Professori kleidid: intervjuu Hilkka Hiiopiga

Professor Hilkka Hiiopi kleidid. Foto: Hilkka Hiiop

Jäise jaanuarikuu viimasel reedel oli igati paslik süveneda suvistesse kleitidesse. Selle võimaluse pakkusid meile peagi tänavuse aasta Turismimessile siirduvad „Professori kleidid“ mida käisime uurimas Naked Islandi konserveerimisstuudios.

Professori kleidid on sündinud mahukate, Eestis ja maailmas pärjatud kunsti- ja kultuurimälestiste konserveerimisprojektide tulemusena. Spontaanselt sündinud kleidid on unikaalsed ainueksemplarid, mis on valminud vastava uurimisprojekti välireklaami kangastest. Uurisime sellele humoorikale mõttele tulnud EKA muinsuskaitse ja konserveerimise osakonna professor Hilkka Hiiopilt, kuidas need kleidid valminud on.

Millest sündis idee panna sellised suurprojektid kleitidesse?

Konserveerimine kui sõna viitab konservatiivsusele, kuid selle ümber saab luua tohutu loomingulise maailma. Minu arvates on ülioluline osata kasutada meie eriala loomingulist potentsiaali. Selle kaudu saab palju jõulisemalt luua kuvandit meie erialast ka avalikkusele . Samas on see pigem selline huumorivõtmes taaskasutus. 

Näituste tarbeks toodetakse palju igasuguseid esemeid, mis projekti lõppedes jäävad lihtsalt üle. Inimesed on vaeva näinud, ilusaid asju teinud, kuidagi kahju oleks neid lihtsalt  ära visata. Pärast “Simson ja Deliila” restaureerimis- ja uurimisprojekti tuli mõte teha selle näituse väliplagudest kleidid. Esimesed kleidid on väga lihtsad, ülevalt kokku köidetud. Kandsime neid uurimustöö tutvustamisel koos Merike Kallasega muinsuskaitse kevadkonverentsil. 

Teine kostüüm valmis pärast Bosch & Bruegel projekti. Selle seelikul ja pluusil on kujutatud uuritud maalide fragmente erinevate valgusrežiimide all: infrapuna-, ultraviolett-, röntgen- ja tavavalguses. Projekt sai Muuseumiroti  ja nii võtsimegi selle kostüümiga tunnustuse vastu.

Rode altari puhul olid projekti liikmed kõik ühes mõõtkavas ning selle kleidiga on käidud rahvusvahelistel konverentsidel ja võetud vastu ka Europa Nostra jt  auhinnad.

 

Kuidas kleidid valmivad, kes neid õmbleb?

Kui esimesed “Simson ja Deliila” kleidid olid lihtsakoelised, siis järgmised on teinud EKA kunstikultuuri teaduskonna õppespetsialist Pille Teppan, üks parimaid õmblejaid. Nii me olemegi neid valmistanud – mina annan mõtteid ja tema kavandab ja õmbleb. Sellega ei kaasne teadlikku disainiprotsessi, kõik juhtub pigem spontaanselt. Enamasti on terve plagu ära kasutatud. Me võtame materjali kätte ja vaatame, mismoodisee visuaalis kõige paremini töötab. 

 

Mida need kleidid teie enda jaoks tähendavad? Mis tunne on neid kleite kanda?

Need kleidid on lihtsalt nii ägedad. Projektid on ajutised, kuid kleidid talletavad nende olulisuse ka edaspidiseks. Projektide näitused on rännanud koos välireklaamiga, seega on kleitidesse talletunud nii projekti lugu kui kangaste elukaar. Üks asi on anda projektist välja raamat, mis on selline klassikaline viis, kuid vahel on lahe teha ka huumoriga asju. 

Kleite on tore kanda! Pean tunnistama, et juba see kangas on nii mõnus. Sellised asjad inspireerivad ka teemast rääkima. Keegi küsib kleidi kohta ja siis on jälle võimalus jutustada kõikidest projektidest. 

 

Kus sellised omanäolised riideesemed kasutust leiavad?

No tööle vist nendega päris ei lähe, need on selle jaoks liiga pidulikud. Seetõttu mõtlesimegi teha Rüütelkonna projektist lihtsama kitli – näiteks hakkad restaureerima ja paned kitli selga. Teisi kleite on küll kasutatud palju, kuid siiski pigem asjakohastel sündmustel – auhinnatseremooniatel, konverentsidel ja EKA pidudel. 

 

Kas kleite märgatakse? Milline on olnud tagasiside?

Kleite tõepoolest pannakse tähele, eriti kui neid kanda õiges kontekstis. Need on nii märgilised kleidid, kõigile on meeldinud. Europa Nostra auhinda vastu võttes kandsin Rode altari kleiti, mis sai ootamatult suure tähelepanu osaliseks. Lisaks Europa Nostrale sai Niguliste Rode altari projekt ka Rahvusvahelise Konserveerimise Instituudi (IIC) auhinna Hispaanias. Uurimistööd läks kleiti kandes esitlema projekti liige, meie vilistlane  Kaisa-Piia Pedajas. Juba ennem Kaisa-Piia ettekannet saatsid tuttavad mulle sõnumeid, et kui äge projekti kleit ja selle kandja. 

Väga tihti küsitakse, kust neid kleite osta saab. Eeldatakse, et need on müügiartiklid. Samas ei ole plaani neid tootma hakata. Senikaua, kui kleitide tegemine on spontaanne, on see võluv, aga kui peaks hakkama toodet arendama, rikuks see kogu asja ära.

Siinkohal täname garderoobi omanikku kleitide hingeelu valgustamast ja kui edaspidi mõne muuseumi ees näituse väliplagu ikka tuules valjult loperdab, tasub tähelepanelik olla – võibolla on konservaatorid  sellest varsti oma järgmise kleidi teinud. Juba valmis tehtud kleite saab aga näha 8.-10. veebruaril toimuval turismimessil Eesti Näituste messikeskuse Sinises baaris. 

Intervjuurisid Getter Zirel ja Anu Koppel

Jaga sõpradega:

Postitas Andres Lõo
Viimati muudetud