Näitused

3.-27. veebruar on ARS Kunstilinnaku showroomis avatud külastamiseks kaasaegse maalikunstniku Brenda Purtsaku isiknäitus “One day I shall be an abstract”. Autoportreeline näitus ühendab kunstniku perekonna fotodelt välja valitud ning enda mobiiltelefonisse aastate jooksul kogunenud bioloogilist keha puudutavad visuaalsed fragmendid.

Kunstnikku ning näituse sisu on mõjutanud itaalia neuroloog-vahakunstnik Clemente Susini loodud vahast anatoomilised Veenused ning Brenda viimaste aastate keerukad katsumused seoses tema füüsilise tervisega. 18. Sajandil loodud kaunid ning ehitud naiste sisikonnad on detailselt ja kihiti hariduslikel eesmärkidel vaataja jaoks “lahti lõigatud”. Ian Shank on kirjutanud, et selliseid Veenuseid vaadeldi omal ajal, kui Universumi mikrokosmost.

J. L. Borges on välja toonud, et labürint on metafoor inimese ja universumi kohta, mida seostatakse makro tasandil maailma keskpaiga- ning mikro tasandil aga inimese südamega.

Mida paremini tunned inimkeha anatoomiat, seda enam mõistad ka Jumala enda mõtteid ning tema maailma. Igavikulisus on justkui inimhinge sisse kirjutatud – iga hapniku aatom meie kopsudes, süsinik musklites, kaltsium kontides ning raud veres on loodud taevatähtedes enne emakese Maa sündimist.

Näituse peateos on suuremõõtmeline fragmenteeritud maal kunstniku kehaosadest, mis kirjeldab inimese keha tervenemise ja kaduvuse protsesse. Teema on sündinud peale aastaid kestnud füüsilise haigusega võitlemist ning mitmete operatsioonide järel võrsunud mõtetest. Näitusel olevad teosed suunavad vaatajat mõtlema, mis on hing ning mis jääb meist maha füüsilisse maailma, kui ühel päeval siit teise ilma oleme läinud. Maalides saab näha saab meid ümbritsenud ja ümbritsevaid keskkondlikke ning kehalisi maastikke. See annab ainest luua seoseid kahe vahel, mis on meie elus vältimatud.

Brenda Purtsak (1994) on lõpetanud Eesti Kunstiakadeemia Kaasaegse kunsti magistriõppe (2022) ning Maali eriala bakalaureuse kraadi samas ülikoolis (2020). Tema loomingu keskmeks on inimene ja mäng abstraktsuse ning reaalsuse vahelistel piirimaadel. Eneseväljenduseks kasutab Purtsak peamiselt maalimeediumit, antud näitusel ka õlipastelle.

2023. aasta lõpus toimus kunstniku suur isiknäitus „Sünnitus“ ARS-i Kunstilinnaku Projektiruumis ning 2024. aastal loomingu ülevaatenäitus “Sisselõige” Haapsalu Linnagaleriis. Viimane suur isiknäitus leidis aset 2025 aasta septembris Artrovert galeriis pealkirjaga “Vaiksed kihid”. Purtsaku teosed on osalenud erinevatel näitustel välismaal ning tema maalid ja vitraažid olid mitmel aastal eksponeeritud Eesti Vabariigi Suursaatkonna ruumides Haagis.

Näituse korraldus 

Asukoht: ARS Kunstilinnaku showroom, Pärnu mnt. 154 Avatud külastamiseks 3.02-27.02.2026, E-R 12-18
Kuraator: Liisi Kõuhkna
Graafiline disain: Rainer Kasekivi
Tehniline tugi ja tänud: Kultuurkapital, Eesti Kunstnike Liit, Indrek Köster, Ian Simon Märjama

28. jaanuaril kell 13.00 toimub Eesti Teaduste Akadeemias (Kohtu 6, Tallinn) akadeemik Anu Raua elutööraamatu „Anu Raud“ esitlus.

Jaanuarikuus ilmavalgust nägev raamat käsitleb armastatud tekstiilikunstniku eluteed ja loometööd. Raamatu koostas kunstnik Ene-Liis Semper.

Rohke pildimaterjaliga raamat annab ülevaate Anu Raua tegevusest vaibakunstniku ja õppejõuna. Lugeja leiab sealt nii vestlused Anu Rauaga, loomingut käsitlevad tekstid kaasautoritelt kui ka põhjaliku ülevaate tema vaipadest. Vaipu on raamatus enam kui 70, alustades 1968. aastal valminud diplomitööga „Muhu paar” ja lõpetades 2022. aasta vaibaga „Taevavalgus”. Kahe teose vahele jäävat maailma harutatakse lahti intervjuude käigus ning kiht kihi haaval avaneb ka kunstniku elufilosoofia. Raamat on sügav sissevaade mitmekülgse kunstniku, kirjaniku ja visionääri põnevasse omailma.

Anu Rauaga vestlesid Ene-Liis Semper, Aet Ollisaar ja Ave Matsin. Lisatekstid kirjutasid raamatusse kirjanik Valdur Mikita ja kunstiajaloolane Mai Levin. Vestlused käsitlevad nii Raua teoseid ja väljakujunenud kunstipraktikaid kui ka kirevat elukäiku. Vaipade saatetekstid pärinevad Anu Raualt endalt.Raamatu kirjastaja on Eesti Rahva Muuseum.

Anu Raud (sünd 1943) on eesti tekstiilikunstnik, Eesti Teaduste Akadeemia akadeemik, Tartu Ülikooli Viljandi kultuuriakadeemia rahvusliku käsitöö osakonna asutaja ja õppejõud, Eesti Kunstiakadeemia emeriitprofessor, kirjanik, visionäär ja Kääriku talu perenaine.

Alates 2026. jaanuari esimesest nädalast näeb EKA fuajees tüüpkoolimajade uuendamise ideede näitust.

Näitusel on välja pandud 2. ja 3. kursuse arhitektuuri- ja linnaplaneerimise tudengite 2025. sügissemestril valminud tööd, mida näitlikustavad koolide maketid.

Stuudios otsiti viise, kuidas kujundada H-kujuline nõukogudeaegne tüüpkoolimaja kaasaegseks kooliruumiks. Käsitleti viit H-tüüpi koolimaja, mis asuvad erineva rahvastikutiheduse, keskkonna ja ruumiliste vajadustega paikades.

Kõik lahendused on eriilmelised, kuid jagavad siiski ka sarnaseid jooni, mida kõrvutades on võimalik panna paika üldisemad arhitektuursed põhimõtted, mille abil H-tüüpi koolimaju kaasajastada.

„Koolistuudio“ juhendajad: Kertu Johanna Jõeste, Tristan Krevald, Ra Martin Puhkan, Siim Tanel Tõnisson (stuudio TÄNA); Mart Kalm (teooria, ajalugu)

17.01.- 8.02. 2026

Reedel, 16. jaanuaril kell 18.00 avatakse Ketlin Kuusingu ja Sten Saaritsa näitus „Kõige kanduva teed“ Hop galeriis.

Inimesed on õppinud mõtlema ja elama asjakeskselt. Asjad tekivad ja kaovad. Ent kui püüda mõelda seosekeskselt, võib näha, kuidas see salapärane jõud, mis asju tekitab ja kaotab, kandub ühtlasi ühest asjast teise. See ilmub, et kaduda, ning kaob, et ilmuda. See jõud jaotab ja liidab ruume, loob ühtaegu fragmentaarseid ja fraktaalseid pindu. Taolisest motiivist lähtuvad oma näitusel „Kõige kanduva teed“ ka Ketlin Kuusing ja Sten Saarits, kes kasutavad kaduvuse ja kandvuse väljendamiseks galerii põrandapinda. Muuhulgas on näituse põranda kohale asetatud vaiba kudumisel praktiseeritud traditsioonilist pärsia sõlme. Pärsia kultuur, kust sõlm pärineb, on kadunud, kuid traditsioon on kandunud kaduvusest hoolimata meieni. Ornamendid tulevad ja kaovad, ent mustrilisus, vajadus mustrite ja rütmide järele, vajadus kaost korrastada jääb püsima.
/Jan Kaus/

Ketlin Kuusing (1978) on disainer, kes keskendub oma loomingus tekstiilide ja ruumi suhetele. Kõige rohkem meeldib Kuusingule uurida ja tõlgendada vaipade ajalugu ning funktsiooni, nende tähenduse ja ainelisuse, suursugususe ja igapäevasuse vastuolu.

Sten Saarits (1987) on interdistsiplinaarne kunstnik, kes töötab põhiliselt ajapõhise meediaga. Tema kunstnikupraktikas on esikohal helisalvestistest komponeeritud heliinstallatsioonid, mis rõhuvad tajukogemusele ning ruumilistele märgiseostele. Saaritsa loomingus esineb tihti ülesimulatsiooni, samuti meeldib talle vaadelda kultuuriliste käitumisnormide mõju(tusi).

Näituse tekst: Jan Kaus
Graafiline disain: Kätriin Reinart
Näitust toetavad Eesti Kultuurkapital ja Tallinna linn.
Näituseid Hop galeriis toetavad Eesti Kultuurkapital, Eesti Kultuuriministeerium ja Liviko AS.

23. jaanuaril kell 18.00 avatakse Eesti Arhitektuurimuuseumis arhitekt Villem Tomiste (Stuudio Tallinn) kureeritud näituse „Suur-Vanalinn. 12 ulma“.

Näituse keskpunktiks on Tallinna vanalinn – müüride, vallide, seaduste ja määrustega kaitstud ruum, mille piiril on läbi ajaloo puhunud tuiskliivad ja märatsenud meri. Tänapäeval tähistab seda piiri aga linnasisene raudteering – vall, mille teisel pool vohab uudsust ootamatusega viljastav metsikus.

Näituse kuraator Villem Tomiste on toonud fookusesse visioonid – teisisõnu ulmad –, mis on aegade jooksul linnamüüriga seoses tiirelnud. Need on ideed, mille abil avardada Tallinna vanalinna tajutavaid piire, et tulevikuks saaks see ala olla tunduvalt laiem. Tomiste uurimistööl loodud visioonid pole lõplikud lahendused, vaid vihjed Tallinna ruumilisele dünaamikale. Nende visioonidega suhestuvad 12 kunstnikku, astudes kuraatoriloominguga dialoogi.

Näitusel osalevad Eike Eplik, Aksel Haagensen, Hedi Jaansoo, Jass Kaselaan, Erki Kasemets, Kristi Kongi, Karl Ferdinand von Kügelgen, Anna Mari Liivrand, Katariin Mudist, Darja Popolitova, Uku Sepsivart, Kristina Õllek

Näituse ruumi on loonud Villem Tomiste (Stuudio Tallinn), graafilise disaini Johanna Ruukholm ja Martina Gofman (Jojo&me Studio)

Näitusega kaasneb trükis, mille esitlus toimub märtsikuu jooksul. Näitust ja trükist toetab Eesti Kultuurkapital.

„Suur-Vanalinn. 12 ulma“ jääb Eesti Arhitektuurimuuseumis avatuks 3. maini 2026.

Rohkem infot muuseumi kodulehel.

Liisa Nurklik
EKSIMAS
EKA Galerii teisel korrusel 9.01.–15.02.2026
Avatud T–L 12–18 P 12–16, sissepääs tasuta
Avamine: N 8.01. kell 18.00

Liisa Nurkliku isikunäitus „Eksimas“ mõtiskleb otsingulisusest maalis ja seda saatvast tahtest pikemaks ajaks hulkuma jääda. Otsingud toimuvad värvis ja pinnas – üks toon muutub sujuvalt, peaaegu märkamatult teiseks; ühtepidi liikuvad suunad kohtuvad neile vastupidi kulgevatega. Lihtsuse igavusega mängimine loob võimaluse kauem vaadata, eksida ja avastada maali.

Liisa Nurklik õpib hetkel Eesti Kunstiakadeemias maali eriala kolmandal kursusel. Tema esimene isikunäitus „Libainimene“ toimus EKA raamatukogu vitriinides 2025. aasta sügisel ning tõi vaataja ette söe, pastelli ja pliiatsiga tehtud joonistusseeriad, mis kujutasid erinevaid olendeid ja asju, nahka ja juukseid, ning tegelesid peamiselt õõvatunde esilekutsumisega.

Näitusetekstide autor: Kirke Kits
Graafiline disain: Sunny Lei
Tehniline tugi: Ats Kruusing
EKA Galerii näitusi toetab Sadolin Eesti.
Avamisjookidega varustavad mirai™ ja Põhjala Pruulikoda.

VAJAME ROHKEM SISERUUME
EKA Galerii alumisel korrusel 9.01.–15.02.2026
Avatud T–L 12–18 P 12–16, sissepääs tasuta
Avamine: N 8.01. kell 18.00

Grupinäitus „Vajame rohkem siseruume“ tõukub Krulli rulapargi kolimisest. Projekt toob kokku kohalikke ja rahvusvahelisi kunstnikke Tallinna rulaskeenest ning tegeleb rulasõiduga kui kunstivormiga. Projekti tegijad soovivad tähelepanu pöörata siserulaparkide kättesaadavusele siselinnas.

Jaagup Mägi ja Éric-Olivier Thériault – kaks kunstnikku, kes õpivad Eesti Kunstiakadeemias installatsiooni ja skulptuuri, muudavad galerii ajutiselt kogunemiskohaks vankumatu kohaliku rulasõidukultuuri auks. Näituseruumi piirangute raames on nende eesmärk näidata, kuidas rulasõit kui kunstiline praktika on sarnane kaasaegse kunstiga: läbi eksperimenteerimise, vastupidavuse ja tugeva isetegemise eetose. Projekt püüab suunata seda energiat laiemasse vestlusse: mis juhtuks, kui edendataks suuremat teadlikkust siserulaparkidest? Kui neid rulatajate poolt rulatajatele ehitatud loomingulisi keskkondi aktiivsemalt toetataks?

Näituse raames on koostöös interaktiivse videomängude muuseumi LVLup! ja Camille Laurelliga võimalus EKA Galerii videoboksi alal galerii avamisaegadel mängida rulasõiduteemalisi videomänge.

Isikliku rulaga saab omal vastutusel galeriisse sõitma tulla 11. veebruarini (k.a) kolmapäeviti kell 18.00–21.00 ning pühapäeviti kell kell 16.00–20.00.

Kunstnikud: Frank Abner, Nicolas Bouvy, Maik Grüner, Daniil Južaninov, Andrew Kuus-Hill, Kaisa Maasik, Jaagup Mägi, Reigo Nahksepp, Éric-Olivier Thériault, Raul Ulberg
Kuraatorid: Jaagup Mägi & Éric-Olivier Thériault
Graafiline disain: Sunny Lei
Tehniline tugi: Ats Kruusing
Näitust toetavad Eesti Kultuurkapital ja Sadolin Eesti.
Avamisjookidega varustavad mirai™ ja Põhjala Pruulikoda.

18. detsembril kell 18.00 avab skulptor ja installatsioonikunstnik Neeme Külm Tütar galeriis näituse pealkirjaga „en face“.

Neeme Külma loomingut iseloomustavad kohaspetsiifilised ja ruumi manipuleerivad teosed. Ka käesolevale näitusele loodud tööd tõukuvad ruumilisest keskkonnast. Kasutades ja nihutades galeriiruumi võimalusi ja piiranguid, töötab kunstnik välja uue näitusesaalis liikumise loogika ja viisi selle keskkonnaga suhtlemiseks.

Filosoof Eik Hermanni sõnul on Neeme Külma puhul kohane väita, et tema tegelik loomeobjekt on külastaja ja tema kogemus, eriti see osa kogemusväljast, mis jääb mängulisuse ja kummastavuse vahele. “Oma ruumilistes sekkumistes nihestab ta meie harjumuspäraseid ootusi näituse “kasutamiskogemusele”, nagu ka harjumuspärasele asjadesse suhtumise viisile, küsides, mida see meis tekitab ja kuidas sellega toime tuleme. Küsib kaudselt, läbi hellalt sooritatud, hoolitsevate jõhkrustükkide ja peenelt viimistletud rohmakuse,” kirjutab Hermann näituse saatetekstis.

Neeme Külm (1974) on lõpetanud Eesti Kunstiakadeemia skulptuuri (BA 1998) ja interdistsiplinaarsete kunstide osakonna (MA 2005). Teda on 2008. aastal tunnustatud Eesti Kultuurkapitali kujutava ja rakenduskunsti ning arhitektuuri sihtkapitali aastapreemiaga Eesti ekspositsiooni „Gaasitoru“ eest Veneetsia 11. rahvusvahelisel arhitektuuribiennaalil. 2012. aastal tunnustati Külma Eesti Kultuurkapitali kujutava ja rakenduskunsti valdkonna preemiaga isikunäituse „Pinnavirvendus“ eest ning 2015. aastal pälvis ta Eesti Kultuurkapitali aastapreemia Eesti Kaasaegse Kunsti Muuseumi programmi läbiviimise eest (koos Anders Härmiga).

Neeme Külm on üks Eesti Kaasaegse Kunsti Muuseumi asutajaid ja juhatuse liikmeid. Külma teoseid kuulub lisaks erakollektsioonidele Eesti Kunstimuuseumi ja Eesti Kaasaegse Kunsti Muuseumi kogudesse.

Näituse “en face” valmimisele aitasid kaasa Aksel Haagensen, Raili Keiv, Kadri Villand, Tarvo Porroson, Tiit Pääsuke, Karl Nagel, Viktor Gurov, Ott Metusala, Marko Smirnov, Alica Kask Veiko Illiste, Johann Möldre, Eik Hermann, Virgo Pastak, Art Allmägi ja Valge Kuup Stuudio.

Näitust toetab Eesti Kultuurkapital.