Kaupunginteatteri Pasila black-box teater, Helsingi
Algus k.p.:
20.04.2023
Lõpp k.p.:
10.05.2023
EKA stsenograafia professor Ene-Liis Semper tegi Helsinkis sealsete Teatriakadeemia lõpetajatega kohaliku Linnateatri (Kaupunginteatteri) Pasila black-box teatris projekti “Nimeta”.
Lavastaja assistendina lõid kaasa EKA stsenograafia tudengid Anita Kremm ja Liisamari Viik.
Lavastuse helilooja on Jakob Juhkam.
Tegemist originaallavastusega, mis Enel-Liis Semperi sõnul on teatud määral järjeks lavastusele “72 päeva”. Sarnasus seisneb selles, et töötati piltidega ja materjal ei sisalda verbaalset dialoogi.
Etendus “Nimeta” kestab umbes 1 ja 3/4 tundi, mis garanteerib autori sõnul Helsingist viimase laevaga Tallinna naasemise.
Etendust kaua ei mängita, sest “Nimeta” on diplomilavastus.
Lavastajatekst:
Aastate jooksul olen avastanud, et mind tõmbavad enamasti asjad, mis mingil põhjusel keelduvad nime panemast. Need asjad on minu jaoks huvitavad, sest nad keelduvad täielikult kirjeldamast või on liiga erilised või abstraktsed või ilmsed, et neid sõnadega tabada. Kunstnikuna on minu eesmärk tuua need nimetud hetked lavale ilma igasuguse selgituseta, nii nagu nad on, et inimesed saaksid neid kogeda nii nagu mina. Ootan huviga, kas ja kuidas teised neid hetki vastu võtavad ja tõlgendavad.
Minu jaoks peab esituskompositsioon vältima lineaarsust ja aja loomuliku kulgemise tunnet. Seetõttu kogun kokku fotograafiast, maalidest ja tardunud poosidest töömaterjali ning panen need siis erinevatel veidratel viisidel kokku, mis oma veidrusest hoolimata meenutavad mulle elu selle tooruses. Need nimetamata hetked, mille loon, tuletavad mulle meelde meie tegelikku seisundit inimestena. Mina kui subjekt eksisteerin lõputute lugude seas, mis juhtuvad samaaegselt praeguses hetkes. Lisaks minu subjektiivsetele piiratud vaatenurkadele ja pidevale pingutusele taandada elu millekski, mida saan loota mõtestada, ilmnevad kõik eksistentsi hetked äärmiselt veidrates, absurdsetes sügavalt puudutavates kujundites.
Reaalsus, mida ma otsin, on sageli valdav ja arusaamatu, kuid tekitab minus (ja loodetavasti ka publikus) tingimusteta empaatia, mis võib viia mind meditatiivsesse seisundisse, kus reaalsus ja selle muljed muutuvad mingil moel kättesaadavaks.