Rubriik: Doktorikool

Loovuurijate videoportreede linastus EKA aulas sel kolmapäeval, 13. märtsil kell 13.00.

Ootame teid tutvuma Eesti loovuurijaid tutvustava portreelugude kogumikuga “Loov teadus”. Kuuest lühifilmist koosnev portreelugude sari linastub EKA aulas (A101) kolmapäeval, 13. märtsil kell 13.00.

Eesti Kunstiakadeemia, Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia ning Tallinna Ülikooli Balti filmi, meedia ja kunstide instituudi koostöös sündinud portreelugude kaudu tutvustatakse kuut andekat ja omanäolist Eesti loovuurijat ning nende mitmekesiseid praktikaid, mille ühiseks jooneks loomingu ja uurimistöö ühendamine.

Lühifilmides tutvustavad oma loovuurimuslikke projekte Kärt Ojavee, Jaanus Samma, Liina Keevallik, Elen Lotman, Piret Jaaks ja Juhan Uppin.

Aina keerulisemaks muutuvas ühiskonnas on hädavajalik teadvustada humanitaar- ja sotsiaalteaduste ning sealhulgas loovuuringute väärtust uute teadmiste ja maailma mõistmise viiside loomisel. Portreelugude sarjaga “Loov teadus” jätkavad EKA, EMTA ja BFM kui Eesti olulisimad loovuurimuse keskused oma missiooni arendada ja tutvustada loovuurimuslike meetodite väärtust ühiskonna ees seisvate väljakutsete lahendamisel.

Loovuurimus seob loomevaldkondi laiemate ühiskondlike protsesside ja probleemidega ning teadvustab kriitiliselt loometegevuse rolli maailmas. Projekti raames ongi valminud lühivideotest koosnev porteelugude kogumik, kus Eesti tuntud loovuurijad jagavad oma praktikaid.

Režissöör-monteerija: Rasmus Puksmann
Toimetaja: Erle Loonurm
Produtsent: Elari Lend
Operaatorid: Raido Pedak, Rasmus Puksmann, Burhan Hatinoglu
Helioperaator: Tanel Kadalipp
Helilooja: Ekke Västrik
Graafiline disain: Pärtel Eelmere
Projektijuht: Pille Epner
Toetab: Eesti Teadusagentuur

4. ja 5. märtsil toimub Eesti Kunstiakadeemias taaskord loomeuurimust käsitlev konverents PhD Vitamin.

PhD Vitamin toetab ja inspireerib uurimusliku lähenemisega kunstnikke, kes tahaksid astuda doktoriõppesse. Tutvustatakse loomeuurimuse käiku ja jagatakse näpunäiteid, kuidas kavandada doktoritöö projekti. Programm koosneb avalikest loengutest ning individuaalsetest konsultatsioonidest. Erinevad kunstnikud ja eksperdid räägivad oma lähenemisest loovuurimusele ja annavad soovijatele ka isiklikult nõu.

Seekordne konverents keskendub avaliku ruumi ja selle kunsti problemaatikale. Kuidas otsustada selle üle, mis on kõigile nähtav? Kuidas põimuvad eetilised väljakutsed, kunstniku vastutus, ajaloolised ja poliitilised probleemid ning autorite õigused? Millised on võimalused kunstnikel kaasa rääkida mineviku-oleviku-tuleviku kujundamisele läbi avaliku ruumi poliitilise esteetika? Ukrainas kestva sõja ajal on Eestis teravalt üles kerkinud küsimused, mida teha avalikku ruumi jäänud “punamonumentidega”. Arutelu on osa ülemaailmsest diskussioonist, mis hõlmab ka liikumist Black Lives Matter. See puudutab meie sotsiaalset keskkonda ja paneb proovile võime “olla hea”.

Osalema on oodatud loomeuurimuslikest meetoditest huvituvad kunstnikud, disainerid, EKA ja teiste loovülikoolide vilistlased ja magistrantuuri lõpetajad.

Sündmus toimub inglise keeles.

Konverentsil osalemiseks, palun registreeru SIIN.

Konsultatsioonidel osalemiseks palume täita VORM. Täpsem konsultatsioonide ajakava saadetakse hiljem e-maili teel.

KAVA

4. märts, esmaspäev, ruum A501

10:00 -10:30  kogunemine ja tervitussõnad

10:30 -11:15  Victoria Fareld “Responsibility in a Polychronic Present”

11:15 -11:45  Kristina Norman “Looking Back at After-War (2009) During the War”

Lõunapaus

12:30-13:15 Esther Shalev-Gerz “Monument Against Fascism to The Shadow”

13:15-13:45 Gregor Taul “Monumental Trouble”

Kohvipaus

14:00-14:45  Vestlusring: Victoria Fareld, Esther Shalev-Gerz, Gregor Taul, Kristina Norman, moderaator Kirke Kangro.

5. märts, teisipäev, ruum A501

10:00-12:00 individuaalsed konsultatsioonid Victoria Fareld’i and Esther Shalev-Gerz’iga (vajalik eelnev registreerimine)

ESINEJAD

Esther Shalev-Gerz, based in Paris, is internationally recognized for her seminal contributions to the field of art in the public realm and her consistent investigation into the construction of memory, history, the natural world, democracy and cultural identities. Her works challenge the notion and practice of portraiture and consider how its qualities may contribute to contemporary discourse about the politics of representation. Her monuments, installations, photography, video and public sculpture are developed through active dialogue, consultation and negotiation with people whose participation provides an emphasis to their individual and collective memories, accounts, opinions and experiences which then become both represented and considered.

Victoria Fareld is professor of intellectual history at Stockholm university in Sweden. Her research revolves around questions of historical guilt, responsibility and historical temporalities.

Gregor Taul is a lecturer, critic and curator. He has studied semiotics at Tartu University and art history at the Estonian Academy of Arts and is about to defend his PhD thesis on art in public space in the Baltics. He is currently working as a lecturer at the General Theory and Interior Architecture departments at EKA.

Kristina Norman, based in Tallinn, is an artist whose interdisciplinary work includes video installations, sculpture, and projects in the city space, as well as documentaries and performance. She is interested in the issues of collective memory and forgetting, the memorial uses of the public space, but also the subtle sphere of the body politics that transgresses the boundaries between the public and the private. In 2009 she represented Estonia at the 53rd International Art Exhibition – La Biennale di Venezia with a solo project, a multilayered mixed media installation After-War. The project was a study of a conflict around the relocation of a Soviet monument in Tallinn. In 2022 Norman represented Estonia at the 59th Venice Biennial within an ecocritical exhibition Orchidelirium. An Appetite For Abundance. Norman’s experimental film trilogy commissioned for the Pavilion, offers multiple ways to reflect on the legacies of colonialism from a specific Eastern European perspective.

Lisainfo: kati.saarits@artun.ee

EKA doktorikool kutsub kõiki doktoriõppest huvitatuid infotundi, mis toimub 7. veebruaril 2024 kell 13.00-14.30 Zoomis. Sisseastumine EKA doktoriõppesse toimub tänavu 1. veebruarist kuni 31. märtsini 2024.

Infotunnis tutvustatakse doktoriõppekavasid, doktoriõppe korraldust ja sisseastumistingimusi.

REGISTREERU SIIN

EKAs toimub doktoriõpe neljal õppekaval:

• Kunstiteadus ja visuaalkultuuri uuringud
• Kunst ja disain
• Muinsuskaitse ja konserveerimine
• Arhitektuur ja linnaplaneerimine

Lähemalt EKA doktoriõppest:
https://www.artun.ee/teadus-ja-arendus/doktorikool/

Sisseastumisnõuded:
https://www.artun.ee/sisseastumine/doktoriope/uldinfo/

NB! Vaata ka: Ettevalmistuskursus doktoriõppeks 2024

Lisainfo:
Irene Hütsi
EKA doktorikooli koordinaator
irene.hutsi@artun.ee

Näitus “Jutustus pikemast suhtest”

Marta Konovalov

Näitus “Jutustus pikemast suhtest” vaatleb meie läbikäimist rõivastega parandamise vaatevinklist eesmärgiga nihutada rõivaste eluea ja esteetika piire. Marta Konovalov eksponeerib isiklikku loomepraktikat koos lugudega, mida iga kulumine ja paranduskiht kehastab. Parandamise praktika on panus süsteemi, kus rõivastel on suhetes inimestega pikem elu. Nõelumine ja paikamine on enamat kui füüsilise kestvuse loomine –  parandamine on märk armastusest ja hoolest, ning vahel lapime parandades ka iseennast.

Käesolev näitus uurib, kuidas saavad paranduskihid  suurendada rõivaste emotsionaalset kestlikkust. See on osa parandamise ja tekstiilide taasloome teemalisest doktoriprojektist Eesti Kunstiakadeemias.

Marta Konovalov on disainer, loovuurija ja õppejõud ning EKA doktorikooli tudeng. Tema praktika fookuses on taasloov disain. Ta teeb oma loominguga parandamise nähtavaks, eesmärgiga taasavastada parandamise filosoofiat inspireerida teisi rõivaste eluea pikendamisel.

Näitusega kaasneb tekstiilide parandamise õpituba 9. detsembril 2023, kell 13.

Juhendajad: Kristi Kuusk PhD, Julia Valle Noronha DA
Retsensendid:  Louise Ravnløkke PhD, Marium Durrani DA

Foto: Kärt Petser / Aurelia Minev
Näitusekujundus: Maarja Viiding & Marta Konovalov

31. augustil kell 14.00 (EEST) toimub kunsti ja disaini doktorandi Nesli Hazal Oktay kolmanda disainiprojekti „Dissolving Distances“ avalik retsenseerimine.
Sündmus toimub Zoomis, link osalemiseks asub SIIN.

Projekti retsensendid:
dr Oscar Tomico (Eindhoven University of Technology)
dr Verena Fuchsberger (University of Salzburg)

Doktoritöö juhendajad:
dr Kristi Kuusk (EKA)
prof Danielle Wilde (Umeå University, University of Southern Denmark)

Nesli Hazal Oktay eesmärk on pakkuda kehastatud intiimsust inimestele, kes on südamest lähedased, kuid füüsiliselt lahus. Täpsemalt uurib ta kehalähedaste kogemuste kujundamist distantsilt, kasutades kaugsõrmuseid, looduslikest koostisosadest valmistatud rõngaid. Kaugbiorõngad on väga kohandatavad, võivad biolaguneda ja hakkavad niiskuse, nt vee või higiga kokkupuutel lahustuma. Idee luua kehal kantav kestmatu objekt – mis nõudis hoolt, oli mitmetähenduslik ja käegakatsutav – tulenes tema varasemast kultuuriuuringust ja kehastatud disainiideest. Edasi katsetas ta kaugbiorõngastega, valmistades sõrmust ja kandes seda igapäevaelus koos isaga eemalt.

Oma kolmandal ja viimasel vastastikuse eksperdihinnangu üritusel tutvustab ta kasutajauuringut, milles osales 3 paari (6 osalejat), kes tegid oma kodudes biorõngaid kaugjuhtimise teel, ise raporteerides ja oma isiklikke kogemusi dokumenteerides. Seejärel jagasid nad oma tähenduse loomist Nesliga poolstruktureeritud intervjuu kaudu. Üldiselt leidsid osalejad, et kaugbiorõngad toetavad uut arusaama intiimsuse kohta distantsilt. Selle tulemusena muutub nende arusaam “kaugusest” veidi või muutub täielikult, i) alustades reisi, ii) luues aega ja ruumi koosolemiseks ning iii) kandes üksteist läbi käegakatsutava objekti. (tõlge Google Translate)

Taavet Jansen, Liis Vares „Inimeses hoitud”
21.08.–13.09.2023, T-L, kell 12.00–18.00
EKA Galerii, Kotzebue 1

Olete oodatud Taavet Janseni ja Liis Varese näituse avamisele 21. augustil kell 18.00 EKA Galeriis! Näitus ja kaasuvad üritused kuuluvad SAAL Biennaali programmi. 

„Inimeses hoitud“ on lavastatud installatsioon, mille raames pannakse võrsuma üks idee, mida saab toita kõigega, mida üks miski, mis siia maailma on sündimas, peaks teadma ja kogema.  Kasvaval ideel on galeriis turvaline ja soe. Nagu ema üsas. Publik saab ideed kogu kujunemisperioodi vältel mõjutada, EKA Galeriis teda külastada, osaleda olukorda lahkavatel tuuridel ning virtuaalsetel ultraheliuuringutel, näha teiste vaatajate sekkumiste jälgi. 

Selles teoses uurivad autorid tähenduse kujunemise ja vastutuse võtmise mehhanisme ajutises kogukonnas, ühe kollektiivse kunstiteose näitel. Autorid ehitavad kujuteldava tunneli, justkui nabanööri, virtuaalse ja reaalse vahele, kus kunstiudu hajudes saavad kõik omavahel kohtuda, sõltumata sellest, mis on su geograafiline asukoht või suhe “reaalsusesse”.

„Astud näitusesaali nagu kehakoopasse, teod väljendavad vaid reetlikkust. Sisikonnast otsitakse ühte ja kõikemääravat tähendust.” – Ene Mihkelson

Sündmused:
21.08, kell 18.00 – näituse avamine
24.08, kell 18.00 – Taavet Jansen ja Liis Vares “Kuraatorituur”
25.08, kell 22.00 – Liisbeth Kala, Germo Toonikus „Tähenduse tegemine”
30.08, kell 16.00 – „Keharünnak”

Keel ei ole takistuseks! Täpsem info: https://saal.ee/performance/inimeses-hoitud-1823/

Taavet Jansen on kunstnik ja loovuurija kes huvitub digitaalsetest kunstidest, virtuaalsetetest kunstisündmustest ja eksperimentaalsetest etenduskunstidest. Taavet on ka üks kunstirühmituse e⁻lektron alustajatest, õppejõud TÜ Viljandi Kultuuriakadeemias ja doktorant Eesti Kunstiakadeemias. Tema põhiline tööruum on olnud blackbox teater, kuid viimastel aastatel on tema looming voolanud teatrist välja – internetti, arvutisse, valdkondade vahele.

Liis Vares on koreograaf ja kunstnik. Tema praktika keskmes on kaasaegne keha. Tähelepanu on tema „tantsija“, kellega ta tantsib mustas kastis, valges kuubis ja hallikates toonides veebiplatvormil. Ta mängib piiridega füüsilise ja vaimse, isikliku ja sotsiaalse vahel. Järgides oma uurimisküsimust: mis tunne on/mida tähendab olla kehas, sukeldub ta üha enam kunsti ja olemise transmediaalsetesse sfääridesse.

Autorid, lavastajad: Taavet Jansen, Liis Vares
Valguskunstnik: Jari Matsi
Heli- ja videokunstnik: Taavet Jansen
Dramaturgid, koreograafid: Liis Vares, AI
Etendajad: Germo Toonikus, Liisbeth Kala
Programmeerija, veebidisainer: Kristjan Jansen
Produtsent: Kati Saarits
Kaasprodutsendid: EKA, e⁻lektron, ACuTe

3. juunil avaneb Jääaja Keskuses kunstnik Britta Benno ulmeline ruumiinstallatsioon “Polaarulm”. 

Benno isikunäitusel avaneb kui arktiline oaas, mille peategelasteks on jää ja maastik ning kunstnik mängib vormide ja joonega. Autori joonistuskeel laieneb näitusel mitmekihiliseks maastikuabstraktsiooniks.

Näitus täiendab Jääaja Keskuse nn tulevikukorrust, mis keskendub kliimamuutustele ja inimese tegevuse keskkonnamõjule.

Britta Benno on ise kirjeldanud oma näitust nii: “Jahedalt kumava värvipaletiga joonistused ja graafika uitavad jää plastilistes vormides, kujutise avatus annab ruumi mõtisklusteks ja unistusteks. Mäed ja maastikud on elusad, mäed on inuiti keel. Põhjapoolus kuulub unistustele ja olenditele, mis võbelevad kõigis maakihtides. Jää vormis meie rändrahnulise maa, mägede raskus on sirgeks triigitud maa peal rännates endiselt tajutav, lubadused on endiselt õhus.”

Jääaja Keskuse jaoks on sellel näitusel kaks tähendust: läbi kunstniku avaneb külmunud maastike ilu, aga samas on keskkonna mõistes oluline ka viidata sellele, et viimastel aastatel on hüppeliselt kiirenenud jääväljade sulamine. Maa on muutumas ja see on suur ohumärk.

Ehkki “Polaarulma” nime kandnud näitus on rännanud Viljandis ja Tallinnas, siis Jääaja Keskuse jaoks valmisid autoril ruumispetsiifilised uued tööd.

Kunstnik tänab animatsioonide teostajat, Ragnar Neljandit ning skulptuuri teostajat  Mait Eerikut.

Näitust täiendab Juhan Vihterpali heliinstallatsioon.

“Polaarulm” jääb avatuks kuni kuni 24. septembrini.

Britta Benno (s. 1984) on joonistus- ja graafikakunstnik. Teda huvitavad eri tehnikad ja materjalid ning nende kõrvutamisel ja kombineerimisel avanevad uued perspektiivid.

Benno on lõpetanud Eesti Kunstiakadeemia magistriõppe graafika erialal ning täiendanud end Viini Kunstiakadeemias. Hetkel õpib ta Eesti Kunstiakadeemia doktoriõppes kunsti ja disaini erialal, loomepõhise uurimistöö teemaks on „Mõtlemine kihtides, kujutlemine kihtides: posthumanistlikud maastikud laiendatud joonistus- ja graafikaväljal“.

Kunstnikulehekülg: www.brittabenno.com

Euroopa ülikoolide alliansi Transform4Europe nädala raames toimuval seminaril tutvustatakse EKAs läbi viidavaid uurimisprojekte, mis avavad loomingulistel praktikatel põhineva teadmusloome eripära.
Seminar on avatud kõigile huvilistele!
(Seminar toimub inglise keeles)

10.00 Opening words, Dr. Anu Allas, Vice-Rector of Research, Head of Doctoral School

10.15 “Semi-urban communities: a methodology for increasing the biodiversity of cities with landscape architecture solutions” – Karin Bachmann, PhD student of Architecture and Urban Planning programme

10.35 “The Reconstruction and Artistic Development of the Historical Relief Print Technique” – Dr. Jaana Päeva, Researcher at Design Faculty

10.55 “Understanding How Artistic Research Helps to Discover Innovative Roles in Hybrid Performances” – Taavet Jansen, PhD student of Art and Design programme

11.15 “Bedroom Sketches: Sleep Tracking and Surveillance Capitalism” – Tõnis Jürgens, PhD student of Art and Design programme

11.35-12.00 Q&A

Neljapäeval, 18. mail kell 16 avab kunstnik Maria Kapajeva oma näituse „Üksikud fotod ja muu tühi-tähi“ Rahvusarhiivis Tartus, tutvustades väljapanekut inglise keeles.

Kaheksa aastat tagasi püüdsid Maria Kapajeva pilku internetimüügis mõned vanad fotod. „See oli minu jaoks küllalt juhuslik ost. Ameerika vahendaja, kes seda vanade fotode müügiga tegelevat rahvusvahelist veebipoodi pidas, oli nõus kokku panema „kollektsiooni“ fotodest, mis tema meelest võiksid pärineda Eestist. Sedakaudu jõudis minu kätte 105 ühikut „üksikuid fotosid ja muud tühja-tähja“, nagu vahendaja seda kollektsiooni ise kirjeldas. Oma kaaskirjas väljendas ta rõõmu selle üle, et fotod jõuavad n-ö tagasi koju. Mul ei olnud fotode ega nende USAsse sattumise kohta mingit lähemat infot. Aastal 2021, kui ma hakkasin näituseks valmistuma, üritasin vahendajaga uuesti suhelda, aga selgus, et ta oli nädal varem ootamatult surnud. Kahjuks olin lasknud mööda kaheksa aastat ilma temalt lisaküsimusi küsimata ja nüüd pole see enam võimalik. Küll aga loodan mõningatele oma küsimustele vastuseid saada näitusel – ja seda publiku abiga.“

Ka arhiivikogudes on endiselt palju ülesvõtteid, millel kujutatud isikut või isikuid ei ole suudetud tuvastada. Saame loota uutele tehnoloogiatele, mis tuvastamise inimeste eest ära teevad, ja, nagu Kapajeva, arhiivikasutajatele, kes arhiivile oma teadmisi jagavad. Näituse loomisel on Kapajeva teinud mahuka uurimistöö, kasutades eri isikuloolisi arhiiviallikaid ning neile lisaks Rahvusarhiivi näotuvastustarkvara Ilmet.

Selle näitusega teeb kunstnik katse näidata uurimisprotsessi installatsioonina. Kapajeva eksperimenteerib viisidega, kuidas avada argifotograafia pärandit, mida on sageli alahinnatud, alauuritud või marginaliseeritud. Muu hulgas tutvustab kunstnik lugusid inimestest, fotograafidest ja nende assistentidest, kes on sageli jäänud nähtamatuks või kelle mainimist on peetud ebaoluliseks. Ajal, mil arhiivid, aga veel rohkem riigi- ja militaarasutused ning rahvusvahelised korporatsioonid arendavad järjest ulatuslikumalt näotuvastustarkvara, demonstreerib Kapajeva projekt n-ö aeglase äratundmise väärtusi.

Fotograafide ja fotodele jäädvustatud inimeste järkjärguline identifitseerimine avab uusi perspektiive Eesti (mikro)ajaloole. Pöörates tähelepanu fotodel kujutatud inimeste nägudele, nende inimeste lugudele või unustatud faktidele, millest pildid jutustavad, näitab Kapajeva üles lugupidamist iga isiku ja iga individuaalse loo vastu meie ajaloos.

Maria Kapajeva kutsub kõiki külastajaid andma oma panust installatsiooni kui kestvasse uurimisprotsessi. Näitusele tulles vaata fotosid lähedalt. Kui sa tunned kellegi ära või soovid lisada muid kommentaare, siis kirjuta kollasele paberile, mida tead või jagada soovid, ning kinnita paber teibiga seinale.

Näituse tellis Kumu kunstimuuseum püsinäituse „Identiteedimaastikud. Eesti kunst 1700–1945“ (kuraatorid Linda Kaljundi ja Kadi Polli) projektiruumi. Rahvusarhiivi peahoones Tartus, Nooruse 3, on väljapanek avatud 18. maist 25. augustini tööpäeviti kell 9–19, alates 26. juunist kell 9–17. Näitusega saab tutvuda tasuta, kõik huvilised on oodatud!

Näituse kujundus: Karolin Kull
Näituse kujunduse kontseptsioon: Laura Linsi / LLRRLLRR
Näituse koordinaator: Liisi Pabstel
Näituse tehnikud: Ojari Lüüs, Peeter Reppo
Näituse graafilise disaini kontseptsioon: Maria Muuk
Näituse plakat: Einike Leppik
Kunstniku uurimisassistent: Ketlin Käpp
Konsultandid: Linda Kaljundi, Annika Toots, Karmen-Eliise Kiidron, Mirja Ots
Täname: Linda Kaljundi, Kadi Polli, Liisa Kaljula, Merilis Roosalu (Tallinna Linnamuuseum – Fotomuuseum), Mari Škerin, Stella Mõttus, Aado Luik, Janeli Suits, Piret Karro, Lembi Anepaio, Tiia Haug, Siim Asmer, Aljona Kapajeva ja perekond Sokk, Jaan Joonas, Mari Jänes, Tiina ja Kristiina Aarna

Matthias Sildniku näitus „Ülesküntud uudismaa“ Vabaduse galeriis.

28.04.–25.05.2023

Matthias Sildnik (1987) on Eesti Kunstiakadeemia doktorant ja Vabaduse galerii näitus on üks doktorikraadi kaitsmise väljapanekutest.

Sildnik kutsub näitusel „Ülesküntud uudismaa“  uurima võrgustikke kui vallutamist ootavaid infotöötlusmaastikke; paiku, kus intensiivsed andmevood deformeerivad maastikku, kus nad levivad.

Galerii esimese ruumi seinal eksponeeritud seerias on kujutatud aju moodustavate neuronite keerulist võrgustikku. Teosed mõjuvad elusatena, täis energiat, luues dünaamilise ja kaasahaarava keskkonna, kus on tõstetud esile aju kohanemis- ja reageerimisvõime uutele kogemustele, teadmiste omandamisele ja keskkonnastiimulitele.

Aju neuroplastilisus muudab selle dünaamiliseks ning uute andmetele ja stiimulitele reageerimisel ennast ümberkorraldamise võimeliseks (nagu võrgustikud ja turud). Neuroplastilisuse kaks peamist tüüpi on funktsionaalne (aju võime liigutada funktsioone kahjustatud ajupiirkonnast kahjustamata piirkondadesse) ja struktuurne plastilisus (aju võime muuta oma füüsilist struktuuri õppimise tulemusena).

Näituse kese on tagumises ruumis eksponeeritud kaks vasest binaarset puud, mis moodustavad sondilaadse struktuuri, mis sarnaneb ebaõnnestunud katsele katusele antenn paigaldada.

Binaarne puu on andmetöötluse juures tavaline andmete struktuur. Kunstnik on kasutanud okste puhul 45-kraadiseid nurki, mida graafilises disainis kasutatakse metroojaamade ühenduste visualiseerimiseks. Vasetraatide kasutamine tuletab meelde telegraafi, midagi, mis assotsieerub bolševike revolutsiooniga, kus Lenin keskendus telegraafiliinide, postiteenuste ja rongijaamade üle kontrolli saavutamisele. Ühiskond, nagu inimajugi ehitab pidevalt närvirakkude ühendusi ja radasid, et reageerida uutele kogemustele ja stiimulitele.

Nii on Sildnik kombineerinud andmetöötluse kontseptsioone ja ajaloolisi referentse, et ühendada aju võrgustik närvirakkude edasikandmise võrgustikega, et ühendada inimesi ja ideid üle suurte vahemaade, küsides sealjuures, kuidas areneb meie suhe tehnoloogiaga, et mõistaksime ennast. Metafoorid, mis imbuvad läbi meie arusaamise võrgustikest, neuronitest, tsiviilinfrastruktuuridest ja turgudest – ka mõttest – võivad tähistada uudismaad või samavõrd ka oma kuju muutvaid andmed.