Disainer, edasihoidlik aednik – Marta Konovalov

Mina olen Marta Konovalov – disainer, loovuurija, käsitööline, parandaja ja aiaarmastaja, Eesti Kunstiakadeemia lektor ja doktorant. Tegutsen oma aias kui korilane. Külvan segadust ja korjan teadmisi. Aed on minu loovuurimuse toimumiskohaks ja paik argisteks praktikateks. Tühi maalapp ning auk või plekk rõivastel pakub võimalust suhete loomiseks ja omapoolse kihi lisamiseks. Meie, aednike, säilimine siin planeedil sõltub meie dialoogivõimest, edasihoidlikkusest, hoolest ja kohanemisoskusest, sellest, kuidas aeda mõtestame ja milline on meie suhe aiaga. 

Kutsun sind äärealadele ja oma Viljandimaal asuvasse aeda. Et koos uurida, põimuda, reageerida, aeglustuda, mustreid lagundada, taasluua, parandada ja esteetika piire nihutada. Näitusel esitlen loovuurimuse artefakte ja oma tekstiilide parandamise praktikaid koos tähelepanekutega aiast.

28. septembril kell 14.00–18.00 näituse avamine, retk koos mullamudija Markus Pauga ja koosloome praktika, kus kanname retkelt korjatud leiud üle tekstiilile

3. ja 5. oktoobril kell 14.00–18.00 loovuurimuse artefaktide esitlus dialoogis Viljandi pärandusfestivaliga

13. oktoobril 12.00–18.00 loovuurimuse artefaktide esitlus ja soovijatele tekstiilide nõelumise ja paikamise õpituba

20. oktoobril kell 14.00–17.00 loovuurimuse artefaktide esitlus, retk kunstnik Jane Remmiga  ja  tekstiilide nõelumise ja paikamise õpituba

Kohtume Saarde talus, Veisjärve külas, Viljandimaal.
58,0815866, 25,7876976

Sündmus on tasuta.

Palun anna tulekust ette teada siin. 

Facebookis 

Instagrammis

Näitus on osa Kultuuriministeeriumi poolt rahastatud projektist PR02049 „Kunstnikud ja disainerid looduse uurijate, mõtestajate ja partneritena tasaarengu kontekstis“, mille käigus arendame koos kunstnik Jane Remmiga loovuurimuslikke meetodeid loodusega suhestumiseks.

UNESCO pärandilinn Viljandi näitab, et pärand parandab: festivalil arutatakse, kuidas rahvakultuuri teadmised aitavad leida säästlikke lahendusi majandus- ja keskkonnaprobleemidele ning huvilised saavad ka ise pärandoskusi õppida.

https://sisu.ut.ee/parandusfestival2024/

4.10 toimub Jane Remmi teise doktoriprojekti “Liikidevaheline sotsiaalne skulptuur” avalik retsenseerimine Karula rahvuspargis. Sündmus algab kell 13.00 retkega näitusel (alguspunkt Mähkli bussipeatuses https://maps.app.goo.gl/fidsotPcnY2HtJgc9) ja jätkub retsenseerimisega 15.30.
Näitus on osa Jane Remmi loovuurimuslikust doktoritööst “Kunst kui loodusega suhestumise viis: representatsioonist koosloome ja sekkumisteni”.

Doktoritöö juhendaja: dr Urve Sinijärv (Tallinna Botaanikaaed)
Projekti retsensendid: prof Linda Kaljundi (Eesti Kunstiakadeemia), dr Taru Elfving (CAA Contemporary Art Archipelago, Soome)

“Liikidevaheline sotsiaalne skulptuur” mõtestab aeda ja metsa kui paljuperspektiivilist loovat keskkonda. Laiendades Joseph Beuysi sotsiaalse skulptuuri mõistet paljuliigilisse konteksti, uurib Remm, mida tähendab igaühe loova potentsiaali rakendamine kaasajal, mil ökoloogilises kriisis maailma vajab kohanemist kahanemisega. “Liikidevaheline sotsiaalne skulptuur” ühendab ökoloogilise mõõtme elurikkuse suurendamise näol, liikidevahelise koosloome mõõtme ning sotsiaalse mõõtme avalike ürituste kaudu. Kogemuslik näituseretk avab eri perspektiive aiale ja metsale läbi aktiivse osaluse.  Loe edasi.

Jane Remm on kunstnik, kunstiõpetaja ja loovuurija. EKA loovuurimuse doktorant, Tallinna Ülikooli BFMi kunstide didaktika lektor. Jane Remmi looming keskendub looduskogemuse representatsioonile, koosloomele ja kommunikatsioonile erinevate eluvormidega. Teda huvitab, millised on võimalused mõista ja interpreteerida teiste liikide elukogemust ja nendega kunsti vahendeid kasutades võrdsete dialoogipartneritena suhelda. Ta väärtustab ise-, koos- ja käsitsitegemist kui võimalust tajuda end osana ja peab oluliseks jätkusuutlikku mõtlemist kunstis.
CV: https://www.etis.ee/CV/Jane_Remm/, loominguline portfoolio: www.janeremm.ee

Olete soojalt oodatud Eleftheria Irene Kofidou “Natuke rahulikumalt kui varem”.

Avamine ja etendus: 18.09 18:00

Näituse lahtiolekuajad: 19.09-02.10 tööpäeviti 14.00-18.00; 21.-22.09 14:00-16:00; 28.09-29.09 suletud

Varasemast veidi rahulikum on helilooja J. Straussi täiendav õpetlik kommentaar muusikapala Don Quijote op. 35 VII variatsioon – Sõit läbi õhu. Kuna “natuke” on ebamääraselt loendatav summa, on seda väga raske spektrisse paigutada, välja arvatud juhul, kui kellelgi on juurdepääs võrrandi teistele muutujatele. Kofidou installatsioonis on helilooja kataloogirida kontekstist väljas, sest praegust hetke pole võrreldav ei enne ega ka tagantjärele, vaid vastandlik analoogia tema kodumaa sotsiaalpoliitilise olukorraga.

“Ma maksan oma igapäevaste võitude eest sõja kaotamisega,” seisab galerii seinal põlenud loosungis, mis on kunstniku teismeeas Aristotelese ülikoolilinnakus eksisteerinud grafiti taasloomine. Õigeusu traditsiooni kohaselt märgivad usklikud ülestõusmispühade ajal oma ukseraamidele ristimärki, kasutades küünalde püha valguse leeki; majapidamise kaitsmise tegu kurja eest ja õnnesoov. Ülikoolilinnak näeb praegu hoopis teistsugune välja, kunagine sassis sein on nüüd valge, suletakse bioloogiaosakonna legendaarne punk squat ja luuakse uus politsei eriüksus. Ammu kadunud loosung luuakse uuesti, põletatakse seinale austusavaldusena puuduvatele osakestele, kollektiivse mälu kadunud murdudele. Aga poliitikas piisab pessimismist; Selle pealispinna all ei taha see muutuda järjekordseks laetud sõnumiks. võitlusi antakse iga hinna eest, isegi juba ettenähtava tulemuse eest. Ursula K. Le Guin mainib teoses „Kõrvaldatud“ „Seal oli müür. See ei tundunud oluline (…) Kuid idee oli tõeline. See oli oluline. (…) Nagu kõik seinad, oli see mitmetähenduslik, kahepalgeline. Mis oli selle sees ja mis väljaspool seda, sõltus sellest, kummal pool te asute. Seal on kaks seina, üks, mis on juba olemas, ja teine; murdunud ja esialgu horisontaalne; kas see on selleks, et domineerida või pitseerida?

Installatsioonist saab komplekt ja objektid toimivad etenduse rekvisiitidena; püüdes haarata seda teatud tüüpi rahulikkust, mis tekib pärast tugevate vihaaurude aurustumist ja jääb enese ettevalmistamise protsessi; ootus millegi ees, mis on tulemas ja ei ole üldse rahulik. Kas see tuleb hiljem katki minna?

Kunstnik soovib tänada: Anu Vahtra, Ats Kruusing, Eleni Kofidou, Erik Hõim 

Graafiline disain: Eleni Kofidou

Eleftheria Irene Kofidou (1995) on Tallinnas elav Kreeka kunstnik, kes tegeleb peamiselt installatsioonide, performance-kunsti ja tekstiga. Tema kunstipraktika on sageli seotud luulega ja keskendub tähenduste kihistamise protsessidele, peamiselt tema taustaga seotud sotsiaalpoliitilistele konnotatsioonidele ja keele liikumise käivitamise viiside uurimisele.

Disainiajaloolane, kuraator ja professor Alexandra Midal peab avaliku loengu „Design is not anymore an Accident“ teisipäeval, 17. septembril algusega kell 16:00 ruumis A501.

Midal toetub loengus oma raamatule „Design by Accident: For a New History of Design“ ehk Juhuslik disain: uue disaini ajaloo jaoks (Sternberg Press, 2019).

Alexandra Midal kirjutab intrigeerivalt, et disainiajalugu kirjutati juhuslikult ning juhib oma loengus tähelepanu unustatud disainiajaloole. Midal pakub oma uurimusega välja võimaluse luua uus ja kõikehõlmav historiograafia, mis sõnastab ümber disainidistsipliini.

Design Issues 2024 avatud loengud toimuvad Sandra Nuudi ja Ruth-Helene Melioranski disainiprobleemide kursuse raames ning on avatud kõigile huvilistele. Loengule järgneb seminar, kuhu on oodatud kursusel osalevad tudengid.

Alexandra Midal on HEAD-Genève Kunsti- ja Disainiülikooli professor ja Pariisi Ensci-Les Ateliers’i kriitilise mõtlemise osakonna juhataja. Kunsti- ja disainiajaloolasena ühendab ta praktikal ja teoorial põhinevat uurimistööd kunstnik-kuraatori, teoreeriku ja filmiesseistina.

Oma uurimustöös uurib ta disainiajaloo pimealasid, nagu ilmneb tema kahes viimases raamatus „The Murder Factory“ (Sternberg Press, 2023) ja „Design by Accident: For a New History of Design“ (Sternberg Press, 2019). Midal on õppinud kirjandust, arhitektuuri ja kunstiajalugu Princetoni ja Sorbonne’i ülikoolides.

Ta on kureerinud mitmeid rahvusvahelisi näituseid ning on käesoleval aastal Sloveenia disainibiennaali Bio28 „Double Agent: Do You Speak Flower“ külaliskuraator.

Näitus „Teine tapp“ on professor Jüri Kermiku, EKA sisearhitektuuri osakonna juhataja ning BA õppekava juhi isiknäitus, mis käsitleb disainiprotsessi dünaamikat ja viisi, kuidas selles saab ühtaegu avaneda vaade nii tulevikku kui ka minevikku.

„See on ajendatud minu pikaajalisest huvist piirkondlikult määratletava disaini vastu ja minu isiklikest kogemustest kohtades mida pean oma koduks Eestis ja Suffolkis. 2017. aastal, olles asunud elama ja töötama Suffolkis, hakkasin märkama sarnasusi ja erinevusi Eesti ja Suffolki toolide lahendustes“, kirjeldab oma uude värskesse loomingusse kanaliseeritud tähelepanekuid Jüri Kermik.

Kerged rahvapärased toolid, mis kandes märke oma päritolust, olgu selleks siis puidutreialite töölaagrid metsas või hooajaliselt tegutsevad külatöökojad, esindasid samu levinud raamikonstruktsiooniga tooli variatsioone. Kuigi nende toolide konstruktsioonis oli märgatavaid sarnasusi, paistis Suffolki tooli puhul silma üks eristuv tunnus, nimelt viis, kuidas istmeosa oli integreeritud tooliraami. Selle asemel, et moodustada istme raam tooli jalgade vahele paigutatud sidepuudest, on tüüpilise Suffolki tooli raam tapitud esijalgadega pealtpoolt. Mitme Kermiku kujundatud eseme konstruktsioon peegeldab sellest iseloomulikust tappimisviisist kerkivaid võimalusi ja piiranguid strukturaalsetele sekkumistele, proportsioonidele ja istumisviisidele.

Paralleelselt Teise tapi projektiga alustas Kermik tööd oma esivanemate talukohas Sõrve poolsaarel Saaremaal. Mikueluks nimetatud onni ehitamise kulg aitas tal kogeda, kuidas sealset ruumi võiks uuesti kujutleda ja taasluua. „Uut luues kaevasin välja vana. Kaevamise ja pinnase teisaldamise käigus leidsin maasse peidetud märke, esemeid ja nende fragmente siinsete elanike ammustest toimetustest, samuti tõendeid asukoha kunagise asetuse kohta. Leidude hulgas on maaharimise ja talupidamisega seotud tööriistad ja esemed“.

Näitusel on eksponeeritud minevikku ja tulevikku ühendav tervik, mis koosneb Jüri Kermiku kujundatud erineva funktsiooniga mööblist ning valikust väljakaevatud esemetest.

Näituse koostaja ja kujundaja: Jüri Kermik
Graafiline disain: Stuudio Stuudio
Näituse meeskond: Kai Lobjakas, Ketli Tiitsar, Toomas Übner

Näituse valmimist on toetanud Eesti Kultuurkapital ja Eesti Kunstiakadeemia.

Näitus on osa Disainiöö programmist.

Dr Jüri Kermik on disainer, disainiajaloolane ja sisearhitektuuri professor. Ta sündis Saaremaal Kuressaares ja lõpetas ENSV Riiklikus Kunstiinstituudi sisearhitektuuri ja mööblikujunduse eriala 1982. aastal. Kermik osales 1980. aastatel aktiivselt eesti noorte disainerite uue põlvkonna tegemistes keskendudes oma loomingus istmetele ja valgustitele. Seejärel alustas ta koostööd Soome ettevõttega Avarte.

Kermik kaitses 1998. aastal Londonis doktoritöö vineeritehnoloogia ajaloost mööblidisainis. Selle põhjal ilmunud monograafia „A. M. Luther 1877–1940. Materjalist võrsunud vormiuuendus“ pälvis 2003. aastal Eesti Vabariigi kultuuripreemia.

1998. aastal alustas Kermik õppekava juhina Northumbria ülikoolis Newcastle’is rakendades siin oma eriteadmisi nii disainis, tarbekunstis, mööblidisainis ja materjalitehnoloogias kui ka kraadi- ja doktoriõppe juhendamises. 2003-2016 juhtis ta akadeemilist tööd Brightoni ülikoolis. Ligi 30 aastat kestnud rahvusvahelise haardega karjääri jooksul on Kermik õpetanud ja pidanud loenguid mitmel pool üle maailma. 2021. aastal naases Kermik sisearhitektuuri professorina Eesti Kunstiakadeemiasse.

Disainerina huvitub Kermik koha, ruumi ja objektide – istmete, mööbli, valgustite ja materjalide –omavahelisest suhestumisest ning tema portfooliost leiab nii sisearhitektuuri teoseid, ruumiinstallatsioone, toole kui ka valgusteid väikeseeriate ja ainueksemplaride näol. Alates 1992. aastast on Kermiku töid eksponeeritud mitmetel rahvusvahelistel näitustel. Näitus „Teine tapp“ on tema esimene isikunäitus Eestis alates 2007. aastast.

18. septembril kell 18 vestleb Jüri Kermik Urmas Lüüsiga

19. septembril kl 18.00 esineb EKA aulas Elina Alatalo loenguga “Jagatud ruumi koosloome – arhitektide muutuva rolli mõju”.

Elina Alatalo on arhitekt ja akadeemik, kes uurib keskkonnapoliitikat Tampere Ülikoolis. Tema uusimad projektid on seotud uudse proaktiivse linnaruumiaktivismiga, keskendudes tühjade hoonete uuskasutusele ja jätkusuutlike naabruskondade arendamisele. Elina kaasasutas Insurge Spatial Practices kollektiivi, mis uurib rohujuure tasandil loodud teadmist linnaruumis. Ta õpetab Aalto Ülikoolis maastikuarhitektuuri ja koordineerib seal Co-Carbon linnalooduse uurimisrühma.

Oma praktikas keskendub Elina koosdisaini meetoditele ja iseorganiseeruvatele kogukondlikele liikumistele. Loengus arutab ta, kuidas luua mõtestatud osalusprotsesse ja kuidas tulla toime neis tekkivate segaste-veidrate olukordadega. Lisaks avab Elina ka koosdisaini teoreetilist külge, mis aitab mõista nende protsesside dünaamikat. Loeng avab läbi teostatud projektide arhitektide muutuvat rolli ja mõju.

Kõik loengud toimuvad neljapäeviti kell 18.00 EKA peaauditooriumis Põhja pst 7. Loengud on inglise keeles ja tasuta.

2024. sügise ajakava

5. september Jonas Janke (arhitektid, b+)

19. september Elina Alatalo (arhitekt, Tampere Ülikool)

31. oktoober Christian Pagh (kultuurijuht, Oslo arhitektuuritriennaal)

28. november Petra Marko (arhitekt, Metropolitan Institute of Bratislava)

Avatud loengute sarja raames esitleb EKA arhitektuuriteaduskond igal õppeaastal kümmekonda valdkonna ainulaadset praktikut ja hinnatud teoreetikut. Loengud on mõeldud kõikidele erialadele, mitte ainult arhitektuurivaldkonna üliõpilastele ja professionaalidele, ning tasuta avatud kõikidele huvilistele.

Loengusarja veebilehel www.avatudloengud.ee on tehtud mugavaks nii uute loengute info kui ka juba toimunud loengute videote vaatamine ja esinejatega tutvumine.

Selle hooaja kuraator Mattias Malk kirjeldab loengusarja juhtteemat järgnevalt:

“Kaasamine, sotsiaalse ruumi väärtustamine ja arhitektide muutuv roll, eriti avalikus sektoris, on Euroopa ruumiloomes laiemalt kanda kinnitamas, kuid Eestis liiguvad asjad veel aeglaselt. Seni on meie majanduskasvu alus olnud keskkonnakahjulik ja olenemata jäigas turuloogikas planeerimisest, oleme ressursikasutuses Euroopa Liidu nõrgemate seas. Arukama ruumipoliitika alused, arusaam, mis on kasumist kasumlikum, on aga veel defineerimata ja läbi katsetamata.

Loengusarja üks eesmärke on sõna ‘sotsiaalne’ mõtestamine ruumikontekstis, sh uues planeeritud riigihangete korralduses mainitud sotsiaalse vastutustundlikkuse defineerimine ja rehabiliteerimine Eesti ruumipoliitikas. Kõik kutsutud loengupidajad tegelevad oma igapäevatöös ruumi ja sotsiaalsuse teemadega ja jagavad näidete abil oma kogemusi arhitektide muutuvast rollist.”

Loengusarja toetab Eesti Kultuurkapital.

26. septembril toimub EKA kunsti ja disaini doktorandi Taavi Varmi loomeprojekti avalik retsenseerimine. Projekt “Erasmus Workshop 2024: Osalusõppe, videomängude disaini ja psühholoogilise heaolu integreerimine” on Taavi Varmi doktoritöö esimene loovuurimuslik projekt.

Taavi loovuurimuslik doktoritöö pealkirjaga “Videomängude disainimine noorte täiskasvanute vaimse tervise ja psühholoogilise heaolu parandamiseks” uurib osalusõppe, koosloome, eksperimentaalse videomängu disaini ja loomeprotsessi, et arendada uuenduslikke meetodeid ja leida uusi perspektiive noorte täiskasvanute psühholoogilise heaolu parandamiseks.

Juhendajad:
dr Varvara Guljajeva (HUSK)
dr Helen Uusberg (Tartu Ülikool)

Projekti retsensendid:
dr Liina Unt (Tartu Ülikool, Viljandi Kultuuriakadeemia)
dr Ásthildur Jónsdóttir (Islandi Kunstiakadeemia)

Retsenseerimine toimub zoomis: https://zoom.us/j/95865149077?pwd=dOJbppC0isCyq2QoKPZmxhSgm3xv0d.1

Meeting ID: 958 6514 9077
Passcode: 817972

Vaimse tervise probleemid on maailmas oluline mure, seda eriti noorte täiskasvanute seas. Maailma Terviseorganisatsiooni andmetel on depressioon ja ärevus peamised elukvaliteedi languse põhjustajad kogu maailmas. Eestis on see veelgi suurem probleem, sest statistiliselt peaaegu pool noortest täiskasvanutest on seotud vaimse tervise probleemidega. Nende probleemide lahendamine on ülioluline, et luua tervem ja õnnelikum tulevane põlvkond.

Tallinna Saksa Gümnaasiumis toimunud töötuba oli loov hariduslik algatus, mille eesmärk oli ühendada videomängude disain osalusõppe ja psühholoogilise heaoluga.

Töötuba uuris osaluslike loovmeetodite võimalikku positiivset mõju noorte täiskasvanute psühholoogilisele heaolule. Töötuba keskendus kunstilisele ja eksperimentaalsele mängudisainile toetavas keskkonnas. Peamised kasutatud meetodid olid spetsiaalselt väljatöötatud disaini tööriistakastid, hooseisundi teooria (flow theory) ja osalusdisaini põhimõtted.

Selle uurimuse eesmärk on pakkuda loovaid lähenemisviise vaimse tervise probleemide lahendamiseks loovuurimusliku raamistiku kaudu. Rõhutades koosloomet, on eesmärk edendada mõtestatud dialoogi ja loovat sünergiat noorte täiskasvanute, kunstnike ja spetsialistide vahel, luues tõenduspõhiseid lahendusi nii loomeprotsessis kui ka lõplikes mänguprojektides.

Soovin tänada partnereid ja toetajaid:
Minu juhendajaid Helen Uusbergi ja Varvara Guljajevat toetuse eest.
Erik Joasaart Tallinna Saksa Gümnaasiumist, Lissaboni Saksa Kooli, Erasmus+ Art Bridge projekti, Andero Uusbergi Tartu Ülikoolist ja Eesti Kunstiakadeemia doktorikooli.

Millal: 7.-8. septembril 2024

Kus: Saarde talu, Veisjärve küla, Viljandi vald, Viljandimaa

Kellega:

Taimedega värvimine ja shibori: Piret Valk

Retk loodusega põimumiseks: Erkki Otsman

Loovuurijad: Marta Konovalov ja Jane Remm

Ootame osalema, tudengeid, õppejõude, kohalikke ja teemast huvitatuid.

Kuidas: kahepäevase õpitoa jooksul lisame ressursitõhusate protsesside käigus taimevärvide ja shibori tehnika abil tekstiilidele ja rõivastele uusi kihte, teeme tööproove.       

töökeel: Eesti keel

Miks: Õpitoa käigus arendame projekti nr PR02049 “Kunstnikud ja disainerid looduse uurijate, mõtestajate ja partneritena tasaarengu konteksts” käigus välja töötaud loovuurimuslike meetodeid. 

Osalemissoovist palun anda märku kirjutades: marta.konovalov@artun.ee

Palume lisada kirjale lühike osalemissoovi põhjendus (1-2 lause enda taustast ja ootustest) Osalemine tasuta. Kohtade arv on piiratud.

Praktilised küsimused:

Tallinn -Viljandi rong 7.38–9.49 (korraldaja saab rongile vastu tulla)

Õpitoaga alustame laupäeval kell 11. Lõpetame pühapäeva pärastlõunal (rong tagasi läheb 14.52).

Võib tulla ka ainult retkele või üheks päevaks.

Olenevalt osalejate arvust saab ööbida kohapeal, telgis ja ehk mahub ka tuppa.

20. septembril kell 12.30–14.00 toimub kunsti ja disaini eriala doktorandi Joanna Kalmu esimese  doktoriprojekti “Kohtkeha. Kehaks olemise ruum” avalik retsenseerimine Tallinna Kunstihoone galeriis. 

Doktoritöö juhendaja on dr Liina Unt (Tartu Ülikool).
Projekti retsensendid on prof Leena Rouhianen (University of the Arts Helsinki) ja Madli Teller.

“Kohtkeha. Kehaks olemise ruum” on avatud  17.–21. september kell 15.00–20.00 Tallinna Kunstihoone Galeriis, sisenemine ja väljumine vastavalt soovile.

See on üks ruum, kus kohtuvad neli inimest selleks, et olla keha. Tingimusteta, teadmata, mida kehaksolemise praktika lõpuni hõlmab. Nad sisenevad, et maanduda endasse (kus nad enne olid?), et tajuda oma siseruume. See on surveta keskkond, kus kehas liigselt tihenenud ja kiirenenud saab leida oma voolamise orgaanilisuse. Keha on kogemus. Keha on elamine…elamus. Siin juhindutakse oma elava mateeria dünaamilisest kulgemisest, soovidest ja vajadustest – kehaksolemine on hetkes ilmnev muutliku meelestatusega partituur. Keha loob ja hoiab ruumi. Kogemine loob välja, mis täidab hõreda ruumi täidlase meelestatusega, millesse siseneda, millega ühineda.

See on üks ruum, kuhu oled oodatud olema keha.

Osalemise modaalsus on paindlik – olla saab vaataja, tunnistaja, koosolija, kaasatundja, enesekogeja, omaette olija. Kohtkeha ruumi hoiavad tantsukunstnikud Joanna Kalm, Laura Kvelstein, Nele Suisalu ja Tatjana Romanova. Nad on kohtunud alates 2022. aasta sügisest, hajusalt ning periooditi intensiivselt. Kohtkeha on peaaegu nähtamatult ajas kujunenud praktika ja/või laiendatud lavastus ja/või kehapõhise mõtestamise generaator.

Kohtkeha on Joanna Kalmu Eesti Kunstiakadeemia doktorantuuri 1. loovuurimuslik projekt. Joanna uurimus tegeleb tajuharidusega somaatilise liikumise ja loominguliste tööde kontekstis. Doktoriõppe peamine fookus on jälgida, milline on keha võimalikud olemis- ja väljendusviisid, kui lubada tundlikku enesekuulamist ja enesest lähtumist. Samaaegselt huvitab Joannat somaatilise praktika ja teoste mõju sellele, kuidas kehad antud raamistikes kujunevad – aineliselt lõdvestuvad, end hoiavad, muunduvad. Ta küsib: Millist enese materialiseerimist, mõtestatust ja väärtusbaasi loob somaatiline lähenemine?
Joanna on jätkuvalt huvitatud agentsuse detsentraliseerimisest ja jagamisest paljude osiste vahel, lähtudes küsimusest: Keda ja mida peame meelestatuks, teadlikuks, iseliikuvaks? Teda paelub meelestatuse ja kogemuslikkuse nihutamine väljapoole närvisüsteemi, kõikidesse keha kudedesse ning uurib oma praktikas, kuidas kehalise teadlikkuse laiendamine mõjutab, mis osa meist “kaasa mõtleb, liigub ja räägib”. Viimast võibki nimetada taju harimiseks, mis on alati seotud liikumise, suhestumise ning osalusega eneses ja maailmas – põhineb praktikal.

Tänan dialoogipartnereid ja toetajaid tänu kellele projekt realiseerub:
imelised kaaskehastujad, Liina Unt – minu juhendaja, Kai Valtna – loovprojekti konsultant, Eesti Kunstiakadeemia doktorikool, Eesti Kultuurkapital ja Tallinna Kunstihoone. Aitäh!