Keelekohvik Viru vanglas. Disain: Kelli Puusepp ja Ljudmila Funika-Müür. Foto: Evert Palmets
2025. aasta juuni seisuga on Eesti vanglates kokku 898 muu emakeelega kinnipeetavat (56% kõigist kinnipeetavatest). Kõik nad vabanevad ühel hetkel ning naasevad tagasi ühiskonda, kus eesti keele oskus on võtmetähtsusega tööturule sisenemisel ja igapäevases sotsiaalses suhtluses. Alates eelmise aasta lõpust on muu emakeelega kinnipeetavatel võimalus riigikeelt õppida ka keelekohvikutes.
Keelekohvikud on vabamas vormis suhtlusõppe paigad, kus kinnipeetavad saavad harjutada eesti keeles rääkimist toetavas ja pingevabas õhkkonnas. See loob võimaluse keelt õppida ka neile, kes ei saa osaleda täispikal tasemekursusel ning kes tunnevad, et kõige rohkem vajavad nad tuge suhtluskeele arendamisel.
Enamik vanglaruume ei toeta aga suhtluspõhist õpet – neid iseloomustavad ühetoonilised tühjad seinad, jäik mööbel ja kõle atmosfäär. Samas on keeleõpe üks olulisemaid oskusi, mida vangistuse ajal arendada. Kui ruum ei toeta õppimist, on osalejate motivatsiooni raske hoida. Näiteks akustiliselt ebamugavad ruumid, kus kõne kajab või kus tuleb rääkida valjult, ei soodusta loomulikku suhtlust. Vastupidiselt toetab hubane ja valgusküllane keskkond suhtluskeele õppimist, muutes kogemuse positiivsemaks ja tulemuslikumaks.
Disain sündis koostöös Eesti Kunstiakadeemiaga
Vanglakeskkond on unikaalne – seal kehtivad ranged turvanõuded ning seetõttu on väga oluline tihe ja usalduslik koostöö disainerite ja vangla esindajate vahel. Tartu, Viru ja Tallinna vanglate keelekohvikute sisekujundus sündis Eesti Kunstiakadeemia ja Vanglateenistuse koostöös. Sisearhitektuuri osakond korraldas selleks eraldi kursuse, mida juhendasid Ljudmila Funika-Müür ja Kelli Puusepp. Õppetööst võtsid osa ka mitmete teiste erialade tudengid. Kursuse jooksul tuli tudengitel grupitööna välja töötada kontseptuaalne disainilahendus ühele keelekohvikule. Tudengite eriilmelised ideed sidusid hiljem üheks tervikuks kokku juhendajad, kes viisid projekti lõpplahenduseni.
Eesmärk oli kujundada ruumid, mis toetavad õppimist, turvatunnet ja osalust. Disaini lähtekoht on inimesele mõeldud ruum – värvipalett on rahulik ja loodusest inspireeritud, materjalid taaskasutatud. Ruumis kasutatakse tekstiile, taimi, sooja
valgust ja koduse tunde loovaid detaile, mis aitavad kaasa keskendumisele ja loovale eneseväljendusele.
Osad mööbliesemed ja sisekujunduselemendid valmistasid kinnipeetavad ise, mis tugevdab seotust ja osalust loodava keskkonnaga. Sümboolne osa disainis oli rahvusmustrite kasutamine – näiteks kaheksakand kui tasakaalu ja kaitse sümbol. Need elemendid loovad visuaalse sideme kultuurilise kuuluvusega ja annavad ruumile tähenduslikkuse.
Keeleõppe klass enne:
Foto autor: Vanglateenistus.
Pärast:
Foto autor: Evert Palmets
Rahvusvahelised näited toetavad lähenemist
Erinevad rahvusvahelised uuringud kinnitavad, et füüsiline keskkond mõjutab oluliselt õppimise edukust, keskendumisvõimet ja vaimset heaolu. Disainil on seega oluline roll, kuid seda saab ellu viia ainult valdkondadeüleses koostöös. Vangla esmaseks ülesandeks on tagada kõigi seal viibivate inimeste turvalisus ning ruumide disainimisel peab sellega arvestama.
Nii on Norra vanglate praktika, kus haridusruumid on avarad ja hubased näidanud, et selline keskkond vähendab stressi ja suurendab õppimisele pühendumist. Üks paremini tuntud on Haldeni vangla Norras.
Haldenis liiguvad kinnipeetavad päeva jooksul oma eluruumi, töö, õppimise ja vaba ja alade vahel, mis aitab säilitada sidet tavapärase elurütmiga. Autor: Erik Arkitekter.
Rahvusvaheline teaduskirjandus kinnitab samuti, et rahustavad ja heledad toonid, looduslähedased materjalid ning tavamööbel loovad keskkonna, mis soodustab turvatunnet ja sotsiaalset kaasatust (Prison Design: How Architecture Can Help Restore the Humanity Lost in Correctional Facilities).
Heaks näiteks sellisest lähenemisest on Taani vanglasüsteemi normaliseerimispõhimõte, mis ei ole pelgalt teoreetiline ideaal, vaid praktiline disainialus, mis mõjutab iga vanglaprojekti. Selle eesmärk on kujundada ruumid, kus kinnipeetavad saavad kogeda struktureeritud, kuid inimväärset elukorraldust, mis peegeldab elu rütme väljaspool vanglamüüre. See saavutatakse keskkonnaga, mis toetab igapäevaseid tegevusi – tööd, haridust, kogukondlikkust, privaatsust, vaba aega ja iseseisvat toimetulekut (The Danish approach: How architecture can promote normalisation – JUSTICE TRENDS Magazine).
Kinnipeetavad tagasiside loodud ruumidele on positiivne
Ka Eesti kinnipeetavad on tagasisides rõhutanud keelekohvikute ruumide positiivset mõju suhtlusele ja keele praktiseerimisele.
“Samasugune mööbel nagu kodus.”
“Siin olles unustan korraks ära, et olen vanglas.”
“Siin ruumis tunnen end vabamalt, kui teistes ruumides, saan vabalt suhelda.”
Need on vaid mõned näited kinnipeetavate endi tagasisidest. Nad hindavad võimalust viibida keskkonnas, mis erineb tavapärasest elu-olust vanglas.
Kokkuvõtvalt kinnitab tänapäevane teadus ja valdkondadeülene koostöö, et hästi kujundatud füüsiline keskkond toetab õppimist, vaimset tervist ja sotsiaalset arengut ka vanglates. Kui ruum vähendab stressi ja soodustab turvatunnet, saab inimene keskenduda enesearengule. See on kulutõhus viis inimväärikuse hoidmiseks ja ühiskonda naasmise toetamiseks.
Läbiviidud tegevused on kaasrahastatud Euroopa Sotsiaalfond+ projektist „Kinnipeetavate keeleõpe ja lõimumistegevused“. Vanglate keelekohvikud viidi ellu Eesti Integratsiooni Sihtasutuse (INSA) metoodilise juhendi alusel ning nende ettevalmistamisel tegi Vanglateenistus tihedat koostööd INSAga.
Teate koostasid Justiits- ja Digiministeeriumi projektijuht Elis Maria Oldekop ja EKA sisearhitektuuri osakonna külalislektor Gregor Taul.