Ene-Liis Semper EKKM-is

Eesti Kaasaegse Kunsti Muuseumi hõivab 5. oktoobrist 15. detsembrini 2024 EKA stsenograafia professor Ene-Liis Semperi massiivne ruumiinstallatsioon. 

Installatsiooni avamine 4. oktoobril, kell 19.00.

Ene-Liis Semperi isiknäitus on kaasajale otsa vaatav kihistuste ja kujundite kogum Eesti Kaasaegse Kunsti Muuseumi tubades ning korrustel.

Lavastatud ruumides saavad objektid, skulptuurid, videoteosed, heli- ja valguskujundus tervikuks, mis liigub kriitilise teadvuse ja kujundirohke alateadvuse vahealal. Kunstniku sõnul on näitusele koondatud mitmetähenduslikud mälufragmendid kantud pigem pingest ja ootusest kui rahust.
 
Semperi soov on peegeldada ühe protsessi lõppu või üleminekut, murdepunkti. „Süveneb tunne, et oleme jõudnud hetke, kus seni õpitud oskused ja omandatud informatsioon on kaotamas kehtivust. Piltlikult öeldes, on tunda pinnakihi munakoorena mõranemist. Aga mis või kes on sealt koorumas, pole veel selge,“ ütleb Semper.

Käesolev näitus on lavastaja, lavastus- ja videokunstnik Ene-Liis Semperi esimene isiknäitus üle 13 aasta. Aastaid nii Eesti kui Euroopa teatrites lavastajana töötanud Semper on oma loomingus liikunud teatraalse ja reaalse, kehalise ja emotsionaalse, nutu ja naeru piiritsoonides.  Viimased aastad on Semper töötanud ka Eesti Kunstiakadeemia professorina.

Näituse valguskujundus Aku Lahti, helikujundus Jakob Juhkam.

Toetajad: Eesti Kultuurkapital, Eesti Kultuuriministeerium, Tallinna linn, Tallinna Kultuurikatel, Akzo Nobel, LED House, Floorin OÜ, OÜ Linda Kaks ja Allan Kaldoja, Punch Club, Moe OÜ, Vorstivabrik jt

11.oktoobril 11.30–13.00 toimub EKA kunsti ja disaini eriala doktorandi Merike Rehepapi doktoritöö “Haridusdisain, miks ja kuidas” juurde kuuluva esimese loomeprojekti avalik retsenseerimine EKAs, ruumis A202.

Doktoritöö töö fookuses on leida põhjused ja viisid disaini rakendamiseks haridustegelikkuses, selle tarvis loodud dsainiprotsessi ja metoodika kaudu. Loovuurimuse praktiline osa on läbi viidud eripalgeliste koostööpartnerite juures viimase kolme aasta jooksul.

Oma esimeses loomeprojektis otsib Merike vastust küsimusele, millist funktsiooni täidavad haridusdisaini protsess ja metoodika haridusmaastikul? Mida nähtavat ja varjatut see esile kutsub? Millist tööd tegelikult teeb?

Doktoritöö juhendaja: dr Anu Sarv, Tartu Ülikool
Retsensendid:
dr Kaire Uiboleht, Tartu Ülikool
Martin Pärn, EKA ja TalTech

 Tänu kuulub:
Juhendajale ja õppekava juhtidele kannatlikkuse eest ja retsensentidele soovi eest panustada. Alandliku kummarduse osaks saavad ustav tööpartner Helen Arov ja minu pere taustajõud.

Rahul Sharma on KVI nooremteadur-doktorant. Tema uurimistöö keskendub identiteedile filmis, migratsioonile ja ka galeriifilmidele. Seminaril tutvustab ta uurimistööd, mis on seotud  tema peatselt ilmuva raamatuga „The Phantasmagorical and Ethnographic World of Amit Dutta“ (Amit Dutta fantaasia- ja etnograafiline maailm).

Amit Dutta (s. 1977) on üks nüüdisaegse avangardistliku India filmikunsti olulisemaid esindajaid. Ta on oma karjääri jooksul loonud üle kuuekümne filmi. Mitmed Dutta filmid on oma olemuslikult mittejutustava struktuuriga, mis ajendab neid liigitama galeriifilmide ja post-kino kategooriasse.
Seminaris vaatleb Rahul esmalt post-kino mõistestikku ja vorme, mida on laias laastus kirjeldatud kui „galeriifilme“ (Fowler, 2004), „uut filmiesteetikat videos“ (Iles, 2003) või „näitusefilmikunsti“ (Royoux, 2000).
Kitsamalt analüüsib ta, kuidas Dutta filmiteosed mõtestavad ümber kaasaegse galeriiruumi oma praktikate kaudu. Tema filmid nagu „Chitrashala“ (2015) ja „A Game of Shifting Mirrors“ („Mäng muutuvate peeglitega“) (2021) vaatlevad galeriiruumi erinevalt. Kui ”Chitrashala” jääb pealtvaatajateta galeriiruumi, et päästa valla oma kujutlus animeeritud pahari miniatuuridest, siis “Games of Shifting Mirrors” seab kahtluse alla galerii rolli ja toob esile kunsti ümberpaiknemised aegruumis.
Seminaril tutvustab Rahul lühidalt ka tema neljaosalist 240-minutilist kunstiinstallatsioon-filmiprojekti “Finished/Unfinished“ (2015). Teos tiirleb ümber Kangra orus, Himachal Pradeshis asuva 8. sajandist pärineva šaiviitliku Masruri templikompleksi justkui vana budistlik munk, kes on religioossesse transsi sattunud. Teos kaasab vaatajad põhjalikku 360-kraadisesse ringkäiku ümber templikompleksi: osa- ja osalt, järgides iga üksikut detaili, metsaradadest ja teedest kuni pühakojani südameni.
Arutelu fookusesse seab ta veel ka Dutta filmi “Nainsukh” (2010), mida ajakiri The New Yorker on liigitanud kõigi aegade 30 parima eluloofilmi hulka, rõhuga sellel, kuidas see elavdas India Himachal Pradeshi piirkonnale iseloomulike miniatuursete pahari-maalide traditsiooni taaselustamist. Vaatleme, kuidas Dutta rakendab nn elavate piltide (tableaux-vivant) stiili ning maalikunsti võttestikku filmitehnikas.
Mitmed Dutta filmid on internetis kättesaadavad tasuliste Vimeo teenuste kaudu, “Nainsukh” on tasuta vaadatav Rietbergi muuseumi veebilehel.

5. oktoobril avatakse Kai kunstikeskuses 9. Tallinna rakenduskunsti triennaali peanäitus „Konstruktiivsuse õrnad jooned“.

Seekordne triennaal keskendub Põhja – ja Baltimaade kunstnikele ning toob publikuni 27 soolokunstniku ja ühe kunstnike koosluse eriilmelise loomingu. Näituse kuraator on klaasikunstnik Maret Sarapu.

„Konstruktiivsus on midagi selget, sirget ja optimaalset. See on suunatud arengule, loovale edasiliikumisele, ülesehitamisele. Konstruktiivsus võib ilmneda siis, kui vahendeid on vähe, energia on otsakorral või kui on teadvustatud üksteise säästmise vajadus,“ kirjeldab triennaali peateemat kuraator Maret Sarapu. „Triennaalil esindatud kunstnikke huvitab uute sümbiooside katsetamine, uute kasutusviiside leidmine ning on näha ka muret kestlikkuse pärast – mis saab materjalist eseme elukaare eel ja pärast,“ kommenteeris Sarapu.

Näitusel eksponeeritud teoste osas on näha aeganõudvate tehnoloogiate kasutamist, mis tõstavad lisaks kestlikkuse tähtsusele esile ka küsimuse, kas käsitöö kui rahustav tegevus on baasvajadus, luksus või paradoksaalsel moel mõlemat. Triennaalil on esindatud nii tekstiil, klaas, keraamika, ehted kui ka installatsioonid ning paljud teosed on eksperimenteerimise viljad vaatega tulevikku, mis samaaegselt väärtustavad tuhandete aastate taguseid tehnikaid. Nii toob näiteks Rootsi kunstnik Karin Roy Andersson esile, kuidas põhjapõdra nahast teoseid vormida samal ajal looduse ja loomade eest vastutustundlikult hoolitsedes ning jäätmeid tootmata. Riikka Anttonen (Soome) rõhutab marmormosaiigi tehnikas, kuidas kväärajalugu ulatub märksa kaugemale minevikku, kui tänapäeval tahetakse meenutada. Sofia Björkman (Rootsi) on taaselustanud teraapilisena mõjuva korvipunumise kasutades selleks biolagunevat materjali. Vincent Dumay (Rootsi) loob aastatuhandeid vana tampsaviseina tehnikat kasutades sambaid ning sama vanu käsitöövõtteid vaasilaadsete teoste vormimisel kasutab ka näiteks Hanne Haukom (Norra).

9. Tallinna rakenduskunsti triennaalil osalevad järgmised kunstnikud: Karin Roy Andersson (Rootsi), Riikka Anttonen (Soome), Ieva Baltrėnaitė-Markevičė (Leedu), Sofia Björkman (Rootsi), Per Brandstedt (Rootsi), Vincent Dumay (Rootsi), Signe Fensholt (Taani), Ellisif Hals koostöös Yuvia Maini ja Cassius Lambertiga (Rootsi/Norra), Hanne Haukom (Norra), Liisa Hietanen (Soome), Severija Inčirauskaitė- Kriaunevičienė (Leedu), Kati Kerstna (Eesti), Lauri Kilusk (Eesti), Karel Koplimets (Eesti), Arja Kärkkäinen (Soome), Krista Leesi (Eesti), Alves Ludovico (Soome), Jennie McMillen (Rootsi), Anda Munkevica (Läti), Kadi Pajupuu (Eesti), Anu Penttinen (Soome), Tiina Puhkan (Eesti), Saara Renvall (Soome), Vilde Rudjord (Norra), Taavi Teevet (Eesti), Margit Terasmees (Eesti), Ketli Tiitsar (Eesti), Linda Vilka (Läti).

Peanäituse avanädalavahetusel on kunstipublikul võimalik osa saada nii kuraatorituurist kui ka tutvuda kunstnike endiga.

Laupäeval, 5. oktoobril kella 12.00 – 13.00 toimub kuraator Maret Sarapu näitusetuur ning kell 13.30 – 17.00 kunstnike esitlused Kai kunstikeskuse auditooriumis.

Kunstnike esitlusprogramm on inglise keeles ning ettekandeid loomepraktikast teevad: Saara Renvall, Arja Kärkkäinen, Riikka Anttonen, Alves Ludovico, Liisa Hietanen, Jennie McMillen, Ieva Baltrėnaitė-Markevičė, Linda Vilka, Anda Munkevica, Kadi Pajupuu, Lauri Kilusk, Ketli Tiitsar.

Kunstnike esitluspäeva juhib Keiu Krikmann.

Pühapäeval, 6. oktoobril kell 14.00 toimub Läti kunstniku Linda Vilka töötuba „Meil on lubatud väsida“, kus kunstnik uurib väsimusega seotud vaimseid ja füüsilisi seisundeid ning julgustab oma tundeid teadvustama ning leidma viise, kuidas väsimusega toime tulla. Töötoa eesmärgiks on läheneda väsimusele loomingulise eneseväljenduse kaudu. Töötuba toimub inglise keeles.

„Loodan, et vaataja leiab näituselt teoseid, mis toimivad omamoodi portaalidena, avades uksi erinevatesse maailmadesse, ideedesse või tunnetesse,“ võtab triennaali peanäituse kokku kuraator Maret Sarapu.

9. Tallinna rakenduskunsti triennaali peanäitus „Konstruktiivsuse õrnad jooned“ on avatud Kai kunstikeskuses 05.10.2024–16.02.2025. Kai kunstikeskus on avatud kolmapäevast pühapäevani kella 12.00 –18.00. Näituse vältel toimuvale eriprogrammile ja eriüritustele on sissepääs näitusepiletiga.

Tallinna rakenduskunsti triennaal on 1997. aastast toimuv rahvusvaheline kunstisündmus, mida korraldab MTÜ Tallinna Rakenduskunsti Triennaali Ühendus koosseisus Maret Sarapu, Merle Kasonen, Anu Almik, Keiu Krikmann, Katre Ratassepp.

Triennaali eesmärgiks on aidata kaasa kaasaegse ideepõhise rakenduskunsti arengule.  Toetajad on Eesti Kultuurkapital, Tallinna Kultuuri – ja Spordiamet, DHL Express, OnTheGoSystems.

14. oktoobril kell 17:30 toimub Eesti Kunstiakadeemias, ruumis A-501 Klara Kemp-Welchi avalik loeng teemal Vaba liikumine? Rände ja liikuvuse jälgimine Ida-Euroopas alates 2000. aastate algusest

Klara Kemp-Welch on Londoni Ülikooli Courtauldi Kunstiinstituudi 20. sajandi modernismi lektor. Ta tegeleb Ida-Euroopa moodsa ja kaasaegse kunstiga, on õppinud Slaavi ja Ida-Euroopa uuringute koolis ja University College Londonis. Klara Kemp-Welch on raamatute “Antipolitics in Central European Art. Reticence as Dissidence under Post-Totalitarian Rule 1956-1989” (IB Tauris, 2014), “Networking the Bloc. Experimental Art in Eastern Europe 1965-1981” (MIT Press, 2019) autor ning kaastoimetaja raamatule “A Reader in East-Central European Modernism 1918-1956” koos Beata Hocki ja Jonathan Oweniga (Courtauld Books Online, 2019). Praegu on ta lõpetamas monograafiat pealkirjaga „Free Movement? Documenting Migration and Mobility in Eastern Europe“.

Loengul tutvustab Klara Kemp-Welchi uurimisprojekti „Free Movement?“, mis on üles ehitatud kolme põhiteema ümber: tööjõu liikuvus, ümberasustamine ja piiripoliitika. Viidates valitud juhtumiuuringutele, uurib Kemp-Welch, kuidas kaasaegsed kunstnikud on alates 2000. aastate algusest kujutanud Ida-Euroopa rände- ja liikuvuskogemusi.

Loeng toimub inglise keeles.

Loeng toimub Eesti doktorikooli humanitaarteaduste ja kunstide haru ja Kunstiteaduse ja visuaalkultuuri instituudi koostöös.

Projekti „Ülikoolide koostöö doktoriõppe edendamisel“ (2021-2027.4.04.24-0003) kaasrahastab Euroopa Liit.

Eesti Noorte Kaasaegse Kunsti Liit tähistab uue podcasti ENKKListen lansseerimist PoCo Labis.

PoCo Labis lansseeritakse 26. septembril piduliku peoga Eesti Noorte Kaasaegse Kunsti Liidu uus kultuuripodcast ENKKListen. 

ENKKListen ehk Eesti Noorte Kaasaegse Kunsti Liidust tärkav podcast hakkab regulaarselt ilmuma kord kuus pikemate saadete ning lühemate ebaregulaarselt avaldatavate sekkumiste näol liidu kanalitel. Tegu on alternatiivse ja uue häälekandjaga, mille eesmärk on anda pinnas ja hääl loometee alguses olevate kunstnike ja disainerite mõtetele ja vaadetele. 

Uue podcasti selgroo moodustavad liidu liikmete saated, kus liidu kultuuritegijatel on vaba voli ja võimalus anda loenguid, pidada dialooge või rääkida intervjuu vormis millest iganes ja kuidas soovivad. Sekkumised on igal kuul erinevad, nende raames lahatakse näitusi, raamatuid või sündmusi, luuakse eksperimentaalseid helimaastikke ja ilmavalgust näevad ka eriilmelised muusikasaated.

Esimeses saates astub üles liidu liige, kunstnik ja kuraator Kertu Rannula. Avaüritusel laetakse üles podcasti esimene saade, millele järgneb arutelupaneel korraldajate ning Kertu Rannulaga. Performatiivse sekkumisega astub üles dj tuv ja sõbrad.

Tulekul on ka esimese sekkumisena kunstnik Reigo Nahksepa külastus Martin Roosna ja Alexei Gordiniga näitusel “The Mystery of Banksy: The Genius Mind”, mille raames on võimalik kuulda kunstniku ja tema kahe kaasamõtleja vahetuid tundeid näituselt.

LINK kodulehele: https://www.enkkl.ee/

LINK sündmuse Facebooki: https://www.facebook.com/events/830745175537028/?acontext=%7B%22event_action_history%22%3A%5B%5D%7D

Kontakt: enkklnadalapreemia@gmail.com 

Sel laupäeval on Vent Space’is avatakse 5. oktoobril 13.30-15.30.

Näitus jääb siis avatuks kuni 13. oktoobrini – Külastamine kokkuleppel, DM @ventspace.project Instagramis või e-kiri yvette.bathgate@artun.ee, et ruumis kohtuda.

“Transmission/Ülekanded”.

Caitlyn Holly Main on interdistsiplinaarne kunstnik, kes töötab teksti, joonistamise, liikuva pildi, skulptuuriartefakti ja graafika vahel ja nende vahel. Teda huvitab hoolitsus ja intiimsus, emotsionaalse töö mõisted, tarbimine ja soov. Tema hiljutine töö on keskendunud suhtlusviisidele – ühenduse füüsilisele kehastusele või jäänustele.

Oodake selliseid asju nagu… Paaritustantsud ja foorid. Meedium, mis tõlgib sõnu, lauseid ja ajalugu kaugest vaimust ja Whatsapi sõnum, mis kõlab “omg NO way!!!!”. Viltu naeratava näoga post-it, kajalokatsioonid, transkribeerimine ja protesti ajal pea kohal hoitud silt. Entusiastlik žest, mu sõprade käed osutavad, pööravad ja väänavad ning liigutused täpistavad lugu, mida nad mulle räägivad.
Morsekood, suitsusignaalid, huulepulgasuudlusega salvrätikule kirjutatud telefoninumber. Inimestele meeldivad kajad, sest nad tahavad kuulda tuttavat häält tühjusest või koopast või tunnelist tagasi kostvat. Majakas, raadioantenn, esimesed sõnad ja iroonilised loosungiga t-särgid. Sõrmede klõpsimine, liikuva sõiduki aknast vehkimine. Suudlus puhutud, saluut, külmkapi külge kinnitatud postkaart.

Vent Space projektiruum

Vabaduse väljak 6/8, Tallinn

Vent Space on EKA eksperimentaalne projektiruum, kus pakub EKA tudengitele avalikku näitusepinda ja koostöövõimalusi. Paljud õpilased on teinud oma esimese isikunäituse Vent Space’is, samuti on toimunud arvukalt grupinäitusi, vestlusringe, töötubasid, kontserte ja muid üritusi.
Rahvusvaheline meeskond koondab erinevaid erialasid, meediat, praktikaid ja oskusi, julgustades koostööd, spontaansust, julgust ja eksperimenteerimist. 

FB:

https://www.facebook.com/ventspace.project

Näitus “Mis juhtus Veenuse vetega” / “What happened to all the water in Venus”
kunstnikult Iohan Figueroa, avatakse Uus Rada Galeriis (Raja 11a) 05.10.2024
kell 17:00. Näitus jääb avatuks kolmapäevast laupäevani, kell 13:00 kuni 19:00,
kuni 19.10.2024.

Vormitud ideed, mis kaovad kiiresti,
pilgu vahelt läbi libisedes,
peaaegu, et võimatu haarata,
põgenevad nad mu käte vahelt nagu vihmapiisad klaasi pinnal.
Nad tulevad ja lähevad, jättes maha tunde — aurustudes —
nagu oleks mu mõistus kastetud millessegi tohutusse ja tundmatusse.
Vedelikud tilguvad, kunagi ei maandu, ei asetu vormi,
alati liikumises, tabamatud, võimatu kinni hoida.
Peegeldus näitab moonutatud pilti, lahustuvat hetke,
reaalsus on ähmane, jooned selle vahel, mis on tõeline ja kujuteldav,
Hajuvad alati udusse.
Ma seisan tundmatus ruumis täis seda ja teist, kuid mitte kunagi täielikult üks või
teine, mitte kunagi terviklik, mitte kunagi täielikult mõistetud.
Miski pole kindel. Kõik on pidevas muutumises, igaveses tsüklilisuse seisundis.

Hetked pöörduvad tagasi iseenda juurde, mõtted keerlevad – kaotan järje algusest
ja lõpust.
Valin pehmuse, olemise voolavuse, nagu ideed, mis libisevad mu sõrmede vahelt,
nagu vesi, mis kohandub kõigega, mida ta leiab.
Mis jääks järele, kui kõik oleks kindel,
kui iga mõte, iga tunne, oleks püsiv?

Iohan Figueroa 1989
Oaxaca, Mehhiko

Iohan Figueroa on multidistsiplinaarne kunstnik Oaxacast, Mehhikost, kes integreerib sujuvalt oma loomingusse skulptuuri, liikumise j keskkonnaelemente. Inspireerituna loodusest ja selle metsikusest, uurib ta sügavamaid seoseid ja vastastikmõjusid looduse ning inimkonna vahel. Kasutades loomingulise meetodina taktiilseid mälestusi, tõlgendab Figueroa neid meelelisi kogemusi käegakatsutavatesse materjalidesse, nähes keha nii lõuendi kui ka instrumendina kunstiliseks väljenduseks. Tema looming peegeldab sügavat seotust keskkonnaga, jäädvustades looduse olemust ja selle suhet maailmaga.
Tema uurimistöö keskendub sotsiaal-ruumilistele suhetele, tunnustades liikumise kaduvat loomust ja püüdes seda säilitada erinevate vahenditega. Omakorda peegeldab tema uurimus sügavat arusaama keha, ruumi, soo ja ühiskonna dünaamilisest koostoimest.

Tekst: Iohan Figueroa, Keithy Kuuspu
Mentor: Keithy Kuuspu
Graafiline disain: Seppe-Hazel Laeremans
Näitust toetab: EKA taidestuudium

Kutsume kõiki huvilisi osalema avalikul arutelul, mis toimub 7. oktoobril kell 18.00 Saaremaal, Salme rahvamaja suures saalis.

Arutame Tehumardi mälestussamba  ja seda ümbritseva ala tulevikku, et kaaluda ühiselt parimaid võimalikke lahendusi.

Üritus algab sõnavõttudega, millele järgneb arutelu. Üritust modereerib Villu Vatsfeld.

Sõnavõtud:

• Tallinna Ülikool – Kristo Nurmis

• Eesti Kunstiakadeemia – Kirke Kangro

• Muinsuskaitseamet  – Jüri-Martin Lepp

• Saaremaa Vabadusvõitlejate Ühingu esindaja

Korraldab Saaremaa vallavalitsus koostöös Eesti Kunstiakadeemiaga.