Näitused

Milline on Lasnamäe tulevik? Millised on Lasnamäe ja teiste sarnaste vabaplaneeringuga paneelelamurajoonide probleemid ja mida saab paremaks muuta? Igakevadine EKA arhitektuuri ja linnaplaneerimise osakonna aastanäitus kannab sel korral pealkirja “Lasnamäe. Lõpetamata linn”. Näitus võtab kokku arhitektuuritudengite ja osakonna õppejõudude lõppeva õppeaasta töö, mis keskendus Tallinna suurima linnaosa tulevikuvisioonidele. Näitus avatakse Tallinnas Draakoni Galeriis teisipäeval, 29. mail kell 18 ning see jääb avatuks 9. juunini.

Lõppeval õppeaastal tegelesid Tallinnas asuva Lasnamäe linnaosa mõtestamisega nii EKA arhitektuuri- ja linnaplaneerimise osakonna tudengid kui ka teaduskonna personal. Koostöös kinnisvaraettevõttega Kapitel ja Tallinna linnaga visioneeris Lasnamäe tuleviku üle ka EKA arhitektuuriosakonna uurimisgrupp Lõpetamata Linn ning sellest omakorda arenes välja koostöö Harvardi Ülikooli disainikooliga, kus samanimelist linnaehituslikku stuudiot vedas eesti linnaplaneerija Andres Sevtšuk. Lõppmängu näituse eesmärk on EKA vedamisel toimunud koostöö tulemuste näitamine ja linnaruumist mõtlemise propageerimine. NB! Laupäeval, 2. juunil kell 11 toimub näitusel kuraatorituur!

Näituse teeb pea igale tallinlasele põnevaks see, et paneelelamurajoonides elab ca pool Tallinna elanikkonnast: Lasnamäe probleemid on tuttavad nii mustamäekatele, õismäekatele, Pelgulinna ja ka palju pisemate asumite, näiteks Keldrimäe asukatele.

Paneelelamurajoonid tõotasid kiirelt kasvavatele linnadele efektiivset ning odavat ehitamist ja tervislikku ning valgusküllast elu ning katavad seetõttu täna suuri alasid. Ent ideeliselt, ruumiliselt ja ehituslikult on need asumid sageli kas iganemas või hoopis lõpetamata. Tallinna “mäed” vajavad täna uut perspektiivi ja mõtestamist praeguseks oluliselt muutunud majanduslikus, kultuurilises ja tehnoloogilises keskkonnas. Näitus “Lasnamäe. Lõpetamata linn” uurib, millised on modernistliku linnaruumi väärtused täna ja võimalused tulevikus, kuidas mõjutavad nende arengut muutused igapäevases transpordis ja liikuvuses ning millist linna me kasutajatena tegelikult ootame ning soovime.

Näitusesse panustanud kolme osapoole – EKA tudengite, Lõpetamata Linna uurimisgrupi ja Harvardi stuudio osalejate – töö on liidetud ülevaatlikuks kogumiks, mis kirjeldab nii linnaosa murekohti, probleeme kui ka otseseid lahendusi ja arengusuundi.

“Lasnamäe. Lõpetamata linn” kuulub EKA igakevadise festivali TASE programmi, mille raames toimuvad magistri- ja bakalaureusetaseme lõpetajate näitused, lõputööde avalikud kaitsmised ning mitmed üliõpilaste isiku- ja ühisnäitused. 2018. aastal toimub TASE’18 peanäitus Lembitu 10 ja 12 hoonetes 30. maist 13. juunini.

Lõpetamata linn on EKA Arhitektuuriteaduskonna poolt koostöös Tallinna linnaga läbiviidav kolmeaastane laiapõhjaline uurimistöö, mis küsib, milline võiks olla hea ja elamisväärne linn 21. sajandil ja kuidas see võiks väljenduda Tallinna linnaehituslikus arengus. Suuremahuline teadusprojekt keskendub Tallinna linnaehituslike visioonide ja ruumiliste tulevikustsenaariumite uurimisele. Uurimistöö läbiviimine saab teoks tänu kinnisvaraettevõtte Kapitel toetusele, kes panustab projekti kolme aasta jooksul kokku peaaegu pool miljonit eurot.

Näituse kontseptsioon ja kujundus: arhitekt ja EKA õppejõud Johan Tali koos 2. kursuse arhitektuuritudengitega

Toetajad: Kultuurkapital, Kapitel, Eesti Kunstiakadeemia

Kasutatud visuaalid: EKA arhitektuuri ja linnaplaneerimise osakonna tudengite Ulla Alla, Nina Steiner ja Madli Kaljuste stuudioprojekt.

Rohkem infot:

Pille Epner
EKA arhitektuuriteaduskonna teadus- ja arendustegevuse koordinaator
arhitektuur@artun.ee

PEETER SINGI mälestusnäitus „Värvid igaviku teel“ avatakse 4. mail kell 15.30 Tallinna Jaani kiriku galeriis.

Peeter Sink (1902-1957) – eesti vaimulik, maalikunstnik ja luuletaja. Kunstnikuna lähtus nii Tallinna Kunsttööstuskoolis omandatud juugendlikust stilisatsioonist kui ka 1920ndail levinud ja ositi ka 1930ndail eriti Leedu kunstis juurdunud dekoratiivsest art deco’st. Tema arvukad maastikuvaated, nii vähesed suuremad õlikompositsioonid, kui enam viljeldud guašš- ja pastellmaalid on enamasti loodud vahetust looduselamusest lähtuvalt, ent ka nendes näiliselt pretensioonitutes töödes avaldub kunstniku tõsine vaimne seisukoht, tavatähendusest avaram maailmatunnetus ja kunstnikule nii sõnas kui visuaalses väljenduses omane poeesia. Täna hindavad asjatundjad Peeter Sinki loomingut Eesti kunstipärandis kontekstis oluliseks ja seda isikupäraselt rikastavaks. 2006 ilmus Jaan Klõšeiko kujundutud maaliloomingu ülevaade „Peeter Sink. Maalid. Paintings“.

Peeter Sink sündis Viljandimaal, Pilistvere kihelkonnas. Ta lõpetas 1919.a. Tallinna Kunsttööstuskooli maalikunsti erialal Nikolai Triigi, Ants Laikmaa jt. juhendamisel. Osales vabatahtlikuna Vabadussõjas. Kogenud aastal 1920 usulist ärkamist, loobus Peeter Sink kunstniku karjäärist ning pühendus vaimulikule tööle. Maalimist harrastas ta muu tegevuse kõrval, esinedes oma töödega mitmetel vabariiklikel kunstinäitustel. Tihe sõprus ja koostöö sidus teda läbi aastate oma õpingukaaslase Eduard Viiraltiga, samuti Roman Nymaniga ja Günther Reindorffiga.

Aastast 1923 toimis Peeter Sink rahvusvahelise kristliku noorteliikumise CE (Christian Endeavor) reisisekretärina ning 1926-1932 CE juhina, seejärel Eesti Pühapäevakoolide Allianssliidu reisisekretärina, astus 1938 Euroopa Kristliku Misjoni teenistusse. Peeter Sink andis välja rohkesti vaimulikku noorsookirjandust, sageli tema enda poolt illustreerituna. Kõnemehena oli ta oma aja mõjukamaid äratusjutlustajaid, kelle tegevuse tulemusena puhkesid mitmel pool Eestis rahvarohked vaimsed ärkamised. Tallinnas juhtis Peeter Sink koos Eugen Tanneriga Evangeeliumi Vennaste Ühingu kogudust “Saalem”, mille nõukogude võimud 1949. aastal sulgesid. 1955-1957 oli Peeter Sink luterliku Elva koguduse hingekarjane.

Peeter Sink on loonud kokku üle 500 luuletuse ning umbes sama palju laulutekste, millest paljud on viisistanud tema abikaasa, helilooja Marje Sink. Oma eluajal avaldas Peeter Sink kolm luulekogu: „Sügavuste helid“ (1924), „Kõrveteel“ (1928) ning „Varjude maal“ (1936). Valitseva ateistliku ideoloogia tingimustes oli vaimuliku suunitlusega loomingu kirjastamine võimatu.
1962. aastal, viis aastat pärast Peeter Sinki enneaegset surma, ilmus Torontos tema luulevalimik „Rännutee laulud. Peeter Sinki 100. sünnipäeva puhul ilmus kirjastus „Logos“ väljaandel tema esimene ülevaatlik luulekogu „Taeva vari“.

Sissepääs kiriku kantselei uksest.
Näitus avatud 04.05. – 04.06.2018
T-R 10.00 -18.00

Lisainfo:
Erkki Juhandi
erkki.juhandi@eelk.ee
551 7777

TASE on Eesti Kunstiakadeemia igakevadine lõputööde festival, mille peanäitus toimub sel aastal EKA vabade kunstide teaduskonna hoones aadressil Lembitu 10. Näitus avatakse 30. mail kell 17.00 ning külastajaid oodatakse lõputöödega tutvuma kuni 13. juunini.

Näitust võib pidada hüvastijätutseremooniaks erinevatele ajutistele pindadele, kus EKA on peale Tartu mnt 1 õppehoone lammutamist tegutsenud. Lembitu tn 10 hoones on õppe ja -loometöö kestnud viimased neli aastat ning TASE ’18 peanäitusega on tudengitel võimalus oma lõputöid näidata ruumides, millest lahkudes jätab sümboolselt ka kogu Kunstiakadeemia selja taha ühe peatüki.

Näitusel osalevad vabade kunstide, arhitektuuri, disaini ja kunstikultuuri magistrantuuri lõpetajad, aga lisaks näitavad oma taset ka vabade kunstide bakalureusetaseme lõpetajad.

Lisainfo www.artun.ee/tase

Reedel, 04.05.2018 kell 18.00 avab MARI-LIIS REBANE (1988) Hobusepea galeriis näituse „Earwitness / Kõrvaltkuulja”.

„Earwitness” (e kõrvaltkuulja) on helisalvestuste kogumise ja jälgimise projekt, mis käsitleb keskkonnaheli kui jälgimisalust materjali. Lisaks helimaterjalile presenteerib autor galeriiruumis igapäevaobjekte ja visuaalset materjali kui helil põhinevat uurimust toetavaid artefakte. Sõna „Earwitness” viitab sündmusele ja selle tunnistajale. Autor keskendub helimaterjalile kui võimalikule lootekke allikale, kus heli ise muutub uurimisobjektiks ja tõendusmaterjaliks.

Näituse keskmes on heliteos „Earstream”, mille galeriiruumis kogejal on võimalik samastada end autoriga või tema tegevusi jälgida. Kunstniku liikumisi muutuvates helikeskkondades kantakse edasi otseülekandena galeriiruumi. Teos on korraga dokumentaalne ja juhuslik, aga ka lavastuslik, sest suundi, kohti ja ruume, kus viibida, kontrollib välises keskkonnas ringi liikuv autor ise. Voogedastust ja field recordingut kasutav „Earstream” annab võimaluse haakuda erinevate helikeskkondade, olukordade ja ajastatusega, korjates üles pidevas ülekandes ja liikuvuses olevat potentsiaali. Nii viitab kunstnik heli efemeersele, pidevalt ruumis ja ajas muutuvale sündmuslikule iseloomule. Ta uurib, kuidas mõjutavad asitõendid, vihjed ja indeksid narratiivi moodustumist ning kuidas on võimalik manipuleerida nende abil meie auditiivset tähelepanu.

Näitus „Earwitness” tervikuna ei loo lugu, vaid kunstnik vaatleb ja uurib näitusel, kuidas tekib narratiivi konstruktsioon info põhjal, mis on kogetav auditiivselt, kuid seostub visuaalselt. Vaataja-kuulja saab helisündmustest osa episoodiliselt, vastavalt galeriisse sattumise hetkele. Näitus sisaldab ka tähelepanu suunavaid tekstilisi ja visuaalseid viiteid.

Mari-Liis Rebane on tegutsenud audiovisuaalse kultuuri sfääris kaasamõtleja, ideekäivitaja, kuraatori ning kriitikuna. Aastatel 2013‒2015 juhtis ta Baltimaade suurimat rahvusvahelist animatsioonfilmide festivali, pidades oma peamiseks eesmärgiks animatsiooni mõiste laiendamist ja ümber defineerimist ning sidudes animatsiooni teiste kunstivaldkondadega. Ta on täiendanud end mitmel pool Euroopas ja osalenud audiovisuaalse valdkonna festivalidel väliseksperdina (Ars Electronica 2016 žüriiliige, Festivali „Radical Atoms” The Prix Forums paneeldiskussiooni moderaator). Aastal 2015 alustas ta õpinguid Eesti Kunstiakadeemia uue meedia osakonnas, keskendudes helikunstile (juhendaja Raul Keller).

„Earwitness” on tema esimene projekt avalikkuse ees iseseisva galeriikunstnikuna. Oma kunstipraktikas uurib Mari-Liis Rebane heli kui mitmekülgset materjali, lõimides interaktsiooni, dokumentatsiooni ja fiktsiooni. Kunstnikuna huvitavad teda heli kui narratiivi käivitav tööriist, heli ontoloogilised omadused ja auditiivse tähelepanuga manipuleerimine.

Tänud: Raul Keller, Silver Liiberg, Marek Jarkovoi, Aimi Etverk, Robin Pilk, Krõõt Mõttus, Maret Mara Aranovich, Märt-Matis Lill, Kärt Hammer ja perekond.

Näitus jääb avatuks kuni 21. maini 2018.

26. aprillist kuni 5. maini kestev Kogo galerii avasündmus „Vaatamis- ja lugemistuba” juhatab sisse galerii käesoleva aasta programmi, kutsub tutvuma galeriiruumiga ja kunstnikega. Osalevad kunstnikud Alexei Gordin, Diana Tamane, Elīna Vītola, Kristi Kongi, Mari-Leen Kiipli ja Eva Mustonen, kes kõik astuvad 2018. aasta jooksul galeriis üles isiku- või duonäitusega.

Kunstnikud hõivavad uue ruumi neile omasel viisil, luues teineteisega nii ühenduslülisid kui ka põikpäiseid vastandumisi. Galeriist saab vaatamis- ja lugemistuba, kuhu külastajad on oodatud aega veetma ja kunstnike teostega põhjalikumalt tutvuma. Elīna Vītola ja Kristi Kongi tegelevad eri moel ja eri perspektiivist abstraktse kunstiga. Kui Kongi keskendub valguse, värvi ja taju süsteemsele uurimisele, siis Vītola toob vaataja ette humoorikaid tähelepanekuid abstraktse maali seostest argise ja poliitilisega. Ühiskondlik, isiklik ja eksistentsiaalne ilmneb Alexei Gordini teostes kunstniku seiklusi kunstimaailmas kujutavate lugude kaudu, Diana Tamane teostes aga isiklike perekonnalugude tundlikus esituses. Eva Mustoneni ja Mari-Leen Kiipli koostöös sünnib mänguline installatsioon, mille kaudu pannakse vaataja vastamisi kummaliste leid- ja leiutatud objektidega.

Kogo edasise näituseprogrammi keskmeks kujunevad kunstnike sooloprojektid ning kunstnike omavahelises koostöös sündinud näitused ja väiksemad kuraatorprojektid. Galerii eesmärk on aidata kaasa esindatavate kunstnike rahvusvahelisele nähtavusele ning nende kunstipraktika laialdasele tutvustamisele. Juba 2017. aasta oktoobris esindas Kogo galerii kunstnik Diana Tamanet Eesti fotokunstimessil, kus Outset Eesti ostukomisjon valis väliskogusse kinkimise eesmärgil välja Diana Tamane teose „Vererõhk”. Lisaks kutsuti kunstnik Fotomuseum Winterthuri poolt mainekale noori kunstnikke tutvustavale sündmusele „Plat(t)form”. 7.–10. juunini osaleb Kogo galerii Alexei Gordini, Elīna Vītola ja Eva Mustoneni teostega kunstimessil „ArtVilnius’18” Vilniuses.

Galerii loomisse on andnud suure panuse Eesti Kaasaegse Kunsti Arenduskeskus, Tartu Linn, Hasartmängumaksu Nõukogu, Tartu Kultuurkapital ja Euroopa Regionaalarengu Fond. Kunstnike mobiilsust toetab Põhjamaade Ministrite Nõukogu.

Galerii asub Aparaaditehases (Kastani 42, Tartu)
Galerii on avatud K-L 12-18.

Flo Kasearu isikunäituse “Aia auk” avamine toimub Temnikova & Kasela galeriis 25. aprillil kell 19.00, Lastekodu 1.

Eesti Kunstiakadeemia fotograafia osakonna vilistlase Flo Kasearu isikunäitus “Aia auk” koosneb kahest videost ja eksponaatide sarjast. Videod “De(fence)” (2014) ja “Korea aed” (2016/2018) dokumenteerivad kahte rahvusvahelist vahetusprojekti, mille Flo korraldas omanimelises majamuuseumis (Flo Kasearu Majamuuseum, asutatud 2013). Esimese vahetusprojekti raames kutsus kunstnik Eestisse turvamehe Varssavi Zacheta Projektiruumist, kus Flo esitles 2014. aastal oma näitust “Me oleme teel”. Teise projekti käigus kaasas ta 2016. aastal pärast osalemist Lõuna-Koreas 11. Gwangju Biennaalil majamuuseumisse Seouli aednikud. Videod näitavad kohale kutsutud töötajaid Flo Kasearu Majamuuseumis tegutsemas – aiaauku valvamas ja aiamaastikku kujundamas. Ühelt poolt tõmbavad videod tähelepanu institutsioonidele kui tööpaikadele*. Flo mõtleb kunstnikuna tööreisidel kogetud institutsioonilistele struktuuridele ja tema juhitava muuseumi struktuurile, kuhu kaasatakse nüüd teiste inimeste tööd. Nii nagu kunstniku enda tööd välismaal, rahastasid ka turvamehe ja aednike tegevust kunsti- ja kultuuriiasutused. Teisalt uurivad videod jätkuvalt rahvusidentiteediga seonduvaid küsimusi, mis on olnud ka Flo eelmiste projektide keskmes. Sarnaselt töödele “Ülestõus” (2015) ja “International Fun” (2016), mida mõlemat esitleti Temnikova & Kasela galeriis, käsitleb uus näitus aedasid ja auke, piire ja rännet. Tasub märkida, et sõna “aed” tähistab eesti keeles nii piiret kui ka aiaala, niisiis võib näituse eestikeelset pealkirja “Aia auk” tõlgendada nii auguna keset aiamaastikku kui ka auguna piirdes. Eesti iseseisvuse juubeliaastal ja 13. sajandi sõjapealiku Lembitu pealuu otsingute ajal vaatleb Flo, kuidas maa ja seda ümbritsev piir muutuvad natsionalistliku retoorika subjektideks, ning pakub välja mõtte “august” kui avausest, mille kaudu neid uurida. Koos videotega esitleb kunstnik leide majamuuseumi aiast, esitledes neid institutsioonile kohaselt pleksiklaasi taha paigutatud eksponaatidena. Korea aia rajamisest järele jäänud kive taaskasutatakse siin kooskõlas Flo Kasearu Majamuuseumi isetegemispraktika ja kestlikkuse eetikaga.

Flo Kasearu (snd 1985) on Tallinnas elav kunstnik. Tema viimase aja näituste ja performance’ite hulka kuuluvad “Varjupaiga festival” Pärnu Naiste Varjupaigas (2018), Kati Kivineni ja Saara Hackli kureeritud grupinäitus “There and Back Again” Helsingis Kiasmas (2018), Maria Lindi kureeritud grupinäitus “Soon Enough: Art in Action” Tensta kunstihallis (2018) ning Esa Nickle ja Maaike Gouwenbergi kureeritud projekt “Members Only” (“Ainult liikmetele”) New Yorgis biennaalil Performa 17 (2017).Näituse helikujundus Artjom Astrov.

Aitäh: Tõnu Narro, Epp Kubu, Heneliis Notton, Vint, Kulka, Zacheta, GB11.* Vt ka Flo Kasearu seeriat “Muuseumidirektori hirmud”, 2014. K–L 15–19, või kokkuleppel +372 6405770

Neljapäeval, 12.aprillil kell 17.00 avatakse HOP galeriis Katrin Kabuni näitus “ARHAILISELT HIGH-TECH”

Vill on meie kultuuriruumis olnud hindamatu väärtusega tekstiilimaterjal. See oli üks põhilistest materjalidest, mis meie esivanematele riided selga andis ja millest valmisid majapidamises vajaminevad tekstiilid. Ilmselt poleks ilma villata saanud siisnses kliimas ellugi jääda. Meie aineline kultuuripärand on nii rikas just tänu lambavillale: alates arhailistest kõlavöödest triibuseelikute või lambanahksete kasukateni välja, rääkimata kirikinnastest või meeste kampsunitest – Kihnu troid, Ruhnu vamsad või Muhu vatid.

Vill on unikaalsete omadustega biolagunev materjal, mis vaatamata ajaloolisele väärtusele ei leia enam piisavalt väärikat rakendust. Teaduskirjanduses on villa küll hakatud nimetama looduslikult kõrgtehnoloogiliseks kiuks ja targaks kiuks, kuid reaalses elus suurem osa lambavillatoodangust hävitatakse põletamise või matmise teel. Ametlikult on lambavillast saanud 3. kategooria loomne jääde.

Näituse eesmärgiks ongi tähelepanu juhtimine alakasutuses olevale, samas eriliste omadustega taastuvale ressursile.

Katrin Kabun on Eesti Kunstiakadeemia doktorant, kes oma disainiuurimuses tegeleb lambavilla kui väärtusliku taastuva ressursi rakendusküsimustega. Ta on kaitsnud EKAs magistritöö jääkvilla teemal, kus keskmes taastuvatel ressurssidel põhineva biolaguneva komposiitmaterjali loomine. Magistritöö eest pälvis ta ka EKA Noore Tarbekunstniku preemia.

Alates 13. aprillist on Bergenis Hordaland Kunstsenteris avatud Mihkel Ilusa isikunäitus „Kuidas saaksingi teisiti“. Tallinna Kunstihoone ja Hordaland Kunstsenteri koostöös valminud näitusel otsib Ilus uusi viise lõuendist, õlivärvist ja puidust maalide loomiseks. Näituse kuraator on Siim Preiman.

Näituse avamine toimub reedel, 13. aprillil kell 17.00 ning see jääb avatuks 3. juunini.

„Kuidas saaksingi teisiti“ arendab edasi Ilusa 2017. aasta suvel Hobusepea galeriis toimunud näitusel „Pista see omale seina“ alguse saanud monokroomset puidu- ja valgekarva pildikeelt, mille algosakesteks on jätkuvalt õli, lõuend ja puit. Kuigi võib tunduda, et pika traditsiooniga materjalidega julgelt ringi käiva Ilusa kunst näeb üha vähem maalikunsti moodi välja, näeb kunstnik ise oma praktikat kindlameelselt just maali laiendatud väljana.

„Ilusat on mõnes mõttes palju huvitavam jälgida isiksuse kui maalikunstnikuna,“ kommenteerib kunstihoone kuraator Tamara Luuk, viidates tõsiasjale, et sõltumata valitud meediumist kumab kunstniku projektidest alati läbi formaadikriitika, küsitlev hoiak või siiras soov uuenduse järele. Kuigi Ilusa loomingut on lihtne mõista vastuhakuna traditsioonidele, on tema kunst pigem nende asjatundlik edasiarendus.

„Hoolimata sellest, et me ei leia käesolevalt näituselt ühtegi tavapärast maali, on näituse materjalid valitud maalikunstnikule omase hoolsusega,“ kirjeldab näituse kuraator Siim Preiman kunstniku tööprotsessi. „Kui me mõni nädal tagasi koos lõuendit ostsime, pidi see kindlasti olema linane. Mina võhikuna ei teinud sõrmede vahel mudides linasel ja odavamal puuvillasel vahet ja küsisin, et kes sellest aru saab, kui ta selle niikuinii ribadeks lõikab. „Mina saan,“ vastas Ilus lihtsalt.“

Mihkel Ilus (1987) on Tallinnas elav ja töötav visuaalkunstnik, kes tegutseb maali laiendatud väljal. Ta pistab sageli rinda suuremõõtmeliste installatsioonidega, lähenedes neile maalija loogikaga. Õppinud maalikunsti Tartu Ülikoolis ja Eesti Kunstiakadeemias, moodustab olulise osa tema tegevusest kaasaegse näitusekultuuri ja etenduskunsti põimimine. Viimaste isikunäituste hulka kuuluvad: „Kapriisid: Eelvõim“ (koos Henri Hütiga) Disaini ja Arhitektuurigaleriis (2017), „Pista see omale seina“ Hobusepea galeriis (2017) ja „Tupik“ (koos Marten Eskoga) Kunstihoone galeriis (2016).

Täname: Eesti Kultuurkapital, Kultuuriministeerium, Tallinna Kultuuriamet, Sadolin.

1976. aastal asutatud Hordaland Kunstsenter on esimene artist-run kunstikeskus Norras ja kuulub nüüdseks Norra Kunstikeskuste Liitu. Hordaland Kunstsenter, mille eesmärk on arendada ja edendada kaasaegse kunsti loomist ja vahendamist, teeb aktiivselt näitusi ning pakub kunstiresidentuuri ja avaliku ruumi programmi. Keskuses asub ka raamatupood. Lahtiolekuajad: kolmapäev – pühapäev 12.00–18.00.

www.kunstsenter.no/

SA Kunstihoone on kaasaegse kunsti asutus, mille näituseprogrammi näeb kolmes galeriis Tallinna keskväljakul – Tallinna Kunstihoones ning samas lähedal asuvates Linnagaleriis ja Kunstihoone galeriis. Tallinna Kunstihoone näitusi paigaldab Valge Kuup.

www.kunstihoone.ee

www.facebook.com/TallinnaKunstihoone/

www.instagram.com/tallinnarthall/

Rohkem infot:

Siim Preiman

53432526

siim@kunstihoone.ee

Avamine neljapäeval, 5. aprill kell 20.00 Kanuti aed (Mere puiestee 6e)

Eesti Kunstiakadeemia tudengite valgusinstallatsioonid Kanuti aias, juhendaja Elo Liiv

Ei pea hoidma silmi lahti, et näha.
Ei pea olema valguses, et tunda valgust.
Ära põgene, liigu valguse suunas.
Ole sina ise.

Alates neljapäevast, 5. aprillist kosutavad Tallinn Music Week`i külalisi ja öiseid kulgejaid Kanuti aia pargis TMW Linnaprogrammi raames Eesti Kunstiakadeemia tudengite valgus- ja heliinstallatsioonid koondpealkirja all “Pimedus on Valgus”. Skulptor Elo Liivi juhendamisel EKA tudengite poolt valmistatud valgus- ja heliinstallatsioonid  loovad ligipääsu kujuteldavatesse valgusruumidesse ja tasanditele.

Teed näitavad pimedusest valgusesse toodud mälestusmärk Dostojevskile ning nähtav ja puudutatav linnaheli, mis muudab linnarütmid valguseks. Sobimatut ja liigset valgust koguv prügikonteiner puhastab linnaruumi ja juhib tähelepanu valgusreostusele kui igapäevasele probleemile. Talveunne suikunud ja nüüd ellu äratatud purskkaev pargi keskpunktis on kui geiser ning selle taga valgust lauludesse ümisev ürgne tegelane paneb mõtlema, kas mitte kõige alguses polnud hoopis laul.

Kanutiaia üks peatee on muutunud Varjude käiguks, kus näidatakse, kuidas valgustada varju. Teisel peateel saab kogeda katkestatud linna, mis kutsub üles mõtlema valguse rolli üle meie elukeskkonnas. Sadadest CD-plaatidest loodud installatsiooni eesmärgiks on aga pakkuda vaatajale meditatiivset visuaallahendust, mis vastavalt vaataja asukohale on erinev. Suur valguskuu peegeldab aegluubina linnas toimuvaid keerukaid valgusmänge.

Osalevad tudengid: Kaisa Ernits, Karen Isabel Talitee, Triin Uustalu, Fey Piir, Katharina Kuusemets, Mari-Liis Reinsoo, Triinu Oberšneider, Mark Aleksander Fischer, Cristo Madissoo, Ingrid Helena Pajo, Mari Männa, Heidi Paju, Aivi Erm, Tim Suvi, Karl Johanson, Taavi Kasemägi, Heleliis Hõim, Lauri Urb, Joanna Jürimäe, Mari-Liis Makus.

Noorte kunstnikega on võimalik kohtuda näituse avamisel 5. aprillil kell 20.00.
Valgusinstallatsioonid jäävad avatuks ainult kolmel õhtul, pühapäeva hommikul on Kanutis kõik taas endine. EKA ja TMW koostöös sündinud valgus on oma võnkumise sooritanud.

6. aprillil avatakse Pärnu Muuseumis kaks Eesti moest inspireeritud näitust. Huvilisteni jõuab EV100 kunstiprogrammi kuuluv Eesti Kunstiakadeemia moeosakonna näitus “Eesti oma sinine” ja Eesti Tarbekunsti- ja Disainimuuseumi väljapanek “Kaadris ja kaadri taga”.

Eesti Vabariigi 100. aastapäeva juubelikingituseks valminud näitus “Eesti oma sinine” toob kokku moe, looduse ja pärandkultuuri. Rõivakollektsioonid on Eesti oma sinistes toonides, mis saadi Eesti looduses leitavate taimedest.  „Sinine värv kirjeldab meie rahvust, väärtusi ja kultuurilugu harukordselt hästi – natukene külm ja põhjamaine, natukene sügav ja vaikiv, esmapilgul kättesaamatu ja kauge,“ ütles Eesti Kunstiakadeemia moedisaini osakonna juhataja Piret Puppart .„Eesti loodusest pärit sinise värvitooni otsimiseks sukeldus noorem põlvkond lausa laiadesse laantesse ja sohu,“ lisas Puppart.

Näitus põhineb Eesti rahvarõivaste traditsioonilistel motiividel, kuid teosed peegeldavad loojate tõlgendust eestlusest, Eesti moekultuuri arengust ja seostest loodusega. Näitus jääb avatuks kuni 26.maini.

“Eesti oma sinine” loovjuht ja idee autor: Piret Puppart

Konsultant: Liisa-Maria-Anette Samm

Kunstnikud: Edvard Hiietam, Külli-Triin Laanet, Karita Kärmet, Hannes Rüütel, Kreet Kärner, Nele Kurvits, Andreas Kübar, Eliise Saar (BA II kursus) ja Kadi Adrikorn (MA II kursus)

Fotograaf: Virge Viertek

Stilistika: Gerly Tinn

Meik ja juuksed: Mammu

Modellid: Hanna Brita Kähari (AL Model Management) ja Alan (Sage Management)

Kuraator: Aleksandra Ehte

Samas näitusesaalis on väljas Eesti Tarbekunsti- ja Disainimuuseumi näitus “Kaadris ja kaadri taga“. Väljapanek tutvustab Boris Mäemetsa 1960.–1970. aastatest pärinevat moefotoloomingut laiemalt.

„Esitletud on nii toimetuse heakskiidu saanud ja ajakirja jõudnud materjalid kui ka pildid, mis jäid avaldamata ja pakkusid rõõmu fotograafile endale,“ sõnas kuraator Anne Vetik. Nende ühenduslüliks on omakorda kaadritaguse elu jäädvustused, mis on eksponeeritud esmakordselt.

Boris Mäemets  kujundas Eesti moe ilmet aastatel 1959–1975 töötades 1954. aastast Eesti Tarbijate Kooperatiivide Vabariiklikus Liidus, kus moodustati 1959. aastal ENSV esimene reklaamibüroo. Oma kollektiivis tuntud amatöörfotograaf kutsuti uude büroosse professionaalseks piltnikuks. Samal ajal hakkas Mäemets pildistama näitusi ja interjööre ning nii kasvas tema tuntus kunsti- ja moeringkondades. Leping 1957. aastal asutatud Tallinna Moemajaga sõlmiti Silueti tehnilise toimetaja Valter Muruki ettepanekul 1967. aastal. Tallinna Moemajaga oli Mäemets seotud 1975. aastani, seejärel hakkas ta pildistama Leningradi moemajale.

Pärnu Muuseumi ja EKA moeosakonna ühisprojekt „Eesti oma sinine“ valmimist toetasid Riigikantselei EV100 korraldustoimkond ja SA Kaasaegse Kunsti Eesti Keskuse. Teavitustegevuste läbiviimist toetab Kodanikuühiskonna Sihtkapital.

2018. aastal möödub 100 aastat Eesti Vabariigi loomisest. Lähem info juubeliürituste kohta on leitav veebilehelt www.EV100.ee

Link üritusele FB-s: https://www.facebook.com/events/1846203125402502/