Näitused

Reimo Võsa-Tangsoo näituse „Ära talla konna!“* üheks lähtekohaks on Karel Čapeki „Aedniku aasta“. Čapeki teravad ja humoorikad tähelepanekud aedniku soovidest, rõõmudest, pettumustest ja lõputust vajadusest millegi eest hoolitseda tekitasid äratundmise.

Olles viimastel aastatel veetnud üha rohkem aega suvekodus, on tekkinud ka oma, endiselt üsna ähmane ettekujutus maaelust ja looduse rütmidest. Need rütmid võivad olla rahustavad ja külluslikud, aga samaaegselt halastamatud ja kargelt ükskõiksed.

Sügisõhtud maal on pimedad, kui just ei paista kuu. Kui linnas on helkuri kandmine soovituslik, siis maal on enese nähtavaks tegemine vältimatu.

Kena suvi on mõnus ja külluslik, kuid juba augustis hakkavad majast eemale hoidnud olendid end pragudest ja avadest uuesti sisse pressima. Piisab vaid ühest päevast eemalolekust, et linnud pistaksid nahka kõik põõsastel valmivad marjad või kaoksid ühe ööga viimased puu alla varisenud õunad.

On ebameeldivalt kainestav mõelda, kui habras on elu ning kui palju hoolt vajab see väike osa ümbrusest, mida inimene püüab „kodustada“ või kultiveerida. Isegi kui õnnestub vältida haigusi, seeni ja külma, võib ootamatult aeda kolinud mügri kogu senise korra hetkega küsimärgi alla seada.

Maal ei ole inimene tingimata peremees. Kõik võitlevad toidu, valguse ja koha pärast. Kui inimene arvab, et tal on selles võitluses eelis, siis üksnes seni, kuni ta ette vaatab ja „korda“ hoiab. Lõpuks on kõik kellelegi või millelegi toit.

Loomulikult võib võtta ülbe positsiooni – puistata mürki vasakule ja paremale, panna üles peleteid või betoneerida iga vaba pind. Aga vähemalt mina ei taha, et maal muutuks kõik liiga korrastatuks ja kontrollituks. Nii kaoks ära üks põhjus, miks seal üldse olla.

Sipelgal, herilasel ja teol on oma koht. Ka konnal.

Tänud: Eesti Kunstnike Liit, ARS Kunstikeskus, EKA Foto, EVA Lab, Katrin Koit, Lipuvabrik OÜ, Taavi Varm, abikaasa, ema.

01.09-30.09
Avatud E-R 12-18, L 12-16

Näituse finissaaž: 28.09 kell 18.00

* See üleskutse on jäänud meelde kunagi Kütiorus veedetud ajast, mis aitas oluliselt ümber kujundada arusaamu elust loodusega koos ning loodushoiust kui alternatiivsest maailmavaatest, kus esikohal ei ole loosungid ega radikaalsus, vaid kaine mõistus ja arusaam sellest, mis on võimalik ja mis mitte.

Olete oodatud Põhja- ja Baltimaade koomiksinäituse „Mythbústers“ avamisele neljapäeval, 3. septembril kell 17.00 Eesti Kunstiakadeemia fuajees! 

Avamisele järgneb kell 17.30 fuajee treppidel vestlus, kus näitusel osalevad kunstnikud Emmi Valve ja Joonas Sildre vestlevad näituse kuraatori David Schilteriga. Vestlus toimub inglise keeles.

Loe rohkem näitusest siit.

Septembris toimub Narva Veneetsias nomaadlik Pori biennaal. Sündmus uurib, milline võiks olla biennaal, kui seda kujundavad kohalik ajalugu, selle tööstusjärgne arhitektuur ja kogukonnad.

Porin kulttuurisäätö kollektiiv on pikalt uurinud, mis on üldse biennaal, antud projekt keskendub aga küsimusele, kuidas üks biennaal võib olla nii koht koosolemiseks ja -tööks kui ka sündmus. Kunst ei vaja alati suurejoonelisi näitusesaale, vaid pigem inimesi, kes tulevad selle pärast kokku.

Kuraatorid: Anna Jensen & Eliisa Suvanto, Porin kulttuurisäätö
Osalevad kunstnikud: Baran Caginli (TR/FI), Kristin Wiking (SE/FI) ja Jonas Palekas (LT), Sashapasha: Pavel ja Sasha Rotts (FI), Aksel Haagensen (EE) ja Ulvi Haagensen (EE/AU).

Cotyledon (eesti k idulehtede) projekt: Helena Atkin (UK/EE) ja Daria Titova (UA/EE).

Näitus on avatud: neljapäeval 3.09 kl 12–19, reedel 4.09 kl 12–19; laupäeval 5.09 kl 12–19; pühapäeval 6.09 kl 12–16.

Reede, 4.09. kell 16:30
Näituse avamine
Ingeri paviljon: Savi. Pavel Rottsi performans.
Sündmuse vältel valmistab kunstnik käsitsi savitelliseid, millele on pressitud tähed sõnast INGRIA. Järk-järgult muudab korduv kirjutamine keele arhitektuuriks, luues tellis-tellise haaval Ingeri paviljoni.

Laupäev, 5.09. kell 14:00–16:00
Toidu serveerimine ja küpsetamisraamatud. Jonase Palekase ja Baran Caginli toidusündmus.

16:00–
Ingeri paviljon: Paat. SASHAPASHA performans.
Kuus põletamata savitellist, millele on kirjutatud INGRIA, lastakse köite otsas ankrutena vette. Kui savi lahustub, naaseb paat kaldale, kus paviljoni kohale heisatakse lipp. Performans mõtestab rännet, mälu ning võimatust ankurdada püsivalt üht paika, keelt või identiteeti.

Aadress: Remmelga 8, Narva

Toetajad ja koostööpartnerid: Narva kunstiresidentuur (NART), Soome Kultuurifond, Soome Instituut Eestis, Frame Contemporary Art Finland, Station Narva.

Station Narva ajal Narva kunstiresidentuuris (NART) avatav näitus “Joonest trükikangani” toob kokku Kreenholmi tekstiilikunstnike pärandmaterjalid ja Eesti Kunstiakadeemia (EKA) tudengite tänased trükikangad. Näitus keskendub trükikanga “köögipoolele”: millised reeglid ja tööetapid teevad mustrist tootmiskõlbuliku kanga, kuidas mustrisamm ehk rapoor ja kordus hakkavad tööle ning kuidas värv ja register kujundavad lõpptulemust. Arhiivis saab näha visandeid, rapoore, koloriidieskiise ja trükiproove, suured digitrükikangad toovad näitusele tänase vaate: noortele olulised teemad ja Eesti tarbija konteksti, sidudes need Kreenholmi rapoori mõõtudega.

Installatiivne trükilaud ja tehnikanäidised avavad siiditrüki protsessi, lisaks on publikule mänguline töölaud, kus saab ise mustreid luua ja neid kohe korduses näha.

Näituse toimumisaeg: 6.09.2026–10.01.2027
Avamisüritus: Laupäeval, 5.09.2026 kl 16.00
Koht: Narva kunstiresidentuur (NART)
Näitust korraldavad: Alyona Movko-Mägi, Eva Reiska, Piret Valk, Krista Leesi
Toetab: Eesti Kultuurkapital

Õhtu kunstnikega on pühendatud Narva kunstilistele külgedele ja vaatenurkadele.

Kava kogu õhtu vältel:
⎆ Installatsioon „Firewall“ (pealkiri täpsustamisel) – Vitalii Shupliak
⎆ Virtuaalinstallatsioon „If These Walls Could Speak“ – Bart Kuipers

17:00 Tervitus supi, leiva ja suupistetega!

17:15 Vitalii Shupliaki installatsiooni „Firewall“ tutvustus

Vitalii Shupliak töötab peamiselt videoinstallatsiooni, maali ja performansiga. Ta esitleb oma videoteost ning modulaarse ruumiinstallatsiooni „Firewall“ põhjal loodud avaliku ruumi installatsiooni. Installatsioon hakkab asuma Pähklimäe asumi ja metsa piiril ning see avatakse 2026. aasta oktoobris. Toetab: Narva Linn, Eesti Kultuurkapital ja Kultuuriministeerium.

Liso Stec (BY) on kuraator ja teadlane, kes tegeleb Narva konteksti ning NARTi kunstilise potentsiaali uurimisega.

18:00 Bart Kuipersi töötuba „Narva luule kirjutamine“

Bart Kuipers on luuletaja ja multimeediakunstnik. Bart soovib kirjutada Narva luulet koos inimestega, kes Narvat kõige paremini tunnevad!

19:00 Yulia Krivich „Kunstiline ümberõppimine Narvas“ – ettekanne ja arutelu

Yulia Krivich on visuaalkunstnik ja teadlane. Oma ettekandes avab ta, kuidas visuaalkultuur kujundab identiteeti, mälu ja kuuluvust Ida-Euroopas ning endise Nõukogude Liidu ruumis. Yulia kutsub üles ümber mõtestama väljakujunenud vaatamis- ja mõtteviise ning kujutlema teistsuguseid tulevikke.

Irma Holm ja Sonja Sutt vaatlevad duonäitusega „Võib näida võimatuna see“ teekonda, kannatusest lootuseni. Miks tundub usutavam, et kannatusel peab olema sügavam mõte, kui et see võiks lihtsalt lõppeda? Ja miks püüame ka kõige raskematel hetkedel jätta mulje, et saame hakkama?” – Irma ja Sonja

28. augustist kuni 6. septembrini on OUJEA Galeriis avatud Irma Holmi ja Sonja Suti esimene duonäitus „Võib näida võimatuna see“. Videoid, installatsioone ja objekte ühendav näitus jälgib kannatuse kadalipust väljapääsemist.

Näituse lähtepunktiks on kunstnike tähelepanek, et kannatamine ei ole ainult isiklik kogemus, vaid sageli ka roll, mida õpitakse täitma. Mõnikord muutub see pingutus absurdseks ning inimene näeb välja korraga nii traagiline kui ka naljakas.

Viieks ruumiks jaotatud näitus jutustab ühe lihtsustatud loo. Selle tegelased ei ela küll muinasjutus, kuid nende maailm allub samale loogikale – katsumused peavad lõppema lunastusega ja iga kannatus peab viima millegi paremaga kohtumiseni. Sellel teekonnal muutuvad argised tegevused kunstnikuportfoolioks, amatöörlik mõõgavõitlus kangelaseeposeks ning kodus ehitatud onn lossiks.

fb event – https://fb.me/e/8jtRQtynh

Avamine 27. august 2026 kell 18.00
Näitus  28. august – 6. september 2026
Lahtiolekuajad  iga päev kell 12.00–19.00
Asukoht  OUJEA Galerii, Laboratooriumi 14, Tallinn
Galerist: Hanna Samoson ja Genius loci
Graafiline disain: Kadri-Ann Kivisild

OUJEA Galerii

Mõned kohad sünnivad valmis plaanist. Mõned sünnivad vajadusest. OUJEA kuulub viimaste hulka.

See on galerii Tallinna vanalinnas, kuid eelkõige on see ruum mõtlemiseks, katsetamiseks ja kokku saamiseks. Koht, kus kunst ei pea tõestama oma vajalikkust enne, kui tal on olnud aega hingata. OUJEA usub, et tähendus ei ole midagi, mille kunstnik teose sisse peidab ja vaataja üles leiab. Tähendus sünnib inimeste, aja, ruumi ja tähelepanu kohtumisel. Mõnikord juhtub see kohe. Mõnikord palju hiljem. Mõnikord alles siis, kui kõik tundub korraks võimatu.
Seetõttu ei näe OUJEA end pelgalt galeriina, vaid elava protsessina. Paigana, kus võib eksida, ümber mõelda, alustada uuesti ning usaldada, et ka ebakindlus on loominguline materjal.

Galerii avab oma tegevuse Irma Holmi ja Sonja Sutti duonäitusega „Võib näida võimatuna see“.
Kõik on oodatud.

“vaikiv resonants” on näitus, kus keraamika ja heli kohtuvad mitte otseses “muusikalisuses”, vaid käitumises: kuidas keraamiline vorm, mass, pind ja tühimik mõjutavad tajutavat ruumi. Teos võib toimida nagu akustiline organism, kus mõni töö võtab heli endasse (matid, poorsed, pehmete servadega pinnad), teine peegeldab selle tagasi (läikiv glasuur, pingestatud kaared, kõvad tasapinnad), kolmas hajutab (rütmiline reljeef, killustatud geomeetria).

Teoste puhul on oluliseks omaduseks õhk: keraamika sees olev nähtamatu maht on nagu kops või kamber, mis annab esemele sisemise pinge ja kohalolu. Avad, kaelad, servad, kaaned ja suudmed loovad mulje, et objekt võiks resoneerida – ka siis, kui ta reaalselt ei kõla. Nii nihkub fookus helilt kui sisult (meloodia, salvestus, esitus) helile kui omadusele (resonants, vaikus, järelkaja, summutus).

Vaikusest saab näituse kandematerjal. “Vaikus” kui vormiline otsus (ära jäetud detail, katkestus mustris) ning “kuulamine” kui vaatamisviis. Vaataja ei pea midagi kuulama kõrvaga – piisab, kui teos paneb tajuma ruumi teistmoodi: aeglasemalt, lähemalt, tähelepanelikumalt.

“vaikiv resonants” ei ole tavapärane keraamika näitus, kus tuleb pealtnäha haprate teostega distantsi hoida. Vastupidi. Paljude teostega saab külastaja füüsiliselt suhelda: läheneda, vaadata erinevatest nurkadest, avastada detaile, mis muutuvad nähtavaks ainult lähedalt. Mitmeid töid võib isegi kergelt puudutada, liigutada ning heli tekitada. See interaktiivsus ei ole “mäng”, vaid viis kuulata ruumi ja teost kehaga: kuidas avauste suund, sisemiste tühimike sügavused, pinna karedused või glasuuriga kaetud alad muutuvad tajutavaks alles siis, kui nendega rohkem tutvuda.

Vaikne resonants sünnib siis, kui vaatamisest saab kuulamisele sarnane tähelepanu.

Näituse korraldaja: Eesti Keraamikute Liit

Näituse kuraator: Cristopher Siniväli

Toetajad: Eesti Kultuurkapital, Bellus Furniture OÜ, Nudist 

Osalevad kunstnikud: Mari Ait, Ingrid Allik, Kaja Altvee, Merike Hallik, Kadi Hektor, Elize Hiiop, Eve Hint, Jarõna Ilo, Sergei Isupov, Kadri Jäätma, Tiina Kaljuste, Karin Kalman, Üllo Karro, Kersti Karu, Lauri Kilusk, Milvi Korela, Jaana Kormashov, Külli Kõiv, Kristel Kärdi, Triinu Maide-Safin, Margit Mald, Maia Noorväli, Ann Nurga, Aigi Orav, Clelia Piirsoo, Urmas Puhkan, Rave Puhm, Kadri Pärnamets, Anne Pärtna, Rita Randma, Ene Raud-Mägi, Sander Raudsepp, Aino Saan, Maarika Saarelaht, Kärt Seppel, Marget Tafel-Vahtra, Katri Taklaja, Ene Tapfer, Annika Teder, Margit Terasmees, Helena Tuudelepp, Triin Türnpuu, Mart Vaarpuu, Helle Videvik

Pühalikkus kõlab tavaliselt millegi kindlana (uskumus, sümbol või koht), mis on muust maailmast eraldi. See näitus algab aga hapramast kohast – tundest, et miski muutub äkki oluliseks, laetuks, puutumatuks, isegi siis, kui see on argine või sõnadega kirjeldamatu.

Näitusel kogetav teravlikkus kujutab pühadust pigem esemete ümber liikuva väljana kui kindla määratlusena. Teoste väljaulatuvad osad viitavad ühtaegu kaitsvale soomusele kui ka energiaväljale. Iga vorm näib hoidvat või valvavat midagi (mälestust, keha, harjumust, fantaasiat), kuid see, mis on nende tegelik funktsioon, jääb lahtiseks.

Näitus kutsub külastajat mõtlema ning endale meelde tuletama, mis on tema jaoks püha (tunne). Mitte suurejoonelises või ametlikus tähenduses, vaid nendes väikestes asjades, kuidas teatud esemed, rutiinid ja lood meie küljes püsivad. Kas midagi püha saab olla ainult realistlik või eksisteerib ta ainult meie kujutluses?

* Paljud keraamilised tööd on valminud pea aastapikkuse keraamika ­praktika jooksul Berliinis – perioodil, mis on kujundanud teoste vorme ja pindu. Näitusel on need koondatud uude altarilaadsesse konstellatsiooni, mis hoiab ruumi nii realistlikele kui ka kujuteldavatele pühadele asjadele.

Cristopher Siniväli (s 1999) on keraamik, kes omandas 2025. aastal Eesti Kunstiakadeemias disaini- ja rakenduskunsti erialal magistrikraadi. Tema kunstipraktika keskmes on mittefunktsionaalsete keraamiliste kompositsioonide loomine, mis ammutavad sügavalt inspiratsiooni loodusest ja isiklikest emotsioonidest. Viimastel aastatel on ta uurinud ka inimkeha ja keraamika seoseid, käsitledes seda, kuidas vorm ja kohalolu mõjutavad vaataja kogemust, aga ka kandmiskogemust, olles loonud ühendusjooni keraamika, moe ja skulptuuri vahel.

Tänud: ARS Keraamikakeskus, Eesti Kunstnike Liit, Vivarec, Bildhauerwerkstatt, Karksi, Fazer

27. augustil 2026 kell 17.00 avatakse HOP galeriis kaasaegse ehtekunsti grupinäitus „Sa oled eikeegi, kuniks keegi sind armastab“.

Me igatseme vaid armastust. Soovime olla hoitud, vajatud ja kaitstud. Me ihkame meeleheitlikult lähedust ja julgust olla teise ees haavatavad. Hetkedel, mil armastus on kingitud või võetud, keelatud või tõrjutud, leitud või kaotatud, muutub südamevalu põhjatuks. Just siis saavad ehetest kompromissitud armastuskirjad täis iha, kahetsust, rõõmu ja kaotust.

Üheksa kaasaegset naisehtekunstnikku said kutse tõlgendada näituse pealkirja läbi isiklike kogemuste ja luua uued ainulaadsed teosed- armastusega või armastuseta, sellest kantuna või sellest hüljatuna. Siit saab alguse näitus.

Kuraator: Erinn M. Cox

Näitusel osalevad kunstnikud: Erinn M. Cox, Piret Hirv, Katarina Kotselainen, Kristiina Laurits, Eve Margus, Erle Nemvalts, Pilvi Tammoja, Ketli Tiitsar, Hanna-Maria Vanaküla

Liitu meiega näitusetuuril koos kuraatori Erinn M. Coxiga neljapäeval, 3. septembril 2026 kell 17.00 [inglise keeles]

Liitu meiega ühisel EKL galeriide näitusetuuril neljapäeval, 10. septembril 2026 kell 17.00 [eesti keeles]

Näitus on avatud kuni 27. septembrini 2026.

Galerii tegevusi haldab Eesti Kunstnike Liit.

Näituseid HOP galeriis toetavad Eesti Kultuurkapital, Eesti Kultuuriministeerium ja Liviko AS.

28. august – 27. september 2026
Hobusepea galerii, Tallinn

27. augustil kell 18.30 avatakse Hobusepea galeriis kunstnik Andre Joosep Armingu esimene isikunäitus „Ahelreaktsioon“ pidulikult renessanssmotiividega maskiballiga. Avamisel toimuva lavastuse autoriks on Linda Mai Kari.

Näitus käsitleb inimese haprust, üksildust, kohanemisvõimet ja jätkamist, uurides elu lõppemise ja uute alguste vahelist pingevälja. „Ahelreaktsioon“ jääb publikule avatuks kuni 27. septembrini.

„Ahelreaktsioon“ on eelkõige näitus elurõõmust ja elamise privileegist. Armingu teosed tuletavad meelde, et elu tuleb elada just praeguses hetkes – selle täies intensiivsuses, hoolimata teadmatusest, mida tulevik endaga kaasa toob. Kunstnik lisab: „Tahaksin oma loominguga kõigile ühel ajal meelde tuletada ja tunnistada, et elu on raske, aga see on seda väärt.“

Näitus koondab kunstniku teoseid aastatest 2018–2025 ning esitleb ka kolme uut seeriat: „Don Quijote I“, „Eemaldumine ei eksisteeri“ ja „Episteemiline süda“. Armingu loomingulise käekirja keskmes on poeetiline autobiograafiline portree, mille kaudu ta avab oma keerulise meditsiinilise tausta ning sellest kasvanud elujaatava maailmatunnetuse. Tema teosed liiguvad isikliku ja universaalse piiril, põimides mälestusi, identiteeti, aega, armastust ja surelikkust.

Inspiratsiooni ammutab Arming nii popkultuurist, kui ka visuaalsest argikeskkonnast. Tema töödes avaldub maksimalism mitte üksnes esteetilise valikuna, vaid eluhoiaku ja vastupanuna lihtsustamisele. Näituse jooksul ärkab ellu ka kunstniku alter ego „Mitte Surm“, mis avab surma teema läbi mängulisuse, absurdi ja draama.

Andre Joosep Arming (snd 1995) on lõpetanud Eesti Kunstiakadeemia fotograafia bakalaureuseõppe (2018) ning kaasaegse kunsti magistriõppe (2024). Oma loomingus kasutab ta peamiselt polaroid- ja videomeediumi. Tema töödele on iseloomulik autobiograafilisus ning sündimise, suremise ja aja kulgemise käsitlemine. Arming kuulub Eesti Fotokunstnike Ühendusse ja Eesti Kunstnike Liitu ning on osalenud mitmetel ühisnäitustel Eestis ja välismaal, sealhulgas Saksamaal ja Leedus. Ta on ka MTÜ Siirdatud Süda liige.

Näitusel aitavad sündida: Kleer Keret Tali, Helle Ly Tomberg, Karl-Christoph Rebane, Linda Mai Kari, Sirel Soans, Mio Kurm, Johanna Ruukholm, Reimo Võsa-Tangsoo, Hans-Otto Ojaste, Johannes Säre, Hugo Leinola ja Artproof.

Avamise ja lisainfo kohta leiab teavet Hobusepea galerii kanalitest.

Näitusi Hobusepea galeriis toetavad Eesti Kultuurkapital, Eesti Kultuuriministeerium ja Liviko AS. Galerii tegevusi haldab Eesti Kunstnike Liit.