Näitused

House of Negotiated Selves (Läbirääkimiste minade maja)
Ars Electronica Campus Exhibition
9.–13. september
Linzi kunstiülikool, Hauptplatz 8 (läänehoone)

House of Negotiated Selves uurib piiri inimese autonoomia ja masina representatsiooni vahel. Kuna tehisintellekt muutub üha valdavamaks meie interaktsioonide, loomingu ja otsuste tegemise vahendamisel ja kujundamisel, toimuvad pidevad läbirääkimised.

Vastuseks 2026. aasta teemale NEGOTIATING HUMANITY – FUTURE BEGINS  raamistab House of Negotiated Selves” need läbirääkimised kehastunud kogemusena. Lõbustusmaja moonutatud peeglite metafoori kaudu tunduvad meie endi peegeldused sarnased, kuid lõppkokkuvõttes petavad meid. Installatsioon küsib, millal meie peegeldusest saab asendus ja millal masin hakkab meie eest rääkima.

Külastajad astuvad maailma, kus nende kohalolekut tajutakse ja tõlgendatakse. Alguses tundub süsteem olevat nende tõelise mina ja kohaloleku peegel. Tasapisi hakkab peegeldus rändama, ennustades, moonutades ja külastajat valesti esitades. See, mis algab äratundmisena, muutub mitmetähenduslikkuseks ja nihkeks. Selle asemel, et parandada ühte moonutusvormi, laseb teos sellel tekkida, paljastades külastajale häiriva esindatuse kogemuse, mis talle enam ei kuulu.

Läbirääkimiste minade maja uurib tehisintellekti vahendatud esindatust ja inimtegevuse erosiooni. Interaktsioonidisaini, kriitiliste tehisintellekti uuringute ja sensoorse kunsti ristumiskohas paiknev projekt tõlgib abstraktse arutelu käegakatsutavaks kogemuseks, mis ei puuduta mitte seda, mis tehisintellekt on, vaid pigem seda, kuidas see meid esindama hakkab, olenemata sellest, kas me sellega nõustume või mitte.

//

DANUBE TRIANGLE

Selle aasta Ars Electronica tiim (tootedisain + ixd tudengid):

Paula Jürgens
Martin Orav
Tõnis Bender (IXD)
Kulla Kangur
Anett Elis Männil
Carina Schipai
Hendra Raud (IXD)
Sara De Simone (IXD)
Paul Pank
Markus Hunt
Gustav Villem Kalberg

Juhendajad: Carol Tikerperi & Bob Bicknell-Knight

Tugi ja abi: Björn Koop, Kätlin Leokin, Kaspar Pulk

Püsiviide

Reedel, 11. septembril kell 18.00 avab Editorial (Latako 3, Vilnius) näituse „Tuttav võõras“, mille kuraator on Milda Januševičiūtė. Näitus on osa Vilniuse galerii nädalavahetuse programmist.

„Tuttav võõras“ koondab Zuza Banasińska, Loora Kaubi, Sarah Neumanni ja Milda Januševičiūtė teoseid, et vaadelda mälu kui ebastabiilset protsessi, mille kaudu isiklikke ja kollektiivseid identiteete pidevalt rekonstrueeritakse. Näitus liigub perekonnaajalugude, päritud piltide, kehamälu ja digitaalsete arhiivide vahel, küsides, mis juhtub, kui minevik ulatub meieni fragmentide kaudu: sugulaste korduv lugu, pilt, mille detailid enam ei ühti, selgituseta päritud žest või kuskil pilvedes talletatud fail. Mälu on siin vähem juhtunu arhiiv ja pigem pidev läbirääkimised mäletatava, unustatava, muudetava ja edasiantava vahel.

Näitust huvitab nihe kehastunud ja eksternaliseeritud mälu vahel. See, mis kunagi oli hoitud lugudes, objektides ja kehades, eksisteerib üha enam ka ettevõtete serverites, millele pääseb ligi paroolide, tellimuste ja infrastruktuuride kaudu, mida me harva näeme. Unustamine võib olla inimlikuks olemise põhitingimus; andmete salvestamine on sellest teinud teenuse.

Selle asemel, et käsitleda mälu usaldusväärse tõendina, uurib „Tuttav võõras“, kuidas mäletamist kujundavad kordus, tegematajätmine, tehnoloogia ja hetk, millest alates see tagasi vaatab. Tuttav võib naasta veidi muutununa; kellegi teise mälu võib vaikselt meie omasse siseneda; päritud lugu võib tunduda samaaegselt intiimne ja kummaliselt võõras. Näitus ei paku välja algse, puutumata mineviku taastamist. Selle asemel küsib see, kuidas elada sellega, mis on alles, mis on juba ümber kirjutatud ja mida me valime või lubame teistel süsteemidel meie eest mäletada.

Näitust saab Editorialis (Latako 3, Vilnius) vaadata kuni 24. oktoobrini.

Tuttav võõras

Kunstnikud: Zuza Banasińska, Milda Januševičiūtė, Loora Kaubi, Sarah Neumann

Kuraator: Milda Januševičiūtė

Arhitekt: Ona Juciūtė

Kujundaja: Monika Janulevičiūtė

Keeletoimetaja: Joseph Everatt

Näitust rahastab Leedu Kultuurinõukogu

Näitusega kaasneb ürituste programm: jälgige meid värskenduste saamiseks aadressil www.editorial.lt.

Püsiviide

Tartu Kunstimaja monumentaalgaleriis on avatud Loora Kaubi ja Erik Hõimu ühisnäitus „Klopsides ja komistades“.

Näituse lähtekohaks on mälestused erinevatest paikadest ja lugudest. Need lood räägivad vanast vajadusest – kuidas olla inimestega, kes enam meiega olla ei saa. Kuidas öelda sõnu, mis on jäänud hiljaks.

Me usume seda, mida loodame. Usume, et mäletame alati sama eredalt. Usume, et meil on igavesti koht kiiresti muutuvas, valutavas maailmas. Usk on väike ja kangekaelne asi. Koorem, mida me endaga kaasas kanname. Sellest võib saada kabelikujuline majake, mis ei ole ehitatud ühe inimese mälestuseks, vaid kõigi nende jaoks, kelle järele on kunagi igatsetud.

Sellele ei saa näppu peale panna, miks surelik inimene ehitab maju nendele, keda enam pole. Varjualuseid, kus uskuda edasi headuse võimalikkusesse. Lipp-lipi haaval, kõigest käepärasest kokku klopsitud vaikne ilm, mille alla on kokku kogutud väikesed žestid inimlikkusele. Ta ei püüa ilustada seda, mida me veel ei tea, ega tähendusi peale suruda. Kuid siiski – kivikesed, jooned, tükid tuttavatest kohtadest ütlevad: siin oli keegi. Ta oli päriselt olemas. Ja võib-olla tähendabki usk lõpuks lihtsalt seda: me loodame, et midagi jääb.

Loora Kaubi (s 1998) on Tallinnas töötav kunstnik. Tema tööd uurivad une, isikliku ja kollektiivse mälu ning väsimuse teemasid. Kaubi on lõpetanud Brüsselis LUCA School Of Arts’i kaasaegse kunsti magistriprogrammi, Eesti Kunstiakadeemia maaliosakonna ning on end täiendanud Viini Kunstiakadeemias ja praktikal Mexico City’s.

Erik Hõim (s 2001) on omandanud bakalaureusekraadi Eesti Kunstiakadeemia fotograafiaosakonnas ja täiendanud ennast Prahas, FAMUs samal erialal. Ta on pälvinud Eesti Noorte Kaasaegse Kunsti Liidu nädalapreemia, „Suvenäituse“ publikupreemia ja osalenud näitustel Tallinnas, Võrus, Urbinos ja Prahas. Ta on osa fiktiivsest kunstnikust Uru Valter ning kuulub Eesti Noorte Kaasaegse Kunsti Liitu.

Graafiline disainer: Diandra Rebase

Tänud: Hanna Samoson, Eesti Kaasaegse Kunsti Muuseum, António Tainha, Mette Mari Kaljas, Deviis OÜ

Näitust toetab Eesti Kultuurkapital.

Näitus jääb avatuks 4. oktoobrini.

Püsiviide

11. septembril kell 18.30 avatakse aadressil Kotzebue 2 väliala “EKA SIIN”

Tudengid ehitasid Kotzebue 2 krundile jääkmaterjalidest linnamaastiku, et tõestada, et vahekasutus on tehtav, taskukohane ja tore. 

Samas avab EKA Puitarhitektuuri Kompetentsikeskus PAKK ka Met(s)aRingi õuesõppeklassi, mis on Riigimetsa Majandamise Keskuse RMK teadusprojekti pilootlahendus külastustaristu varjualustele.

EKA SIIN

EKA välisuks ei ole kunagi olnud ega tohiks ka jääda millegi füüsiliseks piiriks. EKA SIIN on koosloome protsess-projekt, mille eesmärk ja ind on näidata EKA nägu ja sisu ka kooli vahetus ümbruses. EKA SIIN on terviklik visioon Eesti Kunstiakadeemia välialale, mis tugevdab kooli linnaruumilist kohalolu ning annab loometööle voli koolimajast õue hoovata. Selle protsessi esimeseks tähelepanu punktiks on Kotzebue 2 krunt, mis pikemas perspektiivis ootab uut EKA hoonet. 

EKA SIIN sai nime mõttest luua EKA välialale välinäituste jaoks tarvilik siin. Sellel rippuvad tudengite taiesed saaks möödujale omal vahval viisil hõigata “EKA on SIIN!”. Nii saigi EKA SIIN projekti esimeseks loodud etapiks tellingutest tugistruktuur. See loob võimalusi ürituste ja välinäituste korraldamiseks, annab väsinule puhkekoha ja innustab tudengit EKA väliruumi edasi vormima. Siinina võib vaadelda Kotzebue 2 alal paiknevate tellingstruktuuride alumist “talastikku” ehk horisontaalseid tellingu torusid, aga tellingud pakuvad ka palju loomingulisemaid võimalusi enda sisustamiseks. 

EKA SIIN raames on värskelt loodud ajutine haljastus Kotzebue 2 alale. 17.-21. augustil toimunud K2 maastikutalgute raames. Maastikutalguid korraldasid Eesti Kunstiakadeemia, Eesti Arhitektide Liidu Noortekogu ja Eesti Maastikuarhitektuuri Üliõpilasselts.

Järgmisena on krunt ootamas RMK ja EKA koostöö debüüt paviljoni prototüüpi ja peale seda on oma tee leidmas K2-le juba ka kaks Tallinna Arhitektuuribiennaali satelliit programmi. Kõigepealt, juba 8. septembril, avatakse tellingute esimene, rahvusvahelise töötoa “How much Ex.Change?”, välinäitus. 10.-13. septembril on krundil TABi konverentsi konteinerid.

Edasine krundil on aga kõik juba lahtine ja ootab ideid!

Arabella Aabrams
EKA arhitektuuri ja linnaplaneerimise eriala tudeng 

Püsiviide

Näituse „Mõõt ja mõte. Constantin Brâncuși ja EKA noorte skulptorite dialoog“ avamine 15. septembril kell 17.00 Tallinna Teletornis.

Palun andke oma osalemisvõimalusest teada hiljemalt 8. septembriks vastates sellele meilile või aadressil kertu.saks@teletorn.ee. Palun kirjutage ka, mitmekesi te tulete.

Teletorn on ühe Eesti olulisima sümbolasutusena arhitektuurikontseptsioonilt kui 1980ndate aastate monumentaalkunstiteos. „Mõõt ja mõte“ on pop-up näitus, kus paneme maailmakuulsa moodsa skulptuuri isa, Rumeenia skulptori Constantin Brâncuși, monumentaalkunsti dialoogi Eesti Kunstiakadeemia skulptorite töödega.

Constantin Brâncuși (1876–1957) oli üks 20. sajandi mõjukamaid skulptoreid. Tutvustame plakatinäitusega tema aastatel 1937–1938 Rumeenias loodud Târgu Jiu monumentaalansamblit, mis kuulub alates 2024. aastast UNESCO maailmapärandi nimekirja.

Eesti Kunstiakadeemiast toovad oma tööd näitusele Lotta Karoliina Räsänen, Ivor Mikker ja Daniil Musesovs. Târgu Jiu monumentaalansambli valmimise ja noorte Eesti kunstnike tööde loomise vahel on peaaegu 90 aastat. Muutunud on maailm, kunst ja materjalid, aga jätkuvalt on huvitav näha, kuidas ja mis materjalidega saab mõttest vorm. Näitus ärgitab mõtisklema ka selle üle, mis teeb skulptuurist monumentaalkunsti ja kas suur vorm aitab kanda ka suuremat mõtet?

Constantin Brâncuși näituse on Teletorni toonud Rumeenia suursaatkond. Noorte kunstnike tööd on jõudnud Teletorni koostöös Eesti Kunstiakadeemiaga.

Püsiviide

Disainiöö algab Solaris Keskuses viie Eesti moekunstniku näituse ja pop-up`iga “MOEETENDUS”. 

Septembri lõpus avab Eesti moekunstnike uus põlvkond uksed enda kureeritud maailma. 28.09 – 04.10 kestval “MOEETENDUS” pop-up`il esitlevad EKA moeosakonna 74. lennu lõpetajad Ron Verlin, Maria Roosiaas, Jaagup Kaiv, Kristiina Tali ja Hanna Tiina Pekk oma loomingut.

Kureeritud müügiala täidab ajutise showroom`i rolli, kus iga riideese on kui eraldiseisev kunstiline installatsioon, mida soovi korral selga proovida ja oma riidekappi soetada saab.

Müügistangedelt leiab kunstnike omanimelise brändi tootevalikut, eriilmelisi katsetusi ja isiklikku arhiivi kuuluvaid teoseid. Pop-up`ilt leiab ka teise ringi rõivaid ja aksessuaare.

Pop-up “MOEETENDUS” on jätk 2025. aasta autorietendusele “Finiśage”. 25.08.25 hõivas Sakala 3 Teatrimaja lava moeetendus “Finiśage”. EKA moeosakonna 74. lennu lõpetajad esitlesid oma lõpukollektsioone tervikliku lavastusena. Lavale jõudsid religioossed sümbolid, lapsepõlvenostalgia, totalitarismikriitika, naeru vabastav jõud ja igaviku mõtestamine.

Nende ühisest finišijoone ületamisest on möödunud aasta. Nad astuvad jälle rajale!

Näitus ja müügiala on avatud 11 – 19
Solaris Keskuse II korrusel, Estonia pst 9
Sissepääs kino Artise trepist.

Näituse lisainfot ja pop-up`i ettevalmistusi saab jälgida Instagrami-kontol @moeetendus. Hoia nende tegemistel silm peal, et kogu tulevase programmiga tutvuda.

“MOEETENDUS” pop-up`i stardipauk kõlab 28. septembril. Kinos Artis esietendub moeetenduse “Finiśage” täispikk salvestis.

Sündmusele on võimalik tasuta eelregistreerida Fientas https://fienta.com/et/moeetendus-finisage-linastus.

Kohtume stardijoonel!

Püsiviide

Tänapäeval sümboliseerivad kilekotid ületarbimist ja raiskamist, kuid just kilekoti seos lääneliku (üle)tarbimiskultuuriga muutis selle Nõukogude perioodil Eestis väärtuslikuks esemeks. Raudse eesriide taga oli ihaldusväärne kõik mis läänega seotud, sest see viitas modernsusele ja vabadusele. Nii sai kilekotist omamoodi valuuta, aksessuaar ja kollektsioneerimist väärt ese – nüüdseks on sellest saanud ühe möödunud ajastu tunnistaja.

Näitusel välja pandud kilekotid pärinevad algselt erakogudest ning enamik neist kuulub nüüd Eesti Tarbekunsti- ja Disainimuuseumi kogusse. Kilekotid on näited Eesti tootedisainist ja tarbegraafikast, kuid nende kujundused peegeldavad ka nõukogudeaegse Eesti igapäevakultuuri. Kilekottidele omistatud väärtus oli oma aja peegeldus – aeg, millega kaasnevad mälestused defitsiidist ja repressioonist. See, kuidas me tänapäeval kilekotte kasutame peegeldab kui palju on meie elus ja ühiskonnas 1980. Aastatest muutunud, nii igapäevaelu korralduses kui ka poliitilises ideoloogias.

Plastikut iseloomustab plastilisus – võimekus ümberkehastuda ja kuju muuta. Ka kilekottide maine on plastiline: nad on muutunud revolutsioonilisest imematerjalist ja ihaldusväärsest esemest kasutuks ühekordseks prügiks, mida seostatakse üha süveneva ületootmisega. Mingis mõttes on iga arhiiv plastiline, sest viis, kuidas me esemeid vaatleme ja mõtestame, on pidevalt muutlik.

Näituse tekstid põhinevad näituse „Kile kotti! / Plastic into Bag!” taustamaterjalidel, mis oli eksponeeritud Eesti Rahva Muuseumis ning Eesti Tarbekunsti- ja Disainimuuseumis aastatel 2004 ja 2005. Eelkõige on aluseks Kristi Kaljumägi läbi viidud intervjuud ning Pille-Triin Männiku kirjutatud näitusetekst.

Tänud: Helen Adamson, Kristi Kaljumägi, Marvi Meriniit, Anu Järs, Chloé Gourvennec, Eva Mahhov, Marit Hololei ja Katri Kuus. Uurimistööd on toetanud Eesti Kultuurkapital.

Graafiline disain: Chloé Gourvennec

Püsiviide

27.08 – 26.09.2026

Avamine neljapäeval 27.08. kell 18.00

„Saar ei ole saar. Tumeda pärandi varjundid“ on Urmo Vaikla loomepõhise doktoritöö esimene näitus, mis uurib militaarset arhitektuuripärandit Hiiumaa kontekstis ning selle mõju saare maastikule, kohalikule kogukonnale ja kollektiivsele mälule.

Eraldiseisva ja isoleerituna tunduv saar on globaalpoliitiliste protsesside mõjusfääris.  Hiiumaale on rajatud kaitseliine ja sõjalisi objekte nii Esimese kui ka Teise maailmasõja eel ja ajal. Rikkalik militaarpärand on 50 aasta pikkusest nõukogude okupatsiooniajast, kui saar oli Nõukogude impeeriumi läänepoolseim piiritsoon. Endiselt on tuntavad rannametsas vonklevad omal ajal ülesküntud ja rehitsetud piiriribad, kapillaarvõrgustikuna hargnevad kaitsekraavid ning siin-seal vedelev okastraat. Arvutud punkrid, rannapatareide laskeplatvormid, piirivalvetornid ning harjutusväljakud seisavad maastikus hüljatuna meenutades tumedat ajalugu saare looduses.

Urmo Vaikla uurimistöö keskendub ruumilistele olukordadele traumajärgsel ajal, käsitledes arhitektuuripärandi püsimist ja kohanemist sotsiaalsete ja poliitiliste muutuste kontekstis. Eesmärk on kaardistada ning uurida ruumilisi väärtusi ning otsida vastust küsimusele kas ja kuidas mõtestada ning (taas)kasutada tumedat pärandit.

Metodoloogiliselt tugineb näituseprojekt kahele kureeritud rahvusvahelisele militaarpärandit käsitlevale loomeresidentuurile Time Lap  ja Pinhole, mis toimusid Kordoni loomeresidentuuris Hiiumaal 2024-2026. Residentuuriprogrammide eesmärk oli käsitleda poliitilist traumat (somaatilise) kogemuse ning isiklike esemete ja kogemuse kaudu. Näitus on visuaalne ja poeetiline kokkuvõte residentuuride käigus kogutud ja kogetud materjalist ning selle põhjal valminud loomeprojektidest.

Residentuuriprogrammis osalenud kunstnikud: Selina Bonelli, Thomas Reul , Alexander Petrounine, Anna Underowicz, Anu Pennanen, Kaisa Karvinen, Jona Kleinlein, Nelly Haag
Residentuuriprogrammi kuraatorid: Urmo Vaikla, Tüüne-Kristin Vaikla
Näitust toetavad: Eesti Kultuurkapital, Eesti Sisearhitektide Liit, ühendus Ruum ja Vorm

Püsiviide

Marika Vaariku, Lauri Lesta ja Urmas Lüüsi lavastuses “Mis olnud on kirjas mu lihas” on laval küll inimene, aga tema ei ole peategelane. Ta on Ruumis. Tavalises kortermajas. Õigupoolest ongi laval vaid üks oluline tegelane – Ruum. Inimene on Ruumi meelevallas ning Ruumil on oma tahe ja võime asjade kulgu dikteerida.

Ruum nõuab oma asukatelt orjust, kinkides omalt poolt kodusoojust, turvatunnet, kuiva kohta ja katust peakohale, kui koerailm meid oma kuuti kisub. Vastutasuks parandame katust, küürime põrandaid, vahetame tapeeti, kõpitseme logisevat lauajalga, peseme pesu, klopime vaipu, saadame veenäite, klanime trepikoda, värskendame vetsu, kütame ahju, lapime lauavakstut. Vannitoas on äravool jälle umbes, peab vist hakkama süüa tegema, pliit on nii räpane, piima pole kohvi peale, pärast peab poest läbi käima, hommikuks vorsti ka leiva peale. Kes see seal akna all jälle tuututab nüüd niimoodi..

“Mis olnud on kirjas mu lihas” vaatab maailmade vahele. See on nii teatrietendus kui ruumiinstallatsioon, helimaastike kollaaž ja antropoloogiline vaatlus. Lavastuses sünnivad argised hetked ja eksistentsiaalsed pursked, fookuses on reaalsus, võib-olla ka hüperreaalsus – kõik see, mis igas Ruumis sünnib ja märkamata jääb.

Esietendus 5. septembril 2026 Ekspeditsiooni stuudios, Krulli majas.

Rohkem infot

Etenduses kõlab valjusid ja madalsageduslikke helisid/vibratsiooni ja on kiiresti muutuvat valgust.

Lauri Lesta tööde üheks läbivaks tunnusjooneks on ruumilisus ning tihtipeale kasutab oma installatsioonides olmeesemeid, mida elustab läbi heli ja valguse. Ka tema installatsioonide puhul kogeb publik teost igast küljest, ruumiliselt.

Urmas lüüs on liikunud oma installatiivsete kohaotsingutega järjest kõikehõlmavamate ja totaalsemate ruumide poole. Sageli võiks neid installatsioone näha nagu tardunud sekundit lavateostest, mille inimene ise oma fantaasiaga täidab. Esemed, mis inimest ümbritsevad, mõjuvad omalaadsete vaimukatalüsaatoritega.

Püsiviide

„STUUDIO: EKA arhitektuuri ja linnaplaneerimise lõputööd 2004–2026“
EKA Galeriis 12.09.–11.10.2026
Avatud T–L 12–18 P 12–16
Avamine: R 11.09. kell 18.00

Arhitektuur on üks erialadest, mille abil ühiskonnad kujutlevad alternatiive praegustele oludele. Ka Eestis on arhitektuuritudengid juba aastakümneid oma lõputöödes küsinud, millised saaksid meie elud veel olla. Erialale omaselt on vastust otsitud kujutluslike kujutiste – jooniste, makettide ja tekstide – abil.

Lõputöö – loomežanr, mille puhul kavandatu ei pea päriselt teostuma – on võimaldanud tudengitel ekselda ning maha märkida endale sobiva koha ses kummalises vahealas karmi tegelikkuse ja puhta kujutluse vahel, lähtudes küll olemasolevatest tingimustest, ent mängides vabamalt läbi võimalikkusi, mis vahel ulatuvad kaugele üle realistlikkuse piiride.

Aastatel 2004–2026 on EKA arhitektuuri ja linnaplaneerimise osakonnas seda tööd juhendatud stuudiovormis. Näitus „STUUDIO“ asetab selle vormi arhitektuuriõppe ja praktikapõhise uurimuse laiemasse ajalukku ning vaatab tagasi rikkalikule lõputöödest kogunenud arhiivile. Mida on senised lennud pidanud tähelepanemist, uurimist ja muutmist väärivaks? Milliseid arhitektuurseid vastuseid on nad ette kujutanud? Ja millist rolli on stuudio mänginud sellise uurimise vormumisel?

Kuraatorid: Eik Hermann, Andres Ojari, Toomas Tammis (EKA Arhitektuuri ja linnaplaneerimise osakond)
Näituse kujundus: Andres Ojari, Toomas Tammis
Graafiline disain: Stuudio Stuudio
Tehniline tugi: Ats Kruusing, Eugenio Marini, Vitor Pascale, Éric-Olivier Thériault-Raymond
Valguslaudade disain: Raul Kalvo (InPhysica Technology)

Täname: kõik EKA arhitektuuri ja linnaplaneerimise osakonna juhendajad ja tudengid 2004–2026, Sander Haugas, Oliver Kanniste, Mikk-Mait Kivi, Jevgeni Krassi, Priit Kõiv, Tiina Tammet, Avo Tragel

Näitust toetavad Eesti Kultuurkapital, Eesti Kunstiakadeemia, Tallinna linn ja Sadolin Eesti.
Avamisjookidega varustavad mirai™ ja Põhjala Pruulikoda.

Kuraatorid Eik Hermann, Andres Ojari ja Toomas Tammis viivad EKA galeriis läbi kaks ringkäiku:
– kolmapäeval, 30. septembril kell 18.00–19.00
– kolmapäeval, 7. oktoobril kell 18.00–19.00

Tuurid toimuvad eesti keeles ja on sisu poolest samad. Osavõtt on tasuta.

Püsiviide