Gregor Tauli doktoritöö kaitsmine

Antanas Kmieliauskas, Lootus, 1982. Fresko. Apteek Vilties (Lootus) Kaunases. Gregor Tauli foto, 2020.
Asukoht:
EKA, A501

Algus k.p.:
01.07.2024

Algusaeg:
11:00

Lõpp k.p.:
01.07.2024

1. juulil kaitseb Eesti Kunstiakadeemia kunstiteaduse ja visuaalkultuuri uuringute eriala ekstern Gregor Taul doktoritööd „Sekeldused monumentaalsusega. Monumentaal-dekoratiivkunst hilisnõukogude Eestis, Lätis ja Leedus“ („Monumentality Trouble. Monumental-Decorative Art in Late Soviet Estonia, Latvia and Lithuania“).

Avalik kaitsmine toimub algusega kell 11.00 EKAs, Põhja pst 7, ruumis A501.

Doktoritöö juhendaja: dr Anu Allas (Eesti Kunstiakadeemia)
Eelretsensendid: dr Lolita Jablonskienė (Vilniuse Kunstiakadeemia),
dr Liisa Kaljula (Eesti Kunstimuuseum)
Oponent: dr Lolita Jablonskienė

Doktoritöö vaatleb avaliku ruumi kunsti temaatikat hilisnõukogude Eestis, Lätis ja Leedus. Nõukogude Liit pidas oma algusaegadest alates monumentaalkunsti oluliseks osaks nii oma ideoloogilises kihutustöös kui laiemalt ühiskonna moderniseerimisele kaasa aitamises. Mõiste monumentaal-dekoratiivkunst sai üldlevinuks sulaajal kui Nikita Hruštšov taunis Stalini-aegse neoklassitsistliku arhitektuuri liialdusi ja sillutas tee tööstuslikult toodetud kortermajade ehitamisele. Mikrorajoonide mehhaniseeritud rajamise käigus töötasid nõukogude linnaplaneerijad ja arhitektid välja metoodika kunstide sünteesiks uutesse linnaosadesse: tüüpprojektiga korterhooned lõid fooni, mille taustal paistsid silma ainulaadsema arhitektuuriga avalikud hooned. Neid märgilisi hooneid ilmestas kunstide süntees, mis esines monumentaal-dekoratiivkunsti vormis – kasutades selleks nii seinamaali, keraamikat, tekstiili, vitraaži kui metallikunsti.

Monumentaal-dekoratiivkunst kehastas teatud määral riigivõimu autoritaarset positsiooni, olles seotud tippametnikega, kellel oli voli tegelikkust semiotiseerida. Teisalt pakkus monumentaal-dekoratiivkunst võimaluse kunstnikele ka ideoloogilistest sõnumitest distantseeruda ning keskenduda esteetilistele ja arhitektuursetele detailidele. Mitmed sel alal tegutsenud kunstnikud olid seotud kunstivälja kriitilisemate praktikutega ning mõnel kunstnikul õnnestus oma monumentaalteostes edastada otseselt võimukriitilisi sõnumeid. Enamasti aga olid hoopis tellimustega seotud ametnikud need, kellel õnnestus kunst otsestest ideoloogilistest nõudmistest vabastada ja anda kunstnike kasutada monumentaalkunsti laialdased võimalused. Seega on monumental-dekoratiivkunsti puhul tegemist huvipakkuva nähtusega, mille taustal arutleda häguste piiride üle hilisnõukogude ametliku poliitika ning mõnevõrra transgressiivse kunstikultuuri vahel.

Doktoritöös arutleb autor, kuidas monumentaal-dekoratiivkunst aitas kaasa perioodi spetsiifilise sotsialistliku ruumilise atmosfääri loomisele. Mil määral väljendas see esteetiline nähtus sotsialismi ideaale ja tegelikkust? Milliseid visuaalseid ja ruumilisi püüdlusi kunstnikud sellesse monumentaalsesse tungi investeerisid? Doktoritööst järeldub, et Baltikumi kunstnike kontaktid ülejäänud Nõukogude Liiduga olid tugevamad, kui seni on arvatud. Institutsionaalse tausta avamise kõrval kõneleb väitekiri kunstnike valikutest ja individuaalsetest kohanemispraktikatest nõukogude perioodil. Töö viimane peatükk keskendub kunstiteoste agentsuse küsimusele, mis seondub nende väärtustamise ja säilitamisega. Taul otsib vastuseid küsimustele, millised aspektid on kaasa aidanud nõukogudeaegsete avalike kunstiteoste säilitamisele ja kaitse alla võtmisele, milline on selle pärandi tähendus ja kuidas aitavad need teosed kaasa nõukogude aja mõtestamisele Balti riikides.

Doktoritööga saab tutvuda EKA repositooriumis.

Kaitsmiskomisjon: prof Andres Kurg, prof Virve Sarapik, dr Anneli Randla, prof Krista Kodres, prof Marek Tamm, prof Eneken Laanes.

 

 

Jaga sõpradega:
Lisa Google kalendrisse

Postitas Irene Hütsi
Viimati muudetud

DoktorikoolDoktorikoolKunstiteadus ja visuaalkultuur