Näitused

„Utoopia Saatkond: Õnne kõigile, tasuta, ja ärgu kellelegi tehtagu liiga!*“
EKA Galeriis 19.–24.02.2024

Avatud E–R 12–21 L 17–23 (vastuvõtu raames), sissepääs tasuta

Kohtumiste & Mitte-Kohtumiste Instituut avab 19. veebruaril EKA Galeriis Utoopia Saatkonna. Kestvusaktsiooni viimasel õhtul, 24. veebruaril, tund aega pärast seda, kui president Alar Karis on astunud Estonia teatris kõnepulti, et pidada Eesti aasta oodatuim kõne, kantakse Utoopia Saatkonnas ette aasta ootamatuim kõne.

Seda kõnet ei kirjuta tehisintellekt ega vabakutseline poeet. Selle kõne kirjutavad need, kes Saatkonnas kokku saavad, need, kes otsivad poeetilist varjupaika.

„Oleme nii Instituudi kui Paide Teatri varasemates aktsioonides kõnedega tegelenud ja saanud kinnitust, et hea kõne tuum on selge sõnum. Aga maailm ei ole selge ja tundub, et iga kõnegi, mille eesmärgiks on tuua selgust, külvab hoopis segadust. Niisiis otsustasime, et on aeg selgusele selg pöörata ja koostada kõne, mis segadust tunnistaks,” ütleb aktsiooni üks loojaid Jan Teevet.

„Võiks küsida, mis eristab Utoopia Saatkonna aastapäevakõnet mõnest paljukirutud netikommentaariumist. Vastus on kohtumine. Esmaspäevast reedeni, mil Saatkonna uksed Eesti Kunstiakadeemias kõigile möödujaile avatud on, saavad seal kokku ka kümned laudkonnad, kes ei proovi jõuda mitte keskpärase kompromissini, vaid ehitada uljaid seoseid vaadete, kriiside ja lahenduste vahele, mis just nende jaoks tänast reaalsust raamivad,” lisab Instituudi dramaturg Oliver Issak.

„Selge sõnum, selge maksusüsteem, selge piir hea ja halva vahel — me arvame tihti, et selgus hoolitseb justkui iseenesest kõige ja kõigi eest ega märka, et selgusega kaasneb tihti hoolimatus. Selgeid sõnumeid on lihtsam vastu võtta ja lahterdada, aga kuidas korraldada vastuvõtt kahtlustele?” küsib sotsioloog ja kunstnik-uurija Margaret Tilk.

Utoopia Saatkond on avatud 19.–23. veebruarini kell 12–21 ja kulmineerub Utoopia Saatkonna vastuvõtuga 24. veebruaril kell 17.

Sissepääs Saatkonda on kõigile tasuta ja kõigil on vaba voli otsustada, kas tegemist on näituse, lavastuse, töötoa, koosoleku, poliitpoeetilise pühitsuse, süvahängi, minimalistliku ooperi või hoopis millegi muuga. Võib ka otsustamata jätta.

Utoopia Saatkonna olmet ja ulmet loovad ja korraldavad Oliver Issak, Kairi Mändla, Jan Teevet, Taavi Teevet ja Margaret Tilk.

„Utoopia Saatkond: Õnne kõigile, tasuta, ja ärgu kellelegi tehtagu liiga” on Kohtumiste ja Mitte-Kohtumiste Instituudi loodud samanimelise aktsioonide sarja neljas tulemine.

Esimest korda avanesid Utoopia Saatkonna uksed 2023. aasta maikuus rahvusvahelise kirjandusfestivali Prima Vista ja kultuuripealinn Tartu 2024 kutsel ning aktsiooni alapealkiri oli „Igatsedes teistsugust olemist”, alates septembrist läheb iga kuu viimasel pühapäeval Klassikaraadios otse-eetrisse Utoopia Saatkonna raadioaktsioon ning 31. detsembril toimus Klassikaraadio lainepikkusel 5tunnine aastavahetuse erisaade „Utoopia Saatkond: Tuhat toosti tulevikule”.

Utoopia Saatkond on positiivse ebakindluse, julge mõtte ja taltsutamatu kujutlusvõime kaitseala.

* Pealkiri põhineb Arkadi ja Boriss Strugatsky romaanil „Väljasõit rohelisse“

Sündmust toetab Eesti Kultuurkapital.

Vastuvõtu jookidega varustab Põhjala Pruulikoda.

Rohkem infot:
Jan Teevet jan@instituut.art
Oliver Issak oliver@instituut.art
Margaret Tilk marga.tilk@gmail.com
www.instituut.art/utoopiasaatkond

8. veebruaril kell 18.00 avatakse Vent Space projektiruumis EKA skulptuuriosakonna näitus “Esinevad esemed”.

“Esimest korda kokku tulles küsisime, kas loodaval taiesel saab olla mingit tahtevõimekust muutuda ja areneda. Olla algul üks ja mingi aja möödudes teine. Teha seda publiku ees või jäädvustuda dokumentatsioonis. Lumememm sulab kiiresti, kuid ka Mona Lisa tuhmub. Mida kunst teeb? Ma ei mõtle siin mingit vaatajas toimuvat hingeliigutust vaid reaalset füüsilist protsessi. Mida ta teeb noh?” – juhendaja Urmas Lüüs.

Näitusel osalevad 2. kursuse tudengid Asmus Soodla, Aurelia Grace, Elise Marie Olesk, Kail Timusk ja Sonja Sutt. 

Vent Space projektiruum, Vabaduse väljak 6/8
Avamine 08.02 kell 18
Avatud 09.02 ja 10.02 kell 13-20

29. veebruaril avatakse EKKMis Eesti Kunstiakadeemia skulptuuri ja installatsiooni osakonna Noore Skulptori Preemianäitus 2024.

Noore Skulptori Preemia 2024 laureaat selgub näituse avamisel. Võidutöö valib 5-liikmeline korraldajatest sõltumatu zürii. Konkursile kutsuti osalema üksikautorid 2023. a. valminud teose, selle edasiarenduse või ka valmiva uue teosega. Jagatud autorluse või grupitööna valminud ideed arutamisele ei pääsenud.  Noore Skulptori Preemianäituse 2024 konkursile laekunud 39 autori töö hulgast valis näituse zürii seekord välja 15 teost.

Nominentideks osutusid Sandra Ernits, Iohan Figueroa, Chloé Geinoz, Aurelia Grace Talmon, Erik Hõim, Loora Kaubi, Ellen Emilie Laaksonen, Noah Emanuel Morrison, Sarah Noonan, Elise Marie Olesk, KitKit Para, Inessa Saarits, Asmus Soodla, Sonja Sutt ja Ats- Anton Varustin.

Alates 2012. aastast välja antav Noore Skulptori Preemia ja sellega kaasneva näituse eesmärk on esile tõsta ja tunnustada skulptuuri ja installatsiooniga tegelevate noorte kunstnike erialast tegevust.

Noore Skulptori Preemia on varasemalt pälvinud Hanna Piksarv, Sten Saarits, Anna Mari Liivrand, Johannes Valdma, Rosa Violetta Grötsch, Johannes Luik, Siim Elmers, Sarah Nõmm, Junny Yeung ja Mara Kirchberg.

Näitus on avatud kuni 10. märtsini.

Toetavad Eesti Kunstiakadeemia, Eesti Kultuurkapital.

31.01-17.02.24 on Pärnu Linnagalerii Kunstnike Majas avatud Tumena & Marion Saariku duonäitus “Ujudes oma südame alt läbi”. 

Suhe iseendaga on teekond, mis ei lõppe kunagi. Selle inimkogemuse jaoks on meile määratud koduks keha, mis meid muust maailmast eraldab. Kuid endaga oleme alati koos. Kuidas luua kontakti iseendaga? Mis peitub meie alateadvuse sügavustes? Kuidas olla rohkem kohal hetkes just siin ja praegu? Kas enda avamine on julgus või nõrkus? “Ujudes oma südame alt läbi” on kahe naiskunstniku rännak enda sisemaailma, kohtumine iseendaga ja teineteisega.

Väljapaneku moodustavad mõlema kunstniku maalid ja videoteosed. Autoportreelised maalid on justkui väravad kunstnike hinge sisemaastikele. Maalid saavad ainest videoteostest, mille peategelased on kunstnikud ise. Siin sukelduvad kunstnikud vee embusesse, lugedes isiklike päevikute sissekandeid või mõtiskledes nende üle.

Tumena (2000) ja Marion Saarik (2000) on noored Pärnu kunstnikud, kes on omandanud bakalaureusekraadi Eesti Kunstiakadeemia maaliosakonnas. Kunstnikke ühendab huvi psüühiliste ja kehaliste praktikate vastu, mille eesmärk on teadvuse seisundi muutmine.

Marion Saarik keskendub hetkele, mis jääb melanhoolia ja kurbuse vahele. Igatsus homse järele ja tunne, nagu midagi oleks puudu. Selles vaikses emotsioonide sümfoonias on tekkinud atmosfäär, mis on küllastunud ülemõeldud sosinate raskusest, pidevast peegelduste voost, mis tantsivad nagu varjud meelte urgudes. Süda ihkamas selgema taeva poole, mis kannab endas uuenemise lubadust. Selles igatsuses on habras kuid püsiv lootus, et homses peitub selgus.

Tumena praktikat juhib huvi elusorganismide, eelkõige inimkeha ja psüühika vastu. Kõige enam paelub teda see nähtamatu, lõpuni lahti seletamatu miski, mis annab kehale eluvõime – hing. Tumena uurib hinge salapärast olemust tema välise kesta, keha kaudu. Tema teostes on keha tihti lahti lõigatud, välja arenemata, mutantne või üleloomulik, peegeldades erinevaid hingeseisundeid ja vaimset arengut.

Graafiline disainer: Aleksandra Sofia Helena Nyyssönen
Näitust toetavad: Eesti Kultuurkapital, Veinimaja, Kata & Omad, Kevamer, Parool Reklaam

Kunstnikud tänavad: Annabel Juhkental, Raul Tääker, Pärnu Linnagalerii tiim

Nikolai 27, Pärnu
Lahtiolekuajad: T-R 11-17, L 11-14

Reedel, 2. veebruaril kell 17.00 avatakse Tartu Kunstimaja monumentaalgaleriis Lisette Lepiku ja Brenda Purtsaku ühisnäitus „Tung”.
Näituse kuraator on Kerly Ritval.

Näitusel kohtuvad kunstnikud ja kuraator, et võtta luubi alla armastuse mitmepalgeline ja müstiline olemus. Nad kompavad piire ning väljendavad kunstis seda, millest kogu inimeseks olemine tõukub ja teostub – armastust.

Armastus on sõnades väljendamatu, silmale nähtamatu ja käega katsumatu, seetõttu on seda raske leida, hoida, aga ka käest lasta. Kindlalt tuksleva tungina käib ta inimese elus kaasas.

Kuraator selgitab: „Brenda Purtsaku kunstipraktika tegeleb bioloogilise inimkehaga, leides inspiratsiooni muuhulgas otse operatsioonilaualt. Värvidega inimkeha lahates otsib ta vastuseid suurematele eksistentsiaalsetele küsimustele nagu: Mis on see bioloogiline jõud inimese kehas, mis tõukab ja tõmbab üht teise poole? Lisette Lepiku maalipraktika keskseks teemaks on olnud keha, aistingud, seksuaalsus ning sellega seotud traumad. Sel näitusel väljendab kunstnik armastusega seotud mõtteid, tundeid, aga ka hirme talle omases värvi-, kompositsiooni- ja vormikeeles.“

Näitus kutsub vaatajaid kaasa sisekaemustele ja mõtterännakutele tungist, armastusest, puudutusest, hirmudest, aga ka armastuse puudumisest, -otsingutest ja leidmisest.

Brenda Purtsak (s 1994) on lõpetanud Eesti Kunstiakadeemia vabade kunstide teaduskonna maalikunsti eriala (BA 2020) ning kaasaegse kunsti eriala (MA 2022). Aastast 2023 töötab Eesti Kunstiakadeemias õppejõuna.

Lisette Lepik (s 1999) elab ja töötab Tallinnas. Ta on lõpetanud Eesti Kunstiakadeemia vabade kunstide teaduskonna maalikunsti eriala (BA 2022) ning on end täiendanud Islandi Kunstiakadeemias installatsiooni erialal (2019). Aastast 2023 töötab Eesti Kunstiakadeemias õppejõuna.

Kerly Ritval (s 1996) on eesti kuraator ja kriitik, kes on lõpetanud Eesti Kunstiakadeemias kunstiteaduse ja visuaalkultuuri uuringute eriala (BA 2020) ja kuraatori eriala (MA 2023) ning täiendanud kuraatoriõpinguid ka Islandil (2022). Hiljuti täiendas ta end New Yorgis, aidates produtseerida performance’ibiennaali Performa (2023).

Graafiline disainer: Rainer Kasekivi
Näitusel kasutatud luule: Andres Anissimov

Näitust toetavad Eesti Kultuurkapital ja Tartu Linn.

Näitus jääb avatuks 3. märtsini.

Kunstihariduse tudengite näitust “Apropriatsioon/Apropriation” saab näha EKA 1. korruse infoekraanil 1.–29. veebruarini. 

Juhendas: Anna-Kaisa Vita

Brüsselis avanes monumentaalse skulptuuri ja installatsiooni näitus Sculptura #2, kus on väljas kaks Mari Männa teost “Varemed” ja “Päev 238”.

Sculptura toimub endises raudteejaama hoonekompleksis Tour and Taxis ja seal on esindatud kunstnikud 24 erinevast riigist. Näitus jääb vaatajatele avatuks 10. märtsini.

Tootemlike reljeefidega teos “Varemed” (2021) kätkeb endas ideed erinevate sfääride ühendamisest, olgu selleks reaalse ja vaimse dimensiooni lõimumine või ühendus tuleviku tasandiga. Skulpturaalne installatsioon meenutab arheoloogilist leiukohta, kutsudes külastajaid enda avavustest läbi käima ja reflekteerima teose tähendusvälja üle kaasaja pingelises kontekstis. Näitusel on samuti väljas Männa poolfiguur “Päev 238” (2022), mida kunstnik eksponeeris Ukraina sõja 238. päeval soolonäituse raames Vilniuses.

Kunstniku osalemist Sculptural toetavad Eesti Kultuurkapital, Eesti Saatkond Brüsselis ja Sculpture Festival VZW.

20. – 31. jaanuarini on ARSi projektiruumis avatud Marten Esko installatiivne lavastatud keskkond “Apofeenia. 12 päeva praegusest ei ole tulevik”.

Keskkond osaliselt taaskasutab stseene ja kogemusi nii igapäevaelust kui ka varasemates loomingulistes projektides kasutatud materjale; osaliselt aga mitte.

https://www.arsfactory.ee/post/apofeenia-12-päeva-praegusest-ei-ole-tulevik

31. jaanuaril avatakse Haapsalu Linnagaleriis Eero Alevi (1983) näitus “Lauamäng ja lend paberist linnuga”. 

Väljas on pea paarkümmend maali ja joonistust, seal hulgas palju uudisloomingut. Näitus sai kunstniku sõnul alguse kahest motiivist – lauamängust ja tema laste valmistatud pabermeisterdustest. Lauamängu teekonnakujund mõjus metafoorina elule, paberist meisterdused on aga haprad ja loodud hävinema. “Maalides need esemed lõuendile, suudan ehk nende elupäevi pisut pikendada, mälestuse kaudu, mis neist kujutisena jääb,” ütleb Alev.

Alevi teosed kujutavad erinevaid unenäolisi jutustusi, kus tooni annab melanhoolne ja nostalgiline atmosfäär. Kuigi Alev alustab oma maale sageli fotodest, asetab ta reaalse maailma esemed, ruumid, inimesed ja olukorrad uutesse kooslustesse ning loob kujutluslikud maailmad.

–

Lauamäng ja lend paberist linnuga

Käesolev näitus sai kunstnikul alguse kahest motiivist – lauamängust ja tema laste valmistatud
pabermeisterdustest. “Lauamängu teekonnakujund või mängurada on lummav oma sümboolikaga kui metafoorina elule,” ütleb Eero Alev. “Täringuvise määrab teekonna kulgu ja saatust. Vahel võib rajalt kõrvale sattuda ja äragi eksida.”

Eero Alevi maalid saavad alguse ühest lõpuni selgitamata tundest. Tema maalide ideedel ei ole
selgeid kontuure, kunstnik ei proovi väita midagi konreetset. “Paberlinnuga võib lennata ükskõik
kuhu – kujutluse ääremaile,” ütleb ta. “Saab külastada möödunud aegu või kohti, kuhu kunagi pole sattunud, aga ehk oleks soovinud. Või lennata hetkedesse, mis veel tänasesse pole jõudnud.”

Ta oli juba lasteaias fanaatiline joonistaja ning jätkas kooliski, kusjuures Alev ei mäleta, et keegi oleks teda suunanud. See tähendab, et tema looming algas ja kujunes impulsiivselt: oli vaja teha midagi pildilist ning seda ilma raamideta. Säärane obsessiivne, kirglik ja pidurdamatu joonistamine jätkus teismeliseeani, kui Alevil korraga “kadus pind jalge alt”. Maalimisest polnud ta tol hetkel hakanud isegi unistama. Läksid aastakümned, Alev tegeles paljude muude asjadega, kuid seesama pildi tegemise tungilisus ei lasknud teda lahti. Elu oleks võinud juba ammu kulgeda mööda mahaseatud rööpaid, kuid sisemine impulss ei taltunud. 33-aastaselt astus Alev Eesti Kunstiakadeemiasse.

Järgnes taas kord midagi kirglikku, maalitegu polnud Alevi jaoks väga kergesti ratsionaliseeritav, pigem seostus see teatud sisemise ja sügavalt isikliku vajadusega, mida võib ehk nimetada isegi teraapiliseks. “Maalisin end vabaks,” ütleb Alev.

Teisel kursusel hakkas ta enda kompositsioonide peale mõtlema, muutus enesekindlamaks. Esialgse selgete piirjoonteta impulsi vundamendile hakkasid tekkima Alevi jaoks olulised stsenaariumid ning motiivid. “Maalin kõike seda, mis on minu ümber ja mind puudutab,” ütleb küll Alev, kuid kohe algusest peale tõusis oluliseks inimese kohalolu ja seda isegi ruumides, kus inimest (enam) ei ole. Kuid midagi üleliia metoodilist ei ole tema loomingus siiamaani. Teosed ei sünni kindlate sarjadena ega koondu tuumelementide ümber, vaid hargnevad erinevates
suundades, luues seeläbi erinevaid vaatenurki sellele, mida erialases kirjanduses nimetatakse “reaalsuseks”.

Alevi süžeed on sageli sattumuslikud ja isegi õrnalt sürrealistlikud, liites erinevaid elemente, nihestades ruumi ja nii edasi. Ent ühendava joonena torkab silma melanhoolia ja aja möödumise tajumine. “Üksindus, igatsus, nostalgia, mälestus, meenutus, nukrus ja üksindustunne – need on minu jaoks põhilised,” ütleb Alev ise. Nii ka käesoleval näitusel. “Paberist meisterdused on väikesed, ebatäiuslikud ja haprad, mis annabki neile oma võlu – loodu on määratud hävinema, ja seda pigem varem kui hiljem. Mitu täringuviset nad vastu peavad?” küsib Alev. Ja lisab siis: “Maalides need esemed lõuendile, suudan ehk nende elupäevi pisut pikendada, mälestuse
kaudu, mis neist kujutisena jääb.”

Eero Epner

24. jaanuaril kell 18.00 avatakse Merilin Talumaa kureeritud näitus „Tiireldes, keereldes, pööreldes“ Draakoni galeriis.

Näitusel osalevad kunstnikud Daria Melnikova, Helena Keskküla, Marge Monko ja Viktorija Daniliauskaitė. Näitus jääb avatuks kuni 17. veebruarini 2024.

Näitus ühendab eri põlvkondade kunstnike loomingu, ammutades inspiratsiooni Leedu-Ameerika arheoloogi ja antropoloogi Marija Gimbutase ideedest. Tema põhjapanev uurimustöö, mis keskendus arheoloogilistele esemetele, keeleteadusele, etnograafiale ja folkloorile, juhtis tähelepanu iidsetele kultuuridele Balti regioonis ja laiemalt indoeuroopa piirkonnas.

Gimbutas esitas teesi, milles väitis, et eelajaloolises Euroopa kultuuris asetus jumalannakultus kesksele kohale – ema-jumalannat kummardati kui elu andjat. Spirituaalset sidusust väljendati kunstipäraselt nii kõrgelt arenenud sümbolisüsteemi kui ka rohkete rituaalsete esemete kaudu. Keha ja loodust austati Euroopas kümneid tuhandeid aastaid. Seejuures oli naistel oluline positsioon Ida- ja Kesk-Euroopa ühiskondades – tendents, mis ei pole enam tänapäeval tajutav.

„Tiireldes, keereldes, pööreldes“ loob ühenduse erinevate kultuuride ja ajaperioodide vahel, põimides kokku poeetilise narratiivi, mis hõlmab iidseid müüte ja uskumusi, looduslikke tsükleid ja naiseliku energia muutuseid kandvat jõudu. Gimbutas inspireeris usku rahuliku eksistentsi võimalusse – tuua igapäevaellu tagasi mahasurutud, kuid hädavajalikud aspektid, nagu maa, keha (tervis), naiselikkus ja alateadvus. Osalevad kunstnikud jagavad fiktiivsete narratiivide kaudu isiklikke lugusid ja müüte, mis ühtaegu peegeldavad Gimbutase iidsele sümbolismile keskenduvate teooriate mõju.

Kunstnikud lähenevad nendele ideedele läbi kaasaegsete vaatenurkade, kaasates elemente ja motiive nagu spiraalid, ringid, maod ja linnud – sümbolid, mis on pärit Euroopa iidsetest matriarhaalsetest kultuuridest, kuid omavad jätkuvalt kõlapinda Baltikumi kunstis ja kultuuris.

Näitus tõukub jumalannakultusest lähtuvatest ideedest maailmapildi ümbermõtestamisel, rõhuasetusega naise kehal, loodushoiul ja spirituaalsusel.

„Tiireldes, keereldes, pööreldes“ sõlmib ajaloolised narratiivid ja mütoloogia, pühendades meid teemadesse, millele Marija Gimbutas jõu andis: elu tsüklilisuse tähistamine, pidev uuenemine, naisekeha pühadus ja vaimsus, mis nende ideedega kaasas käib. Gimbutase uurimustöö Vana-Euroopa harmoonilise vaimsuse kohta ja tema uue Euroopa visioon, mis on vaba domineerivatest jõududest ja sõjapidamisest, tundub kaasaegses ühiskonnas tähelepanuväärselt  oluline.

Esimene Marija Gimbutase pärandile toetuv näitus toimus Prantsusmaal L’Atlase galeriis Pariisis (7. november 2023 – 3. jaanuar 2024). Järgnev näitus leiab aset Prantsusmaal Marseille’s La Traverse galeriis (27. august – 26. oktoober 2024).

–

Marija Gimbutas (1921–1994) oli Leedu-Ameerika arheoloog ja antropoloog. Oma neoliitikumi kultuuri ja religiooni käsitleva arheoloogilise ja filosoofilise uurimustööga panustas ta ühte olulisemasse akadeemilisse pöördepunkti naisuuringute ajaloos. Gimbutas on enim tuntud neoliitikumi ja pronksiaja kultuuride uurimise poolest Vanas Euroopas. Vana Euroopa, mõiste, mille Gimbutas kasutusele võttis, viitas nii geograafilisele alale kui ka sotsiaalsetele struktuuridele, mis eksisteerisid enne indoeuroopa mõju. Gimbutas tuvastas jumalanna religiooni olemasolu. Gimbutase järgi on see kõige püsivam tunnus iidse maailma arheoloogilistes ülestähendustes. Jumalanna oli kõigis oma ilmingutes kogu looduses leiduva elu ühtsuse sümbol.

Daria Melnikova on kunstnik, kes elab ja töötab Riias, Lätis. Tema teosed tulenevad igapäevarutiini, arhitektuursete detailide ja juhuslike hetkede meditatiivsest uurimisest. Melnikova juhib rändplatvormi Palette, mis toimib baarina. Aastatel 2022–2023 paiknes Palette hooajalises toimumiskohas – Riias asuva Sporta Pils dārzi kogukonnaaias. Melnikoval on olnud isikunäitused Vartai galeriis Vilniuses (2020); Karlin Studios galeriis Prahas (2019); PLATO’s Ostravas (2019); Kulturfolger’is Zürichis (2018); Kim? Kaasaegse Kunsti Keskuses Riias (2017, 2014, 2011); ja ta on osalenud grupinäitustel L’Atlas’es Pariisis (2023); KHB’s Bratislavas (2019); Kiasma’s Helsingis (2018); Rupert’is Vilniuses (2018); Silberkuppe’s Berliinis (2017); Art in General näitusel New York (2015); Garage Kaasaegse Kunsti Muuseumis Moskvas (2014). Tema tööd kuuluvad Kiasma Kaasaegse Kunsti Muuseumi kogusse Helsingis, Soomes; Läti Riikliku Kunstimuuseumi kogusse Riias; Zuzeum Collection’i kogusse Riias, Lätis; ja muudesse avalikesse ja erakogudesse.
https://dariamelnikova.com/

Viktorija Daniliauskaitė on Venemaal Jakutskis sündinud visuaalkunstnik. Ta elab ja töötab Vilniuses, Leedus. Olles lõpetanud 1974. aastal Leedu Kunstiinstituudi (tänapäeval Vilniuse Kunstiakadeemia), loobus Daniliauskaitė koheselt riigi ametliku kunsti etteantud klišeedest ja sukeldus individuaalse stiili otsingutesse, avastades rahvakunsti ja uute kunstivormide ammendamatud allikad. Linoollõike traditsioon on tugevalt seotud rahvakunsti gravüüride ja Leedu sõjajärgse graafika koolkonnaga; kunstnik mõistis aga intuitiivselt, et see tehnika kätkeb veel läbiuurimata väljendusvõimalusi. Ühendades rahvakunsti pärandi 20. sajandi modernismi ja postmodernismiga, lõi Daniliauskaitė silla traditsioonilise ja kaasaegse moodsa kunsti vahele. Hiljuti on ta osalenud grupinäitusel Pariisis L’Atlas’e galeriis (2023) ja osaleb tulevasel grupinäitusel Vilniuses MO muuseumis (2024). Tema tööd kuuluvad Vilniuses asuva Leedu Rahvusliku Muuseumi kogusse; Vilniuse MO muuseumi kogusse; muudesse avalikke ja erakogudesse.

Merilin Talumaa on kuraator, kunstiteadlane ja kultuurikorraldaja, kes elab ja töötab Pariisis ja Tallinnas. Ta on lõpetanud Eesti Kunstiakadeemia kunstiteaduse ja visuaalkultuuri osakonna. Samuti on ta lõpetanud Tartu Ülikoolis keskkonnateaduse eriala. Tema praktika on põimunud kunstnike stuudio- ja töökeskkonna ning rände ja kuuluvuse mõistete uurimise ümber. Tema käimasolevate projektide hulgas on Roots to Routes (alates 2020. aastast) – kuratoorne algatus, mis koondab kunstnikke, kuraatoreid ja kultuuriloojaid. Ta on koostanud ja toimetanud raamatud „Your Time Is My Time”, Mousse Publishing, 2023, ja „Kunstnike ruumid: 16 stuudiokülastust”, Eesti Kunstiakadeemia Kirjastus, 2017 (mõlemad koos Annika Tootsiga).

Helena Keskküla on eesti kunstnik, kes elab ja töötab Amsterdamis. Tema varasem looming on hõlmanud peamiselt video, performance’i ja installatsiooni meediume. Keskküla loomingus on oluline roll huumoril, ärevusel ja läbikukkumistel, mida ta kasutab, et rääkida üldinimlikest teemadest. Ta on lõpetanud Eesti Kunstiakadeemia skulptuuri ja installatsiooni osakonna, Gerrit Rietveldi VAV – moving image osakonna ning Sandbergi Instituudi kaunite kunstide magistriprogrammi. Viimase kolme aasta jooksul on Keskküla oma praktikas keskendunud peaasjalikult mütoloogiale ning kiviraiumisele, mida ta seob performance’i ja kaasaegsete materjalidega.
https://helenakeskkula.com/

Marge Monko elab ja töötab Tallinnas. Ta on õppinud Eesti Kunstiakadeemias (MA fotograafias, 2008) ja täiendanud ennast Viini Rakenduskunstide Ülikoolis. Aastatel 2013–2015 osales ta kaheaastases stuudioprogrammis HISKis (Higher Institute for Contemporary Art) Gentis, Belgias.
Monko töötab fotograafia-, video- ja installatsiooni meediumites. Enamik tema teoseid on seotud mõne sündmusega ajaloost ning on mõjutatud psühhoanalüüsi, feminismi ja visuaalkultuuri teooriatest. Tema viimased projektid tegelevad romantilise diskursusega ja selle vihjetega reklaamis ja kommertsdisainis. Tema tööd kuuluvad mitmetesse kogudesse (MUMOK – Viini Moodsa Kunsti Muuseum; Muzeum Sztuki Łódź Poolas; FRAC Lorrain Prantsusmaal; Winterthuri Fotomuuseum; Eesti Kunstimuuseum). Monko on Ida- ja Kesk-Euroopa kunstiauhinna Henkel Art. Award 2012 laureaat. Ta on viibinud mitmetes kunstiresidentuurides nagu ISCP (International Studio & Curatorial Program) New Yorgis (2015); Kulturkontakt Austria Viinis (2016), Para Site Hong Kongis (2017) ja Videobrasil São Paulos (2018). Tema viimaste näituste hulka kuuluvad „Modern Love” Tallinna Kunstihoones ja Ateena Kaasaegse Kunsti muuseumis EMST (2021-23), „Suur teeskleja” Kai kunstikeskuses Tallinnas (2021), „Diamonds Against Stones” Folkwangi muuseumis (2019), „Crush in” Para Site’is Hongkongis (2018), RIBOCA Riia Rahvusvaheline Kaasaegse Kunsti Biennaal (2018), „It Won’t Be Long Now, Comrades!” Framer Framed, Amsterdamis (2017).
www.margemonko.com

Roots to Routes on kuraatorite Merilin Talumaa, Maija Rudovska ja Justė Kostikovaitė algatus, mis koondab kunstnikke, kuraatoreid ja kultuuriloojaid, kelle trajektoorid on seotud Baltikumi piirkonnaga. Tegutsedes rändava agentuurina on selle eesmärgiks toetada ja muuta nähtavaks erinevad kunstipraktikad. Roots to Routes programmi kuulub näituste, filmilinastuste ning performance’ite korraldamine, uute tööde produktsioon ning kirjastamistegevus. Oluliseks eesmärgiks on luua ja (edasi)arendada võimalikke ühiseid projekte, tekitades seeläbi jätkusuutlikke võrgustikke ja koostöövorme erinevate kogukondade vahel.
https://roots2routes.org/