Avatud loeng: Eero Jürgenson “Esindusruum ja eksistents”

Sisearhitektuuri õppekava ja ruumikujunduse sessioonõppe (disain ja innovatsioon) ühisel algatusel ja kutsel esineb 22. aprillil EKA aulas loenguga sisearhitekt Eero Jürgenson.

Loeng seostub hiljutise näituse ‘’Ruumidiplomaatia. Eesti välisesinduste interjöörid’’ (august – oktoober 2023, Eesti Arhitektuurimuuseum) ideega, avades selle sisust, eesmärkidest ja järelpeegeldustest kerkinud ja täienenud teemaarendusi. Lisaks esindusinterjööri ja sümbolväärtusega ruumi tunnuste üldisemale vaatlusele annab Jürgenson võrdleva ülevaate Eesti mõisate ja saatkondade käekäigust ajaloo pöördelistel hetkedel, erilahendusega sisustuselementide ja kujutava kunsti kaasamisest Eesti saatkondade ja residentside interjöörides.

Loeng on avatud kõigile huvilistele.

Eero Jürgenson, Eesti Sisearhitektide Liidu asutajaliige, on koos Tiiu Truusi ja Pille Lausmäe-Lõokesega ’’Ruumidiplomaatia’’ näituse idee autoriks.

Melina Unterhauseri performance’i ja heli-installatsiooni esitlus “What if there is no place called home” 20. aprillil Keskpuuris 12.00–15.30.



“This I will only tell myself in confidence because it comes from a little part where I don’t go often and there is still a place for you. Come and sit next to my kitchen to hear a story of our past. Follow the unheard story of my grandfather.”

Performance toimub Inessa Saaritsa ja Liisa-Lota Jõelehe näituse “Enne kui ma unustan, tahaksin midagi südamelt saada” näituse raames Keskpuuri galeriis.

Performance’iga aktiveerib kunstnik installatsiooniruumi, kutsudes publikut ühiselt kodusest söömingust osa saama. Kunstnik seab küsimuse alla eri maade kultuuripärandid, otsides pärandite kattuvusi ja lahkhelisid.  Kuidas on elada nomaadina keskkonnas, mille kultuuriline taust on eelnevast täiesti erinev?

Melina Unterhauser huvitub üksikisikute ja rühmade kaasamisest ühiskonda. Eriti rituaalides, liikumistes ja erinevates poliitilistes süsteemides. Selleks töötab ta peamiselt installatsioonide ja performance’i meediumis, kombineerides taktiilseid materjale keha liikumisega.

Melina Unterhauser on Saksa kunstnik, kes elab Karlsruhes ja õpib hetkel vahetussemestril Eesti Kunstiakadeemias installatsiooni- ja skulptuuriosakonnas. Saksamaal on ta Ulla von Brandenburgi üliõpilane Karlsruhe Kaunite Kunstide Akadeemias. Ta on osalenud mitmetel grupinäitustel Saksamaal ja Itaalias.

Kell
12.00-14.30 heli-installatsioon ja toidu valmistamine

Kell 15.00 näituse külastajatega koos söömine

Teisipäeval, 16. aprillil 2024 kell 17.00 avatakse GÜ galeriis Maria Eriksoni isiknäitus „Udused aiad“. Näitus jääb lahti 3. maini 2024. 

You will find me if you want me in the garden.
Unless it’s pouring down with rain.(Einstürzende Neubauten, The Garden. Album Ende Neu, 1996.)

Trees stand for growth and life but also for stability and roots. People spend time amongst the trees to seek knowledge and integrity because this is where the spiritual and mundane are intertwined. I visit the trees to ask for advice or tell them about my grief.
(M. E.)

Näitus „Udused aiad“ vaatleb aeda kui hinge ja õnnetunde arhetüüpset kujundit selle mitmetähenduslikkuses. Aed kujutab endast nii vaimset kui ka füüsilist ruumi, kus otsida varjupaika ja ilu. Aed justkui pikendab kodust ruumi, samal ajal väljendades inimese tahet piiritleda loodust. Sellisena looduse mõõtmele pühendumisest otsitakse rahulolu, vabadusetunnet ning tervendavat energiat. Töö aias on võrreldav enesehoolega ning aia korrashoidmist ja kujundamist võib vaadelda kui üldinimlikku soovi hoida ja olla hoitud. Inimese unarusse jäetud kunagisest lopsakast aiast saab lagunemise sümbol, viidates samas visale loodusele, mis elupaiga lõpuks inimeselt üle võtab.

Aia eest hoolitsemisele sarnaneva tähelepanu ja tundlikkusega kanduvad kunstniku loomeprotsessi õrnad žestid paberile, luues ühtaegu unistava aiaruumi ja kujutades selle sama unelma haprat loomust. Kunstniku püüd kasvatada ja hoida nii tõelisi kui mõttelisi aedu mõjub inimloomuse allegooriana, mille püsivuse ja hetkelisuse metafooriks on aia kujund.

Kunstnik tänab: Eesti Vabagraafikute Ühendus, Lembe Ruben-Kangur, Liina Siib, Britta Benno, Kadri Toom, Naomi Nowak, Anna Viola Hallberg, Brynhild Seim, Jim Berggren, Marko Odar, Villem Säre, Mart Saarepuu, Björkö Konstnod,
EKA graafika

Näitust toetab Eesti Kultuurkapital.

Maria Erikson (1985) elab ja töötab Tallinnas ja Oslos. Tema kunstnikupraktika keskmes on isikliku kogemuse ja narratiivi uurimine läbi oskuste metodoloogia ja kunstitegemise protsessi, samuti keha(line) kogemus ning materjali enda kaduv loomus. Uutes ruumisituatsioonides täheldab ta nende suhete talletumist ja muutumise kulgu ajas ning sidusust üksteisega.

Maria Erikson õpetab graafikat Eesti Kunstiakadeemias ja Oslo Riiklikus Kunstiakadeemias Norras, varasemalt ka Helsingi Kunstiakadeemias Soomes. Erikson omandas vabade kunstide magistrikraadi graafika õppesuunal Helsingi Kunstiakadeemias ning on läbinud kaheaastase litograafia trükitehnoloogia õppe Tamarind Instituudis (NM, USA). Sellele eelnevalt õppis ta graafikakunsti Rootsis. Erikson on Eduard Wiiralti nimelise stipendiumi laureaat (2019), pälvinud Rootsi graafikute ühenduse stipendiumi (2017), Getfotsfondeni nimelise stipendiumi (2012), Eric Ericson nimelise stipendiumi (2012) ja kahel korral Ann-Margret Lindelli nimelise graafika preemia (2021, 2008, Rootsi). 2023. aastal tunnustas Eesti Vabagraafikute Ühendus Eriksoni Aasta graafiku tiitliga.

Hiljutisi näitusi: „Perspektiv på trykk“, Norske Grafikere galerii, Norra (2024); „Pindadest, piiridest, omaruumidest“, Raplamaa Kaasaegse Kunsti Keskus (2023). Isikunäitused „Pehme puudutus äärel“, Litograafia Muuseum, Rootsi; Ratamo galerii, Soome; Draakoni galerii, Tallinn (2023) ja „Märkmeid piiriruumist“, ARS Projektiruum, Tallinn (2022).

17. aprillil kell 18.00 avab EKA doktorant Maria Kapajeva isiknäituse „Kuula minu karjumist, kuule nende unistusi“ Draakoni galeriis.

Näitus on avatud 11. maini 2024.

Maria Kapajeva näitus „Kuula minu karjumist, kuule nende unistusi“ on sügavalt mõjutatud Draakoni galerii asukohast Vene saatkonna vastas Tallinna vanalinnas. Olles sel viisil positsioneerunud, on Kapajeva eesmärk edendada nüansirikkamat dialoogi Ukrainas käimasoleva sõja üle, mis on viinud pideva kokkupuuteni piinavate vaatepiltidega.
Seeläbi on toimumas desensibiliseerimise protsess, mis muudab meid vägivalla suhtes päev-päevalt immuunsemaks. Vägivalla suhtes, millega seisavad silmitsi need inimesed, kes ikka veel Ukrainas igapäevaselt enda elu eest võitlevad. Keerukad detailid, nüansid ja isiklikud narratiivid on taandunud hõlpsasti jagatavaks sisuks, mis läbib vilksamisi meie ekraanid enne kui hajub hämarusse.
Näitusele valitud ning selle jaoks loodud kunstiteosed lähtuvad soovist pakkuda platvormi Ukrainast põgenenute isiklikele lugudele. Aga ka kunstniku vajadusest väljendada ja vaadelda allasurutud viha käimasoleva sõja suhtes. Sellel näitusel pole kujutisi sõjast. Selle asemel asetatakse vaataja ette teosed, mis vajavad kogemiseks aega – et lugeda, kuulata ja tõeliselt kuulda. Need kunstiteosed võimaldavad meil uurida rõhuja keelt, kus näiliselt positiivse retoorika taga varitsevad imperialistlikud ambitsioonid. Kohtame intiimseid lugusid meeleheitest ja hävingust, aga samas ka lootusest ja kaastundest. See on teekond läbi emotsioonide tulva, mis lõppeb katarsises, vabastades sügavale sisemusse kogunenud viha.

Maria Kapajeva, olles Nõukogude Liidus sündinud, iseseisvas Eestis üles kasvanud ja Suurbritannias hariduse saanud, on sattunud tahtmatult „Teise“ positsiooni. See seisukoht, mille ta on omaks võtnud ja asetanud oma loomingu nurgakiviks, on suunanud teda uurima kultuurilise identiteedi ja sooküsimuste mitmekülgset spektrit ajaloolises ja kaasaegses kontekstis. Kasutades erinevaid meediume – sealhulgas videot, fotograafiat, tekstiili ja installatsioone – toob ta esile ainese, mis sageli tähelepanuta jäetakse või on tõrjutud perifeersesse nägemisvälja.

www.mariakapajeva.com

Disainer: Kersti Heile
Installatsioon: Hans-Otto Ojaste ja Valge Kuup.

Kunstnik tänab: Lena, Sasha ja perekond, Polina Kuznietsova, Alena Kapajeva, Inese Strupule, Kateryna Popkova, Hilda Vaike, Gulya Sultanova, Nastassia, Alia, Elizaveta Klepikova, Aditi S Sharma, Jacobina de Rivera, Annika von Hausswolff, Redi Koobak, Irina Andrushko, Aljona Tubaleva, Mari Volens, Valge Kuup ja Aksel Haagensen, Kersti Heile, Jake Sheperd ja Draakoni galerii meeskond.

Näitust toetab Eesti Kultuurkapital.

Näituseid Draakoni galeriis toetavad Eesti Kultuurkapital, Eesti Kultuuriministeerium ja
Liviko AS.

2023. aastal möödus 25 aastat EKA fotograafia eriala bakalaureuseõppe algusest Eesti Kunstiakadeemias.

Sel puhul ootame Sind peole, mis toimub 19. aprillil algusega kell 19.00 baaris Botik (Põhjala tehas, Marati 5a, Tallinn).

Kava:

19:00 Uksed
19:30 Professor Marge Monko tervituskõne
20:00 Viktoriin – võistkondade registreerimine kohapeal
21:00 Kristjan Glück
21:30 Tort

DJ-d

Ahto Külvet (Psühhoteek)
Elisa Margot Winters
Charlotte Chapuis
Taavet Kirja

Jälgi fotograafia osakonna tegemisi:

FB: EKA Fotograafia
IG: @eka_fotograafia

Näitus avatakse 18. aprillil kell 18.00 koos Keithy Kuuspu performance’iga. Sophie Durand on näituse jaoks koostanud Katariinile ja tema Nälkjatele uue lühitekstide seeria.

Näitus on avatud N-T 11.00-18.00 14. maini 2024.

Katariin Mudisti näitusel “Nälkjad nagu meie” vallutavad galeriiruumi enam kui kolmsada viimase kolme aasta jooksul valminud keraamilist Nälkjat. Tuginedes arusaamale, et vastikus- ja atraktiivsustunne eksisteerivad kõrvuti, on savist vormitud harjumuspäraselt pigem ebameeldivust tekitavad olendid millekski esteetiliseks, vahest isegi erootiliseks.

Nälkjatele eriomase uljusega skulptuurid on valminud Katariini loometöös samaaegselt pühendunud materjali uurimisega protsessides nagu müüriladumine, nimekirjade koostamine või materjalide kogumine.

Iga Nälkjas oma peenete detailide ja individuaalsusega tähistab perioode elatud kogemustest. Nälkjad on enese-määratletud ja olemuslikult seotud oma loojaga; käsitsi tehtud kunstiteosed, mis loovad iseenda konteksti: omaette maailma. See uus installatsioon annab vaatajale võimaluse heita pilk sellesse maailma ning kujutleda lugusid, mida see endas peidab.

Need lood võivad alguse saada Katariinist ja lõppeda Nälkjatega või vastupidi või hoopis mõlematpidi või üldse mitte kumbagipidi. Nälkjad on puudutuse väljendus, minevikus olev paitus, tegevus, mida enam ei eksisteeri. Puudutusest alles jäänud Nälkjas on ühtlasi selle ainsaks tõendiks. Nii võib nende loomisprotsess paista eraldiseisvana Nälkjate praegusest olekust, jättes meid küsimusega:  mis nad on?

Katariin Mudistile (1994) meeldivad, kuid samas ei meeldi nälkjad. Oma töödes uurib ta inimlikkuse eri tahke ja ilmnemisviise meie sotsiaalses maailmas. Hetkel õpib ta EKA Taidestuudiumi magistrantuuris, otsides ühist keelt visuaalse ja materjalikeskse kunstipraktika vahel. Aastal 2022 lõpetas ta EKA Kaasaegse Kunsti magistrantuuri ning 2018 Tartu Kõrgema Kunstikooli Meedia- ja Reklaamidisaini eriala. Oma õpingute ajal on ta olnud külalisõppejõud KASK ja Moholy-Nagy ülikoolides. Katariin on EVÜ, ENKKL ja EKLi liige.

Näituse meeskond:
Näituse tekstid: Sophie Durand
Näituse kujundus ja poduktsiooniabi: Alden Jõgisuu
Performance: Keithy Kuuspu

Kunstnik tänab: EKA Keraamika osakond, KASK & Conservatorium, Laura de Jaeger, Johanna Mudist, Alan Voodla, Eva Nava, Terje and Taaniel Mudist, Mathias Väärsi, Joosep Kivimäe, Liisa-Lota Jõeleht, Elmo Ant, Riin Alatalu, Raivo Kuusik, Anne Eelmere ja paljusid teisi.

Näitust toetavad Eesti Kultuurkapital, Põhjala ning Punch Drinks.

Eesti Kunstiakadeemia fassaadi hakkab ilmestama Pille-Riin Valki teos „Hetkede hõng“. Olete oodatud teose avamisele neljapäeval, 18. aprillil kell 18.00 Kotzebue tänavale.

Autor on enda loomingut kirjeldanud järgmiselt: „Minu eesmärk on edasi anda soojuse ja siiruse, samas värskuse ja kaasaegsuse tunnet, pakkuda äratundmisrõõmu ja anda võimalus nostalgitsemiseks. Uus teos on inspireeritud detailidest, mida olen märganud ja ammutanud end ümbritsevast keskkonnast ning tõlgendanud enese keelde. Töö keskendub üksteise hoidmisele ja olemasolemise rütmile.“

Pille Riin Valk on Tallinnas tegutsev graafiline disainer ja kunstnik. Ta õpib 2020. aastast Eesti Kunstiakadeemias graafilise disaini osakonnas. Lisaks on ta õppinud Balti Filmi-ja Meediakoolis integreeritud kunsti, muusika ja multimeedia erialal ning täiendanud end Meediakunsti- ja Disainikoolis (ESMAD) Portugalis. Pille-Riin Valki huvitavad looduses olevad nähtused, isetekkinud detailid ja mustrid, läbivaks motiiviks on nende tõlgendamine digitaalkeelde ning seejärel füüsiliseks objektiks loomine, mis püüab säilitada virtuaalkeskkonnale omast esteetikat. 2021. aastast on Pille-Riin Valk teostanud mitmeid kujundusi kaasaegse kunsti näitustele. 2022. aastast on ta osalenud kunstinäitustel ning 2023. aastal sooritas ta praktika WWW stuudios.

Avamisjookidega varustab Punch Club.

EKA Arhitektuuriteaduskonna Avatud Loengute sari toimub 2024. kevadel üldpealkirjaga Unlearning.

18. aprillil astub EKA aulas lavale Henriette Steiner loenguga “Kopenhaagen enne “elamisväärset linna”: postmodernistlik linnaareng majanduslanguse aegu.” / Before Copenhagen was “Livable”: Postmodernist Urban Development in a Time of Economic Downturn.

Teemapealkirja Unlearning on eesti keeles raske sõnastada, kuna meil otsene termin puudub – see on ümberõppimine vana unustades, õppimisele vastandsuunaline tegevus, omandatu teadlik unustamine.

Kevadise loengusarja kuraator, urbanistika professor Maros Krivy avab teemat järgmiselt:

“Unlearning idee haakub väärtuste, kujutluste ja teadmiste süsteemidega, mis kujundavad tänapäeva arhitektuuri ja urbanismi valdkondi. Näiteks kirjandusteadlase ja kriitiku Gayatri Spivaki sõnul ei puuduta õpitust loobumine, õpitu teadlik unustamine mitte ainult seda, mida öeldakse, vaid ka seda, mida ideoloogilise formatsiooni osana ei öelda. Tänapäeva üldine surve on muuta disain eliidi huvidele alluvast valdkonnast kõikehõlmavaks interdistsiplinaarseks praktikaks, mis suudab reageerida erinevatele sotsiaalsetele ja keskkonnaalastele vajadustele. Unlearning ei ole unustamine, vaid aktiivne protsess, mille käigus lahatakse oletusi ja eeldusi, mis kujundavad arhitektuuri- ja urbanistlikku praktikat maailma eri paigus.”

Henriette Steiner tutvustab oma loengut nõnda: “Vaatamata näidete vähesusele, stiili- ja planeerimisveidrustele, halvale ehituskvaliteedile ja toonase ehituspärandi tänasele stigmatiseeritusele, on Kopenhaageni postmodernistlik ehituspärand Taani heaoluarhitektuuri lahutamatu osa. Kopenhaageni postmodernistlikku arengut on kritiseeritud suuresti valedel põhjustel ning see periood võib pakkuda väga huvitavaid alternatiivseid nägemusi. Pakun välja diferentseeritud arhitektuurikäsitluse muutuste ajast, mil anonüümsest ja mahajäänud Kopenhaagenist kujunes jõuka, ent samas ka elamisväärse linnakeskuse tänane musternäide.” 

Henriette Steiner on Kopenhaageni ülikooli dotsent ja osakonnajuhataja. Tal on doktorikraad arhitektuuriajaloos ja -filosoofias (Cambridge’i Ülikool) ning tema peamiseks huviks on õiglus ning arhitektuuri ja linnalise arengu mitmekesisus, mida ta uurib sageli feministlike kirjandusrühmituste põhjal. Steineri viimaste raamatute hulka kuuluvad Tower to Tower (koos Kristin Veeliga, MIT Press, 2020), Touch in the Time of Corona (koos Kristin Veeliga, De Gruyter, 2021) ja Untold Stories (koos Jannie Bendseni ja Svava Riestoga, Strandberg Publishing, 2023).

Avatud loengute sarja raames esitleb EKA arhitektuuriteaduskond igal õppeaastal kümmekonda valdkonna ainulaadset praktikut ja hinnatud teoreetikut. Loengud on mõeldud kõikidele erialadele, mitte ainult arhitektuurivaldkonna üliõpilastele ja professionaalidele.

Kõik loengud toimuvad neljapäeviti kell 18.00 EKA peaauditooriumis Põhja pst 7. Kõik loengud on inglise keeles ja tasuta.

Loengusarja veebilehel www.avatudloengud.ee on tehtud mugavaks nii uute loengute info kui ka juba toimunud loengute videote vaatamine ja esinejatega tutvumine.

Loengusarja toetab Eesti Kultuurkapital.

Kevadloengute ajakava

14. märts kl 18.00 Jess Myers (arhitekt, Syracuse University)

4. aprill kl 18.00 Oulimata Gueye (kuraator, Pariis)

18. aprill kl 18.00 Henriette Steiner (arhitektuuriajaloolane, Copenhagen University)

2. mai kl 18.00 Lara Almárcegui (kunstnik, Rotterdam)