Näitused

28. novembril kell 19 avaneb Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia kontserdisaali fuajee galeriis koostöönäitus “Eirates Piiride Ettekirjutusi”, mis koondab esmakordselt Eesti Kunstiakadeemia, Kõrgema Kunstikooli Pallas ning Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia tudengite ja vilistlaste loomingu.

Piiride vajalikkust mõtestades jõudis näituse kuraator nende avardamise ideeni. Tegemist on katsega etteantud raamidest lahti öelda, jõudes otsapidi koguni uute tavade konstrueerimiseni. Erisuguste tehnikate kaudu pakuvad kunstnikud tõlgendusi nii kultuurilise kui ka vaimse maailma avarustele. Ühtlasi on esindatud argisfääri tungiva digimaailma voorused, samas pakutakse sissevaadet inimsuhete puntrasse. Seades piire teistele takerdume varem või hiljem omaenda piiramisrõngasse ning siinkohal visualiseerivad võimalikke lahendusi kunstnikud, kelle jaoks takistuste ületamise võimalikkus on omaette väärtus.

“Tänapäeval, kui liikuvus, digitaalsed sidemed ja kultuuridevaheline dialoog on muutunud igapäevaseks, kerkib taas küsimus: kus asub piir ja mida tähendab selle ületamine?” tõstatab näituse kuraator küsimuse väljakujunenud piiride tegeliku ulatuse üle.

Eesti loomekõrgkoolide vaheline soe läbisaamine on pikemat aega innustanud otsima uut laadi koostöö vorme. Käesoleva aasta suvel loodi kolme kooli üliõpilasesinduste ning EMTA rektori poolt soodne pinnas ühise näituse tekkeks. Ühisnäitus võimaldab erinevate kunstivormide vahelist diskussiooni ning seejuures sillutab tee uues formaadis koostöö jätkumisele. Novembri lõppu jääv avamise aeg ei ole mitte juhuslikult valitud – see on tänuväärne võimalus enne eksamiperioodi ja talviseid kohustusi hetkeks kokku tulla ja endi auks klaase tõsta.

Näitus jääb avatuks 1. veebruarini 2026.

Kuraator: Caroline Murumägi (EKA)

Avatud E–R 8–20 L–P 10–20

Sissepääs tasuta

Eesti Kunstiakadeemia tekstiiliosakonna õppejõud Kadi Kibbermann ja Piret Valk avavad 20.11.2025 Tallinna Botaanikaaia palmisaalis taimedest inspireeritud tekstiiliinstallatsioonide näituse “BOTEXSEMANTILINE AED / HORTUS BOTEXEMANTICUS” 

Näitusel esitletakse eksperimentaalseid tekstiiliinstallatsioone, mis jutustavad taimede rollist ja tähendusest kunstnike elus – taimedest saadavatest materjalidest ja nende ellujäämis-strateegiatest. 

Näitus vastab väljakutsele kohaneda maailmas, milles põlvkondadevaheline mälu on asendumas juhendite ja eeskirjadega; suured lood vaesunud keelelühenditeks ja vahetud kontaktid virtuaalseteks. Orientiirideks taimepimedail tehismaastikel on saanud algoritmid.  

Tasakaalu hoidmise tugijuurteks pärismaailmaga, on kunstnikel kontakt loodusega ja suhted teiste liikidega. Uuritakse, mida võiks taimedelt õppida läbi praktilise huvi, poeetiliste tõlgenduste ja neile tugineva kunstipraktika. Inspiratsiooniks on taimemaailma mitmekesisus, sellele olemuslik ja eripärane – vormid, mustrid ja tekstuurid; vajalikkus inimestele ja keskkonnale; võime kohaneda muutustega ja jääda ellu ka väga keerulistes tingimustes. Teostes ühendatakse teadmised ja praktilised kogemused, et näidata taimede olulisust põhjatu ressursside allikana – väetisena, mis pakub eeskuju-köitraage ja ideede-idusid, kiumaterjale ja looduslikke värve; taimedega suhtlemine aga tervist ja tasakaalu. Taimed aitavad mäletada ja kujutada identiteeti kinnitavaid lugusid. 

Tänases maailmas kohanemiseks on näituse kontekstis loodud uus suhtluskeel BOTEX. Botaanika + tekstiil + poeesia + tähendused = BOTEXsemantika

BOTEXsemantilises aias kasvavad BOTEXoofid.

BOTEXoofid on sünteesitud taimedest ja tekstiilidest.

BOTEXit räägivad taimi armastavad BOTEXegeedid, taimede ja nende strateegiate tõlkimiseks BOTEXoofide kaudu.

BOTEXoofid nimetab ja järjestab BOTEXonoomiliseks süsteemiks INDEX BOTEXEMANTICUM. 

BOTEXsemantilises aias võib avastada, milliseid võimalusi pakub tekstiilikunst taimede pakutavate teadmiste tõlgendamiseks ja eksperimentaalsete kogemuste edasiandmiseks. Taimed ja tekstiilid kohtuvad teostes looduslike kiudude, juurte, taimsete värvide ja bioplasti vormis. Installatsioonid on kasvatatud, kedratud, taimedega värvitud, tikitud, trükitud, vilditud või plisseeritud. 

Näitus on avatud kuni 04.01.2026

Tallinna Botaanikaaia palmimaja ja kasvuhoonete lahtiolekuajad:  https://botaanikaaed.ee/et/lahtiolekuajad/

„Nähtamatud kivid. Noore kunstniku pilk tööstusele“
Telliskivi Roheline saal 12.11.–7.12.2025
Avatud K-R kell 12.00-19.00 L-P kell 10.00-17.00
Näituse külastus on tasuta.

6. ja 7. detsembril toimuvad näitusel töötoad lastele:

• L 6. dets kell 11.00–12.30 töötuba “Põlevkivist loomakeste valmistamine”, vanusele 5-10, grupis kuni 10 last. Registreerimine SIIN.
  • Töötoas meisterdatakse Kohtla-Järve kaevandustest kaevandatud põlevkivist loomakesi. Lapsed saavad meisterdamise käigus õppida ja näha, kuidas Kohtla-Järve kaevandustes põlevkivi kaevandatakse ja töödeldakse. Samuti on neil võimalus uurida päris loodusmaterjali ja meisterdada väikeseid loomakujulisi meisterdusi. Töötuba viib läbi EKA tudeng Ksenia Verbeštšuk eesti, inglise ja vene keeles.
• P 7. dets kell 11.00–12.30 töötuba “Jõulukaartide valmistamine”, vanusele 10+, grupis kuni 10 last. Registreerimine SIIN.
  • Töötoas valmistatakse trükitemplid, millega lapsed saavad kaunistada jõulukaarte. Töötoa läbiviija juhendamisel kasutatakse templite tegemiseks erinevaid materjale nagu plastiliin, kruvid-mutrid ja muid põnevaid elemente, mida võib kohata ka ehitusplatsidel ja tööstusmaastikel. Töötuba toimub eesti keeles ning seda viib läbi EKA tudeng Ronja Jõgi.

Näituse „Nähtamatud kivid. Noore kunstniku pilk tööstusele“ keskmes on tööstuse ja ühiskonna vaheline dialoog. Väljas on üle saja teose, mis kutsuvad mõtlema vastutuse, kestlikkuse ja inimese mõju üle maastikule.

Teosed on loodud  Ida-Virumaal Viru Keemia Grupi tööstusmaastikel toimunud suvepraktikate käigus. Noorte kunstnike pilk liigub poeetilistest maastikuvaadetest intiimsete argilugudeni – põlevkivi muutub kord dekoratiivseks tapeedimustriks elutoas, kord ajakihistusi talletavaks monumentaalseks katedraaliks.

Koostöö on ajendatud Eesti põlevkiviõlitööstuse 100. aastapäevast. Näitus kutsub vaatajat peatuma ja mõtisklema, milliseid jälgi on töö, maastik ja inimene üksteise sisse jätnud ning kuidas võiks nende suhe tulevikus kujuneda.

Suvepraktika Viru Keemia Grupi tööstusmaastikel toimus 2025. aasta juunis ja augustis. Kokku osales suvepraktikal 65 tudengit ja kaasatud olid stsenograafia, animatsiooni, graafika, skulptuuri, kaasaegse kunsti, moe- ning maaliosakonna tudengid. Väljapanekus on esindatud lisaks ka disainerite ja tarbekunstnike tööd.

Osalevad kunstnikud: Adele Sillat, Alexander Matthias Saage, Aliisa Ahtiainen, Anastasia Nikiforova, Anastasia Ananjeva, Anu Jakobson, Beata Batejev, Bob Bicknell-Knight, Darja Malõševa, Edvard Vellevoog, Emma Reti Tikenberg, Grete Kangro, Hannah Segerkrantz, Ivor Mikker, Karl Uustal, Kaspar Lesk, Kateryna Tyshchenko, Karolina Peterson, Kirke Kirt, Kirke Kits, Kristjan Tammjärv, Ksenia Verbeštšuk, Liisa Nurklik, Linda Teemägi, Lume Tuum, Maibrit Kaur, Marek Huntsaar, Maria-Eliise Muinaste, Marit Loitmets, Marta Huimerind, Marta Konovalov, Mia-Stella Aaslaid, Nora Schmelter, Oskar Vels, Patrick Soome, Paul Aadam Mikson, Piia Bianka Pere, Robin August Vöörmann, Rosa-Maria Nuutinen, Sander Haugas, Selene Taur, Stuudio Kollektiir, Stiina-Marie Sarevet, Taavi Teevet, Tauris Reose, Teresa RA, Veronika Pavliuk, Visa Nurmi, Yuna-Lee Pfau, Denis Kudrjašov

Näituse kuraatorid: Lilian Hiob-Küttis, Kirke Kangro ja Ruth Melioranski

Projekti meeskond: Irina Bojenko, Kaia-Liisa Jõesalu, Kaja Krustok

Juhendajad: Anita Kremm, Britta Benno, Charlotte Biszewski, Ene-Liis Semper, Francesco Rosso, Holger Loodus, John Grzinich, Karl Joonas Alamaa, Laura Põld, Lilli-Krõõt Repnau, Mark Raidpere, Mihkel Ilus, Taavi Talve, Viktor Gurov, Zody Burke, Björn Koop, Eve Margus, Heikki Zoova, Juss Heinsalu, Kaja Altvee, Kärt Ojavee, Lieven Lahaye, Linda Kaljundi, Nils Hint, Piret Hirv, Urmas Lüüs 

Kujundaja: Kati Saarits

Näituse avamine toimus teisipäeval, 11.novembril. Tutvu pildigaleriiga siin.

5.11 – 13.12.2025, Artrovert Galeriis

5. novembrist on Artrovert galeriis avatud kahe kunstniku Tea Lemberpuu ja Maris Siimeri ühisnäitus ”See on mind alati muutnud”. Näituse pealkirja inspiratsiooniks on Jules Vallès’i mõte raamatust L’enfant: “Ruum on mind alati muutnud. Vaikseks”. Galeriis on eksponeeritud mõlema kunstniku värskelt valminud maaliseeriad.

Kunstnik Karola Ainsar kommenteerib Lemberpuu ja Siimeri loomingut nii: „Inimese sees on igatsus, millel on võimsa tuule vägi. See ajendab liikuma ning otsima rahulikku paika. Näiteks sellist, mis paikneb mõnel piirialal, kus viibides kostavad kõrvu meisterlikult kokku kõlavad kahe paiga sosinad. Aina puiklev hing, mis hetkeks kuulatab, võib nii päris tasa jääda. Need vaiksed hetked võtavad vormi, mida võib pidada pühaks.
Püha avaldub argises just läbi pideva otsingu ning soovi seda enda ümber märgata. Püha ei peida end igatsetud paigas, vaid hoopis pausides ning viperustes, mis meid selle poole liikudes aeglustavad. Ehk just vaikseks jäädes avaldubki igapäevaellu nähtamatu niidina tikitud sakraalsuse ääris, mille katkematu piste kõike ning kõiki ühendab.
Tea Lemberpuu ja Maris Siimeri tundlikud maalid on kui jäädvustused sellelt otsingu teekonnalt — lõuend kui märkmik, kuhu kunstnikud aina tagasi pöörduvad, et värvi ja vormi kasutades enda märgisüsteemis ülestähendusi teha. See on ühtaegu nii vastuseis kui ka püüe säilitada tundlikkust ajas, mille tempo ei lase peatuda.”

Ühendus ja selle puudumine on mind alati muutnud. Vaikseks.

Tea Lemberpuu (s. 1980) on lõpetanud maali (BA, 2023) ja kaasaegse kunsti (MA, 2025) eriala Eesti Kunstiakadeemias. Talle on omistatud EKA noore kunstniku preemia ja ta on Tartu Kunstnike Liidu liige. Osalenud näitustel Eestis, Lätis, Leedus, Itaalias. Lemberpuu senist loomingut on läbi erinevate tehnikate ja uurimissuundade saatnud küsimused ajast ja aeglusest, piiridest ja juhuslikkusest, mängust ja nähtavalolust. Sellel näitusel otsib ta viise, kuidas püha võiks läbi ühenduse ja armastuse avalduda igapäevases elus.

Maris Siimer (s. 1980) on Tallinnas tegutsev visuaalkunstnik, kelle looming hõlmab illustratsiooni ja maali. Kasutades tundidepikkust looduses kõndimist oma praktika osana, on kunstnik vaadelnud aeglustumise ja vaikuse võimet suunata meid millegi endast suurema ja pühamani. Näituse kaks suurimat teost on maalitud õhu ja valguse käes — justkui kõrv vastu looduse helisid, ehitab Siimer intuitiivselt ja kihiliselt üles nähtamatu otsingud maalipinnal. Pidev oma väljeduslaadi ja meetodi otsimine on mõjutatud Eesti põhjaranniku maastike orgaanilistest vormidest. Nii nagu loodus, on ka muusika olnud teeviidaks hetkedel, mil kontakt enda ja kõige pühaga on kerge kaduma. Siimeri maalid ongi omamoodi kutse selle ühenduse taastamiseks. Ta on Eesti Maalikunstnike Liidu ja naiskunstnike rühmituse Fööniks liige.

Näituse avamine 05. novembril kell 18.30 ja näitus jääb avatuks 12. detsembrini.
Näituse valmimist toetas Eesti Kultuurkapital
Tekst: Karola Ainsar
Graafiline disainer: Katariin Mudist

Kaasaegse kunsti magistrant Sven Mantsik on praktiseerinud tehnikaid nagu installatsioon, graafika, raamatuköide, animatsioon ja arvutimängud, arendades samas alati oma peamist kirge: joonistamist.

Tema kohati fiktsionaalsed ja autobiograafilised joonistused kujutavad argielulist sotsiaalset satiiri, ühendades endas melanhoolia, unenäolised elemendid, teravuse ja huumori. Näitus Timeline annab põhjaliku ülevaate tema narratiivsest ja visuaalsest lähenemisest visandamisele.

EKA raamatukogu vitriingaleriis on väljas valik tema graafilisi töid.

Näitus on avatud 19. detsembrini.

Olete oodatud ühisnäituse ,,Heinaaeg. Igaviku igatsus.”  avamisele 11. novembril kell 18.30 Manufaktuuri 7/2, Tallinn. 

2025. aasta 12. november – 18. detsember korraldavad Tallinnas, Manufaktuuri kvartalis Martin Mikson, Anna-Liisa Pärt, Paul Aadam Mikson, Juulia Aleksandra Mikson ühisnäituse ,,Heinaaeg. Igaviku igatsus.”.

,,Heinaaeg. Igaviku Igatsus.” on näitus, mis mõtiskleb inimese ja looduse vahekorra, aja kulgemise ning ellujäämise rütmide üle. Kui kunagi tähendas heinaaeg ärevat ootust ja sõltuvust ilmast, siis nüüd on see muutunud poeetiliseks kujundiks – igatsuseks rahu ja tasakaalu järele muutuvas maailmas.

Näitus peegeldab kunstnike isiklikku ja ühist suhestumist tuttavate maastikega, mis on pidevas muutumises. Näitus kutsub märkama looduse rütmi ja meenutab, kui habras on side, mis meid selle rütmiga seob.

Martin Mikson on stsenograaf ja maalikunstnik. Ta on loonud mitmeid kujundusi Eesti teatrites.

Anna-Liisa Pärt on stsenograaf ja maalikunstnik.

Paul Aadam Mikson on metallikunstnik, kes tegeleb suuremõõtmeliste sepisvormidega.

Juulia Aleksandra Mikson on tekstiilikunstnik, kes uurib materjalide vahelisi piirialasid. 

Kunstnikud on Eesti Kunstiakadeemia vilistlased.

Graafiline disain: Juulia A. Mikson

Näitust toetavad: Hepsor, Põhjala Pruulikoda, Õllenaut.

7. novembril avaneb Eesti Tarbekunsti- ja Disainimuuseumis näitus „Kujutluse tume taevas. Kadri Mälgu ehtekunst”, mis tutvustab üht Eesti kaasaegse ehtekunsti mõjukaimat suunajat ja ainulaadset autorit.

Näitusel on eksponeeritud enam kui 200 Kadri Mälgu (1958–2023) loodud teost, mille hulgas on nii ehteid, objekte kui ka kavandeid. Lisaks esitletakse tema aastate jooksul koondatud kaasaegse ehtekunsti kollektsiooni. Muuseumi fuajees on eraldi eksponeeritud Mälgu algatusel sündinud ehtekunstnikerühmituse õhuLoss installatsioon.

Kadri Mälk on rahvusvaheliselt tuntumaid Eesti ehtekunstnikke, kes on avanud uksi paljudele täna tegutsevatele Eesti kunstnikele. Kadri Mälgu mitmekülgne tegevus oli suunatud kaasaegse ehte olemuse, tähenduse ja ulatuse teadvustamisele. Näitus keskendub nii kunstniku autoriloomingule kui ka talle kui kollektsionäärile.

„Kunst on juba maailmas olemas. Sa pead selle vaid ära tundma, üles „tähendama“ ja nähtavaks tegema. Ja seal vahel on meetodite ja kahtluste okkaline rada, mida pidi sa koperdad,“ on Kadri Mälk oma loomeprotsessi üle mõtiskledes tõdenud.

Milles seisneb Kadri Mälgu ehteloomingu fenomen? See on ühtsus, mis on lähedane 1920. aastate maagilisele realismile maalikunstis, mida iseloomustas eksistentsialistlik, ositi romantiline tundehoovus, jõulised sümbolid, ebamaised värvid ja selle kõige justkui ebakohane koosolu. Kadri Mälgu ehtekunstis toimivad sümbolitena, tähendusloome käivitajatena mitte üksnes kujutletud ja kujutatud kujundid ja vormitud vormid, vaid ka materjaliesteetika ning maagiline materiaalsus ise. Nõnda võiks öelda, et kunstniku ehted kutsuvad vaatajat kaasa üllatumise, mõistatamise ja vahetu kogemise mängule.

Kadri Mälgu esmakordselt nii ulatuslikus mahus koondatud loomingut kuulub nii ETDMi aga ka mitmete maailmas tuntud muuseumide kogudesse nagu Museum für Kunst und Gerwerbe (Hamburg), Victoria and Albert Museum (London), Smithsonian National Design Museum, Cooper Hewitt (New York), LACMA (Los Angeles) ning paljudesse erakogudesse.

Näituse kuraatorid: Krista Kodres, Kai Lobjakas
Kadri Mälgu kogutud ehete ekspositisooni kuraatorid: Kristiina Laurits, Tanel Veenre
Kujundaja: Pille Lausmäe
Graafiline disainer: Indrek Sirkel
Heli: Janek Murd
Keeletoimetaja: Hille Saluäär
Tõlge: Refiner Translations
Näituse meeskond: Ketli Tiitsar, Toomas Übner, Birgit Tohter, Kristi Paap, Helen Adamson
Produktsioon: Valge Kuup Studio OÜ

Näitus „Kujutluse tume taevas. Kadri Mälgu ehtekunst” jääb avatuks 5. aprillini 2026.

7. novembrist on Eesti Tarbekunsti- ja Disainimuuseumis näha muuseumi korruseid läbivat väljapanekut, mis koondab endas ülevaadet Eesti ehtekunstnike rühmituse õhuLoss enam kui kahekümne aastasest ehteloomingust.
Rühmituses tegutsevad Piret Hirv, Kristiina Laurits, Eve Margus, Villu Plink ja Tanel Veenre, kes olid rühmituse algataja, ehtekunstniku, EKA ehte ja sepise eriala juhi, professor Kadri Mälgu (1958–2023) õpilased.

“õhuLoss on minu jaoks idealistlik kullaprooviga nähtus, unistus, mis sünnitab ajalugu. Pole oluline, kas oled ilmsi näinud õhulosse, tähtis on, et oled ise neid ehitanud. See nii võlub kui ka aheldab ning tekitab pikapeale sõltuvust,” on sõnanud rühmituse liige Kristiina Laurits.

Rühmituse liikmeid ühendab sarnane maailma- ja erialamõistmine, hingesugulus, mis lõi aluse pikaajalisele koostoimimisele, mida on märgatud ja tunnustatud nii kohalikul kui rahvusvahelisel erialaväljal. Uudishimu ja julgus eksperimenteerida kõige erinevamate ideede, materjalide, võtete, tehnikate ja vahenditega kasvas eneseväljenduseks, mis teadlikult just vihjamisi või kaudselt tegeleb küsimustega, mis seotud inimlikkusega kõige laiemas mõttes. õhuLossi fookus on ehtel kui ideel, unistusel, mis vormitakse oskuslikult tähenduslikest materjalidest.

Omamoodi sümboolselt suunab seekordne õhuLossi väljapanek oma lahkunud liikme Kadri Mälgu mahuka retrospektiivnäituse sissejuhatusena külastajate pilgud olevikku, kus kunagistest õpilastest on tänaseks saanud kaasaegse ehtekunsti arengusse kõige mitmekülgsemalt panustavad kunstnikud, ettevõtjad ja õpetajad.

Ehtekunsti rühmitus õhuLoss alustas ühist näitusetegevust 1999. aastal. 26 tegutsemisaasta jooksul on rühmitus esitlenud ligi 30 näitust ja sündmust Eestis, Hollandis, Hispaanias, Saksamaal, Taanis, Portugalis, Ungaris, Hiinas, Prantsusmaal, Iisraelis, Itaalias ja Lätis ning andnud välja oma loomingust raamatuid ja katalooge. 2024. aastal tunnustati rühmitust Eesti Kultuurkapitali kujutava ja rakenduskunsti sihtkapitali aastapreemiaga.

Näituse kujundus: õhuLoss
Graafiline disain: Aadam Kaarma

Tütar galerii osaleb 6.-9. novembril maailma pikima ajalooga rahvusvahelisel kaasaegse kunsti messil Art Cologne, esitledes Tõnis Saadoja värskeid, seni näitustamata teoseid sarjadest „Mäletamise mudel” ning „Kõrgus merepinnast”.

 

Esitletav väljapanek on edasiarendus 2024. aastal galeriis Tütar eksponeeritud näitusest „Siis“, kus olid samuti väljas teosed mõlemast nimetatud maalisarjast.

Näitusele saateteksti koostanud kirjanik Aare Pilve sõnul kujutavad seeria „Mäletamise mudel“ maalid „karpi püütud“ linnavaateid. Neist mõnesid pole enam reaalsuses olemas, nii et nad on pildid minevikust – või õigemini, nad on pärit silmapõhja mälust, kus põhiline on ere ja pehme suvine pärastlõuna- või õhtuvalgus. Seda mälust pärit valgust on siis uuesti näidatud analoogfilmile, kus valgus ei ole erinevalt digikaamerast „arvutuse“ tulemus, vaid puudutab tundlikku ja tajuvat pinda ise. Sellest analoogpildist on uuesti valgus läbi lastud ning projitseeritud see metafüüsilisena mõjuval tumedal peegelpinnal asuvasse mitte-metafüüsilisena mõjuvasse pappkarpi. Seejärel on pilt läbi kunstniku silmapõhja uuesti värvidega lõuendile maalitud. See on „valgushetkede arhiiv“, mis heidab pimedusse oma kuma; katse tõestada valgusemälu kadumatust keset kaduvat valgust.

 

Maalisari „Kõrgus merepinnast“ koosneb katsetest kasutada taeva ja pilvede kujutamisel vanaaegseid maalimis- ja lõuenditöötlustehnikaid ning on seega samuti teatav mäletamise ja meenutamise projekt, sedakorda otsesemalt maaliajaloo tasandil.

 

Tõnis Saadoja (1980) on maalikunstnik, kes töötab realismi eri tahkude ning ajaloolise ja kaasagse maali ühisosa otsimisega. Põhiteemadena korduvad tema loomingus mälu, koha ning tähenduse suhted. Tema teoseid iseloomustab kontseptuaalne ülesehitus ning tehniliselt eripärase vormi otsing vastavalt kujutistele. Valdavalt moodustub Saadoja looming terviklikest sarjadest, milles valitud motiiv varieerub kuni mitmekümneosalises pildireas. Kasutades tihti oma loomingu lähtepunktina fotot, tegeleb ta fotograafilise representatsiooni näilise pretensioonituse ning samas foto võimega reaalsust peegeldada.

 

Tõnis Saadojat on auhinnatud Vaal galerii noore kunstniku preemiaga (2004); Eesti Kultuurkapitali kujutava ja rakenduskunsti sihtkapitali aastapreemiaga (2006, 2008, 2012); Köler Prize’i publikupreemiaga (2011); Kristjan Raua preemiaga (2013) ja Konrad Mäe medaliga (2015). 2025. aastal pälvis kunstnik Valgetähe V klassi teenetemärgi.

 

Kunstimess Art Cologne toimub 6.-9. novembrini Saksamaal Kölnis. Tütar galerii väljapanek asub Koelnemesse hallis 11.2 alal N015.

 

Tütar galerii osalemist messil toetavad Kultuuriministeerium ja Eesti Kaasaegse Kunsti Arenduskeskus.

Selle aasta augustis demonteeriti Põlva külje all asuva Peri külakeskuse (endine E. Vilde nimelise kolhoosi kontor-klubi) seinalt Andrus Kasemaa (1941–2016) secco-tehnikas pannoo “Mahtra sõda” (1984).
Mastaapse teose eemaldamine oli vältimatu: amortiseerunud hoone on lammutamisele määratud ning avariilises seisus seinamaal oli hävimas.

Tänaseks on ligi 60 m² suurune pannoo Eesti Kunstiakadeemia ja Kõrgema Kunstikooli Pallas tudengite ning õppejõudude toel peaaegu täielikult seinalt maha võetud ja konserveeritud. Teose fragmendid on kantud uutele teisaldatavatele alustele, mis võimaldavad neid tulevikus eri paikades eksponeerida.

8. novembril kell 13.00 avatakse Peri külakeskuse suures saalis näitus, kus eksponeeritakse Andrus Kasemaa pannoo fragmentidest valminud uusi iseseisvad kunstiteoseid. Samas toimub ka seminar, kuhu on kaasatud kunstniku sõbrad ja kaasteelised, kohaliku kogukonna liikmed ning kunstieriala eksperdid. Arutletakse, kuidas Kasemaa teos suhestub Eesti monumentaalkunsti traditsiooniga, kas fragment võib kõlada sama kõnekalt kui tervik ning kuidas võiks pannoo uues vormis ja ruumikontekstis edasi elada.

Sõna saavad EKA rektor Hilkka Hiiop, Gregor Taul (EKA), Andrus Laansalu (EKA), suvepraktikal osalenud tudengid Rasmus Randla ja Ekke Valner (EKA), Peri külaseltsi liikmed ja kõik teised, kes soovivad jagada oma mõtteid või mälestusi.

Üritusel osalemiseks palume end registreerida siin.

Peri külakeskus (Pargi tee 2/1, Peri, Põlva vald)

Laupäeval, 8. novembril kell 13.00

Tallinnast ja Tartust viib näitusele ja toob tagasi buss (5 € sularahas, eelregistreerimine vajalik). Väljumine kell 09:00 EKA eest (Põhja pst 7) ja Vanemuise teatri alumisest parklast (Ülikooli tn) kell 11:30

Vaata Eliis Kuuse videot pannoo demonteerimisest

Seminar toimub koostöös projektiga “Monumendi uued raamid”. Ettevõtmist toetab Eesti Kultuurkapital.