Näitused

30.01.-28.02.2026
A-Galerii SEIF

Ehtekunstnik Liisa Chrislin Salehi ja skulptor Ivor Mikkeri ühisnäitus uurib liminaalsust ehk seisundit, kus vorm ei ole veel lõplikult kujunenud, vaid on muutumises.

Mõlemale kunstnikule on olulised protsess, kordus ja materjaliga töötamine, mida näevad viisidena avamaks inimese suhet tundmatu ja iseendaga. Mikkeri skulptuurid uurivad olendit, kes paikneb inimese ja millegi teise lävepiiril. Vormid kannavad endas inimlikku äratundmist, ent püsivad katkendlikud, nihkes ja pidevas muutumises. Salehi loodud ehted ei esine eraldiseisvatena, vaid on Ivori vormide osaks. Ehtekunstniku üheks lähtekohaks on Sufi filosoofiast pärinev unveiling idee. Ta käsitleb seda protsessina, mille käigus inimene jõuab järjepideva praktika, korduste ja sisemiste kihtide puhastamise kaudu lähemale oma olemuslikule potentsiaalile. Näituse tervikus skulptuurid kehastavad sisemist transformatsiooni ning ehted onelemendid, mis seda protsessi rõhutavad või aktiveerivad, nii toimides vahendajatena, mis osutavad millelegi inimeses juba olemas olevale, kuid nähtavaks tegemist vajavale. Koos moodustavad teosed üleminekuruumi: hetke, mil tajumine nihkub ja võib ilmneda midagi uut, olgu see siis välises maailmas, iseendas või nende kahe vahel.

Liisa Chrislin Saleh (1988) on Eesti–Jeemeni päritolu kaasaegne ehtekunstnik, kelle loomingus põimuvad folkloor, futurism ning teemadena intersektsionaalne feminism, inimõigused ja spirituaalsed uskumused. Salehi varasem taust grimeerija, stilisti ja kunstilise juhina ning seotus tantsu- ja ööelukultuuriga väljendub performatiivses ja visuaalselt laetud praktikas, mis hõlmab ka foto-, video- ja installatsioonitöid. Saleh õpib ehtekunsti Eesti Kunstiakadeemias ning on end täiendanud Lissabonis ja Firenzes. Oma loomingut esitleb ta ka Jeemeni päritolu vanaema järgi nimetatud projekti kaudu “Gohara”, mis keskendub ehtele kui kultuurimälu ja poliitiliste lugude kandjale. 2025 toimus tema ning Hansel Tai duo-näitus “Vastupanu tants” EKA galeriis.

Ivor Mikker (2000) on Tallinnas tegutsev skulptor, kelle praktika liigub keha, mütoloogia ja identiteedi piirialadel. Tema looming põhineb skulpturaalsel mõtlemisel ning materjalide ja vormide uurimisel, käsitledes keha kui muutuvat, liminaalset seisundit. Mikker õpib Eesti Kunstiakadeemias installatsiooni ja skulptuuri, keskendudes sisemaailma ja kehalise kogemuse ruumilisele ning materiaalsele tõlgendamisele. Tema töödes põimuvad isiklikud kogemused ja mütoloogilised motiivid. Loodud skulpturaalsed olendid ja fragmendid peegeldavad muutuvat identiteeti ning inimeksistentsi poeetilist haprust.

Kumb on lollim kas homne õhtu või tänane hommik?

Tulevik, mis meilt röövitakse? Kes röövib? Me ise? Me elame võlgu?

Võlgu mille arvelt? Mis on see tulevik mille arvelt me elame?

Vaene tulevik? Vaene väike tulevikukene? Saada oma vitsad kätte? Me väärime seda?

Kes üldse vastutab?

Me oleme kiirteel otse põrgusse? Me oleme kiirteel paradiisi? Me oleme kiirteel… (?)

Ajupesu? Me tahame rekordeid? Rekordid on parimad? Rekordid on meile alati meeldinud?

Lavastus kujutab Eestit aastal 2052 läbi noorte, murelike, uudishimulike, kriitiliste, kuid ka lootusrikaste silmade. See on loovuurimuslik projekt, kus ekspertide hinnangud ja ennustused põimuvad poeetilise ja fantastilisega.

See on ajakapsel.
See on mõtteharjutus.
See on dialoog sellega, mida pole veel olemas.

Laval: Jenss Lootus, Jete Liisa Kiik, Jens Patrik Rand, Heleriin Lass (TÜ VKA näitleja eriala III kursus)

Lavastaja: Kasper Sebastian Silla (TÜVKA)
Lavastusdramaturg: Helery Pikk (TÜVKA)
Tekstide autorid: Mihhail Boitsov, Marie Ojamaa, Ekke Janisk, Helery Pikk, Kasper Sebastian Silla.
Koreograaf/liikumisjuht: Anette Merisalu (TÜVKA)
Kunstnik: Karoline Lohe (EKA)
Helikujundus: Andreas Kalvet (EMTA), Kasper Sebastian Silla
Helindaja: Kaur Hannes Käämbre (TÜVKA)
Valguskunstnik: Mairon Tovstsik (TÜVKA)
Videokujundaja: Kreete Kamber (TÜVKA)
Graafik: Mattias Mägi (TÜVKA)
Produtsent: Iti Arvisto (TÜVKA)

Lavastus esietendub 24. jaanuaril 2026, Sakala 3 teatrimajas

Mängitakse veel 28.,29.,30. ja 31. jaanuaril

NB! Laval esineb vilkuvaid valguseid, valju heli ja häirivaid stseene.

PANE TÄHELE: etendus algab kell 19:30!!!

Neljapäeval, 29. jaanuaril 2026 kell 18.00 avatakse FOKU galeriis näitus „Tervitused Kanepist! Wish u were here“, kus osalevad kunstnikud Birgit Kaleva, Keiu Maasik ja Mark Raidpere.

Isa päevik 60ndatest, postkaardid Kanepist, Colin McRae Rally 2.0. Abstraheeritud liikumised, päevinäinud kodumasinad, kummitusauto. Kaldale uhutud laulud, tups-rohtliilia, virtuaalsuses talletatud elu.

Birgit Kaleva, Keiu Maasiku ja Mark Raidpere teostes avanevad sissevaated perekonnaliinide lugudesse, või pigem nende lugude katketesse, väljalõigetesse. Biograafiline põimub fiktsiooniga, ning ega lõpuni ehk ei teagi, mis on tõestisündinud ja mis kujutlus — ja võib-olla pole oluline ka.

Birgit Kaleva fotoseerias „Weizenbergi 51“ (2025) näeme vaateid kunstniku sünnikodust Kanepis, kus ta koos vanematega endiselt elab. Seedimaks läbi vanemate kodus elamisega kaasnevat häbitunnet, suunab Kaleva pilgu maha heitmise asemel selle end ümbritsevale ruumile. Keiu Maasiku videoteos „Kummituslugu“ (2022) räägib ühe poja ja isa loo, mis leidis aset vanas rallimängus. Loo, kus pärast isa surma kohtab poeg videomängu talletunud kummitusautot, virtuaalsusesse salvestunud justkui elavat osakest isast. Mark Raidpere videos „Lachrimae/Driftwood Songs“ (2017) põimuvad abstraheeritud liikumised ja 1960. aastatel kirja pandud noore mehe igatsuslikud päevikuread, Tõnu Kõrvitsa heliteos „Kaldale uhutud laulud“ ning seitse pisarat ehk 16. sajandi lõpust pärit John Dowlandi „Lachrimae“.

Näituse pealkiri on laenatud Birgit Kaleva teose „Weizenbergi 51“ (2025) saatetekstist.

Näitus jääb avatuks 28. märtsini 2026.

Birgit Kaleva (snd 1996), kunstnikunimega motoerotica, võtab loomingu aineseks iseenda ja ennast ümbritseva. Spontaanne ja nurgeline lähenemine seab autobiograafilise sisu uude valgusesse, mis aitab isiklikust kogemusest distantseeruda ja selle aspekte selgema pilguga näha. Teda inspireerib visuaalne toorus ja kohmakus. Kaleva on lõpetanud Kõrgema Kunstikooli Pallas fotograafia eriala (2024).

Keiu Maasik (snd 1992) on oma loomingus käsitlenud teemasid nagu dokumenteerimise mõju mälule, identiteet ja inimestevahelised suhted. Viimastes projektides on Maasik keskendunud virtuaalmaailmale, kasutades videoteostes ja -installatsioonides arvutimängude salvestisi või sellele sarnanevat esteetikat, et avada läbi nende virtuaalse elu erinevaid tahke. Maasik on Köler Prize 2026 üks nominentidest.

Mark Raidpere (snd 1975) uurib fotograafi ja videokunstnikuna väga tundlikult ja teravapilguliselt inimhinge dilemmasid ja hirme, ületamatut üksildust ja saatusetraagikat. Raidpere uurimused lähtuvad sageli tema perekonna universumist, kuid mõnikord võtavad sotsiaalse mõõtme, keskendudes tõrjututele, linnavägivallale ning tänavaelule. Aastal 2005 esindas Raidpere Eestit 51. Veneetsia biennaalil.

FOKU galerii on Eesti Fotokunstnike Ühenduse (FOKU) galerii ja esitlusruum Tallinna vanalinnas.

Toetajad:
Eesti Kultuurkapital, Peenjoogivabrik Nudist

Partner:
Rüki galerii

Tehniline tugi:
Reigo Nahksepp

Täname:
Artproof, Eesti Kunstnike Liit, EKA galerii, Karel Koplimets, Kaisa Maasik-Koplimets, Madis Kurss, Tõnu Kõrvits

“Valguse lood pimeduses”
Kui pärimus süttib: valgusinstallatsioonide näitus Eesti Vabaõhumuuseumis

Eesti Kunstiakadeemia tudengite valgusinstallatsiooni näitus kolmel õhtul

30.01-01.02.2026

Avamine 30.01. kell 19.00

Mis juhtub siis, kui pärimus kohtub valgusega?
Kui lood, mis on liikunud põlvest põlve, saavad uue kuju pimeduses?

“Valguse lood pimeduses” on eriprojektina sündinud valgusinstallatsioonide näitus/show, mille on loonud Eesti Kunstiakadeemia tudengid juhendaja Elo Liivi käe all. Näitus toob vaatajani pärimusest inspireeritud valguslahendused, mis ärkavad ellu just hämaruses ja pimedal ajal.

Kõige maagilisem kogemus ootab sind pimeduse saabudes.
Valgus, vari ja vaikus loovad Eesti Vabaõhumuuseumis koos ruumi, kus saab aeglustuda, vaadata ja tajuda.

Osalevad tudengid: Lume Tuum, Anastasia Nikiforova, Aivi Kukk, Triin Taberland, Hendra Raud, Kulla Kroon, Karl Markus Gauk, Helery Riidak, Auguste Radzeviciute, Nikita Oleinik, Eliis Kurvits, Rasmus Puksmann.

Sündmust toetab Eesti Kultuurkapital

Piletiinfo:

Õhtu piletid (kell 16.00 – 22.00): 7 €
Lapsed kuni 8-aastased (k.a): tasuta
Perepilet (2 täiskasvanut ja kuni 19 a. vanused lapsed): 15 €

Piletite müük toimub kuni kella 20.00-ni

5. veebruaril kell 19.00 avaneb Haapsalu Linnagaleriis kaasaegse maalikunstniku Lisette Lepiku isikunäitus “Jõuline & õrn. Õrn & jõuline”. 

Autobiograafilisest materjalist tõukunud näitus käsitleb teemasid soorollidest lähisuhetes. Näha saab emotsionaalselt laetud maale, kus sinna spetsiaalselt loodud helimaastik ühendab näitusekogemuse ühtseks tervikuks – Lisette mõtted ning vanaema ja emaga läbi viidud intervjuud nende isiklikest kogemustest paari- ja perekonnasuhetest.

Maale toetavad ning hoiavad ruumis maast laeni Lisette loodud rauast ketid – nagu generatsioonidevaheline kultuuriline ja sotsiaalne pagas, on nad omavahel kindlalt seotud. Teosed näitusel mõjuvad kui ajamasin, läbi mille on tunda 90ndate linnakodu hõngu Mustamäel, värskelt lõigatud rohu lõhna suvises Raplas 70ndatel.

*

“Kui mõelda ajastu peale, siis tunnete näitamine ei olnud tavapärane asi. Eriti meeste poolt. Ema näitas küll oma tundeid rohkem välja ja austas oma meest tugevalt.”

“Tema sõna pidi igal pool peale jääma. Vanaduses muutus rangeks väga.”

“Pidime vanematega alati kõike ühiselt kaasa tegema. Ema tegi kõik saadused talveks purki. Neid, kellel polnud maatükke, elasid teistsugust elu.”

“Mõnus oli elada oma perega koos, nii hea oli.”

“Mulle avaldas muljet, et ta pööras mulle tähelepanu. Ta tõi mulle lilli.”

“Minus kasvas selline arusaam, et ma saangi ainult iseendale kindel olla.”

*

Enamlevinud stereotüüpsed soorollid postsovetlikus Eestis said mõjutusi Nõukogude Liidu ajast, kus naistelt oodati pigem eraeluga seotud psühholoogilise- ja füüsilise ruumi eest vastutamist. Mehed täitsid pigem aktiivseid ja edukaid rolle väljaspool kodu. Ühiskonnas kehtivad mõtte- ja käitumismustrid aga transformeeruvad ajas. Nõukogude Liidu ajal levinud pigem kitsale soorollide paletile lisaks on tänapäeva Eestis vastuseks tekkinud uusi kaasaegsemaid ning vabamaid vorme, näiteks BDSM kogukond. Selle raames saab inimene ise valida ette kureeritud kontekstis endale kindla iseloomuga rolli.

Lisette Lepik: “Uurin soorollide ja võimusuhete muutumist ajas läbi isiklike lugude ning perekonnafotode. Näituseprotsessi jooksul sain inspiratsiooni BDSM kogukonna ideedest, kuna traditsioonilises peremudelis on samuti osalistel enamasti konkreetsed rollid. BDSM annab võimaluse need ümber pöörata ja kaardistada, millised võiksid olla ootused seoses sugude ning rollidega tänapäeval. Seal kontekstis tekivad võimusuhted kokkuleppeliselt. Rollid – domineerivad või alluvad, jõulised või õrnad – valitakse teadlikult, vabatahtlikult ning eelnev kommunikatsioon piiride ja soovide osas on ette nähtud normiks. Võim, kontroll ja allumine ei tähenda seal rõhumist, vaid hoopis usaldust.”

Lisette Lepik (1999) on kunstnik, kes kombineerib oma loomingus peamiselt maali ja installatsiooni meediumeid. Hetkel õpib ta Eesti Kunstiakadeemia Kaasaegse Kunsti magistriõppes ning aastal 2022 lõpetas samas ülikoolis maalikunsti bakalaureuseõppe. Ta  on lisaks täiendanud end Islandi Kunstiakadeemias Installatsiooni erialal (2019). Oma loomingus mõtestab ta peamiselt teemasid, mis on seotud naiseks olemisega kaasaegses ühiskonnas.

Lisette Lepik on aktiivselt osalenud grupinäitustel Eestis, Islandil, Austrias ja Leedus. 2025. aastal organiseeris ta duonäituse koos kunstniku Kristina Kuzemkoga ja kuraator Kaidi Ojasooga Tallinna striptiisiklubis Club Virgin. 2024. aastal leidsid aset kaks duonäitust koos maalikunstnik Brenda Purtsakuga Tartu Kunstimaja Monumentaalgaleriis ning Hobusepea galeriis Tallinnas. Kunstnik pälvis 2024. aastal Eesti Kunstiakadeemia ‘’Õpi ja sära’’ ning 2025. aastal Helju Rossmanni nimelised stipendiumid.

Näituse korraldus

Asukoht: Haapsalu Linnagalerii, Posti tn 3
Avamine: 5.02.26 kl 19.00
Avatud: 6.02.2026–1.03.2026, K–P 12–18
Kuraator: Liisi Kõuhkna
Helimaastik näitusel: Rene Manivald Tamm
Graafiline disain: Cristopher Siniväli
Tehniline tugi: Agur Kruusing, Mattias Veller
Erilised tänud: Virve Lepik, Liana Lepik, Nora Schmelter, Gerda Hansen, Bob Bicknell-Knight EKA metallitöökoda, Kultuurkapital, Põhjala Pruulikoda

3.-27. veebruar on ARS Kunstilinnaku showroomis avatud külastamiseks kaasaegse maalikunstniku Brenda Purtsaku isiknäitus “One day I shall be an abstract”. Autoportreeline näitus ühendab kunstniku perekonna fotodelt välja valitud ning enda mobiiltelefonisse aastate jooksul kogunenud bioloogilist keha puudutavad visuaalsed fragmendid.

Kunstnikku ning näituse sisu on mõjutanud itaalia neuroloog-vahakunstnik Clemente Susini loodud vahast anatoomilised Veenused ning Brenda viimaste aastate keerukad katsumused seoses tema füüsilise tervisega. 18. Sajandil loodud kaunid ning ehitud naiste sisikonnad on detailselt ja kihiti hariduslikel eesmärkidel vaataja jaoks “lahti lõigatud”. Ian Shank on kirjutanud, et selliseid Veenuseid vaadeldi omal ajal, kui Universumi mikrokosmost.

J. L. Borges on välja toonud, et labürint on metafoor inimese ja universumi kohta, mida seostatakse makro tasandil maailma keskpaiga- ning mikro tasandil aga inimese südamega.

Mida paremini tunned inimkeha anatoomiat, seda enam mõistad ka Jumala enda mõtteid ning tema maailma. Igavikulisus on justkui inimhinge sisse kirjutatud – iga hapniku aatom meie kopsudes, süsinik musklites, kaltsium kontides ning raud veres on loodud taevatähtedes enne emakese Maa sündimist.

Näituse peateos on suuremõõtmeline fragmenteeritud maal kunstniku kehaosadest, mis kirjeldab inimese keha tervenemise ja kaduvuse protsesse. Teema on sündinud peale aastaid kestnud füüsilise haigusega võitlemist ning mitmete operatsioonide järel võrsunud mõtetest. Näitusel olevad teosed suunavad vaatajat mõtlema, mis on hing ning mis jääb meist maha füüsilisse maailma, kui ühel päeval siit teise ilma oleme läinud. Maalides saab näha saab meid ümbritsenud ja ümbritsevaid keskkondlikke ning kehalisi maastikke. See annab ainest luua seoseid kahe vahel, mis on meie elus vältimatud.

Brenda Purtsak (1994) on lõpetanud Eesti Kunstiakadeemia Kaasaegse kunsti magistriõppe (2022) ning Maali eriala bakalaureuse kraadi samas ülikoolis (2020). Tema loomingu keskmeks on inimene ja mäng abstraktsuse ning reaalsuse vahelistel piirimaadel. Eneseväljenduseks kasutab Purtsak peamiselt maalimeediumit, antud näitusel ka õlipastelle.

2023. aasta lõpus toimus kunstniku suur isiknäitus „Sünnitus“ ARS-i Kunstilinnaku Projektiruumis ning 2024. aastal loomingu ülevaatenäitus “Sisselõige” Haapsalu Linnagaleriis. Viimane suur isiknäitus leidis aset 2025 aasta septembris Artrovert galeriis pealkirjaga “Vaiksed kihid”. Purtsaku teosed on osalenud erinevatel näitustel välismaal ning tema maalid ja vitraažid olid mitmel aastal eksponeeritud Eesti Vabariigi Suursaatkonna ruumides Haagis.

Näituse korraldus 

Asukoht: ARS Kunstilinnaku showroom, Pärnu mnt. 154 Avatud külastamiseks 3.02-27.02.2026, E-R 12-18
Kuraator: Liisi Kõuhkna
Graafiline disain: Rainer Kasekivi
Tehniline tugi ja tänud: Kultuurkapital, Eesti Kunstnike Liit, Indrek Köster, Ian Simon Märjama

28. jaanuaril kell 13.00 toimub Eesti Teaduste Akadeemias (Kohtu 6, Tallinn) akadeemik Anu Raua elutööraamatu „Anu Raud“ esitlus.

Jaanuarikuus ilmavalgust nägev raamat käsitleb armastatud tekstiilikunstniku eluteed ja loometööd. Raamatu koostas kunstnik Ene-Liis Semper.

Rohke pildimaterjaliga raamat annab ülevaate Anu Raua tegevusest vaibakunstniku ja õppejõuna. Lugeja leiab sealt nii vestlused Anu Rauaga, loomingut käsitlevad tekstid kaasautoritelt kui ka põhjaliku ülevaate tema vaipadest. Vaipu on raamatus enam kui 70, alustades 1968. aastal valminud diplomitööga „Muhu paar” ja lõpetades 2022. aasta vaibaga „Taevavalgus”. Kahe teose vahele jäävat maailma harutatakse lahti intervjuude käigus ning kiht kihi haaval avaneb ka kunstniku elufilosoofia. Raamat on sügav sissevaade mitmekülgse kunstniku, kirjaniku ja visionääri põnevasse omailma.

Anu Rauaga vestlesid Ene-Liis Semper, Aet Ollisaar ja Ave Matsin. Lisatekstid kirjutasid raamatusse kirjanik Valdur Mikita ja kunstiajaloolane Mai Levin. Vestlused käsitlevad nii Raua teoseid ja väljakujunenud kunstipraktikaid kui ka kirevat elukäiku. Vaipade saatetekstid pärinevad Anu Raualt endalt.Raamatu kirjastaja on Eesti Rahva Muuseum.

Anu Raud (sünd 1943) on eesti tekstiilikunstnik, Eesti Teaduste Akadeemia akadeemik, Tartu Ülikooli Viljandi kultuuriakadeemia rahvusliku käsitöö osakonna asutaja ja õppejõud, Eesti Kunstiakadeemia emeriitprofessor, kirjanik, visionäär ja Kääriku talu perenaine.

Alates 2026. jaanuari esimesest nädalast näeb EKA fuajees tüüpkoolimajade uuendamise ideede näitust.

Näitusel on välja pandud 2. ja 3. kursuse arhitektuuri- ja linnaplaneerimise tudengite 2025. sügissemestril valminud tööd, mida näitlikustavad koolide maketid.

Stuudios otsiti viise, kuidas kujundada H-kujuline nõukogudeaegne tüüpkoolimaja kaasaegseks kooliruumiks. Käsitleti viit H-tüüpi koolimaja, mis asuvad erineva rahvastikutiheduse, keskkonna ja ruumiliste vajadustega paikades.

Kõik lahendused on eriilmelised, kuid jagavad siiski ka sarnaseid jooni, mida kõrvutades on võimalik panna paika üldisemad arhitektuursed põhimõtted, mille abil H-tüüpi koolimaju kaasajastada.

„Koolistuudio“ juhendajad: Kertu Johanna Jõeste, Tristan Krevald, Ra Martin Puhkan, Siim Tanel Tõnisson (stuudio TÄNA); Mart Kalm (teooria, ajalugu)

17.01.- 8.02. 2026

Reedel, 16. jaanuaril kell 18.00 avatakse Ketlin Kuusingu ja Sten Saaritsa näitus „Kõige kanduva teed“ Hop galeriis.

Inimesed on õppinud mõtlema ja elama asjakeskselt. Asjad tekivad ja kaovad. Ent kui püüda mõelda seosekeskselt, võib näha, kuidas see salapärane jõud, mis asju tekitab ja kaotab, kandub ühtlasi ühest asjast teise. See ilmub, et kaduda, ning kaob, et ilmuda. See jõud jaotab ja liidab ruume, loob ühtaegu fragmentaarseid ja fraktaalseid pindu. Taolisest motiivist lähtuvad oma näitusel „Kõige kanduva teed“ ka Ketlin Kuusing ja Sten Saarits, kes kasutavad kaduvuse ja kandvuse väljendamiseks galerii põrandapinda. Muuhulgas on näituse põranda kohale asetatud vaiba kudumisel praktiseeritud traditsioonilist pärsia sõlme. Pärsia kultuur, kust sõlm pärineb, on kadunud, kuid traditsioon on kandunud kaduvusest hoolimata meieni. Ornamendid tulevad ja kaovad, ent mustrilisus, vajadus mustrite ja rütmide järele, vajadus kaost korrastada jääb püsima.
/Jan Kaus/

Ketlin Kuusing (1978) on disainer, kes keskendub oma loomingus tekstiilide ja ruumi suhetele. Kõige rohkem meeldib Kuusingule uurida ja tõlgendada vaipade ajalugu ning funktsiooni, nende tähenduse ja ainelisuse, suursugususe ja igapäevasuse vastuolu.

Sten Saarits (1987) on interdistsiplinaarne kunstnik, kes töötab põhiliselt ajapõhise meediaga. Tema kunstnikupraktikas on esikohal helisalvestistest komponeeritud heliinstallatsioonid, mis rõhuvad tajukogemusele ning ruumilistele märgiseostele. Saaritsa loomingus esineb tihti ülesimulatsiooni, samuti meeldib talle vaadelda kultuuriliste käitumisnormide mõju(tusi).

Näituse tekst: Jan Kaus
Graafiline disain: Kätriin Reinart
Näitust toetavad Eesti Kultuurkapital ja Tallinna linn.
Näituseid Hop galeriis toetavad Eesti Kultuurkapital, Eesti Kultuuriministeerium ja Liviko AS.