Kalender

AMFIIBNE SEIS(UND)
13.09.–13.10.2024
Avamine: 12.09.2024 kell 18.00

Osalevad kunstnikud: Ida Montgomery Emblemsvåg (NO), Othelie Farstad (NO), Birk André Fredhjem (NO), Dan Grönlund (SE/NO), Sara Marie Hødnebø (NO), Oskar Jensen (NO), Maria Izabella Lehtsaar (EE), Signe Fuglesteg Luksengard (NO), Vilma Lundholm (SE/NO), Rajat Mondal (IN/NO), Triin Mänd (EE), Marten Prei (EE), Sandra Puusepp (EE), Paul Rannik (EE/DE), Elise Marie Skaug (NO), Mathilda Skoglund (SE/NO), Kristian Trana (NO), Nora Hultén Törnerud (SE/NO)

Kuraator: Maria Erikson
Näituse kujundus: Maria Erikson, Paul Rannik
Graafiline disain: Mirjam Varik
Tõlkijad, toimetajad: Maria Erikson, Liina Siib

Rahvusvaheline näitus „Amfiibne seis(und)“ uurib kunstiteoste ja nende loodud diskursuste vahelisi seoseid. Idee püstitus lähtub Per Nilssoni filosoofilisest esseest „Amphibian Stand“. Näitus uurib kehade, looduse ja animismi vahelisi suhteid ning vaatleb kunstipraktikaid, mille puhul rakendatakse materiaalsele objektile (näiteks koormarihm, vaskplaat, kangatükk, savi jms) kunstniku arusaama selle materjali kohta, et muuta objekti tavapärast diskursust ja saada uusi teadmisi. Näitusel esindatud töömeetodid – graafika, joonistus, tekstiil, keraamika jne – põhinevad puudutusel ja haptilisusel ning võimele lugeda pinnatekstuure. Oma loomingus aktiveerivad kunstnikud materjalide väge žestide ja hoolitsuse kaudu.

Näitusel osalevad kunstnikud jagavad posthumanistlikku multidistsiplinaarset lähenemist, rakendades ühe meediumi loogikat teisele meediumile. Sellest protsessist võib rääkida kui intra-aktsioonist, mida uusmaterialismi uurija Karen Barad kasutab „interaktsiooni“ mõiste asemel. Baradi sõnul toimub interaktsioon eelnevalt loodud kehade vahel, mis seejärel osalevad omavahelises tegevuses, samas kui intra-aktsioon suurendab põimumist. Näitus „Amfiibne seis(und)“ vaatleb tegija ja kunstiobjekti vaheliste kehaliste suhete kogumeid, mis on olemuslikult põimunud diskursuse kaudu, mida ajendab intra-aktsioon.

Näitus on valminud Eesti Kunstiakadeemia graafikaosakonna ning Oslo Riikliku Kunstiakadeemia (KHiO) graafika ja joonistamise õppesuuna koostööna. Näituse eesmärk on edendada Baltikumi ja Põhjamaade kaasaegset graafikat laiendatud väljal, sealhulgas koostööd ja vahetust osalevate kunstnike vahel. Kuus KHiO tudengit viibivad nädala vältel Eestis, osalemaks näituse ülespanekul ja avamisel.

Näitust toetavad Eesti Kultuurkapital, KUNO ja Sadolin Eesti.
Avamisjookidega varustab Põhjala Pruulikoda

Sel laupäeval on Vent Space’is avatakse 5. oktoobril 13.30-15.30.

Näitus jääb siis avatuks kuni 13. oktoobrini – Külastamine kokkuleppel, DM @ventspace.project Instagramis või e-kiri yvette.bathgate@artun.ee, et ruumis kohtuda.

“Transmission/Ülekanded”.

Caitlyn Holly Main on interdistsiplinaarne kunstnik, kes töötab teksti, joonistamise, liikuva pildi, skulptuuriartefakti ja graafika vahel ja nende vahel. Teda huvitab hoolitsus ja intiimsus, emotsionaalse töö mõisted, tarbimine ja soov. Tema hiljutine töö on keskendunud suhtlusviisidele – ühenduse füüsilisele kehastusele või jäänustele.

Oodake selliseid asju nagu… Paaritustantsud ja foorid. Meedium, mis tõlgib sõnu, lauseid ja ajalugu kaugest vaimust ja Whatsapi sõnum, mis kõlab “omg NO way!!!!”. Viltu naeratava näoga post-it, kajalokatsioonid, transkribeerimine ja protesti ajal pea kohal hoitud silt. Entusiastlik žest, mu sõprade käed osutavad, pööravad ja väänavad ning liigutused täpistavad lugu, mida nad mulle räägivad.
Morsekood, suitsusignaalid, huulepulgasuudlusega salvrätikule kirjutatud telefoninumber. Inimestele meeldivad kajad, sest nad tahavad kuulda tuttavat häält tühjusest või koopast või tunnelist tagasi kostvat. Majakas, raadioantenn, esimesed sõnad ja iroonilised loosungiga t-särgid. Sõrmede klõpsimine, liikuva sõiduki aknast vehkimine. Suudlus puhutud, saluut, külmkapi külge kinnitatud postkaart.

Vent Space projektiruum

Vabaduse väljak 6/8, Tallinn

Vent Space on EKA eksperimentaalne projektiruum, kus pakub EKA tudengitele avalikku näitusepinda ja koostöövõimalusi. Paljud õpilased on teinud oma esimese isikunäituse Vent Space’is, samuti on toimunud arvukalt grupinäitusi, vestlusringe, töötubasid, kontserte ja muid üritusi.
Rahvusvaheline meeskond koondab erinevaid erialasid, meediat, praktikaid ja oskusi, julgustades koostööd, spontaansust, julgust ja eksperimenteerimist. 

FB:

https://www.facebook.com/ventspace.project

Kuraatorituur näitusel “ÕhuLoss. Jää jumalaga, gravitatsioon” Tartu Ülikooli muuseumi pööningul. 

13. oktoobril kell 14.00 on kõik huvilised oodatud ehtenäituse „õhuLoss. Jää jumalaga, gravitatsioon“ kuraatorituurile Tartu Ülikooli muusuemi põõningul (Lossi 25).

Tuuri viivad läbi kunstnikud Tanel Veenre, Piret Hirv, Eve Margus, Kristiina Laurits ja Villu Plink, teema juhatab sisse ajaloolane Inna Jürjo, kes avab laiemalt pildirüüste temaatikat.

16. sajandi kirikliku reformiliikumise kaasnähtusena toimusid pildirüüsted paljudes kirikutes üle Euroopa. See puudutas ka mitmeid kirikuid Eestis. Kõige radikaalsemal kujul toimus pildirüüste 1525. aasta jaanuaris Tartus, kulmineerudes lausa relvastatud konfliktiga. Tartu pildirüüste keskne figuur ja initsieerija oli kasuksepast usureformaator Melchior Hoffmann.

Kunstnike loomingu impulsiks oligi pildi ja rüüste, usu ja kujutise, ajaloo ja sureliku hetke kohtumisel tekkiv tähendus.

Rühmituse õhuLoss esimene näitus toimus 1999. aastal Hollandis Marzee galerii katusekorrusel. Järgnesid näitused Hispaanias, Saksamaal, Taanis, Portugalis, Ungaris, Prantsusmaal, Iisraelis, Hiinas ja Lätis. Mainekas kunstnikerühmitus ei ole ka Eestit kõrvale jätnud: 2001. aastal oli näitus Rakvere Muuseumis, 2011. aastal Tallinnas põhja tuletornis, 2015. aastal Haapsalus Evald Okase Muuseumis ja 2018. aastal Tallinnas Eesti Ajaloomuuseumi Maarjamäe lossis.

Näitust toetavad Eesti Kultuurkapital ja Tartu Ülikooli muuseum.

Näitus on avatud 24. augustist 27. oktoobrini ning kuulub Euroopa kultuuripealinna Tartu 2024 lisaprogrammi.

Tartu Ülikooli muuseum Toomemäel on avatud kolmapäevast pühapäevani 11–17.

Näitus “Mis juhtus Veenuse vetega” / “What happened to all the water in Venus”
kunstnikult Iohan Figueroa, avatakse Uus Rada Galeriis (Raja 11a) 05.10.2024
kell 17:00. Näitus jääb avatuks kolmapäevast laupäevani, kell 13:00 kuni 19:00,
kuni 19.10.2024.

Vormitud ideed, mis kaovad kiiresti,
pilgu vahelt läbi libisedes,
peaaegu, et võimatu haarata,
põgenevad nad mu käte vahelt nagu vihmapiisad klaasi pinnal.
Nad tulevad ja lähevad, jättes maha tunde — aurustudes —
nagu oleks mu mõistus kastetud millessegi tohutusse ja tundmatusse.
Vedelikud tilguvad, kunagi ei maandu, ei asetu vormi,
alati liikumises, tabamatud, võimatu kinni hoida.
Peegeldus näitab moonutatud pilti, lahustuvat hetke,
reaalsus on ähmane, jooned selle vahel, mis on tõeline ja kujuteldav,
Hajuvad alati udusse.
Ma seisan tundmatus ruumis täis seda ja teist, kuid mitte kunagi täielikult üks või
teine, mitte kunagi terviklik, mitte kunagi täielikult mõistetud.
Miski pole kindel. Kõik on pidevas muutumises, igaveses tsüklilisuse seisundis.

Hetked pöörduvad tagasi iseenda juurde, mõtted keerlevad – kaotan järje algusest
ja lõpust.
Valin pehmuse, olemise voolavuse, nagu ideed, mis libisevad mu sõrmede vahelt,
nagu vesi, mis kohandub kõigega, mida ta leiab.
Mis jääks järele, kui kõik oleks kindel,
kui iga mõte, iga tunne, oleks püsiv?

Iohan Figueroa 1989
Oaxaca, Mehhiko

Iohan Figueroa on multidistsiplinaarne kunstnik Oaxacast, Mehhikost, kes integreerib sujuvalt oma loomingusse skulptuuri, liikumise j keskkonnaelemente. Inspireerituna loodusest ja selle metsikusest, uurib ta sügavamaid seoseid ja vastastikmõjusid looduse ning inimkonna vahel. Kasutades loomingulise meetodina taktiilseid mälestusi, tõlgendab Figueroa neid meelelisi kogemusi käegakatsutavatesse materjalidesse, nähes keha nii lõuendi kui ka instrumendina kunstiliseks väljenduseks. Tema looming peegeldab sügavat seotust keskkonnaga, jäädvustades looduse olemust ja selle suhet maailmaga.
Tema uurimistöö keskendub sotsiaal-ruumilistele suhetele, tunnustades liikumise kaduvat loomust ja püüdes seda säilitada erinevate vahenditega. Omakorda peegeldab tema uurimus sügavat arusaama keha, ruumi, soo ja ühiskonna dünaamilisest koostoimest.

Tekst: Iohan Figueroa, Keithy Kuuspu
Mentor: Keithy Kuuspu
Graafiline disain: Seppe-Hazel Laeremans
Näitust toetab: EKA taidestuudium

Mina olen Marta Konovalov – disainer, loovuurija, käsitööline, parandaja ja aiaarmastaja, Eesti Kunstiakadeemia lektor ja doktorant. Tegutsen oma aias kui korilane. Külvan segadust ja korjan teadmisi. Aed on minu loovuurimuse toimumiskohaks ja paik argisteks praktikateks. Tühi maalapp ning auk või plekk rõivastel pakub võimalust suhete loomiseks ja omapoolse kihi lisamiseks. Meie, aednike, säilimine siin planeedil sõltub meie dialoogivõimest, edasihoidlikkusest, hoolest ja kohanemisoskusest, sellest, kuidas aeda mõtestame ja milline on meie suhe aiaga. 

Kutsun sind äärealadele ja oma Viljandimaal asuvasse aeda. Et koos uurida, põimuda, reageerida, aeglustuda, mustreid lagundada, taasluua, parandada ja esteetika piire nihutada. Näitusel esitlen loovuurimuse artefakte ja oma tekstiilide parandamise praktikaid koos tähelepanekutega aiast.

28. septembril kell 14.00–18.00 näituse avamine, retk koos mullamudija Markus Pauga ja koosloome praktika, kus kanname retkelt korjatud leiud üle tekstiilile

28. ja 5. oktoobril kell 14.00–18.00 loovuurimuse artefaktide esitlus dialoogis Viljandi pärandusfestivaliga

28. oktoobril 12.00–18.00 loovuurimuse artefaktide esitlus ja soovijatele tekstiilide nõelumise ja paikamise õpituba

28. oktoobril kell 12.00–17.00 loovuurimuse artefaktide esitlus, retk kunstnik Jane Remmiga  ja  tekstiilide nõelumise ja paikamise õpituba

Kohtume Saarde talus, Veisjärve külas, Viljandimaal.
58,0815866, 25,7876976

Sündmus on tasuta.

Palun anna tulekust ette teada siin. 

Facebookis 

Instagrammis

Näitus on osa Kultuuriministeeriumi poolt rahastatud projektist PR02049 „Kunstnikud ja disainerid looduse uurijate, mõtestajate ja partneritena tasaarengu kontekstis“, mille käigus arendame koos kunstnik Jane Remmiga loovuurimuslikke meetodeid loodusega suhestumiseks.

UNESCO pärandilinn Viljandi näitab, et pärand parandab: festivalil arutatakse, kuidas rahvakultuuri teadmised aitavad leida säästlikke lahendusi majandus- ja keskkonnaprobleemidele ning huvilised saavad ka ise pärandoskusi õppida.

https://sisu.ut.ee/parandusfestival2024/

Restart. Modernistlikud uuselamurajoonid muutumises

Seminar ja näituse avamine

Eesti Kunstiakadeemia, Põhja pst 7, Tallinn

Millised on Teise maailmasõja järgsete uuselamurajoonide uuendamise võimalused ja väljakutsed? Mida on endaga kaasa toonud pööre ühisomandist kõikehõlmava eraomandi poole? Noored praktikud Euroopa eri paigust vaatavad kunagisi uuenduslikke rajoone tänasest vaatenurgast, avades nende arhitektuurset tausta, nüüdseid kasutusviise ning elanike isiklikke lugusid.

Seminaril saavad sõna Elspeth Lee (Superposition), Rajna Avramova, Hedwig van der Linden ja Kevin Westerveld (Dérive), Ena Kukić ja Dinko Jelečević (E+D) ning Spolka kollektiiv.

Eesti Kunstiakadeemia arhitektuuri teaduskonna tudengid tutvustavad oma renoveerimisideid ühe Narva tüüpmajade kvartali näitel. Ürituse korraldaja on Eesti Arhitektuurimuuseum ja Architectuul koostöös Eesti Kunstiakadeemiaga ning see on osa Euroopa arhitektuuriplatvormi LINA programmist.

Koos seminariga esitletakse samateemalist raamatut, mille koostasid Christian Burkhard ja Triin Ojari ning kujundas Indrek Sirkel.

Samuti avatakse näitus, mille kujundasid Indrek Sirkel ja Diana Drobot.

Näitus jääb avatuks 20. oktoobrini 2024.

Näitus „Teine tapp“ on professor Jüri Kermiku, EKA sisearhitektuuri osakonna juhataja ning BA õppekava juhi isiknäitus, mis käsitleb disainiprotsessi dünaamikat ja viisi, kuidas selles saab ühtaegu avaneda vaade nii tulevikku kui ka minevikku.

„See on ajendatud minu pikaajalisest huvist piirkondlikult määratletava disaini vastu ja minu isiklikest kogemustest kohtades mida pean oma koduks Eestis ja Suffolkis. 2017. aastal, olles asunud elama ja töötama Suffolkis, hakkasin märkama sarnasusi ja erinevusi Eesti ja Suffolki toolide lahendustes“, kirjeldab oma uude värskesse loomingusse kanaliseeritud tähelepanekuid Jüri Kermik.

Kerged rahvapärased toolid, mis kandes märke oma päritolust, olgu selleks siis puidutreialite töölaagrid metsas või hooajaliselt tegutsevad külatöökojad, esindasid samu levinud raamikonstruktsiooniga tooli variatsioone. Kuigi nende toolide konstruktsioonis oli märgatavaid sarnasusi, paistis Suffolki tooli puhul silma üks eristuv tunnus, nimelt viis, kuidas istmeosa oli integreeritud tooliraami. Selle asemel, et moodustada istme raam tooli jalgade vahele paigutatud sidepuudest, on tüüpilise Suffolki tooli raam tapitud esijalgadega pealtpoolt. Mitme Kermiku kujundatud eseme konstruktsioon peegeldab sellest iseloomulikust tappimisviisist kerkivaid võimalusi ja piiranguid strukturaalsetele sekkumistele, proportsioonidele ja istumisviisidele.

Paralleelselt Teise tapi projektiga alustas Kermik tööd oma esivanemate talukohas Sõrve poolsaarel Saaremaal. Mikueluks nimetatud onni ehitamise kulg aitas tal kogeda, kuidas sealset ruumi võiks uuesti kujutleda ja taasluua. „Uut luues kaevasin välja vana. Kaevamise ja pinnase teisaldamise käigus leidsin maasse peidetud märke, esemeid ja nende fragmente siinsete elanike ammustest toimetustest, samuti tõendeid asukoha kunagise asetuse kohta. Leidude hulgas on maaharimise ja talupidamisega seotud tööriistad ja esemed“.

Näitusel on eksponeeritud minevikku ja tulevikku ühendav tervik, mis koosneb Jüri Kermiku kujundatud erineva funktsiooniga mööblist ning valikust väljakaevatud esemetest.

Näituse koostaja ja kujundaja: Jüri Kermik
Graafiline disain: Stuudio Stuudio
Näituse meeskond: Kai Lobjakas, Ketli Tiitsar, Toomas Übner

Näituse valmimist on toetanud Eesti Kultuurkapital ja Eesti Kunstiakadeemia.

Näitus on osa Disainiöö programmist.

Dr Jüri Kermik on disainer, disainiajaloolane ja sisearhitektuuri professor. Ta sündis Saaremaal Kuressaares ja lõpetas ENSV Riiklikus Kunstiinstituudi sisearhitektuuri ja mööblikujunduse eriala 1982. aastal. Kermik osales 1980. aastatel aktiivselt eesti noorte disainerite uue põlvkonna tegemistes keskendudes oma loomingus istmetele ja valgustitele. Seejärel alustas ta koostööd Soome ettevõttega Avarte.

Kermik kaitses 1998. aastal Londonis doktoritöö vineeritehnoloogia ajaloost mööblidisainis. Selle põhjal ilmunud monograafia „A. M. Luther 1877–1940. Materjalist võrsunud vormiuuendus“ pälvis 2003. aastal Eesti Vabariigi kultuuripreemia.

1998. aastal alustas Kermik õppekava juhina Northumbria ülikoolis Newcastle’is rakendades siin oma eriteadmisi nii disainis, tarbekunstis, mööblidisainis ja materjalitehnoloogias kui ka kraadi- ja doktoriõppe juhendamises. 2003-2016 juhtis ta akadeemilist tööd Brightoni ülikoolis. Ligi 30 aastat kestnud rahvusvahelise haardega karjääri jooksul on Kermik õpetanud ja pidanud loenguid mitmel pool üle maailma. 2021. aastal naases Kermik sisearhitektuuri professorina Eesti Kunstiakadeemiasse.

Disainerina huvitub Kermik koha, ruumi ja objektide – istmete, mööbli, valgustite ja materjalide –omavahelisest suhestumisest ning tema portfooliost leiab nii sisearhitektuuri teoseid, ruumiinstallatsioone, toole kui ka valgusteid väikeseeriate ja ainueksemplaride näol. Alates 1992. aastast on Kermiku töid eksponeeritud mitmetel rahvusvahelistel näitustel. Näitus „Teine tapp“ on tema esimene isikunäitus Eestis alates 2007. aastast.

18. septembril kell 18 vestleb Jüri Kermik Urmas Lüüsiga

“Köite(v)ahel”
Eesti Kunstiakadeemia raamatukogus
05.10–05.12.2024 

9. Tallinna rakenduskunsti triennaali “Konstruktiivsuse õrnad jooned” satelliitnäitus

Seitsme aksessuaari ja köite osakonna tudengi kunstnikuraamatud on valminud õppetöö käigus. Need on köiteks vormunud lood autorite mälestuste ahelast.

Kursust alustades sai seatud eesmärgiks jõuda köitmisel pelgast kosmeetilisest tasandist sügavamale. Niipea, kui esmased iluvõtted enam ei toiminud, olid tudengid sunnitud vaatama raamatusse nagu peeglisse. Kes sealt vastu vaatab? Proovisime leida viise, kuidas köitmise kaudu lugusid jutustada, kuidas lugejat köita. Vaatlesime köitekunsti kui silda lugeja ja loetava vahel, mis sõnatult mõtteid vahendab.

–Urmas Lüüs

Näitusel osalevad:
Anna Abrosimova, Hanna Eliise Lahe, Meeli Kombe, Julia Korovina, Helina Raud ja Jürgen Sinnep.

Kursust juhendasid Urmas Lüüs ja Eve Kaaret.

ENKKL-i „Viimane preemia“
EKA Väligaleriis 29.08.–08.12.2024
Avatud ööpäevaringselt, tasuta
Avamine: 29.08.24 kell 18

Eesti Noorte Kaasaegse Kunsti Liidu (ENKKL) legendaarne Nädalapreemia saab EKA Väligaleriis oma sümboolse lõpu. Muhu suvekoolis valminud grupiteos kutsub kõiki külastajaid ja ka lihtsalt möödakäijaid kätt külge panema. Nüüd on Sinulgi võimalus olla osa Eesti kunstimaastikust. Sina võid olla järgmine staarkunstnik! Koos on soojem. Koos on parem.

Osalevad kunstnikud: Kärt Heinvere, Irma Holm, Erik Hõim, Kadri Joala, Liisa-Lota Jõeleht, Saara Liis Jõerand, Loora Kaubi, Kärt Koppel, Nele Kurvits, Katariin Mudist, Marto Mägi, Eke Ao Nettan, Sandra Puusepp, Kertu Rannula, Johanna Reinvald, Mia Maria Rohumaa, Raahel Rüütel, Inessa Saarits, Lisette Sivard, Sonja Sutt, Rebeca Žukovitš, Aimur Takk, Annabel Tanila, Margaret Tilk, Elo Vahtrik, Mattias Veller

Näitust toetab Eesti Kultuurkapital.

Avamisjookidega varustab Põhjala Pruulikoda.

Eesti Kaasaegse Kunsti Muuseumi hõivab 5. oktoobrist 15. detsembrini 2024 EKA stsenograafia professor Ene-Liis Semperi massiivne ruumiinstallatsioon. 

Installatsiooni avamine 4. oktoobril, kell 19.00.

Ene-Liis Semperi isiknäitus on kaasajale otsa vaatav kihistuste ja kujundite kogum Eesti Kaasaegse Kunsti Muuseumi tubades ning korrustel.

Lavastatud ruumides saavad objektid, skulptuurid, videoteosed, heli- ja valguskujundus tervikuks, mis liigub kriitilise teadvuse ja kujundirohke alateadvuse vahealal. Kunstniku sõnul on näitusele koondatud mitmetähenduslikud mälufragmendid kantud pigem pingest ja ootusest kui rahust.
 
Semperi soov on peegeldada ühe protsessi lõppu või üleminekut, murdepunkti. „Süveneb tunne, et oleme jõudnud hetke, kus seni õpitud oskused ja omandatud informatsioon on kaotamas kehtivust. Piltlikult öeldes, on tunda pinnakihi munakoorena mõranemist. Aga mis või kes on sealt koorumas, pole veel selge,“ ütleb Semper.

Käesolev näitus on lavastaja, lavastus- ja videokunstnik Ene-Liis Semperi esimene isiknäitus üle 13 aasta. Aastaid nii Eesti kui Euroopa teatrites lavastajana töötanud Semper on oma loomingus liikunud teatraalse ja reaalse, kehalise ja emotsionaalse, nutu ja naeru piiritsoonides.  Viimased aastad on Semper töötanud ka Eesti Kunstiakadeemia professorina.

Näituse valguskujundus Aku Lahti, helikujundus Jakob Juhkam.

Toetajad: Eesti Kultuurkapital, Eesti Kultuuriministeerium, Tallinna linn, Tallinna Kultuurikatel, Akzo Nobel, LED House, Floorin OÜ, OÜ Linda Kaks ja Allan Kaldoja, Punch Club, Moe OÜ, Vorstivabrik jt

5. oktoobril avatakse Kai kunstikeskuses 9. Tallinna rakenduskunsti triennaali peanäitus „Konstruktiivsuse õrnad jooned“.

Seekordne triennaal keskendub Põhja – ja Baltimaade kunstnikele ning toob publikuni 27 soolokunstniku ja ühe kunstnike koosluse eriilmelise loomingu. Näituse kuraator on klaasikunstnik Maret Sarapu.

„Konstruktiivsus on midagi selget, sirget ja optimaalset. See on suunatud arengule, loovale edasiliikumisele, ülesehitamisele. Konstruktiivsus võib ilmneda siis, kui vahendeid on vähe, energia on otsakorral või kui on teadvustatud üksteise säästmise vajadus,“ kirjeldab triennaali peateemat kuraator Maret Sarapu. „Triennaalil esindatud kunstnikke huvitab uute sümbiooside katsetamine, uute kasutusviiside leidmine ning on näha ka muret kestlikkuse pärast – mis saab materjalist eseme elukaare eel ja pärast,“ kommenteeris Sarapu.

Näitusel eksponeeritud teoste osas on näha aeganõudvate tehnoloogiate kasutamist, mis tõstavad lisaks kestlikkuse tähtsusele esile ka küsimuse, kas käsitöö kui rahustav tegevus on baasvajadus, luksus või paradoksaalsel moel mõlemat. Triennaalil on esindatud nii tekstiil, klaas, keraamika, ehted kui ka installatsioonid ning paljud teosed on eksperimenteerimise viljad vaatega tulevikku, mis samaaegselt väärtustavad tuhandete aastate taguseid tehnikaid. Nii toob näiteks Rootsi kunstnik Karin Roy Andersson esile, kuidas põhjapõdra nahast teoseid vormida samal ajal looduse ja loomade eest vastutustundlikult hoolitsedes ning jäätmeid tootmata. Riikka Anttonen (Soome) rõhutab marmormosaiigi tehnikas, kuidas kväärajalugu ulatub märksa kaugemale minevikku, kui tänapäeval tahetakse meenutada. Sofia Björkman (Rootsi) on taaselustanud teraapilisena mõjuva korvipunumise kasutades selleks biolagunevat materjali. Vincent Dumay (Rootsi) loob aastatuhandeid vana tampsaviseina tehnikat kasutades sambaid ning sama vanu käsitöövõtteid vaasilaadsete teoste vormimisel kasutab ka näiteks Hanne Haukom (Norra).

9. Tallinna rakenduskunsti triennaalil osalevad järgmised kunstnikud: Karin Roy Andersson (Rootsi), Riikka Anttonen (Soome), Ieva Baltrėnaitė-Markevičė (Leedu), Sofia Björkman (Rootsi), Per Brandstedt (Rootsi), Vincent Dumay (Rootsi), Signe Fensholt (Taani), Ellisif Hals koostöös Yuvia Maini ja Cassius Lambertiga (Rootsi/Norra), Hanne Haukom (Norra), Liisa Hietanen (Soome), Severija Inčirauskaitė- Kriaunevičienė (Leedu), Kati Kerstna (Eesti), Lauri Kilusk (Eesti), Karel Koplimets (Eesti), Arja Kärkkäinen (Soome), Krista Leesi (Eesti), Alves Ludovico (Soome), Jennie McMillen (Rootsi), Anda Munkevica (Läti), Kadi Pajupuu (Eesti), Anu Penttinen (Soome), Tiina Puhkan (Eesti), Saara Renvall (Soome), Vilde Rudjord (Norra), Taavi Teevet (Eesti), Margit Terasmees (Eesti), Ketli Tiitsar (Eesti), Linda Vilka (Läti).

Peanäituse avanädalavahetusel on kunstipublikul võimalik osa saada nii kuraatorituurist kui ka tutvuda kunstnike endiga.

Laupäeval, 5. oktoobril kella 12.00 – 13.00 toimub kuraator Maret Sarapu näitusetuur ning kell 13.30 – 17.00 kunstnike esitlused Kai kunstikeskuse auditooriumis.

Kunstnike esitlusprogramm on inglise keeles ning ettekandeid loomepraktikast teevad: Saara Renvall, Arja Kärkkäinen, Riikka Anttonen, Alves Ludovico, Liisa Hietanen, Jennie McMillen, Ieva Baltrėnaitė-Markevičė, Linda Vilka, Anda Munkevica, Kadi Pajupuu, Lauri Kilusk, Ketli Tiitsar.

Kunstnike esitluspäeva juhib Keiu Krikmann.

Pühapäeval, 6. oktoobril kell 14.00 toimub Läti kunstniku Linda Vilka töötuba „Meil on lubatud väsida“, kus kunstnik uurib väsimusega seotud vaimseid ja füüsilisi seisundeid ning julgustab oma tundeid teadvustama ning leidma viise, kuidas väsimusega toime tulla. Töötoa eesmärgiks on läheneda väsimusele loomingulise eneseväljenduse kaudu. Töötuba toimub inglise keeles.

„Loodan, et vaataja leiab näituselt teoseid, mis toimivad omamoodi portaalidena, avades uksi erinevatesse maailmadesse, ideedesse või tunnetesse,“ võtab triennaali peanäituse kokku kuraator Maret Sarapu.

9. Tallinna rakenduskunsti triennaali peanäitus „Konstruktiivsuse õrnad jooned“ on avatud Kai kunstikeskuses 05.10.2024–16.02.2025. Kai kunstikeskus on avatud kolmapäevast pühapäevani kella 12.00 –18.00. Näituse vältel toimuvale eriprogrammile ja eriüritustele on sissepääs näitusepiletiga.

Tallinna rakenduskunsti triennaal on 1997. aastast toimuv rahvusvaheline kunstisündmus, mida korraldab MTÜ Tallinna Rakenduskunsti Triennaali Ühendus koosseisus Maret Sarapu, Merle Kasonen, Anu Almik, Keiu Krikmann, Katre Ratassepp.

Triennaali eesmärgiks on aidata kaasa kaasaegse ideepõhise rakenduskunsti arengule.  Toetajad on Eesti Kultuurkapital, Tallinna Kultuuri – ja Spordiamet, DHL Express, OnTheGoSystems.

Kuraatorituur näitusel “ÕhuLoss. Jää jumalaga, gravitatsioon” Tartu Ülikooli muuseumi pööningul. 

13. oktoobril kell 14.00 on kõik huvilised oodatud ehtenäituse „õhuLoss. Jää jumalaga, gravitatsioon“ kuraatorituurile Tartu Ülikooli muusuemi põõningul (Lossi 25).

Tuuri viivad läbi kunstnikud Tanel Veenre, Piret Hirv, Eve Margus, Kristiina Laurits ja Villu Plink, teema juhatab sisse ajaloolane Inna Jürjo, kes avab laiemalt pildirüüste temaatikat.

16. sajandi kirikliku reformiliikumise kaasnähtusena toimusid pildirüüsted paljudes kirikutes üle Euroopa. See puudutas ka mitmeid kirikuid Eestis. Kõige radikaalsemal kujul toimus pildirüüste 1525. aasta jaanuaris Tartus, kulmineerudes lausa relvastatud konfliktiga. Tartu pildirüüste keskne figuur ja initsieerija oli kasuksepast usureformaator Melchior Hoffmann.

Kunstnike loomingu impulsiks oligi pildi ja rüüste, usu ja kujutise, ajaloo ja sureliku hetke kohtumisel tekkiv tähendus.

Rühmituse õhuLoss esimene näitus toimus 1999. aastal Hollandis Marzee galerii katusekorrusel. Järgnesid näitused Hispaanias, Saksamaal, Taanis, Portugalis, Ungaris, Prantsusmaal, Iisraelis, Hiinas ja Lätis. Mainekas kunstnikerühmitus ei ole ka Eestit kõrvale jätnud: 2001. aastal oli näitus Rakvere Muuseumis, 2011. aastal Tallinnas põhja tuletornis, 2015. aastal Haapsalus Evald Okase Muuseumis ja 2018. aastal Tallinnas Eesti Ajaloomuuseumi Maarjamäe lossis.

Näitust toetavad Eesti Kultuurkapital ja Tartu Ülikooli muuseum.

Näitus on avatud 24. augustist 27. oktoobrini ning kuulub Euroopa kultuuripealinna Tartu 2024 lisaprogrammi.

Tartu Ülikooli muuseum Toomemäel on avatud kolmapäevast pühapäevani 11–17.

14. oktoobril kell 17:30 toimub Eesti Kunstiakadeemias, ruumis A-501 Klara Kemp-Welchi avalik loeng teemal Vaba liikumine? Rände ja liikuvuse jälgimine Ida-Euroopas alates 2000. aastate algusest

Klara Kemp-Welch on Londoni Ülikooli Courtauldi Kunstiinstituudi 20. sajandi modernismi lektor. Ta tegeleb Ida-Euroopa moodsa ja kaasaegse kunstiga, on õppinud Slaavi ja Ida-Euroopa uuringute koolis ja University College Londonis. Klara Kemp-Welch on raamatute “Antipolitics in Central European Art. Reticence as Dissidence under Post-Totalitarian Rule 1956-1989” (IB Tauris, 2014), “Networking the Bloc. Experimental Art in Eastern Europe 1965-1981” (MIT Press, 2019) autor ning kaastoimetaja raamatule “A Reader in East-Central European Modernism 1918-1956” koos Beata Hocki ja Jonathan Oweniga (Courtauld Books Online, 2019). Praegu on ta lõpetamas monograafiat pealkirjaga „Free Movement? Documenting Migration and Mobility in Eastern Europe“.

Loengul tutvustab Klara Kemp-Welchi uurimisprojekti „Free Movement?“, mis on üles ehitatud kolme põhiteema ümber: tööjõu liikuvus, ümberasustamine ja piiripoliitika. Viidates valitud juhtumiuuringutele, uurib Kemp-Welch, kuidas kaasaegsed kunstnikud on alates 2000. aastate algusest kujutanud Ida-Euroopa rände- ja liikuvuskogemusi.

Loeng toimub inglise keeles.

Loeng toimub Eesti doktorikooli humanitaarteaduste ja kunstide haru ja Kunstiteaduse ja visuaalkultuuri instituudi koostöös.

Projekti „Ülikoolide koostöö doktoriõppe edendamisel“ (2021-2027.4.04.24-0003) kaasrahastab Euroopa Liit.

Kjetil Fallani loeng “In 1972 there was still grass…”: Design Activism at the United Nations Conference on the Human Environment 

Disainiajaloolane Kjetil Fallan peab avaliku loengu “In 1972 there was still grass…”: Design Activism at the United Nations Conference on the Human Environment (“1972. aastal oli veel muru…”: disainiaktivism ÜRO keskonnakonverentsil”) neljapäeval, 17. oktoobril kell 16:00 ruumis A101. 

Kjetil Fallani ettekanne käsitleb disaini sekkumisi ÜRO keskkonnakonverenstil 1972. aastal Stockholmis ja pärast seda. Mida võib disainiaktivism meile rääkida konverentsi mõjust tulevastele poliitilistele otsustusprotsessidele? Või keskkonnamõtlemise arendamisest ja ökoloogiliselt teadlikust disainiideoloogiast Skandinaavias? 

Design Issues 2024 avatud loengud toimuvad Sandra Nuudi ja Ruth-Helene Melioranski disainiprobleemide kursuse raames ning on avatud kõigile huvilistele. Loengule järgneb seminar, kuhu on oodatud kursusel osalevad tudengid.

Kjetil Fallan on disainiajaloo professor Oslo Ülikoolis, kus ta hetkel juhib projekti “Disainides kaevandatavate/kaevandamatute materjalidega” (deXmat), mida rahastab Norra teadusnõukogu. Tema viimased raamatud on “Ecological by Design: A History from Scandinavia” (MIT Press, 2022); “Nordic Design Cultures in Transformation, 1960-1980: Revolt and Resilience” (2023) koos Christina Zettelundi ja Anders V Munchiga; ja “The Culture of Nature in the History of Design” (Routledge, 2019). Fallan töötab ka ajakirja Journal of Design History toimetajana. 

Rahul Sharma on KVI nooremteadur-doktorant. Tema uurimistöö keskendub identiteedile filmis, migratsioonile ja ka galeriifilmidele. Seminaril tutvustab ta uurimistööd, mis on seotud  tema peatselt ilmuva raamatuga „The Phantasmagorical and Ethnographic World of Amit Dutta“ (Amit Dutta fantaasia- ja etnograafiline maailm).

Amit Dutta (s. 1977) on üks nüüdisaegse avangardistliku India filmikunsti olulisemaid esindajaid. Ta on oma karjääri jooksul loonud üle kuuekümne filmi. Mitmed Dutta filmid on oma olemuslikult mittejutustava struktuuriga, mis ajendab neid liigitama galeriifilmide ja post-kino kategooriasse.
Seminaris vaatleb Rahul esmalt post-kino mõistestikku ja vorme, mida on laias laastus kirjeldatud kui „galeriifilme“ (Fowler, 2004), „uut filmiesteetikat videos“ (Iles, 2003) või „näitusefilmikunsti“ (Royoux, 2000).
Kitsamalt analüüsib ta, kuidas Dutta filmiteosed mõtestavad ümber kaasaegse galeriiruumi oma praktikate kaudu. Tema filmid nagu „Chitrashala“ (2015) ja „A Game of Shifting Mirrors“ („Mäng muutuvate peeglitega“) (2021) vaatlevad galeriiruumi erinevalt. Kui ”Chitrashala” jääb pealtvaatajateta galeriiruumi, et päästa valla oma kujutlus animeeritud pahari miniatuuridest, siis “Games of Shifting Mirrors” seab kahtluse alla galerii rolli ja toob esile kunsti ümberpaiknemised aegruumis.
Seminaril tutvustab Rahul lühidalt ka tema neljaosalist 240-minutilist kunstiinstallatsioon-filmiprojekti “Finished/Unfinished“ (2015). Teos tiirleb ümber Kangra orus, Himachal Pradeshis asuva 8. sajandist pärineva šaiviitliku Masruri templikompleksi justkui vana budistlik munk, kes on religioossesse transsi sattunud. Teos kaasab vaatajad põhjalikku 360-kraadisesse ringkäiku ümber templikompleksi: osa- ja osalt, järgides iga üksikut detaili, metsaradadest ja teedest kuni pühakojani südameni.
Arutelu fookusesse seab ta veel ka Dutta filmi “Nainsukh” (2010), mida ajakiri The New Yorker on liigitanud kõigi aegade 30 parima eluloofilmi hulka, rõhuga sellel, kuidas see elavdas India Himachal Pradeshi piirkonnale iseloomulike miniatuursete pahari-maalide traditsiooni taaselustamist. Vaatleme, kuidas Dutta rakendab nn elavate piltide (tableaux-vivant) stiili ning maalikunsti võttestikku filmitehnikas.
Mitmed Dutta filmid on internetis kättesaadavad tasuliste Vimeo teenuste kaudu, “Nainsukh” on tasuta vaadatav Rietbergi muuseumi veebilehel.

4. novembril kaitseb kunsti ja disaini eriala ekstern Ulvi Haagensen doktoritööd “Vahepealsuses. Uurimusi kunsti ja igapäevaelu vahelisest joonest visuaalkunstniku silmade läbi” (“In the In-Between: Explorations into the Line Between Art and Everyday Life as Seen Through the Eyes of a Practising Visual Artist”).

Avalik kaitsmine toimub algusega kell 15.00 EKAs (Põhja pst 7), ruumis A501.
Kaitsmine toimub inglise keeles.

Doktoritöö juhendajad: dr Liina Unt (Tartu Ülikool), dr Jan Guy (Sydney Ülikool)
Eelretsensendid: prof Mika Elo (Helsingi Kunstiülikool), dr Rolf Hughes (Euroopa Innovatsiooni ja Tehnoloogia Instituut
Oponent: prof Mika Elo

Avangard pärandist võrsunud kaasaegne kunst kohtub, kattub ja põrkub sageli tavalise igapäevaeluga, mõnikord tahtlikult, mõnikord mitte. Selles valdkonnas töötava kunstniku jaoks võib kunsti ja elu suhe olla eriti intrigeeriv; mõnikord on see mõistatuslik, teinekord võib olla raske eristada üht teisest, teada, millal midagi on või ei ole kunst ja millal on või ei ole elu.

“Vahepealsuses. Uurimusi kunsti ja igapäevaelu vahelisest joonest visuaalkunstniku silmade läbi” küsib, milliseid uusi lähenemisviise, meetodeid, tehnikaid võib see põrkumine paljastada ning milliseid alternatiivseid mõtlemis- ja vaateviise võib see kaasa tuua, mis aitavad mõista kunsti ja elu salapärast suhet.

Doktoritöö lähtekohaks on vahetu kunstipraktika ja sellega seotud protsessid. Töö hõlmab kehalisi ja multisensoorseid kogemusi, kasutab huumorit ja mängulist lähenemist, mis iseloomustab kolme fiktsionaalse sõbra – Thea Koristaja, Olive Puuvilla ja Artist Researcher’i – vahel. Kujuteldavate tegelaste kasutamine võimaldab vaatenurkade vahetamist ja aitab välja tuua erinevaid viise, kuidas kunst ja igapäevaelu kohtuvad ja põrkuvad protsessides, kus kunstnik valmistab näitust ette, loob teoseid installeerib näitust ning seejärel mõtiskleb kolme doktoritöö aluseks oleva näituse üle arvestades samas koristus-performance’ite (mida tegi peamiselt Thea Koristaja), teiste näituste ja igapäevaeluga.

Nagu uurimuse käigus selgub, on töö üheks eesmärgiks ühildada praktiseeriva kunstniku vaatest kunst, kunsti tegemine, argipäev ja uurimistöö. Selle saavutamisel mängivad olulist rolli kolm kujuteldavat sõpra, samuti vahepealsuse taktika ja bricoleuse’I mõisted. Sedakaudu sõnastatakse ja mõtestatakse doktoritöös lahti „hägustumise“, „võõrandamise“, „võrdsustamise“ ja „destabiliseerimise“ ja „objektist lähtuva mõtlemise” meetodid ja lähenemisviisid, mis aitavad muuta, mõista ja ühitada kunsti ja igapäevaelu visuaalkunstniku perspektiivist.

Doktoritööga saab tutvuda EKA digivaramus.

Kaitsmiskomisjon: dr Jaana Päeva, dr Anu Allas, prof Kirke Kangro, dr Kristi Kuusk, prof Indrek Ibrus, dr Varvara Guljajeva

EKA tähistab 110. juubelit sünnipäevanädalaga. 

4.-8. novembril toimuvad tuurid, loengud ja filmiseansid. Nädal päädib reedel EKA uue õppehoone avamise ja sünnipäevapeoga. Reedel toimuvad osakondade vilistlaste peod. 

Esmaspäev 

17.30 Tuur näitusel “ EKA 110: Riides ja alasti” | EKA Galerii

Teisipäev

17.30 Tuur näitusel “ EKA 110: Riides ja alasti” | EKA Galerii

Kolmapäev

16.00 Avatud loeng audoktor Linda van Deursen | Aula A-101

17.30 Tuur näitusel “ EKA 110: Riides ja alasti” | EKA Galerii

18.00 Avatud loeng audoktor Antoine Picon | Aula A-101

Neljapäev

17.30 Tuur näitusel “ EKA 110: Riides ja alasti” | EKA Galerii

18.00 Kino | Aula A-101

Reede – PIDU!

16.00 Aktus ja audoktorite promoveerimine | Aula A-101

18.00 Osakondade peod vilistlastele | EKA peahoone

19.00 EKA valge  maja avamine | EKA valge maja

20.00 Muusikalised esinejad | Mõlemad majad

20.30 Oksjon | Aula A-101

Sündmuse kava täieneb jooksvalt.

EKA sünnipäevanädala sündmused on tasuta ja avatud kõigile huvilistele. 

EKA muuseumi näitus „Riides ja alasti. 110 aastat figuuriõpet Eesti Kunstiakadeemias“
19.10.–29.11.2024
Avatud T–P 12–18, sissepääs tasuta
Avamine: 12.09.2024 kell 18.00

Eesti Kunstiakadeemia 110. sünnipäevaks valminud suure ülevaatenäituse teema puudutab kõiki, kes siin kunagi haridust on omandanud või praegu tudengi seisuses. Inimese kujutamine, elava modelli järgi joonistamine, maalimine, modelleerimine, on käinud kunstihariduse juurde läbi aegade, erandiks ei ole siinkohal ka Eesti Kunstiakadeemia oma eelkäijatega. 

EKA muuseumi näitus „Riides ja alasti. 110 aastat figuuriõpet Eesti Kunstiakadeemias“ toob fondidest välja kooli stuudiotes sündinud õppetööd: seisvad, istuvad või lamavad aktid ja rõivastatud modellid, figuurigrupid, joonistused kätest ja jalgadest, anatoomilised detailid. Valik näitab, kuivõrd mitmekesiselt ja erinevate rõhuasetustega on võimalik inimest kujutada. Külg-külje kõrval on viimistletud taustaga akadeemiliselt siledad pildid ja aastatuhandevahetuse seniseid kaanoneid purustavad hiiglaslikud inimesekujutised, mustvalged ja värvilised tööd, mille liigitamine tehnika ja alusmaterjali järgi kas joonistuseks või maaliks ei mängi siinses kontekstis enam rolli.

Väljapanek tugineb valdavalt EKA muuseumi kollektsioonile, kuid aastakümnete jooksul tallele pandust mahtus valikusse vaid murdosa. Kooli tegutsemise esimeste kümnendite näitlikustamiseks tuli lisa võtta Eesti Kunstimuuseumist ja erakogudest. Figuuriõpe on olnud läbivaid teemasid ka skulptuuris, kuid kuna omaaegne skulptuuri osakonna kogu on hävinud, tuli ruumilise kunsti näitusele leidmiseks teha kuratoorseid jõupingutusi: kuigi vähemuses, on skulptuur näitusel siiski esindatud. Autoritelt sai lisa küsitud ka 21. sajandi algupoole figuuriõppe osas, et katta ajavahemik, mis jääb EKA muuseumi loomise (2019) ja metoodilisse fondi tööde kogumise lõppemise vahele sajandivahetusel. Kuna figuurijoonistamine on olnud kõigi akadeemia erialade õppekavas ning kogutud on väljapaistvaid töid neilt kõigilt, on püütud valikuid tehes arvestada ka seda mitmekesisust. 

Näitusel osaleb 130 autorit 185 tööga. Võimalus kiigata tuntud kunstnike ja disainerite kujunemisaega on kahtlemata intrigeeriv, kuid üllatusmomente pakuvad kindlasti ka tänasel päeval tundmatute autorite meistriteosed. Põnevust lisavad tööde kõrvutused, mis ei jälgi traditsioonilisemat kronoloogilist liini, vaid on loodud kooskõla ja vastastikmõju alusel.

Näitusel osalevad kunstnikud: Eero Alev, Jüri Arrak, Raivo Behrsin, Britta Benno, Teddy Böckler, Rem Dementjev, Herald Eelma, Jaan Elken, Merike Estna, Margarita Feofanova, Nikolai Guli, Heikki Halla, Gerda Hansen, Inga Heamägi, Hugo Hiibus, Aleksander Igonin, Ants Jaanimägi, Andrus Johani, Aivar Juhanson, Iris Jurma-Kangur, Sandra Jõgeva, Pille Jänes, Villu Järmut, Heli Jürissaar (Kase), Jüri Kaarma, Katrin Kaev, Catlin Kaljuste, Maria Kallau, Anu Kalm (Anderson), Elin Kard, Gleb Karlsen, Saskia Kasemaa, Alice Kask, Eve Kask, Jüri Kask, Maret Kernumees, Ando Keskküla, Kaalu Kirme, Tiiu Kirsipuu, Raoul Koik, Epp Maria Kokamägi, Ellen Kolk, Luule Kormašova, Nikolai Kormašov, Orest Kormašov, Aimar Kristerson, Epp Kubu, Viive Kuks, Leili Kuldkepp, Laura Kõiv, Andrus Kõresaar, Tõnis Kärema, Annika Künnap, Allex Kütt, Vello Laanemaa, Heldur Lassi, Tõnu Lauk, Emil Lausmäe, Malle Leis, Ly Lestberg, Mihkel Liinat, Silvi Liiva, Bruno Lillemets, Ivika Luisk (Kivik-Luisk), Anu Maarand, Aet Maasik, Viktor Madison, Ülle Marks, Vladimir Matiiko, Aarne Mesikäpp, Rein Mets, Gregorio Migliaccio, Peeter Mudist, Tõnu Mäsak, Arseni Mölder, Reigo Nahksepp, Mall Nukke, Liisa Nurklik, Lydia Nüüd, Evald Okas, Kaido Ole, Jaan Paris, Ede Peebo, Imbi Ploompuu (Karu), Urmas Ploomipuu, Mari Prekup, Aapo Pukk, Kaie Pungas, Laura Põld, Matti Pärk, Katrin Pärt, Liisi Pääsuke, Tiit Pääsuke, Tiit Rammul, Tiina Reinsalu, Uno Roosvalt, Eesi Rosenberg, Peeter Rudaš, Sirje Runge (Lapin), Tõnis Saadoja, Hugo Sepp, Kati Simpson, Piret Smagar, Jaak Soans, Tõnu Soo, Aleksander Suuman, Silja Šergalin, Juri Šestakov, Vladimir Taiger, Mari-Liis Tammi-Kelder, Endel Taniloo, Anne Tapper, Olga Terri, Evi Tihemets, Tiina Tiitus, Ilmar Torn, Margus Tõnnov, Maria-Kristiina Ulas, Peeter Ulas, Anne Vaher, Katrin Vaher, Valentin Vaher, Silver Vahtre, Mall Valk (Sooster), Janika Vesberg, Heldur Viires, Hanna Vinter, Ekke Väli, Eduard Wiiralt, Elisa Margot Winters

Näituse kuraator: Reeli Kõiv
Näituse kujundaja ja kaaskuraator: Britta Benno
Näituse graafiline disain: Pärtel Eelmere

Näitusega kaasneb samanimeline kataloog, kus on suurte reprodena ära toodud kõik näitusetööd. Lisaks teemakohasele ajaloolisele ülevaatele (Reeli Kõiv) lisavad raamatule värve intervjuud joonistamise õppejõududega – Tiit Pääsuke, Matti Pärk, Maiu Rõõmus, Maria-Kristiina Ulas, Ülle Marks, Tõnis Saadoja, kes arutlevad inimese kujutama õppimise vajalikkuse ja tähenduste üle. Intervjuusid täiendab graafiku ja joonistamise õppejõu Britta Benno esseistlik arutlus figuurijoonistamisest kunstiakadeemias, taas on avaldatud Jüri Haini kogutud Peeter Ulase ja Herald Eelma meenutused oma õpiajast. 

Kataloogi saatesõnad on rektor Mart Kalmult, kataloogi koostaja ja autor on EKA muuseumi juhataja Reeli Kõiv. 

Raamat on eesti ja inglise keeles; keeletoimetaja Elo Rohult, tõlkinud Epp Aareleid. Fotod Madis Kurss, kujundanud Stuudio Stuudio, maht 288 lk, trükitud Tallinna Raamatutrükikojas. 

Näitust toetavad Eesti Kultuurkapital ja Sadolin Eesti.
Avamisjookidega varustab Põhjala Pruulikoda.

18. oktoobril algab Eesti Kunstiakadeemia muinsuskaitse ja konserveerimise osakonnas arhitektuuri konserveerimise ja restaureerimise täienduskoolituse juubelihõnguline 30. hooaeg. Ootame kursusele arhitekte, ehitusinsenere, restauraatoreid-konservaatoreid, muinsuskaitsetöötajaid, mälestiste ja vanade majade omanikke ning kõiki teisi, kes soovivad tegeleda arhitektuuripärandi uurimise, projekteerimise ja restaureerimisega.

Kursuse põhiteemad:

• Eesti arhitektuuriajalugu
• Muinsuskaitse alused
• Allikad ja uurimine
• Projekteerimine ja planeerimine
• Ajaloolised materjalid ja tehnoloogiad
• Ajaloolise hoone restaureerimisküsimused
• Interjöör ajaloolises hoones
• Muinsuskaitseline järelevalve
• Mälestis ja keskkond

Lisaks loengutele toimuvad seminarid, töötoad ning õppekäigud põnevatele objektidele. Kursust viivad läbi EKA, TTÜ ja TÜ õppejõud, muinsuskaitsjad ning konserveerimise ja restaureerimise ala spetsialistid.

Õpe toimub kaks korda kuus reedeti-laupäeviti-pühapäeviti, kokku 11 korda.

Info ja registreerimine