miks jääb stsenograafia, see kõige käegakatsutavam ja silmatorkavam osa teatrist, sageli ilma tõsisema tähelepanuta. Kas sellepärast, et peamegi stsenograafiat vaid „käegakatsutavaks“ (materiaalne) ja unustame ära, et ka kõik „silmatorkav“ (visuaalne) on stsenograafia pärusmaa? Või äkki me etendust analüüsides (ruumisuhted, valgus, video, atmosfäär jne) räägime stsenograafiast tihtipeale seda endale teadvustamata? Või kui stsenograafia ongi ainult see käegakatsutav, siis kuidas analüüsida mateeriat lavastuse abstraktse sõnumi kontekstis?

Konverentsil osalemiseks palume end hiljemalt 10. novembriks kirja panna siin: https://form.jotform.com/252794260972062 

Konverentsil peavad ettekandeid nii teatriuurijad kui ka kunstnikud ja lavastajad, nende seas Kristel Nõlvak, Karmo Mende, Liina Keevallik, Eve Komissarov, Inga Vares, Tamur Tohver, Liis Kolle, Luule Epner, Riina Oruaas, Jaanika Juhanson, Aare Toikka, Ene-Liis Semper, Anita Kremm, Kristel Zimmer, Liina Unt, Andrus Laansalu, Epp Kubu, Ivar Piterskihh, Ardo Ran Varres, Marko Raat, Eero Epner ja Kerttu Männiste. Vestlusringides saavad sõna Lilja Blumenfeld, Iir Hermeliin, Pille Jänes, Kaie Mihkelson, Andres Noormets ja Lembit Peterson, modereerivad Karmo Mende ja Kristel Nõlvak.

Samuti olete esimese konverentsipäeva lõpus kell 19.00 oodatud Eesti Lavastuskunstnike Liidu näituse “Maalisaalis” avamisele Vabaduse galeriis (kuraatorid Mae Kivilo ja Marge Martin).

Konverentsi korraldavad Kristel Nõlvak ja Anneli Saro ETUKÜst ning Karmo Mende ELKList.

Ajakava ja rohkem infot: https://teatriuurijad.ee/eesti-teatriuurijate-ja-kriitikute-uhenduse-ning-eesti-lavastuskunstnike-liidu-uhiskonverents-stsenograafia-kord/

Kolmapäev, 15. oktoober 2025, kell 17:30
A-101

Leiate end kuskil vahepeal: hallil alal suure avaliku kunstikeskuse mezzanine-korrusel. Algselt oli hoone suhkrurafineerimistehas, mis ehitati 1838. aastal. Sellest arenes tehasetööliste ja sõdurite, kunstnike ja kirjanike poolt hõivatud odav elamu ning sellest sai kultuurikeskus. Pärast lagunemist ostis Ljubljana linn hoone ja taastas selle endisele kujule, avades selle uuesti Cukrarna nime all 2021. aastal.

Sellel vahepealsel ruumil on madalamad laed kui valge kuubikujulisel galeriipõrandal, mis seda üleval ja all ümbritsevad. See ei olnud mõeldud näitusepinnaks, vaid pigem ürituste, vestluste, koosviibimiste ja muude ajutiste tegevuste kohaks. Järgmisel aastal kaunistab ja programmeerib seda Dexter Sinister, David Reinfurti ja Stuart Bertolotti-Bailey koondtöönimi.

Vaadake ringi: tuba on kaetud seinast seina keskmise halli vaibaga ja seinad on värvitud sobiva värviga; aknad on päikesevalguse moduleerimiseks ja ühtlase halli valguse filtreerimiseks maskeeritud. See on enamasti tühi, välja arvatud mõned istmekotid ja paar lauda, ​​kõik samuti sobivas hallis toonis. Selles ruumis esitleb Dexter Sinister iga kuu ühe video disainerilt, kunstnikult või grupilt, kelle looming asub kuskil kunsti ja disaini keskel, sealhulgas mõned meie endi teosed.

Sisenedes vasakul pool on seeria valgeid ristkülikuid, millest igaüks on värvitud vastavalt standardsele video kuvasuhtele. Ühte neist projitseeritakse, olenevalt sellest, millal te seda loete.

http://grey-area.cukrarna.art/

Dexter Sinister on David Reinfurti ja Stuart Bailey liitnimi. Aastal 2000 asutas David disainistuudio O-R-G ja Stuart asutas kunstiajakirja Dot Dot Dot. 2006. aastal asutasid nad koos Dexter Sinisteri, mis oli New Yorgi Lower East Side’il „just-in-time töötuba ja aeg-ajalt avatav raamatupood“. Koos Angie Keeferiga asutasid nad 2011. aastal kirjastamis-/arhiveerimisplatvormi The Serving Library (www.servinglibrary.org), mida nad koos kaastoimetajate Francesca Bertolotti-Bailey ja Vincenzo Latronicoga tänaseni haldavad.

Slideshow on loengutest raamatuni sari, mis kutsub praktiseerivaid graafilisi disainereid rääkima oma rakendustööde taga olevast uurimistööst, viidetest ja tööprotsessidest. Sari avab arutelu ja teeb nähtavaks, kuidas graafilise disaini praktikad osalevad uurimisprotsessis. Sari palub disaineritel oma tööd lahti harutada, mõtiskledes materjali üle, millega nad kokku puutuvad, mitteametlike kohtumiste või katsetatud protsesside üle. Sarja korraldavad ja toimetavad Alexandra Margetic ja Sean Yendrys ning see on avaldatud Eesti Kunstiakadeemia graafilise disaini magistriõppe kaudu.

Teisipäev, 14. oktoober 2025, kell 17.30
A-501

Vana-Roomast kosmoseni – graafilise disaini *Co-*programm pakub koostöid Danielle Aubert’ilt, Tauba Auerbachilt, Barbara Glauberilt, Shannon Harvey’lt, Adam Michaelsilt, Philip Ordingilt, Adam Pendletonilt ja teistelt. See nn kollektiivne tekst laiendab David Reinfurti pragmaatilist ja eksperimentaalset pedagoogikat: põimides kokku hääli polüfoonilises lähenemises disainiajaloole ja õpetamisele.

See raamat laiendab Reinfurti kõrgelt hinnatud graafilise disaini *uut* programmi, et lisada materjali kolmest uuest Princetoni ülikooli kursusest. Need veebipõhiseks õpetamiseks mõeldud kursused modelleerivad *koostööd*, käsitledes aineid Detroit Printing Co-opist, Corita Kentist ning Ray ja Charles Eamesist kuni Enzo Mari, Marshall McLuhani ja Virgil Ablohini.

Graafilise disaini *Co-*programmi annab välja Inventory Press, levitab Distributed Art Publishers ning seda rahastavad heldelt Barr Ferree Fondi Väljaannete Fond, Kunsti- ja Arheoloogiaosakond ning Lewise Kunstikeskus Princetoni Ülikoolis.

https://a-co-program-for-graphic-design.org

David Reinfurt on pool Dexter Sinisterist, veerand The Serving Libraryst ja pool O-R-G Inc.-st. Dexter Sinister sai alguse töötoana Manhattani Lower East Side’il ning on hargnenud projektidesse kaasaegse kunsti institutsioonidega ja nende jaoks. Serving Library annab välja ajakirja, haldab kunstikogu ja levitab PDF-faile veebis. O-R-G on väike tarkvarafirma. Reinfurt oli 2010. aasta USA Rockefelleri stipendiaat ja 2017. aasta Rooma auhinna stipendiaat disaini alal. Ta on Princetoni Ülikooli kujutava kunsti praktika professor.

Üritust korraldab Eesti Kunstiakadeemia graafilise disaini magistriprogramm.

Alustab uus loengusari “Tekstiilivärvid minevikus ja tänapäeval: jagades Colour4CRAFTSi kogemust”, mille on ellu kutsunud EU Horisondi projekt Colour4CRAFTS. 

Esimene “Tekstiilivärvid minevikus ja tänapäeval” veebinar toimub 14. oktoobril kell 16.00. 

https://events.teams.microsoft.com/event/e0218e9f-ab65-4315-b9d7-a0d1d162fd53@6d356317-0d04-4abc-b6b6-8c9773885bb0

Riina Rammo (Tartu Ülikooli arheoloogiadotsent, Colour4CRAFTS)
Liis Luhamaa (Tartu Ülikooli tekstiilispetsialist, Colour4CRAFTS)

“Mineviku värvimaailm: Eesti arheoloogiline ja ajalooline tekstiil” (veebis)

Loengu esimeses osas annab Riina Rammo ülevaate Eesti arheoloogilistest tekstiilileidudest ja neis kasutatud värvainetest. Arutelu algab viikingiajast (800–1050), kuna varaseimad leiud pärinevad sellest perioodist, ja jätkub kuni 17. sajandini.

Teises osas tutvustab Liis Luhamaa looduslike värvainete ja tekstiilivärvimise tehnikate maailma, tuginedes kirjalikele ülestähendustele ja ajaloolistele tekstiilidele 18.–20. sajandist. Loeng hõlmab nii kohalikke värvaineid kui ka neid, mis on saabunud kaugetest maadest ja leidnud siin kasutust.

Liis Luhamaa, Tartu Ülikool, tekstiilispetsialist. Liis Luhamaa on käsitööspetsialist ja praktiline värvija, kellel on bioloogia ja keskkonnatehnoloogia taust. Lisaks on tal magistrikraad Tartu Ülikooli Viljandi Kultuuriakadeemia rahvakäsitöö osakonnast. Ta tegeleb ka eesti rahvarõivaste teemaga ja uurib ajaloolisi rõivaid. Ta on EL Horizon projekti Colour4CRAFTS meeskonna liige.

Riina Rammo, Tartu Ülikool, dotsent. Riina Rammo on arheoloog, kes töötab dotsendina Tartu Ülikooli arheoloogia osakonnas. Tema peamine uurimishuvi on arheoloogilised tekstiilid, pöörates erilist tähelepanu tehnoloogiale, rõivastele ja säilitamisega seotud küsimustele. Ta on Tartu Ülikooli Colour4CRAFTS meeskonna juht.

–

Loengusari toob kokku EU Horisondi projekti Colour4CRAFTS liikmed ja olulised külalised, et arutleda ja jagada oma teadmisi tekstiilivärvimisest minevikus ja tulevikus. Loengusarja on ellu kutsunud Tartu Ülikool ja Viljandi Kultuuriakadeemia koostöös Eesti Kunstiakadeemiaga.

EU Horidondi projekt Colour4CRAFTS koondab multidistsiplinaarset ekspertide, uurimisrühmade ning teadus- ja arendusettevõtete meeskonda. Eesmärk on uurida biopõhiseid ajaloolisi tekstiilivärvimise tehnoloogiad ja kombineerida neid teadmisi värvainete biosünteesi ja veevaba värvimise tipptasemel tehnoloogiatega. Colour4CRAFTSi liikmed on Helsinki Ülikool, Lapimaa Ülikool, Tartu Ülikool, KIK-IRPA, Leedsi Ülikool ja PILI Bio.

Saúl Baeza avalik loeng “What if we kissed under the watchful eye of the surveillance state?”

14. oktoobril kell 16.00 toimub EKA-s ruumis A101 Saúl Baeza avalik loeng “What if we kissed under the watchful eye of the surveillance state?”. Loeng on osa disainiteaduskonna avalike loengute sarjast “Public Lectures in Design: Adjusting Perspectives”, mida kureerivad Stella Runnel ja Taavi Hallimäe.

Loeng uurib loomingulisi ristumiskohti algoritmilise vastupanu ja materiaalse kultuuri vahel, tuginedes kahele projektile: DOES ja VISIONS BY. DOES-i näitel tutvustab Baeza oma põhimõtteid ja eesmärke biomeetriliste tehnoloogiate õõnestamisel. Käsitledes teemasid nagu agentsus, vastupanu, jõustamine ja jõuetus, identiteet, osalus, distsipliin ja iha, viib ta algoritmid oma vajadustega vastavusse ning rakendab neid viisil, mis erineb nende algsest eesmärgist. VISIONS BY ajakirja kaudu uurib Baeza kriitilisete ja spekulatiivsete meetodite toel materjalide sotsiaalset mõju ja nende tajumist, keskendudes materjalide rollile kultuuride ja sotsiaalmajanduslike süsteemide aktiveerimisel ja dünaamilisemaks muutmisel.

Avalikest loengutest oodatakse osa võtma tudengeid, õppejõudusid, aga ka kõiki teisi disainihuvilisi!

Saúl Baeza on DOES ja MAYBE loovjuht ning VISIONS BY ajakirja asutaja ja peatoimetaja. Ta annab loenguid Barcelonas Elisava disaini- ja inseneeriaülikoolis ning uurib funktsionaalseid ja digitaalseid identiteete “Making With…” (TU Eindhoven Research) ja “Futures Now” uurimisrühmades (Elisava Research). Baeza on Kataloonia kõrgema arhitektuuri instituudi (Institute for Advanced Archi­tecture of Catalonia, IAAC) ning Elisava ja Fab Academy’ga koostöös korraldatud magistriõppekava “Design For Emergent Futures” (MDEF) kaasjuht. Baeza on olnud külalisprofessor ja lektor rahvusvahelistes ülikoolides, haridusasutustes ja kultuurikeskustes, nagu näiteks Harvardi GSD, Central Saint Martins ja Londoni kommunikatsioonikolledž (UAL), Kataloonia kõrgema arhitektuuri instituut (IAAC), RMIT ülikool Melbourne’is, Rhode Islandi disainikool, Pascual Bravo ülikool Medellínis, Sónar+D, Victoria ja Alberti muuseum, BASE, CCCB ja DHUB.

13. oktoobril toimub Tallinna Kirjanike Maja musta laega saalis (Harju 1) konverents sarjast “Etüüde nüüdiskultuurist”: “Väljad, ruumid, rajad: etendus- ja visuaalkunsti piiriülesed vormid”.

“Inimestele meeldib asju lahterdada [—]: kujutava kunsti kuuluvusega ei taheta tavaliselt segada teatrikuuluvust ja vastupidi. Mõlemad valdkonnad eelistavad jääda “puhtaks”. Olen aga ise avastanud, et ükskõik millist loovat kompositsiooni on mingist hetkest peale võimalik ehitada samadel alustel: teatrilavastus allub teosena täpselt samadele reeglitele, nagu maal või videoinstallatsioon, küsimus on pelgalt vahendite valikus.” Nõnda vastas Ene-Liis Semper 2017. aasta Veneetsia biennaalil esitatud küsimusele oma kunstnikuidentiteedi kohta.

Euroopa kultuuri traditsiooniline kiindumus “puhastesse” fenomenidesse on hakanud murenema alles viimasel poolsajandil: ajal, mil teatri- ja etenduskunsti avarale maastikule on siginenud üha enam nähtusi, mis kaugenevad mitte ainult dramaatilisest, vaid ka postdramaatilisest teatrist, kohtudes visuaalkunsti performatiivsete vormidega. Teisalt on visuaalkunstid leidnud ühisosa teatri, filmi, heli- ja sõnakunstiga. Katsetatakse leitud kohtade, objektide, materjalide, helide, tehnika ja kehadega, pööratakse mänglevalt pahupidi senised tavad, žanrid ja struktuurid. Vaatajad-osalejad kohtuvad uue reaalsusega ootamatutes paikades, kuid piiriületusretked jõuavad ka peavooluteatrisse.

Seda etendus- ja visuaalkunsti otsingulist ala on proovitud püüda eri terminivõrkudesse nagu visuaalteater, installatiivne ja füüsiline teater, performance’i-, objekti- ja materjaliteater. Mitmed uurijad on katsunud jõudu uute hübriidvormide eritlemisega, alates nende vormide kujunemisloost dadaistide, futuristide ja sürrealistide tegevuses kuni tänapäevaste teosteni välja. Richard Schechner on kirjeldanud neid etendusuuringute, RoseLee Goldberg etenduskunsti ja Hans-Thies Lehmann postdramaatilise teatri käsitlustes, mida täiendavad kunstidevahelisuse ja intermeedialisuse teooriad ning semiootilised mõtisklused tõlkimise, piiride, keele ja struktuuride üle. Eesti publik on kohtunud etendus- ja visuaalkunsti põimingutega Baltoscandali ja Tallinn Treff festivalil, samuti esindavad seda suunda mitmed kodumaised kunstnikud: Ene-Liis Semper, Erik Alalooga, Andrus Laansalu, Taavet Jansen, Renate Keerd, Mart Kangro, Joel Väli, Urmas Lüüs, Erki Kasemets, Anita Kremm, Liisa Saaremäel, Netti Nüganen, Keithy Kuuspu jt.

Kuidas luuakse nüüdiskultuuris hübriidseid, eri kunste põimivaid ja ristavaid vorme? Millised piirid eraldavad eri kunste, kunsti ja elu, etendusi, aktsioone ja sündmusi? Kas piirilolemine või piiriületamine võib ka tänapäeval tähendada seda, et piirilolija muutub nähtamatuks? Kuivõrd sobib keele loodud maailm keelevälise maailma kirjeldamiseks? Sellistele küsimustele otsitakse vastuseid sarja “Etüüde nüüdiskultuurist” 19. konverentsil.

KAVA:
11:15-12:45
Liis Kibuspuu. Leonhard Lapini „Multiplitseeritud inimene“ (1980): Eesti esimene performance’i-teatri lavastus
Heili Einasto. Kohaspetsiifilistest tantsulavastustest 1990. aastatel
Urmas Lüüs. Teatraalsest installatsioonist installatiivse teatrini

Kohvipaus 15 min

13:00-15:00
Eero Epner. Alguses ei olnud sõna
Helen Kannus. Kuhu kaod, neljas sein? Ühe konventsiooni hääbumine Eesti teatris
Evelyn Raudsepp. Sotsiaalne publik hüpersotsiaalses ühiskonnas
Ene-Liis Semper. Untitled
Lõunapaus

16.00–18:00
Anita Kremm. Mis on see, mis läidab
Kristel Nõlvak. Ene-Liis Semperi impulsiteater ja tühi ruum
Andrus Laansalu. Liikuvad pildid
Henri Hütt, Kärt Koppel. Konverentsi kattevarjus kõigest, mis südamel

Korraldajad:
Nüüdiskultuuri uurimise töörühm (EKA, TLÜ, TÜ) ja Eesti Kirjanike Liit
Toetavad:
Eesti Kultuurkapital, Eesti Kunstiakadeemia teadusfond

30. septembril kell 16.00 toimub EKA-s ruumis A101 Patricia Moore’i avalik loeng “The More Things Change”. Loeng on osa disainiteaduskonna avalike loengute sarjast “Public Lectures in Design: Adjusting Perspectives”, mida kureerivad Stella Runnel ja Taavi Hallimäe.

Patricia Moore on rahvusvaheliselt tunnustatud disainer ja gerontoloog, keda peetakse juhtivaks eksperdiks tarbijakäitumise ja elukaarepõhiste vajaduste valdkonnas. Aastatel 1979–1982 viis ta läbi erakordse ja julge eksperimendi, reisides läbi Ameerika Ühendriikide ja Kanada, maskeerituna üle 80-aastaseks naiseks. Muutes oma välimust ja jäljendades vananemisega kaasnevaid tavapäraseid sensoorset muutusi, sai ta võimaluse kogeda maailma eakana – nii suhetes inimeste kui ka toodete ja keskkondadega.

Avalikust loengust oodatakse osa võtma tudengeid, õppejõudusid, aga ka kõiki teisi disainihuvilisi!

Patricia Moore omab bakalaureusekraade tööstus- ja kommunikatsioonidisainis Rochesteri Tehnoloogiainstituudist (valiti 1984. aastal “Aasta vilistlaseks”), on läbinud biomehaanika täiendõppe New Yorgi Ülikooli meditsiinikoolis ning on saanud magistrikraadid psühholoogias ja gerontoloogias Columbia Ülikoolist.

Moore’i ulatuslik kogemus hõlmab kommunikatsioonidisaini, disainiuuringuid, keskkonna- ja pakendidisaini, tootearendust, teenuse- ja transpordidisaini, UX-disaini, turuanalüüsi ja toote positsioneerimist. Tema kliendid on näiteks AT&T, Baxter Healthcare, Boeing, Ford Motor Company, General Electric, Herman Miller Healthcare, Johnson & Johnson, Kimberly Clark, NASA, Toyota jpt.

Alates 1990. aastast on Moore projekteerinud üle 300 füüsilise meditsiini ja rehabilitatsiooni keskkonna erinevatele tervishoiuasutustele Põhja-Ameerikas, Euroopas, Hiinas ja Jaapanis. Ta on rahvusvaheliselt tuntud esineja ja sagedane külaline meedias, samuti arvukate artiklite ning raamatute autor, sealhulgas “DISGUISED: A True Story, Ageing, Ingenuity & Design” (2015) ja “OUCH! Why Bad Design Hurts” (valmimas).

Dekoloniseerimine muusemites läbi Ida- ja Kesk-Euroopa prisma

Teisipäeval, 21. oktoobril kell 18.00 toimub Eesti Kunstiakadeemias avalik üritus, mis keskendub dekoloniseerimise mõtestamisele Ida-Euroopa muuseumides, tuues kokku rahvusvahelised, piirkondlikud, ja kohalikud perspektiivid ja arengud.

Dekoloniseerimine on muutunud üha olulisemaks märksõnaks ja muutuste markeerijaks kaasaegsel muuseumimaastikul. Kõrvutame omavahel hiljutisi arenguid Eesti ja Poola muuseumimaastikel. Kuidas dekoloniseerimist Ida-Euroopa muuseumide kontekstis on mõtestatud? Missuguseid positiivseid näiteid on hiljutiste Poola ja Eesti näitusepraktikate hulgas? Kuidas erinevad teineteisest muuseumitöötajate, publiku ja uurijate vaatenurgad? Ning kuidas dekoloniseerimist ikkagi Eesti kontekstis võiks mõista? Ürituse käigus arutleme dekoloniaalse lähenemise tähenduste üle Eesti, Poola ja Ida-Euroopa muuseumides.

Ürituse avab prof. Erica Lehreri loeng dekoloniseerimisest Ida-Euroopa muuseumides, sellele järgnevad Joanna Wawrzyniaki ja Mariann Raisma vastused ja arutelu publikuga. Arutelu modereerib Margaret Tali.

Erica Lehrer on sotsiokultuuriline antropoloog, ajaloolane ja kuraator. Ta on Kanadas, Montrealis asuva Concordia Ülikooli ajaloo professor, aastatel 2007-2017 oli ta muuseumi ja pärandiuuringute juhtivteadur. Samas asutas prof. Lehrer ka avaliku teadmisteloome laboratooriumi (CaPSL). Ta on raamatu „Jewish Poland Revisited: Heritage Tourism in

Unquiet Places (2013) autor ning toimetanud teiste hulgas raamatuid Terribly Close: Polish Vernacular Artists Face the Holocaust (2023), My Museum, A Museum About Me (2023), Curatorial Dreams: Critics Imagine Exhibitions (2016) ja Jewish Space in Contemporary

Poolas (2015) ja Curating Difficult Knowledge: Violent Pasts in Public Places (2011) ning avaldanud arvukalt artikleid. Ta on rahvusvahelise ühisprojekti Thinking Through the Museum: A Partnership Approach to Curating Difficult Knowledge in Public (2021–2028) juhtivuurija.

Joanna Wawrzyniak on sotsioloogia professor ja Sotisaalse mälu uurimiskeskuse asutav director Varssavi ülikoolis. Tema uurimisprojektid keskenduvad sotsialismi mälule, neoliberaalsele pöördele, deindustrialiseerimisele ja pärandi dekoloniseerimisele. Ta on Mälu-uuringute assotsiatsiooni president (2024-25) ja COST projekti Aeglane mälu kaasjuht. Ta on avaldanud raamatud Remembering the Neoliberal Turn: Economic Change and Collective Memory in Eastern Europe after 1989 (Routledge 2023) ja Regions of Memory: Transnational Formations (Palgrave 2022).

Mariann Raisma on Tartu Ülikooli Muuseumi direktor. Ta on kirjutanud artikleid Eesti muuseumide ajaloost, aga ka tulevikust; ta on museoloogia lektor ja näituste kuraator. Ta on kaitsnud doktoritöö teemal „Muuseumi võim. Kollektiivse mälu kujundamine Eestis 20. sajandi pöördepunktidel”.

Margaret Tali on Tallinna Ülikooli õppejõud, kelle uurimisvaldkonnaks on Eesti muuseumide ja kogumise ajalugu. Ta on raamatu “Puudumine ja keerulised teadmised kaasaegse kunsti muuseumides” (2017) autor ning projekti “Kommunikeerides keerulist ajalugu” (2019-2024) kaaskuraator.

Loeng toimub koostöös Kanada Suursaatkonnaga ja Eesti doktorikooli humanitaarteaduste ja kunstide haruga (Projekti “Ülikoolide koostöö doktoriõppe edendamisel“ (2021-2027.4.04.24-0003) kaasrahastab Euroopa Liit), toetab Erasmus+.

Mil moel on naiste vajadused linnaplaneerimises tähelepanuta jäänud ning mida teha, et muuta linnaruum kõigile sobilikumaks? Loeng keskendub meestekeskse planeerimispraktika ajaloole ja näitab, millist mõju see on avaldanud liikumisvõimalustele, hooletööle ja turvalisusele. Tuues esile feministlikust teooriast ja linnaplaneerimisest pärit põhimõtteid, tutvustab Leslie Kern mitmesuguseid näiteid üle maailma, kus on kasutatud õiglasemaid, võrdsemaid ja jätkusuutlikumaid lähenemisi linnaehitusele.

Leslie Kern on linnauurija ja kirjanik, kelle missiooniks on aidata kaasa linnaruumi muutmisele õiglasemaks, erinevate kasutajatega arvestavamaks ja jätkusuutlikumaks keskkonnaks. Ta on avaldanud raamatud “Feministlik linn: kuidas nõuelda ruumi meestekeskses maailmas” (Feminist City: Claiming Space in a Man-Made World, Verso 2021) ja “Gentrifikatsioon on paratamatu ja teisi valesid” (Gentrification is Inevitable and Other Lies, Verso 2022) ning koos Roberta Hawkinsiga “Kõrged ootused: Kuidas jääda akadeemias ellu, muuta seda paremaks ja luua ülikool uueks” (Higher Expectations: How to Survive Academia, Make It Better for Others, and Transform the University, Between the Lines Books 2024). Aastatel 2009 – 2024 oli ta geograafia ja keskkonna ning soouuringute külalisprofessor Kanadas Mount Allisoni Ülikoolis, kuid loobus akadeemilisest elust, et keskenduda kirjutamisele, naiste võimestamisele konsultandi ja coach’ina ning tegevusele akadeemilise karjääritoetajana. Oma uurimistöö eest on ta saanud Fulbrighti preemia, Kanada eluasemeuuringute auhinna ja mitmeid grante; tema kirjutisi on avaldanud The Guardian, Vox, Bloomberg, LitHub, Refinery29 ja teised platvormid.

2025/2026 õppeaasta avatud loengute seeria toimub Kuntiteaduse ja Visualkultuuri Instituudi ja Arhitektuuri teaduskonna koostöös ning on seotud teadusprojektiga Hooleruumid hilis- ja postsotsialistlikus Eestis (PSG 2025 – 2029).

Loengu toimumist toetab:

Täna, 18. septembril, kell 17.45 ruumis A-403 peab loengu Nursah Çağlar, Istanbuli Tehnikaülikooli teadusassistent ja Mimar Sinani Kaunite Kunstide Ülikooli doktorant. Tema uurimistöö käsitleb rõivaste, kehaga seotud poliitika ja mehepilgu vahelist seost.

Olete oodatud!