Näitused

Tartu Kunstimaja suures saalis on avatud grupinäitus „Aja serval heliseb valgus“.

Mis siis, kui ulme ei kujuta enam tulevikku, vaid olevikku, millest me veel aru ei saa?

Näitus toob kokku seitse kunstnikku, kelle loomingus on ulme ühel või teisel viisil olulisel kohal. „Aja serval heliseb valgus“ küsib, kas ulme on muutunud nostalgiliseks kujutluseks kunagistest tulemata jäänud aegadest, või on tegemist endiselt tulevikku suunatud ja tulevikku kujutava žanriga, või hoopis millegi kolmandaga?

Teadusulme ehk science fiction ehk Sci-Fi on alates Mary Shelley „Frankensteinist“ inimeste fantaasiat ergutanud ja kujutlenud seda, mida veel olemas ei ole. Filosoofiliselt on ulme üks viimaste sajandite järjekindlamaid eksperimente. See seob kujutlusvõime teadmistega, spekulatsiooni materiaalsusega ning küsib, milline võiks maailm olla siis, kui muudame mõnda selle lähte-eeldust. See on loonud kujutluspilte teistest planeetidest, tehnoloogiatest, ühiskondadest ja tulevikkudest. Klassikalises käsitluses asub ulme kusagil meie ees – seal, kuhu tegelikkus võib teoreetiliselt kunagi jõuda. Aga üha enam tundub, et tulevik ei ole enam seal, meie ees. See võib olla seisund, milles me juba viibime, see võib olla juba meie olevikku projitseeritud.

„Mis saab edasi, kui süsteem ei suuda reaalsust enam kirjeldada, aga jätkab samal ajal lõputut kirjelduste tootmist? Tundub, et nüüdisaegne ulme asub täpselt selles kokkupuutepunktis, kus meie kirjeldused kohtuvad tegelikkusega, lähevad üle ja tegelikkus jätkub. Donna Haraway on oma „Küborgi manifestis“ kirjutanud, et piir teadusulme ja sotsiaalse reaalsuse vahel on vaid optiline illusioon. „Aja serval heliseb valgus“ vaatleb seda piiri ning selle lähiümbrust kui paika, kus midagi siiski vormub, miski teeb end nähtavaks, või kuuldavaks, või tajutavaks, või mõistetavaks, või lihtsalt teatavaks,“ selgitavad kunstnikud.

Näitusel ei ole konkreetset kuraatorit, lõpptulemus on sündinud kunstnike ühise arutelu ja loomeprotsessi tulemusena, kus teoste vaheline sümbioos loob võimalusi uuteks maailmadeks ja uuteks kohtumisteks.

Osalevad kunstnikud: Katrin Enni, Sandra Ernits, Marten Esko, Mihkel Ilus, Olev Kuma, Holger Loodus ja Solveig Lill

Graafiline disain: Tüpokompanii

Kunstnikud tänavad: Alejandro Montes de Oca, Claudia Schnugg, Eesti kunstiakadeemia, Elena Pietrini, perekond Ernits, Hans Lillemets, Jan Schacher, Julius Thomas, Katariina Tamm, Margus Elizarov, Mihkel Raev, Mihkel Tomberg, RepliFate võrgustik, Silpa-Mary Johnson, Taavi Teevet, Tanel Paliale, Virginia Pasti

Näitust toetab Eesti Kultuurkapital.

Püsiviide

9. oktoobril kell 19.00 avatakse Eesti Kaasaegse Kunsti Muuseumis grupinäitus „Meil on sõnadest maa“ [1] mis teeb kaugekõne Lähis-Itta, kuid liigub keeruka teema käsitlemisel üldistatud meediavoogudelt ja ideoloogilistelt narratiividelt üksikisikute lugudeni. Näituse kuraator Evelyn Raudsepp on toetunud näituse loomisel videointervjuudele palestiina kuraatoritega – nende tähelepanekutele ja mõtetele, mis saavad esile kerkida just isiklikes vestlustes.

Näitus esitleb teiste seas esmakordselt Eestis mitmeid rahvusvaheliselt tunnustatud kunstnikke, kelle kogemusi selle piirkonnaga on nende loomingust võimatu lahutada. Mona Hatoumi teoses avaldub kunstniku intiimse kirjavahetuse kaudu emaga, kuidas ka kõige privaatsem kodune sfäär on läbistatud poliitilistest konfliktidest. Larissa Sansouri film oma perest õhtusöögilaua taga näitab, kui lühike on tee supist poliitikani.

Kirjutamine, lugude jutustamine, laulmine ja toiduvalmistamine võivad olla osa igapäevastest vastupraktikatest, mis hoiavad sidemeid lahtirebitud paikadega. Kunstnikeduo Basel Abbasi ja Ruanne Abou-Rahme hüpnootilises videoinstallatsioonis saavad laulud ja tantsud vahendiks, mille kaudu jätkata nii põlvkondadeülest mäletamist kui ka tulla vaimselt ja kehaliselt toime vägivallaga. Jumana Manna tepitud ja tikitud lipud seovad omavahel erinevaid kogukondlikke vastupanuviise, mis aitavad hoida pessoptimistlikku trotsivaimu.

Läbi sõnade ärkavad näitusel ellu kadunud paigad: Londoni Goldsmithsi kolledžis tegutsev Forensic Architecturekasutab digitaalset 3D-modelleerimist ja arhitektuurilist analüüsi, et rekonstrueerida palestiina ajaloolase mälestuste põhjal tema 1948. aastal hävitatud koduküla. Dahaleez Collective’i heliteos taaskujutleb välisalvestuste ja kohalike kirjelduste kaudu tänavat Gazas, mis on nii visuaalselt kui ka heliliselt tundmatuseni muutunud.

Eestisse jõuavad lood Lähis-Idast peamiselt vahendatult – vastuoluliste uudiste, statistika ja vägivaldse audiovisuaalse voo kaudu. Näitus püüab sellele vahendatusele pakkuda alternatiivi, tuues peamiselt esile inimliku tasandi ning otsides otsekontakti. Savi intiimse vormimise kaudu tekib ühendus kahe kauge kunstniku vahel – üks Gazas, teine Tallinnas. Materjalide ja inimeste liikumispiirangute tõttu on Yasmeen Al Daya skulptuuri kohalikust savist taasloonud Keithy Kuuspu, tehes tihedat koostööd teose autoriga.

Näitusele loodavates uutes Eesti kunstnike teostes tekib sild nende kunagiste kokkupuudetega piirkonnaga. Laura Põld loob uusi seoseid Iraanis toimunud loomeresidentuuride ja oma perekonna arhiivist avastatu vahel. Dénes Farkas esitleb fotomaterjali ajast, mil temast ei olnud veel kunstnik saanud, ja kohtadest Iisraelis ja okupeeritud Palestiina aladel, mis on nüüdseks kättesaamatuks jäänud, kõrvuti uuema, rahvusvaheliselt ringleva loominguga. Samal ajal kutsub arhiivikihistus uurima Palestiina kohta käivate teadmiste ja kujutelmade katkendlikku ajalugu Eestis ning küsima, mis on neid eri aegadel mõjutanud.

Kunstnik Anu Vahtra näitusekujundus poeb EKKM-i ruumide ajalookihtide alla, tuues juubeliaastal jätkuvalt esile muuseumi toore ja paindliku selgroo, mis julgeb puudutada ühiskonna ebamugavaid valupunkte.

„Meil on sõnadest maa“ lähtub mõttest, et kui poliitiline tegelikkus on ummikus, võib kollektiivne kujutlusvõime olla poeetiline vastujõud ja aktiivne protsess, mille abil vaadelda teisiti nii minevikku kui ka tulevikku – kirjutada uusi ajaloonarratiive ja säilitada kultuurimälu ning kujutleda ühiskondlikke suhteid, mida poliitiline tegelikkus parajasti ei võimalda. Kui meil on võimalus luua sõnadest maa, siis millist maailma me tahame ühiselt ehitada?

Näituse publikuprogramm toetab ja laiendab näitusel esitletud lugusid ja kogemusi üritustega, mis toovad näituse teemad lähemale, seovad nad kohaliku kontekstiga. Anita Kodaniku ja Sanna Kartau kaaskureeritud programmis kohtuvad kollektiivne kujutlusvõime ja poeetiline vastupanu lugemisõhtutel, olengutel, filmilinastustel ja vestlustel koostöös erinevate kunstnike, uurijate ja institutsioonidega, ulatudes aruteluga näitusemajast kaugemale. Lisaks kuraatorituuridele toimuvad koos kirjanike ja uurijatega ühised lugemisgrupid, koostöös Eesti Kunstiakadeemiaga vestluspaneel riski võtmisest loomevaldkonnas, kinos Sõprus jõuab publikuni erilinastus ning palju muud. Täpsem publikuprogrammi info ja ajakava EKKM-i kodulehel.

Avaõhtu ajakava 9. oktoobril

18.00 Näitus on avatud

18.00–20.00 Mängib kuraatori valitud muusika

19.00 Avakõned ja kuraatori näitusetutvustus

20.00–22.00 DJ Shah Rud b2v Dharma Doom (Shelter)

Kunstnikud: Basel Abbas ja Ruanne Abou-Rahme, Dahaleez Collective, Dénes Farkas, Forensic Architecture, Jumana Manna, Keithy Kuuspu, Larissa Sansour, Laura Põld, Mona Hatoum, Yasmeen Al Daya

Kuraator: Evelyn Raudsepp

Konsultandid: Ahmad Alaqra, Amer Shomaly, Lara Khaldi, Noor Abed, Yasmin Huleileh, Yazan Khalili

Näituse kujundaja: Anu Vahtra

Publikuprogrammi kuraatorid: Anita Kodanik, Sanna Kartau ja Evelyn Raudsepp

Kureeritud raamatunurk koostöös Eesti Kunstiakadeemia raamatukoguga.

Täname: Ahmad Hussein, Aline Khoury, Daniel Vaarik, Linda Kaljundi, Maria-Kristiina Soomre, OTO Museum, Paul O’Neill, Meelis Oidsalu, Sif Lindblad jpt.

Toetajad: Eesti Kultuurkapital, Eesti Kultuuriministeerium, Tallinna linn

[1] Pealkiri pärineb Palestiina ühe tuntuima luuletaja Mahmoud Darwishi samanimelisest eestikeelsest luulekogumikust, mis on ühtlasi ainus Palestiina autori eestikeelne trükis. Koostaja ja tõlkija Amar Annus, väljaandja Eesti Keele Sihtasutus / EKSA, 2011.

Püsiviide

PoCo uuendatud püsinäituse ala toob külastajani värsket maailmakunsti koos Eesti popi klassikute ning noorte autoritega. Näituse kureerimise on enda kanda võtnud EKA kunstiteaduse ja visuaalkultuuri uuringute magistrandid Caroline Murumägi, Valve Saarma ja Karl Markus Mäekivi, kes soovivad esile tuua popkunsti erinevaid tahke, luues PoCosse temaatilisi sektsioone. 

Külastajatele avaneb maailma ja Eesti popi lugu. Näitusel on väljas digikunsti maailmapärand, poliitilisest peegeldusest kantud autorid, tänavakunsti hoovused, märgilised dialoogid Eesti ja maailma autorite vahel, koomiksitest lähtunud popkunst, konsumerism ja tarbimisühiskond.

Erilise rolli saavad Damien Hirsti uus sari „The Empresses”, selle kõrval Yayoi Kusama, Marcel Duchampi, Mall Nukke, Ai Weiwei, Barbara Krugeri, Takashi Murakami, Shepard Fairey, Banksy, samuti legendaarsed Andy Warholi ja Roy Lichtensteini teosed. 

Tudengite jaoks oli PoCo rikkalikust kollektsioonist valiku tegemine väljakutseid pakkuv: „Soovisime ikoonilisi ja tähenduslikke teoseid kindlasti esile tuua, kuid teoste valikus tuli teha palju keerulisi otsuseid ning mitmeid allnighter‘eid. Suure koguga muuseumis näituse kureerimine on erakordne kogemus ning meil on suur au töötada nii mitmetahulise kollektsiooni kallal. Poleks arvanud, et seda kõike saame teha siinsamas EKA lähedal Tallinnas,” märgivad tudengid rõõmsalt. 

„EKA tudengite julge nägemus ning kaasaegse maailmakunsti tunnetus on fantastiline. Uus valik PoCo kogust koos värske lähenemisega annab külastajatele täiesti uue elamuse,” sedastab elevusest pakatav PoCo asutaja Linnar Viik. 

Värske püsinäitus on avatud 2027. aasta aprilli lõpuni ja EKA tudengitele tasuta.

Eesti Kunstiakadeemia kunstiteaduse, museoloogia ja kureerimise magistritudengid

Caroline Murumägi

Karl Markus Mäekivi

Valve Saarma

Püsiviide

Raivo Kelomehe raamatu „Kaasaegne kunst digiajastul“ esitlus toimub 16. oktoobril kell 17.00 EKA aatriumi treppidel. 

Kõrgema Kunstikooli Pallas toimetiste sarjas ilmus kunstiteadlase, kunstniku ja õppejõu Raivo Kelomehe „Kaasaegne kunst digiajastul“. See käsitleb Eesti ja rahvusvahelise kunsti arenguid 1990. aastate algusest tänapäevani. Raamat uurib, kuidas digitaaltehnoloogiad muudavad arusaamu kunstnikust, kunstiteosest, vaatajast ja kunstilisest tegevusest.

Digitaalsus tänapäeval läbib erinevaid kunstipraktikaid maalikunstist ja fotograafiast installatsiooni, etenduskunsti ja biokunstini. Raamat vaatleb digikunsti osana kaasaegse kunsti laiemast muutumisest ning seostab selle algoritmilise ja generatiivse kunsti, virtuaalsete keskkondade, biosensoorsete kunstipraktikate, netikunsti ja tehisintellekti arenguga.

Käsitluse keskmes on kuus mõistet: autorsus, andekus, hübriidsus, interaktiivsus, kriitilisus ja alternatiivsus. Nende kaudu avanevad küsimused kunstniku rollist, inimese ja tehnoloogia suhetest, kunstiteose piiridest ning publiku osalusest. Ajalooline vaade seob digikunsti ka varasemate küberneetiliste, elektrooniliste, süsteemi- ja osaluskunsti traditsioonidega.

Digitaalsuse laialdane levik on muutnud küsitavaks digikunsti kui eraldiseisva kategooria. Kui digitaaltehnoloogiad on põimunud kogu kaasaegse kunstiga, ei piisa enam küsimusest, mis on digikunst. Olulisemaks muutub küsimus, milline on kunst digiajastul.

Raamat on välja antud Pallase TAL projekti raames.
https://pallasart.ee/pallase-toimetiste-sarjas-ilmus-uus-raamat/

Loe lisaks: Juhan Raud, Sirp, 04.09.2026 “Digikunstis on ring täis saanud”, https://www.sirp.ee/digikunstis-on-ring-tais-saanud/

Raamatu kodulehekülg:
http://www.kelomees.net/texts_digiajastu.html

Raamat on esitlusel müügil soodushinnaga 20.-

Raamatu info:
“Kaasaegne kunst digiajastul”
Kõrgema Kunstikooli Pallas toimetised nr 28, Tartu 2026
Kujundus: Margus Tamm
Keeletoimetaja: Maret Nukke
Trükikoda: Tallinna Raamatutrükikoda
Tänud: Matthias-Jakob Sildnik
ISBN 978-9916-9236-4-1

Esitlusel jagab autor tasuta järgmisi varasemaid trükiseid:

– R. Kelomees, Ekraani kui membraan. Tartu Kõrgem Kunstikool, 2007 (artiklite kogumik).

– R. Kelomees, Postmateriaalsus kunstis. EKA, 2009 (doktoritöö).

– R. Kelomees, Sotsiaalsed mängud kunstiruumis. EKA, 2013 (artiklite kogumik).

– The Meaning of Creativity in the Age of AI (Ed. by R. Kelomees, V. Guljajeva, O. Laas). EKA, 2022 (artiklite kogumik).

– ACuTe: Digital Theatre – A Casebook. European Theatre Convention (ETC), 2026 (artiklite kogumik).

Püsiviide

Getriin Kotsar & Maria Helena Seppik
„home.house.hardcore.“
EKA galeriis 16.–18.10.2026

Projekti „home.house.hardcore.“ fookuses on võimalus realiseerida pelgupaik, mida kannustab turvatunde, stabiilsuse ja võimaluste puudumine. Noori kunstnikke huvitab, kuidas luua paariks päevaks ruum, mis sarnaneb kodule selle parimas tähenduses — kohale, kus on ohutu ja soe. Kogu teost ilmestab tegijate huvi hapruse, ebastabiilse maailma ja mureneva materiaalsuse vastu. Nii performans kui installatsioon otsivad koos külastajatega võimalusi, kuidas säilitada lootus- ja kindlustunne ka keeruliste olude kiuste.

Performans kestab 12 tundi, alates 16. oktoobril kell 19.00 ning lõppedes 17. oktoobri hommikul kell 7.00. Installatsioon on huvilistele avatud EKA galerii tavapärastel külastusaegadel 17.–18. oktoobril (L 12–18 ja P 12–16).

Etenduskunstnikud: Getriin Kotsar, Maria Helena Seppik
Helikujundus: Kaur Tõra
Graafiline disain: Simon Janson
Tehniline tugi: Ats Kruusing
Projekti toetavad Eesti Kultuurkapital, Tallinna linn, Uuskasutuskeskus ja Sadolin Eesti.
Performansi ajal kostitavad jookidega mirai™ ja Põhjala Pruulikoda.

Püsiviide

Püsiviide

Eesti Kujurite Ühenduse väikesemõõtmeliste skulptuuride näitus  
“Moosikelder: Kas varud on varutud?”/ “ Preserves Cellar: Are the Supplies Stocked?” 

Avamine: 1. oktoobril, kell 18.30

https://facebook.com/events/s/kujurite-uhenduse-grupinaitus-/1556883765765676/

28.09-31.10 2026

Kunstnikud:
Ahti Seppet, Aime Kuulbusch, Anne Rudanovski, Eike Eplik, Elo Liiv, Eneken Maripuu, 
Gea Sibola Hansen, Ines-Issa Villido, Iris Jurma, Ivan Zubaka, Johannes Luik, Kail Timusk, Kati Kerstna, Lea Armväärt, Leena Kuutma, Lotta Karoliina Räsänen, Mari-Liis Tammi Kelder, Piret Uibotalu, Rait Prääts, Silja Truus, Silver Tsäko, Tiiu Kirsipuu, Toomas Altnurme, Vergo Vernik.
Kureerimine: Eesti Kujurite Ühenduse juhatus: Leena Kuutma, Johannes Luik, Kati Kerstna, Silja Truus. 
Algidee: Eneken Maripuu ja Elo Liiv 
Graafiline disain: Cristopher Siniväli
Ruumidisain: Johannes Luik
Valgus: Kati Kerstna

Praegusel kummalisel ajal, mil kõik, mis tundus kindel ja turvaline, vabiseb ning variseb nagu lõppematus maavärinas, on eriti oluline olla võimalikult hästi varustatud. Eesti Kujurite Ühenduse skulptorid muudavad Draakoni Kõhu üheks sügiseseks „moosikeldriks“, kus varud on kokku korjatud ja varustuskindlus tagatud, vähemalt skulptuuride ja kunsti osas.
Ideed on idandatud, vormid külvatud ja vaim kastetud. Dünaamika ja staatika kasvatamine, korje ja konserveerimine – kõik on publiku jaoks vaatamiseks ja kaasa mõtlemiseks valmis pandud.

Kunstnikud said fookusesse tuua selle, milleta talvele – või üldse tulevikule – vastu minna ei saa ega taha. Varud võivad olla praktilised, emotsionaalsed, meelelised või hoopis midagi muud, mille väärtus selgub alles siis, kui seda päriselt vaja läheb.

Väikese formaadi kaudu avaneb sissevaade skulptuurimaailmas toimuvasse. Väikevorm võimaldab paindlikkust ja kergust, mis monumentaalses mõõtkavas kipuvad kaduma. Pilguheite skulptuuri hetkeseisu ja selle „varudesse“ pakuvad eri põlvkondade ja erineva kogemusega kunstnikud, keda ühendab skulptoriks olemine.

Väljapaneku riiulid on kavandatud nii, et neid saab selles ruumis ka edaspidi kasutada ning neist võib kujuneda kestvam näitusesarjade formaat. Keldris ollakse alalhoidlikud. Võib-olla tuleb moosikelder järgmisel sügisel taas?

Eesti Kunstnike Liit võimaldab alaliitudel oma valdkonda tutvustada, andes nende käsutusse nn. “Draakoni Kõhu” galeriipinna. Nüüd on järg jõudnud Eesti Kujurite Ühenduse kätte, mis kasutab seda oma liikmete väikesemõõdulise loomingu tutvustamiseks ning õnnestumise korral võib see muutuda ka korduvaks näituseks.

EKÜ on professionaalseid skulptuuriga tegelevaid kunstnikke ühendav vabatahtlik loominguline ühendus, Eesti Kunstnike Liidu alaliit. Ühingu eesmärkideks on Eesti skulptuuri tutvustamine kodu- ja välismaal, näituste, workshop´ide, sümpoosionite, konkursside jm. korraldamine, erialaga seotud informatsiooni kogumine ja vahendamine, skulptuurialaste materjalide kirjastamine ja levitamine ning koostöö teiste kunstnike ühendustega nii Eestis kui välismaal.

Püsiviide

Kristen Pungeri esimese isikunäituse avamine toimub 3. oktoobril kell 12.00. Avamisjoogid pakub Põhjala.

Keskpuuri galerii, Keldrimäe 9 (2. korrus)

L ja P kell 11.00–15.00 või eelneval kokkuleppel: senja.keskpuur@gmail.com

*lahtiolekuajad võivad erineda*

Keskkooliaastate jooksul on mulle kogunenud terve kapp täis paberijuppe: joonistusi, meeldetuletusi, kodutöid ja muid isiklikku teavet sisaldavaid pabereid. Nüüd, mil alustan ülikooli astudes oma elus uut peatükki, tunnen vajadust teha kodus ruumi ja lasta minevikul minna.

Et teha ruumi, jätta minevik seljataha ja alustada – piltlikult öeldes – puhtalt lehelt, otsustasin vanad paberid sõna otseses mõttes kõrvaldada. Ometi on neil endiselt tähendus: need kannavad endas mälestusi, jälgi minu kunstilisest arengust ja meenutusi rasketest keskkooliaastatest. Just seetõttu tundus nende lihtsalt äraviskamine vale. See näitus püüab jätta nendele paberitele – ja ühtlasi minu keskkooliaastatele – väärika hüvastijätu, aidates mul lõpuks lahti lasta.

Pärast näitust kõik paberid põletatakse, vabastades ruumi tulevikule.
…

Kristen Punger (2007) on Tallinnas tegutsev noor sõltumatu kunstnik, kes töötab installatsiooni ja ruumiliste praktikatega. Ta lõpetas 2026. aastal Tallinna Kunstigümnaasiumi ja asus Eesti Kunstiakadeemias õppima sepistamist.

Kristeni looming uurib seost isikliku kogemuse, mälu ja füüsilise ruumi vahel, muutes sageli soovimatud materjalid ja keskkonnad kaasahaaravateks ning interaktiivseteks installatsioonideks. Tema töid mõjutavad huvi poliitilise aktivismi vastu, varasem kokkupuude tänavakunstiga ning võimalused, kuidas isiklikud ja kollektiivsed lood saavad ruumi täita.
Samuti töötab ta assistendina galeriis Keskpuur ja arendab iseseisvalt oma galeriipinda „Pink“, mis avatakse peagi.
…

Näituse lõpuüritus (finissage) toimub 11. oktoobril; kuraatorid on Senja Savtšenko ja Uku Õunapuu ning ruumikujunduse autor Anastasija.

Päev algab kell 12.00 DJ-setiga, mille teeb (Uku Õunapuu); ühtlasi küpsetab ta külastajatele vahvleid – seega tasub varakult kohale tulla! Kell 13.00–13.30 esitab Itaalia trio CANETAMBURO (Elia Dell’Orco, Eugenio Cecchini ja Gabriele Teti) elektroakustilise kontserdi.

Pärast etteastet jätkub programm ambient-muusika ja vestlustega ligikaudu kella 16.00-ni.

Lõpuüritus tähistab Kristen’i näituse lõppu ning üleminekut järgmisele, Beate ja Jegori näitusele, mis on avatud 17. oktoobrist 15. novembrini.

Üritus tähistab ühtlasi uue peatüki algust selle ruumi jaoks. Ootame põnevusega võimalust tutvustada meie uut meeskonda ning jagada teiega lähemalt oma visiooni ja programmi. Lisainfo peagi!

Püsiviide

3. oktoobril kell 16.00 avab MUUSA stuudio kaheks päevaks salongi, mis keskendub unikaaldisaini ja autoriloomingu tutvustamisele ning müügile.

Väljapanek esitleb keskselt EKA taidestuudiumi (Craft Studies) programmi vilistlaste loomingut, mida täiendavad valitud esemed kohalikelt disaineritelt.

Osalevad: Aleš Rezler, Hannah Segerkrantz, Iohan Figeroa, Johanna Adojaan, Juss Heinsalu, Kati Saarits, Kärt Ojavee, Lyly Letzer, Maarja Mäemets, Maia Hellman, Mariam Metsvirishvili, Marite Kuus-Hill, Odie Lap Chun, Chow, Rait Lõhmus


Avatud:
03.10 12:00-17:00
04.10 12:00-17:00

Püsiviide

Avamine: 6. oktoobril, kell 18.00

Mirjam Variku ja Juulia Aleksandra Miksoni ühine näitus keskendub mõlema autori jaoks tuttavale maastikule Matsalus. Koos vaadeldakse looduse vaikset liikumist, mis pealtnäha võib tunduda seisakuna. Lill kasvab peenras, kadakad laienevad luha ääres, pilv passib taevas ja silmaga nähtav liikumine on seiskunud, suvine tardumus võtab maad. 

Nii Varik kui Mikson töötavad siiditrüki meediumiga. Nad kujutavad loodust aja ja ruumi tähistajana, põimides Matsalu piirkonna kohapärimust läbi põlvkondade. Keskkond, millest oleme tulnud ja millesse kaome on vaid hetkeks selline, kuniks pilvepiiri tagant sähvatab päikesekiir ja Maa on jälle teine. Reljeefsed kujutised nii savil kui paberil viitavad Matsalu iseloomulikele vormidele nagu savine pinnas ja tuultele avatud väli, kus pilvevaated on pidevas muutumises. Ühelt poolt on ümbrus lakkamatus moondumises, teisalt võib see inimesele tunduda sündmustevaene. Sellises paigas hakkab kohanemine tekkima alles siis, kui vaataja sulandub keskkonda ning õpib tunnetama selle loomulikku rütmi.

Mirjam Varik (1990) õppinud fotograafiat Tartu Kõrgemas Kunstikoolis (2014) ja vahetusüliõpilasena Linzi Kunstiülikoolis. Ta on lõpetanud Eesti Kunstiakadeemia graafilise disaini eriala (2021) ning seejärel kaasaegse kunsti magistriõppe (2024). Alates 2023. aastast töötab ta graafika osakonnas siiditrükiga.

Varik artikuleerib oma kunstipraktikas näiliselt tähtsusetuid hetki, millel on kestev mõju inimese kujunemisele. Fotograafia, video ja installatsiooni kaudu uurib ta lapsepõlvekogemusi ja identiteeti narratiivsel viisil, keskendudes mälestustele, kohtadele ja nähtustele.

Juulia Aleksandra Mikson (1998) on õppinud tekstiilidisaini Eesti Kunstiakadeemias (2022). Samuti on ta täiendanud end Küprosel moe ja stilistika vallas ja Itaalias taimedega värvimise laboris. Ta on lõpetanud Taidestuudiumi magistriõppe Eesti Kunstiakadeemias (2025). Alates 2022. aastast on ta tekstiili osakonnas siiditrüki stuudio meister.

Juulia Aleksandra Mikson on tekstiilikunstnik, kes uurib materjalide vahelisi piirialasid. Juulia tööprotsess lähtub materjali omadustest, kus materjalist saab teejuht, kujundades loomise dünaamikat. Oma liminaalses praktikas on ta ühendanud nii tekstiili saviga kui ka metalli tekstiiliga, avastades materjalide vahelistes suhetes uusi kihte. Miksoni jaoks on olulised teemad, mis on seotud inimese, Maa ja looduse vaheliste suhetega.

Graafiline disain: Martin Pedanik

Täname: EKA tekstiiliosakond, EKA graafikaosakond, Craftrag, Martin Mikson

Näitust toetab: Eesti Kultuurkapital, Põhjala pruulikoda

Püsiviide