Näitused

10. jaanuaril, kell 18.00 avatakse Jakobi galeriis Maris Paali isikunäitus „Olen siin käinud”.

Näitus „Olen siin käinud” põhineb nostalgial, eskapismil ja seiklusjanul. See on unenägu, mis on kokku tikitud emotsionaalselt laetud paikadest – mälusopis kaugele peidetud salaaedadest. Kuidas leida puhkepaika tundmatus kohas? Kuidas saab võõras koht tunduda nii tuttavana?

Autorit inspireerib mõte vaatajast, kellel on teose tähenduse loomisel kandev osa. Näitusel on eksponeeritud maalid ja installatiivsed objektid, mis julgustavad ruumi kogema uudishimulikult ning mänguliselt.

Maris Paal peab oma loomepraktikat alternatiiviks päeviku kirjutamisele. Tema maalidele omane priiskav koloriit ja pintslikeel peegeldavad tundeid, mis esinesid loomehetkes – õhin, nostalgia ja igatsus. Olenemata sellest, kas teosed on loodud emotsionaalselt turbulentsel või rahulikul perioodil, võimaldab maali konstrueerimise füüsiline protsess teadvustada ja visualiseerida psühholoogilist maastikku, mida jagada välismaailmaga. Maris on lõpetanud Kõrgema Kunstikooli Pallas maaliosakonna ning õpib hetkel Eesti Kunstiakadeemia kaasaegse kunsti magistriõppes.

Viimased isikunäitused olid tal 2020. aastal Tartu Kunstimajas ning 2022. aastal Põhjala Tehases Sepikoja Galeriis koos Brita Maripuuga.

„Olen siin käinud” on avatud kuni 27. jaanuarini.

T-R kell 13.00–18.00.

Näitust toetab Eesti Kultuurkapital.

11. jaanuaril, 2023 kell 18.00 avab Maria-Kristiina Ulas Hobusepea galeriis isiknäituse „Vihje vihinal vasakult“. Näitus jääb avatuks 6. veebruarini 2023.

„Ootamatus võib olla õpetlik, vaikne nügimine helguse poole. Värske võimalus taibata, mis siis, et mäluräbalad hõljuvad tühjuses. Taipamise tarm purskab eredalt, vihjed suunavad kurvides pöörama, mitte peatuma, edasi liikuma, suunda muutma, kergelt ja kriginal muutub maneer, elustub eluviis, täpsustub ilmavaade.
Vahetu vahe virgumine vihjete voogamises – vihje vasakult, vihje paremalt, pealaelt ja talla alt. Värsked vihjed valivad vabaduse võnkeid, valgusvirvendusi, veevulinaid. Sihitut saatust vaetakse üha uuesti igal hetkel.

Miks kuratlik kuriteokahtlus uuristab kolbaõõsi? Kust on pärit hillitsev hirm? Vänge vohav vastik väljakannatamatu ving vadistab vaenulikult vaimu vasakus vatsakeses aga vaigistamatu vihje vihiseb vasakult ja viib virgunud väljadele. Väljaspool poliitilist ponnistust, ülalpool, allpool sepitsusi, kõrgemal, sügavamal, seespool loksub vaikne soe meri, jääbki hommikute hoidjaks.

Vihjed viivad taipamisteni, taipamisest peab jääma jälg, muidu ta haihtub õhku, kaob olematusesse, ununeb ja kätte teda enam ei saa. Inimene- ergas elajas.“

Maria-Kristiina Ulas

Maria-Kristiina Ulas lõpetas Eesti Kunstiakadeemia 1991. aastal graafika erialal, astudes kunstnikest vanemate jälgedes – tema ema Concordia Klar (1938–2004) ja isa Peeter Ulas (1934–2008) olid tuntud eesti graafikud.

Juba akadeemias õppimise ajal paistis Maria-Kristiina Ulas silma erakordselt isikupärase joonistajana, see meedium oma mitmekesistes variatsioonides on jäänud talle peamiseks väljendusvahendiks tänini. Maria-Kristiina Ulase kunstiellu astumine 1990. aastate piiril sattus pöördelisse paradigmade vahetumise aega. Tema loomenatuuriga sobisid ühelt poolt 1980. aastate teise poole mütoloogilisus ja neoekspressionistlik jõuline figuraalsus, teisalt kunsti piiride laienemine, uued vabadused formaadis ja tehnikates. Ulas laiendas joonistuse kui väljendusatribuudi piire, tuues selle tavapärasest eeltöö või õppeotstarbe mõõtmest jõuliselt suure kunsti sekka. Maria-Kristiina Ulase joonistusmaneer, mis põhineb küll klassikalisel stuudiumil, on algusest peale olnud vaba ja adovabbelikult improvisatsiooniline. Tema hiiglaslikud ja värvikirevad figuraalsuse ja abstraktsuse piirimail balansseerivad joonistused püüdsid koheselt tähelepanu ja leidsid tunnustust. Hiljem on Ulase mängulisse ja varjamatu erootikaga laetud kujundimaailma lisandunud enam müstikat ja sürreaalsust. Teatraalse otsekohesusega on ta edasi arendanud omamütoloogilist liini, luues põnevaid olevusi ja köitvaid pingestatud kompositsioone, milles joone väljenduslikkus prevaleerib värvilise pinna üle.

Maria-Kristiina Ulase tööd jõudsid avalikkuse ette esmakordselt 1988. aastal. Sealtpeale on ta korraldanud paarkümmend isiknäitust ning mitmete ühisnäituste seas on esinemisi nii kodu- kui välismaal. Maria-Kristiina Ulas on olnud aastaid tegev õppejõuna Kunstiakadeemias ja juhendanud mitmeid kursusi väljaspool seda ning teinud joonistamise aktsioone näituste avamistel. Ta kuulub Eesti Kunstnike Liitu ja (1991) ja Eesti Vabagraafikute Ühendusse (1992); aastatel 1989–1993 oli ta Uue Graafika Grupi liige. Maria-Kristiina Ulasele on omistatud Kristjan Raua nimeline kunstipreemia (1992) ning G Galerii preemia (2002). 2006. aastal sai ta Äramärkimispreemia 12. Aasia biennaalil. 2022. aastal sai ta aasta graafiku tiitli. Maria-Kristiina Ulase teoseid leidub Eesti Kunstimuuseumi ja Tartu Kunstimuuseumi kogudes.

Reeli Kõiv

Näitust toetavad Eesti Kultuurkapital, Vunder Skizze

Näituseid Hobusepea galeriis toetavad Eesti Kultuurkapital, Eesti Kultuuriministeerium ja Liviko AS.

“VEEL vaikne” – kahe Eesti Kunstiakadeemia keraamika osakonna magistrandi sümbioosne näitus nende viimase aja mõtetest ja igatsustest.

Keraamika näitus leiab aset ARS Showroomi galeriis 5.01–31.01

E–R 12.00–18.00

Näituse avamine 5. jaanuaril, kell 18.00.

Neljapäeval, 5. jaanuaril kell 17.00 avatakse Rüki galeriis Britta Benno näitus „Polaarulm“.

Galerii valgetel seintel ja polaarsinisel põrandal avaneb ulmeline maastikuabstraktsioon.

Jahedalt kumava värvipaletiga joonistused ja graafika uitab jää plastilistes vormides, kujutise avatus annab ruumi mõtisklusteks ja unistusteks. Mäed ja maastikud on elusad, mäed on inuiti keel.
Põhjapoolus kuulub unistustele, olenditele ja mineraalidele, mis võbelevad kõigis maakihtides. Jää vormis meie rändrahnulise maa, mägede raskus on sirgeks triigitud maa peal rännates endiselt tajutav, lubadused on endiselt õhus. Laulvalt voolav jää ja Maa on ebakindlad muutumise vormid, mis oma pidevas saamises ei püsi kunagi paigal. Maastik muutub abstraktseks kujundiks, muutub hingavaks olendiks.

Britta Benno (s 1984) on Tallinnas elav ja töötav joonistus- ja
graafikakunstnik. Teda huvitavad eri tehnikad ja materjalid ning nende kõrvutamisel ja kombineerimisel avanevad uued perspektiivid. Benno joonistuskeel laieneb näituseruumis animatsioonitehnikatesse ja kõikehõlmavasse ruumiinstallatsiooni. Benno on lõpetanud Eesti Kunstiakadeemia bakalaureuse- ja magistriõppe graafika erialal ning täiendanud end Viini Kunstiakadeemias. 2018. aastast jätkab ta õpinguid Eesti Kunstiakadeemia doktoriõppes kunsti ja disaini erialal, loomepõhise uurimistöö teemaks on „Mõtlemine kihtides, kujutlemine kihtides: posthumanistlikud maastikud laiendatud joonistus- ja graafikaväljal“.

Viimane Benno isikunäitus „Saamisest maa(stiku)ks” Tartu Kunstimajas 2022. aastal seadis peategelaseks seni taustarolli täitnud maastiku, maakoore kivimid paljastusid mullakihi alt. Isikunäitus „Polaarulm“ jätkab mõtteliselt Benno geoloogilisi abstraktsiooniotsinguid.

Näitus jääb avatuks 11. veebruarini.

Kunstnik tänab: Ragnar Neljandi (animatsioon), Mait Eerik (skulptuurid).

Näitust toetavad Eesti Kultuurkapital ja Viljandi Linnavalitsus.

Lisainfo:
Triinu Jürmann
galerist
+372 52 89 059
triinu@rukigalerii.ee

“Inimene ei näe kunagi unes päikest” on Loora Kaubi isikunäitus.

Näitus koosneb kahest ruumiinstallatsioonist, mis ehituvad üles skulptuuridele, maalidele ja videoteosele. Näitus avatakse 12. jaanuaril 2023, kell 19.00 ajaloolise Raja tänava skulptuurihoone galeriis Uus Rada.

Uus Rada galeriis eksponeeritud teoste kogumik käsitleb pidevas vahepealsuses olemise tunnet. Kesksel kohal on igatsus laskuda igavesse unne: viibida häirimatult sellises kehalises seisundis, mida paljud loomad ja putukad füüsiliselt läbivad talveunes. Näitus võrdleb keha ainega, mis võib laguneda, lahustuda, kooruda, end kasvatada ja siis jälle ebavajalikust osast loobuda. “Inimene ei näe kunagi unes päikest” mõtiskleb elu hapruse üle ja küsib, kuidas püüda kinni see tunnetuslik miski, mis ootamatult langeb õlule ning halvab kogu keha.

Näituse avamisel esineb performance’iga etenduskunstnik Elle Viies.

Näitus on kureeritud Eestis resideeruva belglase Laura De Jaeger’i poolt.

Graafilise disaini ja visuaalse identiteedi on loonud Taylor “Tex” Tehan.

Loora Kaubi (1998) on Tallinnas töötav kunstnik. Ta on omandanud bakalaureusekraadi Eesti Kunstiakadeemia maaliosakonnas ja täiendanud end Viini Kunstiakadeemia skulptuuriosakonnas. Kaubi praktika keerleb ümber (naise) keha ja sellesse puutuvate ühiskondlike ja sotsiaalsete suhete. Ekseldes päris ja väljamõeldu vahealal, läheneb ta oma töödes elule kui vaatemängule ja keskendub stseeniloomele, mille kaudu etendada intensiivset emotsiooni. Kaubi on pälvinud Eesti Noorte Kaasaegsete Kunstnike Liidu nädalapreemia ja on osalenud näituste ja performance’itega Tallinnas, Narvas, Haapsalus, Valgas, Viinis ning Põlvas.

Uus Rada galerii. Raja 11a, Tallinn
12.01.2023 – 26.01.2023

Lahtiolekuajad: 13.01 – 27.01.2023 iga päev 15:00 – 20:00

Näituse avamine: 12.01 19:00

Laura De Jaeger,
kuraator (suhtlus inglise keeles)
dejaegerlaura@gmail.com
+ 372 5564 8476

Graafikakoja juubelinäitus “Graafikakoja 75 mälupilti” 

Näituse avamine teisipäeval, 20. detsembril kell 17.00.

21.–22.12.2022 ja 02.–21.01.2023

Näitusel on eksponeeritud 75 pilti Graafikakoja kogust aastatest 1951–1990. Näitusel kõlavad tänapäeval kummituslikuna tunduvaid lood, mida pajatasid toonase graafikakogukonna liikmed. Väljas on teosed järgmistelt kunstnikelt: Vive Tolli, Peeter Ulas, Urmas Ploomipuu, Evi Tihemets, maret Olvet, Ilmar Torn, Evald Okas, Herald Eelma, Marje Üksine, Jüri Arrak, Olev Soans, Vello Vinn, Henno Arrak jpt. 

Näituse panid kokku ja kujundasid Helen Tago ja Lembe Ruben. Täname lugusid pajatamast: Jüri Hain, Sirje Eelma, Loit Jõekalda, Marje Üksine, Evi Tihemets, Heinz Valk, Enno Ootsing, Uku Kann, Herald Eelma. Lugusid loeb Inga Salurand. Helikujundus: Hendrik Kaljujärv, muusika Jarre. Installeerimine: Dénes Farkas ja Johannes Säre. Näitust toetab Eesti Kultuurkapital

ARS Kunstilinnak, GÜ galerii

21.–22.12.2022 ja 02.–21.01.2023

E–R 12.00–18.00

ARS Showroom #045: Taavi Talve “Gypsy Rose Lee” 

ARS Showroomi galerii 7.–30.12.2022 (E–R 12–18)

“Gypsy Rose Lee” on näitus kahest nurgast, mille vahele jääb ookean ja veel sama palju kuiva maad ning peaaegu kaheksa aastakümmet. Ühtlasi on see film millestki, mida selles filmis pole.

Taavi Talve on õppinud Eesti Kunstiakadeemias skulptuuri (1993–1997) ja vabade kunstide magistratuuris (2005–2008). Alates 2005. aastast on ta seotud kunstnike rühmitusega Johnson ja Johnson (koos Indrek Kösteriga), tegelenud soololoominguga ja olnud kaastegev erinevates kööstööprojektides. Tema viimase aja teosed lähtuvad minevikusündmuste seostest tänapäeva ja iseendaga.

Talve töötab Eesti Kunstiakadeemias skulptuuri- ja installatsiooniosakonna juhatajana.

“Kunst ja linn” – happening-lavastus Telliskivi Loomelinnakus – kutsub külla ja uurima, mida kunst ja loovus teevad kaasaegses kapitalistlikus linnas. Kuidas kasutatakse loovust ja kunsti tänapäeva linnade loomisel, kes on loovklass ja kuidas loomelinnakust osa saada?

EKA urbanistika ja arhitektuuritudengid kutsuvad kõiki võtma erinevaid rolle, mis tegelevad loovuse küsimustega, kutsudes mängijat nägema Telliskivi loomelinnakut läbi seitsme erineva tegelase pilgu. Millisena näeks endise tehase pensionil tööline seda kohta tänapäeval, kui salatehase üksluise tööga tsitadell on avanenud mitmekülgseks loomekülaks, mille ümbert müürid vaikselt kaovad? Kuidas on olla kunstnik galeriis, mis ei esinda enam kunstiruumi väärtust kriitilise jõu või antiteesina, vaid toimib pigem pisikese osakesena suuremas loomingulises supis? Või kuidas saaks hiljuti Eestisse kolinud noor disainer siseneda piirkonda loova tööjõuna, mitte pelgalt tarbijana? Jne jne.

Kui oled valmis mängima, siis kohtume Telliskivis pühapäeval, 18. detsembril kell 12-15. Tule võida koos meiega: parimatele mängijatele ootavad ees imelised auhinnad!

ARS Projektiruumis
16.12.2022–07.01.2023
Näituse avamine neljapäeval, 15. detsembril, kell 18.00

„Märkmeid piiriruumist“ keskendub matriitsi, paljundamise ja kommunikatsiooni mõistetele materiaalsuse ja aja kontekstis. Püüdes ümber mõtestada subjekti ja objekti, protsessi ja tulemust trükigraafikas, vaatleb kunstnik materjalide kehalisust, agentsust ning muutumise kulgu, samuti oskuste metodoloogiat ja kunstitegemise protsessi.

Näitus põimib omavahel kognitiivse ja teadliku, käsitledes lähemalt trükiprotsessi etappe nagu puudutus, lahutamine ja eraldumine ning jälje jätmine. Lähtepunktiks on graafika protsess, kus kujutis sünnib matriitsi ja paberipinna vastastikuse puudutuse tulemusena. Piiriruumi kontekstis on kujutis teisejärguline, olulisem on puudutus ja selle tulemusel mälestusena talletuv, kuid samas kaduv tunne kokkupuutel jagatud hetkest.

Käsitsi paberivalmistamise meetodi juures saab inimkehast matriits. Moodustuvad uued kehalised vormid, mis on tundlikud ümbritseva keskkonna suhtes. Olles ühtaegu haprad ja kestvad, kerkivad esile kehadevahelised mittehierarhilised suhtlemise ja koosolemise viisid. Kiud ja pinnad, nahk ja karvad – materjali omaelu täidab ruumi peegeldades samal ajal inimesele omaseid seisundeid.

Maria Erikson elab ja töötab Tallinnas. Tema kunstnikupraktika keskmes on materiaalsus ja protsess. Teda huvitavad ruumid ja vaheruumid, mis tekivad materjalide ja trükipindade kokkupuutel. Uutes ruumiinstallatsioonides täheldab ta nende suhete kihistumist ja muutumise kulgu ajas ning sidusust üksteisega.

Näituse „Märkmeid piiriruumist“ näol on tegemist kogu ruumi täitva installatsiooniga kui ühest võimalikust kunstniku magistriõpingute lõputöö „Piiriruum” (Soome Kunstiakadeemia) eksponeerimise viisist. Töö esmaesitus leidis aset Helsingis 2020. aasta veebruaris.

E–R 12–18, L 12–16

Näitust toetab Eesti Kunstnike Liit

Kunstnik tänab: Liina Siib, Paul Rannik, Nana Schilf, Mart Saarepuu, EKA graafika