Näitused

Brenda Purtsaku ja Marleen Suvi duonäitus „Ja-ga-tud“
ArtDepoo galeriis 7.11.–13.12.2025
Avatud K–R 12–18 L 12–16, sissepääs tasuta
Avamine: N 6.11. kell 18.00

ArtDepoo galeriis tulevad esmaesitlusele Brenda Purtsaku ja Marleen Suvi ühiselt loodud suuremõõtmelised maalid, mille valmimise juures joonistusid välja korduvad temaatikad erinevate perekondade fotode juures: „Võtsime aluseks meie kõigi kolme perekondade fotoarhiivid ning keskendusime siin eelkõige figuurile. Õige ruttu märkasime, kuidas meil kõigil leidub fotosid sarnastest olukordadest ning olgugi et karakterid on ainulaadsed, siis üldistatult võib öelda, et materjal kordub“, kommenteerib näituse kuraator Kaisa Maasik.

Maalide loomiseks valiti tavapäratu protsess, mis Purtsaku ja Suvi seni väljakujunenud käekirja proovile pani. Kunstnikud lõid maalid ühiselt, kuid töötasid nendega kordamööda: iga maali puhul tehti mitmeid vahetusi, sealjuures jagati pidevalt hetkeseisust pilte ning arutati omavahel, mis suundi jätkates võtta. Teosed valmisid lõplikult galeriis, kus kunstnikud koos maalisid. Kuna algmaterjal oli vaheldusrikas – kord topelt säritatud või tegevusest tihe, siis jälle juhuslik ja avar – jättis see võimaluse üldistada, pindasid tühjemaks jätta või hoopis detaile juurde tekitada ning alasid täita. Ülesande püstitus tähendas nii algmaterjali sekkumist kui ka kahe isikliku käekirja omavahelist ühendamist.

Kahel laupäeval, 15. ja 29. novembril viibivad kunstnikud galeriis. Sel ajal on kõik oodatud kohapeale vestlema ning näituse kohta täiendavaid küsimusi esitama.

Kunstnikud: Brenda Purtsak ja Marleen Suvi
Kuraator: Kaisa Maasik
Graafiline disain: Aimur Takk
Näitust toetab Eesti Kultuurkapital
Avamisjookidega varustab Põhjala Pruulikoda.

Avamine: 30. oktoober, kell 18.30-20.00

PoCo kutsub avastama noore kunstniku Marit Loitmetsa tundlikku ja värviküllast maailma, kus jäädvustunud õrn nostalgia ja hetkes olemise võlu.

Marit Loitmets (sündinud 2004) on Eestist pärit maalikunstnik, kes õpib Eesti Kunstiakadeemias maali erialal, bakalaureuseõppe 3. kursusel.

Tema kunstipraktika keskmes on inimene – oma loomulike detailide, ajahambast puretud esemete ja mineviku nostalgilise müstikaga. Loitmetsa loomingus põimuvad tugev koloriit, kontrastid ja tasakaal pindade vahel, mis loovad sügava visuaalse harmoonia.

Käesoleva väljapanekuga soovib kunstnik jutustada nostalgilise loo – aknast avanevast vaatest, kust kumab alati lootust andev päikesekiir. Marit on süvitsi uurinud pitsimustrite kavandeid, tuues nende peene esteetika uude meediumisse ja pakkudes neile värsket visuaalset väärtust.

Kõik huvilised on oodatud, vajalik on eelregistreerimine.

ARS Projektiruum 24.10.–15.11.2025
E–R 12–18, L 12–16
Näituse avamine reedel, 24. oktoobril kell 18.00.

Sten Saaritsa isiknäitus „Absentia” esitleb kolme videotööd kunstniku loometeelt: „Ootamine” (2020), „Voog” (2022) ja „Otsing” (2023), mida seob neis tajutav pinge. Inimene ei tunne enam oma maailma ära – ta vaatleb seda, aga mitte huviga nagu uue planeedi esimene elanik, vaid eksistentsile käega löönud endise hiilguse vari.

Sten Saaritsa töödes satume kaasaja inimese ruumi. See on üks kõle koht, kus isegi teistega koos on üksildane olla. Juhuslik sõbralik silmside on asendunud piinliku kõrvale vaatamisega, virgutava spontaanse vestluse asemel haarab käsi telefoni järele.

Saarits on dokumentalist, kes läheb kaameraga kõndima. Ta märkab postapokalüptilisust meie ümber – tühja bussipeatust, öist maanteed, sügisest põldu – , kuid samal ajal on kaadrites tunda inimlikku soojust ja siirast muret oma tegelaste suhtes.

Sten Saarits (snd 1987) on interdistsiplinaarne kunstnik, kes töötab peamiselt ajapõhise meediaga. Tema kunstnikupraktikas on esikohal helisalvestistest komponeeritud heliinstallatsioonid, mis rõhuvad tajukogemusele ning märgiseoste küsitlemisele ruumis. Saaritsa loomingus esineb tihti ülestimulatsiooni ja kultuuriliste käitumisnormide mõjutuste vaatlemist.

Saarits on lõpetanud Eesti Kunstiakadeemias uusmeedia magistriõppe programmi, bakalaureuseõppe lõpetas ta Kunstiakadeemia installatsiooni ja skulptuuri erialal. Aastatel 2013-2014 õppis kunstnik Viini Kaunite Kunstide Akadeemias, kus tema õppeprogramm keskendus helikunstile, performance’ile ja filmikunstile. Saarits on osalenud näitustel Eestis, Saksamaal, Austrias, Rootsis, Soomes, Hollandis, Taanis, Prantsusmaal ja Leedus. Alates 2023 aastast on ta Eesti Kunstiakadeemia Uusmeedia osakonna juhataja ja külalisdotsent.

Graafiline disain: Kert Viiart-Õllek
Tekstid: Peeter Kormašov
Installatsiooni abi: Ian Simon Märjama
Tänud: Egle Ehtjen, Erko Ever, Ian Simon Märjama, Kalev Saage, Kristjan Koskor, Madli Kadakas, Markus Tiitus, Mart Joost, Martin Loik, Natalia Wójcik, Tarvo Varres, Tiina Vändre, Mirjam Proos, Sven Sosnitski, Janno Lepind, Kelli Gedvil, , Hanna-Liisa Lavonen, Alo Suursaar, Carmen Kalata, Kati Müüripeal, Kristen Rästas, Heini Kiis, Lauri Aksel.
Näitust toetavad: Eesti Kunstnike Liit ja Eesti Kultuurkapital

 “Hüljatud maastikud. Joaveski papivabrik” avamine toimub 31. oktoobril kl 15.00 Joaveski rahvamajas, Lahemaal.

Näitus esitleb EKA arhitektuuri ja linnaplaneerimise õppekava erialastuudio tudengite projekte ja makette, mis uurivad, kuidas väärtustada ja elavdada Joaveski ajaloolist papivabrikut.

Eesti Kunstiakadeemia arhitektuuriteaduskond ning muinsuskaitse ja konserveerimise osakond korraldasid selle aasta algul juba neljateistkümnendat korda interdistsiplinaarse “Hüljatud maastike” töötoa, kus kasutuseta jäänud hoonekompleksidele püütakse leida kaasaegseid  lahendusi. Tänavune töötuba, erialastuudio ja näitus sündisid koostöös MTÜ Joaveski külaga, kes on oma südameasjaks võtnud tühjana seisnud papivabriku kui maamärgi väärtustamise.

Valminud projektide autoriteks on nüüdseks 3. kursuse arhitektuuri ja linnaplaneerimise tudengid: Maria Johanna Ahtijainen, Oskar Toomet-Björck, Elisabeth Ersling, Nele Lisette Hera, Heidi Jagus , Katariina Klammer, Eliis Kurvits, Lilian Källo, Lisandra Lipp, Marie Elle Melioranski, Mark Metsa, Mart Nael, Joonas Ott, Elenor Pihlak, Harriet Piirmets, Robin Pints, Elisabeth Tomingas, Katariina Vaher, Aliis Vatku, Martin Vatku.

Projekte juhendasid arhitektuuribüroo KUU arhitektid Joel Kopli, Koit Ojaliiv ja Juhan Rohtla, nõustas LCA konsultant Anni Oviir, maastikuarhitektuuri osa juhendasid Katrin Koov ja Arvi Anderson. Joaveskil võttis vastu ja tutvustas ajalugu Andres Õis.

Väljapanekut toetavad MTÜ Joaveski küla ja AS Maru.

Näitus jääb Joaveski rahvamajas avatuks raamatukogu lahtioleku aegadel 1. aprillini 2026. Esmaspäeval ja reedel avatud 9.00 – 16.00 ning kolmapäeval 11.00 – 15.00.

Joaveski papivabriku ajaloost

Joaveski papivabriku rajamine algas 1899. aastal ja see on ilmekas näide, kuidas feodaalne Loobu mõis kohanes 19. sajandi lõpul uue kapitalistliku majanduskeskkonnaga, mille väljundiks sai tööstusettevõtte asutamine. Joaveskist kujunes väike tööstusküla looduskaunis kohas. Täna töötab vabriku keskmes hüdroelektrijaam, ent enamik ruume on oma otstarbe kaotanud.

Tartu Kunstimaja suures saalis on 9. novembrini 2025 avatud Merike Estna isikunäitus „Ookean”.

Näituse kuraator on Maria Arusoo.

Näituse kandvaks teemaks on emaduse kaudu avanev elu ja surma eksistentsiaalne kokkuliidetus. Okeaanilise õnne ja armastuse kõrval on samaväärselt kohal valu ja kaotus ehk teemad, mis sünni ja emaduse kontekstis enamasti vaiba alla lükatakse, kuid mis on seal väga teravalt esil. 

„Emaduse teema tuli kunstniku loomingusse peale tema enda poja sündi ja viimase nelja aasta jooksul on see kasvanud kandvaks teljeks tema teostes. Esiti ilmus see ettekuulutavalt kummitusena ühel maalil kui kunstnik ise veel oma lapseootusest teadlik polnud, kuid sealt edasi on see kasvanud ja laienenud. Estnat huvitab ka emaduskogemuse kunstiajalooline vaade. Näituse üheks oluliseks teemaliiniks on ka Estnat juba üle kümne aasta huvitanud küsimused elavast maalist – kuidas on võimalik maali kui pigem staatilist ja hierarhilist objekti ellu äratada ja vaatajaga suhestuma panna. Tartu Kunstimaja näitusel saabki näha viieosalise monumentaalteose „Ookean“ maaliprotsessi kulgu, kui kunstnik igal teisipäeval seda edasi maalib. Nimetatud maal ei ole mõeldud valmis saama, vaid jääb edasi maalimisse ka tulevastel näitustel kuni kunstniku surmani, nagu ta seda ise manifesteeris,” selgitab näituse kuraator.

Merike Estna (s 1980) on lõpetanud Eesti Kunstiakadeemias maalikunsti eriala (BA, 2005) ja Londoni Ülikooli Goldsmithsi kolledži (MFA, 2009). Lisaks on ta lõpetanud ka Tartu Kunstikooli (2000). 2025. aastast on ta Eesti Kunstiakadeemia kaasaegse kunsti eriala külalisprofessor. Estnat on hinnatud mitme Eesti kunstipreemiaga: Hansapanga stipendium (2004), Eduard Wiiralti stipendium (2005), Konrad Mäe stipendium (2014). Aastatel 2017–2023 oli ta Eesti Kunstiakadeemia maaliosakonna dotsent. Aastatel 2020–2022 oli Estna üks kunstnikupalga saajatest. 2026. aastal esindab Merike Estna Eestit 61. Veneetsia biennaalil.

Estna on osalenud rahvusvahelistel näitustel nii Euroopas, Ameerika Ühendriikides kui ka Ladina-Ameerikas, sh Museo de Arte Contemporaneo Queretaros Mehhikos, Fundacion Casa Wabis Mehhikos, Publicsis Helsingis, Kiasma kunstimuuseumis Helsingis, Galeria Karen Huberis Mehhikos, Bosse & Baumis Londonis, Kunstraumis Londonis, Georg Kargli galeriis Viinis ning Temnikova & Kasela galeriis Tallinnas. Estna olulisemad isiknäitused on toimunud 2022. aastal Kai Kunstikeskuses Tallinnas, 2019.–2020. aastal Malmö Moderna Museetis, 2018. aastal Riia kaasaegse kunsti keskuses Kim? ning 2014. aastal Tallinnas KUMU Kunstimuuseumis.

Graafiline disainer: Martina Gofman
Tõlge: Keiu Krikmann

Toetajad: Eesti Kultuurkapital, Kultuuriministeerium, Kaasaegse Kunsti Eesti Keskus

Tänud: Evelyn Raudsepp, Jaime Lobato, Aime Estna, Kõu Fortino Lobato Estna, Lumi Marisol Lobato Estna, Alma Cardoso, Jaime L. Hernández, Aleksander Tsapov

Eesti Arhitektuurimuuseumi galeriikorruse näitus “Kui ma parajasti maju välja ei mõtle…” avab kohalike arhitektide loomingu, mis ulatub kaugemale argisest projekteerimisest.

Teostega osalevad näitusel näiteks Johann Wilhelm Krause, Herbert Johanson, Aleksander Wladowsky, Edgar Johan Kuusik, Karl Burman, Valve Pormeister, Erika Nõva, Sille Pihlak, Loreida Hein, Ott Kadarik, Leonhard Lapin ja paljud teised.

Näitus on avatud 25. oktoobrist kuni 1. veebruarini 2026.

Loe lähemalt:

https://www.arhitektuurimuuseum.ee/est/exhibition/kui-ma-parajasti-maju-valja-ei-motle/

“Joonistatud paralleelilmad” / “Into the Droame” 

Reedel, 24. oktoobril kell 17.00, Eesti Arhitektuurimuuseumis

“Joonistatud paralleelilmad” / “Into The Droame” on Briti-Saksa arhitekti ja kunstniku Pascal Bronneri esimene isikunäitus. Selle keskmes on Bronneri rahvusvaheliselt palju tähelepanu pälvinud arhitektuurijoonistused, mis käsitlevad paralleelmaailmu, kus kohtuvad Bronneri loodud erinevad tegelased ja neid ümbritsevad narratiivid.

Näitus on avatud Eesti Arhitektuurimuuseumis (Ahtri 2) 25. oktoobrist kuni 30.novembrini.

Loe lähemalt:  https://www.arhitektuurimuuseum.ee/est/exhibition/joonistatud-paralleelilmad/

LOOMINE◠LAGUNDAMINE
EKA Galeriis 31.10.–30.11.2025
Avatud T–L 12–18 P 12–16
Avamine: N 30.10. kell 18–22
Albertina Tevajärvi performance: N 30.10. kell 18.30
Kuraatorite ja kunstnike ringkäik: R 31.10. kell 17.00

Näitus „loomine◠lagundamine“ süüvib kasvamise, lagunemise ja uuenemise tsüklitesse. Kolmeteistkümne kunstniku tööde kaudu uurib näitus hoole ja kontrolli vahelist habrast tasakaalu.

Näitus tõstab fookusesse meie ökosüsteemi peidetud ja tihti tähelepanuta jäävad kihistused nagu mikroskoopilised olendid, taimemass ja orgaanilised süsteemid, mis tegutsevad meie argireaalsuse pealispinna all. Loomine ja lagundamine ei vastandu siin teineteisele, vaid põimuvad omavahel kuju andmise ja kaotamise, hoolitsemise ja lahtilaskmise aktidena kokku.

Osalevad kunstnikud kasutavad erinevaid viise, kuidas loodusmaailma protsesse jäljendada või nendega lähedalt koos töötada. Siin näitusel unistavad kunstnikud loomisest ja lagundamisest. Nad unistavad putukate, loomade, taimede ja mikroorganismidega koostöös sündivate narratiivide kuulamisest, mäletamisest ja ümberkujundamisest.

Osalevad kunstnikud: Alexis Brancaz, Albertina Tevajärvi, Alma Bektas, Augustas Lapinskas & Ditiya Ferdous, Freyja Tralla & Kassandra Laur, Janne Schipper & Andreas Andersen, Johanna Rotko, Julie Sjöfn Gasiglia, Kamilė Pikelytė, Paula Zvane
Näituse kuraatorid on kunstnikud Inessa Saarits ja Victoria Björk.
Graafiline disain: Daria Titova
Tehniline tugi: Karel Koplimets ja Karmo Migur
Näitust toetavad Eesti Kultuurkapital, Islandi Visuaalkunstide Fond, Sadolin Eesti ja Tallinna Linn.
Avamisjookidega varustavad mirai™ ja Põhjala Pruulikoda.

Trükis on allalaetav siit.

Maalikunstnik Tõnis Saadoja näitus „Kestev olevik” avaneb neljapäeval, 23. oktoobril kell 18.00 Tütar galeriis (Vesilennuki 24).

Kirjanik Aare Pilv märgib näituse saatetekstis: „Tõnis Saadoja eelmised näitused tegelesid valgusetaju ja mälu vahendatuse ning tihendatusega – kuidas kontsentreerida läbi mitmete filtrite mälus olevaid valgusi, aga ka see, kuidas erinevad maalitehnikad seda võimaldavad ja kehastavad.
Tõnis Saadoja uus näitus „Kestev olevik“ mõneti jätkab valguse ja aja teemat, kuid ühtlasi teeb eksperimentaalse täispöörde. Siinne sari on maalitud en plain air, natuurist vabas õhus, iga maali valmimise aega on piiranud loodusliku valguse muutlikkus paari tunni jooksul. Nõnda on need maalid hetkele kontsentreerumise harjutused, uurimused sellest, kui pikk on hetk, ja sellest, milline saab olla ühe kestva hetke ekvivalent lõuendipinnal. Mõnes mõttes on need maalid performatiivse kunstnikuteo dokumentatsioon, kuid teises – ja olulisemas – mõttes on nad meditatsioon selle üle, mida tähendab olevik ja kui kaua ta kestab, ehk siis – millal olevik valmis saab.”

Tõnis Saadoja (1980) on maalikunstnik, kes töötab realismi eri tahkude ning ajaloolise ja kaasagse maali ühisosa otsimisega. Põhiteemadena korduvad tema loomingus mälu, koha ning tähenduse suhted. Tema teoseid iseloomustab kontseptuaalne ülesehitus ning tehniliselt eripärase vormi otsing vastavalt kujutistele. Valdavalt moodustub Saadoja looming terviklikest sarjadest, milles valitud motiiv varieerub kuni mitmekümneosalises pildireas.

Näituse saatetekst: Aare Pilv
Graafiline disain: Ott Metusala

12.10 2025 avati Łódźi Linnagaleriis rahvusvaheline noore tekstiilikunsti näitus, triennaal YTAT (Young Textile Art Triennial). 

Näitus toimub viiendat korda ja on osa 18. Lodži rahvusvahelise tekstiili triennaali programmist. Tudengite näitusel osaleb 27 kõrgkooli, neist 7 Poolast. Igast koolist oli oodatud üks osaleja tekstiilikunsti ja üks tekstiilidisaini kategoorias.

EKA tekstiili osakonda esindavad Kassandra Laur (BA 2025) kunsti kategoorias ja Kristina Oja ( BA 2024) tekstiilidisaini kategoorias.

Kassandra Laur

Installatsioon Kodumaa/ Installation Motherland

Installatsioon põimib kokku erinevaid lugusid Oskar Looritsa raamatust “Eesti rahvausundi maailmavaade” ning minu enda lapsepõlvemälestusi. Nende jutustuste põhjal lõin ruumi, mis tundus kodusena, kasutades selleks looduse poolt pakutud materjale. Mäletan, kuidas mu vanaema alati hoiatas mind – ära jää magama keset sookailu välja, muidu ei pruugi sa enam kunagi ärgata. Loorits kirjutab oma raamatus samuti vaimudest, kes kaitsevad metsa pahatahtlike inimeste eest, ilmutades end huntide, madude või teiste loomadena. On ka lugu sellest, kuidas ketramiseks saab jõudu ammutada Ööemalt, kui kuuled öösel öömardikate praksumist.

Kristina Oja

Ma olin kadunud/ I was lost

Uurides oma perekonda ja nende lugusid, jutustan oma kollektsiooni kaudu eneseavastamise teekonda. Kudumismasin on tööriist, mis aitab mul väljendada emotsioone, isegi kui mälestused on hääbumas. Kudumismasin võib olla tujukas – mõnikord ei meeldi talle teatud lõng või ta jätab silmuseid vahele. Sellega tegelemine nõuab kannatlikkust. Selle tundmaõppimine võtab aega. Selle protsessi käigus saan selgemalt aru, kuidas ühenduse puudumine vanavanematega on mõjutanud minu kujunemist naiseks ja disaineriks.

Kas seda tunnet, mis tekib teadmisest, et ma ei ole kunagi oma vanavanemaid kohanud, võib nimetada leinaks? Erinevate kudumistehnikate kaudu uurin neid tundeid, mis minus vanavanemate peale mõeldes esile tulevad: lihtsad ja tagasihoidlikud koed muutuvad uueks kihiks, kui neid kanda. Mängulised koed on inspireeritud fotodest, mis on jäädvustanud kadunud hingi ootamatutes, rõõmsates hetkedes. See on minu isiklik lugu, mis näitab, kuidas olen aastate jooksul püüdnud paikata enda sees olevat tühimikku. Kas seda saab nimetada leinaks, kui ma pole neid inimesi kunagi kohanud?

See kollektsioon on minu viis väljendamiseks, kui sõnadest jääb väheks.

Näitus on avatud 31. detsembrini 2025 Łódźi Linnagaleriis.

Lähemalt: https://ytat.asp.lodz.pl/