Näitused

„Preeriakoerte linn viitab ulatuslikele maa-alustele tunnelite ja kambrite võrgustikele, mida preeriakoerad rohumaadel rajavad. Maapinnal näivad need kolooniad olevat vaid hajus väljak koonusekujulisi künkaid. Selle tagasihoidliku pinnavormi all peitub aga ulatuslik ja kõrgelt organiseeritud arhitektuur: tunnelite labürint, mis ühendab pesakambrid, jäätmealad, kuulamispesad, kutsuhoiud ja põgenemisavad, hargnedes seejärel eraldiseisvateks tsoonideks ja perekondlikeks urgudeks. 

Preeriakoerte linn võtab selle maa-aluse arhitektuuri nii struktuuri kui allegooriana. Näitus pöördub teiste maa-aluste võrgustike poole—näiteks nende, mis toimivad multifilmide loogikas—kus urg muutub kontseptuaalseks läbipääsuks. Liikudes nähtava pinna alla, avanevad tunnelid kavalama loomuga kambritesse: ruumidesse, kus loogikad varjavad end, ringlevad ja paljunevad.“ – H.D. 

„Preeriakoerte linn“ on Hayden Daughtry esimene näitus Eestis. Pärit Lõuna-Carolinast, sisenenud Euroopa kunstiväljale Amsterdami Rietveldi Akadeemia kaudu, laseb Hayden välismaailma kummalistel konstruktsioonidel imbuda galeriisse, paikadesse, kuhu need muidu ei pääseks. Mõnikord võib mänguline pealispind olla kraapimispilet, millel on pöördvõit. Tema töö võtab kuju vastavalt oma ümbrusele. 

Avamine 27. märtsil kell 18:00, seejärel külastatav 28.03–05.04

E–N kokkuleppel
R–L 14:00–18:00

Asmus Soodla
„Tööriistaruum, galerii”
EKA Galeriis 4.–26.04.2026
Avatud T–L 12–18 P 12–16, sissepääs tasuta (NB! Suurel reedel, 3.04. ja (NB! Suurel reedel, 3.04. ja Ülestõusmispühade 1. pühal, 5.04. on EKA Galerii suletud!)
Avamine: N 2.04. kell 18

Asmus Soodla näituse „Tööriistaruum, galerii” keskmes on näitusemaja kui ökosüsteem, kus puudub väärtushinnanguline erisus tulemuse ja protsessi vahel. Projekti ideeliseks lähtepunktiks on galerii kui institutsiooni sisemised tingimused ja tööprotsessid ning ruumiline loogika. Tervikuga suunatakse fookus tegevustele, mis jäävad tavaliselt külastaja pilgu eest peitu, kuid millel on määrav roll selles, kuidas kunstiteos ja vaataja kohtuvad.

Projekt sisaldab kogu galeriid hõlmavat ruumilist sekkumist, tuues esile EKA Galerii ruumid ning sealsed objektid. Kontseptuaalse raamistiku sees toimub ka grupinäitus „Täheldusi vahetust lähedusest”, mille kureerimise ülesande andis Soodla edasi kunstnik Riin Maidele. Selline rollimängulik žest käsitleb koostöövormi omamoodi eksponaadina.

Asmus Soodla (s. 2003) on Tallinnas tegutsev kunstnik ja installeerija. Soodla praktika on kontseptuaalne ja installatiivne, kasutades enamasti skulptuuri, ruumilist nihestust, teksti ja fotot. Teosed lähtuvad enamasti olemasolevast keskkonnast ja objektidest, mõtestades lahti nende toimimisloogika ja ajalugu. Installatiivsete sekkumiste tulemusel joonistuvad välja peidetud süsteemid ja seosed füüsilise ja mõttelise maailma vahel. Soodla on omandanud bakalaureusekraadi installatsiooni ja skulptuuri erialal (2025) Eesti Kunstiakadeemias ning läbinud arhitektuuri ja sisearhitektuuri eelakadeemia kursuse (2022) EKA Avatud Akadeemias. Lisaks sellele on Soodla täiendanud end kunstnik Simon Starlingu stuudios Kopenhaagenis. 

Tehniline tugi: Mattias Veller
Graafiline disainer: Sunny Lei
Näitust toetavad Eesti Kultuurkapital, Tallinna Linn ja Sadolin Eesti.
Avamisjookidega varustavad mirai™ ja Põhjala Pruulikoda.

TÄHELDUSI VAHETUST LÄHEDUSEST
EKA Galerii laoruumis 4.–26.04.2026
Avatud T–L 12–18 P 12–16, sissepääs tasuta (NB! Suurel reedel, 3.04. ja Ülestõusmispühade 1. pühal, 5.04. on EKA Galerii suletud!)
Avamine: N 2.04. kell 18

Näitus „Täheldusi vahetust lähedusest“ koondab sissevaateid kunstnike töö- ja loomeruumidesse. Ateljee või kodu dokumenteerimise kõrval on need aknad loojate sisemaailmadesse.

Tööriistad, raamatukuhjad, potitaimed ja postkaardid, mis kunstniku lõuendile või kaamerasilma ette on jäänud, jäädvustavad hetki kunstnike igapäevast, ruumidest, kus kunstnik oma tööd tehes kõige rohkem aega veedab – üheltpoolt on see võimalus näha erinevate praktikatega kaasaegsete kunstnike loomeprotsesside sisse, teisalt on need teosed aga lihtsalt käsitlused isiklikust ruumist, omamoodi viisid jäädvustada argipäeva.

EKA Galerii laoruumi kitsas ja sopiline arhitektuur paneb vaataja teoste ja nende detailidega vastamisi. Kunstnike tasapinnalised teosed moodustavad koos ebatavalise näitusepaigaga uue ruumilise terviku, milles kohtuvad ja sulanduvad erinevad visuaalsed keeled ja perspektiivid.

Näitus algatati Asmus Soodla isikunäituse „Tööriistaruum, galerii” kontseptuaalses raamistikus.

Riin Maide (1997) on kunstnik ja stsenograaf, kes elab ja töötab Tallinnas. Maide loomingus on olulisel kohal kahe- ja kolmedimensioonaalsete meediumite sidumisel ja ruumikogemuste loomisel. Maide on omandanud magistrikraadi stsenograafia erialal (2025) ja sellele eelnevalt bakalaureuse graafika erialal (2020) Eesti Kunstiakadeemias. Lisaks on ta täiendanud end Prahas DAMUs Alternatiiv- ja nukuteatri osakonnas ja Viini Kunstiakadeemias. Maide on pälvinud Edmund Valtmani fondi stipendiumi (2020), EKA Noore Kunstniku preemia (2020) ja Eduard Wiiralti nimeline stipendiumi (2022).

Kunstnikud: Kristi Kongi, Joosep Kivimäe, Ann Pajuväli, Anu Vahtra ja Lieven Lahaye, Mattias Veller
Kuraator: Riin Maide
Tehniline tugi: Mattias Veller
Graafiline disainer: Sunny Lei
Näitust toetavad Eesti Kultuurkapital, Tallinna Linn ja Sadolin Eesti.
Avamisjookidega varustavad mirai™ ja Põhjala Pruulikoda.

Rüki galerii näitus avatud 08.03-10.05.2026
Kunstnikud: Marge Monko, Tõnis Saadoja, Mihkel Ilus, Johanna Ulfsak, Jass Kaselaan

Johann Köleri juubeliaastal avavad esimese eesti kunstniku eluteed, loomingut ja mõju tänapäeva kunstnikele kolm omavahel seotud näitust. Kui Kondase keskuses on väljas Köleri originaalteosed ja Viljandi muuseumis 100 täissuuruses reproduktsiooni, siis Rüki galeriis tõlgendavad viis eesti kaasaegset kunstnikku Köleri meistriteoseid tänapäevases võtmes.

Johann Köler on kunstnik, kelle teoseid on tõenäoliselt Eestis enim reprodutseeritud. Tema maale leiab albumitest, monograafiatest ja postkaartidel. Akvarelli „Ketraja (Katkenud lõng)“ näitel vaatleb Marge Monko (1976) kunstiteose reprodutseerimist kui protsessi, mille õnnestumine sõltub nii fotograafilistest kui ka trükitehnilistest aspektidest. Teos koosneb eri aegadel trükitud „Ketraja“ reproduktsioonidest ja kahest kunstniku interpretatsioonist teosele.
Köleri akvarelli „Ketraja“ on Monko oma praktikas kasutanud juba varem – 2012. aasta Köler Prize nominentide näitusel, kus ta eksponeeris poolest saadik paberihundis ribastatud reproduktsiooni pealkirjaga „Katkenud lõng“. Kunstniku valik langes selle teose kasuks, sest võimaldas luua mõttelise seose tol perioodil tema loomingu põhifookuses olnud Kreenholmi Manufaktuuri ja tekstiilitööstuse ajalooga. Siinsel näitusel arendab Monko teost edasi, eksponeerides lisaks ka keskformaatfilmile pildistatud ja analoog-värvilaboris suurendatud fotograafilist reproduktsiooni, mis koosneb erinevat tooni testribadest. Monkole oli teose loomisel dialoogipartneriks graafiline disainer ja trükiettevalmistuse spetsialist Marje Eelma.

Tõnis Saadoja (1980) kaks õlimaali tõukuvad mõlemad samast küsimusest – kuidas maalida motiiv, mis oleks samaaegselt nii kooskõlas Köleri akadeemilise pärandiga kui ka nihkes tänapäeva vaatamisviiside võrra. Maalide prototüübiks on Köleri maastikumaalide visandid ning etüüdid lehestikest, mis on harjutused tema suurematele kompositsioonidele. Eksimatu ja loogilise natuurimaalija väljenduslaad mõjub tänases kunstipildis kui vana klassikaline keel, mida uuritakse ja õpitakse, kuid milles keegi igapäevaselt ei räägi. Köleriga sarnase tunnetuse või ühisosa otsimine meenutab paratamatult õhkutõusmist, eemaldumist ning katset maanduda elusalt tuttavale väljale.

Mihkel Ilus (1987) on aastate jooksul töötanud ideedega, mis lähtuvad otseselt maalimise protsessi materiaalsest aspektist, tema tähelepanu on köitnud alusraamid, pingutuskiilud, lõuendi linane kude ning molbertid kui maalikunstniku peamised töövahendid. Kunstnik on valmistanud käsitööna 30 molbertit, mille prototüübiks on kunstiakadeemia maaliosakonnas Eduard Ole joonistusaluse järgi valmistatud molbertid, mille taga Mihkel Ilus on ka ise õppinud ja õpetanud. Seega on kunstniku molbertid juba korduv austusavaldus toimunud kultuurilisele pärandamisele. Rüki galeriis eksponeeritud molbertitele on kunstnik valmistanud Köleri sünniajale eelnevast ajajärgust pärit õilispuidust maaliklambrid, mis omakorda pakuvad toetuspinnast Tõnis Saadoja maalidele.

Köleri maali „Lorelei needmine munkade poolt“ nimetatakse üheks tema kõige pretensioonikamaks teoseks, millele küll kriitikud andsid Viini personaalnäitusel hävitava hinnangu. Dünaamilises kompositsioonis on kujutatud vesinõida Loreleid, kelle väge ja võimu mungad hävitama tulevad. Brutaalsete efektidega küllastunud sensatsioonimaali taga aga peituvad veel isiklikud lisakihid: kompositsioonis on kujutatud ristirüütlite tungimist Liivimaale ja usumeeste tahet hävitada paganausku. Lorelei tähendusrikkus ja Köleri isiklik vimm papluse suhtes inspireerisid Johanna Ulfsakit (1987) looma näitusele kaks topeltkanga tehnikas loodud tekstiiliteost. Esimene lõim, Reini jõe sügavrohekad toonid, ristub teise lõime, dramaatilise ööpimedusega. Kangalõimed põimuvad ja eralduvad vastavalt kunstniku intuitsioonile, eesmärgiga edasi anda Köleri meistriteoses kujutatud võitlust valguse ja varju ning hea ja kurja vahel.

Jass Kaselaane (1981) skulptuurigrupp „Portreed aastast 2026“ lähtub mõttest, kuidas kujutada portreed subjektist, keda tegelikult ei eksisteeri. Skulptuuriseeria suhestub Johann Köleri loodud portreetraditsiooniga, kuid nihutab selle alust: kui klassikaline portree kinnitas inimese identiteeti, siis siin on identiteet avatud ja võimaluslik. Skulptuurid kujutavad väljamõeldud isikuid – inimfiguur on äratuntav, ent tal puudub biograafia ja faktipõhine taust. Portree ei esita kedagi konkreetset, vaid loob kohalolu iseeneses. Nii muutub portree mitte tõestuse vahendiks, vaid kujutamisviisiks, mis võib anda kuju kellelegi, kes eksisteerib ainult kunstilises ruumis.

Johann Köleri (1826–1899) loomingust on Rüki galerii väljapanekusse kaasatud tema maalietüüd “Itaalia maastik” (1859–1861). Viljandi muuseumi kogusse kuuluv teos seob kujundlikult kunstniku kohaliku päritolu ja rahvusvahelise liikumise. Lisaks on vabas õhus maalitud etüüdil kunstniku käekiri paremini avatud ja nähtavam kui tema akadeemilistel portreedel.

Kolmiknäitust saadab mahukas lisaprogramm, lisainfo www.koler200.ee.

Näitus “Pinnamood. Kolm põlvkonda moemaastikul” koondab kolm põlvkonda moekunstnikke, kelle loomingus kujuneb rõivas ühenduspunktiks keha ja loodusmaastiku, füüsilise ruumi ja psüühilise paiga vahel. Kuppelmaastik on Eesti kultuuri ja mälumaastiku sümbol.

Kunstnikud: Karl Joonas Alamaa, Marit Ilison, Sandra Luks, Triinu Pungits, Karl-Christoph Rebane, Kai Saar, Kirill Safonov, Anu Samarüütel-Long, Mairo Seire, Lisette Sivard, Vilve Unt ja Liina Viira 

Kuraatorid: Marion Laev, Bianka Soe
Kujundajad: Marion Laev, Erle Nemvalts
Graafiline disainer: Taavi Oolberg

Kumerad vallid, tõusud ja langused moodustavad reljeefi, kuhu on ladestunud lood, müüdid ja kehaline kogemus. Rahvajuttudes tähistavad kuplid hiiglaste jälgi, jumalate peatuspaiku ja kangelaste haudu. Maastik toimib siin süsteemina, kus pinnavormid, müüdid ja inimkeha kuuluvad samasse ruumilisse loogikasse.

Geograaf  Yi‑Fu Tuan kirjeldas mõistet topofiilia kui armastust paiga vastu. Ta rõhutas, et inimesed ei koge ruumi ainult visuaalselt, vaid läbi emotsioonide, mälestuste ja tajude, läbi suhte ja sideme paigaga. Näitusel „Pinnamood. Kolm põlvkonda moemaastikul“ käsitleb Lõuna-Eesti kuppelmaastikkku läbi topofiilia, kiindumuse ja sideme kohaga, mis on inspireerinud erinevad põlvkond kunstnikke looma kehakatteks ja kunstiliseks väljenduseks maastikust tõukunud vorme ja emotsionaalset kihilisust. Rõivad pole pelgalt dekoratiivsed elemendid, vaid emotsionaalsed maastikud, mille kaudu keha ja meel suhestuvad ruumiga.

Näitust toetavad Eesti Kultuurkapital ja Võru linn.

Näituse „mitte natüür, mitte morte“ avamine kell 18:00 OKAPI galeriis Tallinnas

Näitusel osalevad kunstnikud: Daniil Južaninov, Daniil Logovoi
Näituse kuraator: Ilja Jakovlev
Kujundusgraafik: Ksenia Kvitko

Kas natüürmordid on kunstinähtusena 21. sajandil veel aktuaalsed? Ja mida üldse tähendab sõna „natüürmort“? Nendele küsimustele käesolev näitus ei pruugi vastata, kuid loob uusi vaatenurki esmapilgul üsna lihtsale teemale.
Natüürmort tähendab otseses tõlkes „surnud loodust“, kuid kus on piir selle sama looduse erinevate seisundite vahel? Millal on maalil kujutatud surnud ja millal veel elus olevad objektid ning kuidas me seda „elu“ seisundit üldse markeerime?

Kunstnikud Daniil Južaninov ja Daniil Logovoi on loonud oma natüürmordid eri meediumites, tõlgendades seda žanri isiklikust vaatenurgast.
Vahepeal sünged ja dramaatilised, teinekord teatraalsed ja romantilised – kõik need teosed mõtisklevad traditsioonilise natüürmordi loomulikkuse üle, looduse ja inimtekkeliste objektide koosseisu ja kooseksisteerimise ning surma rolli üle selles žanris.
Inspiratsiooniks oli mõnes mõttes ka Madalmaade 16.–17. sajandi natüürmortide tohutu produktsiooni kriitiline ümbermõtestamine.

Selle näitusega kaasnev tekst on kuraator Ilja Jakovlevi kirjutatud muinasjutt, mis on loodud traditsioonilise kuraatoriteksti asemel.

Avamisel pakub jooke Pruulikoda Tuletorn!

Näitus on avatud:
20.03–26.04.2026
K–L 12:00–18:00

OKAPI galerii
Niguliste tn 2, 10146, Tallinn

Täname näituse toetajaid:
Eesti Kultuurkapital, Pruulikoda Tuletorn, OKAPI galerii.

FB event: https://fb.me/e/5DOPPG2UR

Ringkäigud toimuvad EKA Galeriis:
– neljapäeval, 19. märtsil kell 17.30, kuraatorid Linda Kaljundi ja Kirke Kangro külalisõppejõudude Victoria Donovani ja Vlada Vazheyevskyyga, inglise keeles
– reedel, 20. märtsil kell 16.30, kuraatorid Linda Kaljundi ja Kirke Kangro koos kunstniku Sigrid Viiriga, eesti keeles
– pühapäeval, 22. märtsil kell 16.00, kuraatorid Linda Kaljundi ja Kirke Kangro koos kunstniku ja näituse kujundaja Anna Škodenkoga, eesti keeles

Tuurid kestavad 30 minutit, osavõtt on tasuta.

Näitus jääb avatuks 22. märtsini.

Loe rohkem näitusest siit:
https://www.artun.ee/et/kalender/pilt-on-illustratiivne-eka-galeriis/

Viljandis avatud kolmiknäitusega “KÖLER 200: originaal, koopia, tõlgendus” tähistatakse eesti esimese kutselise kunstniku 200. sünniaastapäeva.

Kondase keskuses saab näha Johann Köleri originaalteoseid, erinevas valmimisjärgus maale ja joonistusi. Näituse kuraator on Mari Vallikivi. Teosed pärinevad Eesti Kunstimuuseumi, Tartu Kunstimuuseumi ja Viinistu Kunstimuuseumi kogudest ja erakogust.

Viljandi muuseumis on väljas pea täielik valik Köleri säilinud loomingust. Näha saab 100 täissuuruses reproduktsiooni, esitatud nende loomise järjekorras. Kristjan Mändmaa kureeritud näitus tutvustab ka Köleri elulugu.

Rüki galeriis tõlgendavad Kölerit kaasaegsed kunstnikud Marge Monko, Tõnis Saadoja, Johanna Ulfsak, Mihkel Ilus ja Jass Kaselaan. Väljapanek kinnitab, et Köleri värvikas isiksus ja suure tahte ja töö tulemusel sündinud edu mõjub inspireerivalt ka praegu.

Kolmiknäitus “KÖLER 200: originaal, koopia, tõlgendus” ootab külastajaid T-P kell 11-18.
Rüki galeriis on näitus avatud kuni 10.05, Kondase keskuses kuni 14.06 ja Viljandi muuseumis kuni 1.11.2026.

Johann Köleri juubeliaastat tähistatakse ka muuga. Juba 28. märtsil toimub Viljandi muuseumis Köleri konverents, kus uusi nurki kunstniku ja tema aja tundmisel avavad David Vseviov, Linda Kaljundi, Erki Tammiksaar, Andres Andresen, Tiina Abel, Alar Nurkse, Holger Loodus ja Mihkel Ilus. Kohti on piiratud arv, pileti saab soetada siit.

Johann Köler sündis 1826. aastal Viljandimaal vaese suurpere seitsmenda lapsena. Kõigest 9-aastaselt kodust lahkunud noormees töötas seitse aastat Lätis ning leidis siis vastu ootusi võimaluse asuda õppima Peterburi kunstide akadeemias. Temast sai akadeemik ja Vene keisririigi üks esikunstnikke, mh oli ta pikalt keisri tütre kunstiõpetaja. Elades ja reisides välismaal, ei unustanud eesti maalikunsti rajaja siiski kunagi oma sünnimaad. Ta kasutas oma loodud tutvusi selleks, et leevendada mõisnike rõhumise all elavate eestlaste olukorda. Köleri rahvuslikule meelele viitab seegi, et kuni oma elu lõpuni identifitseeris ta end Viljandimaa kaudu, signeerides sageli teoseid viitega sünnikohale (Köler-Wiliandi).

Rohkem infot Köler 200 juubeliaasta ja kolmiknäituse kohta leiab lehtedelt www.koler200.ee ja linktr.ee/koler200.

8. aprillil esietendub Von Krahli Teatri suures saalis Johhan Rosenbergi, Hendrik Kaljujärve, Sille Pihlaku ja Karl Joonas Alamaa koostöölavastus “Öömaaeg”. Etendajad Von Krahli trupp ja Rahvatantsuselts Pääsukese tantsijad.

Öömaaeg kutsub vaataja öisesse varjupaika – aega, mil kehad otsivad ulualust ja kogunevad enne hommikust hajumist. See on öö oma aeg: tants pimeduses, mis kestab kuni rütmi lagunemiseni. Need on liikumised, mida ei saa arhiveerida, sest neid pole näha. Kokku tulemine kui vanim inimlik vajadus.

Lavastus koorib pärimuse lahti kuni inimkonna alguseni, avades rahvaste sünni, kultuuride rände ja nende võõrandumise ning viisid, kuidas me tänapäevases maailmas liikumist pidevalt ümber kodeerime. Öömaaja pärimus on kehastunud mälu. Selle mustrid ja rütmid eksisteerivad meist sõltumatult – enne ja pärast meid.
‘‘Öömaaeg‘‘ on Von Krahli Teatri ja elektron.art‘i koostöölavastus.

Rohkem infot: https://vonkrahl.ee/lavastused/oeoemaaeg või https://elektron.art/et/projektid/night

“Öömaaeg” on Von Krahli Teatri mängukavas: 8/13/14/15/21/21 aprill.
Kestus: 2 h ja 20 min koos vaheajaga

Lavastuse valmimist toetab Eesti Kultuurkapital, Tallinna Linn ja Eesti Kultuuriministeerium

öömaaeg
lavastaja/koreograaf
Johhan Rosenberg
arhitekt
Sille Pihlak

moekunstnik
Karl Joonas Alamaa
helilooja
Hendrik Kaljujärv

dramaturgid
Nele Tiidelepp ja Rauno Zubko

valguskunstnik
Priidu Adlas (Eesti Draamateater)
insener
Adam Orlinski

etendajad
Liisa Saaremäel, Markus Andreas Auling, Karl Birnbaum, Kristina Preimann, Herman Pihlak, Edgar Vunš ja Rahvatantsuselts Pääsuke tantsijad: Anita Värs, Ave Kongo, Greta Vaus, Hele Lukki-Lukin, Helena Tõnisma, Hindrek Haarde, Kadi Kriit, Kaimo Vahter, Katrina Külm, Kaur Lukki-Lukin, Kersti Kriisa, Kersti Vahter, Kulla Kangur, Katre Merilaid, Sandra Aleksius, Toomas Lepasaar, Triin Vallsalu

17. märtsil 2026 avab kunstnik Laura Põld Viinis Dr. Eva Kahan Foundation galerii ruumides isikunäituse “Beautiful Pulsating Web”. Näitus jääb Viinis avatuks kuni 29. juunini 2026, misjärel liigub näitus septembris edasi Dr Eva Kahan Foundation’i Budapesti näituseruumidesse. Näituse kuraator on Lilian Hiob-Küttis.

Näitusel esitleb Laura Põld uusi, spetsiaalselt selle näituse jaoks loodud teoseid, mis hõlmab suuremõõtmelisi käsituftitud tekstiilitöid ning uut keraamiliste skulptuuride ansamblit. Oma loomingus lähtub kunstnik taimmõtlemise (plant-thinking) käsitlusest, nihutades tähelepanu inimesekeskselt mõtlemiselt vegetaalse meelemärkuse olemasolule ja selle olulisusele, olgugi et nende organismide loomus on radikaalselt erinev kõigest, mis on inimese mõõdu järgi mõõdetav. Põllu teosed annavad hääle organismidele, keda inimene on harjunud pidama liiga aeglaseks ja passiivseks nende lingvistilise väljendusvõime puudumise tõttu.

Düstoopilise maailmapildi asemel otsib kunstnik alternatiivseid viise, kuidas katkises ja inimese poolt räsitud keskkonnas võivad taimed ja teised elusorganismid leida ootamatuid võimalusi kohanemiseks, ellujäämiseks ja arenemiseks. Looduslikest ja sünteetilistest lõngadest loodud tekstiiliteosed ja elava vormikeelega keraamilised objektid moodustavad installatiivse terviku, mis kannab ideed vegetaalse maailma loovast vastupanuvõimest.

Eva Kahan Foundation on Viinis ja Budapestis tegutsev mittetulunduslik kunstifond, mis keskendub kaasaegse kunsti toetamisele, näituste korraldamisele ja rahvusvahelise kunstidialoogi edendamisele. Fondi programm hõlmab nii näitusi, akadeemilisi uurimisprojekte kui ka koostöövorme kunstnike, kuraatorite ja institutsioonidega ning keskendub kunstile, mis käsitleb aktuaalseid sotsiaalseid, majanduslikke ja poliitilisi küsimusi. Sihtasutuse eesmärk on luua platvorm eksperimentaalsele ja kriitilisele kunstipraktikale ning toetada kunstnike rahvusvahelist nähtavust.