Näitused

„Tunda iha tõmmet tähendab tunda puudumise kohalolu.”
-Anne Carson, “Eros The Bitterweet”

Ühtse olemuse kaheks jagamine oli jumalatepoolne karistus, et oleksime neetud enda eluaja sisse mahutama ka ideaalse terviklikkuse tagaajamist – ja haledalt pöördume ikka tagasi jumalate poole, kui teed taasühinemiseni ise leida ei suuda. Mõned ütlevad, et see armastus kuulubki ainult jumalatele endile. Ometi trotsime seda reetlikult ning astume alandlikult kõrgemate jõudude ette lausudes:
“Ma soovin.”
Soovimine on puuduva hellitamine. Armastaja ei palu mitte ainult mööduvat täiusetunnet, vaid soovimine ise rahuldab lõpuks armastaja nälga. Soovist saab toiteallikas ja meie isu ei alistu nõrkusena, vaid tõuseb pühendumusena.
Näitus “Soovikaev” on samaaegselt nii harjutusväljak kui harduse valem. Süüta küünal, viska münt, loe õielehed kokku ja soovi.

avamine 05.03.2026 kell 18.00
06.03. – 12.04.2026
avatud K-P 12.00-18.00

KETT galerii / Aparaaditehas, Kastani 42, Tartu

Irmak Semiz (s. 1997, Istanbul) on multidistsiplinaarne kunstnik, kes elab Tallinnas ja õpib hetkel Eesti Kunstiakadeemia kaasaegse kunsti magistriprogrammis. Oma praktikas töötab ta peamiselt skulptuuri, installatsiooni ja animatsiooniga. Ta keskendub vastuoluliste identiteetide, otsuste ja emotsionaalsete seisundite väljendamisele, mida töötleb läbi huumori, ühenduse ja müüdiloome.
Jana Ribkina (s. 1995, Riia) on multidistsiplinaarne kunstnik, kes elab ja töötab Riias. Tegeledes peamiselt keraamika, tekstiili ja illustratsiooniga, uurib ta mänguliselt oma igapäevaelu peegeldusi, ammutades inspiratsiooni folkloorist ja fantaasiast. Tema looming püüab põimida isikliku ja müütilise ühtseks, katkematuks niidiks.

Graafiline disain: Paul Graßler
Näitust toetab Tartu linn ja Eesti Kultuurkapital.

5.-31.03.2026
Kolmapäeval 4. märtsil kell 18.00 avatakse Katariin Mudisti näitus „Ajutine lahendus“ ARS Showcase galeriis.

“Ajutine lahendus” koondab ühte ruumi uksehoidjad, mis on kogutud eri asutustest, peamiselt Eesti kultuurivaldkonna institutsioonidest. Uksehoidjad on sündinud vajadusest: midagi tuleb korraks lahti hoida, midagi tuleb läbi lasta. Ajutine lahendus kipub aga märkamatult muutuma püsivaks. Nii muutub juhuslik vorm ja materjal üllatavalt universaalseks.

Näituse fookus on väikestel tüütutel hetkedel: kui rattakumm on jälle töss; kui unustasid trennis rätiku maha; kui pead tellitud pluusi tagastama; kui filmi vaadates internet hakib; kui keegi seletab midagi, mida juba tead; kui toidupoes just sinu valitud järjekord on kõige aeglasem või kui uksehoidja on kadunud. See tüütus on väike häiring, mis hakkab kordudes mõjutama tähelepanu, liikumist ja suhtumist ruumi. Uks oli aastaid püsinud avatuna ühe pealtnäha tähtsusetu materjalitüki, uksehoidja abil. Aga ühel hetkel, käed kandamit täis, seda harjumuspärast puidutükki enam ei ole. Tekib väike viivitus ja kerge ärritus: otsitakse kiiresti midagi asenduseks, uks saab jälle lahti ja töö läheb edasi. Hetk möödub ning on suure tõenäosusega kohe unustatud.

Aasta aja jooksul kogutud uksehoidjad on hoidnud lahti eri tüüpi uksi (peauksi, kõrvaluksi, tagauksi jne) ning need töötavad eri põhimõtetel: kiiluna, lävelukuna või raskusena. Neid objekte ühendab see, et nad pärinevad institutsioonidest, kus uksed ei ole ainult arhitektuurne element, vaid ka ligipääsu ja töökorralduse vahend. Uksehoidjad on väikesed mitteametlikud sekkumised, mis teevad liikumise sujuvamaks ja annavad märku, kelle jaoks ruum “toimib”. Nende eemaldamine ja ühte ruumi koondamine paljastab selle ajutiste lahenduste kihi, millele institutsionaalne ruum märkamatult toetub.

Uks näitusele on alati (ajutiselt) avatud.

Katariin Mudist on Eesti interdistsiplinaarne kunstnik, kes usub, et kõige kõnekamad asjad on need, mis tavaliselt jäävad ukse taha. Teda huvitavad väikesed tüütused, mis tekivad näiteks siis, kui uks ei tee koostööd – olgu see automaatuks, mis ei avane või kadunud uksehoidja. Tema praktikat läbivad huumor ja iroonia – ta uurib ühiskondlikke norme ning kunstnikuks olemise praktikaid ja tähendusi kultuurivälja ja institutsioonide kontekstis, kasutades selleks materiaalseid ja protsessipõhiseid lähenemisi. Hetkel õpib ta Eesti Kunstiakadeemia Taidestuudiumi õppekaval, otsides ühisosa visuaalse ja materjalikeskse kunsti vahel.

Mudistil on magistrikraad kaasaegses kunstis (EKA, 2022) ning bakalaureusekraad meedia- ja reklaamidisainis (Kõrgem Kunstikool Pallas, 2018). Ta on pälvinud Adamson-Ericu stipendiumi (2025) ja Noore Skulptori Preemia (2025). 2026. aastal pälvis ta koos Keithy Kuuspuga kujutava ja rakenduskunsti sihtkapitali peapreemia näituse „Kahjuks ei osutunud te sellel korral valituks“ (2025) ja performatiivse Auhinnagala (2025) eest.

Näituse Meeskond:
Näituse kujundus ning produktsiooni abi: Alden Jõgisuu
Graafiline disain: Katariin Mudist
Toetajad: Punch Club, Põhjala, Eesti Kunstnike Liit
Eriline tänu: Alan Voodla, Johanna Mudist, Eva Nava, Keithy Kuuspu, Maria Elise Remme, Helena Pass ning kõik asutused, kellelt pärinevad kogutud uksehoidjad.

Näitus on avatud:
5.-31. Märts 2026
E–R 12–18, L 12–16

Kunstnikud: Rover Indigo Bertels-Andréa, Þórey Björk Halldórsdóttir, Denis Kudrjašov, Ivor Mikker, Daniil Musesovs, Elise Marie Olesk, Kertu Rannula, Lotta Karoliina Räsänen, Éric-Olivier Thériault, Kail Timusk, Lume Tuum, Elo Vahtrik, Ats-Anton Varustin, Maria Wrang-Rasmussen

Metamorfoos – ühtaegne lagunemine ja kujunemine; sulamine, paindumine, voolamine, funktsioonist võõrandumine.

Noor vormikunst uurib muutumist, üleminekuid ja lakkamatuid ebakindlaid vahepealseid seisundeid – nii kehas, materjalis kui ruumis. Traditsioonilised tehnikad ja materjalid kohtuvad sünteetiliste, tööstuslike ja tehnoloogiliste elementidega, kasvatades pinget orgaanilise ja tehisliku, maa ja linna, mineviku ja oleviku vahel.

Teosed käsitlevad tajumise ja kohandumise küsimusi: kuidas leida suunda udus, maa-alustes kihtides või sisemistes transformatsioonides? Kuidas orienteeruda maailmas, kus nähtav ei ole enam peamine teadmise allikas? Kas lagunemine ja hääbumine võivad olla loomise ja kujunemise eelduseks? Millist rolli mängivad rituaal, pärimus ja kaduvad oskused tehnoloogiliselt laetud igapäevas? Kus lõpeb keha ja algab keskkond – või kas selline piir on enam olemas? 

Alates 2012. aastast välja antava preemia eesmärk on esile tõsta ja tunnustada noori, eriala omandavaid skulptuuri- ja installatsioonikunstnikke. Näitusel on eksponeeritud eelvaliku läbinud 14 autori 2025/26. õppeaastal valminud teosed. Näitust korraldab Eesti Kunstiakadeemia skulptuuri ja installatsiooni osakond. 

NSPN-i avamisel 6. märtsil kell 16.00 antakse välja Grand Prix ning II ja III koht.

Eraldi preemia annab välja Eesti Noorte Kaasaegse Kunsti Liit.

Näitus on Arsi Projektiruumis vaatajatele avatud 7.-22.03, kell 12.00 – 18.00

Näituse meeskond: Laura Põld, Kirke Kangro, Taavi Talve, Visa Nurmi, Eva Mahhov

Näitust toetavad: Eesti Kultuurkapital, Eesti Kunstiakadeemia, Eesti Kunstnike Liit, Vaskjala Loomeresidentuur, Põhjala

Täname: ajakiri Kunst.ee, ARS Projektiruum

Animatsiooni 2. kursuse 3D ja nukufilmi tehnikas valminud lühifilmid
EKA Galerii videoboksis 25.02.–22.03.2026
Avatud T–L 12–18 P 12–16, tasuta

Filmidest leiame põnevaid karaktereid, elulisi situatsioone, sisemist dialoogi, ilu ja absurdi. Sõna otseses mõttes viivad need teosed vaataja retkele kosmosest veetilgani, makromaailmast mikromaailma. Eriti huvitav on jälgida, kuidas erinevad tehnikad teineteist mõjutavad. Digitaalne ja materiaalne ruum astuvad dialoogi, vorm, tekstuuri, rütmi ja atmosfääri kaudu.

Astuge sisse, võtke hetk ja laske end kanda noorte autorite loodud maailmadesse.

Osalevad: Paolo D’Angelo, Ailin Budõlina, Kätri Jaaguman, Maibrit Kaur, Aleksandra Nikolajeva, Tobias Oblikas, Karl Erik Pajo, El Soosalu

3D juhendaja: Hleb Kuftseryn
Nukufilmi kursuse juhendajad: Anu-Laura Tuttelberg ja Francesco Rosso

Esitletud filmid:

1. „Fiore (Lill)“ (3D), autor Paolo D’Angelo
2. „Meeled sassis“ (nukufilm), autorid Maibrit Kaur, Aleksandra Nikolajeva
3. „Elukate teraapia“ (3D) autorid Maibrit Kaur, Aleksandra Nikolajeva
4. „Nael lauas“ (3D), autor Karl Erik Pajo
5. „Valuvaigisti“ (nukufilm), autorid Paolo D’Angelo, Tobias Oblikas 
6. „Ikka sajab“ (3D), autor Tobias Oblikas
7. „Üks kord veel“ (nukufilm), autorid El Soosalu, Kätri Jaaguman
8. „Kaotatud ja leitud“ (3D), autorid El Soosalu, Kätri Jaaguman
9. „Sisemine hunt“ (nukufilm), autorid Karl Erik Pajo, Ailin Budõlina

Filmide kestus on kokku 21 minutit.

13. veebruaril avati Tartus galeriis Pallas rahvusvaheline tekstiilitudengite näitus “Identity”.

EKA tekstiiliosakonnast osalevad näitusel Hedi Leppik, Rose-Marie Riitsalu, Vivian Vuks ning vilistlased Juulia Aleksandra Mikson ja Kassandra Laur.

Kõrgema Kunstikooli Pallas tekstiiliosakonna algatatud näituse “Identity” eesmärk on tuua ühte ruumi kokku Baltimaade kunstikõrgkoolide tekstiilitudengite tööd. Lähiriikide kõrgkoolid on tihedalt seotud kunstnikest õppejõudude kontaktide ja omavahelise koostöö läbi ning väljapanek annab võimaluse uurida ka erinevates kõrgkoolides õppivate tudengite loomingut.

Näitust ajendas korraldama soov tugevdada senisest enam ka üliõpilaste vahetust ja laiendada erialast koostööd. Samuti saavad Tartus eksponeeritavad tööd algatada diskussiooni tekstiilikunsti ja disaini õpetamise meetoditest osalevates kõrgkoolides ning suunata mõtlema valdkonna hetkeseisu sarnasustele ja erisustele erinevates riikides.

Näitus jääb avatuks 14. märtsini.

Näitusega kaasneb seminar 13. märtsil kell 11.00, galeriis Pallas.

Lähemalt:
https://eaa.ee/rahvusvaheline-tekstiilitudengite-naitus-identity

Ringkäigud toimuvad EKA Galeriis:
– neljapäeval, 19. märtsil kell 17.30, kuraatorid Linda Kaljundi ja Kirke Kangro külalisõppejõudude Victoria Donovani ja Vlada Vazheyevskyyga, inglise keeles
– reedel, 20. märtsil kell 16.30, kuraatorid Linda Kaljundi ja Kirke Kangro koos kunstniku Sigrid Viiriga, eesti keeles
– pühapäeval, 22. märtsil kell 16.00, kuraatorid Linda Kaljundi ja Kirke Kangro koos kunstniku ja näituse kujundaja Anna Škodenkoga, eesti keeles

Tuurid kestavad 30 minutit, osavõtt on tasuta.

Näitus jääb avatuks 22. märtsini.

Loe rohkem näitusest siit:
https://www.artun.ee/et/kalender/pilt-on-illustratiivne-eka-galeriis/

„Pilt on illustratiivne. Sekkumised Tallinna vana lennujaamaterminali monumentaalmaalidesse“
EKA Galeriis 21.02.–22.03.2026
Avatud T–L 12–18 P 12–16, sissepääs tasuta (NB! 24.02. on EKA Galerii suletud!)
Avamine: R 20.02. kell 13.00
Ringkäik: N 26.02. kell 15.30

Mida teha totalitaarsete režiimide pärandiga? Kas sellesse peaks sekkuma? Ja kui peaks, siis mis juhul – ning kuidas?

Näitus on alguse saanud praktilisest vajadusest suhestuda kahe ideoloogiliselt laetud sotsrealistliku monumentaalmaaliga Tallinna Lennujaama vanas terminalis. Üks neist on Viktor Karruse „Moskva vaade“ ja teine Richard Sagritsa „Tallinna vaade“ (mõlemad 1955). 2025. aastal toimus koostöös Tallinna Lennujaamaga konkurss sekkuvate kunstiteoste loomiseks, kuid võidutöö jäi tellija otsusel siiski teostamata. Näituse jaoks on maalid laenutatud EKAsse, et tutvustada kunstnike sekkumisi dialoogis algsete teostega. Lisakihte avavad lennujaamaga seonduvad arhiivimaterjalid. Pärast näitust antakse teosed üle Eesti Kunstimuuseumile.

Näitus on valminud projekti „Monumendi uued raamid“ raames, mis on Eesti Kunstiakadeemia ja Tallinna Ülikooli koostööprojekt, mida finantseerib Eesti Kultuuriministeerium.

Kunstnikud: Hanna Piksarv, Kati Saarits, Anna Škodenko, Sigrid Viir, Jevgeni Zolotko ning Viktor Karrus, Richard Sagrits
Kuraatorid: Linda Kaljundi, Kirke Kangro
Arhiivimaterjalide kuraator: Jarmo Kauge
Kujundaja: Anna Škodenko
Tehniline tugi: Margus Elizarov, Erik Hõim, Ain Kilk, Priit Laanekivi, Oliver Kanniste, Madis Kaasik, Visa Nurmi, Sofia Schneider-Sepping, Mattias Veller
Graafiline disainer: Kristjan Mändmaa
Keeletoimetajad: Phillip Marsdale, Hille Saluäär
Näituse töörühm: Merike Kallas, Taavi Tiidor, Annika Tiko, Maris Veeremäe

EKA Galerii näitusi toetavad Tallinna Linn ja Sadolin Eesti.
Avamisjookidega varustavad mirai™ ja Põhjala Pruulikoda.

EKA FOTO esitleb:
Ingel Vaikla filmide linastus

“Double Exposure” (2020)
“EUR42″(2022)
“Moi aussi, je regarde” (2024)

12.02 kell 18
EKA auditoorium A-101

Linastusele järgneb vestlus Ingel Vaiklaga

Ingel Vaikla (1992, Tallinn) on Brüsselis tegutsev visuaalkunstnik ja filmitegija, kes töötab peamiselt video, 16 mm filmi ja leidmaterjaliga. Tema kunstipraktika uurib arhitektuuri kujutamist selle suhte kaudu kogukondadega, otsides visuaalset keelt, mis läheb kaugemale arhitektuuri kui skulptuurse vormi vaatlemisest. Selle asemel püüab ta edasi anda ruumide eksistentsiaalset, kontseptuaalset ja ideoloogilist olemust. Ingel on olnud resident HISKis, Gentis (2018-2019) ja WIELSi kaasaegse kunsti keskuses, Brüsselis (2021) ning on omandanud doktorikraadi PXL-MAD/UHasselti ülikoolis (2025). Tema audiovisuaalseid töid, sealhulgas „The House Guard“, „Roosenberg“, „Double Exposure“, „Papagalo, What’s the Time?“, „EUR42“ ja „Moi aussi, je regarde“ on rahvusvaheliselt näidatud filmifestivalidel ja kunstiinstitutsioonides, teiste seas IDFA Amsterdamis, Kunsthalle Wienis, EKKM ja Kunstihoone Tallinnas, Beursschouwburg ja Bozar Brüsselis, Manifesta 13 Marseille’s, Videonale Bonnis, Tramway Glasgow’s, European Media Art Festival Osnabrückis, Busani rahvusvaheline videokunstifestival jne.