Näitused

Riin Maide Hobusepea galeriis isiknäituse „Silm nagu seletaks“. Näitus jääb avatuks 27. juunini 2022.

Kilesse kaetud aknad ja tellingud märgivad tavaliselt millegi uue või värske peatset ilmumist tänavapilti. Sarnaselt eesriidele tähistavad need teatavat ootust ning ununevad vaadete kõrval, mida nad sisse juhatavad.

„Silm nagu seletaks“ on hommage unustatud arhitektuurile. Kujutades hapraid linnaruumilisi nähtusi, konstruktsiooni ja karkassi, püüab kunstnik ajutist venitada lõppematult pikaks.

Riin Maide (1997) elab ja töötab Tallinnas. Läbi mänguliste installatsioonide ja lavastuslike keskkondade käsitleb ta mälu ja kohalolu. Maide loomingus on olulisel kohal kohaspetsiifilisus, efemeersus ja graafiline kujutis. Maide on osalenud kunstniku, kuraatori ning etendajana näituse- ja etenduskunstiprojektides nii Eestis kui välismaal. Maide on omandanud bakalaureusekraadi Eesti Kunstiakadeemia vabade kunstide teaduskonnas graafika erialal ning täiendanud end Prahas DAMUs Alternatiiv- ja nukuteatri osakonnas, stsenograafia erialal. Aastal 2020 pälvis ta EKA Noore Kunstniku preemia ning Edmund Valtmani nimelise stipendiumi.

Kunstnik tänab: Rain Kilkson, Cristo Madissoo, EKA graafika osakond

Näitust toetab: Eesti Kultuurkapital

Näituseid Hobusepea galeriis toetavad Eesti Kultuurkapital, Eesti Kultuuriministeerium ja Liviko AS 

11. juunil kell 17 avatakse Võru Showcase’is Brit Pavelsoni ja Cloe Jancise paarisnäitus „Autoportree revolutsionääri ja tantsijana“, mis vaatleb mänguliselt naise igapäevaseid rolle ning isiklikke ruume, kus ta neid rolle täidab.

Mis jääb lapsevanema, partneri ja kunstniku rolli vahealale? Kuidas tulla toime eri rollidega kaasnevate tunnetega? Milliseid koduseid tegevusi peetakse naiselikeks ning milline on nende ühiskondlik või kunstiline väärtus?

Näituse pealkiri „Autoportree revolutsionääri ja tantsijana“ viitab anarhisti, feministi, aktivisti, kirjutaja ja õpetaja Emma Goldmani (1869–1940) tänapäeval müütiliseks peetavale valetsitaadile: „Kui ma ei saa tantsida, ei taha ma olla osa sinu revolutsioonist“. Lause osutab Goldmani reaktsioonile, kui teda pidudel tantsimise pärast kritiseeriti põhjendusega, et agitaatorid ei tohiks säärast kergemeelset tegevust harrastada. Goldmani tsitaat on kõnekas, sest paljusid nähtusi või levinud toiminguid tituleeritakse praeguseni naiselikuks, markeerides samal ajal nende madalamat väärtust. Ka nüüdisaja naisõiguslased ei peaks Goldmani eeskujul valima tantsimise ja revolutsiooni, igapäevaste rõõmude ja poliitilise aktivismi vahel, vaid leidma ise sobivaid viise nende maailmade põimimiseks, enda ja teiste võimestamiseks ning väärtuste nihestamiseks.

Kuraatorid: Brigit Arop ja Sigrid Liira
Graafiline disain: Elisabeth Juusu

12. juunil sõidab Võrru Tallinnast ja Tartust startiv kunstibuss. Rohkem infot siin.

Näitus toimub 2022. aasta jooksul kolmes linnas: kevadel eksponeeriti seda Prantsusmaal Grenoble’is asuvas vitriingaleriis Galerie Showcase (Place aux Herbes 38000) ning suvel jõuab väljapanek Tallinna ja Võrru.

Näitus on avatud ööpäevaringselt ning jääb avatuks 7. juulini.
Üritus Facebookis

Toetajad: Eesti Kultuurkapital, Võru linn, Võru rannabangalo
Eriline tänu: Camille Laurelli, Laura Kuusk, Koit Randmäe, Silver Marge
Lisainfo:
Brigit Arop
kuraator
+372 5621 6259
brigit.arop@artun.ee

Silence After Early Hours
(kõige esimene) EKA GD MA lõputööde näitus
4.–11. juuni 2022, 13–19

Tead seda tunnet? Tunnet, mis valdab pikalt ja sündmusterohkelt peolt lahkudes, mõni minut pärast päikesetõusu? Seda tunnet, kui hiilid purjakil loomadest ja õnnetutest magajatest mööda ukse juurde, suitsu täis õhu ja kleepuva, justkui alkoholist lakikihiga kaetud põranda tunnet. Tunnet, kui avad uksed ja saad vastu nägu lahmaka pimestavaid päikesekiiri, tunnet, kui tõmbad esimese kopsutäie värsket õhku ja peaaegu üllatud, kui hästi see võib lõhnata. Süütunnet, kui koperdad ja komberdad, töllerdad ja kökerdad kodu poole samal ajal, kui teised on juba ärganud ja nüüd kiirel kergel sammul tööle vihuvad? See on praegune hetk, me lahkume ja naaseme kohtadesse ja eludesse, mis meist ennist maha jäid. Väsitav lõpp enne uut algust või vaikus pärast varavalget.

Avamine: 3.juuni, 18.30–21.00
Lõpetamine: 11.juuni, 9.00–24.00

Lend 2022:
Alejandro Bellón Ample, Louise Borinski, Aleksandrs Breže, Paula Buškevica, Björn Giesecke, Otso Peräsaari, Diandra Rebase, Katarina Sarap

Eesti Kunstiakadeemia, Tallinn
Graafiline disain MA

8. Artishoki biennaal
TAIMED KUI TUNNISTAJAD
29. september – 30. oktoober 2022, Tallinna Botaanikaaed

29. septembrist 30. oktoobrini toimub 8. Artishoki biennaal, mis kannab pealkirja “Taimed kui tunnistajad”. Selle kaasaegse kunsti sündmuse teemakäsitlus tõukub asukohast, milleks on esmakordselt Tallinna Botaanikaaed. Tuues kokku kunstnikud ja kriitikud loomevaldkondade üleselt – kujutava, etenduskunsti ja arhitektuuri erialadelt – saab botaanikaaiast biennaali perioodiks ühine õppimise ja ümberõppimise paik.

8. Artishoki biennaali kuraatori Ann Mirjam Vaikla sõnul viitab pealkiri “Taimed kui tunnistajad” teaduslikult tõestatud võimalusele, et taimedel on teadvus, mis ulatub kaugemale inimtaju piiridest; inimestena oleme harjunud taimi käsitlema pelgalt silmailu ja tarbekaubana. Biennaal kohaspetsiifiliste kunstiteoste kasvulavana omistab botaanilistele isenditele teatava agentsuse, olles tunnistajateks ümberringi toimuvatele protsessidele.

“Kui iga aed on kunstlik, inimese poolt tekitatud ning kontrollitud ruum, siis botaanikaaia puhul joonistub selgelt välja ka selle poliitiline dimensioon. Botaanikaaiale kui nähtusele pani aluse Euroopa koloniaalajastu, mis tõi kaasa avastusretki hinnaliste vürtside ja ravimtaimede järele. Tallinnas asuv botaanikaaed kätkeb endas paralleelselt veel teisigi dekoloniseerivast vaatepunktist olulisi narratiive, olles asutatud sügaval Nõukogude ajal Eesti Teaduste Akadeemia instituudi juurde, mille järel korraldati kollektsioonide rajamiseks üle 50 ekspeditsiooni Krimmist Kuriili saarteni”, lisab Vaikla.

Artishoki biennaal on Eestis ainulaadne näituseformaat, mis toob iga kord erinevas asukohas kokku kümme kunstnikku ja kümme kriitikut. Kümnepäevase avamismaratoni jooksul esitlevad uusi teoseid kümme kunstnikku ning igast teosest kirjutatakse selle valmimise vältel kümme kunstikriitilist teksti, mis maratoni ajaks publitseeritakse. Teostest moodustuv ühisnäitus ning tekstid pakuvad külastajale kokku sada erinevat lähenemisviisi teoste interpreteerimiseks.

2008. aastal alguse saanud Artishok kujutab endast mitteformaalset inimkogumit, kes pärandab koos biennaali formaadiga edasi ka oma teadmised ja kogemused. Iga järgneva biennaali kuraatori valivad omavahelise arutelu tulemusena eelnevad kuraatorid, kelleks on seni olnud: Maarin Ektermann ja Margus Tamm, Kati Ilves, Liisa Kaljula, Indrek Grigor ja Šelda Pukite, Evelyn Raudsepp, Sten Ojavee, Laura Linsi ja Roland Reemaa. 

Toimumiskohtadeks: Tallinna Linnagalerii, Tartu Kunstimaja, Eesti Kaasaegse Kunsti Muuseum (EKKM), Mūkusala Kunstisalong Riias, NO99 teater, Balti jaama endine ootepaviljon, Tallinna linnaruum ja Kai kunstikeskus.

Ann Mirjam Vaikla (1990) on visuaalset ja etenduskunsti ühendava praktikaga rahvusvaheliselt üles astunud nii galeriides, teatrites kui avalikus ruumis. Vaikla loomingut ja koostööprojekte on viimaste aastate jooksul esitletud Black Boxi teatris Oslos, Tallinna Kunstihoones, Kai kunstikeskuses ja Praha kvadriennaalil. Ta õppis stsenograafiat (BA) Norra Teatriakadeemias (Østfoldi Ülikooli Kolledž) ning kaitses magistrikraadi kunsti ja kultuuri alal 2020. aastal Novia Rakendusteaduste kõrgkoolis Soomes.

Vaikla kureerimisealane praktika on tugevalt seotud loomeresidentuuride valdkonnaga. Ta on Hiiumaal asuva kunstiresidentuuri KORDON kaasasutaja, kus ta kureerib lähiaastatel rahvusvahelist residentuuriprogrammi Kordon Lab on Food and Energy. Paralleelselt tegutseb ta Tartu Euroopa kultuuripealinn 2024 raames toimuva residentuuriprogrammi Magic Carpets kuraatorina. 

Vaikla juhtis 2017–2021 Narva kunstiresidentuuri (NART), kus tema fookuses oli rahvusvaheliste kogukonda kaasavate kunstiprojektide ja kaasaegse kunsti näituste kureerimine. Pälvinud CEC ArtsLink stipendiumi viibis ta uurimisprojekti raames möödunud aastal residentuurides Triangle Arts Associationis (Brooklyn, NY) ja Grand Central Art Centeris (Los Angeles, CA).

Tallinna Botaanikaaed (Kloostrimetsa tee 52, Tallinn) asutati 1961. aastal esimese Eesti Presidendi, Konstantin Pätsi poolt rajatud Kloostrimetsa talu asukohale ENSV Teaduste Akadeemia instituudina. 1995. aastal muudeti see Tallinna Linnavalitsuse haldusalaks. Botaanikaaed asub Tallinna idaservas, 10km kaugusel kesklinnast ning selle 22.5 hektari suurune territoorium paikneb looduskaitse alal, Pirita jõe ürgorus.

Teoste 10-päevane avamiste maraton:
29. september – 8. oktoober, 2022

Biennaali näituse avamine:
8. oktoober, 2022

Näitus jääb avatuks kuni 30. oktoober, 2022

Pressikontakt:
Kulla Laas
kullalaas@gmail.com
+372 58050009 (EE)

3. juunil, kell 19.00, avatakse Tallinnas, Põhjala tehase Sepikoja galeriis (Marati 5), näitus “Tseremoonia vetikatele”. 

Näituse “Tseremoonia vetikatele” keskmes on veekeskkond ja selle hapra ökosüsteemi lahutamatuks osaks olevad vetikaliigid. Sidudes olemasoleva teadmise veeorganismidest disain-uurimusega, käsitleb näitus vetikaid hoolivalt ja austavalt, rituaale meenutavate žestide kaudu. Nii näitavad Islandi, Soome ja Eesti ülikoolide õpilased “Tseremoonial vetikatele” kohalikust kontekstist lähtuvaid töid, mis mõtisklevad inimese ja keskkonna sümbiootilisest koosmõjust – antropotsentristliku ajastu järgsest sümbiotseenist.

Näitus “Tseremoonia vetikatele” keskendub merevetika kui alakasutatud, ent suure majandusliku potentsiaaliga bioressurssi näitel sellele, millist teadlikku disainilähenemist see nõuab, eesmärgiga jõuda nii taastuva bioressursi väärindamisel põhinevate disainilahendusteni kui ka nende tööstus-skaalasse viimiseni.

Viimasel kümnendil on vetikaid uuritud võimaliku ressursina uute materjalide valmistamiseks. Vetikaid teatakse ka kui “rohelist kulda”, tuleviku biokütust ja loomsete valkude alternatiivi inimeste toidulaual. Et need kõrged ootused realiseeruks ka pikemas perspektiivis, vajame mõtteviisis radikaalset muutust, õppides salapärastest veemaailma toimimismehhanismidest ja erinevate liikide kooslustest, liikudes taastava, toetava ja toitva mudeli suunas.

Aalto Ülikooli professor ja multidistsiplinaarne disainer Julia Lohmann kirjutab: “Vetikatest saab rohkem kui lihtsalt ressurss, vaid ka meie meetod ja muusa”.

Merevees olevat suurt heterogeenset fotosünteesivõimelist organismide rühma – vetikaid peetakse suurima potentsiaalga kasutamata bioressursiks. Eesti Kunstiakadeemia Jätkusuutliku Disaini Labor DiMa on ühe fookusteemana kohalike vetikatega tegelenud alates 2015. aastast. Katsetatud on siinseid vetikaid toormaterjalina erinevate bioplastikute valmistamiseks, toitaineterikka toiduainena kui ka võimaliku reoveefiltreeriva biomassina.. Analüüsitud on Läänemere ökosüsteemi ja vetikate rolli selles tervikuna, kaasates eksperte ja ettevõtteid Eestist ja mujalt Põhjala-Balti regioonist.

Rainforests of the North

Näitusel osalevad tudengid ülikoolidest:
Aalto-Yliopisto
Aura Latva-Somppi, Élise Piquemal, Elsa Tölli, Nina Naveršnik, Zoë  Robertson, Vihar Kotecha

Listaháskóli Íslands

Arngrímur Guðmundsson, Birna Sísí Jóhannsdóttir, Bryndís Magnúsdóttir, Elín Dagný Kristinsdóttir, Emma Kristina A. Herrera, Helgi Jóhannsson, Jón Sölvi Walderhaug Eiríksson, Marsibil Sól Þ. Blöndal, Mekkín Guðmundsdóttir, Salóme Bregt Hollanders

Eesti Kunstiakadeemia

Cärol Ott, Indre Spitryte, Karl-Christoph Rebane, Karolin Kärm, Katarina Kruus, Kristiina Jeromans, Marion Laev 

Juhendajad:
Aalto-Yliopisto

Anna van der Lei, Julia Lohmann

ListahÁskóli Íslands

Tinna Gunnarsdottir, Rúna Thors, Lee Lorenzo Lynch, Agnar Jón Egilsson, Johanna Seelemann

Eesti Kunstiakadeemia

Annika Kaldoja, Kärt Ojavee

Näituse ekspositsiooni kujunduse ja ruumi tervikliku lahenduse disainisid EKA sisearhitektuuri II kursuse tudengid Elisabeth Perk ja Roger Matthias Laas. Kursust juhendasid Kaisa Sööti ja Aadam Kaarma juhendamisel.

Näitus on avatud 04.06–15.06.2022
E-R 10.00–17.00; L-P 12.00–17.00
Põhjala tehase Sepikoja galeriis (Marati 5)

Näitust toetavad Eesti Kultuurikapitali arhitektuuri sihtkapital ja Põhjamaade Ministrite Nõukogu

3.06.- 28.06.2022

Neljapäeval, 2. juunil kell 18.00 avatakse HOP galeriis Karl Joonas Alamaa näitus “Õunapuu all. Hommage hoolele”.

Moekunstnik Karl Joonas Alamaa teos seob omavahel etnograafilise traditsiooni, Setomaalt pärit juured ja vanavanemalt lapselapsele pärandatud loo tingimusteta hoolest ning eneseohverdusest läbi emaliku prisma, toonitades hoole ja inimliku empaatia olulisust. 

Ta inspireerub etnograafiast tuntud „vaeslapse lugudest“, kus varakult ema kaotanud laps läheb õieehtes õunapuu alla oma rasket elusaatust kurtma. Õunapuu poetab lohutuseks õiehelmeid, vaeslaps aga pisaraid.

“Minu vanavanaemal oli üheksa last, kellest kolm lahkusid siit ilmast ome elu alguses. Mees oli alkohoolik ja vägivaldne. Sõja ajal põletasid taganevad sakslased nende Setomaal Kossolka külas asunud talu maha ning alles ei jäänud mitte midagi peale mõne aias kasvava õunapuu. Isa pandi kaheks aastaks vangi venna ristseteks puskari ajamise eest. Pere peamine toitja oli läinud ja ema sai vaid korra aastas palka. Et hoida elus oma kuut last oli ema sunnitud välja vahetama ja maha müüma kogu oma „hõpõkraami“ – seto naise uhkuse, kaitse ja jõu allika, oma hõberahad. Aegamööda pidi ta välja vahetama enda kaitse oma tolleks hetkeks elus oleva kuue lapse kaitse vastu, ära andma kõik materiaalse.” 

Vormiotsingute aluseks olid seto võimsad hõberahadega keed, mis teoses üheksariviliseks portselanist hõpõkraamiks kujunenud. Iga rivi sümboliseerib ühte last üheksast, lusikad aga sügavast vaesusest tulenenud tühja kõhtu ja lusikate sõlge meenutav vorm vaesuse peletamiseks viimases hädas ära vahetatud ja müüdud hõberahasid — seto naise uhkuse ja kaitse allikat. 

“Õunapuu all. Hommage hoolele” on füüsilise jäljeta mälestusele keha ja vormi andmine, tuues tähelepanu sellele, mis tõeliselt ja alati loeb – inimlik võime kuulata, hoolida ning mõista.

Karl Joonas Alamaa (sünd. 2000) on rätsepa taustaga Eesti Kunstiakadeemias moedisaini tudeeriv ja hetkel end kostüümikunsti alal Antwerpeni Kuninglikus Kunstiakadeemias täiendav kunstnik ja disainer.

Alamaa looming kätkeb endas lisaks mineviku uurimisele ka sotsiaalsete ja ühiskondlike konstruktsioonide lahkamist ja vaidlustamist, tegeledes sh soo, moe ja keha omavaheliste suhetega. Alamaa on Hõbenõel 2021 nominent.

Teos on sh eksponeeritud moelooja Piret Pupparti kureeritud videonäitusel “Tuleviku kaasavara”, ERMis, mis on vaadatav siin.

Näitusel kasutatud heliteos: Henryk Gorecki Sümfoonia nr 3 “Kurbade laulude sümfoonia” II ja III osa; esitavad: ERSO, sopran Mhairi Lawson, dirigent Andres Mustonen

Graafiline disain: Eliisabet Kuslap

Autor tänab: Lisette Sivard, Olivia Soans, Piret Puppart, Eesti Rahvuskultuuri Fond 

Näituseid HOP galeriis toetavad Eesti Kultuurkapital, Eesti Kultuuriministeerium ja Liviko AS.

Piltide autor: Kristina Kuzemko

post-gallery.online
Avamine: 25/05/22 18:00 (EET)
Avatud kuni: 26/07/22

Esmalt otsige endale mugav koht, kus lõõgastuda ja sulgege silmad. Hingake nina kaudu sügavalt sisse, hoidke hetkeks ja hingake seejärel aeglaselt suu kaudu välja. Kui lõdvestute, püüdke keskenduda oma keha pingete leevendamisele. Tunnetage, kuidas pinged välja hingates lahkuvad. Nüüd püüdke kujutleda turvalist ruumi. Milline see on? Mis on esimene koht, mis teile meelde tuleb? Võib-olla on see vaikne põld või tuba täis kassipoegi. Mediteerides võite seda ette kujutada ning selles vabalt liikuda. See võib alguses olla veidi keeruline, kuid kui te seda täiustate, võib teie safe space’i saabumisest saada rahustav rutiin. Keegi ei saa siseneda ilma teie loata. See on koht, kus võite tunda end turvaliselt. Tagasi tulles saate seda täiustada oma maitse järgi ja lasta enda ruumil kujuneda nii, nagu te seda oluliseks peate. Kujutage ette kõige väiksemaid detaile. Mida te kuulete? Kuidas tunduvad kõik erinevad tekstuurid? Kas tunnete mingeid lõhnu? Laske endal lõõgastuda, hingates sisse ja välja. Pidage meeles, et võite igal ajal lahkuda. Teie käes on kontroll.

Vaimne safe space või vaimne varjupaik on kujuteldav keskkond meditatsiooni tõhustamiseks või stressi alandamiseks. Üldiselt viitab mõiste “safe space” ruumile, mis on loodud marginaliseeritud inimestele, et nad saaksid koguneda ja jagada rõhumisest tulenevaid kogemusi. See võib viidata ka sellele, et ruumis on nulltolerants vägivalla, vihakõne ja ahistamise suhtes.

“turvaliselt lilla” on projekt, mis uurib safe space’i ideed. Käesolev ruum loodi esmakordselt 2020. aastal, kui kunstnik Maria Izabella Lehtsaar hakkas keset pandeemiat kahtluse alla seadma kodu turvalisust. Kuidas tulla toime ebaturvalises keskkonnas ja kuidas muuta see võimalikult turvaliseks? Kunstnik leidis, et me saame seda luua enamasti veebiruumide ja vaimse safe space’i harjutuse kaudu. Selles mõttes võime pidada ka kapi metafoori mõtteliseks ruumiks, et hoida oma identiteeti sotsiaalse hukkamõistu tõttu turvalisuse huvides varjatud. Selles safe space versioonis saab lõõgastuda ja mängida riietumist.

post-gallery.online näituseid toetab Eesti Kultuurkapital.

Maria Izabella Lehtsaar on Tallinnas tegutsev kunstnik, kes tegeleb eelkõige kväärkogemuse ja vaimse tervise teemadega, mängides sageli reaalsuse ja fantaasia õrna piiriga. Tema teosed ja motiivid on korraga tagasihoidlikud, valjud ning kaasahaaravad. Oma loomingus ühendab ta popkultuuri esteetika ja tundliku must-valge graafika, kombineerides neid praktikas nii tekstiili, joonistamise kui tekstiga.

Lehtsaar õpib hetkel Eesti Kunstiakadeemia kaasaegse kunsti magistriõppes, ta on lõpetanud 2020. aastal graafika bakalaureuseõppe. Tema viimaste näituste hulka kuulub Tallinna XVIII Graafikatriennaali noortenäitus “AEGLASED MANÖÖVRID”, 2022 (EKKM, kuraatorid Riin Maide ja Brit Kikas) ja “Sarnasus kontakti kaudu. Graafika grammatika”, 2020 (Tartu Kunstimaja ja EKA galerii, kuraatorid Liina Siib ja Maria Erikson). Lehtsaar pälvis Edmund Valtmani fondi 2021. aasta stipendiumi.

Teisipäeval, 31. mail 2022 kell 17.00 avavad Sirja-Liisa Eelma ja Tiina Sarapu Draakoni galeriis ühisnäituse „Must peegel“. Näitus jääb avatuks 25. juunini 2022. 

Must pind neelab valgust ja värve, seda vaadates saab näha lõpmatusse, teadmatusse, üksindususse ja kaitsvasse sumedusse. Peegel ulatab otsekohese tõe. Oht jääda lõksu peegeldustesse ja peegelduste peegeldustesse on sama suur kui kiusatus puudutada nutiseadme kustunud ekraani, et avada hoopis muud maailmad.

Prantsuse 17. sajandi maastikumaalija Claude Lorrain’i poolt kasutusele võetud must peegel toimib optilise abivahendina. Võrreldes kirka peegliga on selle pilt üldistatum ja detailid peidetud. Must peegelpind toob esile hele-tumeduse ja vähendab värvitoonide intensiivsust.

Peegelduvate ja maalitud maailmade kokkusaamine viitab olemise mitmekihilisusele. Klaasi kiht maali ees kaitseb teost, kuid tekitab ka distantsi vaataja ja maali vahele. Nii jääb vaataja ilma võimalusest kogeda vahetult värvi materiaalsust, selle hõngu ja lõhna. Klaasist tulenevad peegeldused, valgushelgid ja varjud toimivad kas häirijana või püsitu ja lummava finessina maali pinnal.

Sirja-Liisa Eelma (1973) on kontseptuaalne maalikunstnik, kelle pildikeelt iseloomustavad visuaalselt minimalistlikud struktuurid. Korduva kujundi aeglasel teisenemisel põhinevad maaliseeriad keskenduvad tühjuse, tähenduste ambivalentsuse, nähtava ja nähtamatu piiritlemise teemadele.

Sirja-Liisa Eelma on lõpetanud Eesti Kunstiakadeemia maalikunsti erialal (MA 1996), 2018. aastast jätkab õpinguid doktorantuuris. 2016. aastal tunnustati tema loomingut Konrad Mägi preemiaga. Eelma teoseid leidub nii erakogudes kui ka Eesti Kunstimuuseumi kogus. Tal on olnud arvukalt isiknäitusi ning ta on osalenud grupi- ja kuraatorinäitustel Eestis ja välismaal.

Tiina Sarapu (1971) loomingut iseloomustab minimalistlik vormikeel. Perfektselt teostatud vorm on peaaegu alati äärmiselt lihtne ja mõtestatud. Olles viimastel aastatel üles astunud peaaegu eranditult installatsioonikunstnikuna, on ta sageli muutnud ühe algidee tähendusi eri kontekstidesse viimisega (mitmed installatsioonid noodipultide ja peeglitega), loonud nii illusoorseid ruume, visualiseerinud helisid, avardanud tajupiire. Kontseptuaalse kunstnikuna kasutab ta klaasi elu mitmekihilisuse idee väljendamiseks, tegeldes klaasis kui materjalis olevate opositsioonidega. (Reeli Kõiv)

Tiina Sarapu on õppinud Eesti Kunstiakadeemia klaasikunsti osakonnas, mille ta lõpetas 1996. aastal magistrikraadiga. Aastatel 1996–2017 oli ta samas osakonnas õppejõuks, aastatel 2003–2017 dotsent. Ta on osalenud paljudel näitustel, sümpoosionidel ja töötubades nii kodu- kui ka välismaal. Ta on pälvinud tunnustust rahvusvahelistel klaasikunsti konkurssidel. Tema teoseid on mitmete muuseumide ja erakogujate kollektsioonides. Talle on omistatud aunimetus „Tunnustatud klaasikunstnik 2004–2005” ja „Tunnustatud klaasikunstnik 2018–2019”, Kristjan Raua preemia 2007, Kultuurkapitali aastapreemia 2019, ta on kunstnikupalga saaja aastatel 2021–2023.

Näituseid Draakoni galeriis toetavad Eesti Kultuurkapital, Eesti Kultuuriministeerium ja Liviko AS.

Näitus Facebookis

ÜLEKANNE

assotsiatsioonidel põhinev tähendusmuutus
(Eesti keele seletav sõnaraamat)

Viimased aastakümned on toonud meie kollektiivsesse alateadvusse märgatavaid muutusi, tehes seda tohutult mitmekesisemaks. Kohtame igal päeval rohkem sônumeid kui eelmisel ja kujutised on aina kiiremad. Seeria „Ülekanne“ koosneb seevastu väga aeglastest kujutistest. Need on äärest ääreni abstraktsed maalid, mis avavad end aegamisi ja loovad sildu alateadlikku kogemusruumi.

Sedasorti tööd on olemuselt materiaalse ja unenäolise maailma vahele jääv loor, mis inspireerib ühendust sügavama, argiselt puutumata jääva sisemaailmaga. Vormilt minimalistlikud, distantsilt lausa ühevärvilised meditatiivsed ristkülikud võimaldavad tähendustel sündida vaid kooskõlas vaatleja poolt kaasa toodud sisendiga. Seeläbi räägivad nad iga kord just sellestsamast inimesest, kes parasjagu maali ees peatub, luues tema mõtete ja tunnete jaoks isikliku ja ainulaadse lava. Tähendus sünnib siis, kui maali sisu ja vaatleja sisu kohtuvad.

Kui plahvatus plahvatab piisavalt kõvasti,
siis tolm ärkab ja hakkab endast mõtlema.

@JarodAnderson

Näitus on avatud perioodil 27.05—09.06 iga päev kell 11—19

Näitus on osa Eesti Kunstiakadeemia lõputööde festivalist TASE ’22

Kunstnik tänab EKA maaliosakonda ja Estmak Capitali.

olevkuma.xyz