Eve Kask „Nahk mäletab kõike“

„Nahk mäletab kõike“ Vabaduse galeriis
Avamine 14. novembril, kell 17.00

Me vananeme iga aastaga, iga tunniga, iga minutiga… Läbielamised, puudutused, rõõmud-mured talletuvad elukogemusena meie meeltesse, meie olekusse, meie nahale, meie kehale, söövitavad end meie ellusuhtumisse.

Millises suhtes oleme iseenda ja oma lähedastega? Kas suudame üksteist ja ka iseennast hoida? Kas ja kuidas suudame muutuda ja areneda? Kust ammutada jõudu?

Mind on juba ammu inspireerinud ägedad naised, kellest mõnigi oli minust üle 30 aastat vanem. Osa neist on mõtteliselt näitusele kaasatud, osa nähtaval käefotodel – kolm naist on tänaseks lahkunud, olles jõudnud 90ndatesse eluaastatesse, ent jäämata kunagi hingelt vanaks.

Näitus “Nahk mäletab kõike” räägib naistest, nendevahelisest võrgustikust ja naiste elujõust. Üheks elemendiks on niidistik, mis seob naisi ja nende tegevusi, mis on kõige otsesemalt nähtavad raamaturiiuli kudumites. Kunagi, meie emade ja vanaemade ajal, oli üsna tavaline, et perele kooti riideid. Mul on veel alles ema kootud esemeid või ka neid, mida ma ise olen kunagi kudunud näiteks isale või mehele või tütrele. Hea on kanda ihu ligi kalli inimese tehtud rõivast. Meie kogukonna naised koovad praegugi palju ja igal aastal lisandub midagi ka minu riidekappi. Skaneeritud kudumid on asetatud n-ö rullraamatutena riiulile ning varustatud siltidega, kes on kellele mida kudunud.

Tagumise ruumi taevakaarti tehes mõtlesin meie eelkäijatele ja esivanematele. Kui ma olin poole noorem kui praegu, jäi mu ema haigeks ja hääbus mu silme all. See oli üks sügavamaid eksistentsiaalseid kogemusi – aegapidi katkes justkui nähtamatu niidistik, mis sidus mind mu esiemadega, n-ö vereliin. Nähtaval kujul olen kirjutanud mind eluteel saatnud naiste nimed rullidena raamatuobjekti sisse ehk karpi.

Tagumise ruumi keskne installatsioon on inspireeritud kogukonna naiste keskis traditsiooniks saanud rituaalidest, üheks neist on täiskuusaun. Pöörlevad seitlid on ühtlasi nagu kompassid, mida peame ärksana hoidma, et mitte rajalt eksida.

Näitus peegeldab minu elutunnetust tänasel päeval, see on mõtteline järg ligi 25 aastat tagasi toimunud analoogsele näitusele „29 ½“. Ühe seose või vihje annavad kakskümmend üheksa ja pool joonistust tagumise ruumi seinal. Teine vihje on pesa, millesse on kogutud kaseoksad, mida mu maja kohal kõrguvad kased on ühe aastaringi jooksul langetanud – looduse võrgustik, millesse sulandumine on aja jooksul aina olulisemaks muutunud.

Uute doktorite loengusari: Kristina Jõekalda rahvusluse mõjust kunstiajalookirjutusele ja pärandiloomele

Aeg: 16.11 kell 17.00
Koht: EKA aula (A-101)

Eesti kunstiteaduse aastasaja raames toimuva uute doktorite loengusarjas esineb Kristina Jõekalda, kes tutvustab 2020. aastal Eesti Kunstiakadeemias kaitstud doktoritööd “Saksa mälestised ja Balti Heimat. Pärandi historiograafia „pikal 19. sajandil“” .

Kristina Jõekalda vaatab tagasi oma 2020. aasta novembris Eesti Kunstiakadeemia Kunstiteaduse ja visuaalkultuuri instituudis kaitstud doktoritööle, mis vaatles rahvusluse ja kolonialismi avaldusi baltisaksa kunstiteaduses ja pärandiloomes ning nende mõju hilisematele eesti autoritele. Baltisaksa pärand kui ajalooline „võõras“ tõstatab endiselt küsimusi. Baltisakslasi on kombeks käsitleda ainiti ajaloolises võtmes, kuigi nende arhitektuuripärand vormib ruumilist keskkonda tänini. Väitekiri analüüsis siinmail avaldatud varaseid kohaliku arhitektuuri ajalugu ja kaitsmist puudutavaid kirjutisi, iseäranis neid, mis seotud kultuurimälu, identiteedi, kuuluvusega, enamik neist saksakeelsed. Põhifookus oli seatud õpetatud seltside ja Wilhelm Neumanni panusele.

18. sajandi lõpuga ei alanud mitte ainult rahvusluse, vaid ka kultuuripärandi tõusu periood, nii humanitaarteaduste kui kodanikuühiskonna väljakujunemise periood. Nii on eesti rahvusliku pärandi idee tagasiviidav baltisaksa patriootliku liikumiseni. Kuigi mälestusmärgid ja historiograafia peegeldavad poliitilisi ja sotsiaalseid protsesse, on kunstiteaduse ja muinsuskaitse ajaloolisi põimumisi vähe uuritud, veelgi vähem kummagi valdkonna populaarset mõõdet. Teoreetilises plaanis tõstataski väitekiri küsimusi kunstiteaduse, pärandiuuringute ja rahvusluse uuringute vahelistest distsiplinaarsetest piiridest. Nüüd on aeg küsida, mida oleks võinud teha teisiti ja kuhu edasi.

Rohkem infot Eesti kunstiteaduse aastasaja sündmuste kohta leiab siit.

Eesti Arhitektide Liit (EAL) ja Eesti Ehitusinseneride Liit (EEL) kutsuvad

uusi arhitektuuri- ja inseneeriavaldkonna termineid tutvustavale arutelule

neljapäeval 10. novembril algusega kell 17.30 Eesti Kunstiakadeemia suures saalis.

Inseneeria valdkonna termineid tutvustab Riho Oras (EEL).

Arhitektuuri valdkonna termineid tutvustab Katrin Koov (EAL).

Küsimustele vastavad EALi ja EELi ühise terminikomisjoni liikmed Katrin Koov, Margit Mutso, Riho Oras ja Targo Kalamees.

Päeva lõpetab kohvilaud.

! Palun anna oma tulekust teada 9. novembriks SIIN.

Terminipäeva toimumist toetab Haridus- ja Teadusministeerium.

Eesti Arhitektide Liit ja Eesti Ehitusinseneride Liit

18. novembril tähistab Kunstiteaduse ja visuaalkultuuri instituut oma 30. juubelit Marko Raadi filmide linastuse ja juubeliseminariga “Teise pilk”.

Seminar keskendub pilgule, mis on suunatud KVI poole teiste erialade ja valdkondade perspektiivist. Samuti on fookuses KVI vilistlased – esimesed lõpetajad ja ka need, kes peale lõpetamist on asunud tegutsema hoopis mõnel teisel erialal.

Seminaril osalemiseks on vajalik eelregistreerimine.

Programm:

14:00 filmid EKA aulas (A-101)

Marko Raat ”Esteetilistel põhjustel”, 1999

Marko Raat  ”Kivituur”, 1999
jt.

16.00 seminar “Teise pilk” (A-501, eelregistreerimisega).

Tartu Kunstimaja suures saalis maalikunstnik Kristi Kongi ja graafik Mare Vindi ühisnäitus „Selleks, et tajuda valgust, pead sulgema silmad“.

Esmapilgul näib nende kahe vägagi individuaalse käekirjaga looja positsioon olevat lausa vastandlik. Mare Vindi metafüüsilised, peaaegu mustvalged maastikud nõuavad oma tagasihoidlikus pingestatuses vaikset mõtisklust. Kristi Kongi seevastu rahmab vaataja oma lõputult värvikirevasse maailma, kus sügavad tumedad tooniüleminekud vahelduvad pastelsete variatsioonidega, ning rõhutab teoseid ümbritsevat ruumi kaasates veelgi oma loomingu kõikehõlmavust.

Kuid värvil ja selle (pea täielikul) puudumisel on siiski ühisosa: valgus. Mõlemad kunstnikud on seda oma teostes nii otseselt kui kaudselt kasutanud ning selle kohalolu, kui nii võib öelda, ka kujutanud. Kuna valgus on nende ühisosa, pakuvad nad vaatajale erinevaid viise ja võimalusi selle tunnetamiseks, mille tulemusel moodustub galeriisse erinevate aegade ja kohtade rütmis kulgemine, kus värv ja värvitus asuvad koos teine-teist esile tõstma.

Kuraator Peeter Talvistu tegi kunstnikele ettepaneku teha ühine näitus juba 2018. aastal ning mõlemad autorid läksid sellega koheselt kaasa. „Nägin neis mõlemas teatud sarnast läbitunnetatust ning mul polnud kordagi arvamust, et nad hakkaksid galeriis omavahel konkureerima, vaid pigem mõjuksid toetavalt. Kahjuks hakkas Mare tervis halvenema ning praegu pole teda enam meiega, et lõpliku tulemuse osas sõna sekka öelda. Samas on Kristi saanud mitu aastat Mare loomingu peale mõelda ning sellest inspireerituna nii enda töid kui tervet näitusekomplekti komponeerida.“

Kristi Kongi (s 1985) on õppinud Tartu Kõrgemas Kunstikoolis ja Eesti Kunstiakadeemias. Muuhulgas on ta olnud Sadolini kunstipreemia (2013, nüüd Akzo Nobel), Konrad Mäe preemia (2017) ja Eesti Kultuurkapitali kujutava ja rakenduskunsti sihtkapitali aastapreemia (2021) laureaat. Ajavahemikus 2022–2024 on ta üks kunstnikupalga saajaid. Kuigi Kongil on hiljuti Tartus toimunud isikunäituseid Kogo galeriis, oli tema viimane ülesastumine Tartu Kunstimajas 2013. aastal.

Mare Vint (1942–2020) lõpetas Eesti Riikliku Kunstiinstituudi klaasikunstnikuna, kuid on peamiselt tuntud graafiku ja joonistajana. Kristjan Raua preemia ja Valgetähe IV klassi teenetemärgi kõrval sai ta 2019. aastal Eesti Kultuurkapitali kujutava ja rakenduskunsti sihtkapitali elutööpreemia. 1987. aastal toimus tal koos Andres Toltsiga ühisnäitus Tartu Kunstimajas.

Näituse graafiline kujundaja on Tuuli Aule.

Täname: Ahti Lill, Gristel Mänd, Eesti Kultuurkapital, Akzo Nobel, Eventech.

Näitus toimub dialoogis Kogo galerii projektiga „Laura Põld Andres Toltsiga. Ühised jooned, jääkaru ja elevant“ (25.11.2022–28.01.2023, kuraator Šelda Puķīte). 10. detsembril kell 15.00 toimub Kogo galeriis algav ja Tartu Kunstimajas lõppev näituste jalutuskäik ning kunstnike ja kuraatorite vestlus.

„Selleks, et tajuda valgust, pead sulgema silmad“ on avatud 11. detsembrini.

Reedel, 11. novembril kell 18.00 avatakse Tartu Kunstimaja monumentaalgaleriis Erik Alalooga isikunäitus „Vabastatud masinad“.

Kunstnik kutsub kõiki kümblema lainetavas helimassiivis, sest monumentaalgalerii on täidetud helimasinatega. Suured ja väikesed, akustilised ja võimendatud, mahedad ja agressiivsed, kiired ja aeglased objektid võimaldavad kogeda erinevaid helimustreid piiramatus kombinatsioonide valikus.

Kunstnik selgitab: „Masinate vabastamise kampaania käigus on õnnestunud anda uus identiteet kümnele auto kojamehemootorile ning viiele diskokera mootorile. Enam iial ei pea need sooritama tuimasid liigutusi, et nühkida tuuleklaasilt veepiisku ja linnusitta ega ketrama ööde kaupa tobedat peegelkera higiste ja hööritavate kehade rõõmuks. Monotoonsed rütmid on asendunud dünaamilistega. Lakkamatult soontes pulseeriva alalis– või vahelduvvoolu asemel tuksleb masin juhusegeneraatori ettearvamatutes rütmides. Kapotikaane alust klaustrofoobiat või ööklubi lae üksindust igaveseks hüljates moodustatakse oma mudelikaaslastega ühendatud süsteeme, luuakse kaleidoskoopilisi rütmimustreid ning domineeritakse ruumis. Inimene on siin vaid vaatleja.“

Erik Alalooga (s 1974) on Tallinnas elav visuaalkunstnik, esitaja, lavastaja, helikunstnik, õpetaja ning kultuurikorraldaja. Ta on lõpetanud Eesti Kunstiakadeemias skulptuurieriala ja magistrikraadi omandanud interdistsiplinaarsetes kunstides. 2018. aastast alates õpib Eesti Muusika ja Teatriakadeemia teatrikunsti doktoriõppes. Ta on töötanud EKA IDK õppetooli dotsendina (2006–2010) ning tegevuskunstide õppetooli juhatajana (2010–2013). Hetkel töötab EKA skulptuuri stuudio juhatajana. Alalooga on esinenud näituste ja performance´ite ning eksperimentaalkontsertidega Eestis, Põhja- ja Baltimaades, Saksamaal, Portugalis, Tšehhis, Venemaal, Šveitsis, Austrias, Prantsusmaal, USA-s, Austraalias.

Näitust toetab Eesti Kultuurkapital.
Näitus on avatud 11. detsembrini.

Lisainfo:
Urmo Teekivi
Tartu Kunstimaja produtsent
produtsent@kunstimaja.ee
511 0883

www.kunstimaja.ee
facebook.com/kunstimaja
Tartu Kunstimaja (Vanemuise 26) on avatud K–E 12.00–18.00. Näitused on tasuta.
Tartu Kunstimaja näitusetegevust toetavad Tartu Linnavalitsus ja Eesti Kultuurkapital.

Avalik seminar Eesti Kunstiakadeemias ja #FramedinBelarus töötuba “Kunst, käsi/töö ja afekt: naisajalugude dokumenteerimine ja maailmade loomine“.

Osalejad: #FramedinBelarus (Rufina Bazlova ja Sofia Tocar), Katrin Mayer, Mare Tralla

Diskussant: Katrin Kivimaa

Korraldajad Margaret Tali (Eesti Kunstiakadeemia) ja Ulrike Gerhardt (Potsdami ülikool)

Seminar on eelregistreerimisega siin

Käsi/töö on naasnud jõuliselt kaasaegsesse kunsti. Mitmed kunstnikud on leidnud oma väljendusvahendid just traditsioonilises meedias, mis nõuab tihti spetsiaalset väljaõpet ja selliseid oskusi, mida on põlvest põlve pikka aega edasi antud. Ometi kannavad need käelised esivanematelt päritud tehnikad endaga täiendavaid konnotatsioone, mis on seotud nende spirituaalse, kommunikatiivse, ökoloogilise, eksistentsiaalse aga ka majanduslike otstarvetega.

Käsitöö ja tekstiili valdkonnad on pikka aega olnud kunstiajaloos marginaliseeritud, kuigi nende tehnikate kasutamine pakub uusi võimalusi vastupanuks ja (alternatiivsete) maailmade loomiseks. Erinevates Ida-Euroopa riikides on 1960ndate lõpust kuni 1980ndate keskpaigani moodustatud tekstiilikunsti ümber kogukondi, mis on muutnud selle žanri eksperimentaalseks, progressiivseks ning kogukonda toetavaks praktikaks (Hock 2013). Feministlikud kunstiajaloolased on leidnud, et tikkimine ja teised sarnased praktikad on pakkunud naistele vahendeid vastupanuks, mille abil on proovile pandud nii kõrge ja madala vahelised piirid kunstis, kui ka soo ja klassisuhted ning nende põimumised identiteedi, rassi ja diasporaa mäluga (Parker 1984, Smith 2014, Plummer 2022)

Viimase kümnendi jooksul on tekstiili,  ja eeskätt tikkimise tehnikad teinud läbi uuestisünni. Need arengud kunstis sunnivad meid ümbermõtestama omavahel põimunud ja interdistsiplinaarseid kunsti, disaini, materiaalkultuuri ja käsitöö valdkondade seoseid. Käesolev avatud seminar toob kokku kahe kunstniku loomingu ja ühe kollektiivse käsitöö-aktivismi projekti. Selle käigus tutvustavad oma kogemusi ja loomingulist uurimustööd Mare Tralla(London/Tallinn), Katrin Mayer (Düsseldorf/ Berlin) ja Framed in Belarus (Rufina Bazlova ja Sofia Tocar, Praha), keskendudes naiste lugude ja nende materiaalse vormi omavahelistele suhtetele. Nad toovad esile kuidas käsi/tööd patriarhaalse korraldusega ühiskondades on pikka aega kasutatud alternatiivse kommunikatsiooni kanalina nii naiste õiguste eest võitlemise kui igapäevaraskuste vahendamise viisina. Kehastatud naiste lugusid võib mõista naiste ajaloona, mis on peidetud ja kodeeritud tehnikatesse ja mustritesse, mille kaudu kantakse edasi, elatakse ja muudetakse teadmisi ajaloost. Enamik sellistest sõnumitest on ometi jäänud kunstiajaloos tähelepanuta, mis on marginaliseerinud nii tekstiilikunsti kui traditsioonilisi tehnikaid vaatamata nende tugevale kontseptuaalsele ja episteemilisele baasile.

Seminari kesksed küsimused on: kuidas seletada tagasipöördumist traditsiooniliste ja põlvkondade vaheliste tehnikate juurde kaasaegsetes jälgimiskapitalismi ja diasporaa ühiskondades? Kuidas lubavad need dokumenteerida ja seostada erinevaid feministlikke võitlusi ning ühendada omavahel kaasaegset ja ajaloolist vastupanu? Seminari kontekstis uurivad kunstiajaloolased Margaret Tali (Tallinn) ja Ulrike Gerhardt (Potsdam) käsi/töö kui materiaalse töö ja uuesti interpreteeritava traditsiooni rolli ja selle viise väljendada seda, mida on keeruline kommunikeerida, sh rahvusvaheline solidaarsus, vastupanu aktid, vaimne tervis ja alternatiivsed maailma loomise praktikad.

26. novembril toimub koostöös Vabamu muuseumiga seminari raames ka rühmituse #FramedinBelarus töötuba.

Mare Tralla on eesti kväär-feministlik kunstnik ja aktivist, kes elab Londonis.

Katrin Mayer elab Berliinis ja tema lähenemine kunstnikuna toetub teadmiste arheoloogiale, mille käigus ta uurib kohalikke soopoliitilisi ajalugusid ja tõlgib need ruumilisse ja materiaalsesse vormi.

Rufina Bazlova on valgevene kunstnik, kes töötab traditsioonilise rahvatikandiga, et avada sotsiaalpoliitilisi teemasid.

Sofia Tocar on kuraator ja kultuurikorraldaja, kes töötab aktivistide koostöö projektidega ning dokumentaalfilmidega Kesk- ja Ida-Euroopas.

#FramedinBelarus on sotsiaalne kunsti projekt, mis pühendub poliitilistele vangidele Valgevenes, mida organiseerib kunstirühmitus Stitchit. Rühmituse Stitchit moodustavad kunstnik Rufina Bazlova ja kuraator Sofia Tocar, kes kaasavad oma tegevusse erinevaid kogukondi ja inimesi.

Katrin Kivimaa on kunstiajaloolane, kelle peamised uurimisvaldkonnad on feministlik kunstiajalugu, eesti moodne ja kaasaegne kunst, Eesti kunstiajaloo historiograafia, naiste kujutamine kunstis ja visuaalkultuuris.

Ulrike Gerhardt on visuaalkultuuri uurija, kelle fookuseks on kultuurilise mälu praktikad post-sotsialistlikus kunstis: samuti on ta üks feministliku videoplatvormi D’EST loojatest.

Margaret Tali on kunstiajaloolane ja kultuuriteoreetik, kelle uurimustöö tegeleb mälupoliitika, kunstimuuseumide ja keeruliste ajalugude kureerimisega. Ta on projekti „Vahendades keerulist ajalugu“ üks kuraatoritest.

Seminari korraldamist toetavad Euroopa Regionaalarengu Fond, Eesti Kunstiakadeemia ja Potsdami Ülikool.

Alates neljapäevast, 3. novembrist on ARS Showroom galeriis avatud Kaisa Maasiku isikunäitus „Inimkäsn ekraanide ajastul“. Uus projekt toob kokku laste poolt filmitud materjali, mille keskmes on lastele omane soov järgi teha kõike, mida nad näevad ja kuulevad. Näitus jääb avatuks 29. novembrini.

Näitusel kombineeritud materjali süžeevalikus on äratuntavad massimeedia, peavoolu filmi- ja muusikatööstuse mõjud. Nullindatest alates, kui salvestustehnika muutus kättesaadavamaks ka noortele, seda nii video-, veebi-, digikaamerate kui ka mobiiltelefonide kujul, on laste seas toimunud aktiivne nähtu taasetendamine. “Laste lõputu kujutlusvõime, siirus ja entusiasm teoses on vinged, kuid neid varjutab vägivald, mida paljudes stseenides etendatakse. Minu meelest peegeldavad lapsed ümbritsevat jäljendades hästi ühiskonnas laiemalt toimuvat,” lisab kunstnik.

Avatud E–R 12–18, sissepääs tasuta
NB! Näitus on erandkorras avatud kahel laupäeval: 19.11 ja 26.11 kl 13–16
ARS Showroom galerii
ARS kunstilinnak
Pärnu mnt 154
11317 Tallinn
www.arsfactory.ee

Lisainfo:

Kaisa Maasik
kaisamaasik@gmail.com
5396 2524

https://fb.me/e/9IVyk3ha4

Kanuti Gildi SAALis esietendub EKA installatsiooni- ja skulptuuriosakonna lõpetanud kunstniku ja kirjaniku Nele Tiidelepa lavastus “Lause lõppu jõudes oleme unustanud kust see algas”

14. novembril jõuab Püha Vaimu SAALi lavale Nele Tiidelepa lavastus “Lause lõppu jõudes oleme unustanud kust see algas”, mis valmib kümne noore kunstniku koostöös. Laval ja lava taga on etendajatest, kunstnikest, muusikutest ning kunstitöötajatest koosnev kollektiiv – Riin Maide, Gregor Kulla, Henri Särekanno, Ekke Janisk, Andreas Kübar, Ats Kruusing, Oliver Issak, Raul Markus Vaiksoo ja Leon Allik. 

Lavastuse keskmes on proov minevikke unustada ning selle võimatusest tingitud ängistus, kaoselisus, võõristus ja siirus. Samuti vaatleb lavastus, kuidas aja jooksul kujuneb välja kindel viis asjadest rääkimiseks – kasutatakse samu sõnu, lauseid ning intonatsiooni, kuni viimaks loo algne tähendus meelest ära läheb.

Grupi loomingulised teed on varasemaltki ristunud: “Lause lõppu jõudes oleme unustanud kust see algas” on mõtteline järg kahele Tiidelepa performance’ile, mis toimusid Ajuokse Avangaaris ning EKA galeriis etenduskunstide kobarprojekti “festival…showcase” osana. Tiidelepa sõnul ongi lavastuse alustala senistes koostöödes kehtestunud loominguline üksteisemõistmine ning ühised väärtused. Lisaks noorele eale ja aktiivsele tööle kultuurivaldkonnas ühendab neid lavastaja sõnul ka tugev põlvkonna- ja ajastutunnetus.

Lavastust on võimalik näha vaid seitsmel korral ning iga etendus on eelmisest veidi erinev. Tiidelepp selgitab valikut järgmiselt: “Iga mängukord lähtub prooviprotsessis tõusnud teemadest, kehtestatud struktuurist ja lähtepunktidest. See tähendab, et on võimalik minevikke ümber kirjutada ja loobuda eelmisel etendusel lausutud sõnadest. Igal õhtul sünnivad seosed uuesti.”

Nele Tiidelepp (1998) on kunstnik ja kirjanik, kelle praktika on ajendatud spontaansetest reaktsioonidest keskkonnale ja materjalidele. Tema teosed paiknevad teljel, mille kummaski otsas on vastuolulise loomuga meediumid: skulptuur ja tekst. Kusagil nende vahel, staatika ja kaalutu kujutlusvõime keskel ilmneb performance, mis keerab materjali ümber ja teeb nähtavaks minevikkude paljususe. Tiidelepp on avaldanud oma tekste erinevates kultuuriväljaannetes ning osalenud näitustel ja kultuurisündmustel Eestis, Belgias, Saksamaal, Itaalias, Šveitsis, Portugalis, Soomes ja Leedus.

Esietendus ja etendused toimuvad 14., 16., 18., 19., 22., 24. ja 25. novembril kell 19:30 Kanuti Gildi SAALis. Etendusele 16. novembril järgneb eestikeelne kunstnikuvestlus, mida viib läbi Urmas Lüüs, ning pärast 24. novembri etendust ingliskeelne vestlus, mida juhib Taavi Piibemann.

Lavastus: Nele Tiidelepp; esitus: Nele Tiidelepp, Riin Maide, Henri Särekanno, Gregor Kulla, Ats Kruusing, Andreas Kübar, Ekke Janisk; kunstnik: Riin Maide; dramaturgiline tugi: Oliver Issak; valgustaja: Leon Allik; koreograafia: Raul Markus Vaiksoo; projektijuht: Kaie Küünal; kaasproduktsioon: Kanuti Gildi SAAL, Nele Tiidelepp; toetus: Eesti Kultuurkapital.

Lisainfo: www.saal.ee

Kuidas sünnivad kunstiväljaanded ja oma kuvandit loovad/hoiavad? Kes neid teevad? Milline on nende (oodatud) publik? Kuidas autorite valik ja visuaalne identiteet kujunevad? EKA seekordne teaduskohvik arutab nende küsimuste üle KUNST.EE, Sirbi ja A Shade Colderi näitel – vestlusringis osalevad Kaarin Kivirähk, Andreas Trossek, Reet Varblane. Modereerib Kristina Jõekalda.