Avatud loengud

30. septembril kell 16.00 toimub EKA-s ruumis A101 Patricia Moore’i avalik loeng “The More Things Change”. Loeng on osa disainiteaduskonna avalike loengute sarjast “Public Lectures in Design: Adjusting Perspectives”, mida kureerivad Stella Runnel ja Taavi Hallimäe.

Patricia Moore on rahvusvaheliselt tunnustatud disainer ja gerontoloog, keda peetakse juhtivaks eksperdiks tarbijakäitumise ja elukaarepõhiste vajaduste valdkonnas. Aastatel 1979–1982 viis ta läbi erakordse ja julge eksperimendi, reisides läbi Ameerika Ühendriikide ja Kanada, maskeerituna üle 80-aastaseks naiseks. Muutes oma välimust ja jäljendades vananemisega kaasnevaid tavapäraseid sensoorset muutusi, sai ta võimaluse kogeda maailma eakana – nii suhetes inimeste kui ka toodete ja keskkondadega.

Avalikust loengust oodatakse osa võtma tudengeid, õppejõudusid, aga ka kõiki teisi disainihuvilisi!

Patricia Moore omab bakalaureusekraade tööstus- ja kommunikatsioonidisainis Rochesteri Tehnoloogiainstituudist (valiti 1984. aastal “Aasta vilistlaseks”), on läbinud biomehaanika täiendõppe New Yorgi Ülikooli meditsiinikoolis ning on saanud magistrikraadid psühholoogias ja gerontoloogias Columbia Ülikoolist.

Moore’i ulatuslik kogemus hõlmab kommunikatsioonidisaini, disainiuuringuid, keskkonna- ja pakendidisaini, tootearendust, teenuse- ja transpordidisaini, UX-disaini, turuanalüüsi ja toote positsioneerimist. Tema kliendid on näiteks AT&T, Baxter Healthcare, Boeing, Ford Motor Company, General Electric, Herman Miller Healthcare, Johnson & Johnson, Kimberly Clark, NASA, Toyota jpt.

Alates 1990. aastast on Moore projekteerinud üle 300 füüsilise meditsiini ja rehabilitatsiooni keskkonna erinevatele tervishoiuasutustele Põhja-Ameerikas, Euroopas, Hiinas ja Jaapanis. Ta on rahvusvaheliselt tuntud esineja ja sagedane külaline meedias, samuti arvukate artiklite ning raamatute autor, sealhulgas “DISGUISED: A True Story, Ageing, Ingenuity & Design” (2015) ja “OUCH! Why Bad Design Hurts” (valmimas).

Dekoloniseerimine muusemites läbi Ida- ja Kesk-Euroopa prisma

Teisipäeval, 21. oktoobril kell 18.00 toimub Eesti Kunstiakadeemias avalik üritus, mis keskendub dekoloniseerimise mõtestamisele Ida-Euroopa muuseumides, tuues kokku rahvusvahelised, piirkondlikud, ja kohalikud perspektiivid ja arengud.

Dekoloniseerimine on muutunud üha olulisemaks märksõnaks ja muutuste markeerijaks kaasaegsel muuseumimaastikul. Kõrvutame omavahel hiljutisi arenguid Eesti ja Poola muuseumimaastikel. Kuidas dekoloniseerimist Ida-Euroopa muuseumide kontekstis on mõtestatud? Missuguseid positiivseid näiteid on hiljutiste Poola ja Eesti näitusepraktikate hulgas? Kuidas erinevad teineteisest muuseumitöötajate, publiku ja uurijate vaatenurgad? Ning kuidas dekoloniseerimist ikkagi Eesti kontekstis võiks mõista? Ürituse käigus arutleme dekoloniaalse lähenemise tähenduste üle Eesti, Poola ja Ida-Euroopa muuseumides.

Ürituse avab prof. Erica Lehreri loeng dekoloniseerimisest Ida-Euroopa muuseumides, sellele järgnevad Joanna Wawrzyniaki ja Mariann Raisma vastused ja arutelu publikuga. Arutelu modereerib Margaret Tali.

Erica Lehrer on sotsiokultuuriline antropoloog, ajaloolane ja kuraator. Ta on Kanadas, Montrealis asuva Concordia Ülikooli ajaloo professor, aastatel 2007-2017 oli ta muuseumi ja pärandiuuringute juhtivteadur. Samas asutas prof. Lehrer ka avaliku teadmisteloome laboratooriumi (CaPSL). Ta on raamatu „Jewish Poland Revisited: Heritage Tourism in

Unquiet Places (2013) autor ning toimetanud teiste hulgas raamatuid Terribly Close: Polish Vernacular Artists Face the Holocaust (2023), My Museum, A Museum About Me (2023), Curatorial Dreams: Critics Imagine Exhibitions (2016) ja Jewish Space in Contemporary

Poolas (2015) ja Curating Difficult Knowledge: Violent Pasts in Public Places (2011) ning avaldanud arvukalt artikleid. Ta on rahvusvahelise ühisprojekti Thinking Through the Museum: A Partnership Approach to Curating Difficult Knowledge in Public (2021–2028) juhtivuurija.

Joanna Wawrzyniak on sotsioloogia professor ja Sotisaalse mälu uurimiskeskuse asutav director Varssavi ülikoolis. Tema uurimisprojektid keskenduvad sotsialismi mälule, neoliberaalsele pöördele, deindustrialiseerimisele ja pärandi dekoloniseerimisele. Ta on Mälu-uuringute assotsiatsiooni president (2024-25) ja COST projekti Aeglane mälu kaasjuht. Ta on avaldanud raamatud Remembering the Neoliberal Turn: Economic Change and Collective Memory in Eastern Europe after 1989 (Routledge 2023) ja Regions of Memory: Transnational Formations (Palgrave 2022).

Mariann Raisma on Tartu Ülikooli Muuseumi direktor. Ta on kirjutanud artikleid Eesti muuseumide ajaloost, aga ka tulevikust; ta on museoloogia lektor ja näituste kuraator. Ta on kaitsnud doktoritöö teemal „Muuseumi võim. Kollektiivse mälu kujundamine Eestis 20. sajandi pöördepunktidel”.

Margaret Tali on Tallinna Ülikooli õppejõud, kelle uurimisvaldkonnaks on Eesti muuseumide ja kogumise ajalugu. Ta on raamatu “Puudumine ja keerulised teadmised kaasaegse kunsti muuseumides” (2017) autor ning projekti “Kommunikeerides keerulist ajalugu” (2019-2024) kaaskuraator.

Loeng toimub koostöös Kanada Suursaatkonnaga ja Eesti doktorikooli humanitaarteaduste ja kunstide haruga (Projekti “Ülikoolide koostöö doktoriõppe edendamisel“ (2021-2027.4.04.24-0003) kaasrahastab Euroopa Liit), toetab Erasmus+.

Mil moel on naiste vajadused linnaplaneerimises tähelepanuta jäänud ning mida teha, et muuta linnaruum kõigile sobilikumaks? Loeng keskendub meestekeskse planeerimispraktika ajaloole ja näitab, millist mõju see on avaldanud liikumisvõimalustele, hooletööle ja turvalisusele. Tuues esile feministlikust teooriast ja linnaplaneerimisest pärit põhimõtteid, tutvustab Leslie Kern mitmesuguseid näiteid üle maailma, kus on kasutatud õiglasemaid, võrdsemaid ja jätkusuutlikumaid lähenemisi linnaehitusele.

Leslie Kern on linnauurija ja kirjanik, kelle missiooniks on aidata kaasa linnaruumi muutmisele õiglasemaks, erinevate kasutajatega arvestavamaks ja jätkusuutlikumaks keskkonnaks. Ta on avaldanud raamatud “Feministlik linn: kuidas nõuelda ruumi meestekeskses maailmas” (Feminist City: Claiming Space in a Man-Made World, Verso 2021) ja “Gentrifikatsioon on paratamatu ja teisi valesid” (Gentrification is Inevitable and Other Lies, Verso 2022) ning koos Roberta Hawkinsiga “Kõrged ootused: Kuidas jääda akadeemias ellu, muuta seda paremaks ja luua ülikool uueks” (Higher Expectations: How to Survive Academia, Make It Better for Others, and Transform the University, Between the Lines Books 2024). Aastatel 2009 – 2024 oli ta geograafia ja keskkonna ning soouuringute külalisprofessor Kanadas Mount Allisoni Ülikoolis, kuid loobus akadeemilisest elust, et keskenduda kirjutamisele, naiste võimestamisele konsultandi ja coach’ina ning tegevusele akadeemilise karjääritoetajana. Oma uurimistöö eest on ta saanud Fulbrighti preemia, Kanada eluasemeuuringute auhinna ja mitmeid grante; tema kirjutisi on avaldanud The Guardian, Vox, Bloomberg, LitHub, Refinery29 ja teised platvormid.

2025/2026 õppeaasta avatud loengute seeria toimub Kuntiteaduse ja Visualkultuuri Instituudi ja Arhitektuuri teaduskonna koostöös ning on seotud teadusprojektiga Hooleruumid hilis- ja postsotsialistlikus Eestis (PSG 2025 – 2029).

Loengu toimumist toetab:

Täna, 18. septembril, kell 17.45 ruumis A-403 peab loengu Nursah Çağlar, Istanbuli Tehnikaülikooli teadusassistent ja Mimar Sinani Kaunite Kunstide Ülikooli doktorant. Tema uurimistöö käsitleb rõivaste, kehaga seotud poliitika ja mehepilgu vahelist seost.

Olete oodatud!

17. septembril kell 16.00 toimub EKA-s ruumis A-501 Leyla Acaroglu avalik loeng “Design as Tool for Systems Intervention”. Loeng on osa disainiteaduskonna avalike loengute sarjast “Public Lectures in Design: Adjusting Perspectives”, mida kureerivad Stella Runnel ja Taavi Hallimäe.

Disainer, sotsioloog ja haridusettevõtja Leyla Acaroglu toob jätkusuutlikkuse ja ringmajanduse valdkonda rohkelt loomingulist sära. Nendes valdkondades tuntakse Acaroglud kui provokaatorit, kes kutsub üles eesootavaid väljakutseid uue pilguga vaatama. Oma loengus toob Acaroglu välja, kuidas ta on rajanud oma karjääri, kasutades disainipraktikat kui muutuste tööriista. 

Avalikest loengutest oodatakse osa võtma tudengeid, õppejõudusid, aga ka kõiki teisi disainihuvilisi!

Dr. Leyla Acaroglu on rahvusvaheliselt tunnustatud ekspert jätkusuutlikkuse ja ringmajanduse valdkonnas, haridusettevõtja ning auhinnatud loominguline muutuste looja. Disaineri ja sotsioloogina põimib ta süsteemset mõtlemist, jätkusuutlikke praktikaid ja loomingulisi lähenemisi, et arendada globaalsel tasandil sekkumisviise hariduses, kommunikatsioonis, ettevõtluses ja disainis. Oma töö eest teaduse ja innovatsiooni edendamisel jätkusuutlikkuse vallas on ta nimetatud ÜRO poolt “Champion of the Earth’iks” ja LinkedIni poolt muutuste loojaks, TEDi peaesinejana peab ta ettekandeid maailma liidritele positiivsete muutuste elluviimiseks jätkusuutliku, ringse ja taastava tuleviku nimel. Haridusettevõtjana on ta asutanud The UnSchool’i – eksperimentaalse teadmiste labori täiskasvanutele –, Circular Futures’i – ringmajanduse jätkusuutlikkuse koolitusplatvormi – ning loonud Disruptive Design Method’i. Samuti on Leyla loonud Circular Classroom’i Soome jaoks ja koostöös UNEPiga projekti Anatomy of Action.

Seminar “Olümpialinnade loomine: arhitektuur, planeerimine ja disain” Eesti Arhitektuurimuuseumis

Ootame osalema neljapäeval, 25. septembril toimuvale seminarile, mis on osa näituse “Tallinn täispurjes. Linna muutev olümpiaehitus” lõpuprogrammist.

Seminaril tulevad vaatluse alla olümpialinnad – fookuses on nende planeerimine, arhitektuur ja disain. Kuidas on erinevad linnad olümpiamängude korraldamist kavandanud? Mida tähendab ühele linnale suursündmuse korraldamine? Kui laia haardega on olümpiaurbanism? Millised erinevad disainiilmingud on olümpiamängudega kaasnenud? Kuidas valmistuti enne 1980. aasta purjeregatti Tallinnas?

Seminaril kõnelevad:

John R. Gold (Bartlett School of Architecture, University College London)
Kai Lobjakas (Eesti Tarbekunsti- ja Disainimuuseum)
Valerio della Sala (Universitat Autonoma de Barcelona)
Margaret Gold (London Metropolitan University)
Ivar Sakk (Eesti Kunstiakadeemia)
Liisa Ryynänen (kunstik – arhitekt, FI)
Kalev Vapper (spordiajakirjanik, purjetaja)
Grete Tiigiste (Eesti Arhitektuurimuuseum)

Seminar toimub 25. septembril kell 13–18 Eesti Arhitektuurimuuseumis, täpne päevakava peatselt.

Osavõtt on tasuta, kuid palume eelregistreeruda.

Kolmapäeval, 17. septembril algusega kell 18.00 peab EKA aulas A101 avaliku loengu Ukraina etnoloog, museoloog ja kuraator Dr Ihor Poshyvailo.

Dr Ihor Poshyvailo on Ukraina etnoloog, museoloog ja kuraator, Väärikuse revolutsioonile pühendatud Maidani muuseumi juht. Täiemahulise sõja algul lõi ta mittetulundusühingu, mis tegeleb siiani kultuuriväärtuste päästmise ning kahjustuste dokumenteerimisega mh aktiivses sõjatsoonis. 2024. aastal pälvis ta Euroopa Muuseumi Foorumi prestiižse Kenneth Hudsoni auhinna oma töö eest kultuuripärandi kaitsel.

Avalik loeng Eesti Kunstiakadeemias keskendub küsimusele, milline on ja võiks olla kunstiakadeemiate roll Ukraina pärandisektori toetamisel praegu ja pärast sõja lõppu ning kuidas saavad kunstiakadeemiad panustada pärandi kaitsmisesse ja säilimisse ka kõige kriitilisematel aegadel.

Neljapäeval, 18. septembril toimub seminar “Kuidas kaitsta ja päästa kultuuriväärtusi sõjaolukorras?” näitusel “Vapruse nägu. Azovstali alistumatud kaitsjad”. Seminar on mäluasutuste töötajatele tasuta. Vajalik on eelnev registreerimine.

Rohkem infot: https://vabamu.ee/events/seminar-naitusel-vapruse-nagu-krulli-kvartali-sepikojas/

Aastast 2013 Londonis elav ja töötav Eesti kunstnik tutvustab oma loomingut ja loomingulisi protsesse.

Angela Maasalu (1990) on maalikunstnik, kes käsitleb oma loomingus isiklikke ja intiimseid teemasid. Teda huvitab vastuoluline inimkogemus, mis tunnistab korraga õnne ja õnnetust, elu dramaatilisust ning koomilisust. Maasalu jõudis isiklike ja argieluliste teemadega tegelemiseni magistriõpingute käigus ning pärast kooli lõpetamist on ta puudutanud oma põlvkonnakaaslaste igapäevaseid probleeme. Oma loomingus käsitleb ta sotsiaalsust, suhteid, personaalset ruumi ja kodutunnet.

Angela Maasalu on õppinud Tartu Ülikoolis maali ja kunstiajalugu (BA 2012), Eesti Kunstiakadeemias maali (MA 2015) ning täiendanud end Inglismaal UAL Central Saint Martinsi ülikoolis (2013–2014). 2017. ja 2019. aastal oli ta nomineeritud AkzoNobeli kunstipreemiale (varem Sadolini kunstipreemia). Tal on olnud isikunäitusi Tallinnas, Londonis, Irákleios Kreekas ja Shanghais.

Üksindus on märkimisväärne väljakutse kõigis tänapäeva ühiskondades. Seetõttu on see, kuidas üksikisikud ja pered suhteid loovad ja säilitavad, muutunud disainis märkimisväärseks murekohaks. Sellel avatud seminaril uurivad Jaapani ja Eesti disainiuurijad, kuidas disain saab aidata selle kasvava probleemiga nii isiklikul kui ka ühiskondlikul tasandil toime tulla. Eesti × Jaapan: disaini rolli uurimine üksinduse vastu võitlemisel.

Peaettekanne: Yasuyuki Hirai

“Inclusive Design for Loneliness” (Kaasav disain üksinduse vastu)

Kaasav disain on indiviidikeskne lähenemisviis, samas kui ühiskondlik disain on ühiskonnakeskne lähenemisviis. Individuaalse üksinduse ja sotsiaalse tõrjutuse vahel on seos ning need kaks võivad koos moodustada nõiaringi.

See EKA ja Kyushu ülikooli rahvusvaheline koostööprojekt pakub uuenduslikku lähenemisviisi üksinduse ja ühiskondliku disaini käsitlemiseks. Kaasava disainerina toob Yasuyuki Hirai näiteid sellest, kuidas ma olen seda probleemi seni käsitlenud, tuginedes kaasava disaini põhimõtetele.

Põhiettekanne: Ruth-Helene Melioranski

“Embracing Loneliness through Relational Design” (Üksinduse omaksvõtmine suhtekujunduse kaud)

Ruth-Helene Melioranski uurib, kuidas suhtekujundus nihutab rõhuasetust isoleeritud inimestelt hooldus- ja ühendusvõrgustikele. Ta illustreerib seda lähenemisviisi patsienditeekonna kaudu, mis on loodud Eesti Haigekassa endoproteesihoolduse raja jaoks.

Case study Janeli Peskalt

“Behaviourally Guided Intervention to Reduce Loneliness” (Käitumuslikult juhitud sekkumine üksinduse vähendamiseks)

Janeli Pelska arutleb, kuidas käitumuslik disain saab pakkuda uusi vahendeid üha kasvava üksinduse probleemi lahendamiseks. Oma magistritöö põhjal tutvustab ta sekkumist, mille eesmärk on edendada sotsiaalseid sidemeid käitumuslikult juhitud strateegiate abil.

Paneeldiskussioon

Seminar lõpeb avatud paneeldiskussiooniga, et mõtiskleda disaini rolli üle üksinduse vastu võitlemisel. Vestlus keskendub sellele, kuidas disain saab inspireerida uusi viise sidemete ja kuuluvustunde edendamiseks meie ühiskondades.

Modereerib Tanel Kärp

Panelistid:

Yasuyuki Hirai

Tokushu Inamura

Yanfang Zhang

Ruth-Helene Melioranski

Kuigi hoolitsemine on olnud keskel kohal nii feministlikus teoorias, aktivismis kui poliitikas, on see kriitilisse arhitektuuripraktikasse ja -teooriasse jõudnud üsna hiljuti. Alles viimastel aastatel on hakanud arhitektid, kuraatorid ja arhitektuuriteadlased tõsisemalt kaaluma, mida tähendab hoolitsemine projekteerimise lähtekohana, eetilise hoiakuna ja praktikana. Toetudes hulgale hiljutistele näidetele, mille hulgas on nii arhitektuuriprojekte, õiguslikke muudatusi, poliitilisi sekkumisi kui linnapraktikaid, näitab loeng arhitektuuri, hoolitsemise ja õigluse keerukaid ja vastuolulisi suhteid tänapäeva kontekstis. Eesmärgiks on näidata, et arhitektuuril on suur potentsiaal toetada hoolitsemist, hoolitsemise nõudlemist ja edendada õiglust, olles samas kriitiliselt teadlik oma haaratusest hooleküsimustega ühtlasi kaasnevasse vägivalda ja kaasaaitamisest hooldusega kaasnevale suveräänsuskaole.

Elke Krasny on arhitektuuri- ja kultuuriteoreetik, linnauurija ja kuraator, Viini Kunstiakadeemia professor ning Viini Tehnikaülikooli külalisprofessor. Tema uurimistöö fookuses on ökoloogilised ja sotsiaalse õigluse küsimused antropotseenis ja globaalsete kriiside taustal ning hooletöö mõtestamine arhitektuuri, urbanismi ja kaasaegse kunsti kontekstis. Ta on kureerinud uurimuslikke näituseid nagu „Praktiline urbanism“ (Hands-On Urbanism) Viini Arhitektuurikeskuses ja Veneetsia Arhitektuuribiennaalil (2012), „Hool + parandamine“ (Care + Repair) Viini biennaalil (2017) ning näitustesarja „Kriitiline hool. Arhitektuur haavatud planeedi jaoks“ (Critical Care. Architecture for the Broken Planet) Flandria Arhitektuuriinstituudis (2018), Viini Arhitektuurikeskuses (2019) ja Saksa arhitektuurikeskuses DAZ (2020), koostades viimase põhjal ka mahuka samanimelise raamatu. 2023 kureeris ta koos Angelika Fitzi ja Marvi Mazhariga näituse ja raamatu „Yasmeen Lari. Tulevikku vaatav arhitektuur“ (Yasmeen Lari. Architecture for the Future); pandeemia-aegsest ruumikogemusest on valmimas raamat „Elu nakatunud planeedil. Covid-19, feminism ja hoolitsemise globaalsed eesliinid“ (Living with an Infected Planet.  Covid-19, Feminism and the Global Frontline of Care). 

2025/2026 õppeaasta avatud loengute seeria toimub Kuntiteaduse ja Visualkultuuri Instituudi ja Arhitektuuri teaduskonna koostöös ning on osa teadusprojektist Hooleruumid hilis- ja postsotsialistlikus Eestis (PSG 2025 – 2029).

Loengu toimumist toetavad: