Näitused

Viljandis avatud kolmiknäitusega “KÖLER 200: originaal, koopia, tõlgendus” tähistatakse eesti esimese kutselise kunstniku 200. sünniaastapäeva.

Kondase keskuses saab näha Johann Köleri originaalteoseid, erinevas valmimisjärgus maale ja joonistusi. Näituse kuraator on Mari Vallikivi. Teosed pärinevad Eesti Kunstimuuseumi, Tartu Kunstimuuseumi ja Viinistu Kunstimuuseumi kogudest ja erakogust.

Viljandi muuseumis on väljas pea täielik valik Köleri säilinud loomingust. Näha saab 100 täissuuruses reproduktsiooni, esitatud nende loomise järjekorras. Kristjan Mändmaa kureeritud näitus tutvustab ka Köleri elulugu.

Rüki galeriis tõlgendavad Kölerit kaasaegsed kunstnikud Marge Monko, Tõnis Saadoja, Johanna Ulfsak, Mihkel Ilus ja Jass Kaselaan. Väljapanek kinnitab, et Köleri värvikas isiksus ja suure tahte ja töö tulemusel sündinud edu mõjub inspireerivalt ka praegu.

Kolmiknäitus “KÖLER 200: originaal, koopia, tõlgendus” ootab külastajaid T-P kell 11-18.
Rüki galeriis on näitus avatud kuni 10.05, Kondase keskuses kuni 14.06 ja Viljandi muuseumis kuni 1.11.2026.

Johann Köleri juubeliaastat tähistatakse ka muuga. Juba 28. märtsil toimub Viljandi muuseumis Köleri konverents, kus uusi nurki kunstniku ja tema aja tundmisel avavad David Vseviov, Linda Kaljundi, Erki Tammiksaar, Andres Andresen, Tiina Abel, Alar Nurkse, Holger Loodus ja Mihkel Ilus. Kohti on piiratud arv, pileti saab soetada siit.

Johann Köler sündis 1826. aastal Viljandimaal vaese suurpere seitsmenda lapsena. Kõigest 9-aastaselt kodust lahkunud noormees töötas seitse aastat Lätis ning leidis siis vastu ootusi võimaluse asuda õppima Peterburi kunstide akadeemias. Temast sai akadeemik ja Vene keisririigi üks esikunstnikke, mh oli ta pikalt keisri tütre kunstiõpetaja. Elades ja reisides välismaal, ei unustanud eesti maalikunsti rajaja siiski kunagi oma sünnimaad. Ta kasutas oma loodud tutvusi selleks, et leevendada mõisnike rõhumise all elavate eestlaste olukorda. Köleri rahvuslikule meelele viitab seegi, et kuni oma elu lõpuni identifitseeris ta end Viljandimaa kaudu, signeerides sageli teoseid viitega sünnikohale (Köler-Wiliandi).

Rohkem infot Köler 200 juubeliaasta ja kolmiknäituse kohta leiab lehtedelt www.koler200.ee ja linktr.ee/koler200.

8. aprillil esietendub Von Krahli Teatri suures saalis Johhan Rosenbergi, Hendrik Kaljujärve, Sille Pihlaku ja Karl Joonas Alamaa koostöölavastus “Öömaaeg”. Etendajad Von Krahli trupp ja Rahvatantsuselts Pääsukese tantsijad.

Öömaaeg kutsub vaataja öisesse varjupaika – aega, mil kehad otsivad ulualust ja kogunevad enne hommikust hajumist. See on öö oma aeg: tants pimeduses, mis kestab kuni rütmi lagunemiseni. Need on liikumised, mida ei saa arhiveerida, sest neid pole näha. Kokku tulemine kui vanim inimlik vajadus.

Lavastus koorib pärimuse lahti kuni inimkonna alguseni, avades rahvaste sünni, kultuuride rände ja nende võõrandumise ning viisid, kuidas me tänapäevases maailmas liikumist pidevalt ümber kodeerime. Öömaaja pärimus on kehastunud mälu. Selle mustrid ja rütmid eksisteerivad meist sõltumatult – enne ja pärast meid.
‘‘Öömaaeg‘‘ on Von Krahli Teatri ja elektron.art‘i koostöölavastus.

Rohkem infot: https://vonkrahl.ee/lavastused/oeoemaaeg või https://elektron.art/et/projektid/night

“Öömaaeg” on Von Krahli Teatri mängukavas: 8/13/14/15/21/21 aprill.
Kestus: 2 h ja 20 min koos vaheajaga

Lavastuse valmimist toetab Eesti Kultuurkapital, Tallinna Linn ja Eesti Kultuuriministeerium

öömaaeg
lavastaja/koreograaf
Johhan Rosenberg
arhitekt
Sille Pihlak

moekunstnik
Karl Joonas Alamaa
helilooja
Hendrik Kaljujärv

dramaturgid
Nele Tiidelepp ja Rauno Zubko

valguskunstnik
Priidu Adlas (Eesti Draamateater)
insener
Adam Orlinski

etendajad
Liisa Saaremäel, Markus Andreas Auling, Karl Birnbaum, Kristina Preimann, Herman Pihlak, Edgar Vunš ja Rahvatantsuselts Pääsuke tantsijad: Anita Värs, Ave Kongo, Greta Vaus, Hele Lukki-Lukin, Helena Tõnisma, Hindrek Haarde, Kadi Kriit, Kaimo Vahter, Katrina Külm, Kaur Lukki-Lukin, Kersti Kriisa, Kersti Vahter, Kulla Kangur, Katre Merilaid, Sandra Aleksius, Toomas Lepasaar, Triin Vallsalu

17. märtsil 2026 avab kunstnik Laura Põld Viinis Dr. Eva Kahan Foundation galerii ruumides isikunäituse “Beautiful Pulsating Web”. Näitus jääb Viinis avatuks kuni 29. juunini 2026, misjärel liigub näitus septembris edasi Dr Eva Kahan Foundation’i Budapesti näituseruumidesse. Näituse kuraator on Lilian Hiob-Küttis.

Näitusel esitleb Laura Põld uusi, spetsiaalselt selle näituse jaoks loodud teoseid, mis hõlmab suuremõõtmelisi käsituftitud tekstiilitöid ning uut keraamiliste skulptuuride ansamblit. Oma loomingus lähtub kunstnik taimmõtlemise (plant-thinking) käsitlusest, nihutades tähelepanu inimesekeskselt mõtlemiselt vegetaalse meelemärkuse olemasolule ja selle olulisusele, olgugi et nende organismide loomus on radikaalselt erinev kõigest, mis on inimese mõõdu järgi mõõdetav. Põllu teosed annavad hääle organismidele, keda inimene on harjunud pidama liiga aeglaseks ja passiivseks nende lingvistilise väljendusvõime puudumise tõttu.

Düstoopilise maailmapildi asemel otsib kunstnik alternatiivseid viise, kuidas katkises ja inimese poolt räsitud keskkonnas võivad taimed ja teised elusorganismid leida ootamatuid võimalusi kohanemiseks, ellujäämiseks ja arenemiseks. Looduslikest ja sünteetilistest lõngadest loodud tekstiiliteosed ja elava vormikeelega keraamilised objektid moodustavad installatiivse terviku, mis kannab ideed vegetaalse maailma loovast vastupanuvõimest.

Eva Kahan Foundation on Viinis ja Budapestis tegutsev mittetulunduslik kunstifond, mis keskendub kaasaegse kunsti toetamisele, näituste korraldamisele ja rahvusvahelise kunstidialoogi edendamisele. Fondi programm hõlmab nii näitusi, akadeemilisi uurimisprojekte kui ka koostöövorme kunstnike, kuraatorite ja institutsioonidega ning keskendub kunstile, mis käsitleb aktuaalseid sotsiaalseid, majanduslikke ja poliitilisi küsimusi. Sihtasutuse eesmärk on luua platvorm eksperimentaalsele ja kriitilisele kunstipraktikale ning toetada kunstnike rahvusvahelist nähtavust.

EKA raamatukogu, 6.03.–15.05.2026

Kallis sõber,

On möödunud palju aega sellest, kui me Sinust kuulsime. Viimati, kui rääkisime, töötasid Sa graafikatöökojas tõmmiste kallal, valts käes ja trükivärv sõrmedel. Kuidas läheb? Tahaksime näha Sinu tööde proovitrükke või tööprotsessi. Hetkel teeme samuti töökojas mõningaid trükiproove. Olen ümbrikusse lisanud näidise. Vaata seda ja anna meile teada, mida Sa arvad!

Hoiame ühendust.

Graafika tõmmiste vahetuse projekti algatas 2025. aasta kevadel Charlotte Biszewski Eesti Kunstiakadeemia graafikaosakonnas. Erinevate ülikoolide graafikaosakonna tudengeid kutsuti osa võtma ja esitama värske tiraaži oma teosest. Iga tõmmis saadeti Tallinnasse, kus need sorteeriti ja saadeti osalejatele tagasi nii, et igaüks sai juhusliku valiku alusel kümme graafilist lehte.

Projekti eesmärk oli luua uusi kontakte graafikaosakondade ja tudengite vahel koostöö ja füüsiliste teoste jagamise kaudu. Seega saatsime uutele kirjasõpradele kirja, küsides, kuidas läheb ning mille kallal parajasti töötatakse. Vastusena olid oodatud kõiksugused pooleliolevad katsetused või kujutised hetkel meeles mõlkuvatest ideedest ja projektidest.

Kokku osalesid projektis neli ülikooli: Eesti Kunstiakadeemia (EKA), Kunsthøgskolen i Oslo (KIHO), University of the West of England Bristol (UWE) ja Akademia Sztuk Pięknych im. Eugeniusza Gepperta we Wrocławiu (ASP WRO). Vahetuses osalenud ülikoolides on toimunud tõmmiste väljapanekud, Eestis oli esmaesitlus 2025. aasta juunis-juulis Tartus TYPA rõdugaleriis.

Täname: EKA graafika, TYPA, Anna Kodź, Aleksandra Janik ja Angie Butler.

EKA trükivahetuse organiseerisid Alona Chuprina, Margarita Feofanova, Chantal Gerschuetz, Merit Himmelreich, Triin Mänd, Helena Pass, Marten Prei, Sandra Puusepp ja meie juhendaja Charlotte Biszewski.

EKA raamatukogu näituse kujundasid Sandra Puusepp ja Marten Prei.

Graafika osakonna III kursuse üliõpilaste näitus käsitleb kunstnikuraamatut kui iseseisvat visuaalse kunsti meediumi ja originaalset kunstiteost. Autorid tõukuvad isiklikest läbielamistest ja mälestustest, kombates kehalisust, ajalugu ning eetilisi piire:

• Aliisa Ahtiainen toob vaatajani risograafia tehnikas vanaisa eluloo ja vanaema sanatooriumikogemusest inspireeritud “hingava” kunstnikuraamatu.
• Jacqueline-Desiree Rosenthal esitab tätoveeritud seatoornahast teose, mis küsib valusaid küsimusi looma ja inimese vahelistest paralleelidest ning moraalist.
• Olga Dubrovskaja, tuginedes intensiivraviarsti taustale, käsitleb surmakogemust läbi enda ja kolleegide prisma. Oma teises raamatus pealkirjaga „Delight“ keskendub ta aga elu lummavatele hetkedele.
• Adriana Jinmao Biosca Sánchez uurib mälu muutlikkust läbi materiaalsuse ja trükikihistuste.
• Robin August Vöörmann tegeleb soolise identiteediga, tuues paralleele looduses toimuvate muutustega.

Juhendajad: Eve Kask, Eve Kaaret (köide) ja Viktor Gurov.

Näitus on avatud: 6.03.–15.05.2025

14. märtsil kell 16.00 toimub Sillamäe Muuseumis Darja Popolitova eestikeelne kuraatorituur näitusel “Aleksandr Popolitovi pärand: dialoog muuseumis”

Darja on selle näituse kuraator ja projektijuht.

Tuur korraldatakse kodu-uurimise konverentsi “Tundmatu Sillamäe: A. Popolitovi pärand” raames ning on A. Popolitovi tütre jutustus tema pärandist, mis kõlab ka tänapäeval.

A. Popolitov oli üks muuseumi asutajatest, koguja, kodu-uurija ja kunstnik. Näituse eksponaatide kaudu avab Darja perekonnamälu, postindustrialismi, põlevkivi ning eesti ja vene kogukondade vastastikmõju teemasid Ida-Virumaal.

Ekskursioon räägib sellest, kuidas kunstist saab sotsiaalsete ja kultuuriliste protsesside vorm ning kuidas muuseum muutub dialoogi platvormiks.

Tuur toimub eesti keeles.

Näitus on külastamiseks avatud kuni 20. maini.
Teisipäevast reedeni kell 10.00–18.00, laupäeviti kell 10.00–16.00.

Sillamäe Muuseumi aadress on Kajaka 17a.

10. märtsil kell 16.00 avatakse Viru Keskuse aatriumis juba traditsiooniline Eesti Kunstiakadeemia eksperimentaalvormide näitus, mis seekord kutsub kogema liminaalset ruumi.

“Tuba nr Sinine” on iga-aastane EKA moe-, tekstiili- ja aksessuaaritudengite katsetuslike vormide näitus, kus kunstnik Flo Kasearu ja moelooja Liisi Eesmaa juhendamisel otsiti uus elu Tallink Grupi hotellide mahakantud voodilinadele. Näitus viib külastajad une ja ärkveloleku vahepealsesse seisundisse – sinisesse hotellituppa, kus miski pole päris, kuid ometi kummastavalt tuttav. 

„Tunda iha tõmmet tähendab tunda puudumise kohalolu.”
-Anne Carson, “Eros The Bitterweet”

Ühtse olemuse kaheks jagamine oli jumalatepoolne karistus, et oleksime neetud enda eluaja sisse mahutama ka ideaalse terviklikkuse tagaajamist – ja haledalt pöördume ikka tagasi jumalate poole, kui teed taasühinemiseni ise leida ei suuda. Mõned ütlevad, et see armastus kuulubki ainult jumalatele endile. Ometi trotsime seda reetlikult ning astume alandlikult kõrgemate jõudude ette lausudes:
“Ma soovin.”
Soovimine on puuduva hellitamine. Armastaja ei palu mitte ainult mööduvat täiusetunnet, vaid soovimine ise rahuldab lõpuks armastaja nälga. Soovist saab toiteallikas ja meie isu ei alistu nõrkusena, vaid tõuseb pühendumusena.
Näitus “Soovikaev” on samaaegselt nii harjutusväljak kui harduse valem. Süüta küünal, viska münt, loe õielehed kokku ja soovi.

avamine 05.03.2026 kell 18.00
06.03. – 12.04.2026
avatud K-P 12.00-18.00

KETT galerii / Aparaaditehas, Kastani 42, Tartu

Irmak Semiz (s. 1997, Istanbul) on multidistsiplinaarne kunstnik, kes elab Tallinnas ja õpib hetkel Eesti Kunstiakadeemia kaasaegse kunsti magistriprogrammis. Oma praktikas töötab ta peamiselt skulptuuri, installatsiooni ja animatsiooniga. Ta keskendub vastuoluliste identiteetide, otsuste ja emotsionaalsete seisundite väljendamisele, mida töötleb läbi huumori, ühenduse ja müüdiloome.
Jana Ribkina (s. 1995, Riia) on multidistsiplinaarne kunstnik, kes elab ja töötab Riias. Tegeledes peamiselt keraamika, tekstiili ja illustratsiooniga, uurib ta mänguliselt oma igapäevaelu peegeldusi, ammutades inspiratsiooni folkloorist ja fantaasiast. Tema looming püüab põimida isikliku ja müütilise ühtseks, katkematuks niidiks.

Graafiline disain: Paul Graßler
Näitust toetab Tartu linn ja Eesti Kultuurkapital.

5.-31.03.2026
Kolmapäeval 4. märtsil kell 18.00 avatakse Katariin Mudisti näitus „Ajutine lahendus“ ARS Showcase galeriis.

“Ajutine lahendus” koondab ühte ruumi uksehoidjad, mis on kogutud eri asutustest, peamiselt Eesti kultuurivaldkonna institutsioonidest. Uksehoidjad on sündinud vajadusest: midagi tuleb korraks lahti hoida, midagi tuleb läbi lasta. Ajutine lahendus kipub aga märkamatult muutuma püsivaks. Nii muutub juhuslik vorm ja materjal üllatavalt universaalseks.

Näituse fookus on väikestel tüütutel hetkedel: kui rattakumm on jälle töss; kui unustasid trennis rätiku maha; kui pead tellitud pluusi tagastama; kui filmi vaadates internet hakib; kui keegi seletab midagi, mida juba tead; kui toidupoes just sinu valitud järjekord on kõige aeglasem või kui uksehoidja on kadunud. See tüütus on väike häiring, mis hakkab kordudes mõjutama tähelepanu, liikumist ja suhtumist ruumi. Uks oli aastaid püsinud avatuna ühe pealtnäha tähtsusetu materjalitüki, uksehoidja abil. Aga ühel hetkel, käed kandamit täis, seda harjumuspärast puidutükki enam ei ole. Tekib väike viivitus ja kerge ärritus: otsitakse kiiresti midagi asenduseks, uks saab jälle lahti ja töö läheb edasi. Hetk möödub ning on suure tõenäosusega kohe unustatud.

Aasta aja jooksul kogutud uksehoidjad on hoidnud lahti eri tüüpi uksi (peauksi, kõrvaluksi, tagauksi jne) ning need töötavad eri põhimõtetel: kiiluna, lävelukuna või raskusena. Neid objekte ühendab see, et nad pärinevad institutsioonidest, kus uksed ei ole ainult arhitektuurne element, vaid ka ligipääsu ja töökorralduse vahend. Uksehoidjad on väikesed mitteametlikud sekkumised, mis teevad liikumise sujuvamaks ja annavad märku, kelle jaoks ruum “toimib”. Nende eemaldamine ja ühte ruumi koondamine paljastab selle ajutiste lahenduste kihi, millele institutsionaalne ruum märkamatult toetub.

Uks näitusele on alati (ajutiselt) avatud.

Katariin Mudist on Eesti interdistsiplinaarne kunstnik, kes usub, et kõige kõnekamad asjad on need, mis tavaliselt jäävad ukse taha. Teda huvitavad väikesed tüütused, mis tekivad näiteks siis, kui uks ei tee koostööd – olgu see automaatuks, mis ei avane või kadunud uksehoidja. Tema praktikat läbivad huumor ja iroonia – ta uurib ühiskondlikke norme ning kunstnikuks olemise praktikaid ja tähendusi kultuurivälja ja institutsioonide kontekstis, kasutades selleks materiaalseid ja protsessipõhiseid lähenemisi. Hetkel õpib ta Eesti Kunstiakadeemia Taidestuudiumi õppekaval, otsides ühisosa visuaalse ja materjalikeskse kunsti vahel.

Mudistil on magistrikraad kaasaegses kunstis (EKA, 2022) ning bakalaureusekraad meedia- ja reklaamidisainis (Kõrgem Kunstikool Pallas, 2018). Ta on pälvinud Adamson-Ericu stipendiumi (2025) ja Noore Skulptori Preemia (2025). 2026. aastal pälvis ta koos Keithy Kuuspuga kujutava ja rakenduskunsti sihtkapitali peapreemia näituse „Kahjuks ei osutunud te sellel korral valituks“ (2025) ja performatiivse Auhinnagala (2025) eest.

Näituse Meeskond:
Näituse kujundus ning produktsiooni abi: Alden Jõgisuu
Graafiline disain: Katariin Mudist
Toetajad: Punch Club, Põhjala, Eesti Kunstnike Liit
Eriline tänu: Alan Voodla, Johanna Mudist, Eva Nava, Keithy Kuuspu, Maria Elise Remme, Helena Pass ning kõik asutused, kellelt pärinevad kogutud uksehoidjad.

Näitus on avatud:
5.-31. Märts 2026
E–R 12–18, L 12–16