Villem Raami preemia pälvis kunstiajaloolane dr Anneli Randla. Foto: Rauno Volmar
Eile anti Niguliste muuseumis kunstiajaloolase Villem Raami 115. sünniaastapäeva puhul üle Villem Raami nimeline preemia, mille pälvis kunstiajaloolane dr Anneli Randla. Auhinnaga tunnustatakse silmapaistvat panust Eesti kunstiajalukku ja muinsuskaitsesse.
Villem Raami preemiat annavad välja Eesti Rahvuskultuuri Fondi Villem Raami allfond koostöös Eesti Muinsuskaitse Seltsi ja Raami perekonnaga. Varasemate laureaatide seas on olnud Kaur Alttoa, Kersti Markus, Anu Mänd, Villu Kadakas ja Merike Kurisoo. Tänavu pälvis preemia kunstiajaloolane dr Anneli Randla.
Anneli Randlas on koondunud keskaja kunsti uurija, õpetaja, muinsuskaitsja ja eriala hoidja rollid – täpselt need, mis olid kõige ilmekamalt esindatud ka Villem Raamis, annavad korraldajad teada pressiteate vahendusel. Randla on olnud teadlane muuseumis ja akadeemias, aktiivne muinsuskaitsja, mitmete dissertatsioonide juhendaja, väliuuringute eestvedaja ning paljude raamatute ja artiklite autor, koostaja ja toimetaja. Tema doktoritöö Cambridge’i Ülikoolis käsitles kloostriarhitektuuri.
Peamiselt keskaja uurijana on ta keskendunud Eesti ja Põhja-Euroopa sakraalarhitektuuri ja – kunsti pärandile ning muinsuskaitse ajaloole ja tänapäevale. Õpetajana on Anneli Randla seotud Eesti Kunstiakadeemiaga juba alates 1999. aastast ning on olnud kunstikultuuri teaduskonna dekaan, praegu juhib ta muinsuskaitse ja konserveerimise osakonda. Tema juhendatud tudengipraktikad on tõid uue valguse Eesti kirikute maalingutele ning mõjutasid oluliselt arusaama meie vanema sakraalkunsti kujunemisest.
Randla on mitmete uurimisprojektide ja väljaannete taga, sealhulgas Eesti kirikute ja nende sisustuse sarjade juures. Tema toetus ja suunamine on olnud hindamatuks toeks mitmele põlvkonnale uurijatele ja autoritele. Anneli Randla töö seob põlvkondi, viib edasi tema õpetajate ja nende eelkjate pärandit ning kujundab uut kunstiteadlaste ja muinsuskaitsjate põlvkonda.
Mõjukas kunstiajaloolane
Villem Raam (1910–1996) oli 20. sajandi üks mõjukamaid Eesti kunstiajaloolasi ja muinsuskaitsjaid. Enne Teist maailmasõda avaldas ta mitmeid artikleid ja uurimusi Eesti arhitektuuri ja kujutava kunsti teemadel ning tema esimene monograafia „Kr. J. Petersoni ja Fr. R. Faehlmanni ikonograafia“ ilmus 1941. aastal. Samal ajal tegeles ta põhjalikult Padise kloostri konserveerimise ja keskaja arhitektuuri uurimisega – töö, mis sai temalt ka teadusliku käsitluse. 1940. aastal nimetati ta Eesti Kunstimuuseumi direktoriks, kuid 1941. aastal arreteeriti ta Nõukogude võimu poolt ja ta veetis 15 aastat vangistuses.
Pärast vabanemist 1956. aastal jätkus tema elutöö restauraatorina ning teadlasena, keskendudes keskaegse sakraalarhitektuuri uurimisele ja säilitamisele: Pirita klooster, Padise, Tallinna kirikud jpt. Samal ajal avaldas ta artikleid ka kujutava kunsti ja ikonograafia valdkonnas. Raami teadustööd iseloomustas erakordne põhjalikkus ja esteetiline tundlikkus, tema eetiline selgroog ja inimlik väärikus jäid muutumatuks ka kõige keerulisemates oludes.
Kõigile osalejatele kingiti värskelt ilmunud trükis: kunstiteadlane Jüri Haini uurimus „Villem Raam kunstikriitiku ja kunstiteadlasena“, mis avab Raami vähem tuntud rolli kaasaegse kunsti kommenteerijana ning ideoloogiliste kompromisside ajastul.
Allikas: EPL