Hüljatud maastikud: Kohila paberivabrik

Eesti Kunstiakadeemia ja Tallinna Tehnikaülikool ootavad huvilisi erialadevahelise töötoa “Hüljatud maastikud” ettekandepäevadele Kohilas. Sellel aastal on vaatluse all ajalooline tööstus asula südames – Kohila paberivabrik.

Viimastel kümnenditel on tööstusi jõuliselt linnadest välja kolitud ja tööstushoonete saatus on heal juhul olnud muutumine kultuuri- ja vabaaja keskusteks. Ühelt poolt on see ootuspärane, kuid teisalt võtab nendelt hoonetelt argisuse ja igapäevasuse töökeskkonnana. Kohilas käsitleme hoonete uuskasutust sotsiaalselt vastutustundliku ja ringmajandust soosiva keskkonnana.

Esmaspäev, 16. jaanuar kell 14:00 – 17:30: seminar Kohila raamatukogus (mõisa ait-kuivatis)
Ettekanded:
14.00 – Herkki Oro: Valla nägemus Kohilast ja vabrikust
14.10 – Marika Jahilo: Vabriku hetkeseis ja tulevikuvisioon
14.30 – Inna Laanmets: Ruumikava, liikuvusuuring ja miljööväärtused Kohilas
15.00 – Mikk Mutso: Kohila suures pildis
15.20 – Ain Kendra: Kohila teedevõrk ja tulevik
15.40 – tudengite ettekanded:
Tööstus linna silueti kujundajana
Paberitootmine Eestis
Tööstushoonete (taas)kasutus Eestis ja mujal

Reede, 20. jaanuar kell 14:00-17:30: Tudengite grupitööde esitlus Kohila mõisakoolis (tall-tõllakuuris)

„Hüljatud maastikud“ on EKA ja TTÜ erialadevaheline töötubade sari, mis annab muinsuskaitse, arhitektuuri, sisearhitektuuri ja inseneri eriala tudengitele vajaliku ühistöö kogemuse ning panustab pärandialase sisuka diskussiooni tekitamisse problemaatilistel objektidel, aidates seeläbi kaasa nende säilitamisele läbi kvaliteetse(ma) arengu. Varem on “Hüljatud maastike” projekti raames tegeletud Peri kolhoosikeskuse, Suurpea linnaku, Kodijärve mõisa; Koeru vanadekodu; Tapa raudteejaama; Kopli liinide; Kiviõli, Sindi ja Kohtla-Järve tööstusalade; Tallinna Dominiiklaste kloostri ja Katariina kirikuga ning Paluküla kirikuga Hiiumaal.

Töötuba toetab Eesti Kultuurkapital.

Eesti kunstiteaduse aastasaja raames toimuva uute doktorite loengusarjas esineb Kadi Polli, kes tutvustab 2019. aastal Tartu Ülikoolis kaitstud doktoritööd “Valgustuskunst. Balti kunstiharrastusest ja joonistuspraktikatest 18. ja 19. sajandi vahetusel“.

Kadi Polli räägib oma doktoritööst, mis võttis vaatluse alla Balti valgustusaegse kunstivälja, keskendudes harrastuslikule pildipärandile. Pöörates fookuse 18. sajandi veel tagasihoidlikult professionaalselt-institutsionaalselt kunstielult laiemale harrastajate ringile ja kunstiliselt kõrgetasemelistelt piltidelt harrastuslikele, argistele, rakenduslikele joonistuspraktikatele (reisi- ja teadusjoonistused, kartograafilised ülestähendused, koduloolised ja muinasteaduslikud pildid, päevikuvinjetid jpm) on jälgitud kunstitundmise ja joonistusoskuse hüppelist kasvu Balti aadli- ja haritlaskonna seas 18.sajandi teisel poolel – ja veel enam, pildimeedia märkimisväärset rolli Balti valgustuses. Selline vaatenurga muutmine ja seniste kohalikku kunstivälja kirjeldavate mustrite teatav ümbermängimine on töös abiks balti kunsti erijoonte esiletoomisel, lubades alaväärsuskompleksita käsitleda siinse varase pildipärandi vähest esteetilist kvaliteeti ja madalat loomelendu ning hinnata sellele omast valgustuslik-pragmaatilist suhtumist ja rakenduslikku-harrastuslikku iseloomu kui baltisaksa kunstikultuuri ühte põhijoont. Koos siinsete harrastajate pildikogemuse ja -eeskujude kaardistamisega võetakse fookusesse Balti valgustuskunsti kõige tähtsam ja iseloomulikum, kohalikku visuaalset identiteeti loov pildižanr – muististe ja vaatamisväärsuste pildilised topograafiad ning maastikujoonistused. Erinevates artiklites lisandub naisuurimuse aspekt, kunstikogude ja –turu teema ning mentaliteediajaloost lähtuv pilk joonistamise erinevatele funktsioonidele ja kunsti/kunstniku positsioonile Balti ühiskonnas. Omaette tähelepanu saavad kunstiharrastuse ja kunstnikuprofessiooni eristamine ja teadvustamine balti mentaliteedis ning mitmed just valgustusajas siinmail väljakujunenud kultuurilised enesedeterminatsioonid, mis jäävad harrastuslikku, valgustuslik-pragmaatilist suhtumist kunstiloomesse toitma ka 19. sajandi edenedes.

Rohkem infot Eesti kunstiteaduse aastasaja kodulehel.

EKA doktorant, graafiline disainer ja õppejõud Margus Tamm annab vestlus- ja loengusarja „Millal on disain?“ 2023. aasta esimese loengu.  

Margus Tamm on graafiline disainer, kunstnik ja kirjanik, kellelt on ilmunud kunsti- ja disainikriitikat ning ta tegeleb õpetamisega. Ta on lõpetanud Eesti Kunstiakadeemia graafika bakalaureuse- ja interdistsiplinaarsete kunstide magistriõppe ning õpib täna EKA doktorikoolis.
Tamm on töötanud erinevate reklaamiagentuuride, nagu Publicis, DDB jt juures ning alates 2008. aastast alates tegutseb vabakutselisena. Tema disainipraktika on mitmekülgne, koondades visuaalseid kujundusi näitustele, festivalidele, kampaaniatele, filmidele, raamatukujundusi, reklaame, tüpograafilisi lahendusi ja palju muud.
Tamm töötab valdkondadeüleselt ning tema kultuurivaldkonna koostööpartnerite hulka kuuluvad näiteks Eesti Kaasaegse Kunsti Muuseum, Eesti Arhitektuurimuuseum, Eesti Rahva Muuseum, Von Krahli Teater, Draamateater, ajakiri Kunst.ee jt. Visuaalse identiteedi on ta muuhulgas loonud legendaarsele kunstikriitika platvormile Artishok, kus ta oli ka asutajaliige.

Tamm on eelmisel aastal käivitunud Eesti Kunstnike Liidu sotsiaalselt tundliku kampaania “Ravikindlustus kõigile!” kujunduse autor. 2022. aastal pälvis tema töö mitmete tunnustuste kõrval hõbedase auhinna Euroopa kunstiliste juhtide ühenduse (ADC*E) poolt tüpograafia kategoorias Edith Karlsoni näituse “Süütuse tagasitulek” kujunduse eest.

Avatud publikuprogrammis „Millal on disain?“ tutvustavad oma tööd tegevdisainerid ning ajaloost räägivad valdkonnas pikemalt tegutsenud professionaalid. Sari lähtub disaini mõiste pidevast laienemise, piiritlemise, hägustumise ja sõnastamise vastandlikest protsessidest. Disaini mitmetahulisus ja muutumine ajas on paratamatu ning põnev. Et arusaada sellest, mis ja millal on disain, soovime avada selle tähenduse kihistusi laiemale huviliste ringile.

Loengud ja vestlused on avatud kõigile huvilistele ning salvestusi on võimalik järele vaadata muuseumi kodulehel. Osalemida saab sündmuse piletiga, mille hind on neli eurot. Eelnev registreerimine pole vajalik.

Sarja kureerivad Kai Lobjakas ja Sandra Nuut.

Toetab Eesti Kultuurkapital.

10. jaanuaril, kell 18.00 avatakse Jakobi galeriis Maris Paali isikunäitus „Olen siin käinud”.

Näitus „Olen siin käinud” põhineb nostalgial, eskapismil ja seiklusjanul. See on unenägu, mis on kokku tikitud emotsionaalselt laetud paikadest – mälusopis kaugele peidetud salaaedadest. Kuidas leida puhkepaika tundmatus kohas? Kuidas saab võõras koht tunduda nii tuttavana?

Autorit inspireerib mõte vaatajast, kellel on teose tähenduse loomisel kandev osa. Näitusel on eksponeeritud maalid ja installatiivsed objektid, mis julgustavad ruumi kogema uudishimulikult ning mänguliselt.

Maris Paal peab oma loomepraktikat alternatiiviks päeviku kirjutamisele. Tema maalidele omane priiskav koloriit ja pintslikeel peegeldavad tundeid, mis esinesid loomehetkes – õhin, nostalgia ja igatsus. Olenemata sellest, kas teosed on loodud emotsionaalselt turbulentsel või rahulikul perioodil, võimaldab maali konstrueerimise füüsiline protsess teadvustada ja visualiseerida psühholoogilist maastikku, mida jagada välismaailmaga. Maris on lõpetanud Kõrgema Kunstikooli Pallas maaliosakonna ning õpib hetkel Eesti Kunstiakadeemia kaasaegse kunsti magistriõppes.

Viimased isikunäitused olid tal 2020. aastal Tartu Kunstimajas ning 2022. aastal Põhjala Tehases Sepikoja Galeriis koos Brita Maripuuga.

„Olen siin käinud” on avatud kuni 27. jaanuarini.

T-R kell 13.00–18.00.

Näitust toetab Eesti Kultuurkapital.

11. jaanuaril, 2023 kell 18.00 avab Maria-Kristiina Ulas Hobusepea galeriis isiknäituse „Vihje vihinal vasakult“. Näitus jääb avatuks 6. veebruarini 2023.

„Ootamatus võib olla õpetlik, vaikne nügimine helguse poole. Värske võimalus taibata, mis siis, et mäluräbalad hõljuvad tühjuses. Taipamise tarm purskab eredalt, vihjed suunavad kurvides pöörama, mitte peatuma, edasi liikuma, suunda muutma, kergelt ja kriginal muutub maneer, elustub eluviis, täpsustub ilmavaade.
Vahetu vahe virgumine vihjete voogamises – vihje vasakult, vihje paremalt, pealaelt ja talla alt. Värsked vihjed valivad vabaduse võnkeid, valgusvirvendusi, veevulinaid. Sihitut saatust vaetakse üha uuesti igal hetkel.

Miks kuratlik kuriteokahtlus uuristab kolbaõõsi? Kust on pärit hillitsev hirm? Vänge vohav vastik väljakannatamatu ving vadistab vaenulikult vaimu vasakus vatsakeses aga vaigistamatu vihje vihiseb vasakult ja viib virgunud väljadele. Väljaspool poliitilist ponnistust, ülalpool, allpool sepitsusi, kõrgemal, sügavamal, seespool loksub vaikne soe meri, jääbki hommikute hoidjaks.

Vihjed viivad taipamisteni, taipamisest peab jääma jälg, muidu ta haihtub õhku, kaob olematusesse, ununeb ja kätte teda enam ei saa. Inimene- ergas elajas.“

Maria-Kristiina Ulas

Maria-Kristiina Ulas lõpetas Eesti Kunstiakadeemia 1991. aastal graafika erialal, astudes kunstnikest vanemate jälgedes – tema ema Concordia Klar (1938–2004) ja isa Peeter Ulas (1934–2008) olid tuntud eesti graafikud.

Juba akadeemias õppimise ajal paistis Maria-Kristiina Ulas silma erakordselt isikupärase joonistajana, see meedium oma mitmekesistes variatsioonides on jäänud talle peamiseks väljendusvahendiks tänini. Maria-Kristiina Ulase kunstiellu astumine 1990. aastate piiril sattus pöördelisse paradigmade vahetumise aega. Tema loomenatuuriga sobisid ühelt poolt 1980. aastate teise poole mütoloogilisus ja neoekspressionistlik jõuline figuraalsus, teisalt kunsti piiride laienemine, uued vabadused formaadis ja tehnikates. Ulas laiendas joonistuse kui väljendusatribuudi piire, tuues selle tavapärasest eeltöö või õppeotstarbe mõõtmest jõuliselt suure kunsti sekka. Maria-Kristiina Ulase joonistusmaneer, mis põhineb küll klassikalisel stuudiumil, on algusest peale olnud vaba ja adovabbelikult improvisatsiooniline. Tema hiiglaslikud ja värvikirevad figuraalsuse ja abstraktsuse piirimail balansseerivad joonistused püüdsid koheselt tähelepanu ja leidsid tunnustust. Hiljem on Ulase mängulisse ja varjamatu erootikaga laetud kujundimaailma lisandunud enam müstikat ja sürreaalsust. Teatraalse otsekohesusega on ta edasi arendanud omamütoloogilist liini, luues põnevaid olevusi ja köitvaid pingestatud kompositsioone, milles joone väljenduslikkus prevaleerib värvilise pinna üle.

Maria-Kristiina Ulase tööd jõudsid avalikkuse ette esmakordselt 1988. aastal. Sealtpeale on ta korraldanud paarkümmend isiknäitust ning mitmete ühisnäituste seas on esinemisi nii kodu- kui välismaal. Maria-Kristiina Ulas on olnud aastaid tegev õppejõuna Kunstiakadeemias ja juhendanud mitmeid kursusi väljaspool seda ning teinud joonistamise aktsioone näituste avamistel. Ta kuulub Eesti Kunstnike Liitu ja (1991) ja Eesti Vabagraafikute Ühendusse (1992); aastatel 1989–1993 oli ta Uue Graafika Grupi liige. Maria-Kristiina Ulasele on omistatud Kristjan Raua nimeline kunstipreemia (1992) ning G Galerii preemia (2002). 2006. aastal sai ta Äramärkimispreemia 12. Aasia biennaalil. 2022. aastal sai ta aasta graafiku tiitli. Maria-Kristiina Ulase teoseid leidub Eesti Kunstimuuseumi ja Tartu Kunstimuuseumi kogudes.

Reeli Kõiv

Näitust toetavad Eesti Kultuurkapital, Vunder Skizze

Näituseid Hobusepea galeriis toetavad Eesti Kultuurkapital, Eesti Kultuuriministeerium ja Liviko AS.

Eesti Arhitektuurimuuseum, Narva kunstiresidentuur NART ja Eesti Kunstiakadeemia viivad vestlussarja (H)ARUTUS üheskoos Narva. 

21. jaanuaril võtame (h)arutada mälestusmärgid, mälukultuur ja pärandi tulevik Narvas.  

Viimasel poolel aastal on Eesti üldsus tegelenud monumentide ja nõukogudeaegse pärandi lahkamisega ­– milline monument sobib ja milline mitte? Narva linn oli esimene, kus monumendid ja sümbolid avalikust ruumist ära viidi.

Jaanuarikuisel vestlusõhtul arutame koos kohaliku kogukonnaga pärandi tähenduste üle ­– on see asukoha-, võimu- või rahvuspõhine nähtus? Mil viisil ja keda tuleks kaasata avalikku diskussiooni, mis on lahvatanud monumentide ja ehisdekoori ümber?

Narva on püstitatud sel aastatuhandel ka uusi monumente, neist tuntuim on Paul Kerese mälestusmärk, aga ka 2000. aastal (taas)avatud „Rootsi lõvi“ ning protsendikunsti teosena valminud „Padi“ Eesti Sisekaitseakadeemia ja Tartu Ülikooli Narva kolledži õppe- ja majutushoone ees. Mõtleme ühiselt uute monumentide mõju üle ning analüüsime, milliseid monumente on tänasesse linnaruumi põhjust lisada. Narva päranditeemas on olulised Narva ajalooline vanalinn ja selle taastamise väljavaated.

Vestlusõhtul osalevad ekspertidena Eesti Kunstiakadeemia rektor, arhitektuuriajaloolane Mart Kalm; arhitekt ja Ida-Viru õiglase ülemineku koordinaator Ivan Sergejev ning narvalane, Eesti Kunstiakadeemia muinsuskaitse tudeng Jaroslavna Nazarova. Vestlust modereerib Eesti Arhitektuurimuuseumi direktor, arhitektuuriteadlane Triin Ojari.

(H)ARUTUS algab 21. jaanuaril, 2023, kell 16.00 Narva kunstiresidentuuris (Joala 18).

Sündmus on eesti keeles sünkroontõlkega vene keelde.

NB! Küsimusi küsida ja kaasa arutada saab igaüks oma emakeeles.
Osalemine tasuta.

Pärast vestlusõhtut pakume suupisteid ning seejärel, kell 18 algab NART-i filmiõhtu.

(H)ARUTUS on Eesti Arhitektuurimuuseumi vestlussari, mille keskmes on ühiskonnas aktuaalsed ruumikultuuri ning arhitektuuriga ristuvad teemad. Vestlusel saavad kokku eri elualade eksperdid, kes püüavad kõnealuse teema lahti harutada ja oma eriala vaatevinklist lahendusi pakkuda.

Vestlussarja (H)ARUTUS toetavad Eesti Kultuurkapital ja Advokaadibüroo RASK.

Lisainfo: Grete Tiigiste
Telefon: 6257002
E-post: grete.tiigiste@arhitektuurimuuseum.ee

“VEEL vaikne” – kahe Eesti Kunstiakadeemia keraamika osakonna magistrandi sümbioosne näitus nende viimase aja mõtetest ja igatsustest.

Keraamika näitus leiab aset ARS Showroomi galeriis 5.01–31.01

E–R 12.00–18.00

Näituse avamine 5. jaanuaril, kell 18.00.

Neljapäeval, 5. jaanuaril kell 17.00 avatakse Rüki galeriis Britta Benno näitus „Polaarulm“.

Galerii valgetel seintel ja polaarsinisel põrandal avaneb ulmeline maastikuabstraktsioon.

Jahedalt kumava värvipaletiga joonistused ja graafika uitab jää plastilistes vormides, kujutise avatus annab ruumi mõtisklusteks ja unistusteks. Mäed ja maastikud on elusad, mäed on inuiti keel.
Põhjapoolus kuulub unistustele, olenditele ja mineraalidele, mis võbelevad kõigis maakihtides. Jää vormis meie rändrahnulise maa, mägede raskus on sirgeks triigitud maa peal rännates endiselt tajutav, lubadused on endiselt õhus. Laulvalt voolav jää ja Maa on ebakindlad muutumise vormid, mis oma pidevas saamises ei püsi kunagi paigal. Maastik muutub abstraktseks kujundiks, muutub hingavaks olendiks.

Britta Benno (s 1984) on Tallinnas elav ja töötav joonistus- ja
graafikakunstnik. Teda huvitavad eri tehnikad ja materjalid ning nende kõrvutamisel ja kombineerimisel avanevad uued perspektiivid. Benno joonistuskeel laieneb näituseruumis animatsioonitehnikatesse ja kõikehõlmavasse ruumiinstallatsiooni. Benno on lõpetanud Eesti Kunstiakadeemia bakalaureuse- ja magistriõppe graafika erialal ning täiendanud end Viini Kunstiakadeemias. 2018. aastast jätkab ta õpinguid Eesti Kunstiakadeemia doktoriõppes kunsti ja disaini erialal, loomepõhise uurimistöö teemaks on „Mõtlemine kihtides, kujutlemine kihtides: posthumanistlikud maastikud laiendatud joonistus- ja graafikaväljal“.

Viimane Benno isikunäitus „Saamisest maa(stiku)ks” Tartu Kunstimajas 2022. aastal seadis peategelaseks seni taustarolli täitnud maastiku, maakoore kivimid paljastusid mullakihi alt. Isikunäitus „Polaarulm“ jätkab mõtteliselt Benno geoloogilisi abstraktsiooniotsinguid.

Näitus jääb avatuks 11. veebruarini.

Kunstnik tänab: Ragnar Neljandi (animatsioon), Mait Eerik (skulptuurid).

Näitust toetavad Eesti Kultuurkapital ja Viljandi Linnavalitsus.

Lisainfo:
Triinu Jürmann
galerist
+372 52 89 059
triinu@rukigalerii.ee

“Inimene ei näe kunagi unes päikest” on Loora Kaubi isikunäitus.

Näitus koosneb kahest ruumiinstallatsioonist, mis ehituvad üles skulptuuridele, maalidele ja videoteosele. Näitus avatakse 12. jaanuaril 2023, kell 19.00 ajaloolise Raja tänava skulptuurihoone galeriis Uus Rada.

Uus Rada galeriis eksponeeritud teoste kogumik käsitleb pidevas vahepealsuses olemise tunnet. Kesksel kohal on igatsus laskuda igavesse unne: viibida häirimatult sellises kehalises seisundis, mida paljud loomad ja putukad füüsiliselt läbivad talveunes. Näitus võrdleb keha ainega, mis võib laguneda, lahustuda, kooruda, end kasvatada ja siis jälle ebavajalikust osast loobuda. “Inimene ei näe kunagi unes päikest” mõtiskleb elu hapruse üle ja küsib, kuidas püüda kinni see tunnetuslik miski, mis ootamatult langeb õlule ning halvab kogu keha.

Näituse avamisel esineb performance’iga etenduskunstnik Elle Viies.

Näitus on kureeritud Eestis resideeruva belglase Laura De Jaeger’i poolt.

Graafilise disaini ja visuaalse identiteedi on loonud Taylor “Tex” Tehan.

Loora Kaubi (1998) on Tallinnas töötav kunstnik. Ta on omandanud bakalaureusekraadi Eesti Kunstiakadeemia maaliosakonnas ja täiendanud end Viini Kunstiakadeemia skulptuuriosakonnas. Kaubi praktika keerleb ümber (naise) keha ja sellesse puutuvate ühiskondlike ja sotsiaalsete suhete. Ekseldes päris ja väljamõeldu vahealal, läheneb ta oma töödes elule kui vaatemängule ja keskendub stseeniloomele, mille kaudu etendada intensiivset emotsiooni. Kaubi on pälvinud Eesti Noorte Kaasaegsete Kunstnike Liidu nädalapreemia ja on osalenud näituste ja performance’itega Tallinnas, Narvas, Haapsalus, Valgas, Viinis ning Põlvas.

Uus Rada galerii. Raja 11a, Tallinn
12.01.2023 – 26.01.2023

Lahtiolekuajad: 13.01 – 27.01.2023 iga päev 15:00 – 20:00

Näituse avamine: 12.01 19:00

Laura De Jaeger,
kuraator (suhtlus inglise keeles)
dejaegerlaura@gmail.com
+ 372 5564 8476