Näitused

„Pilt on illustratiivne. Sekkumised Tallinna vana lennujaamaterminali monumentaalmaalidesse“
EKA Galeriis 21.02.–22.03.2026
Avatud T–L 12–18 P 12–16, sissepääs tasuta (NB! 24.02. on EKA Galerii suletud!)
Avamine: R 20.02. kell 13.00
Kuraatorituur: N 26.02. kell 15.30

Mida teha totalitaarsete režiimide pärandiga? Kas sellesse peaks sekkuma? Ja kui peaks, siis mis juhul – ning kuidas?

Näitus on alguse saanud praktilisest vajadusest suhestuda kahe ideoloogiliselt laetud sotsrealistliku monumentaalmaaliga Tallinna Lennujaama vanas terminalis. Üks neist on Viktor Karruse „Moskva vaade“ ja teine Richard Sagritsa „Tallinna vaade“ (mõlemad 1955). 2025. aastal toimus koostöös Tallinna Lennujaamaga konkurss sekkuvate kunstiteoste loomiseks, kuid võidutöö jäi tellija otsusel siiski teostamata. Näituse jaoks on maalid laenutatud EKAsse, et tutvustada kunstnike sekkumisi dialoogis algsete teostega. Lisakihte avavad lennujaamaga seonduvad arhiivimaterjalid. Pärast näitust antakse teosed üle Eesti Kunstimuuseumile.

Näitus on valminud projekti „Monumendi uued raamid“ raames, mis on Eesti Kunstiakadeemia ja Tallinna Ülikooli koostööprojekt, mida finantseerib Eesti Kultuuriministeerium.

Kunstnikud: Hanna Piksarv, Kati Saarits, Anna Škodenko, Sigrid Viir, Jevgeni Zolotko ning Viktor Karrus, Richard Sagrits
Kuraatorid: Linda Kaljundi, Kirke Kangro
Arhiivimaterjalide kuraator: Jarmo Kauge
Kujundaja: Anna Škodenko
Tehniline tugi: Erik Hõim, Mattias Veller
Graafiline disainer: Kristjan Mändmaa
Keeletoimetajad: Phillip Marsdale, Hille Saluäär
Näituse töörühm: Merike Kallas, Taavi Tiidor, Annika Tiko, Maris Veeremäe

EKA Galerii näitusi toetavad Tallinna Linn ja Sadolin Eesti.
Avamisjookidega varustavad mirai™ ja Põhjala Pruulikoda.

EKA FOTO esitleb:
Ingel Vaikla filmide linastus

“Double Exposure” (2020)
“EUR42″(2022)
“Moi aussi, je regarde” (2024)

12.02 kell 18
EKA auditoorium A-101

Linastusele järgneb vestlus Ingel Vaiklaga

Ingel Vaikla (1992, Tallinn) on Brüsselis tegutsev visuaalkunstnik ja filmitegija, kes töötab peamiselt video, 16 mm filmi ja leidmaterjaliga. Tema kunstipraktika uurib arhitektuuri kujutamist selle suhte kaudu kogukondadega, otsides visuaalset keelt, mis läheb kaugemale arhitektuuri kui skulptuurse vormi vaatlemisest. Selle asemel püüab ta edasi anda ruumide eksistentsiaalset, kontseptuaalset ja ideoloogilist olemust. Ingel on olnud resident HISKis, Gentis (2018-2019) ja WIELSi kaasaegse kunsti keskuses, Brüsselis (2021) ning on omandanud doktorikraadi PXL-MAD/UHasselti ülikoolis (2025). Tema audiovisuaalseid töid, sealhulgas „The House Guard“, „Roosenberg“, „Double Exposure“, „Papagalo, What’s the Time?“, „EUR42“ ja „Moi aussi, je regarde“ on rahvusvaheliselt näidatud filmifestivalidel ja kunstiinstitutsioonides, teiste seas IDFA Amsterdamis, Kunsthalle Wienis, EKKM ja Kunstihoone Tallinnas, Beursschouwburg ja Bozar Brüsselis, Manifesta 13 Marseille’s, Videonale Bonnis, Tramway Glasgow’s, European Media Art Festival Osnabrückis, Busani rahvusvaheline videokunstifestival jne.

Rait Lõhmuse isikunäitus Dekristallisatsioon / Decrystallization Hop Galeriis on jätk autori magistriõpingute jooksul väljatöötatud materjalikäsitlusele.

Lõhmus uuris magistritöö raames klaasist valmisvormide kasutamist klaasipuhumisstuudios ning pakkus alternatiivse lähenemise stuudioklaasile – materjalikäsitlusele, mis on püsinud muutumatuna ligi 70 aastat. Aastakümnete pikkune seisak ajendas Lõhmust disainerina uurima ja kirjeldama klaasist tarbeesemete väärtuse muutumise põhjuseid ja tagajärgi.

Lõhmus on seni keskendunud pakendiklaasi, argiste tarbeesemete ning kohaliku tööstuspärandi hulka kuuluvate klaasobjektide ümberpuhumisele. Õpingute käigus välja töötatud autoritehnika läbi, pakub Lõhmus ühe võimaliku jätku väärtuse minetanud klaasobjektidele, avades sedasi esemete elukaart laiemale publikule. Pideva tehnoloogilse arengu ja lõputu tarbimise valguses on tänasesse aega ja ruumi loodud hulgaliselt klaasesemeid, mille väärtus aja jooksul kahaneb. Iga objekt kannab endas kultuurilist, sotsiaalset ja majanduslikku tähenduskihti, mis uude konteksti asetatuna avavad klaasesemete varjatud väärtuseid ning võimalusi ümber mõtestada nende tänane roll.

Dekristallisatsioon / Decrystallization on hierarhiline jätk klaasmaterjalide väärtust käsitlevas uurimuses. Magistritöö projektist Reblow Toolset: Piiritus / Infinite välja kasvanud uurimuse käigus on autor erinevate valmisvormidega katsetades õppinud põhjalikult tundma klaasi omadusi.

Selgunud on erinevate klaasmaterjalide füüsikalisi omadusi mõjutavad tehnoloogilised tegurid. Kui pakendiklaasi töötlemine on kiire ja ärev ning valmisvorm on oma olemuselt anonüümne, siis kristallesemed on materjal, milles varasemate autorite ja meistrite töö ja kohalolu on lõigete ning graveeringute näol tajutav. Nende detailide kandumine uude vormi on varasemate autorite ja Lõhmuse ühistöö. Kristall-, poolkristall- ja kristallilaadsed vaasid, mida kunagi peeti luksusesemeteks ja hoiti sektsioonkappides vaid kõige tähtsamate sündmuste tarbeks, on tänaseks jäänud lõputusse ootusesse. Läbi vormi, staatuse ja funktsiooni muutuse avanevad vaatajale materjali varjatud kihid ja igavikulisus.

2025. aasta Eesti Kunstiakadeemia noore tarbekunstniku magistritaseme preemia pälvis Taidestuudiumi lõpetaja Rait Lõhmus. Komisjon tõi esikohale tarbekunstniku, kelle töö eristus tugeva arengupotentsiaali ja ajastukohasusega. Teos käsitles globaalset, eri ühiskonnagruppe kõnetavat probleemi ning nihkub tarbekunsti tavapärastest piiridest väljapoole. Stipendumiga kaasnes näitus Hop Galeriis.

Rait Lõhmus (s 1993) on disainer ja taidur, kes kasutab materjalina peamiselt klaasi. Oma praktikas on ta keskendunud erinevate klaasist valmisvormide ümberpuhumisele. Selle materjalikäsitluse kaudu on võimalik luua sild ja mõttevahetus varasemate tootmiste ning loojatega. Lõhmus on lõpetanud klaasi eriala bakalaureuseõppe ning omandanud magistrikraadi taidestuudiumi erialal Eesti Kunstiakadeemias. Lisaks stuudio kollektiir eestvedamisele töötab Rait Eesti Kunstiakadeemias klaasitöökoja juhatajana ja õppejõuna.

12.02.-10.03.2026

HOP Galerii

Näitust toetavad Eesti Kultuurkapital, Eesti Kunstiakadeemia, ANORA
Näituseid Hop galeriis toetavad Eesti Kultuurkapital, Eesti Kultuuriministeerium ja Liviko AS.

TANTSUD TÄHTEDEGA
EKA Väligaleriis 16.02.–17.05.2026
Avatud ööpäevaringselt, tasuta

Graafilise disaini 1. kursuse näitus „Tantsud tähtedega“ on tunni Tüpograafia I jooksul disainitud tähtedest ja nende protsessist. 14. nädala jooksul tehti mitmeid eriülesandeid ning põnevaid katsetusi, joonistati nii käsitsi kui ka arvutiga, kasutati näiteks nii šabloone, sulgi, kive, küünelakk kui ka võtmeid.

Kui esimesed seitse nädalat olid pühendatud eksperimenteerimisele ning mängimisele, siis viimased seitse nädalat keskenduti terve tähestiku loomisele ning tähedisaini protsessile. Loodi vektoriseeritud tähed, mis tehti nädalase töötoa jooksul ka töötavateks fondifailideks.

Tudengid: Johannes Adrik, Art Allik, Helen Forsel, Mia Klooren, Art Kruus, Adele Markova, Ischa Mestdagh, Jaako Lauri Puudist, Ann Aotäht Sarv, Mia Greta Sepp,Ariana Sigin, Linnea Süvari, Jakob Tüür, Karol Henrik Vana, Rei Helin Varres
Tunni juhendaja: Agnes Isabelle Veevo
Töötoa juhendaja: Patrick Zavadskis

Fondid on tasuta alla laetavad SUVA Type Foundry kodulehelt: suvatypefoundry.ee

SUVA Type Foundry on platvorm mis teeb avalikuks EKA GD tudengite kujundatud kirjatüübid.

Anu Jakobsoni isikunäitus „Downloads Folder” (allalaadimiste kaust) loob juhuslikest, kiiruga tehtud ekraanipiltidest isikliku digitaalse arhiivi läbi nende jääduvstamise lõuendil.

Näitus käsitleb maalimist kui viisi olla pidevas suhtluses isikliku digitaalse arhiiviga, mis polnud algselt mõeldud eksponeerimiseks. Läbi kiire ringluse kaob allalaaditud failide esialgne eesmärk, need jäävad alles pigem harjumusest kui tähendusest. Ekspositsioon ei ole suunatud niivõrd piltidele endile, kui nende süsteemitule kogumisele ning aeglustumisele maalil jäädvustamise kaudu.

Hiliskapitalistlikus, majanduskasvule suunatud maailmas on püha lehmaks tõusnud produktiivsus. Pidevas infovoos elamine, aina kasvav töötempo ja sotsiaalne surve nõuavad meilt aina rohkem, andmata pausi mõtlemiseks ja mõtestamiseks. Käigupealt tehtud kuvatõmmiste kandmine lõuendile on teadlik valik aeglustamiseks, mitte tormamiseks, andes võimaluse korrastada seni tehtut mõtestatud viisil, mis lubab aja maha võtta.

Maalide aluseks olevad juhuslikult valitud kujutised on lähtematerjaliks, mis on kunstniku protsessi käigus ümber töödeldud. Anonüümsete ja ajutiste kujutiste leieradmine läbi mitme kihi iroonia ja subjektiivsuse loob uued kujutised, mis ei kanna enam endist tähendust ning on kaotanud oma algse, kiiresti tarbitava funktsiooni.

Kuraator: Adrian Abner
Disain: @gertworld

Anu Jakobson (snd 2005) on Eesti visuaalkunstnik, kes õpib hetkel Eesti Kunstiakadeemias teisel kursusel. Tema looming keskendub veebikultuuri ja selle visuaalse keele uurimisele, millele ta läheneb eksperimentaalsete maalimisviiside kaudu, kasutades peamiselt aerograafi, mis võimaldab tabada internetipiltidele omast hägusust ja kaduvust. Ta töötab internetist kuvatõmmistena salvestatud kujutistega ning töötleb neid vastavalt oma visioonile sarnaselt sellele, kuidas meemid ringlevad, kuid kannab selle protsessi lõuendile. See meetod asetab tema loomingu kollektiivkultuuri konteksti, sest meemide levik peegeldab aktuaalsed sündmusi ning üleüldisemat väärtusruumi.

Näitust toetab Eesti Kultuurkapital.

See on isiklik sissevaade tööstusdisaini esteetikasse ja legendaarsetesse automudelitesse, mis oma vormilises lihtsuses on disainerit inspireerinud juba lapsepõlvest.

1982. aastal Valgas sündinud ja motokrossiradade ümbruses kasvanud disainer tegi 20 aastat karjääri Euroopa ja Aasia autotööstuse lipulaevades. Björni Koopi resümee on muljetavaldav. 2004. aastal EKA tudengitoolist Hyundaisse praktikale läinud Koop töötas ennast üles Korea autofirma Kia Motorsi vanemdisaineriks. Tema käe all valmis ka näiteks tänavatelt tuttav Kia Ceed mudeli disain. Sealt edasi 2018. aastast suundus ta Jaapanisse Mitsubishi Motorsi korporatsiooni disainistuudiosse, kus töötas kuni 2024. aastani.

See näitus on omamoodi sõit tagasi nende masinateni, mis panid kunagi suurelt unistama.

“Kui olime väikesed, ei olnud Valgas nn „välismaa“ autosid kuigi palju ning Tallinnas käies jäid need vähesed lääne autod eriti eredalt silma. Mäletan, kuidas loendasime vennaga, mitu välismaa autot ühe nädalavahetuse jooksul nägime. Valka tagasi jõudes keerlesid need pildid peas ega andnud rahu ning kandsin need mälupildid siis hoolega paberile. Ühel hetkel muutus autode joonistamine minu igapäevaseks tegevuseks. Proportsioonid, pinnad, jooned, esitulede kujud, uste raamid – kõik see haaras mind täielikult. Hilisem on, nagu öeldakse, juba ajalugu,” ütleb Koop.

Näitusel tulevad esitlusele mitmete legendaarsete automudelite joonised ning nende uuendatud versioonid. Näitusele valis Björn just need mudelid, mis on teda sügavalt inspireerinud ja ajendanud joonistama. Teda on eelkõige võlunud nende lihtsad, kuid selged jooned ja vormid. Uurides mudelite turuletuleku aastaid, avastas ta, et mitmed neist olid jõudnud avalikkuse ette just tema sünniaastal.

Avastamist ja samastumist jagub igatahes nii autosid õhinaga vaatavatele inimestele kui ka võhikutele.

Kogunemine kell 18.00 PoCo Ajamaja galeriis (Rotermanni 6). Avasõnad Björn Koopi ja Linnar Viigi poolt.

Avamisüritus 29. jaanuaril kell 18.00 Ajamaja galeriis (Rotermanni 6).

Registreeru siin:
https://fienta.com/et/bjorn-koopi-naituse-1982-avamine

30.01.-28.02.2026
A-Galerii SEIF

Ehtekunstnik Liisa Chrislin Salehi ja skulptor Ivor Mikkeri ühisnäitus uurib liminaalsust ehk seisundit, kus vorm ei ole veel lõplikult kujunenud, vaid on muutumises.

Mõlemale kunstnikule on olulised protsess, kordus ja materjaliga töötamine, mida näevad viisidena avamaks inimese suhet tundmatu ja iseendaga. Mikkeri skulptuurid uurivad olendit, kes paikneb inimese ja millegi teise lävepiiril. Vormid kannavad endas inimlikku äratundmist, ent püsivad katkendlikud, nihkes ja pidevas muutumises. Salehi loodud ehted ei esine eraldiseisvatena, vaid on Ivori vormide osaks. Ehtekunstniku üheks lähtekohaks on Sufi filosoofiast pärinev unveiling idee. Ta käsitleb seda protsessina, mille käigus inimene jõuab järjepideva praktika, korduste ja sisemiste kihtide puhastamise kaudu lähemale oma olemuslikule potentsiaalile. Näituse tervikus skulptuurid kehastavad sisemist transformatsiooni ning ehted onelemendid, mis seda protsessi rõhutavad või aktiveerivad, nii toimides vahendajatena, mis osutavad millelegi inimeses juba olemas olevale, kuid nähtavaks tegemist vajavale. Koos moodustavad teosed üleminekuruumi: hetke, mil tajumine nihkub ja võib ilmneda midagi uut, olgu see siis välises maailmas, iseendas või nende kahe vahel.

Liisa Chrislin Saleh (1988) on Eesti–Jeemeni päritolu kaasaegne ehtekunstnik, kelle loomingus põimuvad folkloor, futurism ning teemadena intersektsionaalne feminism, inimõigused ja spirituaalsed uskumused. Salehi varasem taust grimeerija, stilisti ja kunstilise juhina ning seotus tantsu- ja ööelukultuuriga väljendub performatiivses ja visuaalselt laetud praktikas, mis hõlmab ka foto-, video- ja installatsioonitöid. Saleh õpib ehtekunsti Eesti Kunstiakadeemias ning on end täiendanud Lissabonis ja Firenzes. Oma loomingut esitleb ta ka Jeemeni päritolu vanaema järgi nimetatud projekti kaudu “Gohara”, mis keskendub ehtele kui kultuurimälu ja poliitiliste lugude kandjale. 2025 toimus tema ning Hansel Tai duo-näitus “Vastupanu tants” EKA galeriis.

Ivor Mikker (2000) on Tallinnas tegutsev skulptor, kelle praktika liigub keha, mütoloogia ja identiteedi piirialadel. Tema looming põhineb skulpturaalsel mõtlemisel ning materjalide ja vormide uurimisel, käsitledes keha kui muutuvat, liminaalset seisundit. Mikker õpib Eesti Kunstiakadeemias installatsiooni ja skulptuuri, keskendudes sisemaailma ja kehalise kogemuse ruumilisele ning materiaalsele tõlgendamisele. Tema töödes põimuvad isiklikud kogemused ja mütoloogilised motiivid. Loodud skulpturaalsed olendid ja fragmendid peegeldavad muutuvat identiteeti ning inimeksistentsi poeetilist haprust.

Kumb on lollim kas homne õhtu või tänane hommik?

Tulevik, mis meilt röövitakse? Kes röövib? Me ise? Me elame võlgu?

Võlgu mille arvelt? Mis on see tulevik mille arvelt me elame?

Vaene tulevik? Vaene väike tulevikukene? Saada oma vitsad kätte? Me väärime seda?

Kes üldse vastutab?

Me oleme kiirteel otse põrgusse? Me oleme kiirteel paradiisi? Me oleme kiirteel… (?)

Ajupesu? Me tahame rekordeid? Rekordid on parimad? Rekordid on meile alati meeldinud?

Lavastus kujutab Eestit aastal 2052 läbi noorte, murelike, uudishimulike, kriitiliste, kuid ka lootusrikaste silmade. See on loovuurimuslik projekt, kus ekspertide hinnangud ja ennustused põimuvad poeetilise ja fantastilisega.

See on ajakapsel.
See on mõtteharjutus.
See on dialoog sellega, mida pole veel olemas.

Laval: Jenss Lootus, Jete Liisa Kiik, Jens Patrik Rand, Heleriin Lass (TÜ VKA näitleja eriala III kursus)

Lavastaja: Kasper Sebastian Silla (TÜVKA)
Lavastusdramaturg: Helery Pikk (TÜVKA)
Tekstide autorid: Mihhail Boitsov, Marie Ojamaa, Ekke Janisk, Helery Pikk, Kasper Sebastian Silla.
Koreograaf/liikumisjuht: Anette Merisalu (TÜVKA)
Kunstnik: Karoline Lohe (EKA)
Helikujundus: Andreas Kalvet (EMTA), Kasper Sebastian Silla
Helindaja: Kaur Hannes Käämbre (TÜVKA)
Valguskunstnik: Mairon Tovstsik (TÜVKA)
Videokujundaja: Kreete Kamber (TÜVKA)
Graafik: Mattias Mägi (TÜVKA)
Produtsent: Iti Arvisto (TÜVKA)

Lavastus esietendub 24. jaanuaril 2026, Sakala 3 teatrimajas

Mängitakse veel 28.,29.,30. ja 31. jaanuaril

NB! Laval esineb vilkuvaid valguseid, valju heli ja häirivaid stseene.

PANE TÄHELE: etendus algab kell 19:30!!!

Neljapäeval, 29. jaanuaril 2026 kell 18.00 avatakse FOKU galeriis näitus „Tervitused Kanepist! Wish u were here“, kus osalevad kunstnikud Birgit Kaleva, Keiu Maasik ja Mark Raidpere.

Isa päevik 60ndatest, postkaardid Kanepist, Colin McRae Rally 2.0. Abstraheeritud liikumised, päevinäinud kodumasinad, kummitusauto. Kaldale uhutud laulud, tups-rohtliilia, virtuaalsuses talletatud elu.

Birgit Kaleva, Keiu Maasiku ja Mark Raidpere teostes avanevad sissevaated perekonnaliinide lugudesse, või pigem nende lugude katketesse, väljalõigetesse. Biograafiline põimub fiktsiooniga, ning ega lõpuni ehk ei teagi, mis on tõestisündinud ja mis kujutlus — ja võib-olla pole oluline ka.

Birgit Kaleva fotoseerias „Weizenbergi 51“ (2025) näeme vaateid kunstniku sünnikodust Kanepis, kus ta koos vanematega endiselt elab. Seedimaks läbi vanemate kodus elamisega kaasnevat häbitunnet, suunab Kaleva pilgu maha heitmise asemel selle end ümbritsevale ruumile. Keiu Maasiku videoteos „Kummituslugu“ (2022) räägib ühe poja ja isa loo, mis leidis aset vanas rallimängus. Loo, kus pärast isa surma kohtab poeg videomängu talletunud kummitusautot, virtuaalsusesse salvestunud justkui elavat osakest isast. Mark Raidpere videos „Lachrimae/Driftwood Songs“ (2017) põimuvad abstraheeritud liikumised ja 1960. aastatel kirja pandud noore mehe igatsuslikud päevikuread, Tõnu Kõrvitsa heliteos „Kaldale uhutud laulud“ ning seitse pisarat ehk 16. sajandi lõpust pärit John Dowlandi „Lachrimae“.

Näituse pealkiri on laenatud Birgit Kaleva teose „Weizenbergi 51“ (2025) saatetekstist.

Näitus jääb avatuks 28. märtsini 2026.

Birgit Kaleva (snd 1996), kunstnikunimega motoerotica, võtab loomingu aineseks iseenda ja ennast ümbritseva. Spontaanne ja nurgeline lähenemine seab autobiograafilise sisu uude valgusesse, mis aitab isiklikust kogemusest distantseeruda ja selle aspekte selgema pilguga näha. Teda inspireerib visuaalne toorus ja kohmakus. Kaleva on lõpetanud Kõrgema Kunstikooli Pallas fotograafia eriala (2024).

Keiu Maasik (snd 1992) on oma loomingus käsitlenud teemasid nagu dokumenteerimise mõju mälule, identiteet ja inimestevahelised suhted. Viimastes projektides on Maasik keskendunud virtuaalmaailmale, kasutades videoteostes ja -installatsioonides arvutimängude salvestisi või sellele sarnanevat esteetikat, et avada läbi nende virtuaalse elu erinevaid tahke. Maasik on Köler Prize 2026 üks nominentidest.

Mark Raidpere (snd 1975) uurib fotograafi ja videokunstnikuna väga tundlikult ja teravapilguliselt inimhinge dilemmasid ja hirme, ületamatut üksildust ja saatusetraagikat. Raidpere uurimused lähtuvad sageli tema perekonna universumist, kuid mõnikord võtavad sotsiaalse mõõtme, keskendudes tõrjututele, linnavägivallale ning tänavaelule. Aastal 2005 esindas Raidpere Eestit 51. Veneetsia biennaalil.

FOKU galerii on Eesti Fotokunstnike Ühenduse (FOKU) galerii ja esitlusruum Tallinna vanalinnas.

Toetajad:
Eesti Kultuurkapital, Peenjoogivabrik Nudist

Partner:
Rüki galerii

Tehniline tugi:
Reigo Nahksepp

Täname:
Artproof, Eesti Kunstnike Liit, EKA galerii, Karel Koplimets, Kaisa Maasik-Koplimets, Madis Kurss, Tõnu Kõrvits