Näitused

Léan Hötzel, Nils Geffre, Louisa Seidl, Tomasz Jarosz, Anna Broučková, Lucille Gonzalez, Katariina Kesküla, Halyna Yaroshenko, Clara-Marlen Wilke, Charlotte Gisèle Chapuis, Martí Castillo, Marína Gerða Bjarnadóttir, Asmus Soodla

Avamine: 14. mai kell 18.00

Näitus avatud: 15.–16. mai kell 10.00–18.00

See vana küla, augustikuu päike, Euroopa kõrb, lõuna suunas liikuv linnuparv. Ümberringi pole kedagi, välja arvatud soe putukate sumin, päikesepaiste ja vesi, basseinivesi, basseinivesi kuskil kaugel.

Veepritsmed niisutamas liivakivi. Maja soe paekivi, köögi külm graniidist tasapind. Aeg-ajalt vilksatab mõni mälestuskild. Ma arvan, et see on eest ära jooksmine, või lihtsalt jooksmine. Vaene Doe kardab endiselt.

Rong oli veel suurel kiirusel, kui järsku peatus. Pekingist Madridi saab sõita rongiga. Doe sõitis lihtsalt tagasi koju. Euroopa on hea koht nomaad olemiseks, nagu tatarlased, kes aitasid Krimmis Beuysi. Doe soovis, et teda maetaks, nagu Beuysi, kasvõi mõneks päevaks.

Doe vaatas aknast välja. Väljas oli pime. Rongirööpad, kauguses asuv silmapiir ja esimesed rohelised jäljed nisupõldudel. Doe mõtles äärelinnale, magamistoa väikesele aknale, tänavatele, mis ulatuvad nii kaugele kui silm seletab. Miks rong peatus? Doe ärkas ja rong oli tühi. Tegelikult peaaegu tühi, kuid Doe mäletab, et rong oli tühi. Uksed avanesid kui Doe kõndima hakkas. Külm tuuleiil tungis rongi. Mõned leheküljed raamatust, mis Doe istmele maha jäi, hakkasid tuule käes lendlema. Doe mäletab, et see oli roheliste kaantega raamat. Rohkem ta ei mäleta.

Kuraatorid: Léan Hötzel, Clio Pavlidis Andersson
Näituse juht: Katariina Kesküla, Joost Jansohn
Näituse autor: Martí Castillo; eesti keelde tõlkinud Triinu Ojala + Emma Johanson
Näituse kujundaja: Lin Puype, Martí Castillo, Emma Johansohn, Asmus Soodla
Suhtlemine: Emilia Santaella, Lucille Gonzalez
Sisekommunikatsioon: Louisa Seidl
Fotodokumentatsiooni näitus: Clio Pavlidis Andersson, Diána Rakonczai, Tomasz Jarosz
Graafiline disainer: Charlotte Gisèle Chapuis, Joost Jansohn
Toimumiskoha kontaktisik: Laura De Jaeger
Avalikud: Clara
Kaasprodutsendid: Tobias Laborie

Täname kõiki, kes selle näituse elluviimisel osalesid. Ilma nende abita poleks see suurepärane sündmus võimalik olnud. Eriline tänu Laura De Jaegerile, kes kogu selle projekti algatas. Ta andis meile energiat oma iganädalase panusega ja aitas igaühel leida oma konkreetse rolli. Samuti tahame tänada meie külalisartiste Alex Webberit ja Siebert Mispeloni nende lõbusate ja huvitavate harjutuste eest. Lisaks tahame tänada EKA rahvusvahelist osakonda ja Erasmus+ rahalise toetuse eest.

Oleme Krullile tänulikud, et ta meid selle ruumiga toetas. Ja lõpuks tahame tänada kõiki, kes meie näitusele tulid.
Näitust toetavad Erasmus+ ja Eesti Kunstiakadeemia välissuhete osakond.

Kaarel Kurismaa ajatuse piirid
Dokumentaalfilm
Eesti 2024
59 min

Dokumentaalfilm „Kaarel Kurismaa ajatuse piirid“ – lugu silmapaistva kunstniku elust, kes 2019. aastal pälvis Kultuurkapitali elutööpreemia kunstivaldkonnas.

Kaarel Kurismaa karjäär algas 1960. aastatel. Ta on tuntud nii maalikunstnikuna, vitraažikunstnikuna kui ka Eesti animatsiooni kullafondi kuuluvate multifilmide lavastaja ja lavastuskunstnikuna.

Kurismaa loomingulise töö põhisuunaks on alates 70. aastatest olnud kineetiline kunst: kunstnik loob dünaamilisi skulptuure, objekte, mis interakteeruvad vaatajaga mitte ainult ruumis, vaid ka ajas, sh liikumise ja heli tasandil.

Mitmed Kaarel Kurismaa kineetilised teosed on Eesti ja USA muuseumide kogudes. 1980. aastal lõi ta Tallinna peapostkontori „ohkava“ kineetilise objekti, mis tekitas küll vaidlusi, kuid samas andis nõukogude kultuuriametnikele põhjust väita, et NSV Liidus oli teretulnud ka uus kunst, mis on kaugel klassikalisest. Üks Kurismaa avalikes kohtades ligipääsetav objekt on hiljuti restaureeritud „Tallinna trammi-objekt“.

„Kaarel Kurismaa ajatuse piirides“ annab režissöör Aljona Suržikova sõna kunstnikule endale ning tema abikaasale ja kolleegile Mari Kurismaale – nad räägivad oma elust ja kunstist, eelkõige sellest, kuidas sündisid meistri kuulsaimad kineetilised teosed.

Filmis osalevad ka Kaarel Kurismaa sõber kunstnik Tiit Pääsuke, galeristid Olga Temnikova ja Esther Schipper, näituse kuraatorid Liv Cuniberti ja Katrin Mayer, kunstiajaloolased Ragne Soosalu, Andres Kurg ja Sirje Helme, kunstiajaloolane Tamara Luuk, metakunstnik Kiwa.

Režissöör: Aljona Suržikova

Produtsent: Sergei Trofimov

Tootja: diafilm.ee

7.05 kell 19:00 avaneb Lainurga Galeriis Charlotte Gisele Chapuis ja Clio Pavlidis Anderssoni näitus ,,Ruhig Dimma”.

Asukoht: 4. korrusel fotoosakonna ees, B-405
Näituse algus: 07.05 19:00
Näituse lõpp: 21.05

Kaks kunstnikku kahest erinevast riigist eksponeerivad töid oma isiklikust arhiivist, mille tulemuseks on intiimsete portreede ja liikumatute maastike segu. Neil võib olla erinev taust, kuid nende kaks narratiivi kohtuvad koduigatsuses ja nende ümber loodud sidemete tunnustamises. “Ruhig Dimma” eksponeerib intiimsust ja sümboolikat, kasutades pilte täiendavaid südamelähedasi fotosid ja leitud esemeid.

Clio Pavlidis Andersson (s. 1998) on hetkel vahetuskursil Eesti Kunstiakadeemias ja õpib teist aastat BFA fotograafia programmis HDK-Valandis. Tema praktikas on sageli keskseteks tegelasteks perekond ja lähedased sõbrad, võimaldades tal süveneda valulikkusesse ja haprusesse, mis pikkade ja sügavate suhetega paratamatult kaasneb.

Charlotte Giséle Chapuis (s. 1998) õpib neljandal kursusel Folkwangi Kunstiülikooli BFA fotograafia programmis ning on hetkel vahetuskursil Eesti Kunstiakadeemias. Läheduses ja haavatavuses juurdunud ta töötab palju oma arhiivimaterjaliga, püüdes leida ja näidata mustreid, mis jutustavad intiimset lugu.

RAAMATUESITLUS JA VESTLUS: MARIA KAPAJEVA – AASTAPIKKUNE KARJE

9.05, 18:00, Draakoni galerii

Olete oodatud Maria Kapajeva raamatu “Aatsapikkune karje” esitlusele.

“Aastapikkune karje” on Kapajeva esimene tekstikogumik, mille kirjutamist alustas ta 24. veebruaril 2022, päeval mil algas täiemahuline sõda Ukrainas. Raamat käsitleb isiklikus võtmes teemasid identiteedist, kollektiivsest ja individuaalsest vastutusest ja süüst, keelest ja kuulumisest, feminismist ning mõnede Ukraina pagulaste lugudest, kellega autor aasta jooksul kokku puutus.

Koos Kapajevaga loevad luulet ja arutavad raamatu üle erikülalised: Sveta Grigorjeva, Katrin Hallas ja Maarja Kangro.

Raamat on ilmunud kolmes keeles (eesti, Inglise ja vene) ning seda on esitluselt võimalik osta erihinnaga 10€.

Graafiline disain: Kersti Heile

Kirjastaja: OPA! www.opapublishing.com

Raamatu välja andmist on toetanud Eesti Kultuurkapital ja Eesti Kunstiakadeemia

Kaksiknäitus „4,7 miljardit raamatut. Meelte arhiiv“ ja „4,7 miljardit raamatut. Kunstnikuraamatute kogu“ on sündinud Eve Kase ja Viktor Gurovi ning Eesti Kunstiakadeemia graafikatudengite koostöös. Selle koostöö tulemusi eksponeeritakse Tartu Ülikooli raamatukogu galeriis ja kolmanda korruse ruumides alates 8. maist. 2024. a.

Galeriiekspositsiooni „4,7 miljardit raamatut. Meelte arhiiv“ aluseks on kuraatorite ja tudengite mälu- ja pärimusealane uurimistöö – külaskäigud Tartu ja Tallinna mäluasutustesse ja arhiividesse, mis said seotud tudengite isiklike perekonna- või kogukonnalugudega ning sedakaudu laiemalt identiteedi, kokkuhoidmise, armastuse ja ennekõike mälu teemadega (inimese mälumaht on võrreldav 4,7 miljardis raamatus sisalduva andmehulgaga). Lisaks materjalide kogumisele ammutasid näitusel osalevad autorid inspiratsiooni vestlustest oma lähedastega. Samas seostub näitus selleaastase Prima Vista teemaga „Paremad ja halvemad tulevikud“ ja tõstatab küsimuse, kuidas ammutada jõudu paremaks tulevikuks.

Annamaria Bereczki käsitleb oma töös ajajärku, millest pole palju füüsilisi jäädvustusi – oma vanaema lapsepõlve. Autor visualiseerib nii oma vanaema kui ka iseenda mälestusi ning loob sedakaudu kahe ajastu ja lapsepõlve vahele paralleele.

Margarita Feofanova teos „Flashback“ uurib mälu haprust ja selle mõju meid ümbritsevale maailmale. Näituse pealkiri viitab insuldi mõjul tekkivatele mäluvilksatustele. Üksainus viga aju vereringesüsteemis ajendas kunstnikku mõistma mälu vastuolulisust, traumaatilise kogemuse mõju mäletamise usaldusväärsusele.

Eve Kask eksponeerib kolme tööd. Esiteks rullraamatuid, mis toovad kokku naiste elujõu ja nendevahelise suhtluse lood ning lähedaste või lähedastele valmistatud kudumid. Sel moel tekib omamoodi niidistik, mis seob naised üheks kogukonnaks. Teiseks esitab Kask uuemaid, koostöös kirjanik Jan Kausiga valminud tekstipilte, millele on käsitsi kantud nii autorite endi kui ka nende sõprade mõtted armastusest. Kolmandaks tööks on segatehnikas abstraktsete maastike-valguste konstellatsioon, millele kandis Kask käsitsi peale luuletaja Kätlin Kaldmaa poeemi „Armastus pimeduse südames.“

Triin Mänd vaatleb perekonnalugude ja mälestuste hargnemisi ja vormumist. Identiteeti loovad ja määratlevad lood voolavad nagu vesi jões – aeg-ajalt on vool rahulik, aeg-ajalt kärestikuline, aeg-ajalt soojendab päike vee üles, aeg-ajalt kaanetab külm selle jääks.

Sandra Puusepp kujutab oma vanaema Milde elu ja loomingut. Vanaema suureks kunstiteoseks kujunes põõsaid, lilli, viljapuid ja põllusaadusi tulvil paradiislik aed, mis oma perenaisega samas rütmis hingas ning mis on nüüdseks kadunud monokultuurse põllu ja paratamatu unustuse alla.

Marten Prei ammutab inspiratsiooni Tartu Kirjandusmuuseumi arhiividest avastatud materjalidest, mis käsitlevad tema Saaremaalt pärit suguvõsa laule ja loomingut, ennekõike tema vanaisa noorpõlve seiklusjutte rännakutest võõrastele meredele ja maadele. Prei lindistas vanaisa värvikad, tubaka- ja malaariahõngulised jutud üles, digitaliseeris slaidid ja lõi kunagise meremehe pärandist serigraafiasarja.

*

Ülikooli raamatukogu kolmandal korrusel aga esitletakse koostöös kirjandusfestivaliga Prima Vista ja TÜ raamatukoguga esmakordselt Eesti Kunstiakadeemia graafikaosakonna kunstnikuraamatute kogu, mille on kokku pannud ja kujundanud sama osakonna teise kursuse tudengid.

Näituse „4,7 miljardit raamatut. Kunstnikuraamatute kogu“ laiem eesmärk on juhtida nii üldsuse kui ka kunstnikkonna tähelepanu kunstnikuraamatu fenomenile, avada selle meediumi mõistet ja võimalusi. Maailma kunstielus on kunstnikuraamatud andnud tooni alates 1960. aastate avangardliikumisest saati ning nähtus on siiani säilitanud oma populaarsuse, ent siinmail on kunstnikuraamatu praktika peaaegu tundmatu. Siin mängib oma rolli Eesti väiksus, mis pole võimaldanud tekkida kunstnikuraamatute turul ja erihuviga kollektsionääride ringil, nii ongi kunstnikuraamatud jäänud siinmail väheste entusiastide pärusmaaks. Kunstnikuraamatut on lihtne valesti mõista – see pole illustreeritud trükis ega ka kunstniku portfoolio, vaid sõltumatu meedium, mille puhul on kunstnik nii raamatu autori kui ka teostaja rollis ning kontrollib protsessi ideest valmimiseni. Käesolev näitus taotlebki populariseerida kunstnikuraamatu valdkonda nii ekspositsiooni kui ka esitluse kujul.

Näituste töögrupp:

Näituse kunstnikud: Annamaria Bereczki, Margarita Feofanova, Eve Kask, Jan Kaus, Triin Mänd, Marten Prei, Sandra Puusepp

Näituse kujundajad ja graafilised disainerid: Annamaria Bereczki, Margarita Feofanova, Triin Mänd, Marten Prei, Sandra Puusepp Viktor Gurovi juhendamisel.

Haridusprogramm:

Kunstnikuraamatute esitlused 22. mail kell 16: Eve Kask ja Lennart Mänd

Galeriinäitus II korrusel jääb avatuks 15. augustini, kunstnikuraamatute näitus III korrusel kuni 2. juunini.

Tänud:

Eesti Kultuurkapital, Eesti Kunstiakadeemia graafika osakond, TÜ raamatukogu, Prima Vista.

Teadusprojekti “Monumendi uued raamid – Tehumardi” arutelu Eesti Kunstiakadeemias 

7. mail kell 18.00 kutsub EKA muinsuskaitse ja konserveerimise ning EKA installatsiooni ja skulptuuri osakond teadusprojekti “Monumendi uued raamid” (MUR) Tehumardi monumendi teemalisele arutelule ruumis D-412, EKAs. 

Arutelu austab oma kohaloluga monumendi autor Riho Kuld, kes räägib monumendi sündimise tagapõhjast,  kommenteerides toonast mäluskulptuuride zeitgeisti. 

Õhtut juhib Anu Soojärv. Monumenti kaasajastavaid kavandeid esitleb Kirke Kangro. 

Lähemalt monumendist ja arutelust. 

Eesti Kunstiakadeemia ning Tallinna Ülikooli uus teadusprojekt “Monumendi uued raamid” uurib, kuidas tegeleda keerulise pärandiga, luues avalikus ruumis samal ajal nii uusi kvaliteete kui säilitada vastuolulise pärandi oluline roll ajaloo kandjana. Projekti esimeseks juhtumiuuringuks on Tehumardi memoriaal Saaremaal. 

Tehumardi öölahingule pühendatud mälestussammas valmis skulptorite Riho Kulla ning Matti Variku ja arhitekt Allan Murdmaa ühisloominguna 1966. aastal, samba kõrval paiknev vennaskalmistu rajati 1975. Tehumardi mälestusväli kerkis avalikkuse huviorbiiti 2022. aastal, kui pärast Venemaa täiemahulist sissetungi Ukrainasse seati küsimärgi alla nõukogude perioodi sõjamonumentide sobivus Eesti avalikku ruumi. 2024. aastal rahuldas sõjahaudade komisjon Saaremaa valla poolt esitatud taotluse Tehumardi memoriaalkompleksi kuuluvate sõjahaudade avamiseks ning oletatavate säilmete ümbermatmiseks, millega paratamatult kaasneb kõrge kunsti- ja maastikuarhitektuurilise väärtusega modernistliku memoriaalansambli säilimise ja säilitamise problemaatika. 

23. aprillil kohtusid EKA vabade kunstide teaduskonna dekaan Kirke Kangro, kunstikultuuri teaduskonna dekaan Hilkka Hiiop, ICOMOSi asepresident Riin Alatalu, nooremteadur Anu Soojärv ning projekti koostööpartneri Muinsuskaitseameti nõunikud Jüri-Martin Lepp ja Liis Koppel Saaremaa vallavalitsuse liikmetega, et arutada ühises ringis võimalikke lahendusi Tehumardi memoriaali raamistamiseks.

Projekti saadab kaasaegse kunsti programm, kus loomingulise lahenduse Tehumardi kontseptuaalseks ümbermõtestamiseks pakkusid  kunstnikud Anna-Mari Liivrand, Taavi Piibemann, Johannes Säre, Kristina Norman ja Kirke Kangro. 

Anna-Mari Liivranna kavand „Kõrred“ pakub memoriaali terviku sälitamiseks välja lahenduse, kus hauatähised kaetakse dolomiidist plaatidega. Plaatidele on kinnitatud pronksist/messingist jooned, mis on inspireeritud memoriaali ümbritsevatest tuulisest maastikust,eelkõige seal kasvavatest punakatest kõrrelistest. Aja jooksul metall oksüdeerub ja hakkab nõrguma plaadile ning nii lisandub plaadile pisara motiiv. Sümboolselt saab kõrremotiivi käsitleda ka kui viidet tuulte (võõrvõimude) meelevalda jäänud haprale inimhingele, kellele pole jäetud valikut enda tõekspidamiste järgi toimida. Taavi Piibemanni kavand “Peaaegu igavene tuli/ Kuidas toita mälestust” asetab hauakividele päikesepaneelid. Energia, mis kogutakse tahukate endi seest, hakkab memoriaali tasaselt valgustama. Piibemanni teine kavand loob praegusest kivitahukate maastikule veel tihedama, mastaapsema tahukavälja, uued paerahnud varjutavad viisnurkade märgid tahvlitel. Johannes Säre kavand katab memoriaali tahukad samblakihiga ja toob mõõga-obeliski juurde delikaatse vaateplatvormi. Kirke Kangro kavandi kohaselt hakkaks 90 tahukat katma graafilise novelli formaadis jutustus Tehumardist – alates traagilisest lahingust, selle ärakasutamisest ajalooteadmiste nihestajana ja lõpetades hetkel käimasoleva debatiga.

Urbanistika ning arhitektuuri ja linnaplaneerimise tudengid kutsuvad näituse teekonnale.

Kohtume 3. mail, kell 16.00 EKA mere-terassil 5. korrusel. Tegemist on eluaseme kursuse “Linna mudelid” lõpuhindamisega, mida juhendasid urbanistid Kristi Grišakov ja Keiti Kljavin.

Kui kaevata rikutud maastikku uus auk, siis võib paista vastu sissevarisenud kaevanduskäik. Kui avada aastaid tühjana seisnud korteri uks, siis ruum on lugusid täis. Väljakaevamise viide pealkirjas võtab kokku meie ülesande suhestuda sellega, mis on juba lahkunud, et leida kunagise inimtegevuse jälgedest ainest suuremate regionaalsete muutuste mõistmiseks. Viie erineva loovuurimusliku katsetuse eesmärk on kajastada Eestimaa serval asuva maakonna ilmajäämise tunnet, igatsust ja jõetust muutustele vastu hakata. Tutvume Ahtme ja Järve linnaosade ning Kiviõli linnaga, kus ekstraktivistliku tootmise monofunktsionaalsus on põhjustanud väljakutset väljarändest tingitud elamispindade ülejäägile tähelepanu pöörama. Uurides erinevaid Ida-Virumaa asulate (mitte)materiaalsete aspektidega seotud teemasid, põhinevad meie projektid kohapealsel analüüsil ja uurimusel, elamistingimuste turuvaatel, kahanemisega kohanemise individuaalsetel väljakutsete ümbermõtestamisel. Õhus virvendab alati lootusesudu, kummati toksiline ja erkroheline, aga täis struktuurfondide taaskäivitamise jõudu ning elanike sotsiaalse kohanemisvõime piire. 

Tudengid: Marta Bodnar; Ayse Betul Gesen; Mariana Gomes Pedro; Lion Herrmann; Sofia Ignateva; Maria Kazlovskaya; Madita Laura Kümmeringer; Ella Nikulina; Henry Rikk; Piret Saar; Annika Ülejõe; Anneli Virts; Clara-Marlen Wilke.

Täisnurga Galeriis avatakse 24. aprillil kell 18.00 Elo Vahtriku ja Irma Holmi näitus “Ohtlik lend”.

Näitus on avatud 3. maini.

Näitus “Ohtlik lend” võtab luubi alla tiivuliste elu akadeemia esimesel ja teisel korrusel. Kunstnikud pööravad oma sinised silmad sinna, kus kipitab, kopitab ja kõduneb. 

Kunstnikest:

Elo Vahtrik on kõik, mis sa tahad, et ta oleks.

Irma Holm on naine kui orkester. 

Täisnurga Galerii on 2023. aasta sügisel Karola Ainsari ja Daria Morozova alustatud projekt, mis tegeleb hoolikalt valitud vaheetappide ning äsja valminud loomingu eksponeerimisega.

Galerii leiate Te Eesti Kunstiakadeemia maaliosakonna (C201) tagumisest uksest sisenedes.

Näituse avamist toetab Põhjala Pruulikoda ja Eesti Kunstiakadeemia maaliosakond.

Laupäeval, 27. aprillil kell 14.00 avatakse Rüki galeriis Urmas Ploomipuu loomingule pühendatud näitus „Urmas Ploomipuu geomeetriline realism. Kokkupuuted ja peegeldused“.

Näituse kuraator on Tõnis Saadoja, konsultant Elnara Taidre.

Väljapaneku eesmärk on tutvustada laiemalt vähetuntud, kuid tähelepanuväärset kunstnikku Urmas Ploomipuud (1942–1990), tuues esile tema loomingu tänapäevalgi jätkuvat aktuaalsust. Ploomipuu teosed on asetatud dialoogi nii kunstniku kaasajal valminud teiste autorite tööde kui ka noorema põlvkonna kunstnike tõlgenduste ja austusavaldustena valminud uudisteostega. Ploomipuu ületamatul tehnilisel meisterlikkusel graafiku ja maalijana, samuti oskusel luua argikeskkonnast ja selle elementidest mõistujutte, on võime kõnetada tänapäeva kunsti, aga ka vaatajat – ja seda mitmeski plaanis.

Väljapaneku teljeks on kümmekond Ploomipuu graafilist lehte: autori tuntumad tööd, mis on tähelepanuväärne nähtus 1970. aastate Eesti graafikas. Lisaks krestomaatilistele teostele tuuakse erialasesse käibesse graafilised proovitrükid ja seni avalikult eksponeerimata jäänud tõmmised Laur Kivistiku kogust. Graafika kõrval eksponeeritakse
kahte õlimaali, „Vaikelu hõbedase kepiga“ (1984) ja „Vaikelu kotiga“ (1984, Tartu Kunstimuuseum).

Näituse rõhk on aga Ploomipuu loomingu peegelduste ja kokkupuudete visualiseerimisel tema kaasaegsete ja tänapäeva autorite loomingus. Kaisa Puustaku, Mare Vindi ja Andres Toltsi teosed avavad laiemalt 1970.–1980. aastate graafika ja maali konteksti, tuues ühe olulise tendentsina esile üleliigsest puhastatud ja korrastatud kujutise võimestavat, kummastavat ja koguni metafüüsilist potentsiaali. Seda joont jätkab tänapäeva fotokunstis Arne Maasik, jõudes geomeetrilise kujundi metafüüsiliste mõõtmeteni. Näitusele on kutsutud Ploomipuu pärandiga suhestuma nooremad autorid Britta Benno, Sirja-Liisa Eelma, Paul Kuimet, Holger Loodus, Tanja Muravskaja ja Helen Tago, kes toovad oma uutes teostes esile selliseid aspekte nagu tehniline meisterlikkus, trükitud kujutise maalilised omadused, (visuaalne) poeesia, kujundimängud ning esteetilise pildi sotsiaalne kõnetamisvõime. Ploomipuuga koos kunstiinstituudis õppinud Tiit Pääsuke on aga loonud
uue teose ühe õpinguaegse krutski mälestuste põhjal. Pakkudes põnevaid dialooge Ploomipuu loominguga, on kõik autorid jäänud ka iseendaks, hoides tasakaalu empaatia ja isikupära vahel.

Rüki galerii näitus on Urmas Ploomipuu loomingu kõigest neljas sooloväljapanek, kusjuures kõik on leidnud aset postuumselt: 1992. aastal Draakoni galeriis, 2000. aastate alguses Eesti Panga galeriis, 2011. aastal Kumu kunstimuuseumi graafikakabinetis. Viimase näitusega kaasnes Tõnis Saadoja koostatud monograafia „Urmas Ploomipuu valge
maja“, mis avab Ploomipuud tunnustatud graafiku, aga ka fenomenaalse maalijana, kelle neli ainsat õlimaali moodustavad silmapaistva tehnilise ja kontseptuaalse peatüki Eesti 1980. aastate fotorealismi taustal.

Osalevad kunstnikud: Urmas Ploomipuu, Britta Benno, Sirja-Liisa Eelma, Paul Kuimet, Holger Loodus, Arne Maasik, Tanja Muravskaja, Kaisa Puustak, Tiit Pääsuke, Helen Tago, Andres Tolts, Mare Vint

Näituse raames toimub laupäeval, 18. mail kell 15 vestlusring kunstnike ja kuraatoriga. Vestlust juhib kunstiteadlane Andreas Trossek.

Toetajad: Eesti Kultuurkapital, Viljandi Linnavalitsus
Täname: Eesti Kunstimuuseum, Tartu Kunstimuuseum, Gristel Mänd, osalevad
kunstnikud

Näitus jääb avatuks 9. juunini 2024.

ARS Projektiruumis avatakse neljapäeval, 25. aprillil kell 18 maalikunsti ja tehisaru kokkupuutepunkte käsitlev näitus “Luba endal muutuda”.

Maalikunsti keskmes on alati olnud inimlikkus talle eriomaste puuduste ja voorustega – inimkäe unikaalsus ja ebatäiuslikkus, suutmatus sooritada liigutusi kiirelt ja veatult ning neid identsena korrata on maalikunsti tuumaks olnud läbi meediumi sajanditepikkuse ajaloo. Samas kui tänane tehisaru suudab luua veatuid vorme välgukiirusel, neid lõputul arvul korrata ning ammutada kujundeid kogu inimkonna visuaalkultuuri varasalvest.

Ent mis saab siis, kui maalikunsti aeglane protsessuaalsus saab kokku masinkunsti instantse ning globaalseid andmemassiive kiirelt ja tõhusalt kaasava töömeetodiga? Milline roll võiks aeglustusele orienteeritud kunstil olla totaalse kiirenduse ajastul, mil inimesed usaldavad end efektiivsuse, konkurentsivõime ja majanduskasvu nimel üha enam selliste tehnoloogiliste süsteemide hoolde, mille toimimismehhanisme nad ei tunne?

Näitusel osalevad viis Eesti kunstnikku, kes on viimastel aastatel pühendunud maalikunsti ja tehisaru suhete uurimisele ning ristavad traditsioonilisi maalikunsti tehnikaid erinevate digitehnoloogiatega. Vano Allsalu toidab tehisaru oma signatuurstiilis maalidega ja kaardistab selle võimeid abstraktses väljendusviisis; Gerda Hansen mängib mõttega, kas masinkunsti ajastu maalikunstnik saab astuda kaks korda ühte jõkke; Siiri Jüris lubab oma figuraalabstraktsetel maalidel digitehnoloogia abil muteeruda; Carl-Robert Kagge kasutab maaliekraanide loomisel Photoshopi generatiivse täitmise funktsiooni ja Mart Vainre on arendanud välja ouroborosliku analoog-digitaal-analoog värvitransformaatori. Näituse kuraator on Liisa Kaljula, kes töötab Eesti Kunstimuuseumi maalikogus ning on kureerinud mitmeid maalikunsti näitusi.

Näituse ettevalmistusprotsess on tavapärasest kureeritud grupinäitusest erinev – kuraator ja kunstnikud on kohtunud regulaarselt osalevate kunstnike ateljeedes, et arutleda uue olukorra üle, millesse tehisaru jõuline ilmumine kunsti on asetanud: kas maalikunst oma aegluse, füüsilise töö ja inimliku vea pühitsemisega võiks olla digitaalse aktseleratsiooniajastu kontrakultuur? Osalejate vahel tekkinud ajutine kogukond on aidanud mõtestada seda ajahetke, mil maalikunsti ja tehisaru teed paratamatut ristuvad ning inimlik ja masinlik läbi põimuvad.

Kunstnikud: Vano Allsalu, Gerda Hansen, Siiri Jüris, Carl-Robert Kagge, Mart Vainre
Kuraator: Liisa Kaljula
Graafiline disain: Carl-Robert Kagge
Näituse projektijuht: Mart Vainre
Installeerimine: Johannes Säre

Näitus “Luba endal muutuda. Maalikunstist masinkunsti ajastul” jääb ARS Projektiruumis avatuks kuni 18. maini 2024.

Näitust toetavad Eesti Kultuurkapital ja Eesti Kunstnike Liit, avamist toetab Põhjala.

Seoses ARSi avatud ateljeede päevaga toimuvad 17. mail näitusel osalejate poolt läbi viidud ekskursioonid, näituse finissage´i lõpetab vestlusring maalikunsti ja uute tehnoloogiate suhetest.

ARS Projektiruum, Pärnu mnt 154, Tallinn

Avatud E-L kell 12–18

Sissepääs tasuta

arsfactory.ee