Daniel von Rüdigeri film „972 Breakdowns“

23. oktoobril on EKA keraamika 100 raames võimalik vaadata Daniel von Rüdigeri 2020. aasta dokumentaalfilmi „972 Breakdowns“, mis näitab viie noore kunstniku (kelle hulgas on ka keraamika osakonna vilistlane Kaupo Holmberg) 2,5 aastat kestnud reisi mootorratastel läbi Siberi.

Värvikal teekonnal, mis saab alguse Saksamaalt ning on planeeritud kulgema läbi Gruusia, Mongoolia, Siberi ning Kanada New Yorki, kogeb seltskond ka rohkelt tagasilööke, millest saadakse üle sõpruse, loovuse ja noorusliku entusiasmi kaasabil.

Film on inglise, saksa ja vene keeles, ingliskeelsete subtiitritega. Kestus 110 minutit

Koht: A-501, algus 17.00

Raplamaa Kaasaegse Kunsti Keskuses avatakse reedel 20. oktoobril kell 18.00 kaasaegse graafikakunsti näitus  “Pindadest, piiridest, omaruumidest”

Graafikatehnikates kihiliselt töötamine kujundab mõtlemise viisi, see on jutustamise keel. Seitse kunstnikku võtavad graafikakunsti tööriistad ning liiguvad siis nendega edasi – paberipinnalt ruumi. Mäestikuna kerkivad küsimused, kas trükigraafika saab olla ruumiline? Millised on graafikakunsti ruumilised omadused? Milliseid maastikke moodustavad graafikakunstnikud erinevates tehnikates ja omaruumides? Žestid, töökojad ja materjalid on siin kahtlemata kohal, omavad häält ja osalevad otsustusprotsessides. Kivi, paber, käärid, puit ja kangad – need on vaid mõned materjalid, millel on siinsetes teostes sama suur teovõime ja sõnaõigus kui autoril. Avame kunstipraktika töövõtete sisulised või tunnetuslikud küsimused ning nihutame graafika piire ja potentsiaale kaasaegse kunsti väljal. Iga kunstnik keskendub ühele trükitehnikale, millele nad ühtaegu kaasaegselt kontseptualiseerides ja samas traditsiooniliste käsitöö oskustega meisterlikult lähenevad. Ruumi on kerkinud terve sügav-, kõrg- kui ka lametrükitehnikate kosmos: litograafia, serigraafia, linoollõige, käsiladu, kuivnõel, fotopolümeer, söövituse sügav- ja reljeeftrükk.

Pindadest moodustuvad maastikud, mis pole enam tasapinnalised, sest ka paberi soojus ja poorsus, matriitsist surutud jälg ning trükivärvid loovad taktiilsed, faktuursete omaduste kihistused. Piiridest võib siin näituse kontekstis rääkida nii trükigraafika klassikalisest vormistusest väljumisest kui ka joontest kui graafilisuse olemuslikust osast. Mitmest etapist, materjalist, plaanipärastest ja juhuslikest sündmustest moodustub üks graafiline tervikteos või teoste seeria – omaruum. Omaruumidest leiab kunstniku psüühilise ja füüsilise ruumi isikupärase tõlgenduse ning eneserefleksiooni. See on rohkem kui kunstniku looming, sisaldades endas subjektiivset kogemuste pagasit, maailmavaadet ja loome käigus tekkinud uut maailma. Rullime graafika mikrokosmosed lahti, head rännakut!

Kunstnikud: Britta Benno, Maria Erikson, Maria Izabella Lehtsaar, Mari Prekup, Lilli-Krõõt Repnau, Helen Tago ja Kadri Toom

Kuraator: Britta Benno

Graafiline disain: Nelli Viisimaa

Täname: Raplamaa Kaasaegse Kunsti Keskus, Raplamaa Omavalitsuste Arengufond, Eesti Kultuurkapital, Eesti Kunstiakadeemia graafika osakond, Eesti Vabagraafikute Ühendus, Graafika.ee

Näitus on avatud 21.10-12.12.2023 T – P kell 15.00 – 18.00

Pühapäeval 12. novembril 2023 kell 16.00 toimub näituse viimasel päeval kohtumine kunstnikega ja ringkäik näitusel.

18. oktoobril toimub 2023/24. õppeaasta esimese ROHEKA, mille raames tutvustab EKA keskkonnaspetsialist Johanna Vahtra EKA keskkonnahoidlikkuse küsitluse kolme viimase aasta (2021-2023) võrdlust, seejuures keskendudes eelkõige viimasele, 2023. a. küsitlusele. 

Käsitletakse transporti, sh EKAsse saabumise kaugust ja sagedust, lähetustel käimiste sagedust, liiklusvahendeid ja paikasid, samuti jäätmete liigiti kogumist, jäätmete tekke koguseid EKAs inimese kohta nii igapäevaselt kui ürituste raames, paberi jt materjalide kasutust, digiprügi kustutamise aktiivsust, kraanivee eelistamist pudelijookide asemel, toiduga seotud eelistusi, valgustuse ja seadmete väljalülitamise harjumusi. Lisaks saab teada, millised olid kõige populaarsemad keskkonnahoidlikud teod ning milliseid ettepanekuid tehti, et muuta EKA veelgi jätkusuutlikumaks.

Lisaks keskkonnaküsitluse tulemuste tutvustusele teeb seekord lühikese ettekande ka EKA haldus- ja finantsdirektor Andres Tammsaar, kes annab ülevaate Transform4Europe raames külastatud Saarlandi ülikooli jätkusuutlikkusest, kus ta tutvustas EKA süsiniku jalajälge ja õppehoone energiatõhususe plaane rahvusvahelisele publikule.

ROHEKA on 2021. a sügisel alguse saanud jätkusuutliku mõtteviisi üritustesari, mille eesmärgiks on tõsta EKA kogukonna teadlikkust kestlikust arengust ja keskkonnahoidlikust eluviisist ning rakendada neid teadmisi EKA igapäevases töö- ja õppetegevuses.

Lisainfo: Johanna Vahtra, johanna.vahtra@artun.ee

Neljapäeval, 19. oktoobril kell 18.00, räägib Eva Weinmayr oma praktikast ning kunstnike kirjastamise sotsiaalsest ja poliitilisest toimimisest.

Intersektsioonilisest feministlikust vaatenurgast rääkides, pole kõne keskmes mitte kauba žanr “kunstiväljaanne”, vaid kollektiivsed protsessidv ja suhted, mida sellised kriitilised avaldamised võivad võimaldada.

Loeng toimub Eesti Kaasaegse Kunsti Muuseumis (EKKM).

Eva Weinmayr viib läbi praktikapõhist uurimistööd kunsti, kriitilise pedagoogika ja institutsionaalse analüüsi ristumiskohas. 2020. aastal avaldas ta MediaWikis oma doktoritöö pealkirjaga Noun to verb. Uurimus käsitleb avaldamise mikropoliitikat ja segaseid autorsuse mõisteid ristlõikelisest feministlikust vaatenurgast. (HDK-Valand, Göteborgi Ülikool, SE)

Müncheni kunstiakadeemia kunsti- ja haridusteaduskonna ajutise õppetooli juhatajana (2022–2023) lõi ta koos üliõpilastega kritilab, avatud lähtekoodiga platvormi diskrimineerimise kriitiliseks kunstiõpetuseks. Aastatel 2019–2022 juhtis ta EL-i rahastatud kollektiivset uurimis- ja õppeprogrammi Teaching to Transgress Toolbox, mis oli inspireeritud USA aktivistist, õpetajast ja teoreetikust kellakonksudest (koos ergiga, Brüssel, BE). Praegu on ta Coventry ülikooli (Ühendkuningriik) postdigitaalsete kultuuride keskuse külalisliige valdkonnaga Ecologies of Dissemination​​​​, koostöös kunstnik Femke Sneltingiga, kes tegeleb levitamisstrateegiate ja taaskasutuspoliitikaga, feministlike metoodikatega, dekoloniaalsete teadmispraktikatega ja avatud juurdepääsu põhimõtetega (HDK-Valand, 2023-24).

Eva Weinmayr peab laialdaselt loenguid ja töötab kunsti- ja aktivistide ruumides (SALT Research Istanbul, MayDay Rooms London, Showroom London, Kunstverein München, Steirischer Herbst Graz) ning ka väljakujunenud kunstiinstitutsioonides (Varssavi riiklik kunstigalerii, Saint Louis kaasaegse kunsti muuseum, Museo Nacional Centro de Arte Reina Sofia Madrid, Venezia biennaal).

Tema hiljutiste kunstiuuringutel põhinevate projektide hulka kuuluvad „Radikaalse kataloogi õpetamine – ainekava” (2021–22, koos Lucie Kolbiga), „Kaasamiste ja väljajätmiste raamatukogu“ (2016–2020), „Piraadiprojekt“ (2010–2015, koos Andrea Francke), AND Publishing (2010. aastal, koos Rosalie Schweikeriga).

Eva Weinmayri loengut korraldavad MA Graafilise Disaini ja MA Kaasaegse Kunsti programmid.

Avatud arhitektuuriloengute sari toimub 2023. sügisel pealkirja all “Mobiilsed meistrid” (“Mobile Masters”). Teema toob Tallinnase arhitekte ning teoreetikuid, kes lahkavad arhitektuuri nõtkust ning ruumiloojate mobiilset praktikat.

Sari jätkub 26. oktoobril kl 18.00 Berliinis tegutseva arhitekti, disaineri ja puusepa Alexander Römeri loenguga “Sõbralik pinnas”.

Sügisloengute kuraator Gregor Taul tutvustab programmi järgmiste sõnadega: “(Sise)arhitektuur seisab teelahkmel. Kümne aasta vanuseid hooned lammutatakse ja viiakse prügimäele. Sisearhitektuurse projekti elueaks on heal juhul viis aastat, kui sedagi. Need kõledad faktid ei tekita usaldust distsipliini vastu, mis nii lühikese ajalise perspektiivi valguses nõnda palju ressursse nõuab. Mida tähendab “pigem jäta tegemata” ruumiloome jaoks? Millele võiks viidata “teisaldatav arhitektuur” või kes on “mobiilne disainer”? Kas ja kuidas saab inimeste või asjade liikuma suunamine olla positiivne ruumipraktika?”

Endise EXYZT kollektiivi (2005–2013) liikmena algatas Alexander Römer 2012. aastal rahvusvahelise projekteerimis- ja ehitamisvõrgustiku ConstructLab. Tegemist on tegevusuuringute (action research), konstruktsiooniliste katsetuste ja interdistsiplinaarse loomingu laboriga.

ConstructLab püüab ümber mõtestada tavapärast lähenemist arhitektuuri projekteerimisele. Hoidudes traditsioonilisest vertikaalsest tööjaotustest, kaasab organisatsioon oma projektide teostamisse mitmekülgse kunstnikest, disaineritest, sotsioloogidest, linnaplaneerijatest, graafilistest disaineritest, filmitegijatest, fotograafidest, kuraatoritest, õppejõududest ja veebiarendajatest tiimi, kellest igaüks annab oma panuse loomeprotsessi. Sel viisil lkoos töötades püütakse paremini reageerida keskkonnast ja inimsuhetest tulenevatele piirangutele ja võimalustele ruumiloomes.

Alexander Römer tutvustab oma loengut:

“Ehitamine on põhimõtteliselt koostööpõhine tegevus. Oma ettekandes vaatlen eri vaatenurkadest ehitusprotsessi koostööaspekte. Projekteerimis- ja ehitusprotsessis lõikuvad alati mitmesugused ekspertiisid. Iseäranis ehitusplatsil tuleb tihti vastu võtta otsuseid arhitekti, inseneri ja ehitusmeeste ühisel nõul. Ühistöö käigus sünnib kogukond ehitusega seotud inimestest, keda ühendab hool ehitatava hoone vastu.

Oma loengus toon selliste kogukondade loomise temaatikat välja ConstructLabi projektide näitel. Lähtun ConstructLabi hiljuti avaldatud raamatust “Sõbralik pinnas. Lugusid ruumilisest praktikast” (Jovis 2023, toimetajad Joanne Pouzenc, Peter Zuiderwijk ja Alexander Römer).”

*

Avatud loengud on mõeldud kõikide erialade – mitte sugugi ainult arhitektuurivaldkonna – tudengitele ning professionaalidele. Kõik loengud toimuvad EKA suures auditooriumis, on inglise keeles ja tasuta ning avatud kõikidele huvilistele. Tule kohale!

EKA arhitektuuri ja linnaplaneerimise osakond toob avatud loengute sarja raames igal akadeemilisel aastal Tallinnas publiku ette kümmekond valdkonna omanäolist praktikut ja hinnatud teoreetikut. Varasemaid loenguid saad järelvaadata www.avatudloengud.ee

Loengusarja toetab Eesti Kultuurkapital.

Kuraator: Gregor Taul

Pühapäeval, 22. oktoobril kell 12.00–16.00 Paljassaares.

Täpsem info https://www.facebook.com/urbantallinn

Urbanistika esmakursuslased uurivad oma stuudios taaskord Paljassaart: maasäärt, mis viib Tallinna lõppu, kohta, kuhu jõuab pealinna sitt ja prügi… ning kus ootavad täitumist mereäärse ökolinna kõrgelennulised visioonid.

Sel pühapäeval, 22. oktoobril, teevad nad oma senisest stuudio teekonnast vahekokkuvõtte ning ootavad kõiki huvitunuid neljatunnisele kureeritud jalgsirännakule läbi poolsaare mineviku, oleviku ja tuleviku, et koos avastada ja mõtestada Tallinna tänast metsikut läänt.

Üritus on inglise keeles.

Esmaspäeval, 16. oktoobril kell 18.00 avatakse Tartu Ülikooli raamatukogu näituste saalis Eesti Kunstiakadeemia maaliosakonna 3. kursuse tudengite näitus „Kuidas olla siin“.

Esinevad: Karola Ainsar, Anaïs Dubois, Maria Hindreko, Liisa-Lota Jõeleht, Stanislav Alexander Mihheljus, Daria Morozova ja Marc Léger Sauvageot

Kõik näitusel eksponeeritud teosed on valminud käesoleval sügisel, seitsme nädala jooksul toimunud stuudiopraktika käigus. Nii on näitus põgus žest tänases päevas, justkui kiire käekirjalise märkme jätmine vaatajale, küsimus või tõdemus: kuidas olla siin.

Õpingute kolmandal aastal pühenduvad tudengid järjest enam endale omase kunstnikumõtte ja -käekirja otsingutele. Maalikunstniku laad kujuneb tihti aastatega, need noored siin on selle teekonna alguses. Nende teosedki on omavahel sarnased ja erinevad samaaegselt. Ühist stuudioruumi jagades jagatakse muudki, teineteisest ollakse mõjutatud siin toimuvate mõttevahetuste ja praktiliste töötundide kaudu. Isegi kui otsitakse oma individuaalsust, seob ühine tööruum neid teineteisega kokku. Maalikunstniku paratamatu üksindus, oskus ja soov sellega toime tulla, on neil veel päriselt järgi proovimata.

Oma teoste kohta räägivad nad järgmist:

Karola Ainsar: „Kui ma ütlesin, et ma igatsen olla ära, olin ma juba teel. Põld on lõputu, ent sadu on lõppenud ning värvid mu ümber on varasemast hoopis erinevad. Väravad võtavad sildade kuju ning ma tahan teada, mis on teisel pool. Ma olen juba teel.“

Anaïs Dubois: „Minu eesmärk on luua maaliline reaalsus, kus kõik on võimalik. See maailm koosneb erinevatest ruumidest, maastikest ja interjööristseenidest, mis sulanduvad kokku üheks pildiks. Värvilisi, killustatud kompositsioone maalides tegelen mälestuste taasloomisega, sean  kahtluse alla ruumi ja meie ettekujutuse sellest.“

Maria Hindreko: „Maaliseerias tegelen kollaažiliku kujutamisviisiga. Lähtepunktiks on mustrite ja kujundite kordused, samuti erinevad vastandused: roosa ja roheline; geomeetriline ja ebamäärane kujund; ruumilisus ja tasapind; katvus ja läbipaistvus. Kujutan neid vastanduvaid maailmu kollaažile omaste konkreetsete üleminekutega.“

Liisa-Lota Jõeleht: „Minu teosed on inspireeritud risograafia tehnikast: fotode trükkimiseks eraldatakse värvikihid (sinine, punane, kollane ja must) ja trükitakse need üksteise peale. Silma ees segunevad väikesed värvitäpid ja nii tekivad uued toonid. Mõtisklen oma teostes selle üle, kui palju võib pildis olla nö toorest infot, mis ilma kontekstita ei ütle meile midagi ja mõjub abstraktselt. Võrdlen visuaale fossiilidega, kus on jälg millestki konkreetsest, kuid kujutis/objekt ise tegelikult puudub ja alles on vaid teadmine selle olemasolust.“

Alexander Stanislav Mihheljus: „Vahel tuleb tõele näkku vaadata ning aktsepteerida seda, et sul ei uju peas ringi häid ideid. Seega, võta vastu seda, mida sulle antakse. Hein!“

Daria Morozova: „Teos „keelebarjäär” räägib raskustest enda emotsioonide ja mõtete väljendamisel, ning suurest tahtest suhelda maailmaga kas ema- või võõrkeeles. Tunnen tihti raskust leidmaks õigeid sõnu. Iga suhtlus on paratamatult moonutatud, sõnad jäävad kurku kinni, kaovad või tõlgendatakse neid valesti, nii et lõpuks jään oma sõnade ja emotsioonidega täiesti üksi.“

Marc Léger Sauvageot: „Maaliseeriates “Maadlus I” ja “Maadlus II” käsitlen ühise teemana kehade võimu, nendevahelisi kokkupõrkeid ja nende haavatavust. Kasutan kehasid lähtepunktina seksuaalse identiteedi ja psühholoogia uurimiseks, paljastades tundlikkuse nüansse ning alateadvuse emotsioone. Maalides olen kasutanud erinevaid materjale – kriidikrunti, munatemperat ning õlivärvi.“

Tudengeid juhendas Sirja-Liisa Eelma.

Näituse tehniline tugi Mihkel Ilus.

Näitus jääb avatuks kuni 17. detsembrini 2023.

Tartu Ülikooli raamatukogu näituste saal (Struve 1, Tartu) on avatud E-R 9-21, L-P 12-18.

Teisipäeval, 17. oktoobril kell 18.00 avab Noah Emanuel Morrison oma esimese isikunäituse NNNNNNNNNNNN, Vent Space projektiruumis, Vabaduse väljak 6/8.

Näitus on osa Tallinna Fotokuu satelliitprogrammist.

Näitusel esitatud kohaspetsiifilise projekti raames uurib ta, kus ja kuidas on linnaruumis maskeerunud rassistlik kõnepruuk. Näitus juhib tähelepanu igapäevasele, kogu Tallinna  linnaruumis levinud nähtusele, milleks on kolme-nelja tähelised NGR/NGRS/NGRZ graffitid. Mustanahalise, kväär-identifitseeritud isikuna ringi liikudes on see teda sügavalt häirinud. Näitus on reageeriv ja enesereflektiivne, käsitledes Tallinna rassistlikku avalikku ruumi nii teadusliku uurimistöö meetodite abil kui ka argirutiini põhiselt.

Näituse keskne teos “Substrate” tõukub Tallinnas asuvast aiast, millele on 1990. aastate alguses kirjutatud graffiti “Neegrid Eestist välja”. Üleilmse fašistliku pöörde taustal mõtiskleb teos graffiti tagajärjel tekkinud reageeringute üle.

Autor  näitab dokumentatsiooni oma 2022. aasta avalikust etendusest “Harm’s Way”, milles ta esitab autobiograafilist lugu oma elust Tallinnas kolmes erinevas paigas, kus NGR-graffiti oli tema kodu läheduses. Kolmandas neist kohtadest püüab ta tõlgendada graffiti tähendust.

Eelpool nimetatud töid täiendavad päevakajalised ja enesereflektiivsed analoogpildiseeriad ja videoteosed.

Näitus on avatud 24. oktoobrini iga päev kell 12-19.

Noah Emanuel Morrison (s. 1995) on New Yorgist pärit fotokunstnik, kes õpib praegu Eesti Kunstiakadeemia kaasaegse kunsti magistriõppes ja Aalto Ülikooli fotograafia magistriõppes. Tema kunst keskendub identiteediga, kuuluvusega ja soovide konstrueerimisega seonduvale.

Graafiline disain: Shubham Aggarwal
Projekti assistent: Elias Kuulmann
Toetajad: Eesti Kultuurkapital 

Sündmus Facebookis

Inglise maastikukujundus, maastikumaal ja antropo(s)tseen (1750–1850)

26. oktoobril peab KVI külalisena EKAs avatud loengu Pariisi Cité ülikooli professor Frédéric Ogée.

Ökoloogia kui probleemteema kasvavast tähtsusest võrsunud uus ökokriitika distsipliin on määratlenud antropotseeni ajastu võimaliku alguspunktina 19. sajandi esimese poole, ehk kümnendid, mis tunnetasid ja nägid kahe tööstusrevolutsiooni ulatuslikke mõjusid – just tollal sai ilmseks, et inimtegevusest jääb planeedi loodusele põhjapanev ja pöördumatu jälg.

Toonaste brittide pargikujundustes ilmnenud uuenduslik, looduslähedasem maastikuarhitektuuri-nägemus, mis edendas omakorda looduslikele vaatamisväärsustele keskenduvat turismi ning ka maastikumaali, aitas arendada uuenduslikku empiirilist lähenemist inimese ja looduse vahelisele hõõrdumisele. Loodust ei peetud enam inimese “keskkonnaks”, s.t millekski perifeerseks, mis ümbritseb keskse tähtsusega inimest, vaid loodus ise tõsteti kunstilistes käsitlustes kesksele kohale, näiliselt taastähtsustades seda teadmiste ja tõe allikana. Ent see mõtteviisi revolutsioon näib küsitav, kuna me teame, et looduse metsikust ülistanud inglise maastikumaalijate peamised patroonid olid samal ajal nii loodust kui teisi inimesi kaubastanud ja ekspluateerinud tööstusrevolutsiooni ja koloniaalvallutuste juhtkujud ja peamised kasusaajad.

Frédéric Ogée on Pariisi Cité ülikooli Briti kirjanduse ja kunstiajaloo professor. Tema tähtsamate publikatsioonide seas on kaks esseede kogumikku Inglise kunstnikust William Hogarthist ning raamatud “”Better in France?” The circulation of ideas across the Channel in the 18th century” (Lewisburg, 2005), “Diderot and European Culture” (Oxford, 2006), “J.M.W. Turner, Les Paysages absolus” (Paris, 2010) ning “Jardins et Civilisations” (Valenciennes, 2019). Aastatel 2006–2007 kureeris ta Louvre’ile esimese Hogarthi näituse. Praegu kirjutab ta monograafiate sarja 18. ja 19. sajandi Briti kunstnikest Pariisi kirjastusele Cohen & Cohen. Esimene, “Thomas Lawrence – Le génie du portrait anglais” ilmus detsembris 2022, sügisel 2024 ilmub raamat J.M.W. Turnerist, järgnevad köited Thomas Gainsborough’st ja William Hogarthist.
Aastatel 2014–2017 oli Ogée Tate Britaini nõukogu liige ning on aastast 2014 olnud Pariisi linna teadusnõukogu liige. Aastatel 2018–2019 oli ta Kressi kunstikirjanduse teadur Clarki kunstiinstituudi juures Williamstownis, Massachusettsi osariigis, ning samuti Neilsoni professor Smithi kolledžis Massachusettsis. Järgmisel suvel töötab ta külalislektorina Pekingis Kaunite Kunstide Keskakadeemias ning Rahvusvahelise Äri ja Majanduse Ülikoolis.

NB! Loeng toimub inglise keeles.

Sarja “Etüüde nüüdiskultuurist” 17. konverents toimub 16. oktoobril 2023 Tallinna Kirjanike Maja musta laega saalis (Harju 1).

“…liha on ümberringi valmis, mu Angelo, aga vaimu pole kuskil.”

1993. aasta 7. detsembril esitleti kohvikus „Pegasus“ raamatut, mille kohta on öeldud, et sellist teost ei olnud eesti kirjanduses varem võimalik kirjutada. Juba luuletajana tuntust kogunud Tõnu Õnnepalu avaldas Emil Tode varjunime all romaani „Piiririik“.

„Piiririik“ oli kahtlemata siirdeajastu kirjanduses murranguline teos, mis tõi eesti kirjandusse uued, senikäsitlemata teemad. Ühiskonnas toimusid muutused peadpööritava kiirusega, seni suletud Eesti piirid olid avanenud ja „Piiririik“ kirjeldaski tabavalt seda muutunud maailma ja inimest seal sees.

Ennekõike avaldus romaanis ühiskondlik kogemus, indiviidi enesemääramine selles uues maailmas, kuhu ta oli järsku sattunud. Peategelane tegeleb romaanis oma identiteedi-probleemiga, kuid ta tegeleb sellega maailmas, mis on talle endale ruumina võõras. Nii võib kesksena näha just võõra, teise ruumi probleemi. Sisseharjunud maailm oli järsult muutunud, inimestel aastal 1993 oli peamiseks küsimuseks: kus me oleme? mis maailm see on? mis reeglid siin kehtivad? mil moel kanname siiski endaga kaasas oma minevikku?

„Piiririik“ on 1990. aastate kõige tõlgitum romaan, praeguseks on ta ilmunud 20 keeles. Rohkematesse keeltesse on tõlgitud ainult Jaan Krossi „Keisri hullu“. Ju see raamat ütles rahvusvahelisele lugejale midagi 1990. aastate tormiliselt muutunud maailma kohta.

„Piiririigi“ kohta on ilmunud palju analüüse. Käsitletud seda kui identiteediromaani, ajasturomaani, poliitilist romaani, queer-kirjanduse näidet jpm. Samas oleme veendunud, et romaan vajaks 30 aastat pärast ilmumist veel kord mõtestamist, küsides kasvõi seda, kas see on ainult siirdeajastu romaan või käsitleb ka tänapäevaseid probleeme ja kõnetab lugejat 2020. aastatel.

30 aasta möödumise puhul „Piiririigi“ ilmumisest kutsume teid arutlema nii selle raamatu tähenduse ja jälje üle, selle üle, mis seda ümbritses, mis eelnes, ja veelgi enam, mis järgnes nii eesti kirjanduses kui ka Emil Tode/Tõnu Õnnepalu enda loomingus.

Konverentsi kava:

10.00–12.00
Avasõnad
Rein Veidemann, Piiririik ja/kui piirolu
Virve Sarapik, Ontoloogiline piir/itus. Tode ja Lotman
Joonas Hellerma, „Piiririik“ – lõpuaegade raamat
Piret Peiker, Tarbimine kui tsiviliseerumisprotsess ja kui võõrandumine „Piiririigis“ (30 aastat hiljem)

12.00–13.00 Kohvipaus

13.00–15.00
Kristiina Rebane, Emil Tode „Piiririik“ ja Giacomo Leopardi umbkaudsuse poeetika
Märt Väljataga, „Piiririik“ ja iha kolmnurk
Raili Marling, „Piiririigi“ soolised sekeldused
Piret Viires, „Piiririik“ kui sündmus

15.00 –15.30 Kohvipaus

15.30–17.30
Juhani Salokannel, Mispärast „Piiririik“ ei ole soome keeles „Rajamaa“? Emil Tode tee Soome
Joosep Susi, David Bohmi teoreetiline füüsika. Ääremärkusi apostroofist
Tõnu Õnnepalu, Piiririik revisited
Arutelu ja sõnavõtud

Korraldajad: Nüüdiskultuuri uurimise töörühm (EKA, TLÜ, TÜ) ja Eesti Kirjanike Liit.
Toetajad: Eesti Teadusagentuur (grant PRG636), Eesti Kultuurkapital, Eesti Kunstiakadeemia teadusfond.