EKA Galerii

30.11.–18.12.2020
Avatud E–L 15.00–18.00
Sissepääs Kotzebue tänavalt. Palun kanna galeriis maski!

Detsembrikuus on võimalik osa saada EKA vabade kunstide teaduskonna erialahindamistest: iga päev on galeriis eksponeeritud uus väljapanek üliõpilaste lõputöödega. Näha saab kaasaegse kunsti, graafika, installatsiooni ja skulptuuri ning maali õppekavade töid. Maratoni igal hommikul installeeritakse uus näitus, õhtul väljapanek taandub järgmise ees. Loodetavasti suudavad vaatajad noorte kunstnike tempoga sammu pidada.

30.11     Joonistamine: juhendaja Eero Alev

01.12     Joonistamine: juhendaja Tõnis Kenkmaa

02.12     Animatsioon: semestri ülevaade

03.12     Stsenograafia: juhendaja Ene-Liis Semper

04.12     Stsenograafia: juhendaja Ene-Liis Semper

05.12     Installatsioon ja skulptuur, juhendajad Kirke Kangro, Taavi Piibemann

07.12     Kaasaegne kunst, juhendajad Mark Dunhill, Kristaps Ancans

08.12     Kaasaegne kunst, juhendajad Mark Dunhill, Kristaps Ancans

09.12     Kaasaegne kunst, juhendajad Mark Dunhill, Kristaps Ancans

10.12 – Fotograafia, juhendaja Holger Kilumets

11.12     Maal: juhendajad Mihkel Maripuu, Kristi Kongi, Merike Estna

12.12     Installatsioon ja skulptuur: juhendajad Jaanus Samma, Deneš Farkas

14.12     Graafika: juhendajad Kadi Kurema, Eve Kask

15.12     Graafika: juhendajad John Grzinich, Jan Kaus, Urmas Lüüs

16.12     Graafika: juhendajad Ann Pajuväli, Oliver Laas, Martiinus Daane Klemet

17.12     Maal: juhendajad Holger Loodus, Raul Rajangu, Liisa Kruusmägi, Tõnis Saadoja

18.12     Maal: juhendajad Jaan Toomik, Mihkel Maripuu, Mihkel Ilus, Heldur Lassi

Teisipäeval, 10. novembril kell 17 avame EKA Galeriis Juss Heinsalu isikunäituse  “AL₂SI₂O₅(OH)₄” ning Lauri Kiluski, Martin Melioranski ja Urmas Puhkani korraldatud rahvusvahelise keraamika töötoa-näituse “Keraamiline dimensioon”. Näitused jäävad avatuks kuni 28. novembrini.
Sissepääs näitusele ja avamisele toimub Kotzebue tänavalt. Palume avamisel kanda maski.

Al₂Si₂O₅(OH)₄
Juss Heinsalu

Al₂Si₂O₅(OH)₄ on lihtsustatud keemiline valem, mis määratleb savi mineraalset koostist. Samanimeline väljapanek on jätk suve alguses toimunud näitusele “Pinnavaade” Tartu Kunstimaja monumentaalgaleriis. Kokku on pandud valik savi erinevatest kasutusviisidest nii keraamika, klaasi, graafika kui ka uudsete materjalikoosluste näol. Heinsalu käsitleb savi kui algmaterjali, meediumit ja keskkonda. Oma materjaliuurimusliku loometööga vaatab ta lähemalt savi omadusi, sidudes need omavahel mütoloogiliste tuletiste, teaduslike hüpoteeside ja spekulatiivsete lahendustega. EKA Galeriis on väljas saviga trükitud graafilised lehed, klaasi ja savi kooslusel sulatatud materjalinäidised, keraamilised elemendid, bioplastikul ja villal põhinev savi-nahk, videoformaadis kujutlusi savi mikro-makro skaalast ja veel palju muud.

Kunstnik lisab: „Minu stuudiopraktikas põimuvad materjal leiutatud vahenditega, mütoloogia ja rahvatarkus kaasaegse tehnoloogiaga. Toetun tihtilugu fiktsioonile, et mänguliselt vaadelda ja mõtestada ümbristsevat ilma. Ka näitusel on savi ühtlasi baasmaterjal, vorm ja keel, metafoor ning peegeldus.”

Juss Heinsalu on õppinud Eesti Kunstiakadeemias keraamikat ning omandanud vabade kunstide magistri NSCAD Ülikoolis Kanadas. Igapäevaselt tegeleb Heinsalu materjalipõhise loome- ja uurimistööga. Sügisel alustas ta täiendõpinguid EKA sisearhitektuuri osakonnas. Eelnevalt on ta osalenud aktiivselt erialastes projektides ja näitustel mitmel pool Euroopas ning Põhja-Ameerikas.

Kunstniku poolsed tänud näituse teostusel ning loometegevuse toetusel: Eesti Kunstnike Liit, Arts Nova Scotia, Eesti Kultuurkapital, Eesti Kunstiakadeemia klaasikunsti, keraamika, ehte- ja sepakunsti osakonnad, NSCAD Ülikooli graafika osakond, Valge Kuup, kunstniku pere ja lähedased.

Loe intervjuud Juss Heinsaluga

______

Keraamiline dimensioon
Lauri Kilusk, Martin Melioranski ja Urmas Puhkan

Rahvusvaheline töötuba-näitus „Keraamiline dimensioon“ tutvustab saviprindi võimalusi EKA-s. Projekti korraldajateks on Urmas Puhkan ja Lauri Kilusk keraamika osakonnast ning Martin Melioranski arhitektuuri osakonnast. Toetavate jõududena on suureks abiks Madis Kaasik prototüüpimise laborist ja Kaiko Kivi süsteemiarhitektina.

Pea viie aasta jooksul on erinevate erialade esindajad nii EKAst kui mujalt maailmast olnud kaasatud eksperimentaalsesse protsessi, mis läbi sajandite tekkinud materjaliteadmiste ning -tunnetuse kombineerimise kaasaegsete tehnoloogiliste väljunditega, tekitab uudseid tulemusi läbiproovitud materjalist.

Näitus „Keraamiline dimensioon“ annab ülevaate nii disaini, kunsti kui arhitektuuri vormi- ja ruumiloome teemade spektrist, mis toodud füüsilisse keskkonda ladestades rafineeritult savimassi digitaalsete töövahendite ja spetsiaalselt konstrueeritud 3D printerite ning kohandatud koostööroboti abil.

Kui võrrelda selle tulemusi nüüdseks juba üldlevinud plastiku 3D printimisega, toob see esile selge erinevuse – savi on märgatavalt „elusam“, isegi peale digitaal-mehaaniliste töötlusetappide läbimist. Savi, tulenevalt oma ainelistest omadustest, jätkab liikumist ka peale numbriliselt täpse kuju saamist. See omakorda annab talle teatud iseloomu, võrreldes teiste, tööstuslikult rohkem testitud digiprintimise materjalidega, vältides seega kergesti tekkida võivat tuimust ja kuivust.

Neid omadusi on omakorda integreeritud teiste materjalide omadustega, et saada spetsiifilisi komposiitsegusid. Kivivilla ja vanapaberi jäägid, liiv jt materjalid avavad uus- ja taaskasutuse vaatenurga ning ühtlasi parandavad baasmaterjali printimisomadusi.

Oma töötoa-näitusega soovime alustada laiemat diskussiooni savi 3D printimise teemadel. Selle näituse ajal muutub EKA Galerii omamoodi laboratooriumiks, kus uued objektid elustuvad pideva katsetamise käigus. Vaatlejalt oodatakse küsimusi ja arvamusavaldusi, muutes ta seeläbi sarnaseks protsessis vahetult osalejatega. Kavandame ka veebivahendatud kohtumisi mitme omaala rahvusvaheliselt tunnustatud ja väljakujunenud praktikuga.

Kõrvuti valmisteostega, mis tehtud enne näitust, täieneb ekspositsioon pidevalt performatiivsete lisakihtidega, integreerides masinliku intelligentsi inimliku avastamisrõõmuga, et saavutada uusi tulemusi – näidates nii õnnestumisi kui eksimusi.

Osalevad: Elize Hiiop, Madis Kaasik, Lauri Kilusk, Kaiko Kivi, Martin Melioranski, Urmas Puhkan, Laura Põld, Oksana Teder, Katri Jürimäe, Sanna Lova, Jekaterina Burlakova, Aleksandra Kazanina, Kristel Ojasuu, Helena Tuudelepp.

Loe intervjuud Urmas Puhkani ja Lauri Kiluskiga

Head kolleegid ja tudengid,

Olete oodatud EKA muuseumi näituse “Nähtamatu monumentaalmaal. EKA maalitudengite monumentaalkunst 1962–1995” lõunatuurile 29. oktoobril kell 13.00. Tuuri viib läbi näituse kuraator, EKA muuseumi juhataja Reeli Kõiv.

“Tuuril saab näha nähtavat, kuid kuulda nähtamatut,” ütleb Reeli, kes oskab väga mahlaselt jutustada põnevaid lugusid välja pandud tööde, tuntud ja ka tundmatuks jäänud autorite, arhitektuuris valmis tehtud teoste ning nende saatuselugude kohta.

Tuurile pääseb EKA aatriumis asuvast galerii uksest.

Näitusel tutvustatakse EKA muuseumi põnevat monumentaalmaali kavandite kollektsiooni aastatest 1962–1995, milles on ideelahendusi erinevate tööde teostamiseks freskos ja sgrafiitos, mosaiigis ja vitraažis – kõigis klassikalistes monumentaalmaali tehnikates. Monumentaalmaali tehnoloogilise eripära esiletoomiseks on eksponeeritud ka 12 materjalis valminud tööd, mille hulgas on õppetööde (sh diplomitööde) raames sündinud vitraaže, mosaiike ning kaks EKA endisest asukohast, Tartu maantee majast lammutamise eel eemaldatud teost: Valentin Vaheri tsirkuseteemaline fresko ning fragmendid Urve Dzidzaria sööklas asunud märgilise tähendusega sgrafiitost. Näitust täiendab Kai Kaljo loodud video, kus kunstnikega tehtud intervjuude vahendusel vaagitakse monumentaalmaali saatust ja hävimislugusid.

Näitusel esineb 46 kunstnikku (lisaks mitmed anonüümseks jäänud autorid) kokku 138 tööga. Ekspositsiooni lõviosa pärineb EKA muuseumi kogudest, kuid täienduseks on valitud ka autorite käes olnud teoseid. Näituse vanim eksponaat on Dolores Hoffmanni Rahu kinost eemaldatud fresko fragment (1962–1963), hiliseim Ivika Luisu mosaiigi tehnikas diplomitöö osa (1995).

Näituse kuraator: Reeli Kõiv
Näituse kujundus: Kristi Kongi

Avatud 8.10–5.11.2020 T-L kl 12–18
NB! Huvilised saavad oma osakondadele tellida erituure, soovi korral julgesti pöörduda: reeli.koiv@artun.ee

Rohkem infot

EKA muuseumi näitus
NÄHTAMATU MONUMENTAALMAAL
EKA maalitudengite monumentaalkunst 1962–1995

8.10–6.11.2020 EKA Galeriis
Näituse avamine ja kataloogi esitlus 7.10 kell 17.00 EKA galeriis, sissepääs üksnes Kotzebue tänavalt.
Palume kanda maski!

Näitusel tutvustatakse EKA muuseumi põnevat monumentaalmaali kavandite kollektsiooni aastatest 1962–1995, milles on ideelahendusi erinevate tööde teostamiseks freskos ja sgrafiitos, mosaiigis ja vitraažis – kõigis klassikalistes monumentaalmaali tehnikates. Monumentaalmaali tehnoloogilise eripära esiletoomiseks on eksponeeritud ka 12 materjalis valminud tööd, mille hulgas on õppetööde (sh diplomitööde) raames sündinud vitraaže, mosaiike ning kaks EKA endisest asukohast, Tartu maantee majast lammutamise eel eemaldatud teost: Valentin Vaheri tsirkuseteemaline fresko ning fragmendid Urve Dzidzaria sööklas asunud märgilise tähendusega sgrafiitost. Näitust täiendab Kai Kaljo loodud video, kus kunstnikega tehtud intervjuude vahendusel vaagitakse monumentaalmaali saatust ja hävimislugusid.

Monumentaalmaali õpe Eesti Kunstiakadeemias (endises ENSV Riiklikus Kunsitiinstituudis) sai hoo sisse 1960. aastatel – alguses peamiselt Lepo Mikko juhendamisel. Kümnendi keskpaiku võttis selle ala spetsiifiliste tehnikate õpetamisel teatepulga üle nooruke Dolores Hoffmann, kes oli 1962. aastal endale välja võidelnud võimaluse maalida lõputööna hiiglaslik fresko Tallinnas Koplis asunud ja praeguseks lammutatud kino Rahu fuajeesse. Monumentaalmaali õppe järjepidevuse hoidmine ja edasiarendamine oli alates 1970. aastate algupoolest suures osas Dolores Hoffmanni õlul. Ta suutis oma vaimustusega arhitektuuriga seotud maalikunstist nakatada pea kolmandiku maalikunsti õppima asunutest – nende aastate 162 maali osakonna lõpetajast valis monumentaalmaali oma erialaks 49 tudengit. Monumentaalmaal kuulus toona kõigi maalitudengite õppekavasse ning parimad kavandid säilitati. Seetõttu on valikus silmapaistvamate monumentaalmaalile spetsialiseerunud ja sellele truuks jäänud autorite – Eva Jänese, Urve Dzidzaria jt tööde kõrval ka mitmete tuntud tahvelmaalijate tööd, nagu Uno ja Mari Roosvalt, Tiit Pääsuke, Peeter Mudist, Jüri Kask, Jaan Toomik, Kaido Ole jt.

Näeme ka 1990. aastate keskpaigast tänaseni EKA-s monumentaalmaali õppe tehnilist poolt elus hoidva Heldur Lassi kooliaegseid töid, samuti Tartus Kõrgemas Kunstikoolis Pallas sama missiooni kandnud Valentin Vaheri ja Heli Tuksami teoseid. Nii kavandid kui ka materjalis tööd annavad tunnistust nii nende aastate õppetöö tasemest kui ka toonaste tudengite süvenemisastmest antud ülesandesse. Monumentaalteoseid on kavandatud koolidesse, lasteaedadesse, pioneeride paleedesse, mitmesuguste asutuste puhkeruumidesse, pulmamajadesse jm ühiskondlikesse hoonetesse, teiste seas teada-tuntud Pegasuse kohvik, Viru hotell ja Noorsooteater (praegune Linnateater).

–

Näitusel esineb 46 kunstnikku (lisaks mitmed anonüümseks jäänud autorid) kokku 138 tööga. Ekspositsiooni lõviosa pärineb EKA muuseumi kogudest, kuid täienduseks on valitud ka autorite käes olnud teoseid. Näituse vanim eksponaat on Dolores Hoffmanni Rahu kinost eemaldatud fresko fragment (1962–1963), hiliseim Ivika Luisu mosaiigi tehnikas diplomitöö osa (1995).

Näitusega kaasneb kataloog (160 lk), mis sisaldab dokumentaalfotode ja teoste näidetega illustreeritud käsitlust monumentaalmaali õppest EKA-s aastatel 1962–1995, heites valgust ka neile õnnelikele kordadele, mil tudengid said oma ideid arhitektuuris teostada – siinkohal oli märkimist vääriv Dolores Hoffmanni koostöö sisearhitektuuri õppejõu Aate-Heli Õunaga. Kataloogi nimestikesse on koondatud info monumentaalmaali eriala lõpetanud kunstnike ja nende diplomitööde kohta, samuti üliõpilaskunsti kohta, mida näitusesaali tuua pole võimalik – arhitektuuris teostunud monumentaalmaalide kohta koos fotodega. Otsingute käigus õnnestus tuvastada 44 tööd, millest tänasel päeval alles on pooled. Kataloogi koostaja, monumentaalmaali käsitleva ülevaatliku artikli ja nimestike autor on Reeli Kõiv.

Kataloogis on vaatluse all ka valdkonna saatus ja staatus tänasel päeval. Kai Kaljo mälestustel põhineva essee kõrval kooruvad arvamused välja Gregor Tauli juhitud maalikunstnike vestlusringis, kus eri põlvkondi esindavad kunstnikud räägivad isiklikele kogemustele toetudes monumentaalmaalist, selle võimalustest ja kohast tulevikus. Kataloogi on kujundanud Tiina Sildre, toimetanud Kristi Metste ning inglise keelde tõlkinud Epp Aareleid.

Näituse kuraator: Reeli Kõiv

Näituse kujundus: Kristi Kongi

Näituse töögrupp: Heldur Lassi, Mihkel Ilus, Karmo Migur, Hilkka Hiiop, Taavi Tiidor

Täname: Eesti Kultuurkapital, OÜ JÄRSI, OÜ Grano Digital, EKA galerii, Dolores Hoffmann, Kai Kaljo, Epp Kubu, Gregor Taul, Tiina Sildre, Kristi Metste, Epp Aareleid, Enn Põldroos, Tiit Pääsuke, Urve Dzidzaria, Eva Jänes, Mari Roosvalt, Uno Roosvalt, Kaarel Kurismaa, Jüri Kask, Heldur Lassi, Hilja Nairis-Piliste, Saima Vaitmaa, Robert Suvi, Üüve Vahur, Heli Tuksam, Valentin Vaher, Andrei Lobanov, Valev Sein, Kalli Sein, Tiina Tammetalu, Inga Aru, Ivika Luisk, Rene Aua, Kaido Ole, Kai Kallas, Heinart Puhkim, Ilmar Köök, Tiina Meeri, Heie Marie Treier, Aate-Heli Õun, Epp Maria Kokamägi, Iris Uuk, Reet Reidak, Hilkka Hiiop, Solveig Jahnke, Sirli Aavik, Pire Sova, Pärtel Eelmere

Näituse uurimuse keskmes on graafika kui protsess, mida hoiavad käigus kontaktid vormide ja vastuvormide vahel ning nendest kohtumistest sündiv sarnasuse pinge. Näitusetegijaid ei huvita sedavõrd tekkinud konkreetne kujutis paberil, tõmmis, kujund, maneer, vaid graafika võime tutvustada uut ruumi, mis tekib matriitsi ja multiplitseeritavuse vahel. Pööratakse tähelepanu vormidele ja nende paljunemisele erinevate lausungite kaudu ning graafilise aktiviteedi avaldumisele post-distsiplinaarsel ajastul. Aluseks on võetud materjal ja öeldiseks see, mida materjal teeb. Minnakse graafiliste toimemehhanismide algusesse ja otsitakse graafika kokkupuutepunkte teiste distsipliinidega. Näitus on saanud oma nime Georges Didi-Hubermani raamatust „La ressemblance par contact: archéologie, anachronisme et modernité de l’empreinte“, 2008.

Näituse on kureerinud Liina Siib ja Maria Erikson EKA graafika osakonnast, esinevad kunstnikud Euroopast ja Ameerikast. Näitusega kaasneb filmiprogramm, kus linastuvad teemat avavad kunstnikufilmid.

Kunstnikud: Ann Pajuväli (EE), Ari Pelkonen (FI), Augustas Serapinas (LT), Cecilia Mandrile (US/UK), Claire Hannicq (FR), Elena Loson (AR), Dénes Kalev Farkas (EE/HU), Inka Bell (FI), Inma Herrera (ES/FI), Liis-Marleen Verilaskja (EE), Lina Nordenström (SE), Maria Erikson (EE/FI), Maria Izabella Lehtsaar (EE), Maria Valkeavuolle (FI), Riin Maide (EE), Tatu Tuominen (FI), Viktor Gurov (EE).

Kuraatorid: Liina Siib, Maria Erikson (EKA graafika osakond)
Näituse kujundus: Kaire Rannik
Graafiline disain: Viktor Gurov
Tõlkijad: Tiina Randviir, Richard Adang
Risograafitrükk: Pärtel Eelmere

Täname: Eesti Kunstiakadeemia graafika osakond ja graafilise disaini osakond, Eesti Kultuurkapital, Tartu Kunstimaja, EKA galerii, Eesti Tarbekunsti ja Disainimuuseum, Tanel Asmer, Pire Sova, Kaido Kruusamets, Mart Saarepuu, Hans-Gunter Lock.

Näituse uued lahtiolekuajad on 22.05–18.07.2020
Avatud T-L 12:00–18:00

Kunstnikud: Ari King, Linda Spjut, Matilda Tjäder ja Nikhil Vettukattil

Kuraatorid: Daniel Iinatti ja Anna Sagström 

Country Music on Daniel Iinatti ja Anna Sagströmi koostööprojekt, mis on sündinud roostevöö tehasepõrandatel, de-industrialiseeritud tühermaade elu ja tempo söövitavas regressis ja linnakeskkonna terasest kootud prekaarsetes kompositsioonides. See on muusika ja teiste kultuurinähtuste sulam, mida vormib alakasutatud ruumide potentsiaalne energia ja mis lubab ette kujutada kaasaegset perifeeriat.

Ari King on Briti-Soome päritolu Prantsuse Püreneedes elav ja töötav fotograaf. Tema fotod kujutavad loodusnähtusi, maapiirkondade allakäiku ning inimese laastavat mõju loodusele. Kingi looming vaatleb inimeste püüdeid keerukate süsteemidega hakkama saada ja neid mõista ning keskendub loodusliku ja tehisliku vahekorra käsitlemisele.

Linda Spjut on kunstnik, helilooja ja loodusvarade inventeerija. 2020. aastast on ta Sikasi kunstikeskuse programmi ja residentuuri koordinaator, kus ta ise samuti viibib. Spjuti teoseid on esitatud ja eksponeeritud maailma erinevais paigus. Ta teeb sageli koostööd Trevor Lee Larsoni ja Marcus Ekrothi (STARVING/SHARON), Sandra Mujinga (NaEE Roberts/9Djinn), Erika Landströmi (IMPURE FICTION), Sophie Reinholdi, Björn Runge jt.

Matilda Tjäder loob tekste, mida on võimalik kohandada ja esitada erinevates meediumites. Tjäder lähtub kirjutamisel nii väljamõeldud kui ka reaalsetest stsenaariumitest ning peab oluliseks koostööd ja vestlust kui loomevahendit. Ta on Londonis tegutseva spekulatiivseid tekste kirjutava grupi eestvedaja. Tema viimatiste projektide hulka kuuluvad näiteks koos Asta Meldal Lynge ja Nikhil Vettukattiliga tehtud uurimistöö ning Alexander Pierce’iga komponeeritud klaveripala neljale käele. Alates 2018. aastast on ta korraldanud projekti “Wishing for More”. Tegu on fiktiivse maailma loomisele keskenduva üritustesarjaga, milles Tjäder ise esineb jutustaja rollis, kehastades end kangelaslikuks pidavat kinnisvarategeleast, kelle eesmärgiks on ehitada dimensioonidevaheline teemapark, mille kaudu oleks võimalik siseneda erinevatesse tsoonidesse. Sarja iga uus üritus toimub uues tsoonis. Tjäderi projektid on toimunud How To Show Up? raames Amsterdamis (2020), Speculative Place’is Hong Kongis (2020), 3236 RLS / Le Bourgeois’s Londonis (2020), sink.sexys (2019), LACAs Los Angeleses (2019), The Geffen Contemporarys Los Angeleses (2019), Damien & The Love Gurus Brüsselis (2019) ning Cell Project Space’is Londonis (2018).

Nikhil Vettukattil on Oslos elav ja töötav kunstnik ja kirjutaja. Tema looming uurib, millist rolli mängib kujutamine ja kujutiste loomise protsess reaalse kogemuse kunstilise mõtestamise kontekstis. Vettukattil kasutab heli, filmi, skulptuuri ja teksti ning ta vaatleb oma teostes, kuidas film igapäevaseid ja ajaloolisi kogemusi vahendab. Tema hiljutiste näituste ja projektide hulka kuuluvad “The Vapours” Kunstverein Bambergis, “Housewarming” Le Bourgeois’s Londonis, “An Analog for Listening” flatness.eu-le, “Extended Hours” Struktura.time’ile, “Words Fail Me” Auto Italias Londonis ning “Cosmopolitan Universal Cinema” Arnolfinis Bristolis ja Close-Upis Londonis.

Toetajad: Nordic Culture Point, Rootsi Suursaatkond Tallinnas, Eesti Kultuurkapital ja A. Le Coq.

https://www.country-music.co/
https://www.artun.ee/ekagalerii/

Olete oodatud Brenda Purtsaki ja Eero Alevi näituse „Teesklus“ avamisele teisipäeval, 11. veebruaril kell 17 EKA Galeriis. Näituse kuraator on Holger Loodus. 

Noorte maalikunstnike Brenda Purtsaku (1994) ja Eero Alevi (1983) eesmärgiks on käesoleval näitusel portreteerida inimest läbi keha ja ruumi. Kohe projekti algul jõudsid kunstnikud kokkuleppele, et kordagi ei näidata portreteeritava nägu. Väljakutseks saab hoopis pinge tekitamine – kas vaataja suudab kaasa minna Purtsaku ja Alevi kokkupandud müsteeriumiga. Me saame teada, et portreteeritav on reaalne inimene koos heade ja vigadega. Ta on andnud kunstnikele nõusoleku eksperimendiks, lubanud enda lähedale ja avada iseennast, nii nagu portree puhul üldiselt kombeks.
Vaataja osaks jääb detektiivitöö ja terviku taasloomine tükikestest, ta on kutsutud osa saama Hitchcock’likust müsteeriumist maalikunsti vallas. Näitus jääb avatuks kuni 7. märtsini.

Brenda Purtsak (s. 1994) ja Eero Alev (s. 1983) õpivad Eesti Kunstiakadeemia maali eriala kolmandal kursusel. Purtsak on osalenud erinevatel ühisnäitustel  „Laske mul hingata enda moodi” (2018), „Ühine mõõt” (2019) jt. 

Alev on võtnud osa mitmest grupinäitusest, millest olulisemad on üles astumine Haapsalu linnagaleriis („Ühine mõõt“, 2019) ning Eesti kunstimuuseumis („Avatud kollektsioonid. Sõna saab kunstnik“, 2019).

Holger Loodus (s. 1970) on lõpetanud Eesti Kunstiakadeemia muinsuskaitse ja restaureerimise eriala (BA, 2008) ning õppinud maali vabade kunstide osakonnas (MA, 2012). 2012. aastal pälvis ta noore kunstniku preemia. 2018. aastal autasustati teda Köler Prize’i publikupreemia ja Eesti Kultuurkapitali aastapreemiaga. Hetkel töötab Loodus Eesti Kunstiakadeemia maaliosakonnas.

Toetajad: Eesti Kultuurkapital ja A. Le Coq

Olete oodatud „Koristada ja valvata ja koristada” avamisele EKA Galeriis 28. jaanuaril 2020 kell 18. Näitus on avatud kuni 8. veebruarini, T-L 12-18.

„Pärast Vent Space projektiruumi asutamist ning esimese hooaja juhtimist jäi miski õhku: millised on või peaksid olema väärtushinnangud ning arusaamad, mille EKA-st kaasa võtame? Milliste institutsioonidena tajume kunstiülikooli näitusepindu ning milliseid küsimusi ja vastuolusid need tekitavad? Kahenädalase EKA galerii hõivamise jooksul näitlikustame oma kollektiivse kogemuse najalt EKA alla kuuluva galerii ja projektiruumi strukturaalseid ning sisulisi vabadusi ja piiranguid, rollijaotusi ja -mittejaotusi ning näitustega kaasnevat nähtamatut tööd.”

Vent Space on EKA kuraatoriõppe ja kaasaegse kunsti tudengite student-run projektiruum. Esimese hooaja tiimi kuulusid Katrin Enni, Aksel Haagensen, Hanna-Liisa Lavonen, Saskia Lillepuu, Kaisa Maasik, Kati Ots, Olesja Semenkova, Silvia Sosaar ja Annika Üprus. Vent Space’iga alustades seati eesmärgiks kiire reageerimisvõime, avatud suhtumise ja eksperimentaalsusega pakkuda tudengitele alternatiivset avalikku platvormi täienduseks ametlikuma funktsiooni, rangema joone ning jäigema struktuuriga EKA Galeriile.

Publikuprogramm:

• Tuur „7 viisi EKA Galeriisse pääsemiseks” (iga päev kell 13)
• “Vertikaalse perspektiivi tuur” (laupäeviti kell 14 ning muul ajal valvurilt küsides)
• Tugigrupi „Artists Anonymous” kohtumised Xenia Rammi läbiviimisel (K 29.01 ja N 6.02 kell 18)
• Ulvi Haagenseni „Thea Koristaja koristab” performance’id (K 5.02 kell 16:30 ja L 8.02 kell 17:30)
• Vestlus EKA galeristi Pire Sova ja Maarin Ektermanni vahel (K 5.02 kell 17)

Kunstnik-kuraatorid: Katrin Enni, Aksel Haagensen, Kaisa Maasik, Kati Ots

Katrin Enni (1976), Aksel Haagensen (1993), Kaisa Maasik (1994) ja Kati Ots (1993) õpivad Eesti Kunstiakadeemia magistriõppes: Aksel, Kaisa ja Katrin Kaasaegse kunsti õppekaval ning Kati Kunstiteaduse ja visuaalkultuuri instituudi kuraatoriõppe suunal. Katrin alustas äsja vahetusõpinguid Helsingi kunstiülikooli Kunstiakadeemia skulptuuriosakonnas ning Kaisa ja Kati osalesid eelmisel aastal sama kooli Praxise õppeprogrammis. Nii Aksel, Kati kui ka Katrin on varasemalt õppinud EKA Installatsiooni- ja skulptuuriosakonna bakalaureuseõppes, Kaisa on lõpetanud fotograafia osakonna bakalaureuseõppe.

2018. aastal osalesid nad Vent Space projektiruumi loomises ning kuulusid esimese hooaja tiimi. 2019. aasta suvel korraldati ühiselt Vent Space’i liikmete grupinäitus „Pärast tööpäeva lõppu” ning 2019. aasta sügisel kureerisid Aksel ja Kati Vent Space’is grupinäituse „ma ei jõua ma ei jaksa ma ei viitsi ma ei taha”. Eelmisel aastal kandideerisid Aksel, Kaisa ja Katrin Eduard Wiiralti nimelisele stipendiumile ning Aksel valiti laureaadiks.

Toetajad: Eesti Kultuurkapital, EKA Üliõpilasesindus, A. Le Coq

Täname: Maarin Ektermann, Anders Härm, Hilja Koplimets, Karel Koplimets, Marko Nautras, Anna-Kaisa Rastenberger, Pire Sova, Airi Triisberg

Olete oodatud Paul Kuimeti isikunäituse “Five Volumes” avamisele EKA Galeriis 3. jaanuaril kell 18:00. Näitus jääb avatuks kuni 25. jaanuarini.

Filmiprojektsioonidest, slaidiesitlusest, fotodest ja installatsioonist koosnev näitus oli esmakordselt eksponeeritud Narva kunstiresidentuuris aastal 2018. Toonase väljapaneku kuraator Nico Anklam avab saatetekstis inglisekeelse sõna volume erinevaid tähendusi – ühik seeriast, helitugevus ja eelkõige kolmemõõtmelise ruumi omadus: maht. Tõlkimata pealkirja erinevad tähendused ja selle varjundid avavad teoste sisu filmiprojektsioonidele sarnases aeglases ja meditatiivses tempos.
Kolm 16 mm filmiprojektsiooni kujutavad 1969. aastal ehitatud Pärnu KEKi hoonekompleksi. Teos „Kuldne kodu“ (2017) tegeleb peale KEKi kompleksi ka selle juurde projekteeritud korterelamu kvartaliga, mis Anklami sõnul “kõrvutatab kahte eri ajastut ja arhitektuuristiili – sotsialismi ja kapitalismi –, mida iseloomustavad erinevad lootused ja väljavaated. Kuid taaskord näivad mõlemad olevat kinni pidevas korduses. Sama motiiv peitub juba näituse pealkirjas: volume pärineb ladinakeelsest sõnast volvere ehk veeretama, pöörama, mille kordusest – sõnast re-volvere – tuleneb sõna revolutsioon.”
Kuimet tegeleb oma loomingus ruumiga alates aastast 2013. Teda huvitab arhitektuurse ruumi suhe fotograafiasse ja filmi ning nende suhe omakorda näituseruumi arhitektuuri. Läbimõeldud on ka nende juurde kuuluv stsenograafia ja koreograafia, nii külastajate kui ka teoste oma. Kuimeti jaoks on EKA Galerii näituse juures oluline näitusesisu ümberpaigutamine uude ruumi ja konteksti: “Need viis ühikut, mis olid Narvas laotatud igaüks eraldi ruumidesse ja projitseeritud kahepoolsetele ekraanidele, on EKA Galeriis tõstetud ruumi keskele kokku. Installatsioon “Display for Optical C-Prints”, mis võõrustas Narvas kahte fotot, on siinsel näitusel kasutusel paviljonina projektoritele.”

Paul Kuimet (sünd. 1984) on Tallinnas tegutsev kunstnik. Tema töid on viimasel ajal eksponeeritud sellistes institutsioonides nagu Schirn Kunsthalle, Frankfurt; Euroopa Keskpank, Frankfurt; KUMU Kunstimuuseum, Tallinn; WNTRP, Berliin ja BOZAR Center for Fine Arts, Brüssel. 2018. aastal osales ta residentuuriprogrammides WIELS Contemporary Art Centre, Brüssel ja International Studio & Curatorial Program (ISCP), New York.

www.paulkuimet.ee

Toetajad: Eesti Kultuurkapital, Muddis Õllevabrik, A. Le Coq.

Olete oodatud graafilise disaini osakonna III kursuse projekti “Wack Dystopia” (“Sõge düstoopia”) esitlusele EKA Väligaleriis 20. novembril kell 20:00! Kursust juhendab graafiline disainer Norman Orro. Galerii asub EKA maja välisseinal Kotzebue tänaval. Näitus jääb avatuks kuni 31. jaanuarini.

Aastal 2015 pakkus Mark Fisher välja termini “boring dystopia” kirjeldamaks Londoni hüperkapitalistlikku ühiskonda. Esimene “Blade Runner’i” film toimub tänaseks juba minevikus, 2019. aasta novembris.

2020. aasta hakul elame me aga sõgedas düstoopias, kus tõde näib vaieldav ning uudiseid saadab hashtag #notonion.

WACK DYSTOPIA on elu edumeelses tehnokraatias, mida kummitab keskaegne meelelaad.
WACK DYSTOPIA on kõhutunne, et miski pole enam loogiline.
WACK DYSTOPIA ei ole tuleviku ennustus, vaid oleviku kriitika.

Selline metamodernistlik seisund tekib utoopia ja düstoopia vahealas. Mõlemad terminid mõjuvad karikatuurselt ega näi enam tuleviku kirjeldamiseks adekvaatsed. Selleks, et edasi liikuda, tuleb meil kõigepealt tõele näkku vaadata. Et saada kaineks, tuleb meil laskuda absurdi…

Nagu on kirjutanud Aldous Huxley: “Fiktsiooni häda on see…, et ta on liiga loogiline. Tegelikkus pole kunagi loogiline.”

Osalevad: Adam Asztalos, Kersti Heile, Elisabeth Juusu, Roven Jõekäär, Karmo Järv, Anneli Kripsaar, Syret Kärt, Liisi Lasn, Sigrid Liira, Laura Martens, Mikk Tanel Oja, Aliz Stocker ja Johann Georg Villmann
Pealkirja font: Aliz Stocker

Juhendaja: Norman Orro