Avatud Loeng: Leonarda Da Costa Custodio—Dekoloniaalsus ja disain

Leonardo Custódio, PhD, on Brasiilia järeldoktorantuur Åbo Akademi ülikoolis, Soomes. Samuti koordineerib ta rassismivastast meediaaktivistide liitu (ARMA Alliance) ja Soomes asuvat aktivistide uurimisvõrgustikku.

Leonardo on arengut ja sotsiaalseid muutusi toetava kommunikatsiooni koolitaja ja ekspert. Ta toetab üksikisikuid ja organisatsioone inimõiguste, sotsiaalse õigluse, vastastikuse õppimise ja austuse põhimõtetel põhinevate sise- ja välisstrateegiate jaoks kasutatavate suhtlusvahendite mõistmisel, arendamisel ja edendamisel. Selleks rakendab ta teaduspõhiseid teadmisi ja dialoogikeskseid oskusi, et korraldada spetsiaalselt osalejate vajadustele mõeldud töötubasid, loenguid, kõnesid ja konsultatsioone.

Loeng toimub inglise keeles.

Inga Lāce teadustöö on spetsialiseerunud kaasaegsele kunstile Nõukogude ja postsovetlikus Ida-Euroopas, Kaukaasias ja Kesk-Aasias ning selle diasporas, pöörates erilist tähelepanu migratsioonile ja riikidevahelistele sidemetele. Ta oli C-MAP Kesk- ja Ida-Euroopa stipendiaat MoMAs New Yorgis (2020-2023) ning on varem kureerinud näitusi üle maailma, sealhulgas Läti paviljoni Veneetsia biennaalil (2019); Survival Kit (2017-23); Portable Landscapes Villa Vassilieffis, Läti rahvuslikus kunstimuuseumis ja James Gallery CUNYs (2018); Riga Notebook Muzeum Sztukis (2020); It Won’t Be Long Now, Comrades! Framer Framedis (2017); Performing the Fringe Konsthall C-s (2020) ja Pori kunstimuuseumis (2021).

Muuseumi loomine, külaliseks olemine

Loengus räägib Inga Lāce oma kogemustest ja tööst Almatõ kunstimuuseumi peakuraatorina, mis on 2025. aasta suvel Almatõs avatav uus eramuuseum.

Ta keskendub eelkõige järgmistele teemadele:
Qonaqtar, muuseumi kogudest koostatud grupinäitus, mis uurib külalislahkuse ja rände vahelisi seoseid ja pingeid, keskendudes Kasahstanile, Kesk-Aasiale ja naaberpiirkondadele.

Näituse pealkiri Qonaqtar (Konaktar) tuleneb kasahhi keele qонаq (qonaq) sõnast, mis tähendab „külaline“ ja on tuletatud türgi keele juurest kon- (maale või laskuma). See väljendab sügavalt juurdunud traditsiooni tervitada külalisi soojuse ja austusega, mis peegeldab nomaadide kombeid, kus reisijate võõrustamine oli oluline ellujäämiseks suurtel, sageli karmidel maastikel. Külalised võivad muidugi olla ka teistsuguse iseloomuga ja külalislahkust võidakse kuritarvitada, mille puhul näitus viitab Nõukogude Liidu sageli sunnitud rändekampaaniatele, kus Kasahstani ja Kesk-Aasia jaoks ei olnud vastuvõtmine valikuvõimalus. Eelkõige venelaste asustamine Kesk-Aasiasse 19. sajandil või korealaste ümberasustamine Kesk-Aasiasse 1930. aastatel ja nõukogude dissidentide saatmine Karagandasse – lood, mis samuti ühel või teisel moel panustasid Kasahstani ühiskonda ja kunstielu.

Külaliste muutumine kohalikeks ja kohalike muutumine külalisteks kuskil, kas põgenemise või ümberasumise tõttu on migratsiooniga seotult lõputu teema, kui siin saab seda vaadelda läbi regionaalse prisma.

Loengu toimumist toetab:

Olete oodatud Andra Jõgise näituse „Seitse aastat arbuusisuhkrus“ avamisele Okapi galeriis 10. detsembril kell 18.00.

Klaasikunstnik Andra Jõgise „Seitse aastat arbuusisuhkrus“ tööde teemaks on aeg ning see, kuidas elu on võimalik elada ainult päev korraga. Ei ole vahelõikeid ega petukoode, ei saa esmaspäevadest üle hüpata ega aeglustada reedeid. Iga päev tuleb ükshaaval üle elada ning ehk selles peitubki argisuse väärtus. Näitusel väljas olevas „Arbuusisuhkru“ seerias on seitse tööd, millest igaüks koosneb umbkaudu 365-st eraldi valmistatud kuubikust ehk igas töös on aasta jagu klaasist suhkrukuubikuid.

Näituse pealkiri, inspireeritud Richard Brautigani raamatust „Arbuusisuhkrus“, viitab ka sellele, et lisaks ajale juurdleb Jõgis ka korduste üle, millega me oma päevi sisustame. Kas oma elu ühesuguste tegevuste või materjalidega täitmine – justkui kordussaadete kordussaadetega ja tõmmiste tõmmistega – on pühendumus või omamoodi hullusevorm? Kui palju aega ära anda on mõistlik?

Andra Jõgis on klaasikunstnik, kes alates 2020. aastast töötab Eesti Kunstiakadeemia klaasiosakonnas, hetkel dotsendi ja klaasikunsti osakonna juhatajana. Kunstiakadeemias omandas ta ka 2014. aastal magistrikraadi.  Oma vabaloominguga osaleb ta regulaarselt näitustel nii Eestis kui ka välismaal. Jõgise looming on enamasti narratiivne ning esile kerkivad elu argisust ja haprust käsitlevad teemad. Lisaks on Jõgis üks kolmest disainerist brändis MSK Glass, mis tegeleb kaasaegsete klaasist tarbevormide loomega.

Tänud:
Okapi Galerii, Eesti Kunstiakadeemia, EKA klaas, jõgised, Alyona Movko-Mägi, MSK Glass

Näitust toetab Eesti Kultuurkapital

Olete oodatud 12. detsembril 19.00 Chloé Geinoze ja Eleftheria Irene Kofidou näitusele “Respiratory Rate” galeriis Vent Space. 

Kunstnikud huvituvad ventilatsioonisüsteemi poeetilistest konnotatsioonidest mis on inspireerunud ruumi ajaloost Tallinna Kunstihoone Galerii kunagise ventilatsiooniruumina. Residentuuriperiood annab kunstnikele võimaluse luua kohapeal teos mis suhestub ruumi ajaloo ja kunstnike isiklike kogemuste ning mälestustega. Mõtiskledes kontrollitud õhuvoost, meie õigusele hingata ning selle õiguse rikkumisest on eesmärgiks luua Vent Space galeriisse interaktiivne heliinstallatsioon, mis koosneb skulpturaalsete teoste põimumisest ready made objektidega, eelsalvestatud helifailidest ning kohapealsest live salvestustest, kaasates näitusekülastajaid. Kunstnikud on soovinud luua ruumi, julgustades interaktiivseid kokkupuuteid näituseküljastajate ja heliinstallatsiooni vahel.

Näitus on avatud 12.–23.12 ja 27.–30.12, kell 12.00–15.00

Chloé Geinoz (1998) on Šveitsist, Freibourgist pärit Tallinnas tegutsev interdistsiplinaarne kunstnik. Tema põhimeediumiteks on video-performance, videoinstallatsioon, fotograafia ja performance. Enim tähelepanu pälvivad teemad Chloé loomingus on okultism, spirituaalsus, loodus, nõiakunst ja müstika. Chloé looming põhineb olulisel määral teaduse ja kirjanduse uuringutel.

2022. aastal omandas ta bakalaureusekraadi Šveitsis ning hetkel õpib kaasaegse kunsti magistrantuuris Eesti Kunstiakadeemias.

Eleftheria Irene Kofidou (1995) on Kreekast pärit Tallinnas resideeruv kunstnik. Tema põhimeediumite hulka kuuluvad installatsioon, performance ja tekst. Tema kunstipraktika on tihtipeale seotud luulega ja keskendub tähenduskihtide loomise protsessidele, kunstniku enda taustast lähtuvatele sotsiaalpoliitilistele konnotatsioonidele ning moodustele kuidas keel võib olla liikumise käivitajaks.

Eleftheria on omandanud MFA Kreekas ning  hetkel õpib kaasaegse kunsti magistrantuuris Eesti Kunstiakadeemias.

Head õppejõud!

Ootame teid koolitusele “Abiks õppejõule”, mis aitab mõista ülikoolis õppimise ja õpetamise eripärasid ning leida oma tee, kuidas toetada looverialade üliõpilaste õppimist. Koos teiste osalejatega arutletakse looverialade lähenemise ning õppejõu rolli üle, uuritakse täiskasvanud
õppija iseärasusi ning tähendusliku õpikogemuse disaini.
Kursusel saab kogeda erinevaid õppemeetodeid ja tagasisidestamist.

Kursuse eesmärk on toetada:
– ainekursuse (nii uue kui olemasoleva) planeerimist;
– õppejõu rahulolu läbi uute võimaluste leidmise;
– õppimiskeskse lähenemise teadlikku ja loovat rakendamist üliõpilaste toetamisel.

Koolitus on mõeldud kõigile EKA õppejõududele, eriti oodatud on alustavad õppejõud.

Kursust juhendab Kristiina Krabi-Klanberg, kes on kursuse üles ehitanud just EKA õppejõudude vajadusi silmas pidades. Kristiina on olnud üle 10 aasta andragoogika ja kasvatusteaduste õppejõud ning õppejõu uurija.

Koolitus toimub 8., 15., 22., 29. jaanuar ja 5., 19. veebruar 2025
kell 13.00-16.15 ruumis D-413 või Zoomis.
Koolituse maht on 24 akadeemilist tundi kontaktõpet ja iseseisev töö (3 EAP).

Koolitusele registreerimine SIIN. Registreerimise tähtaeg on 3. jaanuar 2025. Peale registreerimist saada palun e-mail Kristiinale (kristiina.krabi@artun.ee) ja kirjuta lühidalt, miks otsustasid koolitusele registreerida ning millised on sinu ootused koolitusele.

UNISTUSED | PRÜGI | MAA
9. detsembril 2024, 9:00–16:00
Alguspunkt Maleva 2A maja ees. 

Tule meiega Paljassaarde, kus kohtuvad unistused, prügi ja vaba maa!

Rännak toimub laupäeval, 9. detsembril, koguneme kell 9.00 Maleva 2A kortermaja ees. Kolmteist erinevat teemat saavad avatud seitsme tunni ja kaheksa kilomeetri pikkusel rännakul läbi Paljassaare.

Täpsemat infot erinevate projektide kohta näeb Urban Studies Instagramist ja facebooki lehelt.

Võtke kaasa kõrvaklapid ning toimiv nutiseade, ehk ka akupangad, kuna audiotuure on mitmeid. Vaim valmis pikaks matkaks talvises maastikus: selga soojad riided, jalga head saapad, kaasa soe jook, snäkid jm vajalik.

Kell 11.00 toimub Hundipeal ka väike teepaus ning vajadusel saab siin kas matkaga liituda või matkalt lahkuda.

11. detsembril toimub kunsti ja disaini doktorandi Maria Kapajeva kolmanda doktoriprojekti avalik retsenseerimine. Doktoriprojekt põhineb raamatul “aastapikkune karje”, mis on välja antud kirjastuses OPA! mais 2024. Retsenseerimine toimub kell 14.00-15.30 zoomis. Zoomi link (Meeting ID: 989 0757 9603, Passcode: 803718)

Retsensendid on dr Ingrid Ruudi (Eesti Kunstiakadeemia) ja dr Malin Arnell (Umeå Ülikool)
Doktoritöö juhendajad on dr Redi Koobak (Strathclyde’i Ülikool) ja dr Annika von Hausswolff (Göteborgi Ülikool)

“aastapikkune karje” (kirjastus OPA!, 2024) on Maria Kapajeva tekstide kogumik, kirjutatud vene ja inglise keeles. Ta alustas raamatu kirjutamist 24. veebruaril 2022 – päeval, mil algas täiemahuline sõda Ukrainas. Raamat on kirjutatud isiklikus stiilis ja käsitleb teemasid nagu identiteet, kollektiivne ja individuaalne vastutus ja süü, keel ja kuuluvus, feminism. Kogumikus on lood osadelt Ukraina põgenikelt, keda autor aasta jooksul kohtas.

Raamat on avaldatud eraldi väljaannetena eesti, inglise ja vene keeles.

Kujundus: Kersti Heile
Eesti keele tõlge: Katrin Hallas
Inglise keele tõlke korrektuur: Inese Strupule
Tiraaž: 200 eksemplari igas keeles
Raamatu väljaandmist toetasid Eesti Kultuurkapital ja Eesti Kunstiakadeemia.

Väljaanded on saadaval EKA raamatukogus ja neid saab osta Rahva Raamatust ja Apollost või tellida otse kirjastuselt: info@opapublishing.com.

6. detsembril kell 18.00 avab A-Galerii näituse

“Unistusi tähendustest”, kus saab näha 2024. aastal valminud Eesti kaasaegset ehtekunsti, abstraktseid objekte ning tarbeesemeid, mis pakuvad vaatajale laia tõlgendusruumi. Kasutatud on erinevaid metalle, tekstiili, klaasi ning orgaanilisi materjale. Näituse teema hõlmab endas inimesi ja sotsiaalseid praktikaid ning mõtiskleb, millist rolli esemed ja neile omistatud tähendused meie reaalsuse loomisel mängivad.

Ehe ja kunstiobjekt on väärtuslik kihiline kultuurikandja. Ta on sümboliseerinud kuuluvust vastavasse sotsiaalsesse, religioossesse- või poliitilisse gruppi funktsioneerides hulka inimesi ühendava ja neid mingil viisil käituma paneva jõuna. Niisiis on tähenduse omistamine füüsilisele esemele mõjus võte nii isiklikul-, kui ka grupitasandil. Vaadeldavale objektile on võimalik omistada tähendusi, mida ilma vaataja tõlgenduseta ei eksisteeriks.

Objektide kaudu saab esitada hüpoteese tuleviku loomise kohta. Selline tegevus võimaldab harjumuspärastest tähendustest seoses esemetega lahti öelda ning nendega teadlikult mängida. See näitab, et tulevik ei ole fikseeritud, kuigi vahel võib nii tunduda. Näitus julgustab vaatajat läbi unistamise ja tõlgendamise mõtisklema realistlikele ning ulmelistele tulevikustsenaariumitele. Seda praktiseerides sünnib uusi ideesid ning olulisi tähendusi.

Näitus on avatud 06.12.2024 – 11.01.2025.

Reedel, 6. detsembril kell 11.00 toimub Tartu Elektriteatris hoogne postmodernismi käsitlev sümpoosion “Kadunud ajas nagu pisarad vihmas”.

Üleminekuperioodi Nõukogude Liidu lagunemisest taasiseseisvunud Eesti kehtestumiseni võib pidada paljuski ainulaadseks ja erandlikuks ajaks. See oli ajaloolise avatuse aeg, kus üks asjade kord oli lakanud olemast, kuid teine alles käivitumas. See oli vaimsete ja kunstiliste võimaluste plahvatusliku paljunemise aeg, mis siis, et vahendeid nende võimaluste teostamiseks nappis. Ning just sellesse aega maabus uue kultuuriloogikana postmodernism, mis tõotas ehk veel üht teistlaadi mitmekesisust, paljusust ja vabadust. Segane asi saabus segasesse aega ning hakkas seal tekitama iselaadset resonantsi. Mis see oli või kui palju seda üldse oli? Sellest tulevadki rääkima eesti juhtivad kultuuritegelased ja -uurijad, et anda oma vaatenurk sellele, mis õhku neil segastel aegadel hingati, ning milline oli nende jaoks postmodernismi tähendus siis ja milline on see nüüd.

AJAKAVA

11–12:30 I sessioon
Peeter Laurits / Ene-Liis Semper / Janek Kraavi / Kiwa / Tõnis Kahu /
Barbi Pilvre

12:30–13 Kohvipaus

13–14:30 II sessioon
Hanno Soans / Virve Sarapik / Luule Epner / Andrus Laansalu / Piret
Viires / Marju Lauristin

14:30–15:30 Lõunapaus

15:30–17 III sessioon
Hasso Krull / Märt Väljataga / Valle-Sten Maiste / Epp Annus / Raili
Marling / Aare Pilv

17–20 Vastuvõtt (Lossi 3 fuajees)

Üritust korraldavad TÜ kultuuriteaduste instituut ja ülikoolidevaheline nüüdiskultuuri uurimise töörühm.

Üritust toetab Eesti Teadusfondi grant PRG636 „Eesti siirdekultuuri arengumustrid (1986–1998)“.

Bianca Herlo annab avaliku loengu „„Digitaalne õiglus. Feministlik tulevik / Digital Justice. Feminist Futures“ teisipäeval, 10. detsembril kell 16:00 ruumis A501.