Rubriik: Graafika

Sidney Lepa residentuur-näitus „Jätke võtmed väljapoole..ma tean neid uksi, ma tean neid aknaid..uksed, aknad..avatud uste päev..lahtiste uste päev..aken kinni – uks lahti, uks kinni – aken lahti..iga aken on uks?”

4.04–3.06.2023

Kanal galeriis on kohal interdistsiplinaarne kunstnik Sidney Lepp, kes alustas aprilli alguses Liiva-ATE ruumides terve kuu kestva residentuuriga. Näituse protsessi kogemiseks on kõigil huvilistel võimalik aprillis Kanal galeriis kunstnikuga kohtuda. Näitus eksponeerib kunstivaldkonna telgitaguseid ja avab vaatajatele, kuidas näituse või projekti produktsioon toimub – miks ja mille baasilt tehakse valikuid, kuidas galeriisse näitust saada, kuidas toimub kunstniku areng protsessis.

Kunstnik peab kõige olulisemaks osaks näidata muidu näitusekülastajatele tihti nähtamatuks jäävat osa näitusest – protsess, ettevalmistused, produktsioon. Tavaliselt suunatakse publik kunstniku lõplikku loomingut tarbima ning ilma konteksti ja mahukate kaastekstideta on seda keeruline lugeda. Sellel korral avatakse aken otse loomingulise protsessi keskele. Võimalus on näha, kuidas tekivad ideed ning nüansse, mis tulemust mõjutavad. Saades osa protsessist, on võimalik suhestuda nii galerii toimimise kui ka kunstniku tegevusega.

Näituse fookusesse on toodud kunstniku ideed, diskussioonid, installeerijate ja galeristi tegevus ning inimestevaheline dünaamika. Näituse eksponaatideks vormuvad arvamused, mis protsessi mõjutavad. Projekt annab võimaluse osalistel näha näitust selle tekke erietappides, sattudes tunnistama võimalikku motivatsioonipuudust või teisalt loomepuhangut. Igal juhul võib soovi korral olustikku sekkuda. Püüe on näidata siiralt ja ausalt, kui palju tööd, ebaõnnestumisi ja õnnestumisi, ühe näituse produktsiooni juures kaasas käib.

Kahekuulise protsessi dokumentatsiooni talletuvad sellel perioodil ühiskonnas aktuaalseks osutunud teemad, olles hiljem ajakapslina meenutuseks antud hetkest.

Idee on inspireeritud William Grieve’i kultus(dokumentaal)filmi seeriatest “Symbiopsychotaxiplasm 1-3”.

Näituse visuaalne sissejuhatus.

Sidney Lepp (1994) on fluidum, kes (kunsti)maastikul väga kiiresti adapteerub. Enamasti käsitleb ruumi installatiivselt ning poogib teostele külge selliseid omadusi, et need oleksid võimalikult interaktiivsed. Sidney on lõpetanud EKA vabade kunstide BA ja kaasaegse kunsti MA. Tema seniseks mängumaaks on olnud Tallinn, Riia, Berliin, Kiiev ja Brüssel.

http://sidneylepp.com/

8.04 Kunstiministeerium

https://cca.ee/ajakiri/mida-motlevad-noored-kunstnikud

Näitus jääb avatuks 3. juunini 2023.

Graafiline disain: Henri Kutsar

Näitust toetab: Eesti Kultuurkapital, Võru linn

Kanal galerii

Liiva 11a, Võru, 65609

E–R 12–17 L 12–15

FB: Kanal galerii

IG: Kanal galerii

Rohkem teavet:

Mari Škerin / galerist

mariskerin@gmail.com

+372 53449447

8. märtsil 2023 kell 18.00 avaneb Draakoni galeriis Maria Izabella Lehtsaare & Sarah Nõmme ühisnäitus „Kaunitar koletise kõhus“.

Näituse kuraatorid on Anita Kodanik ja Brigit Arop.

Näitus jääb avatuks 1. aprillini 2023.

Maria Izabella Lehtsaare ja Sarah Nõmme näituse „Kaunitar koletise kõhus“ keskmes on sarnased huvid inimeste vahelise intiimsuse, seksuaalse eneseväljenduse ning armastuse ja vägivalla väljendusviiside vastu. Näitus lähtub magamistoast kui kohast kus puhata, unistada, tunda mõnu ja hirmu, kus loetakse tekste, mis vormivad meid inimeste ja loojatena ning kus on toimunud ka kohtumised selle koostöö raames. Magamistoas toimuv on ühiskondlikul foonil vastuolusid täis teema. See on ihule lähedal, näitab meist nüansse, mis on privaatsed ja teevad meid haavatavaks. See on täielikult oma, kuid ka täielikult jagatud kõige kallimatega. Samal ajal kõik magamistoad ei ole turvalised ning lisaks pehmusele võib seal kogeda armastuse katuse all toimuvat vägivalda.

Näitusel eksponeeritavad teosed tegelevad magamistoa intiimsusesse puutuvate vastuoludega, kus põimuvad õrnuse ja karmuse väljendusvahendid. Näiteks Nõmme teos „Vitsake“ viitab haiget tegemiseks mõeldud objektile, mida saab lugeda eri viisidel. Esiti on tegu võimu ja vägivalla objektiga, millega karistatakse allumatuid kehasid, teisalt on piitsal oma koht seksuaalpraktikates, mis karmuse abil aitavad pakkuda hoolt ja mõnu. Lehtsaare uued linoollõiked „Pillow Princess“ ja „Tundmatud naudingud“ jätkavad tema visuaalse kväär-sõnavara täiendamist ning teos „Loveless V“ lõpetab tema loomingus poksi kui enesekaitse ja -armastuse käsitlemise, muuhulgas osutades kunstniku huvile panna proovile ekstreemsete või vägivaldsete spordialadega seotud soopõhised arusaamised. Nõmme installatsioon „Sõlmi lahti mu siidipaelad“ on inspireeritud mittenormatiivsetest romantilistest suhetest, mis kohustuslikuna tunduva monogaamiaga kaasa ei löö. Lehtsaare kaisurelvad seeriast „Kõige pehmem puudutus“ ja käsilaos trükitud pildid „Kväärid käärid I II III“ vaatleb lesbilisusega seotud märgimaailma, seda kord enda võimestamiseks kasutades, teinekord aga üheülbalisi stereotüüpe jaburuseni korrates.

Lood kaunitari ja koletise põimunud saatustest on vähemalt sama vanad kui tsivilisatsioon. Need algavad üldjuhul pantvangi võetud printsessiga ning lõppevad draakoni tapnud printsiga abieluranda seilamisega. Ehkki neid lugusid on jutustatud ka agentsema printsessi vaatepunktist, mille raames võib näiteks selguda, et prints on veel õudsam koletis kui draakon, et printsess suudab end ise päästa või valib endale partneriks hoopis kellegi teise, ei ütle need lood meile midagi uue paarikese argipäevast või sellest, millised koletised nende voodi all magavad. „Kaunitar koletise kõhus“ loodab pakkuda mitmekesisemaid narratiive lähedusest ning tähtsustades turvaliste kogemuste rolli inimeste heaolule, künda pinnast üksteise mõistmiseks.

Maria Izabella Lehtsaar on Tallinnas tegutsev kunstnik, kes kombineerib oma loomingus tekstiili, graafikat, joonistust, installatsiooni ja teksti. Tema teosed tegelevad põhiliselt kväärkogemuse ja vaimse tervise teemadega, mängides sageli reaalsuse ja fantaasia hapral piiril. Lehtsaar on lõpetanud Eesti Kunstiakadeemias bakalaureuseõppe graafika erialal ning õpib praegu kaasaegse kunsti magistriõppes. 2021. aastal pälvis ta Edmund Valtmani fondi stipendiumi ja oli 2022. aastal koos Sarah Nõmmega nomineeritud AkzoNobeli kunstipreemiale.

Sarah Nõmm on Tallinnas tegutsev kunstnik, kes töötab peamiselt skulptuuri, installatsiooni, video ja performance’i meediumides. Ta käsitleb oma loomingus naise keha ja seda ümbritsevaid ruume. Tema teosed põhinevad sageli isiklikel kogemustel ja vaatavad kehateemasid rahvausundite, müütide, tabude ja argielu rituaalide kaudu. Nõmm on lõpetanud Eesti Kunstiakadeemias bakalaureuseõppe skulptuuri ja installatsiooni erialal. 2021. aastal pälvis ta noore skulptori preemia, 2022. aastal oli ta koos Maria Izabella Lehtsaarega nomineeritud AkzoNobeli kunstipreemiale ja oli Eduard Wiiralti stipendiaat.

Anita Kodanik on Eesti-Ukraina päritolu vabakutseline kunstitöötaja, kes tegutseb Tallinnas. Tema uurija- ja kuraatoripraktika huviorbiiti jäävad regionaalse, kogukondliku ja isikliku identiteedipoliitika visuaalkultuurilised väljendused. Kodanik on lõpetanud Eesti Kunstiakadeemia kunstiteaduse erialal ning jätkab hetkel magistriõpinguid kuraatoriõppes. Tema viimased kuraatoriprojektid on Maardu dekennaali peanäitus „Kujutlused tühikutes“ ja koostöös roam Berlin residentuuriprogrammiga korraldatud rühmanäitus „Harjutused unistuste pidamiseks“.

Brigit Arop on Tallinnas tegutsev semiootika taustaga vabakutseline kunstitöötaja, kes peamiselt kureerib ja kirjutab. Teda huvitavad kunstilised praktikad, mis kasutavad poeesiat, materjalitundlikke lähenemisi ja huumorit, et nihestada kivistunud väärtushinnanguid. Arop on lõpetanud Tartu Ülikooli semiootika ja kultuuriteooria bakalaureuseõppe, hetkel õpib ta Eesti Kunstiakadeemia magistriõppes kureerimise erialal. Tema viimane kuraatoriprojekt oli rühmanäitus „Tervitused ja mis iganes taastaks meie katkema kippuva suhte“ Kogo galeriis Tartus (2023).

Graafiline disainer: Kertu Klementi

Toetajad: Eesti Kultuurkapital, EKA Üliõpilasesindus
Eriline tänu: Anton Serdjukov, Karl-Christoph Rebane, Eesti Kunstiakadeemia graafika osakond, Eda Urmet, Kristi Kongi, Marge Monko

Näituseid Draakoni galeriis toetavad Eesti Kultuurkapital, Eesti Kultuuriministeerium ja Liviko AS.

Draakoni galeriis EKA graafika külalislektori, töökoja juhataja ja meistri Maria Eriksoni isikunäitus „Pehme puudutus äärel“. 

Näitusel „Pehme puudutus äärel“ vaatleb kunstnik enda suhet graafika protsessiga, millesse on kaasatud kunstniku keha ja litokivi. Võrreldes keha ja selle puutepinda litokivi pinnaga, otsitakse nendevahelisi paralleele ja vastuolusid. Omistades litokivile inimnahale omase võime mäletada, uurib Erikson enda loomingut kui kahe keha – kunstniku ja litokivi – vahelist dialoogi. Materjalide kokkupuute tulemusena kerkivad nende sarnasuste ja erinevuste kaudu esile kehade mittehierarhilised suhtlemisviisid ja uued koosolemise vormid. 

Litokivi pind on sile ja poorne. See on justkui nahk, mille pinnal talletuv puudutus kihistub ajas. Eriksoni loomingus keskne litotušš on joonistusmaterjal, mille kuivamisel kivipinnal tekib niidistikku meenutav abstraktne maastik, milles väljenduvad ühtaegu kivimi geoloogilised protsessid kui ka materjali ning kunstniku vaheline puudutuste jada.  

„Pehme puudutus äärel“ on kolmeosaline näituseprojekt, mille esimene ekspositsioon on Draakoni galeriis, teine tuleb esitlusele märtsis Ratamo galeriis Jyväskyläs ja kolmas Litograafia muuseumis Rootsis aprillis 2023. 

Maria Eriksoni kunstnikupraktika keskmes on materiaalsus ja protsess. Teda huvitavad ruumid ja vaheruumid, mis tekivad materjalide ja trükipindade kokkupuutel. Uutes ruumiinstallatsioonides ja materjalikooslustes täheldab ta nende suhete kihistumist, muutumise kulgu ajas ning sidusust üksteisega. Ta on läbinud kaheaastase litograafia trükitehnoloogia õppe Tamarind Instituudis (USA) ning omandanud magistrikraadi graafika erialal Soome Kunstiakadeemias. 2019. aastal tunnustati Maria Eriksoni Eduard Viiralti nimelise stipendiumiga ja 2021. aastal Ann-Margret Lindelli nimelise graafikastipendiumiga (Rootsi). 

Hiljutisi näitusi: „Märkmeid piiriruumist”, ARSi projektiruum (2022); „Taidegrafiikan tapa olla – materiality, collaboration and agency”, Exhibition Laboratory, Helsingi (2021); „Grafik”, galerii Sander, Norrköping, Rootsi (2021).  

Näitus jääb avatuks 4. veebruarini 2023. 

Näitust toetab Eesti Kultuurkapital.

Kunstnik tänab: Liina Siib, Paul Rannik, Mart Saarepuu, EKA graafika.

Näituseid Draakoni galeriis toetavad Eesti Kultuurkapital, Eesti Kultuuriministeerium ja Liviko AS

Neljapäeval, 5. jaanuaril kell 17.00 avatakse Rüki galeriis Britta Benno näitus „Polaarulm“.

Galerii valgetel seintel ja polaarsinisel põrandal avaneb ulmeline maastikuabstraktsioon.

Jahedalt kumava värvipaletiga joonistused ja graafika uitab jää plastilistes vormides, kujutise avatus annab ruumi mõtisklusteks ja unistusteks. Mäed ja maastikud on elusad, mäed on inuiti keel.
Põhjapoolus kuulub unistustele, olenditele ja mineraalidele, mis võbelevad kõigis maakihtides. Jää vormis meie rändrahnulise maa, mägede raskus on sirgeks triigitud maa peal rännates endiselt tajutav, lubadused on endiselt õhus. Laulvalt voolav jää ja Maa on ebakindlad muutumise vormid, mis oma pidevas saamises ei püsi kunagi paigal. Maastik muutub abstraktseks kujundiks, muutub hingavaks olendiks.

Britta Benno (s 1984) on Tallinnas elav ja töötav joonistus- ja
graafikakunstnik. Teda huvitavad eri tehnikad ja materjalid ning nende kõrvutamisel ja kombineerimisel avanevad uued perspektiivid. Benno joonistuskeel laieneb näituseruumis animatsioonitehnikatesse ja kõikehõlmavasse ruumiinstallatsiooni. Benno on lõpetanud Eesti Kunstiakadeemia bakalaureuse- ja magistriõppe graafika erialal ning täiendanud end Viini Kunstiakadeemias. 2018. aastast jätkab ta õpinguid Eesti Kunstiakadeemia doktoriõppes kunsti ja disaini erialal, loomepõhise uurimistöö teemaks on „Mõtlemine kihtides, kujutlemine kihtides: posthumanistlikud maastikud laiendatud joonistus- ja graafikaväljal“.

Viimane Benno isikunäitus „Saamisest maa(stiku)ks” Tartu Kunstimajas 2022. aastal seadis peategelaseks seni taustarolli täitnud maastiku, maakoore kivimid paljastusid mullakihi alt. Isikunäitus „Polaarulm“ jätkab mõtteliselt Benno geoloogilisi abstraktsiooniotsinguid.

Näitus jääb avatuks 11. veebruarini.

Kunstnik tänab: Ragnar Neljandi (animatsioon), Mait Eerik (skulptuurid).

Näitust toetavad Eesti Kultuurkapital ja Viljandi Linnavalitsus.

Lisainfo:
Triinu Jürmann
galerist
+372 52 89 059
triinu@rukigalerii.ee

ARS Projektiruumis
16.12.2022–07.01.2023
Näituse avamine neljapäeval, 15. detsembril, kell 18.00

„Märkmeid piiriruumist“ keskendub matriitsi, paljundamise ja kommunikatsiooni mõistetele materiaalsuse ja aja kontekstis. Püüdes ümber mõtestada subjekti ja objekti, protsessi ja tulemust trükigraafikas, vaatleb kunstnik materjalide kehalisust, agentsust ning muutumise kulgu, samuti oskuste metodoloogiat ja kunstitegemise protsessi.

Näitus põimib omavahel kognitiivse ja teadliku, käsitledes lähemalt trükiprotsessi etappe nagu puudutus, lahutamine ja eraldumine ning jälje jätmine. Lähtepunktiks on graafika protsess, kus kujutis sünnib matriitsi ja paberipinna vastastikuse puudutuse tulemusena. Piiriruumi kontekstis on kujutis teisejärguline, olulisem on puudutus ja selle tulemusel mälestusena talletuv, kuid samas kaduv tunne kokkupuutel jagatud hetkest.

Käsitsi paberivalmistamise meetodi juures saab inimkehast matriits. Moodustuvad uued kehalised vormid, mis on tundlikud ümbritseva keskkonna suhtes. Olles ühtaegu haprad ja kestvad, kerkivad esile kehadevahelised mittehierarhilised suhtlemise ja koosolemise viisid. Kiud ja pinnad, nahk ja karvad – materjali omaelu täidab ruumi peegeldades samal ajal inimesele omaseid seisundeid.

Maria Erikson elab ja töötab Tallinnas. Tema kunstnikupraktika keskmes on materiaalsus ja protsess. Teda huvitavad ruumid ja vaheruumid, mis tekivad materjalide ja trükipindade kokkupuutel. Uutes ruumiinstallatsioonides täheldab ta nende suhete kihistumist ja muutumise kulgu ajas ning sidusust üksteisega.

Näituse „Märkmeid piiriruumist“ näol on tegemist kogu ruumi täitva installatsiooniga kui ühest võimalikust kunstniku magistriõpingute lõputöö „Piiriruum” (Soome Kunstiakadeemia) eksponeerimise viisist. Töö esmaesitus leidis aset Helsingis 2020. aasta veebruaris.

E–R 12–18, L 12–16

Näitust toetab Eesti Kunstnike Liit

Kunstnik tänab: Liina Siib, Paul Rannik, Nana Schilf, Mart Saarepuu, EKA graafika

Vestlus- ja loengusarja „Millal on disain?“ raames on ETDMis külas graafik ja EKA õppejõud Aarne Mesikäpp. Vestlus toimub neljapäeval, 8. detsembril, kell 18.00 Eesti Tarbekunsti- ja Disainimuuseumis (ETDM).

Aarne Mesikäpp (1939) on graafik ja graafiline disainer, kelle tegevus ulatub vabagraafikast raamatukujunduste ja tarbegraafikani. Lõpetanud Eesti NSV Riikliku Kunstiinstituudi (ERKI) 1966. aastal graafikuna jätkas ta vahetult peale seda samas õppejõuna, juhatades 1983–1989 graafika osakonda ja õpetades Eesti Kunstiakadeemias (EKA) tänaseni. Ta on kujundanud mitmeid fotoalbumeid laulupidudest, Tallinna linnast, nagu Tallinna regatid (1977), Tallinn-80 (1982) ja kunstiraamatuid, näiteks V. Raami Gooti puuskulptuur Eestis (1976), Evald Okas (1982), Ado Vabbe (1993), plakateid muuhulgas näitusele „Ruum ja Vorm” (1977), illustreerinud raamatuid ning kavandanud Saku Õlletehase etikettide sarja (1983–1985).

1960. aastate lõpus tegutses ta lühidalt Tallinna Poliitharidusmaja kunstnikuna (1966–1968) ja oli 1970. aastate alguses peakunstnik kirjastuses Kunst. Õppejõutöö osana on ta 1970. aastatel muuhulgas koondanud sõjajärgsel perioodil graafilise disainiga tegelenud kolleegide töiseid väljundeid. Olles kuulunud mitmetesse omaaegsetesse kunstinõukogudesse, on tal ka mitmekülgne kogemus nõukogudeaegse graafilise disaini arengu eripäradest laiemalt. Mesikäpp on osalenud nii tarbegraafika-, graafika-, raamatukunsti kui ka plakatinäitustel ja edukalt mitmetel konkurssidel. Sel sügisel pälvis ta Eesti disainiauhindadel elutööpreemia Prillitoos.

Aarne Mesikäpaga vestleb graafiline disainer, õppejõud ja disainiajaloolane Ivar Sakk.

Lähem info ETDMi lehel

EKA graafikatudengid osalevad 25.11.2022–18.12.2023 oma töödega MUU Helsinki Kaasaegse Kunsti Keskuse korraldatud kunstnikuraamatu näitusel BOOKED 2022, mis toimub Kaablitehases aadressil Tallberginkatu 1 C.

Näitame sügavtrükis, siiditrükis, linoollõikes, digitrükis ja käsilaos valminud õppetöid, mis enamuses valmisid 2022. aasta kevadise kursuse Võim/Võimestamine – Power/Enpower raames.

Osalevad Mario Arvola, Pavel Dodatko, Eva Eller, Maria Izabella Lehtsaar, Lilles, Ella-Mai Matsina, Caroline Pajusaar, Maria Pruuden, Johanna Rannu, Mats Johan Soosaar, Mari-Liis Sõrg ja Oscar Wirkström.

Väljapanekus on esindatud üle 200 teose nii sõltumatutelt tegijatelt kui ka väikekirjastajatelt, nii originaalteoseid kui ka väikese tiraažiga väljaandeid. Eesti Kunstiakadeemia osaleb teist korda ja seekord saime kutse osalemiseks väljaspool konkurssi. Institutsioonidest on esindatud väikese ajaloolise kunstnikuraamatu kollektsiooniga veel RikArt.

Avamise järgsel päeval toimus vestlusring, mille viis läbi John Gayer, osalesid Imi Maufe ja Vibeke Luther O’Rourke Norrast ja Eve Kask Eesti Kunstiakadeemiast. Räägiti kunstnikuraamatute tegemisest põhiliselt Norras ja Eestis ning tulevikuväljavaadetest.

Rohkem infot

Avatud kell 15—18

Detsembrikuus on võimalik osa saada EKA vabade kunstide teaduskonna erialahindamistest: iga päev on galeriis eksponeeritud uus väljapanek üliõpilaste kursuselõpu töödega.
Näha saab kaasaegse kunsti, graafika, installatsiooni ja skulptuuri ning maali õppekavade töid. Esimesel vahetusel on lisaks näha ka disainiteaduskonna joonistuse kursus. Maratoni igal hommikul installeeritakse uus näitus, õhtul väljapanek taandub järgmise ees. Loodetavasti suudavad vaatajad noorte kunstnike tempoga sammu pidada.

AJAKAVA:

1.12. Joonistamine, juhendajad Matti Pärk, Maiu Rõõmus

2.12. Joonistamine, juhendaja Eero Alev

3.—4.12. Stsenograafia, juhendaja Mark Raidpere

5.12. Joonistamine, juhendajad Tõnis Saadoja

6.12. Joonistamine, juhendaja Britta Benno

7.12. Fotograafia, juhendajad Annika Haas, Kadri Otsiver

8.12. Fotograafia, juhendaja Taavi Piibemann

9.12. Fotograafia, juhendaja Kalle Veesaar

12.12. Graafika, juhendajad Liina Siib, Eve Kask, Maria Erikson, Len Murusalu, Martinus Daane Klemet, Viktor Gurov

13.12. Graafika, juhendajad Kadi Kurema, Mark Antonius Puhkan, Aarne Mesikäpp, Maria Izabella Lehtsaar

14.12. Maal, juhendajad Tõnis Saadoja, Mart Vainre

15.12. Maal, juhendajad Sirja-Liisa Eelma, Mihkel Maripuu, Jaan Toomik

16.12. Maal, juhendajad Sirja-Liisa Eelma, Alice Kask, Mart Vainre

17.12. Skulptuur ja installatsioon, juhendajad Taavi Talve, Laura Põld

19.—22.12. Kaasaegne kunst, juhendajad Anu Vahtra, Jaan Toomik, Liina Siib, Taavi Talve, John Grzinich, Reimo Võsa-Tangsoo, Marge Monko, Taavi Piibemann, Eve Kask, Maria Erikson, Kristi Kongi, Sirja-Liisa Eelma

Kolmapäeval, 28.09.2022 kell 11.30 avab kunstnik ja endine EKA vabade kunstide teaduskonna dekaan Marko Mäetamm (1965) Toompea lossi kunstisaalis näituse „Kümme käsku“. Näitus jääb avatuks 17. novembrini 2022.

Avamisele tulla soovijatel palume teatada tulekust aadressile elin.kard@eaa.ee hiljemalt teisipäeva, 27.09.2022 ennelõunaks. Avamisele palume kaasa võtta isikut tõendav dokument.

Marko Mäetamm on kunstnik, kelle loomingu ainese moodustavad üldjuhul isiklikud lood, mille abil loob ta eksistentsialistlikku absurdsust esile toovaid ja karikatuurseid ühiskonnakriitilisi teoseid. Tema loomingut iseloomustab seriaalsus ja narratiivsus, mille puhul figuratiivsel kujutisel ning seda täiendaval tekstil on võrdne kaal. Sageli pealtnäha muretus ja lõbusas võtmes teostatud joonistused, maalid ja koomiksid jutustavad vaatajale lugusid igapäevaelust ja eksistentsiaalsetest probleemidest, mille taga peituvad hirmud, traumad ja kohati vägivaldsedki fantaasiad. 

Avataval näitusel Toompea lossi kunstisaalis võib kohtuda kahe Mäetamme erinevatest kümnenditest pärinevate teoste seeriatega. Neist esimene – „Kümme käsku“ on 1996. aastal valminud seeria akrüülmaalidest pleksiklaasil. Vana testamendi moraalipõhimõtted on saanud Mäetamme käsitluses kaasaegse visuaalse vormi, kuid edasi antavad sõnumid ning nende manitsuste eesmärgid on arhailised ja aegumatud.

1990. aastatel oli Mäetamme looming mõjutatud 1960. aastate popkunstist, nn kollase-allveelaeva-esteetikast – sündisid värvikirevad ja lopsakad kompositsioonid. Sellele perioodile järgnesid mustvalged skemaatilised piktogrammid ja 2000. aastate teisel kümnendil ka senisest suuremas mahus tekstil põhinevad teosed ning autoriraamatud. 

Näituse teine seeria „Surev mees“ pärinebki aastast 2018. Valdavalt ühepoolsel dialoogil põhinev seeria toob vaatajani abivajaja eksistentsiaalse üksinduse.

Marko Mäetamm on õppinud Eesti Kunstiakadeemias graafika (BA, 1993) ja vabade kunstide erialal (MA, 1995) ning täiendanud end Rootsi Kuninglikus Kunstikoolis (Swedish Royal Art High School) trükitehnoloogiate alal. Ta on esinenud rahvusvahelistel grupinäitustel ja korraldanud arvukalt isiknäituseid. Mäetammele on omistatud Kristjan Raua nimeline preemia (2000), Valgetähe V klassi teenetemärk (2008), Balti Assamblee kunstipreemia (2009), Eesti Vabariigi riiklik kultuuripreemia (2010 ja 2019) ning ta on olnud Köler Prize’i nominent (2012). Marko Mäetamm töötab vabakutselise kunstnikuna, aastatel  2019–2021 oli üks kunstnikupalga saajatest.

Näituseid Toompea lossi kunstisaalis vahendab Eesti Kunstnike Liit.

“Vabaduse teadus” on osa Tallinna XVIII Graafikatriennaali peanäitusest “Soe. Temperatuurikontroll kolmes vaatuses”.

Avamine ja kuraatorituur 21. jaanuaril, kell 15.00, EKA Galeriis 

Kuraator: Róna Kopeczky
Kunstnikud: Olson Lamaj, Igor Eškinja, Flo Kasearu, Nada Prlja, Katja Novitskova ja Bojan Stojčić

Näitus on avatud 22.01—26.02.2022, T-L kl 12.00—18.00

Sissepääs Covid tõendiga.

“Vabaduse teadus” on kolmas vaatus Tallinna XVIII Graafikatriennaali peanäitusest “Soe. Temperatuurikontroll kolmes vaatuses”. Näitus jääb avatuks kuni 26. veebruarini.

“Soe. Temperatuurikontroll kolmes vaatuses” on mitmeosaline näitus, mis keskendub Kesk- ja Ida-Euroopat mõjutanud radikaalsetele poliitilistele, kultuuripoliitilistele ja ühiskondlikele pööretele, vaadeldes neid globaalses kontekstis ja universaalse absurdi võtmes. Näitusel astuvad üles Kesk- ja Ida-Euroopas tegutsevad või sealt pärit nüüdiskunstnikud, kes käsitlevad julgelt ja kriitiliselt selliseid põletavaid küsimusi nagu paremäärmusliku poliitika esiletõus, nihestunud üleilmsed eesmärgid, demokraatia lagunemine, vabaduste vähenemine nii elus kui ka kunstis ning üldvalitsev hirmu ja vaenu õhkkond.

Näitus “Soe”, kuhu on olemasolevate ja uute teostega kutsutud osalema siinse piirkonna kaasaegse kunsti väljal tegutsevad kunstnikud, koosneb kolmest omavahel läbipõimunud tsüklist, mille pealkirjad on “Rahvas armastab seda”, “Hapukurgipoliitika” ja “Vabaduse teadus”. See kujuteldav kontseptuaalne etendus, mis koosneb kolmest nimetatud vaatusest, rullub lahti üha laetuma draamanarratiivina. Näitus toob publiku ette absurdsed vaatemängud, soovides neid lahata, omastada ja moonutada, kuid kätkeb ühtlasi mänguliselt ka huumorit ja pilkeid kui intellektuaalset vastumürki või mõeldavat alternatiivi, mille aluseks on tulevikkuvaatav vastuhakk ja poeetiline eskapism.

Kolmas vaatus “Vabaduse teadus” pakub välja terve rea võimalusi tänapäeva rõhuvate oludega toime tulemiseks, ammutades ideid loodusteadustest ning bioloogilistest ja matemaatilistest süsteemidest, mis fantaasia tuules ja uut vormikeelt kasutades annavad ainest teistsuguste olemis-, tajumis- ja käitumisviiside kujutlemiseks. Selle peatüki vundament on huumor, poeesia ja absurd ning neid kasutatakse, et kindlaksmääratud rollide ja funktsioonide tasase eituse kaudu tegelikkust mänguliselt hajutada või lüüriliselt moonutada. Niisuguses uues olukorras jäävad kord ja distsipliin instinktidele alla ning tekib võimalus vankumatute reeglite ümber mõtestamiseks. Võimatu poole püüeldes ja seda lausa nõudes vabanemegi meid kammitsevatest raamidest.

Tallinna XVIII Graafikatriennaali asukohad: Kai kunstikeskus | Temnikova ja Kasela galerii | Põhjala pruulikoda | EKA Galerii | Liszti Instituut Tallinn | Flo Kasearu majamuuseum | Kanuti Gildi SAAL