Näitused

Tänapäeval sümboliseerivad kilekotid ületarbimist ja raiskamist, kuid just kilekoti seos lääneliku (üle)tarbimiskultuuriga muutis selle Nõukogude perioodil Eestis väärtuslikuks esemeks. Raudse eesriide taga oli ihaldusväärne kõik mis läänega seotud, sest see viitas modernsusele ja vabadusele. Nii sai kilekotist omamoodi valuuta, aksessuaar ja kollektsioneerimist väärt ese – nüüdseks on sellest saanud ühe möödunud ajastu tunnistaja.

Näitusel välja pandud kilekotid pärinevad algselt erakogudest ning enamik neist kuulub nüüd Eesti Tarbekunsti- ja Disainimuuseumi kogusse. Kilekotid on näited Eesti tootedisainist ja tarbegraafikast, kuid nende kujundused peegeldavad ka nõukogudeaegse Eesti igapäevakultuuri. Kilekottidele omistatud väärtus oli oma aja peegeldus – aeg, millega kaasnevad mälestused defitsiidist ja repressioonist. See, kuidas me tänapäeval kilekotte kasutame peegeldab kui palju on meie elus ja ühiskonnas 1980. Aastatest muutunud, nii igapäevaelu korralduses kui ka poliitilises ideoloogias.

Plastikut iseloomustab plastilisus – võimekus ümberkehastuda ja kuju muuta. Ka kilekottide maine on plastiline: nad on muutunud revolutsioonilisest imematerjalist ja ihaldusväärsest esemest kasutuks ühekordseks prügiks, mida seostatakse üha süveneva ületootmisega. Mingis mõttes on iga arhiiv plastiline, sest viis, kuidas me esemeid vaatleme ja mõtestame, on pidevalt muutlik.

Näituse tekstid põhinevad näituse „Kile kotti! / Plastic into Bag!” taustamaterjalidel, mis oli eksponeeritud Eesti Rahva Muuseumis ning Eesti Tarbekunsti- ja Disainimuuseumis aastatel 2004 ja 2005. Eelkõige on aluseks Kristi Kaljumägi läbi viidud intervjuud ning Pille-Triin Männiku kirjutatud näitusetekst.

Tänud: Helen Adamson, Kristi Kaljumägi, Marvi Meriniit, Anu Järs, Chloé Gourvennec, Eva Mahhov, Marit Hololei ja Katri Kuus. Uurimistööd on toetanud Eesti Kultuurkapital.

Graafiline disain: Chloé Gourvennec

27.08 – 26.09.2026

Avamine neljapäeval 27.08. kell 18.00

„Saar ei ole saar. Tumeda pärandi varjundid“ on Urmo Vaikla loomepõhise doktoritöö esimene näitus, mis uurib militaarset arhitektuuripärandit Hiiumaa kontekstis ning selle mõju saare maastikule, kohalikule kogukonnale ja kollektiivsele mälule.

Eraldiseisva ja isoleerituna tunduv saar on globaalpoliitiliste protsesside mõjusfääris.  Hiiumaale on rajatud kaitseliine ja sõjalisi objekte nii Esimese kui ka Teise maailmasõja eel ja ajal. Rikkalik militaarpärand on 50 aasta pikkusest nõukogude okupatsiooniajast, kui saar oli Nõukogude impeeriumi läänepoolseim piiritsoon. Endiselt on tuntavad rannametsas vonklevad omal ajal ülesküntud ja rehitsetud piiriribad, kapillaarvõrgustikuna hargnevad kaitsekraavid ning siin-seal vedelev okastraat. Arvutud punkrid, rannapatareide laskeplatvormid, piirivalvetornid ning harjutusväljakud seisavad maastikus hüljatuna meenutades tumedat ajalugu saare looduses.

Urmo Vaikla uurimistöö keskendub ruumilistele olukordadele traumajärgsel ajal, käsitledes arhitektuuripärandi püsimist ja kohanemist sotsiaalsete ja poliitiliste muutuste kontekstis. Eesmärk on kaardistada ning uurida ruumilisi väärtusi ning otsida vastust küsimusele kas ja kuidas mõtestada ning (taas)kasutada tumedat pärandit.

Metodoloogiliselt tugineb näituseprojekt kahele kureeritud rahvusvahelisele militaarpärandit käsitlevale loomeresidentuurile Time Lap  ja Pinhole, mis toimusid Kordoni loomeresidentuuris Hiiumaal 2024-2026. Residentuuriprogrammide eesmärk oli käsitleda poliitilist traumat (somaatilise) kogemuse ning isiklike esemete ja kogemuse kaudu. Näitus on visuaalne ja poeetiline kokkuvõte residentuuride käigus kogutud ja kogetud materjalist ning selle põhjal valminud loomeprojektidest.

Residentuuriprogrammis osalenud kunstnikud: Selina Bonelli, Thomas Reul , Alexander Petrounine, Anna Underowicz, Anu Pennanen, Kaisa Karvinen, Jona Kleinlein, Nelly Haag
Residentuuriprogrammi kuraatorid: Urmo Vaikla, Tüüne-Kristin Vaikla
Näitust toetavad: Eesti Kultuurkapital, Eesti Sisearhitektide Liit, ühendus Ruum ja Vorm

Marika Vaariku, Lauri Lesta ja Urmas Lüüsi lavastuses “Mis olnud on kirjas mu lihas” on laval küll inimene, aga tema ei ole peategelane. Ta on Ruumis. Tavalises kortermajas. Õigupoolest ongi laval vaid üks oluline tegelane – Ruum. Inimene on Ruumi meelevallas ning Ruumil on oma tahe ja võime asjade kulgu dikteerida.

Ruum nõuab oma asukatelt orjust, kinkides omalt poolt kodusoojust, turvatunnet, kuiva kohta ja katust peakohale, kui koerailm meid oma kuuti kisub. Vastutasuks parandame katust, küürime põrandaid, vahetame tapeeti, kõpitseme logisevat lauajalga, peseme pesu, klopime vaipu, saadame veenäite, klanime trepikoda, värskendame vetsu, kütame ahju, lapime lauavakstut. Vannitoas on äravool jälle umbes, peab vist hakkama süüa tegema, pliit on nii räpane, piima pole kohvi peale, pärast peab poest läbi käima, hommikuks vorsti ka leiva peale. Kes see seal akna all jälle tuututab nüüd niimoodi..

“Mis olnud on kirjas mu lihas” vaatab maailmade vahele. See on nii teatrietendus kui ruumiinstallatsioon, helimaastike kollaaž ja antropoloogiline vaatlus. Lavastuses sünnivad argised hetked ja eksistentsiaalsed pursked, fookuses on reaalsus, võib-olla ka hüperreaalsus – kõik see, mis igas Ruumis sünnib ja märkamata jääb.

Esietendus 5. septembril 2026 Ekspeditsiooni stuudios, Krulli majas.

Rohkem infot

Etenduses kõlab valjusid ja madalsageduslikke helisid/vibratsiooni ja on kiiresti muutuvat valgust.

Lauri Lesta tööde üheks läbivaks tunnusjooneks on ruumilisus ning tihtipeale kasutab oma installatsioonides olmeesemeid, mida elustab läbi heli ja valguse. Ka tema installatsioonide puhul kogeb publik teost igast küljest, ruumiliselt.

Urmas lüüs on liikunud oma installatiivsete kohaotsingutega järjest kõikehõlmavamate ja totaalsemate ruumide poole. Sageli võiks neid installatsioone näha nagu tardunud sekundit lavateostest, mille inimene ise oma fantaasiaga täidab. Esemed, mis inimest ümbritsevad, mõjuvad omalaadsete vaimukatalüsaatoritega.

„STUUDIO: EKA arhitektuuri ja linnaplaneerimise lõputööd 2004–2026“
EKA Galeriis 12.09.–11.10.2026
Avatud T–L 12–18 P 12–16
Avamine: R 11.09. kell 18.00

Arhitektuur on üks erialadest, mille abil ühiskonnad kujutlevad alternatiive praegustele oludele. Ka Eestis on arhitektuuritudengid juba aastakümneid oma lõputöödes küsinud, millised saaksid meie elud veel olla. Erialale omaselt on vastust otsitud kujutluslike kujutiste – jooniste, makettide ja tekstide – abil.

Lõputöö – loomežanr, mille puhul kavandatu ei pea päriselt teostuma – on võimaldanud tudengitel ekselda ning maha märkida endale sobiva koha ses kummalises vahealas karmi tegelikkuse ja puhta kujutluse vahel, lähtudes küll olemasolevatest tingimustest, ent mängides vabamalt läbi võimalikkusi, mis vahel ulatuvad kaugele üle realistlikkuse piiride.

Aastatel 2004–2026 on EKA arhitektuuri ja linnaplaneerimise osakonnas seda tööd juhendatud stuudiovormis. Näitus „STUUDIO“ asetab selle vormi arhitektuuriõppe ja praktikapõhise uurimuse laiemasse ajalukku ning vaatab tagasi rikkalikule lõputöödest kogunenud arhiivile. Mida on senised lennud pidanud tähelepanemist, uurimist ja muutmist väärivaks? Milliseid arhitektuurseid vastuseid on nad ette kujutanud? Ja millist rolli on stuudio mänginud sellise uurimise vormumisel?

Kuraatorid: Eik Hermann, Andres Ojari, Toomas Tammis (EKA Arhitektuuri ja linnaplaneerimise osakond)
Näituse kujundus: Andres Ojari, Toomas Tammis
Graafiline disain: Stuudio Stuudio
Tehniline tugi: Ats Kruusing, Eugenio Marini, Éric-Olivier Thériault-Raymond
Valguslaudade disain: Raul Kalvo (InPhysica Technology)

Täname: kõik EKA arhitektuuri ja linnaplaneerimise osakonna juhendajad ja tudengid 2004–2026, Sander Haugas, Oliver Kanniste, Mikk-Mait Kivi, Jevgeni Krassi, Priit Kõiv, Tiina Tammet, Avo Tragel

Näitust toetavad Eesti Kultuurkapital, Eesti Kunstiakadeemia, Tallinna linn ja Sadolin Eesti.
Avamisjookidega varustavad mirai™ ja Põhjala Pruulikoda.

4. septembril kell 18:00 avame Punctum galeriis Marge Monko isikunäituse “Suvi enne pimedust” 5.09 – 25.10.2026.

Suvine valgus muutub sügiseseks nii aeglaselt, et harva paneme tähele hetke, mil ta on kadunud ja väljas on täiesti pime. Marge Monko isikunäitus “Suvi enne pimedust” algabki sarnasest lättest: mitte pimedusest endast, vaid viimasest valgusest enne, kui teadvustame, et miski on juba möödunud ja meist läbi käinud.

Marge Monko (s. 1976) on Eesti kunstimaastikul tuttav nimi, kelle looming on aastate jooksul liikunud dokumentaalse ja kontseptuaalse foto piirimail, uurides järjekindlalt seda, kuidas isiklik ja poliitiline; intiimne ja ühiskondlik teineteist mõjutavad. Eesti Kunstiakadeemia fotograafia erialal magistrikraadi omandanud ja hiljem sealsamas fotograafia osakonda aastaid juhtinud kunstnik on oma varasemas loomingus tegelenud naise kuvandi, töö ja keha representatsiooniga avalikus ruumis – sageli leitud materjali, arhiivi ja võõra pilgu kaudu iseenda või teiste naiste kogemust peegeldades. Käesolev näitus pöörab pilgu senisest otsesemalt kunstniku enda elu poole: kunstnik, kes on harjunud rohkem vaatama teisi, laseb siinkohal vaatajal näha tema enda sisemaailma. Näitusel eksponeeritud fotod tegelevad millegagi, mis on parasjagu muutumas, aga veel mitte päriselt kadunud.

Foto: Marge Monko

Laura Põld avab Budapestis isikunäituse “Beautiful Pulsating Web”

3. septembril 2026 avab kunstnik Laura Põld Budapestis, Dr. Eva Kahan Foundation galeriiruumides isikunäituse „Beautiful Pulsating Web“, mis on jätk kevadel Viinis toimunud samanimelisele näitusele. Näituse kuraator on Lilian Hiob-Küttis. Budapestis saab näitust külastada kuni 31. oktoobirini 2026.

Näitusel esitleb Laura Põld uusi, spetsiaalselt selle näituse jaoks loodud teoseid, mis hõlmab suuremõõtmelisi käsituftitud tekstiilitöid ning uut keraamiliste skulptuuride ansamblit. Oma loomingus lähtub kunstnik taimmõtlemise (plant-thinking) käsitlusest, nihutades tähelepanu inimesekeskselt mõtlemiselt vegetaalse meelemärkuse olemasolule ja selle olulisusele, olgugi et nende organismide loomus on radikaalselt erinev kõigest, mis on inimese mõõdu järgi mõõdetav. Põllu teosed annavad hääle organismidele, keda inimene on harjunud pidama liiga aeglaseks ja passiivseks nende lingvistilise väljendusvõime puudumise tõttu.

Düstoopilise maailmapildi asemel otsib kunstnik alternatiivseid viise, kuidas katkises ja inimese poolt räsitud keskkonnas võivad taimed ja teised elusorganismid leida ootamatuid võimalusi kohanemiseks, ellujäämiseks ja arenemiseks. Looduslikest ja sünteetilistest lõngadest loodud tekstiiliteosed ja elava vormikeelega keraamilised objektid moodustavad installatiivse terviku, mis kannab ideed vegetaalse maailma loovast vastupanuvõimest.

Eva Kahan Foundation on Viinis ja Budapestis tegutsev mittetulunduslik kunstifond, mis keskendub kaasaegse kunsti toetamisele, näituste korraldamisele ja rahvusvahelise kunstidialoogi edendamisele. Fondi programm hõlmab nii näitusi, akadeemilisi uurimisprojekte kui ka koostöövorme kunstnike, kuraatorite ja institutsioonidega ning keskendub kunstile, mis käsitleb aktuaalseid sotsiaalseid, majanduslikke ja poliitilisi küsimusi. Sihtasutuse eesmärk on luua platvorm eksperimentaalsele ja kriitilisele kunstipraktikale ning toetada kunstnike rahvusvahelist nähtavust.

Fotodokumentatsioon Viinis toimunud näitusest “Beautiful Pulsating Web”. Fotode autor © kunstdokumentation / Manuel Carreron Lopez

Lisainfo: Lilian Hiob-Küttis, lilian@hiob.ee, +372 5272556

Näitust toetab Eesti Kultuurkapital

5. septembril kell 16.00 Narva Kunstiresidentuuris avatav näitus „Joonest trükikangani“ toob kokku Kreenholmi tekstiilikunstnike pärandmaterjalid ja Eesti Kunstiakadeemia tudengite tänased trükikangad.

Näitus keskendub trükikanga „köögipoolele“: kuidas sünnib mustrikordus ehk rapoor, millised tööetapid teevad kavandist trükikanga ning kuidas värv ja register kujundavad lõpptulemust.

Näitusel on väljas Kreenholmi tekstiilikunstnike tööd ja arhiivimaterjalid aastatest 1960-2000 – visandid, rapoorid, koloriidieskiisid, trükiproovid ja kangad. Nende kõrval on EKA tekstiiliosakonna tudengite suureformaadilised digitrükikangad, mis lähtuvad Kreenholmi ajaloolistest rapoorimõõtudest 640 ja 914 mm ning toovad sisse tänased teemad ja vaatenurgad.

Installatiivne trükilaud ja tehnikanäidised avavad siiditrüki protsessi ideest kuni trükikangani. Publikule on ka mänguline töölaud, kus saab ise mustreid luua ja kohe näha, kuidas need korduses tööle hakkavad.

Avamine: 5.09.2026
Näitus avatud: 6.09.2026–10.01.2027
Koht: Narva Kunstiresidentuur (NART)

Kuraator: Alyona Movko-Mägi
Näituse kujundus: Eva Reiska

Kreenholmi tekstiilikunstnike tööd ja arhiivimaterjalid, 1960–2000

Eesti Kunstiakadeemia tekstiilidisaini osakond:
Autorid: Rosena Marju Melvin, Annabel Mustasaar, Ethel Noortoots, Karin Sarv, Hannah Parman, Katriin Tammoja, Getlin Tammoja, Eliisa Leppik, Marta Velda Loos, Freia Mugra, Lisandra Murumets, Helena-Mai Posti

Juhendajad: Krista Leesi ja Piret Valk

Toetajad ja partnerid: Eesti Kunstiakadeemia, EKA tekstiilidisain, Eesti Kultuurkapital, Narva Kunstiresidentuur (NART) 

___________________________

От рисунка к печатной ткани
Совместная выставка текстильного отделения EKA и художников Кренгольма о процессе создания печатной ткани

Выставка «От рисунка к печатной ткани» в Нарвской художественной резиденции объединяет архивные материалы художников по текстилю Кренгольма и современные печатные ткани студентов Эстонской академии художеств.

Выставка показывает внутреннюю логику создания печатной ткани: как строится раппорт, как эскиз превращается в готовый для печати рисунок и как цветоделение и точность совмещения форм влияют на конечный результат.

В экспозиции представлены работы и архивные материалы художников по текстилю Кренгольма 1960–2000 годов: эскизы, раппорты, колористические разработки, пробные оттиски и ткани. Рядом с ними — крупноформатные цифровые ткани студентов текстильного отделения EKA, созданные с учётом исторических размеров раппорта Кренгольма — 640 и 914 мм — и обращённые к современным темам.

Инсталляционный печатный стол и технические образцы знакомят с процессом шелкотрафаретной печати от идеи до готовой ткани. Посетители также смогут сами создать узор и сразу увидеть, как он работает в повторе.

Открытие: 5 сентября 2026
Выставка: 6 сентября 2026 — 10 января 2027
Место: Нарвская арт-резиденция (NART)

Куратор: Алёна Мовко-Мяги
Дизайн выставки: Ева Рейска

Работы и архивные материалы художников по текстилю Кренгольма, 1960–2000

Отделение текстильного дизайна Эстонской академии художеств
Авторы: Rosena Marju Melvin, Annabel Mustasaar, Ethel Noortoots, Karin Sarv, Hannah Parman, Katriin Tammoja, Getlin Tammoja, Eliisa Leppik, Marta Velda Loos, Freia Mugra, Lisandra Murumets, Helena-Mai Posti

Руководители: Криста Леэси и Пирет Валк

Партнёры и поддержка: Эстонская академия художеств, отделение текстильного дизайна Эстонской академии художеств, Эстонский фонд культуры / Eesti Kultuurkapital, Нарвская художественная резиденция (NART)

Narva Veneetsia
3.–6.9.2026

Septembris toimub Kirde-Eesti silmapaistvas postindustriaalses keskkonnas ehk Narva Veneetsias nomaadlik Pori biennaal. See sündmus vaatleb ja küsib, milline võiks olla biennaal, kui seda kujundavad kohalik ajalugu, arhitektuur ja kogukonnad. Porin kulttuurisäätö kollektiiv on pikalt uurinud, mis formaat on biennaal kui selline. Antud projekt aga keskendub küsimusele, kuidas üks biennaal võib olla koht kooseksisteerimiseks, koostööks, aktiviseerimiseks ja ka sündmus. Kunst ei vaja alati suurejoonelisi näitusesaale, vaid pigem inimesi, kes tulevad selle pärast kokku.

Osalevad kunstnikud: Baran Caginli (TR/FI), Kristin Wiking (FI/SE), Jonas Palekas (LT), Sashapasha: Pavel ja Sasha Rotts (FI), Aksel Haagensen (EE) ja Ulvi Haagensen (AU/EE)

Cotyledon project: Helena Atkin (UK/EE) ja Daria Titova (EE/UA).

Kuraatorid: Anna Jensen & Eliisa Suvanto, Porin kulttuurisäätö

Näitus on avatud: neljapäeval 3.09 kl 12–19, reedel 4.09 kl 12–19; laupäeval 5.09 kl 12–19; pühapäeval 6.09 kl 12–16.

Reede, 4.09. kell 16:30
Näituse avamine
Ingeri paviljon: Savi. Pavel Rottsi performans.
Sündmuse vältel valmistab kunstnik käsitsi savitelliseid, millele on pressitud tähed sõnast INGRIA. Järk-järgult muudab korduv kirjutamine keele arhitektuuriks, luues tellis-tellise haaval Ingeri paviljoni.

Laupäev, 5.09. kell 14:00–16:00
Toidu serveerimine ja küpsetamisraamatud. Jonase Palekase ja Baran Caginli toidusündmus.

16:00–
Ingeri paviljon: Paat. SASHAPASHA performans.
Kuus põletamata savitellist, millele on kirjutatud INGRIA, lastakse köite otsas ankrutena vette. Kui savi lahustub, naaseb paat kaldale, kus paviljoni kohale heisatakse lipp. Performans mõtestab rännet, mälu ning võimatust ankurdada püsivalt üht paika, keelt või identiteeti.

Aadress: Remmelga 8, Narva

Pori Biennaal VII Narva Veneetsias toimub muusika- ja linnakultuurifestivali Station Narva raames, mis aastast 2018 täidab Eesti idapoolseima linna muusika, kunsti, kogukondlike koosviibimiste ning eri valdkondi liitvate ettevõtmistega.

Head toetajad ja koostööpartnerid: Frame Contemporary Art Finland, Kone Foundation, Soome Kultuurifond, Oskar Öflunds stiftelse. Üritus on loodud koostöös NARTi residentuuri, Station Narva, Narva Gate’i ja Soome Instituudiga Eestis.

Neljapäeval, 3. septembril kell 18.00 avatakse Pärnu Linnagalerii Projektiruumis Kertu Rannula ja Rebeca Žukovitši ühisnäitus „Digitydrukute dialoogid”. 

„Digitydrukute dialoogid“ on Kertu Rannula ja Rebeca Žukovitši esimene koostöönäitus, mille keskmes on digitaalne keha, minapilt ja enda terviku tajumine. 

Näitusel kohtuvad skulptuurid, videod, heli ja internetikultuur aeglaste käsitööprotsessidega, sidudes digitaalse kujutise isikliku mälu ja lapsepõlvega. Kunstnikke ühendab põlvkondlik kogemus kasvada paralleelselt internetikultuuriga – mäletades internetieelset lapsepõlve, kuid kujundades oma identiteeti järjest enam digitaalsete keskkondade kaudu. 

Näitus vaatleb, kuidas muutub arusaam kehast ja iseendast, kui identiteet eksisteerib korraga mitmes vormis – füüsilises ja digitaalses, idealiseeritud ja moonutatud – ning seda pidevalt ümberkujutatavana.

Kertu Rannula (1997) teisendab virtuaalseid kogemusi füüsilisse materjali, et uurida, kuidas reaalsust konstrueeritakse.Ta on õppinud Eesti Kunstiakadeemia vabade kunstide teaduskonnas fotograafiat ning end täiendanud Islandi Kunstiülikooli vabade kunstide osakonnas ja Belgias PXL Rakendusteaduste ja Kunstide Ülikooli skulptuuri ja installatsiooni osakonnas. Praegu omandab ta Eesti Kunstiakadeemias kaasaegse kunsti magistrikraadi. 

Rebeca Žukovitš-i (1999) digitaalset mõtlemist saadab pidev tung teha midagi aeglast ja käega katsutavat. Ta on õppinud audiovisuaalset kompositsiooni Eesti Muusika- ja Teatriakadeemias ning meediakunsti Genti Kuninglikus Kunstiakadeemias (KASK). 2026. aasta sügisel alustab ta magistriõpinguid Tartu Ülikoolis religiooniuuringute ja teoloogia erialal. 

Näitust toetab Eesti Kultuurkapital. 

Külalisi toob Tallinnast avamisele näitusebuss!
Registreeri siin: https://forms.gle/en4PYxvdddLgKbSi6

Facebooki üritus: https://fb.me/e/80Mszy26N

Sissepääs Pärnu Linnagalerii näitustele on tasuta.
Pärnu Linnagalerii lahtiolekuajad: T-R 11-17, L 11-14