Peidus pärand

PIKK 43

Pikk 43 / Vaimu 1 maja on üks Pika tänava kõrge kolmnurkse viiluga majadest, mis viitab maja keskaegsele päritolule. Dendrokronoloogiliste uuringutega on kindlaks tehtud, et maja praeguseni säilinud katusekonstruktsioon on valmistatud puidust, mille langetamisaastaks on 1434.[3]

Kinnistu on algselt ulatunud üle kogu kvartali, olles piiratud ühelt poolt Pika, küljelt Vaimu ja teiselt poolt Laia tänavaga. Siin on teiste seas elanud Mustpeade raehärra Hans Stampell (16. saj II pool), Suurgildi oldermann Jacob Stampell (17. saj) ning kapten, sõjaväelane ja aadlik Jacob-Johann von Patkull (18. saj lõpp). 

1913. aastal rajati kinnistu Vaimu tänavaga külgnevasse hoonesse õlle- ja karastusjoogitehase A. le Coq tööstus- ja laoruumid. Siin on tegutsenud raadiojaam, kust läks 1926. aastal eetrisse esimene regulaarne raadiosaade. 1940. aastast asusid majas lao- ja tööstusruumid (mh lambivarjude tööstus, mänguasjade parandustöökoda, vihmavarjude, fotoaparaatide ja mikrokalkulaatorite remont). Tänapäeval asuvad siin korterid ja äripinnad (hoovis teritaja, kingsepp ja rätsep).

Kuigi hoone akende ja uste rütmi on hiljem muudetud (peamiselt 19. saj esimese poole tüüpfassaadide mõjul), osutavad maja kõrge kolmnurkne otsaviil, sellel olevad petiknišid ja jupike gooti stiilis raidportaalist hoone keskaegsele päritolule. (Fotod: Tõnu Tunnel)

Pompei maalingutest inspireeritud viimistlusskeemi järgi on seinapind liigendatud raamide ja mustriribadega – taoline seinakujundus oli 19. sajandi alguses, pärast Pompei linna avastamist ja väljakaevamisi Euroopas pikalt soositud. Pikk 43 maalingute detailid ja kujunduskeel vihjavad sajandi lõpu stiilide paljususele ja segunemisele.  Seina ülaosas jookseb trafarettmaalingu riba, millel vahelduvad lootoseõied taimemotiividega.

Maalinguriba all on sein jaotatud kuldsete historitsistlikus kujunduses raamidega sektsioonideks. Kujunduse värvigamma on värvikas ja kontrastne: siin leidub rohekassiniseid, pruune, roosasid ja kuldseid toone. Õrnad, peenelt joonistatud detailid muudavad seinakujunduse elavaks ning toovad muidu kitsasse ruumi sügavust. (Fotod: Tõnu Tunnel)

Ühest esimese korruse tänavapoolsest ruumist avastati 2020. aastatel seinamaalingud, mis pärinevad tõenäoliselt 19. sajandi teisest poolest. Paraku on viimistlus säilinud ainult poole seina ulatuses, alumise osa kujunduse üle saab igaüks mõtetes ise fantaseerida. (Foto: Tõnu Tunnel)

NB! Mine uuri ka barokseid talamaalinguid hoone esimese korruse restoranis. 

VAATA ruumis ringi. (Foto: Taavi Varm)

---

[3] OÜ Vana Tallinn, Tallinn, Pikk 43/Vaimu 1. Ajalooline õiend. Tallinn, 1992. TLPA muinsuskaitse osakonna arhiiv, säilik n3 4711.

---

PIKK 52

Pikk 52 (koos Sulevimäe poole jääva hooneosaga) laiub kolmel ajaloolisel kinnistul, mida on esimest korda mainitud 14. sajandi teises või 15. sajandi esimeses pooles. Esmalt asusid siin puumajad, millest üks kuulus Oleviste kiriku köstrile. 15. sajandil ehitati nende asemele tavapärased kaupmeheelamud diele-dornse-ruumijaotusega. Üks elamutest hävis tõenäoliselt põhjasõjas. 

1838. aastal, kui kinnistute valdajaks sai kaupmees Adolf Fincki tütar Dorothea, ühendati ajaloolised kinnistud omavahel ning kaks seal asunud maja ehitati kokku. 1880. aastal tehti suurem ümberehitus (arhitekt Erwin Bernhard), mille tulemusel omandasid hooned moodsa neogootiliku väljanägemise. Valmis korterelamu, mille Pika tänava poolsed korterid olid avarad ja esinduslikud, Sulevimäe-poolne osa jäi tagasihoidlikumaks. Seal asusid ka Pika tn poolsete korterite köögitrepikojad. 

Nõukogude ajal olid majas ametiasutused ja korterid, 1980. aastatel taastati hoone funktsioon korterelamuna.[4]

Tänapäeval on maja kasutusel korterelamuna, alumistel korrustel asuvad äripinnad.

Pikk 52 hoone on saanud oma neogootiliku ilme 1880. a ümberehituse käigus (arh Erwin Bernhard). Seejuures järgiti viimaseid arhitektuuritrende, moodsad ja esinduslikud olid ka avarad Pikale tänavale avanevad suured korterid. (Foto: Tõnu Tunnel)

Hoone projekt aastast 1880. (Tallinna Linnaarhiiv)[5]

1980. aastatel leiti renoveerimise käigus trepikoja nurgast laudvoodri tagant marmorplokke imiteeriv maaling. See dokumenteeriti ja kaeti uute viimistluskihtidega. Nii teadsid majaelanikud, et maaling küll oli, ent kadus. 2015. aastal tehti hoones uued viimistlusuuringud, mille tulemusena taasavastati marmorplokkidega maaling, selle alt leiti osaliselt säilinuna veel üks marmoreeringut jäljendav maalingukiht. Seegi dokumenteeriti ning pealolev marmoreeringumaaling taastati. Maaling pärineb tõenäoliselt 19. sajandi lõpust või 20. sajandi algusest.[6] (Fotod: Tõnu Tunnel)

Seinamaalingud leiti ka Pika tänava poolsest tuulekojast. Tegemist on Pompei stiilist inspireeritud ning historitsismiperioodil soositud viimistlusskeemiga, kus seinapind on jaotatud eri värvidega tsoonideks. Tõenäoliselt pärineb viimistlus hoone ümberehituse ajast 1880. aastatel.[7]

Maalingut katab veel üks kiht juugendlikke seinamaalinguid, mida kehva säilivuse tõttu siiski ei taastatud, küll aga jäeti nähtavale maalingu väljapuhastatud osa (sondaaž).[8] (Fotod: Tõnu Tunnel)

VAATA ringi marmoreeringuga ruumis. (Foto: Taavi Varm)

VAATA ringi Pompei stiilis viimistlusega ruumis. (Foto: Taavi Varm)

---

[4] O. Orro, Muinsuskaitse eritingimused (Pikk 52/Sulevimägi 8, korter 9). Tallinn, 2020, TLPA muinsuskaitse osakonna arhiiv, säilik n9, S12241, lk 2–3.

[5] Pikk 52 hoone projekt 1880. aastast. Tallinna Linnaarhiiv, säilik TLA.1443.002.0000014.00010.T.

[6] E. Mölder, Ühe vanalinnamaja pidulik trepikoda. – Muinsuskaitse aastaraamat 2019. Tallinn: Muinsuskaitseamet, Tallinna Kultuuriväärtuste Amet, Eesti Kunstiakadeemia muinsuskaitse ja konserveerimise osakond, lk 54. Muinsuskaitseameti koduleht: https://www.muinsuskaitseamet.ee/sites/default/files/documents/2024-02/Muinsuskaitse%20aastaraamat%202019.pdf (vaadatud 20. VI 2025).

[7] S. Pihlak, Tallinn Pikk 52/Sulevimägi 8 muinsuskaitse eritingimused. Lisa 1. Tallinn, 2006. TLPA muinsuskaitse osakonna arhiiv, säilik nr n9.4510A, lk 5.

[8] E. Mölder, Ühe vanalinnamaja pidulik trepikoda. – Muinsuskaitse aastaraamat 2019. Tallinn: Muinsuskaitseamet, Tallinna Kultuuriväärtuste Amet, Eesti Kunstiakadeemia muinsuskaitse ja konserveerimise osakond, lk 54. Muinsuskaitseameti koduleht: https://www.muinsuskaitseamet.ee/sites/default/files/documents/2024-02/Muinsuskaitse%20aastaraamat%202019.pdf (vaadatud 20. VI 2025).

---

PIKK 53

Kinnistut on arhiiviallikates esimest korda märgitud juba 1432. aastal, mil see eraldati suuremast, praegusest Pikk 40 kinnistust. 15. sajandi lõpul on mainitud siin asunud „väikest maja“, mis on kuulunud heal järjel käsitöölistele: esmalt rätsepale (1559), siis nõelategijale ja kingsepale, hiljem kaupmeestele. 20. sajandi alguses ostis kinnistu Georg F. Stude, kes rajas hoone esimestele korrustele martsipani-, šokolaadi- ja kondiitritööstuse.

Tõenäoliselt 15. sajandil ehitatud elamus on säilinud toonasele linnamajale iseloomulik kaheruumiline jaotus: tänava poole jäi eesruum diele ning hoovi suunas dornse. Aimata võib ka hoone keskel läbi kolme korruse kõrgunud mantelkorstna asukohta.[9]

Ent põnevat leidub siin veelgi. Möödunud aastatuhande lõpul leiti ühest esimese korruse eluruumist hilisema krohvitud vahelae eemaldamisel lõuend-plafoonmaal. Barokne laemaal on stiilikriitilise analüüsi järgi dateeritud ajavahemikku 1740–1790. Maali keskel on kujutatud figuraalset kompositsiooni, caritas’e ehk armastuse ja halastuse allegooriat. Kes ja millal täpselt on üle lae ulatuva maalingu tellinud, pole tänaseni teada. On arvatud, et hoone kuulus kunstnikule, kes maalis teose kaunistama oma kodumaja lage.

Plafoonmaali eemaldamisel leiti selle alt veel teinegi maaling: barokkstiilis akantuseornamendiga kaunistatud talalagi. Maaling oli aga sedavõrd kehvas seisus, et see konserveeriti ja jäeti plafoonmaali alla tulevastele põlvedele avastamiseks.

Tõenäoliselt 15. sajandil valminud hoone fassaadi kujundus pärineb 18. saj teise poole ümberehituse ajast ning selles leidub nii barokkstiili elemente (välisuks, katusekuju, väikeseruudulised aknad ülemistel korrustel) kui ka juba saabuvale klassitsismile iseloomulikke jooni (akende jaotus, krohvidekoor).[10] (Foto: Tõnu Tunnel)

Barokse maali (u 1740–1790) põhikompositsiooni moodustab lae keskel asuv ovaal, mille sees on kujutatud last imetavat naist, kahte putot (inglilapsukest) ja hallis keebis naist risti, karika ja piibliga. Kujutatu viitab allegooriale ligimese- või jumalikust armastusest ning halastusest (caritas), kunstis on sel puhul sageli kasutatud motiivi emast lastega. Kristlike dogmade kujutamise eesmärk oli kujundada vaataja moraalseid väärtusi. (Foto: Tõnu Tunnel)

Laemaali ümbritsevad ovaalne raamistus, lillevanikud, puuviljakorvid, rocaille-motiivid ja neli hollandi stiilis maastikupilti. Lühemates servades on kolm marmoreeritud tahvlit.[11] Marmoriimitatsiooniga on ka puitkarniis, mis katab seinte üleminekut maalile. Karniisi allääres olnud naelaaugud ja säilinud lõuendiniidid viitavad sellele, et lisaks laele kattis (maalitud?) lõuend ka ruumi seinu ja aknasilluseid.[12] (Fotod: Tõnu Tunnel)

Kesksete figuuride lähivaade. (Fotod: Tõnu Tunnel)

---

[9] L. Künnapu, AS Tallinna Restauraator. Arhitektuuri-ajaloolised eritingimused. Tallinn, Pikk 53 teise korruse korteri rekonstrueerimiseks. Tallinn, 1996. TLPA muinsuskaitse osakonna arhiiv, säilik nr n1 507, lk 2.

[10] T. Linna, AS Linnaprojekt. Pikk tn 53 arhitektuuriajaloolised eritingimused. Tallinn, 1994. TLPA muinsuskaitse osakonna arhiiv, säilik nr n3 200 B, lk 4–5.

[11] T. Linna, AS Linnaprojekt. Pikk tn 53 arhitektuuriajaloolised eritingimused. Tallinn, 1994. TLPA muinsuskaitse osakonna arhiiv, säilik nr n3 200 B, lk 4.

[12] S. Volmer, OÜ Vana Tallinn. Pikk tn. 53 lae restaureerimise aruanne. Tallinn, 2001. TLPA muinsuskaitse osakonna arhiiv, säilik nr n12 290, lk 2.

---

PIKK 55

Tõenäoliselt on siinne Pika tänava äärne maja ehitatud juba 14. sajandil. Keskaegsele ehitusajale viitavad ka toonasele elamule iseloomulik diele-dornse-ruumijaotus, mida võib hoolimata hilisematest ümberehitustest siiski aimata. Ka tänavale avanev uhke gooti stiilis raidkiviportaal (15. saj II pool) annab tunnistust hoone väärikast vanusest.

Väärikad on olnud ka siin elanud peremehed: teiste seas Peeter I alluvuses karjääri teinud kindralleitnant B. C. Kagelmanni järeltulijad (18. ja 19. saj vahetusel) ja krahv Magnus de la Gardie (19. saj keskpaigas). Pikka aega oli Pikk 55 kinnistu liidetud naaberkinnistuga (Pikk 53). Nagu kõrvalmajas, tegutses ka siin 20. sajandi alguses Stude martsipani- ja kondiitritööstus.[13]

Praegu on maja tühi ja paljas nagu skelett: säilinud on tugevad paekivist välisseinad (tõenäoliselt 14. saj), baroksete maalingutega talalaed (18. saj II pool) ja suur paraadtrepp endises diele’s (20. saj algus).[14]Esimesel korrusel asuvast hoovipoolsest dornse’st avaneb aga võimalus lasta oma pilgul rännata üle nelja korruse üles katuseharjani, sest vahelaed ja -seinad on suuresti hävinud. Siin-seal jooksvad risti-rästi laetalad annavad aimu möödunud aegadest ja pakuvad ainest kujutlusele, mis on võinud olla ning mis võib veel tulla…

Esimese sissekande kinnistu kohta leiab aastast 1365, ilmselt ehitati siis ka tänavaäärne elumaja. Oma praeguse üldmahu on hoone saanud ilmselt 15. sajandil, teise ja kolmanda korruse akende jaotus pärineb 19. sajandi alguse tüüpfassaadide ajast. (Foto: Tõnu Tunnel)

Gooti stiilis välisuks (15. saj II pool). (Foto: Tõnu Tunnel)

Vaade läbi nelja korruse. Baroksed maalingud talalagedel pärinevad tõenäoliselt 17. või 18. sajandist. Hoolikal vaatlusel märkab taladel kaht maalingukihti. (Foto: Tõnu Tunnel)

Esimesel maalingukihil on kollasel taustal punane moreskornament – kalligraafiline, araabia mõjudega taimeväätidest põimuv muster, mis oli levinud 17. sajandi alguses.[15]

Maaling on säilinud katkendlikult ning kaetud teise, tumedama maalingukihiga. 

Talade teisel maalingukihil võib tumedal taustal näha paelana keerlevat, kohati geomeetrilisi kompositsioone moodustavat akantusmotiivi.[16] Maaling pärineb tõenäoliselt 18. sajandist.

Taladelt allarippuvaid lõuendiribasid kasutati puidu kuivamisel tekkivate pragude varjamiseks: need kaeti lõuendiga ja maaliti üle, et tulemus näeks välja ühtlane ja esteetiline. (Fotod: Tõnu Tunnel)

Endine keskaegse elamu eeskoda diele on muudetud suursuguseks vestibüüliks: sisenejat tervitab paraadtrepp, millest kummalegi poole jäävad sümmeetriliselt paigutatud joonia sambad ning friisile, kummalegi poole treppi, allegoorilised bareljeefid. Ruumikujundus pärineb 1920. aastatest.[17] (Foto: Tõnu Tunnel)

Vasakpoolsel bareljeefil on kujutatud tööstuse sümbolit, sepahaamriga Vulcanust, kelle poole kaks putot hammasratast veeretavad. 

Parempoolsel bareljeefil näeb kaubanduse võrdkuju Mercuriust koos kahe pakke kandva putoga. (Fotod: Tõnu Tunnel)

VAATA ringi talamaalingutega ruumis. (Foto: Taavi Varm)

VAATA ringi reljeefidega ruumis. (Foto: Taavi Varm)

---

[13] S. Pihlak-Lindmaa, Tallinn, Pikk tn. 53/55 muinsuskaitse eritingimused. Tallinn, 2003. TLPA muinsuskaitse osakonna arhiiv, säilik n3.2329, leheküljed nummerdamata.

[14] AS Vana Tallinn, Tallinn, Pikk t. 53/55. Projekteerimise lähtematerjal hoonete restaureerimiseks. TLPA muinsuskaitse osakonna arhiiv, säilik n3 200.A, lk 2.

[15] K. Kodres, Ilus maja, kaunis ruum. Kujundusstiile Vana-Egiptusest tänapäevani. Tallinn: Prisma Prindi Kirjastus, 2001, lk 71.

[16] K. Matteus, R. Soodla, Tallinna vanalinna maalitud talalagede inventeerimine ja katalogiseerimine. Bakalaureusetöö. Tallinn: Eest Kunstiakadeemia, 2006, lk 14.

[17] S. Lindmaa-Pihlak, OÜ Stenhus, Tallinn, Pikk 53/55. Muinsuskaitse eritingimused. Tallinn, 2003. TLPA muinsuskaitse osakonna arhiiv, säilik n9 2329, leheküljed nummerdamata.

---

PIKK 59

20. sajandi alguse Tallinn pürgis suurlinlikkuse ja moodsa elustiili poole. Sarnaselt Euroopa metropolidega hakati siin ehitama suuremaid, 3–5-korruselisi kivist kortermaju, mida kaasaegses ajakirjanduses peagi suisa pilvelõhkujateks[18] nimetati. Esimene taoline valmis 1912. aastal inglase William Tulipi üürimajana aadressil Pikk 59 / Pagari 1 / Lai 44 (arhitekt Hans Schmidt).[19] Seal asunud Hansa Liidu ajalooline kontorihoone ja keskaegne kaupmeheelamu lammutati, kinnistut laiendati Pagari tänavani, nii et hoone ulatub kogu Pika-Laia-Pagari tänava vahelise kvartali otsani.[20]

Luksuslike 6–8-toaliste korteritega hoone tänavapoolsesse külge jäid pererahvatoad, hooviküljele teenijate toad ja köögid. Maja alumistel korrustel asusid äripinnad ja majandusruumid. Hoones olid olemas kõik mugavused moodsa elukeskkonna loomiseks: keskküte, vesiklosetid, vannid ja liftid.[21]

1918. aastal ostis Peeter Suure Merekindlus maja oma juhtkonnale elamuks. Edasi on hoone olnud nii Eesti, Saksa kui ka nõukogude julgeolekuorganite valduses. Suuremad ümberehitused toimusid 1920. aastatel, kui rajati läbi korruste ulatuvad kesksed koridorid[22] ning 1940. aastatel, mil keldrisse ehitati kinnipidamiskongid.

2010. aastal läks maja eravaldusse, hoone renoveeriti ja sinna ehitati korterid, keldrikorrusele äripinnad ning Vabamu KGB vangikongide muuseum. 

Hoone järgib traditsioonilist klassitsistliku arhitektuuri vormikeelt, millele on lisatud juugendlikke elemente. Fassaadi liigendavad ümarkaarsed erkerid ja betoonkarniis (4. ja 5. korruse vahel), ehteks on antiikmütoloogia jumalusi kujutavad medaljonid. (Foto: Tõnu Tunnel)

Pikk 59 suure üürimaja ehitamise eel lammutati seal asunud Hansa Liidu ajalooline kontorihoone ja keskaegne kaupmeheelamu ning kinnistut laiendati Pagari tänavani, nii et hoone ulatub kogu Pika-Laia-Pagari tänava vahelise kvartali otsani. (Fotod: Tallinna Linnamuuseum)[23],[24]

Hoone projekt aastast 1911. (Tallinna Linnaarhiiv)[23]

20. saj alguse suurte linnamajade üheks märksõnaks sai „vestibüül“ – esinduslik koridor-trepikoda, mis juhatas siseneja majja ning kandis endas hoone ja sealsete asukate elustiili väärikust. Üldmuljele andsid oma osa paljud detailid: kiviparkett, paekivitrepid, faasitud klaasidega paraadlikud tiibuksed, juugendlikud aknaraamid ja kõige krooniks lift, moodsa elu riistapuu. 

Ajalooline lift läbis 2000. aastate renoveerimisel värskenduse, konserveeriti selle puitkorpus ja metallpiire. (Fotod: Tõnu Tunnel)

Detailid trepikojast. (Fotod: Tõnu Tunnel)

Vaata ruumis ringi. (Foto: Taavi Varm)

Vaata ruumis ringi. (Foto: Taavi Varm)

Vaata ringi ajaloolises liftis. (Foto: Taavi Varm)

---

[18] K. Hallas-Murula, Kõrgemale, kõrgemale, kõrgemale! Eesti 1920.–1930. aastate „pilvelõhkujad“. – Pööning nr 2 (38) / 2023, lk 33.

[19] K. Hallas-Murula, Tallinn teel suurlinnaks. – Eesti kunsti ajalugu 5. 1900–1940. Peatoim. K. Kodres, Tallinn: Eesti Kunstiakadeemia, 2010, lk 210.

[20] M. Eensalu, Uhke Pagari 1. – Muinsuskaitse aastaraamat 2013. Tallinn: Muinsuskaitseamet, Tallinna Kultuuriväärtuste Amet, Eesti Kunstiakadeemia muinsuskaitse ja konserveerimise osakond, lk 10. 

[21] M. Eensalu, Uhke Pagari 1. – Muinsuskaitse aastaraamat 2013. Tallinn: Muinsuskaitseamet, Tallinna Kultuuriväärtuste Amet, Eesti Kunstiakadeemia muinsuskaitse ja konserveerimise osakond, lk 10. 

[22] M. Eensalu, Uhke Pagari 1. – Muinsuskaitse aastaraamat 2013. Tallinn: Muinsuskaitseamet, Tallinna Kultuuriväärtuste Amet, Eesti Kunstiakadeemia muinsuskaitse ja konserveerimise osakond, lk 10. 

[23] Tallinn, vaade piki Pikka tänavat. Tallinna Linnamuuseum. Säilik TLM F 98. Eesti Muuseumide Veebivärav: https://www.muis.ee/et/museaalview/1581347 (vaadatud 30. VII 2025)

[24] Tallinn, Pikk tänav 61, Pagari tänava nurk, endine Hansa kontor. Foto: A. Hallig, Tallinna Linnamuuseum, säilik TLM Fn 3288. Eesti Muuseumide Veebivärav: https://www.muis.ee/et/museaalview/2306884 (vaadatud 30. VII 2025)

[25] Pikk 59 hoone projekt 1911. aastast. Tallinna Linnaarhiiv, säilik TLA.1443.002.0000097.00009.T.

---

PIKK 68

Kinnistut on esimest korda mainitud 1419. aastal, mil senine omanik M. Brandeborch loovutas oma emale kuulunud maatüki Vlawes Hagenboekele. 1528. ja 1545. aastal kirjeldavad ajalooallikad siin asunud „suurt maja“ ja „väikest nurgamaja“. Kinnistu koosseisu kuulus ka Suure Rannavärava vahimaja, mille asemele ehitati 18. sajandi esimesel poolel, kui vahimaja mujale kolis, suur barokne linnaelamu. 18. sajandi keskel läks kinnistu kaupmeeste suguvõsa Kochide valdusesse ning oli nende omanduses 1920. aastani, mil siia kolis Kreenholmi Puuvilla Manufaktuur.

Hoone fassaadi frontoonil olevad aastaarvud 1755 ja 1878 näitavad suuremate ümberehituste aegu. Varasem puudutab arvatavasti perioodi, mil siin olnud diele-dornse-tüüpi viiluga keskaegne elamu („suur maja“) liideti kõrvaloleva abihoone („väike maja“) ja väravaehitisega. Hilisem aastaarv 1878 märgib hoone ümberehitust (arhitekt Rudolf von Knüpffer), mil hoone omandas oma neorenessansliku ilme.[26]

Kinnistu piiridesse jääb linnamüüri Stoltingi torn (14. saj), mis läks 19. sajandi keskel, Tallinna demilitariseerimise aegu eravaldusse ning liideti hiljem Pikk 68 kinnistuga.[27]

Tänapäeval tegutseb hoonekompleksis kirjastus Avita.

Kuigi kinnistut on mainitud juba 15. saj alguses ning selle hoonestust 16. sajandi esimeses pooles, on hoone tänane ilme suuresti 1878. aasta ümberehituse tulemus.[28] Siis ehitati maja keskossa ümarkaarsete akende kolmik ja astmeline frontoon. (Foto: Tõnu Tunnel)

Hoone projekt aastast 1878. (Tallinna Linnaarhiiv)[29]

Kirju nagu maja ajalugu on ka ühe esimese korruse ruumi lagi: siit on leitud koguni kuus kihti laemaalinguid! Neist osa on ainult aimatavad, välja on puhastatud katkend esimese maalingukihi moreskornamendist (kollasel taustal sinine ornament), teise kihi paelornament lilleõiega (pruunil taustal hallikas-sinine ornament punastest äärejoontest raamistatuna) ning lage katab viimane, kuues maalingukiht (talasid ehtimas keerutav akantusornament, talavahesid marmoreering). Maalingud on dateeritud 18. sajandisse.[30] (Foto: Tõnu Tunnel)

Teine maalingukiht (paelornament lilleõiega, punastest äärejoontest raamistatud) ja kuues maalingukiht (talasid ehtimas keerutav akantusornament, talavahesid marmoreering).

Talamaaling jätkub aknasillusel. (Fotod: Tõnu Tunnel)

Ühes esimese korruse ruumis katab täistalalage rokokoolik figuratiivne laemaaling. Lae keskel on kujutatud paradiisilikku sinitaevast lindudega, seda raamistab rokokoolik ornament ning marmoreeritud pind. Maaling on hiljem kaetud lõuendiga, millele viitavad naelaaukude read talalael.[31] (Fotod: Tõnu Tunnel)

Esimese korruse rokokooliku taevamaalingu detailid. (Fotod: Tõnu Tunnel)

Teisel korrusel asub rokokoostiilis maalinguga lagi, mille keskmest sirutub neljas suunas välja rocaille-ornament (merekarbipoolikut meenutav rokokoostiilis motiiv), mis moodustab kompositsioonilt raamistiku. Raamivahelisi alasid katab marmoreering. Maaling on tehtud ilmselt 18. saj lõpus. (Fotod: Tõnu Tunnel)

VAATA ringi talamaalingutega ruumis. (Foto: Taavi Varm)

VAATA ringi taevamaalinguga ruumis. (Foto: Taavi Varm)

VAATA ringi rokokoomaalinguga ruumis (teisel korrusel). (Foto: Taavi Varm)

VAATA ringi kinnistule kuuluvas Stoltingi tornis (14. saj), 1. korrus. (Foto: Taavi Varm)

VAATA ringi kinnistule kuuluvas Stoltingi tornis (14. saj), 2. korrus. (Foto: Taavi Varm)

VAATA ringi kinnistule kuuluvas Stoltingi tornis (14. saj), 3. korrus. (Foto: Taavi Varm)

---

[26] L. Künnapu, Arhitektuuriajaloolised eritingimused Pikk 68 siseruumide remondiks. Tallinn, 1997. Tallinna Linnaplaneerimise Ameti (TLPA) muinsuskaitse osakond, säilik n1 538, leheküljed nummerdamata.

[27] Arhitektuuribüroo Adrikorn & Rets, Kirjastus Avita büroo rekonstrueerimise projekt. Köide 1. Tallinn, 1998. Tallinna Linnaplaneerimise Ameti (TLPA) muinsuskaitse osakond, säilik n1 538, leheküljed nummerdamata.

[28] L. Künnapu, Arhitektuuriajaloolised eritingimused Pikk 68 siseruumide remondiks. Tallinn, 1997. Tallinna Linnaplaneerimise Ameti (TLPA) muinsuskaitse osakond, säilik n1 538, leheküljed nummerdamata.

[29] Pikk 68 hoone projekt 1878. aastast. Tallinna Linnaarhiiv, säilik TLA.1443.002.0000003.00007 t. 

[30] K. Holland, Tallinn, Pikk tn 68. Maalingutega puitlagede konserveerimistööde aruanne. Tallinn, 2000. TLPA muinsuskaitse osakonna arhiiv, säilik n12 272, leheküljed nummerdamata.

[31] K. Holland, Tallinn, Pikk tn 68. Maalingutega puitlagede konserveerimistööde aruanne. Tallinn, 2000. TLPA muinsuskaitse osakonna arhiiv, säilik n12 272, leheküljed nummerdamata.

---

PIKK 69

Pika ja Tolli tänava nurgal asuv keskaegne kaupmehemaja pärineb tõenäoliselt 15. sajandist. Algselt oli kinnistul (mainitud esimest korda 1410) kaks hoonet: elumaja ja selle kõrval olev ait. 18. sajandi algupoolel ehitati ait ümber elamuks ja ühendati kõrvaloleva elumajaga. 

Elamus on säilinud diele-dornse-ruumijaotus. Erinevalt tavapärasest ei paikne mantelkorsten siin aga mitte diele nurgas, vaid eraldi üksusena. Omalaadne on ka kahekorruseline väljaulatuv erker, mida on näha Tolli tänava poolsel küljel kivikonsoolidele toetumas.[32] Nii erkeris kui mitmes teises ruumis on säilinud ajaloolised talamaalingud.

1807. aastal läks kinnistu Tartu Ülikooli valdusesse ning kinnistuga liidetud kõrvalmajas avati kool. Sajandi lõpul laienes kool nurgamajja, selle tarbeks ehitati teise korruse laoruumid ümber klassiruumideks ja muudeti hoone fassaadi.[33] 20. sajandi teise pooleni on hoonekompleksis tegutsenud erinevad haridusasutused.[34]

Uue aastatuhande alguses läks kinnistu eravaldusesse. Kogu hoonekompleks restaureeriti ning siia rajati hotell ning restoran.

Hoone ilme pärineb suuresti 18. sajandist, ent varasemale ehitusajale vihjavad põhimaht, tugipiilarid majanurkades, kõrge viilkatus ja aidast säilinud kaubaluuk ülakorrusel.[35] Hoone sees on säilinud keskaegne diele-dornse-ruumijaotus, mantelkorsten, müüritrepp, talalaed ja keskaegne õhkküttesüsteem – kerishüpokaustahi ja selle soojusavad.[36] (Foto: Tõnu Tunnel)

Restaureerimistöödel (2008) avastati uuringute käigus mitu kultuuriväärtuslikku detaili: laemaalinguid, raidkiviaknaposte, müüritreppe, siseportaale jm. (Foto: Tõnu Tunnel)

Nii dornse kohal olevas ruumis kui ka selle kõrval asuvas erkeris on säilinud talamaalingud, mis kujutavad vaheldumisi viinamarja- ja akantusevääte. Viinamarjaväädid sümboliseerivad siin ilmselt elupuud, mis tuletab kristlikus kultuuris meelde armulauajooki kui Kristuse verd ning viitab lunastusele.[37]

Lisaks talamaalingutele leiti seina ja lae vahelist piirdeliistu eemaldades veel lõuenditükikesi, mis viitavad ruumis olnud, ent paraku hävinud plafoonmaalile.[38] (Fotod: Tõnu Tunnel)

Ka erkeri teise korruse väikse ruumi lagi on maalingutega kaetud. (Fotod: Tõnu Tunnel)

Alates hiliskeskajast muutusid elamu aknad üha olulisemaks: soositud olid mitmikaknad, mille silluseid toestati dekoratiivsete raidkivipostidega, aknapalendeid ja hiljem ka -silluseid kaunistati maalingutega (17. saj). Tavaliselt kasutati sillustel samu motiive kui laemaalingutel.[39] Raidkivist tugisambad olid eriti soositud 16. sajandi lõpus ja 17. sajandil. (Foto: Tõnu Tunnel)

Pikk 69 hoones säilinud raidkivisammas annab tunnistust oskuslikust meistritööst. Samba kapiteelil on kujutatud otsevaates naise pead, külgedel ilmselt siin elanud pererahva vappe. Baasil kannab sammast puto pea, millel säilinud värvikihid annavad tunnistust samba kunagisest viimistlusest. (Fotod: Tõnu Tunnel)

VAATA ringi erkeris asuvas toakeses. (Foto: Taavi Varm)

VAATA ringi laemaalingute ja mitmikaknaga ruumis. (Foto: Taavi Varm)

---

[32] K. Särgava, Restor. Muinsuskaitse eritingimused Pikk 69 hoonekompleksi remont-restaureerimiseks. Tallinn, 2017. TLPA muinsuskaitse osakonna arhiiv, säilik nr n9 10234, lk 8.

[33] T. Linna, Tallinnas, Pikk 69 hoonete A ja E säilitamisele kuuluvad arhitektuuriajaloolised väärtuslikud detailid ja konstruktsioonid. Arhitektuuriajaloolised väliuurimistööd. Tallinn 1995. TLPA muinsuskaitse osakonna arhiiv, säilik nr n1 541, leheküljed nummerdamata.

[34] L. Keskküla, M. Keskküla, Pikk 69 / Tolli 1 restaureerimine. – Muinsuskaitse aastaraamat 2019. Tallinn: Eesti Kunstiakadeemia, 2019, lk 28.

[35] T. Linna, Tallinnas, Pikk 69 hoonete A ja E säilitamisele kuuluvad arhitektuuriajaloolised väärtuslikud detailid ja konstruktsioonid. Arhitektuuriajaloolised väliuurimistööd. Tallinn 1995. TLPA muinsuskaitse osakonna arhiiv, säilik nr n1 541, leheküljed nummerdamata.

[36] T. Linna, Tallinnas, Pikk 69 hoonete A ja E säilitamisele kuuluvad arhitektuuriajaloolised väärtuslikud detailid ja konstruktsioonid. Arhitektuuriajaloolised väliuurimistööd. Tallinn 1995. TLPA muinsuskaitse osakonna arhiiv, säilik nr n1 541, leheküljed nummerdamata.

[37] J. Kuuskemaa, Vana Tallinna pärimused ja tõsilood. Tallinn: Hea Lugu, 2020, lk 100.

[38] K. Särgava, Restor, Muinsuskaitse eritingimused Pikk 69 hoonekompleksi remont-restaureerimiseks, lk 22.

[39] K. Kodres, Kaunistatud elamu, – Eesti kunsti ajalugu 2. 1520–1770. Peatoimetaja K. Kodres. Tallinn: Eesti Kunstiakadeemia, 2005, lk 141.

---

PIKK 71

Kes ei teaks vanalinnas kolme kõrvuti seisvat teravnurkse viilkatusega õekest? Ilmselt on need siia ehitatud 15. sajandi esimesel poolel, neist vanim, Suur Õde ehk nurgamaja tõenäoliselt varemgi (14. saj II poolel). On arvatud, et Suure Õe fassaadikujundus on saanud mõjutusi Pirita kloostri lääneviilust: hoone omandas oma ilme tõenäoliselt 15. sajandi alguses, kui selle omanikuks oli Wulfard Rosendal. (Tema järgi on nime saanud ka kinnistu taga olev linnamüüritorn – Wulfardi-tagune torn.) W. Rosendali kohta on teada, et ta veetis oma elu lõpu ja suri Pirita kloostris (1430), mis annab alust oletuseks, et kahe hoone väline sarnasus ei pruugi olla juhuslik.[40]

Suure Õe kõrval seisavad kahanevas järjekorras Keskmine ja Väike Õde. Kõik kolm hoonet on keskaegse kaupmeheelamu dornse-diele-ruumijaotusega, maju köeti kerishüpokaustahjudega. 

Suuremad ümberehitused on siin teada 17. sajandist, sellest ajast pärineb ka Suure Õe nikerdatud barokne uks, mille tiibadel on kujutatud majaperemehe (J. Höppener) ja -perenaise perekonnavappe. Samuti tehti põhjalikke ümberehitusi 19. sajandil.[41]

19. saj keskel ostis kõik kolm hoonet A. C. Koch, sealt alates on majakolmik olnud ühe omaniku valduses. Hoonete ansambel oli Kochide suguvõsa käes 1940. aastal toimunud natsionaliseerimiseni.[42] Sõjajärgsetel aastatel tegutsesid siin ametiasutused,[43] 21. sajandi alguses läksid Kolm Õde taas eravaldusesse, kompleks restaureeriti põhjalikult ning kohandati hotelliks. Ka praegu asub siin majutusasutus.

Suur, Keskmine ja Väike Õde. Kõige silmapaistvama fassaadikujundusega on Pika ja Tolli tänava nurgal paiknev Suur Õde. Hoone barokne uks pärineb 17. sajandist. Keskmise Õe sissekäiku troonis raidportaal, mis on nüüdseks hävinud. 

Väikse Õe sissepääs on hoovi pool, ka ruumijaotus on seetõttu erinev: tänava äärde jääb dornse, hooviküljele diele.[44] (Foto: Tõnu Tunnel)

2002. aasta restaureerimistööde käigus tuli hoovimaja (ehitatud tõenäoliselt 18. saj esimesel poolel)[45] krohvi ja lõuendi eemaldamisel välja täistalalael olev maaling. Rokokoostiilis maalingul on kujutatud kahte putot hoidmas lillevanikuid. Kompositsiooni raamib rocaille-ornament. Lae edelanurgas jääb maaling pooleli (võimalik, et maalingu katkekohta ehitati enne maalingu tegemist midagi ette, nt kamin, ahi või kapp). Katkekohas on näha praeguse maalingukihi all olevat varasemat sarnase kompositsiooniga maalingut.[46](Fotod: Tõnu Tunnel)

Rokokoostiilis maalingu detailid. (Fotod: Tõnu Tunnel)

Suure Õe diele aknaniši maaling leiti kinnimüüritud akna avamisel 1990. aastatel. Kohmakavõitu teostusega maaling valmis arvatavasti 16. sajandi lõpus või 17. sajandil.[47] (Fotod: Tõnu Tunnel)

Keskmise Õe dornse talalage katab marmoreering: hallisäbruline muster, millega on püütud järele aimata marmori veene. (Foto: Tõnu Tunnel)

VAATA ringi rokokoomaalinguga ruumis. (Foto: Taavi Varm)

VAATA ringi maalitud aknaga ruumis. (Foto: Taavi Varm)

VAATA ringi marmoreeringu-maalinguga ruumis. (Foto: Taavi Varm)

---

[40] B. Dubovik. Tallinn Pikk tn 71. Väliuurimistööde aruanne. Tallinn: Kultuurimälestiste Riiklik Projekteerimise Instituut, 1983. TLPA muinsuskaitse osakonna arhiiv, säilik n3 29, leheküljed nummerdamata.

[41] R. Kangropool. Pikk tn 71/Tolli tn 2 hooneansambel „Kolm õde“ eritingimused rekonstrueerimiseks. Tallinn, 2001. TLPA muinsuskaitse osakonna arhiiv, säilik n9 645, lk 15. 

[42] R. Kangropool. Pikk tn 71/Tolli tn 2 hooneansambel „Kolm õde“ eritingimused rekonstrueerimiseks. Tallinn, 2001. TLPA muinsuskaitse osakonna arhiiv, säilik n9 645, lk 18.

[43] R. Kangropool. Pikk tn 71/Tolli tn 2 hooneansambel „Kolm õde“ eritingimused rekonstrueerimiseks. Tallinn, 2001. TLPA muinsuskaitse osakonna arhiiv, säilik n9 645, lk 18.

[44] R. Kangropool, Pikk tn 71/Tolli tn 2 hooneansambel „Kolm õde“ eritingimused rekonstrueerimiseks. Tallinn, 2001. TLPA muinsuskaitse osakonna arhiiv, säilik n9 645, lk 8. 

[45] K. Koppel; S. Volmer, OÜ Vana Tallinn. Hoonekompleksi „Kolm õde“ maalitud talalagede restaureerimistööde koondaruanne. Tallinn, 2003. TLPA muinsuskaitse osakonna arhiiv, säilik n9 2362.B, lk 4.

[46] K. Koppel; S. Volmer, OÜ Vana Tallinn. Hoonekompleksi „Kolm õde“ maalitud talalagede restaureerimistööde koondaruanne. Tallinn, 2003. TLPA muinsuskaitse osakonna arhiiv, säilik n9 2362.B, lk 4.

[47] E. Mölder, OÜ Vana Tallinn Suure õe aknaniši maalingu fragmentide konserveerimise aruanne. Tallinn, 2003. TLPA muinsuskaitse osakonna arhiiv, säilik n9 2365, lk 3.

---

PIKK 73

20. sajandi alguses N. Kochi tellimisel valminud kahekorruseline linnamaja (arh Rudolf von Knüpffer) on üks tänava nooremaid hooneid. See ehitati siin asunud politseikasarmu kohale (üle tänava asuv Paks Margareeta oli kasutusel linnavanglana).[48] Uus hoone mängleb oma arhitektuurikeeles mitme parasjagu soosingus olnud stiiliga: uusgooti stiilis teravkaarsed aknad ja välisuks, inglaslikule tuudorstiilile vihjavad kolmnurksed ehisviilud maja küljefassaadidel ja nurgal, juugendlikud väänlevad taimemotiivid aknaraamidel.

Sajandi jooksul on siin majas tegutsenud mitu asutust, nagu sanitaar-epidemioloogia jaam, ENSV kultuuriministeeriumi kirjastuse ja polügraafiatööstuse toimetused, ENSV Ajakirjanike Liit, ENSV Ministrite Nõukogu riikliku julgeoleku komitee ja kunstimuuseumi fondihoidla.

Ajaloolisi arhitektuuristiile leiab ka hoone sisemusest. Esimese korruse nurgasaalis on säilinud värvikirev juugendliku maalinguga lagi. Maaling pärineb hoone ehitamise ajast ning avastati 2007. aastal restaureerimistööde käigus paljude valge värvi kihtide alt. 

20. sajandi alguses Kochide perekonna linnavillana kerkinud hoones tegutseb praegu Eesti Lastekirjanduse Keskus ning see on avatud kõigile huvilistele. Mine vaata imelist laemaalingut oma silmaga ning pööra tähelepanu ka fuajees asuvale ajaloolisele puittrepile. (Foto: Tõnu Tunnel)

Hoone projekt aastast 1900. (Tallinna Linnaarhiiv)[49]

---

Esimese korruse nurgasaali laefriisi kaunistab rütmiline juugendlik lillemuster, lae nurkades ja servadel korduvad väänlevate taimemotiividega kompositsioonid.

Rõõmsavärvilise lae keskosa krooniv valge stukkrosett ning seda eemalt piirav lipsukestega lillepärg on veidi hilisemast perioodist (tõenäoliselt maja esimesest remondist, kuid enne 1914. a).[50]

VAATA ruumis ringi (Foto: Taavi Varm)

---

[48] A. Pantelejev. Tallinn, Pikk t 73 hoone osalise remont-restaureerimise muinsuskaitselise järelevalve aruanne. Tallinn, 2014. TLPA muinsuskaitse osakonna arhiiv, säilik n9 S 9786, lk 1.

[49] Pikk 73 hoone projekt 1900. aastast. Tallinna Linnaarhiiv, säilik TLA.1443.002.0000002.00005.T.

[50] A. Pantelejev. Tallinn, Pikk t 73 hoone remont-restaureerimise muinsuskaitselise järelevalve aruanne. Tallinn, 2008. Aruanne on Eesti Lastekirjanduse Keskuse valduses, leheküljed nummerdamata.

---

Pika tänava

PEIDUS PÄRAND

Koostaja: Karola Mursu

Fotod: Tõnu Tunnel

Ajaloolised fotod: Eesti Ajaloomuuseum SA, Eesti Arhitektuurimuuseum, Tallinna Linnamuuseum

360° fotod: Taavi Varm

Pikk tänav oli juba keskajal üks Tallinna tähtsamaid tänavaid. Ulatudes Pika jala väravatornist Suure Rannaväravani, oli see linna ja sadama vahelise liikluse tuiksooneks. Siinne tänavate võrgustik ja kruntide jaotus pärinevad suuresti keskajast: piklikud kitsad kinnistusiilud ulatuvad tänavajoonelt hoonete taha kvartali sügavusse, suuremate kinnistute puhul järgmise tänavanigi. Keskaegset Pikka tänavat palistasid tihedas rivis kolmnurksete otsaviiludega majad, mis külg külje kõrval seistes meenutasid sakilisi saehambaid. 

Pikk tänav. (Foto: Tõnu Tunnel)

Vaade Pikale tänavale Suure Rannavärava poolt. (Foto: Eesti Arhitektuurimuuseum)[51]

Toonane elamu oli tüüpiline hansalinna elumaja, kitsa kõrge fassaadi ja terava viilkatusega, näoga tänava poole. Sageli asus tänavapoolsel küljel ait, eluruumid paiknesid krundi sisemuses ümber õue. Linnamaja esimesel korrusel asusid eluruumid. Esmalt diele (suurem eesruum), mis täitis oma nurgas asuva mantelkorstnaga ka köögi ülesannet, seal võeti vastu külalisi. Diele’st edasi hoovi suunas jäi isiklikuma otstarbega dornse (elu- ja magamisruum pererahva jaoks). Ajapikku, umbes 17. sajandiks laienesid eluruumid ka maja ülemistele korrustele, laoruumide asemele. Sinna pääses diele ja dornse vahel asunud müüritrepi kaudu.[52]

Keskaegse elamu diele-dornse ruumijaotus. Katkend joonisest, T. Böckler.[53]

Siinkandis elasid peamiselt käsitöölised ja võõrsilt tulnud kaupmehed.[54] Käsitööliste majad olid kaupmeeste elamutest väiksemad ja tagasihoidlikumad, ka hoov oli pisem või puudus sootuks – erinevalt kaupmeestest ei pidanud käsitöölised hobuseid ega vajanud nende tarvis ka talli ega hoovi.[55]

Oma hambulise ilme säilitas Pikk tänav pikka aega. Esimesed suuremad muudatused tõi siia 18. sajandil antiikkunstist ja -arhitektuurist lähtunud palladionism, mille mõjul kerkisid tänavale esimesed suured varaklassitsistlikud linnamajad. 

Vanalinna kvartal nr 5 (Pikk, Pagari, Lai, Oleviste tn) 1825. a ülesmõõtmisjooniselt.[56]

1809. aastal kehtestati Vene tsaaririigis ülevenemaalised tüüpfassaadid, mida ka Revalis (Tallinna ajalooline saksakeelne nimi) peagi agaralt rakendama ja kontrollima hakati. Siinseid keskaegseid kaupmehemaju peeti vanamoodsateks ning neid asuti uute ilukaanonite järgi klassitsistlikeks kujundama. Selleks muudeti akende ja uste asukohti, kujundati ümber katusejoont, sageli ühendati mitu väiksemat keskaegset hoonet omavahel ja koondati ühe uue fassaadi taha. Keskaegsed gooti dekoorid ja vormid jäeti sageli uue viimistluskihi all alles ning neid on tänapäeval restaureerimistööde käigus mitmel pool taasleitud ja eksponeeritud.

Tüüpfassaadile kohaldatud ümberehitusprojektid 1826. aastast (arhitektid Bantelmann, Schellbach ja Gabler). (Tallinna Linnaarhiiv)[57]

---

[51] Suur Rannavärav, vaade läbi väravaava Pikale tänavale. Eesti Arhitektuurimuuseum, säilik EAM Fk 12523. Eesti Muuseumide Veebivärav: https://www.muis.ee/museaalview/2638803 (vaadatud 28. VII 2025)

[52] S. Karling, Tallinn. Kunstiajalooline ülevaade. Tõlkija V. Beekman. Tallinn: Kunst, 1937, lk 66–69.

[53] T. Böckler, Keskaegse elamu ruumijaotus. Katkend joonisest. – Eesti kunsti ajalugu 2. 1520–1770. Peatoimetaja K. Kodres, Tallinn: Eesti Kunstiakadeemia, 2005, lk 106.

[54] S. Karling, Tallinn. Kunstiajalooline ülevaade, lk 38.

[55] J. Kuuskemaa, Raadiosaade „Maailmapilt“. 13. VI 2000. ERR arhiiv: https://arhiiv.err.ee/audio/vaata/maailmapilt-maailmapilt-juri-kuuskemaa-34195 (vaadatud 15. VI 2025).

[56] Vanalinna kvartal nr 5 (Pikk, Pagari, Lai, Oleviste tn) 1825. a ülesmõõtmisjooniselt. Fassaadijoonised 1825. a Venemaa Riiklikust Sõjaajaloo Arhiivist. – H. Üprus, Tallinn aastal 1825. Tallinn: Kunst, 1965. Leheküljed nummerdamata.

[57] Tüüpfassaadile kohaldatud ümberehitusprojektid 1826. aastast, arhitektid Bantelmann, Schellbach ja Gabler. Risse zu Privathäusern von den Gouvernements Architekten Bantelmann, Schellbach und Gabler. (Tallinna hoonete plaanid). Tallinna Linnaarhiiv, säilik TLA.149.4.321 leht 14.