Näitused

Teadusprojekti “Monumendi uued raamid – Tehumardi” arutelu Eesti Kunstiakadeemias 

7. mail kell 18.00 kutsub EKA muinsuskaitse ja konserveerimise ning EKA installatsiooni ja skulptuuri osakond teadusprojekti “Monumendi uued raamid” (MUR) Tehumardi monumendi teemalisele arutelule ruumis D-412, EKAs. 

Arutelu austab oma kohaloluga monumendi autor Riho Kuld, kes räägib monumendi sündimise tagapõhja,  kommenteerides toonast mäluskulptuuride zeitgeisti. 

Õhtut juhib Anu Soojärv. Monumenti kaasajastavaid kavandeid esitleb Kirke Kangro. 

Lähemalt monumendist ja arutelust. 

Eesti Kunstiakadeemia ning Tallinna Ülikooli uus teadusprojekt “Monumendi uued raamid” uurib, kuidas tegeleda keerulise pärandiga, luues avalikus ruumis samal ajal nii uusi kvaliteete kui säilitada vastuolulise pärandi oluline roll ajaloo kandjana. Projekti esimeseks juhtumiuuringuks on Tehumardi memoriaal Saaremaal. 

Tehumardi öölahingule pühendatud mälestussammas valmis skulptorite Riho Kulla ning Matti Variku ja arhitekt Allan Murdmaa ühisloominguna 1966. aastal, samba kõrval paiknev vennaskalmistu rajati 1975. Tehumardi mälestusväli kerkis avalikkuse huviorbiiti 2022. aastal, kui pärast Venemaa täiemahulist sissetungi Ukrainasse seati küsimärgi alla nõukogude perioodi sõjamonumentide sobivus Eesti avalikku ruumi. 2024. aastal andis  Saaremaa valla poolt sõjahaudade komisjonile esitatud taotlus Tehumardi memoriaalkompleksi kuuluvate sõjahaudade avamiseks ning oletatavate säilmete ümbermatmiseks, millega paratamatult kaasneb kõrge kunsti- ja maastikuarhitektuurilise väärtusega modernistliku memoriaalansambli säilimise ja säilitamise problemaatika. 

23. aprillil kohtusid EKA vabade kunstide teaduskonna dekaan Kirke Kangro, kunstikultuuri teaduskonna dekaan Hilkka Hiiop, ICOMOSi asepresident Riin Alatalu, nooremteadur Anu Soojärv ning projekti koostööpartneri Muinsuskaitseameti nõunikud Jüri-Martin Lepp ja Liis Koppel Saaremaa vallavalitsuse liikmetega, et arutada ühises ringis võimalikke lahendusi Tehumardi memoriaali raamistamiseks.

Projekti saadab kaasaegse kunsti programm, kus loomingulise lahenduse Tehumardi kontseptuaalseks ümbermõtestamiseks pakkusid  kunstnikud Anna-Mari Liivrand, Taavi Piibemann, Johannes Säre, Kristina Norman ja Kirke Kangro. 

Anna-Mari Liivranna kavand „Kõrred“ pakub memoriaali terviku sälitamiseks välja lahenduse, kus hauatähised kaetakse dolomiidist plaatidega. Plaatidele on kinnitatud pronksist/messingist jooned, mis on inspireeritud memoriaali ümbritsevatest tuulisest maastikust,eelkõige seal kasvavatest punakatest kõrrelistest. Aja jooksul metall oksüdeerub ja hakkab nõrguma plaadile ning nii lisandub plaadile pisara motiiv. Sümboolselt saab kõrremotiivi käsitleda ka kui viidet tuulte (võõrvõimude) meelevalda jäänud haprale inimhingele, kellele pole jäetud valikut enda tõekspidamiste järgi toimida. Taavi Piibemanni kavand “Peaaegu igavene tuli/ Kuidas toita mälestust” asetab hauakividele päikesepaneelid. Energia, mis kogutakse tahukate endi seest, hakkab memoriaali tasaselt valgustama. Piibemanni teine kavand loob praegusest kivitahukate maastikule veel tihedama, mastaapsema tahukavälja, uued paerahnud varjutavad viisnurkade märgid tahvlitel. Johannes Säre kavand katab memoriaali tahukad samblakihiga ja toob mõõga-obeliski juurde delikaatse vaateplatvormi. Kirke Kangro kavandi kohaselt hakkaks 90 tahukat katma graafilise novelli formaadis jutustus Tehumardist – alates traagilisest lahingust, selle ärakasutamisest ajalooteadmiste nihestajana ja lõpetades hetkel käimasoleva debatiga.

Urbanistika ning arhitektuuri ja linnaplaneerimise tudengid kutsuvad näituse teekonnale.

Kohtume 3. mail, kell 16.00 EKA mere-terassil 5. korrusel. Tegemist on eluaseme kursuse “Linna mudelid” lõpuhindamisega, mida juhendasid urbanistid Kristi Grišakov ja Keiti Kljavin.

Kui kaevata rikutud maastikku uus auk, siis võib paista vastu sissevarisenud kaevanduskäik. Kui avada aastaid tühjana seisnud korteri uks, siis ruum on lugusid täis. Väljakaevamise viide pealkirjas võtab kokku meie ülesande suhestuda sellega, mis on juba lahkunud, et leida kunagise inimtegevuse jälgedest ainest suuremate regionaalsete muutuste mõistmiseks. Viie erineva loovuurimusliku katsetuse eesmärk on kajastada Eestimaa serval asuva maakonna ilmajäämise tunnet, igatsust ja jõetust muutustele vastu hakata. Tutvume Ahtme ja Järve linnaosade ning Kiviõli linnaga, kus ekstraktivistliku tootmise monofunktsionaalsus on põhjustanud väljakutset väljarändest tingitud elamispindade ülejäägile tähelepanu pöörama. Uurides erinevaid Ida-Virumaa asulate (mitte)materiaalsete aspektidega seotud teemasid, põhinevad meie projektid kohapealsel analüüsil ja uurimusel, elamistingimuste turuvaatel, kahanemisega kohanemise individuaalsetel väljakutsete ümbermõtestamisel. Õhus virvendab alati lootusesudu, kummati toksiline ja erkroheline, aga täis struktuurfondide taaskäivitamise jõudu ning elanike sotsiaalse kohanemisvõime piire. 

Tudengid: Marta Bodnar; Ayse Betul Gesen; Mariana Gomes Pedro; Lion Herrmann; Sofia Ignateva; Maria Kazlovskaya; Madita Laura Kümmeringer; Ella Nikulina; Henry Rikk; Piret Saar; Annika Ülejõe; Anneli Virts; Clara-Marlen Wilke.

Täisnurga Galeriis avatakse 24. aprillil kell 18.00 Elo Vahtriku ja Irma Holmi näitus “Ohtlik lend”.

Näitus on avatud 3. maini.

Näitus “Ohtlik lend” võtab luubi alla tiivuliste elu akadeemia esimesel ja teisel korrusel. Kunstnikud pööravad oma sinised silmad sinna, kus kipitab, kopitab ja kõduneb. 

Kunstnikest:

Elo Vahtrik on kõik, mis sa tahad, et ta oleks.

Irma Holm on naine kui orkester. 

Täisnurga Galerii on 2023. aasta sügisel Karola Ainsari ja Daria Morozova alustatud projekt, mis tegeleb hoolikalt valitud vaheetappide ning äsja valminud loomingu eksponeerimisega.

Galerii leiate Te Eesti Kunstiakadeemia maaliosakonna (C201) tagumisest uksest sisenedes.

Näituse avamist toetab Põhjala Pruulikoda ja Eesti Kunstiakadeemia maaliosakond.

Laupäeval, 27. aprillil kell 14.00 avatakse Rüki galeriis Urmas Ploomipuu loomingule pühendatud näitus „Urmas Ploomipuu geomeetriline realism. Kokkupuuted ja peegeldused“.

Näituse kuraator on Tõnis Saadoja, konsultant Elnara Taidre.

Väljapaneku eesmärk on tutvustada laiemalt vähetuntud, kuid tähelepanuväärset kunstnikku Urmas Ploomipuud (1942–1990), tuues esile tema loomingu tänapäevalgi jätkuvat aktuaalsust. Ploomipuu teosed on asetatud dialoogi nii kunstniku kaasajal valminud teiste autorite tööde kui ka noorema põlvkonna kunstnike tõlgenduste ja austusavaldustena valminud uudisteostega. Ploomipuu ületamatul tehnilisel meisterlikkusel graafiku ja maalijana, samuti oskusel luua argikeskkonnast ja selle elementidest mõistujutte, on võime kõnetada tänapäeva kunsti, aga ka vaatajat – ja seda mitmeski plaanis.

Väljapaneku teljeks on kümmekond Ploomipuu graafilist lehte: autori tuntumad tööd, mis on tähelepanuväärne nähtus 1970. aastate Eesti graafikas. Lisaks krestomaatilistele teostele tuuakse erialasesse käibesse graafilised proovitrükid ja seni avalikult eksponeerimata jäänud tõmmised Laur Kivistiku kogust. Graafika kõrval eksponeeritakse
kahte õlimaali, „Vaikelu hõbedase kepiga“ (1984) ja „Vaikelu kotiga“ (1984, Tartu Kunstimuuseum).

Näituse rõhk on aga Ploomipuu loomingu peegelduste ja kokkupuudete visualiseerimisel tema kaasaegsete ja tänapäeva autorite loomingus. Kaisa Puustaku, Mare Vindi ja Andres Toltsi teosed avavad laiemalt 1970.–1980. aastate graafika ja maali konteksti, tuues ühe olulise tendentsina esile üleliigsest puhastatud ja korrastatud kujutise võimestavat, kummastavat ja koguni metafüüsilist potentsiaali. Seda joont jätkab tänapäeva fotokunstis Arne Maasik, jõudes geomeetrilise kujundi metafüüsiliste mõõtmeteni. Näitusele on kutsutud Ploomipuu pärandiga suhestuma nooremad autorid Britta Benno, Sirja-Liisa Eelma, Paul Kuimet, Holger Loodus, Tanja Muravskaja ja Helen Tago, kes toovad oma uutes teostes esile selliseid aspekte nagu tehniline meisterlikkus, trükitud kujutise maalilised omadused, (visuaalne) poeesia, kujundimängud ning esteetilise pildi sotsiaalne kõnetamisvõime. Ploomipuuga koos kunstiinstituudis õppinud Tiit Pääsuke on aga loonud
uue teose ühe õpinguaegse krutski mälestuste põhjal. Pakkudes põnevaid dialooge Ploomipuu loominguga, on kõik autorid jäänud ka iseendaks, hoides tasakaalu empaatia ja isikupära vahel.

Rüki galerii näitus on Urmas Ploomipuu loomingu kõigest neljas sooloväljapanek, kusjuures kõik on leidnud aset postuumselt: 1992. aastal Draakoni galeriis, 2000. aastate alguses Eesti Panga galeriis, 2011. aastal Kumu kunstimuuseumi graafikakabinetis. Viimase näitusega kaasnes Tõnis Saadoja koostatud monograafia „Urmas Ploomipuu valge
maja“, mis avab Ploomipuud tunnustatud graafiku, aga ka fenomenaalse maalijana, kelle neli ainsat õlimaali moodustavad silmapaistva tehnilise ja kontseptuaalse peatüki Eesti 1980. aastate fotorealismi taustal.

Osalevad kunstnikud: Urmas Ploomipuu, Britta Benno, Sirja-Liisa Eelma, Paul Kuimet, Holger Loodus, Arne Maasik, Tanja Muravskaja, Kaisa Puustak, Tiit Pääsuke, Helen Tago, Andres Tolts, Mare Vint

Näituse raames toimub laupäeval, 18. mail kell 15 vestlusring kunstnike ja kuraatoriga. Vestlust juhib kunstiteadlane Andreas Trossek.

Toetajad: Eesti Kultuurkapital, Viljandi Linnavalitsus
Täname: Eesti Kunstimuuseum, Tartu Kunstimuuseum, Gristel Mänd, osalevad
kunstnikud

Näitus jääb avatuks 9. juunini 2024.

ARS Projektiruumis avatakse neljapäeval, 25. aprillil kell 18 maalikunsti ja tehisaru kokkupuutepunkte käsitlev näitus “Luba endal muutuda”.

Maalikunsti keskmes on alati olnud inimlikkus talle eriomaste puuduste ja voorustega – inimkäe unikaalsus ja ebatäiuslikkus, suutmatus sooritada liigutusi kiirelt ja veatult ning neid identsena korrata on maalikunsti tuumaks olnud läbi meediumi sajanditepikkuse ajaloo. Samas kui tänane tehisaru suudab luua veatuid vorme välgukiirusel, neid lõputul arvul korrata ning ammutada kujundeid kogu inimkonna visuaalkultuuri varasalvest.

Ent mis saab siis, kui maalikunsti aeglane protsessuaalsus saab kokku masinkunsti instantse ning globaalseid andmemassiive kiirelt ja tõhusalt kaasava töömeetodiga? Milline roll võiks aeglustusele orienteeritud kunstil olla totaalse kiirenduse ajastul, mil inimesed usaldavad end efektiivsuse, konkurentsivõime ja majanduskasvu nimel üha enam selliste tehnoloogiliste süsteemide hoolde, mille toimimismehhanisme nad ei tunne?

Näitusel osalevad viis Eesti kunstnikku, kes on viimastel aastatel pühendunud maalikunsti ja tehisaru suhete uurimisele ning ristavad traditsioonilisi maalikunsti tehnikaid erinevate digitehnoloogiatega. Vano Allsalu toidab tehisaru oma signatuurstiilis maalidega ja kaardistab selle võimeid abstraktses väljendusviisis; Gerda Hansen mängib mõttega, kas masinkunsti ajastu maalikunstnik saab astuda kaks korda ühte jõkke; Siiri Jüris lubab oma figuraalabstraktsetel maalidel digitehnoloogia abil muteeruda; Carl-Robert Kagge kasutab maaliekraanide loomisel Photoshopi generatiivse täitmise funktsiooni ja Mart Vainre on arendanud välja ouroborosliku analoog-digitaal-analoog värvitransformaatori. Näituse kuraator on Liisa Kaljula, kes töötab Eesti Kunstimuuseumi maalikogus ning on kureerinud mitmeid maalikunsti näitusi.

Näituse ettevalmistusprotsess on tavapärasest kureeritud grupinäitusest erinev – kuraator ja kunstnikud on kohtunud regulaarselt osalevate kunstnike ateljeedes, et arutleda uue olukorra üle, millesse tehisaru jõuline ilmumine kunsti on asetanud: kas maalikunst oma aegluse, füüsilise töö ja inimliku vea pühitsemisega võiks olla digitaalse aktseleratsiooniajastu kontrakultuur? Osalejate vahel tekkinud ajutine kogukond on aidanud mõtestada seda ajahetke, mil maalikunsti ja tehisaru teed paratamatut ristuvad ning inimlik ja masinlik läbi põimuvad.

Kunstnikud: Vano Allsalu, Gerda Hansen, Siiri Jüris, Carl-Robert Kagge, Mart Vainre
Kuraator: Liisa Kaljula
Graafiline disain: Carl-Robert Kagge
Näituse projektijuht: Mart Vainre
Installeerimine: Johannes Säre

Näitus “Luba endal muutuda. Maalikunstist masinkunsti ajastul” jääb ARS Projektiruumis avatuks kuni 18. maini 2024.

Näitust toetavad Eesti Kultuurkapital ja Eesti Kunstnike Liit, avamist toetab Põhjala.

Seoses ARSi avatud ateljeede päevaga toimuvad 17. mail näitusel osalejate poolt läbi viidud ekskursioonid, näituse finissage´i lõpetab vestlusring maalikunsti ja uute tehnoloogiate suhetest.

ARS Projektiruum, Pärnu mnt 154, Tallinn

Avatud E-L kell 12–18

Sissepääs tasuta

arsfactory.ee

16. aprillil kell 19.00 avaneb Lainurga Galeriis Sonja Suti näitus “Laabub seegi”.

Näitus tuletab meelde, nagu pealkirigi viitab, et kõik laabub.

Marju Mutsu ja Reti Saks (Laanemäe)

Sellel näitusel on kõrvuti asetatud kahe eriti omanäolise naisgraafiku diplomitööd, vabagraafilised seeriad: 1969. aastal lõpetanud Marju Mutsu (1941–1980) ja 1987. aastal graafiku diplomi saanud Reti Saks, tollal Laanemäe (1960). Mõlema laad on isikupärane ja teiste autoritega äravahetamatu algusest peale. Mõlemad kraabivad oma nägemused terava nõelaga metallplaadi happekindlale lakikihile, kasutades sügavtrükki, täpsemalt oforti. Mõlemad tõlgendavad maailma sügavuti ja suure üldistusjõuga – täiesti erineval moel.

Marju Mutsu reibas seeria „Noorus“ koosneb 6 lehest, mis on pealkirjastatud temaatiliselt: Tuul, Tõde, Õrnus, Laul, Kool, Maa. Siin võib ühelt poolt märgata veel 1960. aastate ajastuvaimu, mis väljendub kaasaja elu kiirete rütmide pildile püüdmises, samuti tugeva lõuaga teotahtelistes mehekujudes. Teisalt kohtame Eesti graafikas seninägematuid kujundite uperpalle, vaimukat vihjelisust, pildiruumi fragmentaarsust; tundeelamusi ja meeleseisundeid, loodusfragmentide ilu. Mutsu graafika erilisus seisnes mitte üksi väljendusviisi hoogsuses, astridlindgrenilikus huumoris, vaid ka sügavtrükitehnika kõigi võimaluste kompamises, julges katsetamises: kohati on plaat täielikult trükivärvist puhtaks pühkimata, äratuntava kujundi joonteräga suubub abstraktsiooni, omaette tegelaseks saab plaadi pind jne.
Elurõõmus graafik lahkus meie seast ebaõiglaselt vara, kõigest 39 aastasena.

Reti Saksa 7 lehest koosnev pildirida „Mängud“ on minoorsem ja staatilisem. Autor otsib algusest peale vastuseid kõige suurematele ja sügavamatele küsimustele, elu ja surma müsteeriumile. Kui sügavale, kohati suisa pildipinna sisse võiks proovida minna, näitab leht pealkirjaga Sügav trükk, millised on inimlikud valikud, osutavad lehed Trepp, Pael, Kõndija, kuidas maailma vaadata ja tajuda on mõistukõneliselt adutav töödes Silm silma, Käsi, Pilt. Kunstnik peegeldab maailma läbi enese, tema pildid on oma näolised ka sõna otseses mõttes. Metafüüsilises lagedas pildiruumis askeldab pooleldi tardunult lapsnaine, tihti mitmekordses korduses, kes on kunstniku enese nägu. Selline sügavalt sisekaemuslik maailma kompamine on valulik ja nukker, kuid samas rikas ja mitmekihiline.

Reeli Kõiv,
näituse kuraator

Graafiline disain Pärtel Eelmere

Loodus ja abstraktsioon
1970.–1980. aastate monumentaalmaali kavanditel

Monumentaalmaal oli Eesti kunstis meediumina päevakajaline juba 1960ndatel, kuid vastav õpetus sai kunstiakadeemias hoo sisse järgneval kahel kümnendil, mil mitmed maali eriala tudengite ideed jõudsid kavandist ka teostuseni materjalis, näiteks Urve Dzidzaria ja Heli Tuksami vitraažid, nende diplomitööd, mille eeltöid näeme ka siinsel näitusel. Kuigi nõukogude ametlik kunst eeldas avaliku ruumi teostes propagandistlikku sisu, pole seda ei meie professionaalses monumentaalmaalis ega ka üliõpilaste töödes. Tudengid lõid monumentaalmaali entusiastliku juhendaja Dolores Hoffmanni mõjuväljas üldinimlikke ja esteetilisi lahendusi, mille hulgas ühe tendentsina on jälgitav liikumine looduslähedase, realistliku kujundiloome ja abstraheeriva, äratuntavaid kujundeid kaotava laadi vahel. Käesolev valik pakub vaatamiseks erinevaid isikupäraseid lähenemisi kergelt stiliseerivast laadist kuni täiesti abstraktse väljenduseni, kusjuures autorid on alati arvesse võtnud tulevast teostamise tehnikat, oli selleks siis fresko, sgrafiito, mosaiik või vitraaž.

EKA uues majas on eksponeeritud mitmed EKA Tartu maanteel asunud vanast õppehoonest lammutamise eel eemaldatud ja praeguseks taas alusele pandud teosed. Lisandunud on ka nüüdisaegseid, sest monumentaalmaali õpe jätkub Heldur Lassi juhendamisel Eesti Kunstiakadeemias tagasihoidlikumas mahus ka täna. Tänased tudengid ei ole raamides kinni – nad kasutavad küll klassikalisi tehnikaid, kuid segavad neid julgelt omavahel, nii nagu sisu nõuab. Käesolev näitus pakub vaatajatele võimaluse luua mõtteline side erinevate ajastute lähenemisviiside vahel, ärgitades teostatud monumentaalmaale, nii vanu kui uusi,  EKA avalikust ruumist üles otsima.

Näitusel eksponeeritud tööd on olnud esmakordselt esitatud EKA muuseumi mahukal näitusel „Nähtamatu monumentaalmaal“ 2020. aastal EKA Galeriis, Kristi Kongi värvikas kujunduses.

Reeli Kõiv,
näituse kuraator

Paspartuud Kristi Kongi
Graafiline disain Pärtel Eelmere

Melina Unterhauseri performance’i ja heli-installatsiooni esitlus “What if there is no place called home” 20. aprillil Keskpuuris 12.00–15.30.



“This I will only tell myself in confidence because it comes from a little part where I don’t go often and there is still a place for you. Come and sit next to my kitchen to hear a story of our past. Follow the unheard story of my grandfather.”

Performance toimub Inessa Saaritsa ja Liisa-Lota Jõelehe näituse “Enne kui ma unustan, tahaksin midagi südamelt saada” näituse raames Keskpuuri galeriis.

Performance’iga aktiveerib kunstnik installatsiooniruumi, kutsudes publikut ühiselt kodusest söömingust osa saama. Kunstnik seab küsimuse alla eri maade kultuuripärandid, otsides pärandite kattuvusi ja lahkhelisid.  Kuidas on elada nomaadina keskkonnas, mille kultuuriline taust on eelnevast täiesti erinev?

Melina Unterhauser huvitub üksikisikute ja rühmade kaasamisest ühiskonda. Eriti rituaalides, liikumistes ja erinevates poliitilistes süsteemides. Selleks töötab ta peamiselt installatsioonide ja performance’i meediumis, kombineerides taktiilseid materjale keha liikumisega.

Melina Unterhauser on Saksa kunstnik, kes elab Karlsruhes ja õpib hetkel vahetussemestril Eesti Kunstiakadeemias installatsiooni- ja skulptuuriosakonnas. Saksamaal on ta Ulla von Brandenburgi üliõpilane Karlsruhe Kaunite Kunstide Akadeemias. Ta on osalenud mitmetel grupinäitustel Saksamaal ja Itaalias.

Kell
12.00-14.30 heli-installatsioon ja toidu valmistamine

Kell 15.00 näituse külastajatega koos söömine

Teisipäeval, 16. aprillil 2024 kell 17.00 avatakse GÜ galeriis Maria Eriksoni isiknäitus „Udused aiad“. Näitus jääb lahti 3. maini 2024. 

You will find me if you want me in the garden.
Unless it’s pouring down with rain.(Einstürzende Neubauten, The Garden. Album Ende Neu, 1996.)

Trees stand for growth and life but also for stability and roots. People spend time amongst the trees to seek knowledge and integrity because this is where the spiritual and mundane are intertwined. I visit the trees to ask for advice or tell them about my grief.
(M. E.)

Näitus „Udused aiad“ vaatleb aeda kui hinge ja õnnetunde arhetüüpset kujundit selle mitmetähenduslikkuses. Aed kujutab endast nii vaimset kui ka füüsilist ruumi, kus otsida varjupaika ja ilu. Aed justkui pikendab kodust ruumi, samal ajal väljendades inimese tahet piiritleda loodust. Sellisena looduse mõõtmele pühendumisest otsitakse rahulolu, vabadusetunnet ning tervendavat energiat. Töö aias on võrreldav enesehoolega ning aia korrashoidmist ja kujundamist võib vaadelda kui üldinimlikku soovi hoida ja olla hoitud. Inimese unarusse jäetud kunagisest lopsakast aiast saab lagunemise sümbol, viidates samas visale loodusele, mis elupaiga lõpuks inimeselt üle võtab.

Aia eest hoolitsemisele sarnaneva tähelepanu ja tundlikkusega kanduvad kunstniku loomeprotsessi õrnad žestid paberile, luues ühtaegu unistava aiaruumi ja kujutades selle sama unelma haprat loomust. Kunstniku püüd kasvatada ja hoida nii tõelisi kui mõttelisi aedu mõjub inimloomuse allegooriana, mille püsivuse ja hetkelisuse metafooriks on aia kujund.

Kunstnik tänab: Eesti Vabagraafikute Ühendus, Lembe Ruben-Kangur, Liina Siib, Britta Benno, Kadri Toom, Naomi Nowak, Anna Viola Hallberg, Brynhild Seim, Jim Berggren, Marko Odar, Villem Säre, Mart Saarepuu, Björkö Konstnod,
EKA graafika

Näitust toetab Eesti Kultuurkapital.

Maria Erikson (1985) elab ja töötab Tallinnas ja Oslos. Tema kunstnikupraktika keskmes on isikliku kogemuse ja narratiivi uurimine läbi oskuste metodoloogia ja kunstitegemise protsessi, samuti keha(line) kogemus ning materjali enda kaduv loomus. Uutes ruumisituatsioonides täheldab ta nende suhete talletumist ja muutumise kulgu ajas ning sidusust üksteisega.

Maria Erikson õpetab graafikat Eesti Kunstiakadeemias ja Oslo Riiklikus Kunstiakadeemias Norras, varasemalt ka Helsingi Kunstiakadeemias Soomes. Erikson omandas vabade kunstide magistrikraadi graafika õppesuunal Helsingi Kunstiakadeemias ning on läbinud kaheaastase litograafia trükitehnoloogia õppe Tamarind Instituudis (NM, USA). Sellele eelnevalt õppis ta graafikakunsti Rootsis. Erikson on Eduard Wiiralti nimelise stipendiumi laureaat (2019), pälvinud Rootsi graafikute ühenduse stipendiumi (2017), Getfotsfondeni nimelise stipendiumi (2012), Eric Ericson nimelise stipendiumi (2012) ja kahel korral Ann-Margret Lindelli nimelise graafika preemia (2021, 2008, Rootsi). 2023. aastal tunnustas Eesti Vabagraafikute Ühendus Eriksoni Aasta graafiku tiitliga.

Hiljutisi näitusi: „Perspektiv på trykk“, Norske Grafikere galerii, Norra (2024); „Pindadest, piiridest, omaruumidest“, Raplamaa Kaasaegse Kunsti Keskus (2023). Isikunäitused „Pehme puudutus äärel“, Litograafia Muuseum, Rootsi; Ratamo galerii, Soome; Draakoni galerii, Tallinn (2023) ja „Märkmeid piiriruumist“, ARS Projektiruum, Tallinn (2022).