Erialast

Muinsuskaitse ja konserveerimine kui eriala

Muinsuskaitse roll on tänases maailmas keskse tähendusega, selle eesmärgiks on kultuuripärandi hoidmine ja vahendamine tulevikule. Kultuurpärandi mõiste ja tähendus on ajaloos muutunud. Kui varem käsitleti pärandina vaid materiaalseid objekte, siis tänapäeval vaadatakse seda inimkultuuri ja looduskeskkonna tervikliku kogumina. Mälukandjana on ajaloolised esemed ja hooned meie ümber omandanud nii emotsionaalse kui funktsionaalse tähenduse. Kultuuripärand on vajalik inimühiskonna kestmiseks ja arenguks.

Osakonna mõtteviis ja filosoofia

  • EKA on ainus kõrgkool Eestis, kus on võimalik omandada muinsuskaitse ja arhitektuuri ning kunsti konserveerimise ja restaureerimise alast akadeemilist kõrghardust. Osakonna õppejõud on oma ala tunnustatud ja kõrgelt hinnatud spetsialistid.
  • Õppekava on avatud muutustele ja arengutele kaasaegse keskkonnakäsitluse filosoofias, muinsuskaitse ja restaureerimise teoorias ning praktikas, lähtudes säästva arengu põhimõtetest, tasakaalustades innovatiivsust kultuurikeskkonna järjepideva arengu kaudu.
  • Kultuuripärandi hoidmine, kaitse ning professionaalne konserveerimine ja restaureerimine eeldab kõrge kvalifikatsiooniga erialaspetsialistide koolitamist.

Eriala õpe lähtub kaasaegse keskkonnakäsitluse filosoofiast ja säästva arengu põhimõtetest.
Õppe eesmärgiks on anda tudengitele erialased teadmised ja oskused ning kujundada hoiakud ja väärtushinnangud, mis võimaldavad teadvustada loodus-, sotsiaal- ja kultuurikeskkonna seoseid.

  • Kaasaegse arusaama järgi moodustavad kultuurikeskkonna nii materiaalsed kui vaimsed nähtused. Seega on kultuuripärand kui kultuuri üks avaldumisvorme eelnevate põlvkondade poolt loodud ning minevikku tänapäevaga ühendavate aineliste ja vaimsete väärtuste kogu, mille objektide põhiline tundemärk on seotus inimtegevusega.
  • Säästva arengu üheks eesmärgiks on kultuurilise mitmekesisuse säilitamine, mis eeldab alahoidlikku suhtumist kultuuripärandisse ning selle sidumist kaasaja vajadustega.
  • Pärandina määratletud kultuurinähtuste elujõulisuse ning püsimise kindlustamine on ühiskonna jätkusuutliku arengu tagatiseks.

Kuidas õppimine toimub

Osakonnas on bakalaureuse-, magistri- ja doktoriõpe.

Bakalaureuseõppe II kursusel spetsialiseerutakse kahele põhilisele suunale:

  1. arhitektuurimälestiste konserveerimine ja restaureerimine
  2. kunstimälestiste konserveerimine ja restaureerimine

Osakond korraldab arhitektuuri konserveerimise ja restaureerimise täienduskoolituskursusi.

  • Arhitektuurimälestised on tsiviil-, tööstus-, kaitse- ja sakraalehitised ning nende ansamblid ja kompleksid, millel on arhitektuuriline, ajalooline, teaduslik, usundilooline, linnaehituslik või mõni muu kultuuriväärtus. Kaasaegne muinsuskaitse tähtsustab arhitektuuris nii erilist kui ka tüüpilist, nii silmapaistvaid üksikehitisi kui ka intensiivset tajutavat miljööd kandvaid tervikkeskkondi. Arhitektuurimälestiste konserveerimise suunal on võimalik õppida ajalooliste ehitusmaterjalide hooldamise ja säilitamise võtteid, hoonete ja hoonekomplekside konserveerimise ning restaureerimise põhimõtteid, hindama ajalooliste ehitiste seisukorda ja väärtusi, koostama muinsuskaitselisi tingimusi mälestiste projekteerimiseks, konserveerimiseks ning restaureerimiseks. Arhitektuuri konserveerimise spetsialistid osalevad ka  ajalooliste linnakeskkondade ja väärtuslike kultuurmaastike määratlemisel ning planeerimisel.
  • Kunstimälestised on kujutava ja tarbekunsti teosed, millel on kunsti-, usundi- ja/või kultuurilooline väärtus. Kunstimälestiste konserveerimise suunal on võimalik õppida konserveerima ja restaureerima maale, skulptuure ja muid ajaloolisi esemeid ning materjale nagu fotod, metall, nahk, paber, plastikmaterjalid jms.
  • Konserveerimisega tõkestatakse mälestise edasine hävimine, kindlustades tehniliselt selle konstruktiivseid ja dekoratiivseid elemente, jättes need muutmata ning säilitades ajaloolise kihistuse.
  • Restaureerimisega tagatakse mälestise autentse seisundi fikseerimine, eemaldades samas vajaduse korral väheväärtuslikke ja objekti ilmet rikkuvaid elemente ning kihistusi ja taastades puuduvaid osi teaduslikult põhjendatud kujul, tuginedes originaaldokumentidele ning uuringutele.

Muinsuskaitse ja konserveerimise eriala kujunemisest Kunstiakadeemias

Eesti Kunstiakadeemia muinsuskaitse ja konserveerimise osakonna kujunemine Eestis ainsaks konserveerimisalast haridust kõigil kolmel kõrghariduse astmel andvaks institutsiooniks on toimunud mõneti vastupidiselt tavapärasele akadeemilisele loogikale.

1995. aastast Eesti Kunstiakadeemia juures tegutsenud restaureerimisalased täienduskoolituskursused aitasid tunnetada erialase akadeemilise õppe vajadust ja lõid eeldused restaureerimise eriala magistriõppekava avamiseks 1999. aastal. Kuivõrd toonane 4 + 2 magistriõppekava eeldas eelnevaid erialaseid teadmisi ja oskusi, olid esimesed magistriõppesse vastuvõetud üliõpilased juba restaureerimise alal töötavad tunnustatud spetsialistid. Akadeemilise õppe juurde tõi neid vajadus süstematiseerida igapäevatöös omandatud teadmisi ja praktilisi oskusi ning anda neile teaduspõhine väljund. Erialane magistriõpe seadis eesmärgiks muinsuskaitse ja restaureerimise vallas laialdaste teadmiste ja kõrgete professionaalsete oskustega spetsialistide ettevalmistamise, kes oleksid võimelised lahendama ajaloolise pärandi säilitamise, konserveerimise ja restaureerimise alaseid ülesandeid nii muinsuskaitse üldiste põhimõtete, arhitektuuri, linnaplaneerimise, ehituse insener-tehniliste aspektide, traditsiooniliste ehitusmaterjalide, seinamaalingute, mööbli jms konserveerimise alal. Kaheaastase nominaalajaga 80 ainepunkti mahuga magistriõpe tegutses Eesti Kunstiakadeemia restaureerimisteaduskonna juures aastatel 1999-2006.

2001. aastal võeti Eesti Kunstiakadeemias vastu esimesed üliõpilased nelja-aastase nominaalajaga muinsuskaitse ja restaureerimise eriala bakalaureuseõppesse. Uue eriala avamine kõrghariduse esimesel astmel oli loogiline jätk 1995. aastal käivitunud restaureerimisalasele täienduskoolitusele ja sellele järgnenud magistriõppe avamisele 1999. aastal, aga arvestas ka vajadust vastava eriala kõrgharidusega spetsialistide järele Eestis. Rahvusvaheline kogemus on näidanud, et eriala spetsiifikast tingituna saab ainult kõrgkooli programmi järgi õpetades saavutada kultuuripärandi konserveerimises ja restaureerimises vajalikku taset ja teadmisi.

Kuna kuni 2001. aastani puudus Eestis akadeemilisel tasemel restaureerimise ja konserveerimise alane kõrgharidus, siis oli ainsaks lahenduseks välja töötada oma unikaalne õppekava, mis arvestaks Eesti senist restaureerimisalast kogemust ja tulevikuvajadusi, olemasolevat õppejõudude kaadrit ja alles arenemisjärgus materiaal-tehnilist baasi. Uue eriala avamine lähtus ka pika traditsiooniga akadeemilisest kunstiharidusest Eesti Kunstiakadeemias. Õppekava koostamisel oli eesmärgiks õppekava laiapõhjalisus, paindlikkus ja süsteemsus, mis tagaks lõpetanute konkurentsivõime nii siseriiklikul tööturul kui ka väljaspool Eestit.

2002. aastal toimus Bologna deklaratsioonist lähtuvalt üleminek uuele 3 + 2 õppekavale. Kolmeaastase nominaalajaga õppekava eesmärgiks on anda laiapõhjalised professionaalsed baasteadmised kultuuripärandi tähtsusest, selle säilitamisest, konserveerimisest ja restaureerimisest.

2003. aastal avati muinsuskaitse ja restaureerimise eriala doktoriõpe.