Chun Au Yeung Hobusepea galeriis

EKA noore kunstniku preemia 2022 aasta laureaadi Chun Au Yeungi isikunäitus “Oled mu mõtteis” Hobusepea galeriis on avatud 30. oktoobrini.

„Öö oli jahe, nii et kõndisin koju pärast pikka jalutuskäiku koidikul. Istusin diivanil teki all ja kuulasin laulu, mille sõnad kaikusid mu peas…“that’s me in the corner, that’s me in the spotlight, losing my religion…” Sel õhtul polnud ma ainuke, kes tähelepanu keskmes oli. Järsku käis nurgas vali pauk. Toas oli nii pime, nii et nägin ainult kuidas kõik mu joped maha kukkusid. Mõtlesin sel hetkel kellegi peale…”
Chun Au Yeung

„Oled mul mõtteis” lähtub hetkede sügavamast sisemusest, et vaadelda pinget, mis tekib lootuse ja hirmu vahel ning püüab kunstiks tõlgituna mõtestada, kuidas need kaks tunnet kujunevad, kokku langevad ja saavad kõnetatud. Chun’i sisekaemuslikud joonistused ja installatsioonid lähtuvad isiklikust kogemusest suhestumisel elupaigaga, esitledes seda intiimse, kuid samas ka võõristust tekitavana läbi majapidamisesemete ja muude elementide ühteliitmise.

Näitusele loodud teosed tulenevad Chun’i enda kogemustest ja läbielatud olukordadest, mis on enamasti seotud kodumaalt eemalolekuga. „Ma kannan oma hinge raskust, otsin varjatud märke lootusest ja tähendusest, kuid see hoiab mind tagasi, see paneb mind hirmu tundma.” kirjeldab Chun. Teos““Tervitused, hüvastijätud” (2023) on ümber ehitatud riidenagist. Eemaldanud kõik riputuskonksud, kinnitas Chun nagi korpuse külge vibu, viidates justkui laseks keegi kusagilt sihtmärki, paljastades haavatud ja hävinud suhte.

Näitusega „Oled mul mõtteis” jätkab Chun koduste elementide ja inimloomuse suhete uurimist, kõrvutades nii isiklikke kui ka kollektiivseid emotsioone. Mööblist saab meedium, mis võimaldab kunstnikul avada igapäevaste tundmuste keerukust, iga objekt avamas ühteaegu nii dekadentlikku kui ka lootusrikast dialoogi kodu mõiste ümber.
Näitust toetab Eesti Kultuurkapital.

Näituste korraldamist Hobusepea galeriis toetavad Eesti Kultuurkapital,

Kultuuriministeerium ja AS Liviko.

Teisipäeval, 24. oktoobril kell 18.00 toimuvad EKAs A-501 Peter Fraseri ja Esther Hoversi kunstnikuvestlused. Kunstnikud viibivad Tallinnas seoses meistriklasside läbiviimisega Eesti Kunstiakadeemia fotoosakonnas.

Peter Fraser on fotokunstnik, kes on alates 1980. aastate algusest süvitsi tegelenud värvifotograafiaga. Tema teosed peegeldavad intensiivset filosoofilist vaatepunkti igapäevastele teemadele ja materjalidele ning kunstnik on enesele tihti esitanud küsimuse “Mis on reaalne?” samaaegselt vaadeldes erinevaid ühiskondlikke valupunkte.

Fraser sündis 1953. aastal Walesis ja on lõpetanud fotograafia eriala Manchesteri Polütehnikumis 1976. aastal. Fraser hakkas pildistama Plaubel Makina kaameraga aastal 1982 ning 1984. aastal toimus tal ühisnäitus koos William Egglestoniga Arnolfini kunstigaleriis Bristolis. Fraser läks samal aastal USA-sse ja veetis peaaegu kaks kuud koos William Egglestoniga. Just sellel ajal otsustas ta pühenduda värvifotograafia väljendusvõimaluste uurimisele.

Fraser esitati rahvusvahelisele Citibanki fotograafiapreemiale 2004. aastal ning 2014. aastal omistati talle Kuningliku Fotograafiaühingu auliikme tiitel. Fraser on osalenud rahvusvahelistel näitustel pea 40 aastat, mille hulka kuuluvad märkimisväärsed isikunäitused nagu näiteks Photographers’ Gallery’s (London, 2002), PhotoEspanas (2017), Camden Art Centre’s (2018) ja Tate St Ives’is (2013), millega kaasnes ka Tate Monograph kunstnikuraamatu väljaandmine.

Viimaste olulisemate näituste hulgas on “Mathematics” Photo Espana’s (Madriid, 2017) ja Camden Arts Centre’is (London, 2018). 2021. a. pälvis Peter Fraser Pollock Krasneri Fondi auhinna uute teoste loomiseks Euroopas (kunstnik pildistas seeriad Saksamaal, Prantsusmaal, Prantsusmaal, Hispaanias, Portugalis, Kreetal ja Eestis) – seda kõike ajal, mida iseloomustas aina suurem mure ja ärevus tuleviku ees. Alates 1988. aastast on Peter Fraseri loomingust avaldatud 12 raamatut (vt. kodulehte). Tema teoseid leidub mitmetes avalikes kollektsioonides, sh Arts Council of England, Tate London, Briti Nõukogu, Fondation A Stichting (Brüssel), Mast Foundation (Bologna), Yale’i Briti Kunsti Keskus (USA) ja erakogudes üle maailma.

https://www.peterfraser.net
INSTAGRAM peter_fraser9

Esther Hovers uurib oma kunstnikupraktikas võimu, poliitika ja kontrolli teostamist läbi linnaplaneerimise ja avaliku ruumi kasutamise. Ta on õppinud fotograafiat, aga oma loomingus töötab hetkel installatiivsete võtetega, milles fotod, joonistused, tekst ja film mängivad võrdselt olulist osa.

Kunstnik on oma teoseid eksponeerinud Aperture Foundation’is (New York City, USA); Lianzhou fotofestivalil (Hiina) ja Foam fotomuuseumis (Amsterdam) jm. Tema teoseid on avaldatud New York Times’is, Washington Post’is ja M – Le Magazine du Monde’s ja Wired’is.

2019. aastal töötas Hovers NARS Foundation residentuuris (The New York Art Residency and Studios), Brooklynis, New Yorgis. Hetkel elab Hovers Hollandis.

https://estherhovers.com
INSTAGRAM estherhovers

EKA jõuluturg tuleb taas ning see aasta esmakordselt kahel järjestikusel pühapäeval!

10. detsembril Eesti Kunstiakadeemias ning 17. detsembril Solarise keskuses.

Müüvada EKA vilistlased ning praegused EKA kunstnikud ja disainerid, töötajad.

EKA vilistlaspeo raames avatakse 27. oktoobril kell 19.30 EKA 2. korruse aatriumis EKA keraamika osakonna ja EKA muuseumi näitus “Šamotist aiavaas nädalalõpumajja”

100 aastat ülesandeid

Keraamika algmaterjal – savi, on tekkinud miljonite aastate jooksul, esimeste savist valmistatud esemete vanust võib mõõta aastatuhandetega. Sellega võrreldes on EKA keraamikaosakonna 100 aastat vaid üksainus viiv. Meie professionaalne keraamikaõpetus, mis sai alguse Eesti Kunstiakadeemia eelkäijas Riigi Kunsttööstuskoolis 1923. aastal, on peaaegu sama vana kui Eesti riik. Varasemalt kitsalt tarbekunsti valda liigitatud distsipliin on selle pika aja jooksul läbi teinud märkimisväärse teisenemise, asudes kohale hoopis laiemal kunstide skaalal.

Keraamika juubelinäitus on koostatud keraamika osakonna omaaegse metoodilise fondi, nüüdse EKA muuseumi kogu üliõpilastöödest. Mõned teosed on näitusele laenatud ka tööde autoritelt, uuemad on keraamika kogusse lisandunud muuseumi kogumistöö tulemusena viimastel aastatel. Vaatamata kollektsiooni mõningatele lünkadele, annab see siiski ülevaatliku pildi keraamika ajaloost sajandi lõikes – näeme ungarlasest esimese osakonnajuhataja Géza Jakó mõjusid, rahvuslikke eneseotsinguid, erinevate ajastuomaste kunstistiilide mõjutusi ning piiride hägustumist tarbe- ja vabakunsti vahel.

Näituse pealkirjaks saanud – „Šamotist aiavaas nädalalõpumajja“ – on 1980ndatest pärit ülesande nimetus, millest näitusel on väljas vaid kavand. Kuigi keraamika osakonnas on läbi aegade kavandatud ka väga suuremahulisi objekte alates kaminatest ja fontäänidest ning lõpetades pannoodega, ei ole neid väheseid, mis materjali viiduna teostusid, mõistagi sellel näitusel. See-eest on eksponeeritud valik kavandeid, millest paljud mõjuvad iseseisvate kunstiteostena, mitmete puhul on võimalik vitriinist leida paberil eeltöö materialiseerunud kehastus. Keraamilised esemed on näitusel jaotatud üht võimalikku vaatenurka pakkudes viide suuremasse alarühma – anum, figuur, vaas, komplekt ja mäng vormiga, jutustades oma lugu ning astudes dialoogi naabritega. Valitud teosed saavad näituse voldikus ka autorite või kuraatorite tekstide vahendusel lähema tutvustuse osaliseks. Ajastulist mõõdet illustreerivad kaks filmi – keraamika valmistamist tutvustav dokumentaal (1937) ning kontseptuaalse alltekstiga kultuuride piire käsitlev magistritöö video (2021).

Näitus jääb avatuks 10. detsembrini 2023.

Näituse kuraatorid on Kaja Altvee ja Reeli Kõiv

Näituse graafiline disain:
Pärtel Eelmere

Näituse kujundus:
Kaire Rannik

Täname:
Epp Aareleid, Ingrid Allik, Anne Eelmere, Anna Birgitta Erikson, Lauri Kilusk, Kersti Laanmaa, Paul Rannik, Annika Teder, Jaan Viirand, Santa Zukker

EKA kaasaegse kunsti (MACA) ja museoloogia külalisõppejõud David K. Ross ja Rebecca Duclos reisisid hiljuti Põhja-Ukrainas, külastades kaheksat kunstikooli Lvivis, Harkivis ja Kiievis. 

David näitab reisi pilte ja arutab mõningaid pakilisi probleeme, millega Ukraina kunstiharidus täna silmitsi seisab.

(H)ARUTUS: kellele linnaarhitekt? 31. oktoobril kell 18.00 Rotermanni soolalaos

Eesti Arhitektuurimuuseumi järgmisel (H)arutusel uurime Tallinna näitel, millist rolli saab ühe linna planeerimisel ja tervikliku visiooni loomisel täita linnaarhitekt. 

Teisipäeval, 31. oktoobril kell 18.00 arutlevad linnaarhitekti vajalikkuse ja planeerimistegevuse selgema korralduse üle Tallinna abilinnapea Madle Lippus, arhitekt Mihkel Tüür ning endine Tartu linnaarhitekt ja tänane Kliimanõukogu esimees Tõnis Arjus. Juttu modereerib kultuurilehe Sirp arhitektuuritoimetaja, maastikuarhitekt Merle Karro-Kalberg.
Tallinna viimane peaarhitekt lahkus ametist 2019. aastal, misjärel on linnaehituse arengut juhtinud poliitikud. Linna planeerides tuleb suhelda arvukate osapooltega, ent protsessid jäävad tihti ebaselgeks ja vastused lubaduste tasandile ­– rahul pole justkui keegi. Samas on teada, et linna ruumilise planeerimise kvaliteet on madal, detailplaneeringute kinnitamine venib. Planeerimisega tegelevaid osakondi ja ametikohti on linnavõimul palju, aga kõrvaltpilgule paistab kafkalik bürokraatlik segadus.

Millist kasu saab üks linn peaarhitektist? Kas seda tööd peaks tegema üks inimene või tuleks positsioon jagada mitme spetsialisti vahel? Kui kiiresti peaksid muutused linnaruumis avalduma? Vestluse keskmesse on sätitud küll Tallinn, ent analüüsime linna kavandamise eri aspekte ja peaarhitekti rolli teistegi Eesti linnade näitel, kus selline ametikoht on olemas.
Kõigil on võimalik publikust kaasa (h)arutada, küsimusi küsida ning ettepanekuid teha.

(H)arutus toimub 31. oktoobril algusega kell 18 Rotermanni soolalaos (Ahtri 2, Tallinn).

Sündmus on tasuta.

Pärast vestlust pakume jooke ja suupisted.

Vestlussarja toetavad Advokaadibüroo RASK ja Eesti Kultuurkapital

(H)ARUTUS on Eesti Arhitektuurimuuseumi vestlussari, mille keskmes on ühiskonnas aktuaalsed ruumikultuuri ning arhitektuuriga ristuvad teemad. Vestlusel saavad kokku eri elualade eksperdid, kes püüavad kõnealuse teema lahti harutada ja oma eriala vaatevinklist lahendusi pakkuda.

EKA graafilise disaini vilistlane Andrei Kedrin teeb 25. oktoobril kell 17.00–18.30 Tallinna Kunstihoones, näitusel “Transs” joonistamisklubi. 

Kaasaegsed näitused tekitavad meis emotsioone, mälestusi ja uusi vaatenurki ning reaktsioone, mida me ei pruugi oodata. Siiski, et süveneda kunstiteoste ja kunstnike kontseptsioonidesse ja praktikatesse, on olemas erinevaid lähenemisviise, mis pakuvad praktilist vaatlust ning aitavad leida fookust ja uusi seoseid. Kunstniku Andrei Kedrini juhendatud joonistamisklubi avab võimaluse kogeda näituseid teises valguses.

18. oktoobril al kell 17.00 ootame osalema esimeses joonistamisklubis Kunstihoone Lasnamäe paviljonis, kus erinevate joonistusmaterjalide abil saab avastada uusi viise kunstiteostega suhtlemiseks Tallinna fotokuu peanäitusel “Transs” (kuraator llari Laamanen).

Kõik on teretulnud osalema, olenemata nende joonistamiskogemusest. Paviljonis on olemas joonistamismaterjalid, kuid julgustame teid kaasa võtma oma märkmikud.

20. oktoobril kell 11.00-12.30 toimub kunsti ja disaini doktorandi Taavet Janseni kolmanda doktoriprojekti „Inimeses hoitud“ retsenseerimine.
Loomeprojekti retsensendid on dr Raivo Kelomees ja Andrus Laansalu.
Doktoritöö juhendaja on dr Anu Allas.
Retsenseerimine toimub zoomis, link osalemiseks SIIN (meeting ID: 928 1284 1579, passcode: 964549).

„Astud näitusesaali nagu kehakoopasse, teod väljendavad vaid reetlikkust. Sisikonnast otsitakse ühte ja kõikemääravat tähendust. Surnud ei taha keegi olla, kuid aju tahetaks justkui seestpoolt katsuda. Ilu ei tule enam arvesse. Valu ei tule arvesse, kordamise täpsus otsustab kõik.“
Ene Mihkelson „Ahasveeruse uni“, lk 110

„Inimeses hoitud“ oli lavastatud installatsioon / pikale venitatud etendus, mis esietendus festivali SAAL Biennaal raames 21. augustil ja kestis 13. septembrini 2023 EKA Galeriis Tallinnas ja veebilehel human.elektron.art.
Kunstnikud võtsid eesmärgiks luua keskkond, kus inimesel oleks turvaline ja soe nagu emaüsas. Nad uurisid, kuidas seda tunnet ruumi luua nö „palja“ galeriiruumi ja teatri tehniliste vahendite abil. Kunstnike soov oli nähtavale tuua kaasaegne soolestik ja soonestik (veebiruum, juhtmed), mis meid elus hoiab ja toidab, üksteisega ühendab. Nii tekkis füüsilisse ruumi „turvamull“, kus heli- ja valguskujundus, videoinstallatsioonid, objektid ja liitreaalsuse kiht kutsusid ruumis pikemalt viibima, teose erinevate osade vahelisi seoseid otsima ning teose dramaturgiat kaaslooma ja etendama.
„Inimeses hoitud“ võimaldas publikul veebilehe kaudu külastada füüsilist ruumi, saata sinna sõnumeid ning otsida kontakti sealsete külastajatega. Füüsilise ruumi külastaja sai olla vahendaja, kogeja või veebikülastaja samaaegselt. Nii sai üksteisele esitada kujutluspilte, mälestusi, mõtteid, anda eemalviibijale hääl ning olla ise ära kuulatud. Kasutada võis kõiki maailma keeli. Kõik veebilehele sisestatud sõnumid salvestusid liitreaalsuse kihti, kõik sissesositatu salvestus. Galeriiruumis oli live-kaamera, millele oli igal külastajal vaba ligipääs. Iga päeva lõpus palusid kunstnikud tehisarul teha kõigi külastajate poolt sisestatud sõnumitest haiku vormis kokkuvõtte, mis liideti kokku ühe live-kaamerast püütud kaadriga – nii tekkis kollektiivne päevik ajast ja inimestest, kes selles teoses viibisid ja seda vormisid. Lisaks sai publik olla kaasas toimuvaga WhatsApp grupi vahendusel.
Samavõrd kui valmis kunstiteos oli „Inimeses hoitud“ kontseptsiooni kehastus, mudel, mida koos publikuga uurida ja läbi mängida. Kunstnikud veetsid ise 21 päeva paralleelselt publiku ja teosega koos residentuuris, jälgides inimeste käitumist, reaktsioone ning asetades iseendid publiku rolli. Lisaks jälgisid protsessi ja andsid kontseptsioonile omapoolse tõlgenduse kaks noort näitlejat. Kogu näituseperioodi jooksul toimus neli performatiivset eriüritust – kõik selleks, et selgitada välja, milline potentsiaal võiks sellistel hübriidsetel ruumidel tulevikus olla.

Miks see on oluline?
Jeanette Winterson kirjutab oma raamatus „12 Bytes“, et oleme jõudnud aega, kus digitehnoloogia mõjul on inimeseks olemise tähendus muutunud. Ta kirjutab: „…mateeria toimimise ja abstraktsete vaimsete protsesside ühendavaks lüliks on selle, mida kutsume „reaalseks“ uuesti ette kujutamine. See uuesti kujutletud „reaalne“ on varsti see, mida kutsume maailmaks.“
Digitaalsesse võrku ühendatud tehnoloogiline seade on kui inimese lisajäse, mis aitab kombata ja tajuda maailma. Kaasaegse inimese reaalsus on endiselt tajutav läbi füüsilise keha, kuid ta on ka pidevalt võrgus ja ühendatud kõigi teiste kehadega maailmas, kellel on reaalsuse pikenduseks mõni ekraan või nutiseade.
Just selle uue „reaalse“ ettekujutamisele ja läbimängimisele on autorid pühendanud oma viimase viie aasta loomingu. Autorid usuvad, et kunst võiks kaasas käia ühiskonna arenguga ning olla see valdkond, mis näitab teed, kuidas tehnoloogiat meie eludesse mõtestatult paigutada. Selle asemel, et keskenduda sellele, mille oleme kaotanud, huvitab see, mida on meil tulevikus võita.

Autorid, lavastajad: Taavet Jansen, Liis Vares
Valguskujundaja: Jari Matsi
Heli- ja videokujundaja: Taavet Jansen
Dramaturgid, koreograafid: Liis Vares ja AI
Etendajad: Germo Toonikus ja Liisbeth Kala
Tarkvara arendaja ja veebidisainer: Kristjan Jansen
Produtsent: Kati Saarits
Fotograafid: Alana Proosa, Xenia Kvitko
Kaasprodutsendid: EKA, e⁻lektron

EKA moeosakonna panus hõimurahvaste pärandi hoidmisesse.

25. oktoobril kell 17.00 toimub EKA keraamika 100 raames jaapani keraamikaharidusega multidistsiplinaarse kunstniku, professor Yukinori Yamamura loeng „From Hand to Hand“ laiemale kuulajaskonnale ruumis A-501. Loeng toimub inglise keeles.

Yukinori Yamamura on 1972. aastal Jaapanis, Kobes sündinud kunstnik ja Osaka Kunstiülikooli professor, kes on viljaka näitusetegevusega tuntust ja tunnustust kogunud nii Jaapanis kui rahvusvahelisel kunstimaastikul.

Enda kohta on ta öelnud:
“Olen loominguga tegelenud paljudes riikides ja piirkondades: Norras, Soomes, Eestis, Ameerikas, Taimaal, Iraanis, Keenias, Saksamaal, Lõuna-Koreas, Hiinas. Olen otsinud iga maa ajalool ja kultuuril baseeruvaid materjale ning väljendusvõimalusi ja teostanud oma töid läbi kohalike inimestega kohtumiste ning nende kaasabil. Ma väärtustan protsessi ja mitmekülgseid suhteid ning seoseid, mis läbi selle protsessi tekivad”.