Näitused

04.07–26.07 @ Keskpuur

LMEO kunstnikeduo Lili Maud Dobell & Éric-Olivier Thériault esimese rahvusvahelise näituse  „Kõik on Lihtsalt Miski, Millest Tuleb Läbi Saada” avamine toimub 04. juulil kell 13:00. Avamisel pakub jooke Tuletorn ja Vaat.

Keskpuuril on hea meel esitleda näitust „Kõik on lihtsalt miski, millest tuleb läbi saada” (Everything is Just Something to Get Through) – kunstnikeduo LMEO esimest rahvusvahelist näitust. Algselt Montréalist pärit ning nüüd Tallinnas tegutsev LMEO ühendab oma individuaalsed praktikad koostööpõhises lähenemises, mille keskmes on skulptuur, installatsioon ja performance-kunst.

Eestis ajutiste elanikena on kunstnikud arendanud näitust uustulnukate tähelepaneliku pilgu kaudu. Näitus seab küsimuse alla vaataja positsiooni ja selle suhte linnaliste süsteemidega, juhtides tähelepanu viisidele, kuidas avalik infrastruktuur võib toimida [või olla mõistetav] koreograafiana.

Näitus kutsub esile paigast nihestatuse tunde, sulandudes samal ajal avaliku ruumi anonüümsusesse. Vilkuvate tulede, industriaalsete koosluste ja argipäevaste kujutiste kaudu mõtiskleb „Kõik on lihtsalt miski, millest tuleb läbi saada” banaalsete struktuuride üle, mis kujundavad kaasaegset elu, ning kujutab neid ümber teatraalsete lavastustena. LMEO kutsub vaatajaid kogema neid keskkondi külalise või kõrvalseisja teravdatud tähelepanuga ning mõtisklema selle üle, kuidas vaimne kohalolu ja emotsionaalne side võivad asustada argiseid ruume, võimaldades suhtlust üle vahemaade ning pakkudes viise leina ja kaotusega toime tulemiseks.

…

Lili Maud Dobell ja Éric-Olivier Thériault on teinud koostööd alates 2022. aasta oktoobrist, mil nad kohtusid NSCAD Ülikoolis bakalaureuseõpinguid lõpetades. Pärast alternatiivse galeriiruumi loomist Kanadas Halifaxis kolisid kunstnikud Eestisse, et jätkata magistriõpinguid Eesti Kunstiakadeemia kaasaegse kunsti magistriprogrammis. Duo käsitleb koostööd ühise kunstilise visiooni kohtumispaigana, seistes vastu üheainsa autori ideele.

Lühend LMEO tähendab väljendit Laughing My Ears Off („naeran kõrvad peast”), viidates samal ajal ka kunstnike eesnimede initsiaalidele.

Mõlemad kunstnikud keskenduvad skulpturaalsetele praktikatele, mis kutsuvad esile kehalist suhestumist materjalidega ja uurivad selle võimalusi. Nende koostööpraktikat iseloomustab kunstnike endi sõnul „paatilise luule” toon. Oma kestvuslike tööde kaudu on nad loonud mõiste Proof of Performance, millega kirjeldavad olemise kaudu loomist kui skulpturaalset akti.

Kunstnikepaari ühise praktika keskmes on leitud objektide kogumine ja kokku seadmine. See peegeldab pühendumust jätkusuutlikule kunstikeelele, mis arvestab ready-made’i tähenduse ja kasutusväärtusega kliima- ning sotsiaal-poliitilise kriisi kontekstis. Selle tulemusel saavad teose enda aineks näiliselt argised ruumid, kus aktiveeruvad skulpturaalse praktika mõtisklevad ja mittetegemisega seotud aspektid.

Lili Maud ja Éric-Olivier arendavad praegu performance-teost Cycles, mida esitletakse 61. Veneetsia biennaalil Merike Estna projekti House of Leaking Sky paviljoni programmi raames.

7. juulil kell 18:00 avaneb Artrovert Galeriis Lisette Lepiku isikunäitus „Lahustumine’’.

7.07 – 7.08.2026

T – L 12:00 – 18:00, P – E suletud

Näituse avamine teisipäeval, 7. juulil kell 18.00.

Artrovert Galerii, Ristiku tn 10, 10612 Tallinn

Lisette Lepiku isikunäitus „Lahustumine’’ keskendub maali kui mitteajalise meediumi ja tantsu kui ajas kulgeva meediumi vahelisele dialoogile. Näitus lähtub küsimusest: kuidas saab ajas kaduv liikumine muutuda kujutiseks ning kas maal suudab edasi kanda liikumise kogemust?

Maalikunst meediumina on traditsiooniliselt staatiline ning tasapinnaline. Tants seevastu avaneb ajas, läbi liikumise. Kuigi need kaks meediumit suhestuvad ajaga erinevalt, kooruvad mõlemad lahti läbi žesti ja kehalise liikumise. Tantsus kogetakse liikumist selle toimumise hetkel, maal aga näib peatavat aja, salvestades lõuendile jälje liikumise protsessist.

Mõlemas protsessis esineb hetki, mil tegevus neelab kogu tähelepanu endasse, teadlikkus ümbritsevast keskkonnast kaob, piir kavatsuse ja tegevuse vahel hägustub ning keha sulandub liikumise rütmiga üheks. „Lahustumine’’ lähtub maali ja tantsu ühisest seisundist, uurides võimalusi, kuidas salvestada liikumisest tekkinud jälgi, et need püsiksid ka peale hetke möödumist.

Näitusel väljub maalikunst oma piiridest, muutudes osaks hoolikalt loodud ruumikogemusest. Heli, valgus ja näitusearhitektuur toimivad maaliseeria aktiivsetete osalistena, hägustades järk-järgult piire kujutise ja atmosfääri ning vaatlemise ja kogemusliku kohalolu vahel. Üheskoos loovad need elemendid ruumi, kus näituse keskseid küsimusi kogetakse nii vaataja liikumise ja taju kui ka maalide endi kaudu.

Lisette Lepik (snd 1999, Tallinn) on kunstnik, kes kombineerib oma loomingus peamiselt maali ja installatsiooni meediumeid. Oma loomingus uurib ta keha kui paika, kus põimuvad intiimsus, mälu, perekondlikud struktuurid ja sotsiaalsed rollid. 

Praegu õpib Lepik Eesti Kunstiakadeemia kaasaegse kunsti magistriõppes. 2022. aastal lõpetas ta samas ülikoolis maalikunsti bakalaureuseõppe ning 2019. aastal täiendas end installatsiooni ja skulptuuri erialal Islandi Kunstiülikoolis. Ta on osalenud näitustel Eestis, Islandil, Austrias ja Leedus, sealhulgas koos Brenda Purtsakuga toimunud duonäitustel Tartu Kunstimajas ja Hobusepea galeriis (2024) ning Kristina Kuzemkoga Tallinna striptiisiklubis Club Virgin (2025). Tema värskeim isikunäitus leidis aset Haapsalu Linnagaleriis (2025). 2024. aastal pälvis ta Eesti Kunstiakadeemia „Õpi ja sära” stipendiumi ning 2025. aastal Helju Rossmanni stipendiumi.

Avatud: 7.07 – 7.08.2026

T – L 12:00 – 18:00, P – E suletud

Artrovert Galerii, Ristiku tn 10, 10612 Tallinn

Kuraator: Nora Schmelter

Heli: Gregor Sirendi

Graafiline disain: Villem Sarapuu

Tehniline tugi: Siim Raie, Nora Schmelter, Mats Johan Soosaar

Kunstnik soovib tänada: Artrovert Galerii, Eesti Kultuurkapital, Eesti Kunstiakadeemia Uusmeedia osakond, Punch Club, Bob Bicknell-Knight, Gerda Hansen, Mats Johan Soosaar

Sonya Isupova
„Vesi, enamasti jõe kujul. Hüdroelektrilised kujutluspildid Lõuna-Ukraina maastikust“
EKA Galeriis 4.07.–16.08.2026 (NB! Suletud 20.07.–2.08.)
Avatud T–L 12–18 P 12–16
Avamine: R 3.07. kell 18.00

„Vesi enamasti jõe kujul“ on Ukraina kunstniku ja uurija Sonya Isupova esimene isikunäitus. Näitus uurib Nõukogude taristuprojekte ja nende kujutamisviise, keskendudes Lõuna-Ukrainas Dnipro jõe äärde ehitatud hüdroelektrijaamade tammidele, eriti Kahhovka ja Dnipro hüdroelektrijaamadele. Isupova näitlikustab filmi ja arhiivi uuringute kaudu, kuidas need projektid kujundasid ümber nii maastikku kui ka kollektiivset mälu.

Näitus on osa tema doktoritööst, mis keskendub koloniaaltaristu mõjule maastikes. Ta käsitleb Nõukogude filme taristust kui „kujuteldavaid kaarte“, mis aitasid luua ühtset Nõukogude ruumi, säilitades samal ajal visuaalseid andmeid territooriumidest enne nende ümberkujundamist. Nende filmide kaudu on võimalik jälgida hävingu algust ja rekonstrueerida killustatud mälestusi maastikest, mis olid uppunud Kahhovka ja Dnipro veehoidlate tehismere alla.

Monumentaalsuse ja kasulikkuse vahele asetatud Nõukogude hüdroelektriprojektid lõid erilise visuaalse keele, mis esitles loodust poliitilise võimu poolt muudetuna. Arhiiviesemete ja spekulatiivse rekonstrueerimise kaudu külastab näitus neid uppunud maastikke ja neisse põimitud ajalugu.

Reedel, 14. augustil toimub EKA Galeriis näituse „Vesi, enamasti jõe kujul“ lõpetamise raames mitmeid sündmusi:
kell 13–14.30 avalik eelretsenseerimine
kell 18–20 näituse lõpetamine: dijakritika muusikaline etteaste, jooke pakub Põhjala Pruulikoda

Osavõtt sündmustest on tasuta.

Graafiline disain: Simon Janson
Tehniline tugi: Ats Kruusing
Näitust toetavad Eesti Kultuurkapital ja Sadolin Eesti.
Avamisjookidega varustab mirai™.

Ronja Siitonen, Maria Wrang-Rasmussen, Martina Zito
„Charge, Jaw, Babble, Faucet“
EKA Galeriis 4.07.–16.08.2026 (NB! Suletud 20.07.–2.08.)
Avatud T–L 12–18 P 12–16
Avamine: R 3.07. kell 18.00

Näitus „Charge, Jaw, Babble, Faucet“ (eesti keelde tõlgituna „Laeng, lõug, pomin, segisti“) kasutab pudikeelt (inglise keeles gibberish) ühtaegu nii kilbi kui tööriistana, et uurida keele alternatiivseid loogikaid. Kommunikatsioon ulatub siin sõnadest kaugemale, laienedes vormideks ja varjatud tähendusteks. Pudikeel kui privaatne mõistmise ruum kutsub vaatajat osa võtma peitusemängust keele, keha, huumori ja seletamatu vahel.

Ronja Siitonen, Maria Wrang-Rasmussen ja Martina Zito töötavad video, installatsiooni, skulptuuri ja želeemaali tehnikates, tuues näitusele kokku nüüdisaegseid loitse ja rütmilisi keeli. Alkeemilised muundumised podisevad. Hambad sügelevad. Käpad ootavad kannatlikult. Nahk kortsub ja venib siis magusasse pingesse. Trapetsikiik ripub, oodates tõuget.

Graafiline disain: Simon Janson
Tehniline tugi: Ats Kruusing
Näitust toetavad Eesti Kultuurkapital ja Sadolin Eesti.
Avamisjookidega varustab mirai™.

Pööriöö kohvikus ootab külastajaid nüüd EKA eksperimentaalvormide mininäitus „Tuba nr. Sinine“. 

Maailmas visatakse hinnanguliselt iga sekundi kohta ära ühe veoauto jagu tekstiile, millest vaid umbes 1% jõuab tagasi uute tekstiilipõhiste toodete tootmisse. Eestis on tekstiilijäätmete hulk märkimisväärne – igal aastal visatakse ära ligikaudu 18 000 tonni tekstiile, millest suur osa jõuab endiselt põletusse või prügilasse.

„Tuba nr. Sinine“ annab uue elu Tallinki hotellides ja laevadel kasutusest välja võetud voodilinadele. Näitus viib külastajad une ja ärkveloleku vahepealsesse seisundisse – sinisesse hotellituppa, kus miski pole päris, kuid on ometi kummastavalt tuttav.

Näitus oli esmakordselt väljas Viru Keskuse aatriumis.

Meeskond

Kunstnikud: Annabel Mustasaar, Eelia Laasma, Getlin Tammoja, Helen Saarik, Janina Lõhmus, Katriin Tammoja, Lee Mikkin, Maigi Teino, Marcus Eier, Maria Lisanne Arumäe, Mia Uustal, Nataly Järvik, Rasmus Linde

Sisearhitektid: Aleksandra Saar, Diana Alliksaar, Henri Kats, Julius Heinlo, Kaur-Markus Jenas, Kaur Rõõmussaar, Kertu Aljas, Ketlin Kõiv, Krisette Juur, Lisell Oja, Sander Etverk

Sisearhitektide juhendaja: Annika Kaldoja

Vormide juhendajad: Liisi Eesmaa, Flo Kasearu

Produktsioon: Piret Puppart, Cärol Ott

18.06-19.07.2026
HOP Galerii

Valged laelambid Estonia puiesteelt, EKA hoonest, mida enam ei ole. Viimased Līvāni klaasitehase piimjad kuplid ja kupad puhutud joogiklaasidelt, mis rändasid kurat teab kuhu. Ning vahuvein, mis sai joodud esimesel septembril, taaraklaas jõulupeo laualt, veinipudel, mis sai tühjendatud uute magistrantide auks, šampus TASE avamise õhtult. Katkine Tarbeklaasi vaas kolimiskastist ning põrandale müksatud piimakann.

Ma mäletan just nagu seda kõike mäletavad need klaasesemed — meie elu vaikivad tunnistajad. Tühised, argised, väärtustamata objektid, mis klaasvitriinide asemel leiavad end enamasti keldriboksidest, garaaži nurkadest või prügikastidest.

Mul on vaja see kõik kokku võtta. Sulatada kontsentraadiks, lihvida arhivaari kombel mõistetavateks tükkideks, süstematiseerida ja hoida, mäletada. Need vaikivad tunnistajad on asitõendiks, et ma olen olemas olnud. Et meie oleme olemas olnud.

Võtan kõik tükid kokku ja lihvin nad autahvliks või hauaplaadiks.
Ons siis seal väga vahet.

Andra Jõgis (s 1989) on klaasikunstnik, kes töötab Eesti Kunstiakadeemia klaasi osakonna juhataja ja dotsendina. Tema looming on enamasti narratiivne ning esile kerkivad elu argisust ja haprust käsitlevad teemad. Lisaks on Jõgis üks kolmest disainerist brändis MSK Glass, mis tegeleb kaasaegsete klaasist tarbevormide loomega. 

Tänud: Eesti Kunstiakadeemia, Eesti Kultuurkapital, HOP Galerii, EKA klaas, Eve Koha, Alyona Movko-Mägi, Hanna Brit ja Andres Jõgis.

Reedel 19.06 kell 18:00 avatakse grupinäitus “Ükskõik mis, omab tähtsust” Uus Rada galeriis. Näitus jääb avatuks 28. juunini.

Näitus on avatud iga päev 20.-28. juunini kell 12:00-18:00.

Grupinäitus „Ükskõik mis, omab tähtsust” uurib antropotseeni paganistliku ja posthumanistliku vaatenurga kaudu, pakkudes alternatiivseid viise teadmiste ja kogemuste mõtestamiseks. Näitus asetab inimese kõrvale teisi toimijaid – materjale, tehnoloogilisi süsteeme, virtuaalseid tegelaseid ja muid mitte-inimlikuid entiteete –, mis kujundavad meie maailma sama aktiivselt kui meie ise. Olles nende toimijatega pidevas suhtes, jõuab näitus hierarhiatest vabastatud vaatepunktini, mis avab uusi võimalusi informatsiooni tajumiseks ning kutsub mõtlema identiteedi, teadmise ja koosolemise mitmekesistele vormidele.

Näitus toob kokku Eesti ja rahvusvahelisi kunstnike, kelle looming hõlmab skulptuuri, installatsiooni, videot ja maalikunsti. Uurides kaasaegsete maastike reaalsusi, pre-apokalüptilist tulevikku, võimustruktuure, eneseuurimist, pärandit ja suhtelisust, lähenevad kunstnikud erineval viisil küsimustele, mis puudutavad vastastikmõjude tagajärgi, materjalie kaudu avalduvat ontoloogiat ning omavahelist arutelu posthumanistlikust ja paganistlikust vaatenurgast.

Osalevad kunstnikud: Éric-Olivier Thériault, Lili Maud Dobell, Yuko Kinouchi, Bob Bicknell-Knight, Ats Anton Varustin, Piia Bianka Pere ja Daniil Musesovs.
Näituse kuraator on Daniil Musesovs.
Graafiline kujundus – Georg Ander Sild.

Näitust toetab Uus Rada galerii, Eesti Kunstiakadeemia, Eesti Kultuurkapital.

18. juunil kell 18.30 avaneb Draakoni galeriis kaasaegse kunstniku Riina Varoli isikunäitus „Ülemvool“, mis vaatleb loovprotsessi kui elu loomist.
Näitus käsitleb inimese bioloogilise ja mittebioloogilise eneseteostuse küsimusi, kõrvutades neid looduse ja loomise protsessidega.

Väljapanek on üheksa kuud kestnud palverännaku tulemus, milles ruum toimib tajusid, emotsioone ja kehalist kogemust aktiveeriva keskkonnana. Näha saab värskelt valminud nähtamatuid pilte, pisiskulptuure ja ruumilisi fotokollaaže, mille süvised ja sisselõiked avavad reaalsust kihilise kogemusena. Näituseruum on kujundatud vaatajale mänguliseks ja interaktiivseks pühapaigaks, mida saadab Helen Västriku atmosfääriline helimaastik.

Varoli loomingus on olulisel kohal looduse rütmid ning loomingulised praktikad, mis aitavad suhestuda määramatuse ja eksistentsiaalsete küsimustega. Tema teostes on identiteet muutuv nähtus, mis kujuneb pidevas vastastikuses suhtes ümbritseva keskkonnaga. Sellele viitavad ka teostes kasutatud materjalid ja töövõtted – krohv, kihistused, kividega mängimine, pimetrükk ning sisselõiketehnikad.

Viidates Johan Huizingale, kuulub kunstiteos sakraalsesse sfääri, milles mäng ja pühadus on rituaalsuse kaudu omavahel seotud nähtused. Kaasaegses kunstis peituv esoteeriline mõõde avaneb sageli läbi sümbolite ning häälestatuse. Varoli loomingut läbivad varba motiivid tähistavad maandatust ning tänutunnet Maa vastu, mis meid kannab ja toidab. Neid loodusesse ja sümboolselt tähenduslikesse paikadesse poetades võib juhtuda, et ühel päeval saavad neist arheoloogilised leiud, mille ümber hakkab kujunema isiklik mütoloogia. Näitusel muutub varba motiiv inimliku kogemuse jalajäljeks – märgiks puudutusest, kohalolust ja pühendumisest.

RV: „Minu enda jaoks on üks peamisi loomise põhimõtteid ja kvaliteete see, et annan endast parima, et luua keskkondi, kus loomus saab oma täielikkuses avalduda. Taktiilne töö materjalidega on minu viis äratada keha ja sisemine kompass. See, mis tahab avalduda, teab mind paremini, kui mina teda.“

Riina Varol on Eestis tegutsev kunstnik ja fotograaf. Ta keskendub oma loomingulises lähenemises sensoorse taju ja alateadvuse funktsioonide, aga ka animismi ja idamaise filosoofia küsimustele. Varoli praktika hõlmab mitmesuguseid meediume, sealhulgas kohaspetsiifilisi multimeediainstallatsioone, fotograafiat, graafikat, keraamikat, videot, heli, taktiilsust ja lõhna. Ta on õppinud fotograafiat Pallase Kõrgemas Kunstikoolis ja Napoli Kaunite Kunstide Akadeemias. Varol on Eesti Kunstnike Liidu ning Tartu Kunstnike Liidu liige, ta on osalenud näitustel Eestis, Soomes, Hollandis, Prantsusmaal, Itaalias, Hispaanias, Saksamaal, Leedus, Ukrainas ja Austraalias. Alates 2017. aastast on Varol olnud külalislektor Eesti Kunstiakadeemias ja alates 2022. aastast Kõrgemas Kunstikoolis Pallas.

Asukoht: Draakoni galerii, Pikk tn 18, Tallinn

Avatud külastamiseks: 19.06.–19.07.2026, K, R–P 12.00–18.00, N 12.00–19.00

Kuraator: Liisi Kõuhkna

Graafiline disain: Helmi Arrak

Helikujundus: Helen Västrik

Näituse installeerimine: Hans-Otto Ojaste

Erilised tänud: Eesti Kultuurkapital, Eesti Kunstnike Liit, Draakoni galerii, Mari Volens, Gunnar Kalmet, Valerio Sarnataro, Helen Tago, Caroliine Pajusaar, Lauri Kilusk, Anne Eelmere, Jaan August Viirand, Hedvig and Ian, Hubert and Hilda, Christin Taul, ema, Craftrag, Punchclub, Nudist Drinks

Olete oodatud Eesti Kunstiakadeemia esimese kursuse (AL25) arhitektuuri ja linnaplaneerimise tudengite varjualuse „Varem” avamisele!

Avamine toimub 18.06.2026 kell 18:00 Annelinna raamatukogu kõrval haljasalal (Kaunase pst 19a, Tartu).

,,Varem’’ on järjenumbrilt juba 21. varjualuse projekt, mis valmib EKA I kursuse 17 arhitektuuriüliõpilase kümne päeva pikkuse ühistööna. Tartusse kerkib tudengite varjualune juba kuuendat korda. Varasematel aastatel on Annelinna rajatud varjualused Õrred (2025) ning Ava (2024).

Varjualune ,,Varem’’ lähtub hoone eluringi viimasest etapist, kus hoone algne kasutus on lõppenud, kuid uus eesmärk on veel leidmata. Sellest vahepealsest seisundist jäävad sageli maha varemed, mis kannavad endas mälestusi kunagisest elust, kuid mõjuvad ümbritsevas linnaruumis sageli tõrjuvalt ja kasutuna. ,,Varem’’ otsib võimalust muuta see ooteaeg väärtuslikuks ning anda hoonejääkidele uus tähendus. Teiselt ringilt pärit materjalidest laotud müürid koos nende vahelt põimuvate puitprussidest pinkidega loovad erineva avatuse ja privaatsusega paiku puhkamiseks, kohtumiseks ja ümbruse kogemiseks. Rajatis suunab märkama väärtust selles, mis näib olevat oma aja ära elanud, ning näitab, kuidas linnaruumi muutumine võib toimuda järk-järgult, säilitades sideme mineviku ja tulevikuga.

Avamisel on oodata pöördumisi varjualuse autorilt Jako Julius Schmidilt, Eesti Kunstiakadeemia rektorilt Hilkka Hiiopilt, juhendajatelt Elina Liivalt, Helena Männalt ja Margus Tammikult, EKA arhitektuuriteaduskonna dekaanilt Sille Pihlakult, arhitektuuri ja linnaplaneerimise õppekava juhilt Andres Ojarilt ning Tartu Linnavalitsuselt. Üritusele paneb punkti ühine tordisöömine.

Peale avamist on võimalik kõikidel täisealistel soovijatel liikuda Genialistide Klubi I korrusele, kus toimub afterparty. Pidu algab kell 22:00, plaati keerutavad erinevad diskorid.

,,Varem’’ projekteerimise-planeerimise töögrupp: Jako Julius Schmid, Sigrid Anton, Liis Reinvee

Ehitus: Aabel Sonn, Alisa Titova, Andra Press, Anita Liis Otsus, Andrei Pustovalov, Artur Tani, Carolyn Jacqueline Raba, Diana Vaker, Emma Erin Meri, Jako Julius Schmid, Karmen Viilup, Karoli Maria Krause, Liis Reinvee, Mariell Õismets, Mirtel Rist, Sigrid Anton, Sonja Koidu

Varjualuse ehitamist toetavad: Weber, Raitwood, Vormest, Põhjala, Leibur, Arhitektuurimuuseum, Funrent, Red Bull, Tamrex, ajakiri Maja, Rudus, Climagen, Eesti Kultuurkapital ja Tartu Linn.

Varjualuse ehitamisele saab kaasa elada EKA varjualuse Instagramis.

Avamise sündmus FBs