Kalender

Näituse “I hate violence and I see it everywhere” (Ma vihkan vägivalda ja näen seda kõikjal) avamine kell 18:00 OKAPI galeriis Tallinnas

Yeva Sihachova

Näituse kuraator: Ilja Jakovlev
Kujundusgraafik: Ksenia Kvitko

Ma vihkan vägivalda ja näen seda kõikjal.

Mitte ainult sõjas või katastroofis, vaid ka tavalises kooselamise koreograafias teiste inimestega.

Ma näen, kuidas see läbistab keha, jätmata ruumi vastupanule.
Ma näen, kuidas see jõu kaudu kujundab ümber kultuuri, kinnistudes põlvkondadeülese traumana.
Ma näen seda püüdes muuta kõik määratletuks — see, mis ei sobitu, sunnitakse võtma kindlat vormi, kuid isegi siis jääb see võõraks.
Ma näen, kuidas see muudab keha, kuni kohanemine muudab valu rutiiniks.
Ma näen, kuidas see vaikselt asustab inimestevahelisi ruume.

Näitus uurib vägivalla ontoloogiat: kus see elab, kuidas see avaldub, millist keelt see räägib, kust see sünnib ja milleks see lõpuks muundub.

Teosed keskenduvad hetkedele, mil vägivald ei ole veel täielikult nähtav ega täielikult nimetatav — ebamugavuse normaliseerumisele, kohanemisele kui ellujäämismehhanismile, kordusele, survele, fikseerimisele ning kehadevahelise distantsi ebastabiilsusele.

Ikka ja jälle pöördub näitus tagasi ühenduse küsimuse juurde.
Võib-olla algab vägivald palju varem — katses fikseerida, määratleda või täielikult ületada distantsi.

Hirm muutub näituse üheks keskseks mehhanismiks. Püüe mõista vägivalda võib muutuda püüdeks seda ratsionaliseerida, muuta see etteaimatavaks ja seeläbi vähem ähvardavaks. Justkui analüüs võiks luua teatava kontrolli selle üle, mida kardetakse. Kuid vajadus kontrolli järele hakkab kergesti taastootma vägivalla enda loogikat.
Teosed ei paku vägivallale stabiilset definitsiooni. Selle asemel jälgivad need hetki, mil vägivald vaikselt siseneb igapäevaellu — korraldades ümber läheduse, kinnistudes tavalistesse koosolemise vormidesse ja muutes viise, kuidas kehad õpivad üksteise kõrval eksisteerima.

Avamisel pakub jooke PÕHJALA!

Näitus on avatud:

11.06–19.07.2026
K–R 12:00–18:00
L 12:00–16:00

OKAPI galerii
Niguliste tn 2, 10146, Tallinn

Täname näituse toetajaid:
EKA Üliõpilasesindus, OKAPI galerii, PÕHJALA

18. juunil kell 17.00 avatakse Draakoni galerii 0. korrusel näitus „Tosin“, mis koondab valiku viimase kaheteistkümne aasta jooksul Eesti Kunstiakadeemia klaasi töökojas valminud magistritöödest. Näitus on avatud 18.06–19.07.

Tallinna Rakenduskunstikooli arhiivifondis on hoiul õppenõukogu 1936. aasta protokoll, milles viidatakse kristall-klaasilihvimise osakonna loomisele sotsiaalministri otsusega. Seda võib käsitleda Eesti klaasihariduse ühe esimese olulise verstapostina. „Tosin“ vaatab sellele ajaloolisele alguspunktile tagasi tänasest vaatenurgast, koondades EKA magistritöid, mille peamiseks materjaliks on klaas.

Näitus ei esita kronoloogilist ülevaadet, vaid keskendub valikule viimase kaheteistkümne aasta jooksul valminud magistritöödest ning vaatleb klaasi tänapäevase kunstimeediumina, mis liigub tehniliste oskuste, ruumilise mõtlemise, kehalise kogemuse ja kontseptuaalse uurimuse vahel.

„Tosin“ toob kokku magistritööd, mille füüsiline valmimine on seotud EKA klaasiosakonna töökoja tehniliste võimaluste ja oskusteabega. Klaas ühendab autorid, töökojapõhise teadmise, ajaloolise järjepidevuse ja isiklikud loomeprotsessid.

Näituse keskmes on küsimus: mida on klaas võimaldanud EKA magistrantidel uurida? Valitud tööd avavad klaasi abil keha, mälu, ruumi, tööprotsessi, tööstuspärandi, psühholoogilise eneseanalüüsi, digitaalse identiteedi, materjali agentsuse ning kunsti ja disaini piirialadega seotud küsimusi. Klaas võib näitusel olla tehniline väljakutse, kehaline partner, peegeldav pind, ruumiline installatsioon, psühholoogilise seisundi kujund, materiaalse mälu kandja ja loomeprotsessi käivitaja.

„Tosin“ toob uuesti avalikkuse ette magistritööd, mis on pärast kaitsmist liikunud autorite ateljeedesse või erakogudesse ning loob nende vahel uue dialoogi.

Näitusel osalevad Iohan Figueroa, Andra Jõgis, Niina-Anneli Kaarnamo, Elle Lepik (Elle Kannike), Rait Lõhmus, Alyona Movko-Mägi ja Kristiina Oppi.

Tänud: Eesti Klaasikunstnike Ühendus, Eesti Kunstiakadeemia, Eesti Kultuurkapital, Draakoni Galerii

Näitus: Tosin
Osalevad kunstnikud: Iohan Figueroa, Andra Jõgis, Niina-Anneli Kaarnamo, Elle Lepik, Rait Lõhmus, Alyona Movko-Mägi, Kristiina Oppi
Avamine: 18.06 kell 17.00
Näituse kestus: 18.06–19.07
Toimumiskoht: Draakoni galerii 0. korrus

18.06-19.07.2026
HOP Galerii

Valged laelambid Estonia puiesteelt, EKA hoonest, mida enam ei ole. Viimased Līvāni klaasitehase piimjad kuplid ja kupad puhutud joogiklaasidelt, mis rändasid kurat teab kuhu. Ning vahuvein, mis sai joodud esimesel septembril, taaraklaas jõulupeo laualt, veinipudel, mis sai tühjendatud uute magistrantide auks, šampus TASE avamise õhtult. Katkine Tarbeklaasi vaas kolimiskastist ning põrandale müksatud piimakann.

Ma mäletan just nagu seda kõike mäletavad need klaasesemed — meie elu vaikivad tunnistajad. Tühised, argised, väärtustamata objektid, mis klaasvitriinide asemel leiavad end enamasti keldriboksidest, garaaži nurkadest või prügikastidest.

Mul on vaja see kõik kokku võtta. Sulatada kontsentraadiks, lihvida arhivaari kombel mõistetavateks tükkideks, süstematiseerida ja hoida, mäletada. Need vaikivad tunnistajad on asitõendiks, et ma olen olemas olnud. Et meie oleme olemas olnud.

Võtan kõik tükid kokku ja lihvin nad autahvliks või hauaplaadiks.
Ons siis seal väga vahet.

Andra Jõgis (s 1989) on klaasikunstnik, kes töötab Eesti Kunstiakadeemia klaasi osakonna juhataja ja dotsendina. Tema looming on enamasti narratiivne ning esile kerkivad elu argisust ja haprust käsitlevad teemad. Lisaks on Jõgis üks kolmest disainerist brändis MSK Glass, mis tegeleb kaasaegsete klaasist tarbevormide loomega. 

Tänud: Eesti Kunstiakadeemia, Eesti Kultuurkapital, HOP Galerii, EKA klaas, Eve Koha, Alyona Movko-Mägi, Hanna Brit ja Andres Jõgis.

04.07–26.07 @ Keskpuur

LMEO kunstnikeduo Lili Maud Dobell & Éric-Olivier Thériault esimese rahvusvahelise näituse  „Kõik on Lihtsalt Miski, Millest Tuleb Läbi Saada” avamine toimub 04. juulil kell 13:00. Avamisel pakub jooke Tuletorn ja Vaat.

Keskpuuril on hea meel esitleda näitust „Kõik on lihtsalt miski, millest tuleb läbi saada” (Everything is Just Something to Get Through) – kunstnikeduo LMEO esimest rahvusvahelist näitust. Algselt Montréalist pärit ning nüüd Tallinnas tegutsev LMEO ühendab oma individuaalsed praktikad koostööpõhises lähenemises, mille keskmes on skulptuur, installatsioon ja performance-kunst.

Eestis ajutiste elanikena on kunstnikud arendanud näitust uustulnukate tähelepaneliku pilgu kaudu. Näitus seab küsimuse alla vaataja positsiooni ja selle suhte linnaliste süsteemidega, juhtides tähelepanu viisidele, kuidas avalik infrastruktuur võib toimida [või olla mõistetav] koreograafiana.

Näitus kutsub esile paigast nihestatuse tunde, sulandudes samal ajal avaliku ruumi anonüümsusesse. Vilkuvate tulede, industriaalsete koosluste ja argipäevaste kujutiste kaudu mõtiskleb „Kõik on lihtsalt miski, millest tuleb läbi saada” banaalsete struktuuride üle, mis kujundavad kaasaegset elu, ning kujutab neid ümber teatraalsete lavastustena. LMEO kutsub vaatajaid kogema neid keskkondi külalise või kõrvalseisja teravdatud tähelepanuga ning mõtisklema selle üle, kuidas vaimne kohalolu ja emotsionaalne side võivad asustada argiseid ruume, võimaldades suhtlust üle vahemaade ning pakkudes viise leina ja kaotusega toime tulemiseks.

…

Lili Maud Dobell ja Éric-Olivier Thériault on teinud koostööd alates 2022. aasta oktoobrist, mil nad kohtusid NSCAD Ülikoolis bakalaureuseõpinguid lõpetades. Pärast alternatiivse galeriiruumi loomist Kanadas Halifaxis kolisid kunstnikud Eestisse, et jätkata magistriõpinguid Eesti Kunstiakadeemia kaasaegse kunsti magistriprogrammis. Duo käsitleb koostööd ühise kunstilise visiooni kohtumispaigana, seistes vastu üheainsa autori ideele.

Lühend LMEO tähendab väljendit Laughing My Ears Off („naeran kõrvad peast”), viidates samal ajal ka kunstnike eesnimede initsiaalidele.

Mõlemad kunstnikud keskenduvad skulpturaalsetele praktikatele, mis kutsuvad esile kehalist suhestumist materjalidega ja uurivad selle võimalusi. Nende koostööpraktikat iseloomustab kunstnike endi sõnul „paatilise luule” toon. Oma kestvuslike tööde kaudu on nad loonud mõiste Proof of Performance, millega kirjeldavad olemise kaudu loomist kui skulpturaalset akti.

Kunstnikepaari ühise praktika keskmes on leitud objektide kogumine ja kokku seadmine. See peegeldab pühendumust jätkusuutlikule kunstikeelele, mis arvestab ready-made’i tähenduse ja kasutusväärtusega kliima- ning sotsiaal-poliitilise kriisi kontekstis. Selle tulemusel saavad teose enda aineks näiliselt argised ruumid, kus aktiveeruvad skulpturaalse praktika mõtisklevad ja mittetegemisega seotud aspektid.

Lili Maud ja Éric-Olivier arendavad praegu performance-teost Cycles, mida esitletakse 61. Veneetsia biennaalil Merike Estna projekti House of Leaking Sky paviljoni programmi raames.

See on isiklik sissevaade tööstusdisaini esteetikasse ja legendaarsetesse automudelitesse, mis oma vormilises lihtsuses on disainerit inspireerinud juba lapsepõlvest.

1982. aastal Valgas sündinud ja motokrossiradade ümbruses kasvanud disainer tegi 20 aastat karjääri Euroopa ja Aasia autotööstuse lipulaevades. Björni Koopi resümee on muljetavaldav. 2004. aastal EKA tudengitoolist Hyundaisse praktikale läinud Koop töötas ennast üles Korea autofirma Kia Motorsi vanemdisaineriks. Tema käe all valmis ka näiteks tänavatelt tuttav Kia Ceed mudeli disain. Sealt edasi 2018. aastast suundus ta Jaapanisse Mitsubishi Motorsi korporatsiooni disainistuudiosse, kus töötas kuni 2024. aastani.

See näitus on omamoodi sõit tagasi nende masinateni, mis panid kunagi suurelt unistama.

“Kui olime väikesed, ei olnud Valgas nn „välismaa“ autosid kuigi palju ning Tallinnas käies jäid need vähesed lääne autod eriti eredalt silma. Mäletan, kuidas loendasime vennaga, mitu välismaa autot ühe nädalavahetuse jooksul nägime. Valka tagasi jõudes keerlesid need pildid peas ega andnud rahu ning kandsin need mälupildid siis hoolega paberile. Ühel hetkel muutus autode joonistamine minu igapäevaseks tegevuseks. Proportsioonid, pinnad, jooned, esitulede kujud, uste raamid – kõik see haaras mind täielikult. Hilisem on, nagu öeldakse, juba ajalugu,” ütleb Koop.

Näitusel tulevad esitlusele mitmete legendaarsete automudelite joonised ning nende uuendatud versioonid. Näitusele valis Björn just need mudelid, mis on teda sügavalt inspireerinud ja ajendanud joonistama. Teda on eelkõige võlunud nende lihtsad, kuid selged jooned ja vormid. Uurides mudelite turuletuleku aastaid, avastas ta, et mitmed neist olid jõudnud avalikkuse ette just tema sünniaastal.

Avastamist ja samastumist jagub igatahes nii autosid õhinaga vaatavatele inimestele kui ka võhikutele.

Kogunemine kell 18.00 PoCo Ajamaja galeriis (Rotermanni 6). Avasõnad Björn Koopi ja Linnar Viigi poolt.

Avamisüritus 29. jaanuaril kell 18.00 Ajamaja galeriis (Rotermanni 6).

Registreeru siin:
https://fienta.com/et/bjorn-koopi-naituse-1982-avamine

7. juulil kell 18:00 avaneb Artrovert Galeriis Lisette Lepiku isikunäitus „Lahustumine’’.

7.07 – 7.08.2026

T – L 12:00 – 18:00, P – E suletud

Näituse avamine teisipäeval, 7. juulil kell 18.00.

Artrovert Galerii, Ristiku tn 10, 10612 Tallinn

Lisette Lepiku isikunäitus „Lahustumine’’ keskendub maali kui mitteajalise meediumi ja tantsu kui ajas kulgeva meediumi vahelisele dialoogile. Näitus lähtub küsimusest: kuidas saab ajas kaduv liikumine muutuda kujutiseks ning kas maal suudab edasi kanda liikumise kogemust?

Maalikunst meediumina on traditsiooniliselt staatiline ning tasapinnaline. Tants seevastu avaneb ajas, läbi liikumise. Kuigi need kaks meediumit suhestuvad ajaga erinevalt, kooruvad mõlemad lahti läbi žesti ja kehalise liikumise. Tantsus kogetakse liikumist selle toimumise hetkel, maal aga näib peatavat aja, salvestades lõuendile jälje liikumise protsessist.

Mõlemas protsessis esineb hetki, mil tegevus neelab kogu tähelepanu endasse, teadlikkus ümbritsevast keskkonnast kaob, piir kavatsuse ja tegevuse vahel hägustub ning keha sulandub liikumise rütmiga üheks. „Lahustumine’’ lähtub maali ja tantsu ühisest seisundist, uurides võimalusi, kuidas salvestada liikumisest tekkinud jälgi, et need püsiksid ka peale hetke möödumist.

Näitusel väljub maalikunst oma piiridest, muutudes osaks hoolikalt loodud ruumikogemusest. Heli, valgus ja näitusearhitektuur toimivad maaliseeria aktiivsetete osalistena, hägustades järk-järgult piire kujutise ja atmosfääri ning vaatlemise ja kogemusliku kohalolu vahel. Üheskoos loovad need elemendid ruumi, kus näituse keskseid küsimusi kogetakse nii vaataja liikumise ja taju kui ka maalide endi kaudu.

Lisette Lepik (snd 1999, Tallinn) on kunstnik, kes kombineerib oma loomingus peamiselt maali ja installatsiooni meediumeid. Oma loomingus uurib ta keha kui paika, kus põimuvad intiimsus, mälu, perekondlikud struktuurid ja sotsiaalsed rollid. 

Praegu õpib Lepik Eesti Kunstiakadeemia kaasaegse kunsti magistriõppes. 2022. aastal lõpetas ta samas ülikoolis maalikunsti bakalaureuseõppe ning 2019. aastal täiendas end installatsiooni ja skulptuuri erialal Islandi Kunstiülikoolis. Ta on osalenud näitustel Eestis, Islandil, Austrias ja Leedus, sealhulgas koos Brenda Purtsakuga toimunud duonäitustel Tartu Kunstimajas ja Hobusepea galeriis (2024) ning Kristina Kuzemkoga Tallinna striptiisiklubis Club Virgin (2025). Tema värskeim isikunäitus leidis aset Haapsalu Linnagaleriis (2025). 2024. aastal pälvis ta Eesti Kunstiakadeemia „Õpi ja sära” stipendiumi ning 2025. aastal Helju Rossmanni stipendiumi.

Avatud: 7.07 – 7.08.2026

T – L 12:00 – 18:00, P – E suletud

Artrovert Galerii, Ristiku tn 10, 10612 Tallinn

Kuraator: Nora Schmelter

Heli: Gregor Sirendi

Graafiline disain: Villem Sarapuu

Tehniline tugi: Siim Raie, Nora Schmelter, Mats Johan Soosaar

Kunstnik soovib tänada: Artrovert Galerii, Eesti Kultuurkapital, Eesti Kunstiakadeemia Uusmeedia osakond, Punch Club, Bob Bicknell-Knight, Gerda Hansen, Mats Johan Soosaar

Kai kunstikeskuses on avatud näitus “Lahtivõetud vaade”, mille kuraator on Johannesburgis tegutsev uurija ja kirjanik Anthea Buys. Näitusel osalevad eesti kunstnik Paul Kuimet ja norra kunstnik Magnhild Øen Nordahl.

Pealkiri “Lahtivõetud vaade” viitab tehnilise joonistamise meetodile, mille puhul objekti on kujutatud nii, et selle kõik osad on nähtavad. Mõlemad kunstnikud lähtuvad lahtivõetud vaate loogikast: selleks, et mõista, kuidas miski koos püsib, tuleb see kõigepealt lahti võtta – ning selle protsessi käigus midagi muundub.

Kai näitusel esilinastub Kuimeti uus 16mm film “Technique” (2026), mis lähtub kunstniku ema, arhitekt Tiina Soansi, käsitsi poolläbipaistvale kalkale joonistatud arhitektuuriplaanidest. Filmi saadab kõneldud autofiktiivne kiri, mille arhitekt on adresseerinud oma lapsele. Tekst mõtiskleb elukutse, oskuslikkuse ja aja möödumise üle. Suuremõõtmeliste analoogfotode seeria “Suite” laiendab filmi loogika staatilisteks kujutisteks, mis hoiavad pinget kujutise näilise sügavuse ja fotograafilise objekti tasapinnalisuse vahel.

Øen Nordahli skulptuurid ja ruumiinstallatsioonid lähtuvad arhitektuuri ja disaini praktikas kasutatavatest digitaalsetest mudelitest, mida ta tõlgendab uuesti materiaalsesse vormi. Kätte võtmiseks ja puudutamiseks loodud “Hoidja” skulptuurid on mõeldud füüsiliseks suhestumiseks. Erinevates seeriates manipuleerib ta 3D modelleerimise kaudu argiste objektide mõõtmetega – paljastades nende sisemisi, sageli varjatuks jäävaid struktuure. Seitsmest metallskulptuurist koosnev seeria “Salajane tugi” annab suurendatud vormi 3D printimisel loodavatele ühekordsetele plastiksõrestikele.
“Näitus saab rääkida nii piiritlemisest kui ka laienemisest”, ütleb kuraator Anthea Buys. “Lahtivõetud vaate” puhul on see laienemine materiaalne: töö, käsitöö ja meisterlikes kätes sisalduvad teadmised on tuntavad näituse igas teoses.

Paul Kuimet (s 1984) on peamiselt fotograafia ja 16mm filmi meediumites töötav ja neid installatsioonides kasutav kunstnik. Tema loomingus on oluline roll nii kujutatud motiivil kui ka materjalil, mis kujutist kannab, lisaks ka pingetel formaalsete omaduste ja narratiivsete võimaluste vahel. Modernistlikud ehitusmaterjalid nagu teras, klaas ja kalkapaber esinevad tema loomingus mitte ainult käsitletava teemana, vaid ka paindliku materjalina uute vormide ja ruumide loomiseks.

Magnhild Øen Nordahl (s 1985) on Bergenis, Norras elav visuaalkunstnik. Tema looming uurib, kuidas teaduslikud ja tehnoloogilised abstraktsioonid kujundavad objekte, keskkondi ja tajusid. Skulptuuri kaudu püüab ta neid süsteeme lahti harutada ja materialiseerida, tõlkides abstraktseid struktuure ruumilisteks ja füüsilisteks vormideks. Øen Nordahl kaitses hiljuti loovuurimusliku doktoritöö ja on Aldea kaasaegse kunsti, disaini ja tehnoloogia keskuse kaasasutaja.
Anthea Buys (s 1984) on Lõuna-Aafrika Vabariigis elav uurija, kuraator ja kirjanik. Ta on Johannesburgi Ülikooli SARChl kunsti ja visuaalkultuuri õppetooli järeldoktor. Buysi huvitavad kollektiivsed fabulatsioonid, ebatõenäoline kohalooming ning kunsti ja filosoofia kokkupuutepunktid. Tema doktoritöö käsitles hollandi kunstniku ja arhitekti Constant Nieuwenhuysi interdistsiplinaarset elutööd “Uus Babülon”.

“Lahtivõetud vaade” on avatud Kai kunstikeskuses 21. märtsist kuni 9. augustini 2026.

Näitust toetavad Eesti Kultuurkapital, Tallinna linn, Eesti Kunstiakadeemia ja Norra Kaasaegse Kunsti Keskus (OCA).

24. aprill – 15. august 2026
Avamine 23. aprillil kell 18.00

Zody Burke’i (Tallinn, NYC, EKA MACA) ja Klara Zetterholmi (Stockholm) ühisnäitus “Ersatz Strata” Temnikova & Kasela galeriis.

Näitus on uurimus hiljuti avastatud kujuteldavast antropoloogilisest leiukohast, mille päritolu on küsitav. Reljeefide, skulptuuride, trükiste, kineetiliste elementide ja tööstusjääkide kaudu esitlevad kunstnikud ebausaldusväärset esteetilist arheoloogiat loodusmuuseumide keeles.

Näitusel on kaasas Jaakko Pallasvuo (tuntud ka kui Avocado Ibuprofen) lühijutt, mille kujundus on Taylor Tex Tehani (EKA GD MA) kirjutatud.

Avamisel esineb muusik ja digitaalajastu kosmogonist 011668 (Los Angeles), kelle interdistsiplinaarne looming ühendab vaimsuse, tarbimise ja fossiilkütuste mütoloogia. Etendus toimub vahetult enne videviku saabumist.

Näitust toetab Eesti Kultuurkapital.

29.05–16.08.2026
Maria Kapajeva. Ma olen piir
Kuraator Siim Preiman, kujundaja Anu Vahtra

Eesti kunstnik Maria Kapajeva avab 28. mail kell 18 Tallinna Kunstihoone Lasnamäe Paviljonis oma seni suurima isikunäituse. Näitus „Ma olen piir” koondab 16 teost aastatest 2014–2026, millest suur osa on loodud spetsiaalselt selle vaäljapaneku jaoks. Sissepääs on tasuta.

Enam kui kümne aasta pikkuse kunstilise uurimistöö tulemus käsitleb piiri geograafilise, kehalise ja emotsionaalse nähtusena.

Näituse lähtekohaks on Narvatagune – kunstniku isa perekonna kunagine kodupaik, mis jääb täna Venemaa piirialale ja on pere jaoks ligipääsmatu. Fotode, videoteoste, installatsioonide ja tekstiilide kaudu uurib Kapajeva piiripealsust mitte fikseeritud kohana, vaid pideva üleminekuna – olemata üks ning saamata teiseks.

Teostes põimuvad Narva jõgi, operatsioonijärgne keha, perekonnaarhiivid, kaduma hakkav keel ning katkestatud sidemed maastiku ja pärandiga. Ühes keskses teoses „Neli põlvkonda hiljem” loevad kunstniku sugulased 1947. aastal üles kirjutatud Narvataguse murdetekste – keelt, mis on muutunud osaliselt arusaamatuks isegi vene keelt kõnelevatele noorematele põlvkondadele.

Installatsioonides kasutatakse muu hulgas pere arhiivist pärit kaarte, isa päevikut, geneetiku joonistatud sugupuud ning kunstniku vanaema tekki. Mitmed teosed käsitlevad ka keha ja identiteedi voolavust, sidudes kväärperspektiivid ökoloogia ja piirimaastikega.

„Maria Kapajeva loomingus puudutab mind tema võime rääkida identiteedist ilma seda lihtsustamata. Tema töödes on korraga kohal nii haavatavus, ajalooline raskus kui ka väga isiklik selgus,” ütles näituse kuraator Siim Preiman. “Näen iga päev, kuidas rahvuslus on kahjuks sageli midagi, mis lahutab, mitte liidab.”

Näitusega kaasneb mitmekesine publikuprogramm:
• 30. mai kell 14 toimub kuraatorituur Siim Preimaniga
• 17. juuni kell 17 toimub kunstnikutuur Maria Kapajevaga
• Juulis tuleb Maria Kapajeva ja Anton Küünla ühine sündmus taimede, keskkonna ja kväärperspektiivide kokkupuutepunktidest (kuupäev täpsustub)
• 9. augustil toimub kollektiivne tekstiilipõhine töötuba „Koos kväärides ja õmmeldes”
• Näituse viimasel päeval, 16. augustil toimub kunstnikutuur ja KorrKorr ühiskokkamine, kus näitusetiim ja külastajad valmistavad ja jagavad ühiselt toitu.
Maria Kapajeva on kunstnik, kelle looming keskendub identiteedi- ja sooküsimustele, eriti vahepealsetele ja üleminekuseisunditele. Tema teoseid leidub mitmetes muuseumikogudes, sh Kiasma kaasaegse kunsti muuseumis ja Tartu kunstimuuseumis.

Praegu õpib Kapajeva Eesti Kunstiakadeemia doktorantuuris ning on üks kunstnikupalga saajatest.

Ronja Siitonen, Maria Wrang-Rasmussen, Martina Zito
„Charge, Jaw, Babble, Faucet“
EKA Galeriis 4.07.–16.08.2026 (NB! Suletud 20.07.–2.08.)
Avatud T–L 12–18 P 12–16
Avamine: R 3.07. kell 18.00

Näitus „Charge, Jaw, Babble, Faucet“ (eesti keelde tõlgituna „Laeng, lõug, pomin, segisti“) kasutab pudikeelt (inglise keeles gibberish) ühtaegu nii kilbi kui tööriistana, et uurida keele alternatiivseid loogikaid. Kommunikatsioon ulatub siin sõnadest kaugemale, laienedes vormideks ja varjatud tähendusteks. Pudikeel kui privaatne mõistmise ruum kutsub vaatajat osa võtma peitusemängust keele, keha, huumori ja seletamatu vahel.

Ronja Siitonen, Maria Wrang-Rasmussen ja Martina Zito töötavad video, installatsiooni, skulptuuri ja želeemaali tehnikates, tuues näitusele kokku nüüdisaegseid loitse ja rütmilisi keeli. Alkeemilised muundumised podisevad. Hambad sügelevad. Käpad ootavad kannatlikult. Nahk kortsub ja venib siis magusasse pingesse. Trapetsikiik ripub, oodates tõuget.

Graafiline disain: Simon Janson
Tehniline tugi: Ats Kruusing
Näitust toetavad Eesti Kultuurkapital ja Sadolin Eesti.
Avamisjookidega varustab mirai™.

Sonya Isupova
„Vesi, enamasti jõe kujul. Hüdroelektrilised kujutluspildid Lõuna-Ukraina maastikust“
EKA Galeriis 4.07.–16.08.2026 (NB! Suletud 20.07.–2.08.)
Avatud T–L 12–18 P 12–16
Avamine: R 3.07. kell 18.00

„Vesi enamasti jõe kujul“ on Ukraina kunstniku ja uurija Sonya Isupova esimene isikunäitus. Näitus uurib Nõukogude taristuprojekte ja nende kujutamisviise, keskendudes Lõuna-Ukrainas Dnipro jõe äärde ehitatud hüdroelektrijaamade tammidele, eriti Kahhovka ja Dnipro hüdroelektrijaamadele. Isupova näitlikustab filmi ja arhiivi uuringute kaudu, kuidas need projektid kujundasid ümber nii maastikku kui ka kollektiivset mälu.

Näitus on osa tema doktoritööst, mis keskendub koloniaaltaristu mõjule maastikes. Ta käsitleb Nõukogude filme taristust kui „kujuteldavaid kaarte“, mis aitasid luua ühtset Nõukogude ruumi, säilitades samal ajal visuaalseid andmeid territooriumidest enne nende ümberkujundamist. Nende filmide kaudu on võimalik jälgida hävingu algust ja rekonstrueerida killustatud mälestusi maastikest, mis olid uppunud Kahhovka ja Dnipro veehoidlate tehismere alla.

Monumentaalsuse ja kasulikkuse vahele asetatud Nõukogude hüdroelektriprojektid lõid erilise visuaalse keele, mis esitles loodust poliitilise võimu poolt muudetuna. Arhiiviesemete ja spekulatiivse rekonstrueerimise kaudu külastab näitus neid uppunud maastikke ja neisse põimitud ajalugu.

Graafiline disain: Simon Janson
Tehniline tugi: Ats Kruusing
Näitust toetavad Eesti Kultuurkapital ja Sadolin Eesti.
Avamisjookidega varustab mirai™.

Pööriöö kohvikus ootab külastajaid nüüd EKA eksperimentaalvormide mininäitus „Tuba nr. Sinine“. 

Maailmas visatakse hinnanguliselt iga sekundi kohta ära ühe veoauto jagu tekstiile, millest vaid umbes 1% jõuab tagasi uute tekstiilipõhiste toodete tootmisse. Eestis on tekstiilijäätmete hulk märkimisväärne – igal aastal visatakse ära ligikaudu 18 000 tonni tekstiile, millest suur osa jõuab endiselt põletusse või prügilasse.

„Tuba nr. Sinine“ annab uue elu Tallinki hotellides ja laevadel kasutusest välja võetud voodilinadele. Näitus viib külastajad une ja ärkveloleku vahepealsesse seisundisse – sinisesse hotellituppa, kus miski pole päris, kuid on ometi kummastavalt tuttav.

Näitus oli esmakordselt väljas Viru Keskuse aatriumis.

Meeskond

Kunstnikud: Annabel Mustasaar, Eelia Laasma, Getlin Tammoja, Helen Saarik, Janina Lõhmus, Katriin Tammoja, Lee Mikkin, Maigi Teino, Marcus Eier, Maria Lisanne Arumäe, Mia Uustal, Nataly Järvik, Rasmus Linde

Sisearhitektid: Aleksandra Saar, Diana Alliksaar, Henri Kats, Julius Heinlo, Kaur-Markus Jenas, Kaur Rõõmussaar, Kertu Aljas, Ketlin Kõiv, Krisette Juur, Lisell Oja, Sander Etverk

Sisearhitektide juhendaja: Annika Kaldoja

Vormide juhendajad: Liisi Eesmaa, Flo Kasearu

Produktsioon: Piret Puppart, Cärol Ott

Eesti Arhitektuurimuuseum kutsub tähistama sünnipäeva ning 30 aasta möödumist Rotermanni Soolalaos reedel, 29. mail algusega kell 17.00. 

Avame näituse „Fenomen Soolaladu. Tagasi tulevikku”, pakume torti ning tähistame Soolalao minevikku, tänast päeva ja tulevikku hea muusika saatel päikeseloojanguni! Jooki pakub Peninuki baar.

1996. aastal alustasid Rotermanni Soolalaos tegutsemist Eesti Arhitektuurimuuseum ja Eesti Kunstimuuseumi kaasaegse kunsti osakond. Tekkis paik, kus hakati kujundama kaasaegse näituseruumi tähendust Eestis. Soolalaost sai oluline kunsti ja arhitektuuri kohtumispunkt.

Näitusel „Fenomen Soolaladu. Tagasi tulevikku“ kohtuvad erinevad fenomenikillud, mis on teinud Soolalaost Soolalao: 1990. ja 2000. aastate murrangulised kunstnikud, siin katsetatud meediumid ja ideed ning arhitektid, kelle loomingut on arhitektuurimuuseumi näituste kaudu järjepidevalt esile toodud. Tollased ideed ja praktikad kohtuvad kaasaegse loominguga.

Näitus „Fenomen Soolaladu. Tagasi tulevikku” jääb avatuks kuni 4. oktoobrini.

Kuraatorid: Grete Margna (Eesti Arhitektuurimuusuem), Eha Komissarov (Eesti Kunstimuuseum)

Arhitektid ja kunstnikud: Arnold Matteus, Anita Kremm, Ene-Liis Semper, Erika Nõva, Hanna-Eliise Kitter & Saskia Krautmann, Ilmar Malin, Kiwa, Kristel Zimmer, Liisamari Viik, Marko Mäetamm, Toomas Rein, Urmas Viik, Valve Pormeister

Näituse arhitektuur: Priit Põldme, Reet Sepp (Joonprojekt)

Graafiline disain: Mette-Mari Kaljas, Chloé Gourvennec

Näitust toetab Eesti Kultuurkapital

Täname Eesti Kunstimuuseumi ja Floorini

„Kromaatiline triiv“ loob tervikliku taju- ja ruumikogemuse, mille keskmes on maalikunstnik Kristi Kongile omaselt värv. Viimase paari aasta jooksul spetsiaalselt selleks väljapanekuks valminud teosed ning ümbritsev installatiivne ruum viitavad ühtaegu nii värviküllasusele kui ka poeetilisele olemisviisile kaardistamata territooriumil.

Näitus loob tervikliku taju- ja ruumikogemuse, mille keskmes on Kristi Kongile omaselt värv. Väljudes lõuendi piiridest, on värvid ja motiivid kandunud edasi põrandale, seintele, aknale ja väliruumi.

„Kromaatiline triiv“ peegeldab kunstniku sisemisi rännakuid viimase paari aasta jooksul, mil värv on teeninud nii meeleseisundite kui ka mälestuste kaardistamise ja talletamise eesmärki. Teostel korduvad avauste ja (läbi)käikude motiivid, mis kõnelevad tundmuslikust astumisest kuhugi mujale, paralleelmaailma. Trepp – nii kujutise kui ka objektina – annab suuna kas edasiliikumiseks või paigalejäämiseks. Need Kongi loodud tühjad maastikud ei räägi kohalejõudmisest, vaid pööravad tähelepanu seisundile, mis tekib vahealas viibijal.

Näitus on 25.05–30.09 avatud ka esmaspäevadel.

Näitus on avatud 11. oktoobrini 2026.

Kuraator: Ann Mirjam Vaikla
Näituse kujundus: Mari Hunt, Grete Daut (MARIHUNT arhitektid)
Graafiline disain: Brit Pavelson
Näitusekorraldaja: Tõnis Medri
Koordinaator: Anastassia Langinen

Viljandis avatud kolmiknäitusega “KÖLER 200: originaal, koopia, tõlgendus” tähistatakse eesti esimese kutselise kunstniku 200. sünniaastapäeva.

Kondase keskuses saab näha Johann Köleri originaalteoseid, erinevas valmimisjärgus maale ja joonistusi. Näituse kuraator on Mari Vallikivi. Teosed pärinevad Eesti Kunstimuuseumi, Tartu Kunstimuuseumi ja Viinistu Kunstimuuseumi kogudest ja erakogust.

Viljandi muuseumis on väljas pea täielik valik Köleri säilinud loomingust. Näha saab 100 täissuuruses reproduktsiooni, esitatud nende loomise järjekorras. Kristjan Mändmaa kureeritud näitus tutvustab ka Köleri elulugu.

Rüki galeriis tõlgendavad Kölerit kaasaegsed kunstnikud Marge Monko, Tõnis Saadoja, Johanna Ulfsak, Mihkel Ilus ja Jass Kaselaan. Väljapanek kinnitab, et Köleri värvikas isiksus ja suure tahte ja töö tulemusel sündinud edu mõjub inspireerivalt ka praegu.

Kolmiknäitus “KÖLER 200: originaal, koopia, tõlgendus” ootab külastajaid T-P kell 11-18.
Rüki galeriis on näitus avatud kuni 10.05, Kondase keskuses kuni 14.06 ja Viljandi muuseumis kuni 1.11.2026.

Johann Köleri juubeliaastat tähistatakse ka muuga. Juba 28. märtsil toimub Viljandi muuseumis Köleri konverents, kus uusi nurki kunstniku ja tema aja tundmisel avavad David Vseviov, Linda Kaljundi, Erki Tammiksaar, Andres Andresen, Tiina Abel, Alar Nurkse, Holger Loodus ja Mihkel Ilus. Kohti on piiratud arv, pileti saab soetada siit.

Johann Köler sündis 1826. aastal Viljandimaal vaese suurpere seitsmenda lapsena. Kõigest 9-aastaselt kodust lahkunud noormees töötas seitse aastat Lätis ning leidis siis vastu ootusi võimaluse asuda õppima Peterburi kunstide akadeemias. Temast sai akadeemik ja Vene keisririigi üks esikunstnikke, mh oli ta pikalt keisri tütre kunstiõpetaja. Elades ja reisides välismaal, ei unustanud eesti maalikunsti rajaja siiski kunagi oma sünnimaad. Ta kasutas oma loodud tutvusi selleks, et leevendada mõisnike rõhumise all elavate eestlaste olukorda. Köleri rahvuslikule meelele viitab seegi, et kuni oma elu lõpuni identifitseeris ta end Viljandimaa kaudu, signeerides sageli teoseid viitega sünnikohale (Köler-Wiliandi).

Rohkem infot Köler 200 juubeliaasta ja kolmiknäituse kohta leiab lehtedelt www.koler200.ee ja linktr.ee/koler200.

TÜDRUKUD TEOORIAS
EKA Galerii, Kotzebue 1, Tallinn
T 11.08.2026 18:00
Osavõtt kõigile avatud ja tasuta
_______________________________
„Tüdrukud, teoorias“ on uusmaterialistlik-feministlik õppimise klubi, kus katsetatakse mittelineaarseid lugemispraktikaid ja alternatiivseid akadeemilise kogunemise vorme. Margaret Tilga veetud kohtumistel loeme ja töötame läbi autoreid nagu Karen Barad, Rosi Braidotti, Jane Bennett, Donna Haraway ja Judith Butler, proovime mittelineaarseid lugemisviise ja sotsiaalselt disainist tõukuvaid meetoodikaid. Loetavad tekstid on valdavalt inglise keeles, kuid töökeeleks on eesti keel laiendamaks eesti feministliku ja uusmaterialistliku mõttevoole.

Margaret Tilk (1999) on Eestis sündinud ja Soomes üles kasvanud noor kunstnik-uurija, kellele pakub huvi sotsioloogia ja kunsti põimimine ning posthumanistlik feminism. Tilk on omandanud kultuurisotsioloogia magistrikraadi Belgias KU Leuvenis, semiootika bakalaureusekraadi Tartu Ülikoolis ning on hetkel omandamas EKA sotsiaalset disaini magistrikraadi. Ta on olnud Paide Teatri ja Arvamusfestivali koosseisudes. Hetkel on Tilk Eesti Noorte Kaasaegse Kunsti Liidu liige ning töötab veebiajakirja Feministeerium toimetajana ja 2026. aasta Tallinna Feministliku Foorumi loovjuhina. Tilk on loonud, kirjutanud, kureerinud, produtseerinud ja kontseptualiseerinud.

14. augustil toimub Narva kunstiresidentuuris NART rahvusvaheline sümpoosion „Kunst loob lähedust“. Programm toob kokku kunstivälja ja loovteraapia valdkonna eksperdid, kes toetavad laste, noorte ja neid ümbritsevate täiskasvanute sotsiaalset ja emotsionaalset heaolu. Fookuses on kunsti ja loovteraapiate rakendusvõimalused kogukondades ja kultuurihariduses.

Osalema on oodatud õpetajad, muuseumipedagoogid, loovterapeudid, sotsiaalpedagoogid, kuraatorid ning teised haridus-, kultuuri- ja vaimse tervise valdkonna töötajad, kes soovivad kuulda värsketest arengutest nende valdkondade kokkupuutepunktides. Sümpoosionil saab koguda inspiratsiooni, katsetada praktilisi tööriistu ning luua väärtuslikke kontakte üle valdkondade. Osalejaid ootab sisutihe programm ettekannetest, vestlustest, töötubadest ja loovtegevustest. See kõik leiab aset NARTi residentuurihoone ning pargi erilises atmosfääris.

Tutvu programmiga SIIN.

Seminaril tutvustame EKA PAKKu ja RMK teadus- ja arendusprojekti Met(s)aRING, mille eesmärk on arendada ringne ja modulaarne ehitussüsteem RMK külastustaristu väikevormidele ja väikemajadele.

Projekt keskendub sellele, kuidas kavandada taristut nii, et seda saaks ajas kohandada, uuendada ja taaskasutada. Fookuses on korduvad standardiseeritud puitdetailid, tootmisjääkide kasutamine ning lahendused, mis vähendavad materjalikulu, lihtsustavad hooldust ja pikendavad rajatiste eluiga.

Seminari eesmärk on saada ehitajatelt ja tootjatelt praktilist tagasisidet arendatava süsteemi rakendatavuse kohta. Arutleme, kui standardiseeritud või paindlik peaks ehitussüsteem olema, millised on võimalused kasutada taaskasutatud või madalama kvaliteediga puitu ning kuidas mõjutavad hankevormid ja koostööloogikad kestlike lahenduste elluviimist.

Üritusele saad registreerida SIIN!

KAVA
27. august 2026, kell 9.30 – 12.30
EKA Valge maja (Kotzebue 10, Tallinn)

9.30 Käimasoleva teadusprojekti tutvustus, RMK pikaajalised eesmärgid ja ambitsioonid (RMK)

9.45 8 disainiprintsiipi külastustaristu projekteerimisel (EKA)

10.00 Ehitussüsteemi tutvustus (EKA)

10.15 Väheväärindatud ja -kasutatud puidu rakendamine ehituses (TalTech)

10.30 Kohvipaus ja ehitussüsteemi prototüübiga tutvumine

11.00 – 12.30 Töötuba

EKA PAKKu teadustööd on kaasrahastatud Euroopa Liidu ja Eesti Teadusagentuuri projekti “PUUSTER: Vähekasutatud puidu ja puitmaterjali väärindamise meetodite arendamine ehituses” (TEM-TA80) kaudu.

Käesolev sündmus kuulub Adapteri võrgustiku koostööklubide sarja, kus teadlased, ettevõtted ning avaliku ja erasektori esindajad kohtuvad sisukat arutelu ja koostöövõimalusi looval platvormil. Kõik Adapteri koostööklubid leiad siit.

EKA Arh konverents toimub 2026. aastal pealkirja all “Jätkub…Seostamata teadmistest ühise mõistmiseni” ning moodustab esimese poole Tallinna Arhitektuuribiennaali TAB kahepäevasest sümpoosionist. 

EKA Arh konverentsi ja terve TAB-i sümpoosioni piletid — kuni 31. juulini soodsama eelmüügihinnaga — leiad Fientast.

Konverents keskendub ühele tänapäeva arhitektuuri ja linnaruumi arengu kesksele küsimusele: kuidas edasi liikuda olukorras, kus nullist alustamine ei ole enam mõistlik ega jätkusuutlik lahendus? Kuigi teadmisi kliimamuutuste, ressursipiirangute ja ehitatud keskkonna kohta on rohkelt, osutub nende teadmiste muutmine ühisteks eesmärkideks ja tegudeks sageli keeruliseks. Küsimuse „mis saab edasi?“ asemel uurib konverents, mis saab ja peaks jätkuma.

Rahvusvahelised esinejad ja teadlased käsitlevad kohanemise, taaskasutuse ja ruumilise ümberkujundamise teemasid linna, hoone ja materjali mõõtkavas. Programm toob kokku arhitektuuri, planeerimise, ehitusvaldkonna ja teadustöö vaatenurgad, et arutleda selle üle, kuidas olemasolevad paigad, hooned ja ressursid saavad toetada tähenduslikke muutusi ning kuidas seostamata teadmised võiksid kujuneda ühiseks mõistmiseks, mis suunaks pikaajalist tegutsemist.

Programm

09:30–09:45
Avasõnad

09:45–10:30
Muutuste plenaarettekanne
Aleksi Neuvonen (Demos Helsinki, Soome)

Soome tulevikumõtleja ja Demos Helsinki kaasasutaja, kelle töö keskendub ühiskondlikele muutustele, kestlikkusele ja pikaajalistele tulevikustsenaariumidele.

10:30–10:45
Kohvipaus

10:45–12:15 | Paralleelsessioonid

Peasaal – I sessioon: Ruumilised ja arhitektuursed muutused

Sessioonis käsitletakse ruumilise transformatsiooni protsesse linna ja arhitektuuri mõõtkavas, uurides, kuidas linnad, maastik ja ehitatud keskkonnad kohanevad muutuvate sotsiaalsete, ökoloogiliste ja kultuuriliste tingimustega. Ettekanded keskenduvad teemadele nagu linnaruumi ümberkujundamine, kohandav taaskasutus, ruumiline järjepidevus ning territoriaalsete süsteemide, avaliku ruumi ja arhitektuursete sekkumiste omavahelised seosed.

Monumentaalstuudio – I sessioon: Tehastootmine, rekonstrueerimine ja kohandav taaskasutus

Sessioonis vaadeldakse tööstuslikust tootmisest tõukuvaid lähenemisviise olemasolevate hoonete ja linnakoe ümberkujundamisel. Ettekanded käsitlevad teemasid nagu kohandav taaskasutus, modulaarsed renoveerimissüsteemid, ringmajandusel põhinevad uuendusstrateegiad ning hoonete elutsükli pikendamine, uurides, kuidas tänapäevased ehitusmeetodid saavad toetada kestlikumaid ja ressursiteadlikumaid ruumilise muutumise vorme.

12:15–13:15
Lõuna

13:15–14:00

Kohanemise plenaarettekanne
Hiroto Kobayashi (Keio ülikool, Tokyo, Jaapan)

Jaapani arhitekt, Keio ülikooli professor ja büroo Kobayashi Maki Design Workshop asutaja, kelle looming ja teadustöö keskenduvad kohanemisele, taaskasutusele ning kerksele ehitatud keskkonnale.

14:00–14:15
Kohvipaus

14:15–15:45 | Paralleelsessioonid

Peasaal – II sessioon: Materjalisüsteemid ja ringne ehitus

Sessioonis keskendutakse materjalisüsteemidele, ehitusprotsessidele ja ringmajanduspõhistele lähenemistele ehitatud keskkonnas. Ettekanded käsitlevad materjalide taaskasutust, eeltootmist, tektoonikat, valmistamismeetodeid ja ressursiteadlikke projekteerimisstrateegiaid, uurides, kuidas ehitussüsteemid saavad toetada paindlikumaid ja kestlikumaid ruumipraktikaid.

Monumentaalstuudio – II sessioon: Kaasav planeerimine ja linnalised muutused

Sessioonis uuritakse linnalise muutumise kaasavaid meetodeid — digitaalset kaardistamist, GIS-põhist ruumianalüüsi ja kaasavaid planeerimisvahendeid. Ettekanded käsitlevad teemasid nagu taktikalised linnaruumi sekkumised, kogukondade kaasamine ja linnahaljastuse strateegiad, analüüsides, kuidas kohalikud algatused ja osalusprotsessid võivad kujundada laiemat ruumilist ja poliitilist raamistikku ja vastupidi.

15:45–16:00
Kohvipaus

16:00–16:45
Paneeldiskussioon

16:45–17:00
Lõpusõnad

Konverentsi toetavad Eesti Kultuurkapital, Eesti Teadusagentuur ja Eesti Doktorikool. Projekti “Ülikoolide koostöö doktoriõppe edendamisel“ (2021-2027.4.04.24-0003) kaasrahastab Euroopa Liit.

EKA kunstiajaloo ja visuaalkultuuri instituut on osa projektist Visual Arts in Europe: An Open History (EVA), mis koondab enam kui 150 kunsti- ja pärandiajaloolast 46 Euroopa Nõukogu liikmesriigist. Projekti juhib kuuest Euroopa spetsialistist koosnev toimetuskolleegium ning seda toetab Rahvusvaheline Kunstiajaloo Uurimisinstituutide Assotsiatsioon (RIHA). Projekti teaduslik ja korralduslik koordineerimine toimub Pariisis asuva Institut national d’histoire de l’art’i (INHA) kaudu. 

2019. aastal algatatud teadus- ja toimetusprojektina kulmineerub see digitaalse platvormi avaldamisega, mis dokumenteerib visuaalkunstide ajalugu Euroopa mandril esiajaloost tänapäevani. Platvorm on struktureeritud 475 objekti ja kujutise kogumina, mis on valitud koostöös kõigi institutsionaalsete partneritega. Platvormi arendatakse rahvusvahelise dialoogi raames, pöörates tähelepanu teadustraditsioonide paljususele ja rikkusele, olles ligipääsetav kõigile huvilistele ning pakkudes ülevaadet kunstiajaloo valdkonna aktuaalsest teadustööst.

Seminaris käsitletakse projekti inspireerinud põhimõtteid, objektide valiku metoodikat, artiklite jagunemist eri maade vahel ning digitaalse platvormi arendamise käigus ilmnenud väljakutseid. Projekti ja platvormi prototüübi tutvustusele järgneb avatud arutelu kolleegidega EKA kunstiajaloo ja visuaalkultuuri instituudist, kes on seminari korraldaja ja Eesti-poolne partner. Kohal on INHA direktor Anne-Solène Rolland ning projekti koordinaator Margot Sanitas. Seminar pakub võimaluse kõigil Eesti esindajatel projektis jagada mõtteid objektivaliku kujunemisest ning Euroopa ühise visuaalkultuuri ajaloo mõtestamisest.

Mõeldes Põhja- ja Baltimaadele, võivad esimesed tekkivad seosed olla trollid ja viikingid, kesköine päike ja polaarööd, saunad ja talisuplus, hygge ja fika, Nokia ja IKEA. Ehk oled sa kuulnud ka nende riikide suurepärastest koolisüsteemidest ja tugevatest sotsiaalhoolekande mudelitest? Ent mis on nende müütide taga? 16 koomiksikunstnikku kõikjalt üle Põhja- ja Baltimaade lõid teosed, mis peegeldavad nende endi ainulaadseid vaatenurki elule selles piirkonnas.

Osalevad kunstnikud: Akvile Magicdusté (Leedu), Cecilia Vårhed (Rootsi), Clara Jetsmark (Taani), Disa Wallander (Rootsi), Elín Elísabet (Island), Emmi Valve (Soome), Ida Neverdahl (Norra), Joonas Sildre (Eesti), Jurijs Tatarkins (Läti), Laura Ķeniņš (Kanada), Liisa Kruusmägi (Eesti), Mari Ahokoivu (Soome), Ona Kvašytė (Leedu), Søren Glosimodt Mosdal (Taani), Tim Ng Tvedt (Norra) ja Tommi Musturi (Soome). Kuraator: David Schilter.

Näitusega seoses ilmus ka Balti koomiksiajakirja „š!“ 57. number „Mythbústers“, mis sisaldab kõiki neid töid ja mida levitatakse ülemaailmselt.

Näitust korraldab Kuš! koostöös Põhjamaade Ministrite Nõukogu esindustega Lätis ja Eestis.

Näituse korraldamist toetasid Läti Kultuurkapital, Põhjamaade Ministrite Nõukogu esindused Lätis ja Eestis, Taani Kultuuri Instituut ning Rootsi Suursaatkond Riias.