31. oktoobril avaneb väärikas näitus “100 aastat kunstiharidust Tallinnas. EKA emeriitprofessorite looming”

Eesti Kunstiakadeemia ja Adamson-Ericu muuseumi ühisnäitusel lüüakse lahti EKA juubelipidustuste seeria. Näitusel presenteetitakse auväärsete emeriitprofessorite loomingut läbi aegade.

2014. aasta sügistalvel on võimalik heita pilk kunstihariduse käekäigule Tallinnas ühe sajandi lõikes. Käesolev näitus on osa ürituste ja näituste sarjast, millega Eesti Kunstiakadeemia tähistab oma juubelit.

01.11.2014 – 22.03.2015
Avamine 31. oktoobril kell 16.00.

Palun kõiki külla ning kunsti nautima!

100 aastat on pikk aeg, mis oli eriti 20. sajandil pikitud Eestis suurte ühiskondlike vapustuste ja sunnitud suunamuutustega. Ometi jõuti rahvusriigi toel 1930. aastate lõpul rakenduskunstide valdkonna õppetöös professionaalse kõrgtasemeni. Hiljem reformiti kunstikõrgkooli poliitilistel põhjustel veelgi ning koondati kujutavad kunstid Tartustki Tallinna. Okupatsioonide vaheldumise kiuste õnnestus õppekavad 1960.–1970. aastatel üsna kõrgele tasemele tõsta ning toonases Nõukogude Liidus oli Eesti Riiklik Kunstiinstituut oma mitmekülgsuses ainulaadne kogu regioonis. 1980. aastatel oli oluline arengusuund püüdlus avatuse poole ning rahvusvaheliste kogemuste integreerimine õppetöösse.

1990. aastate alguses oli Eesti Vabariigi kõrgkoolides suurte muutuste aeg ning tekkisid võimalused õppejõudude aastakümnetepikkust tööpanust tunnustada. Koostati ja kinnitati statuut, mille alusel valida emeriitprofessoreid. Esimestena said 1993. aastal emeriitprofessori väärika nimetuse Mari Adamson, Ella Külv, Paul Luhtein, Salme Raunam ja Voldemar Väli. Kokku on emeriitprofessori aunimetuse saanud üle kolmekümne õppejõu.

Käesolev väljapanek on eriline, sest tänaseni loominguliselt aktiivselt tegutsevad kakskümmend emeriitprofessorit esitlevad omal valikul killukesi elutööst, mis on loodud ajavahemikus 1960. aastatest kuni käesoleva – 2014. aastani. Eksponeeritud teosed väljendavad kunstniku kui loovisiku suveräänsust ning enamik neist peegeldab valdkonda, kuhu aastakümneid on panustatud. Professorite tegevusväli on erakordselt laiahaardeline: arhitektuur ja sisearhitektuur, disain läbi paljude tarbekunstialade, klassikaline kujutav kunst ning filosoofiline teooria ja kunstiajalugu.

On siiralt hea meel tõdeda, et Adamson-Eric ja Mari Adamson panustasid professoritena õppeasutuse arengusse pikki perioode. Nende innustava suunamise toel leidis oma kutsumuse nii mõnigi praegune emeriitprofessor. Avaldame selle näitusega lugupidamist kodumaise kunsti kõrghariduse legendidele ning püüame edendada ühiskonnas nii kunstivaldkonna spetsiifika mõistmist kui ka suurte annete tunnustamist.

Vivat academia!
Vivant professores!
Vivat membrum quodlibet,
vivant membra quaelibet,
semper sint in flore!

Näituse koordinaator ja saateteksti autor: Ülle Kruus
Näituse kujundaja: Vello Asi
Graafiline kujundaja: Külli Kaats
Publiku- ja haridusprogrammide koordinaator: Liis Kibuspuu
Näituse meister: Uve Untera

Eesti Kunstiakadeemia ja Adamson-Ericu muuseumi ühisnäitus

Väljapanekus loomingut EKA emeriitprofessorite poolt:

VELLO ASI

BORIS BERNSTEIN

VILLU JÄRMUT

VELJO KAASIK

JAAK KANGILASKI

LEONHARD LAPIN

LILIAN LINNAKS

ENNO OOTSING

TIIT PÄÄSUKE

ANU RAUD

MAIE-ANN RAUN

LEO ROHLIN

JAAK SOANS

ELLA SUMMATAVET

MAIT SUMMATAVET

VIVE TOLLI

BRUNO TOMBERG

MALL TOMBERG

AIME UNT

JAAN VARES

Adamson-Ericu muuseum asub aadressil Lühike jalg 3, Tallinn

Avatud: K–P 11–18

www.adamson-eric.ee

Eesti Kunstiakadeemia juubeli puhul valmib suur teaduslike artiklite ning paljude illustratsioonidega varustatud kogumik “Kunsttööstuskoolist Kunstiakadeemiaks. 100 aastat kunstiharidust Tallinnas”.

22 artiklit sisaldav raamat on mahukas kunsti ja kunstihariduse teemade käsitlus, mõtisklus selle üle, kui õpetatav/õpitav on kunst. 

Raamatut saab osta edaspidi nii Kumust kui muudest hästi varustatud raamatupoodidest.
3. novembril kohapeal erihind. Kaasa sularaha!

Koostaja: Mart Kalm

Kirjastus: Eesti Kunstiakadeemia

Trükikoda: Tallinna Raamatutrükikoda

Raamatuesitlus leiab aset KUMU kunstimuuseumis EKA juubeliürituste raames esmaspäeval, 3. novembril kell 17.00, millele järgneb samanimelise näituse avamine.

Head tähtpäevalised – palume 3. novembri sündmustel osalemiseks saata teade rsvp@artun.ee.

Meie tegemistel saab silma peal hoida ka FaceBooki fännilehel 
https://www.facebook.com/Eestikunstiakadeemia

ning ürituste lehel:
https://www.facebook.com/events/1489306684680080/?notif_t=plan_user_joined

Tulge tähistage koos meiega!

Veneetsia harta on mälestiste ja ajalooliste paikade konserveerimise ja restaureerimise rahvusvaheline harta, mis võeti vastu 1964 aastal. 01.-04.oktoobrini toimus Viinis selle sündmuse äramärkimiseks rahvusvaheline konverents ’50 aastat Veneetsia hartat – ajalugu, retseptsioon ja tulevikuperspektiivid’, mille korraldasid Arbeitkreis Theorie und Lehre der Denkmalpflege (Saksamaa), Bundesdenkmalamt (Austria), Österreichisches Museum für angewandte Kunst (Austria) ja ICOMOS.

Konverentsil osales EKA muinsuskaitse ja konserveerimise osakonna juhataja, professor Lilian Hansar.

Konverentsil arutati harta ettevalmistust ja ajalugu ning keskenduti küsimusele, kuidas see vastab tänapäeva muinsuskaitse põhimõtetele. Leiti, et harta tõlked on tihti erinevad ning on sellest tingituna tekitanud mitmel pool segadust (sh. Eestis). Kokkuvõtvalt leiti, et selle põhitõed on jätkuvalt aktuaalsed, ehkki mälestiste eri liikidest tulenevalt on hiljem vastu võetud mitmeid spetsiifilisemaid, kitsamatele valdkondadele kontsentreeruvaid hartasid: näit. ajaloolisi parke kaitsev Firenze harta aastast 1981; linnaehitust käsitlev Washingtoni harta aastast 1987 ning 1993 aastal vastuvõetud Nara dokument, mis laiendab muinsuskaitse materiaalset pärandit ka vaimsele pärandile.

Konverentsi raames külastati ka Austria muinsuskaitseametit, mille juurde on riigi finantseerimisel loodud kaasaegse kõrgtehnoloogiaga varustatud kunstimälestiste restaureerimise töökoda. Täpsemalt saab nende tegevusega tutvuda siin

04.oktoobril astus professor Lilian Hansar Saksamaal tegutseva muinsuskaitse teooria ja õpetamisega tegeleva töörühma Arbeitkreis Theorie und Lehre der Denkmalpflege liikmeks. Organisatsioon kogub ja levitab erinevaid muinsuskaitsealaseid üritusi ja erialakirjandust puudutavat informatsiooni, viib läbi aastakonverentse ning publitseerib peetud ettekannete materjale.

EKA muinsuskaitse ja konserveerimise osakonna traditsiooniks kujunenud igasügisene Eesti-reis (õppeaine ‘mälestis ja keskkond’, mis alati toimub ekskursiooni vormis) viis sellel aastal Viljandimaale. Nagu ikka, oli eesmärgiks tutvustada tudengitele võimalikult erinäolist pärandit ning erinevaid restaureerimisprobleeme. Käidi mõisates, luterlikes- ja õigeusu kirikutes, väikelinnades ning alevites; vaadati mõnda kunagist jõukat mulgi häärberit ehk suurtalu edevat elamut ning sekka sattus ka 20.sajandi arhitektuuri eestiaegse maarahvamaja või 1960. aastate modernistliku kolhoosiklubi näol. Viljandi linnas seekord pikalt ei peatutud kuid siiski saime mahti tutvuda kolme väga silmapaistva ehitisega: Viljandi Pauluse kirik, Ugala teater ning eestiaegse Paluküla kooli juurdeehitusena mullu valminud uhke riigigümnaasium. Reis kestis kolm päeva, ööbimistega Kärstnas ja Karksi-Nuias. Ilmad olid ilusad ja meeleolu mõnus. Ainus, mis meid kurvastas, oli mõnede mälestiste ehmatavalt halb seisund: kui see vähegi võimalik oleks olnud, tahtnuks tudengid neile hääbuvatele või lihtsalt hooletusse jäetud hoonetele otsekohe oma kätega appi tormata.

Nagu tavaks kujunenud, toimusid tagasiteel bussis missivalimised parima külastatud objekti väljaselgitamiseks. Sel aastal osutus salajase hääletuse võitjaks Tarvastu – romantilised lossivaremed koos hilisema mõisnike matusekabeliga. Palju hääli kogus ka Viljandi riigigümnaasium, mille uus moodne õpikeskkond paljudele muljet avaldas.  

EKA Disainiteaduskonna joonistusstuudio krokiis on

R, 10. 10. 2014 kell 14.00 – 16.30 modelliks Leena. 

Vt ka stuudio fb albumit “Joon ütleb rohkem kui jutt” 

https://www.facebook.com/photo.php?fbid=879717918719499&set=a.658254700865823.1073741826.100000438963959&type=1&theater

Hasartmaksu nõukogu on  alustanud 2015.aasta suurprojektide (aastaprojektid ehk >6000 eurot) taotluste vastuvõttu.

Aastaprojekti eelarves peab olema ette nähtud kaas- ja/või omafinantseering, mis moodustaks projekti maksumusest vähemalt 20%. Projekti halduskuludeks võib planeerida maksimaalselt 25% projekti maksumusest.

http://www.hmn.ee/index.php?id=1072

EKA

muinsuskaitse ja konserveerimise osakonna dotsendi Hilkka Hiiopi välislähetus.

Urbino, Liege ja

Porto Ülikoolide professorite initsiatiivil alustati juba aastaid tagasi

projektiga, mis tegeleb lõuendalusel maalide erinevate dubleerimismeetoditega.

Dubleerimine on olnud maalirestaureerimises traditsiooniliselt tavapärane

tegevus, mille tulemusel kantakse vana lõuend üle uuele. Tänases

konserveerimises kasutatakse dubleerimist märksa vähem, kuna see rikub

originaalmaali autentse materjali. Siiski on pika

restaureerimisajaloo vältel suur osa lõuendmaale selle protsessi läbi teinud

ning konservaatoritena peame tundma traditsioonilisi konserveerimisvõtteid. 

Euroopa on olnud

ajalooliselt jagatud kolme meetodi vahel: põhjapool Alpe on kasutatud vahapõhist

dubleerimist, lõunapool Alpe jahupasta põhist dubleerimist ning Vene

traditsioon on tuginenud Volga jões ujuva tuurakala liimi põhisele

dubleerimismeetodile. Õpitoa raames

demonstreerisid Euroopa ülikoolide õppejõud erinevaid traditsioonilisi ja

kaasaegseid sünteetilistele liimainetele ning kõrgtehnoloogilistele vahenditele

tuginevaid meetodeid.

Erasmuse programmi raames läbiviidud õpitubadest esimene

toimus 2013 aastal Liege’i Ülikoolis, sellel aastal viidi see läbi Portos ning

aastal 2015 on võõrustajaks Urbino Ülikool.  Õppes osales mõlemal aastal ligi 50 tudengit

üle Euroopa. EKA dotsendi Hilkka Hiiopi roll oli tutvustada ja demonstreerida

Vene traditsioonile tuginevat kalaliimi tehnoloogiat, mis on olnud ka Eesti

konserveerimise alusmetoodika.  Lähiajal

on ilmumas ka erinevaid dubleerimismeetodeid analüüsiv publikatsioon.

Juhendajad:

Väliuuringud: Kaarel Truu, Maris Mändel

Siseviimistlusuuringud: Hilkka Hiiop,

Kristina Aas, Kaisa-Piia Pedajas, Helen Volber

Kolga mõis on

suurimaid klassitsistlikke mõisahooneid Eestis.Tänasel mõisa peahoonel on kaks

peamist ehitusperioodi – 18.sajandi II pool 

ja 19. sajandi I pool. Mõis väärib esiletõstmist nii selle suuruse kui

valdajate tõttu – Eesti oludes on Kolga tõeline hiigelmõis ning tema omanikeks

on olnud nii De la Gardie’d kui Stenbockid.

Kooliaasta sissejuhataval nädalal viis EKA

muinsuskaitse ja konserveerimise osakond pea täies koosseisus (kokku ligi 50

inimest) läbi selle Eesti ühe võimsama arhitektuurimälestise siseviimistluse ja

ehituskehandi uuringud. Kurbusega peab tõdema, et Kolga mõisa keeruline

lähiajalugu on hävitanud suurema osa hoone uhkest siseviimistlusest – tänaseks

on säilinud vaid väikesed fragmendid kunagistest erakordselt kõrge kvaliteediga

klassitsistlikest ja historitsistlikest viimistluskihtidest. Siiski suutsime

praktika käigus tuvastada fragmentide ulatuse ja stratigraafia ning jäi üle

vaid nentida mõisa kunagiste väärikate omanike peent kunstimeelt.

Erandi moodustab Kolga mõisa kabelina

tuntud ruum, mille siseviimistlus on säilinud pea puutumatuna tänaseni. Seda

ruumi on peetud siinse klassitsismi üheks absoluutseks tipuks. Uuringute

tulemusel selgus siiski, et tõenäoliselt on tegemist hoopis historitsismi

perioodi ehk 19. sajandi lõppu kuuluva viimistluskihiga, mille kõrge kvaliteet

ja maitsemeel on muljetavaldavad. Ehkki kabeli päritolu, aeg ja autor on seni

tuvastamata, lubavad esialgsed andmed seda seostada ühe kummalisema kujuga meie

kultuuriloos – krahv Eric von Stenbockiga. Tema inglise taust, liikumine

toonases briti kõrgkultuuri ringkonnas koos Oscar Wilde’i, Aubrey Beardsley ja

prerafaeliitidega, millele lisandus dekadentlik ja ohjeldamatu elulaad ning  õudusromaanide kirjutamine, võiks olla

selgituseks ka kabeliruumi erilisusele siinses kultuuriruumis. 

 

Juhendajad: Anneli Randla, Hilkka Hiiop

EKA muinsuskaitse ja konserveerimise
osakonna magistrandide siseviimistlusuuringute praktika Haljala kirikus tõi
päevavalgele maalingud võidukaarel ja piilaritel.

Haljala kirik on Virumaa keskaegsete
kirikute seas üks omapärasemaid. Selgelt kaitsefunktsioonile orienteerituna
kuulub ta otsapidi militaararhitektuuri valdkonda.

Kirik on praegusel kujul nelinurkse
võlvitud kooriruumi, sellega põhjaküljel liituva käärkambri, avara
kolmelöövilise pikihoone ja kõrge läänetorniga kavatis.

Kiriku kooriruum ja käärkamber rajati u. 1430–1440,
mõnekümne aasta pärast ehitati ja võlviti pikihoone. Pikihoone plaan ja võlvid
on silmatorkavalt ebakorrapärased, mis annab kirikule eriti arhailise ilme.
Seda võimendavad omakorda 1998. aastal kirikus toimunud põlengu tagajärjel tahmunud
pikihoone seinad ja võlvid.

Haljala kirikus on läbi viidud
ehitusarheoloogilisi uuringuid, kuid siseviimistlusega ei ole varem tegeletud –
see andis põhjuse otsida kirikus ajaloolist dekoori, sh maalinguid. Ja tõepoolest, kiriku
varasemast viimistluskihist need ka võidukaarelt ja piilaritelt leiti.

Maalingud on oma tüübilt lihtsad kvaadrid,
kuid erinevalt Eestis seni valdavalt tuntud punase ookriga teostatud ornamentidest
on Haljala kirikust leitud maalingud hallides toonides. Tänu kirkiuõpetaja
Margit Nirgi initsiatiivile ja aktiivsusele on lootust, et võidukaare maalingud
avatakse peatselt ka täies mahus ning Eesti on taas rikkam ühe maalitud kiriku
võrra!

Juhendajad: Anneli Randla, Hilkka Hiiop,
Merike Kallas

EKA muinsuskaitse ja konserveerimise
osakonna II kursuse bakalaureusetudengite siseviimistlusuuringute praktika Nõo
kirikus tõi päevavalgele imposantsed maalingud hoone võlvidel.

Nõo kirik on Lõuna-Eesti olulisim keskaegne
maakirik. See on ainus kirik piirkonnas, mis on pea terviklikult säilitanud oma
13. saj. algkuju.

Kirik koosneb ühelöövilisest kooriruumist
ja kolmelöövilisest kodakirikulisest pikihoonest. Koor ja pikihoone kesklööv on
kaetud roietega domikaalvõlvidega, külglöövid ristroidvõlvidega.

Ehkki 2012 aastal viidi kirikus ARC Projekti
poolt läbi põhjalikud siseviimistluse uuringud, jäid toona maalingud leidmata.
Põhjuseks aja ning vahendite nappus – uurijad ei pääsenud tookordsete
vahenditega võlvideni.  Aga just maakiriku
kohta eriti kõrgetes võlvipäistes (kooriruumi võlvi kõrgus põrandast on ligi 13
meetrit) kiriku ulatuslikud maalingud asuvad. Oma iseloomult on tegemist siinses
kontekstis küllalt kummalise dekooriga – võlvipäisest siiludele kulgevad
taimornamendid ja kujundid, mille ajalist ja stiililist kuuluvust on analoogide
puudumise tõttu keeruline leida. Esialgse oletuse kohaselt võiks tegemist olla
Poola-Rootsi sõjapurustuste järgse kihistusega 17. sajandist.