Kara Popiconi filmi “Riia mu Arm” linastused

Karolina Peterson kutsub oma filmi “Riia mu Arm” esilinastusele reedel, 3. aprillil, kell 19.00.

Esilinastus toimub aadressil Roosikrantsi 8b.

Filmi saab vaadata 13. aprillini järgmistel kellaaegadel:

12:00
13:45
15:30
17:15
19:00
20:45

“Lahkun ma
Kugrus nutt
Sinna kus
Tee vallutab uduloor
Jääb Riia mu Arm”

– Vennaskond, laul “Riia mu Arm”

Karolina Peterson aka Kara Popicon (s. 2002) on pärit Lätist, eesti-vene perest. Kunstiakadeemia õpinguteks kolis ta viieks aastaks Tallinna. Nüüd, peale pikka eemalolekut jälle Riiga naastes mõistis Karolina, et on jäänud kodumaale võõraks. Roosikrantsi tänava galeriis toimuval isikunäitusel “Riia, mu arm” näitab Karolina filmi, kus uurib oma kodulinna. Nii nagu see on seni püsinud tema mälestustes ning nii, nagu see on praegu.

Riias toimunud protestid naiste ja migrantide õiguste eest (02.10.25, 08.10.25, 15.10.25, 21.10.25, 29.10.25, 6.11.25) panid Karolina kunstnikuna proovile ka poliitilises kontekstis. Ta osales neis protestides kuuel korral, korraldades iga kord uue aktsiooni.

Karolina Petersoni isikunäitusel esitletavas uues videoteoses vaadeldakse kunstniku politiseerumisega kaasnevat mõtteprotsessi algusest lõpuni, vaheldumisi Karolina isiklike tunnete ja koduga emotsionaalse sideme kaotamisest tuleneva leinaseisundiga.

Lõputöö juhendaja: Anita Kremm

Kestus: 96 minutit
Film linastub inglise keeles.

Näitust toetab Eesti Kunstiakadeemia vabade kunstide teaduskond.

EKA vabade kunstide teaduskonna uue kataloogi EKALOG “Piirimaadel” esitlus toimub 9. aprillil kell 17.30 Eesti Kunstiakadeemia fuajees söökla alumisel tasandil.

Oma teostega on kataloogis esindatud neli noort kunstnikku – Brenda Purtsak, Marleen Suvi, Johannes Luik ja Eero Alev – vestlevad kunstiteadlase, kuraatori ja kriitiku Aleksander Metsamärdiga.

EKALOG koondab vabade kunstide teaduskonna kaasaegse kunsti magistrantide loomingut ja kunstnike profiile, esitades neid mitme õppeaasta kaupa. EKALOGi on kokku pannud Kirke Kangro, Kaia-Liisa Jõesalu ja Kati Saarits, kujundanud Maris Põrk, tõlkinud ja toimetanud Andrus Lauringson. Kataloogi tekstid on kirjutanud kuraatorõppe tudengid Keiu Krikmanni kursuse “Kuidas kirjutada kunstnikust?” raames. Värskelt ilmunud number keskendub aastatel 2022–23 lõpetanud noortele kunstnikele. Peatselt on oodata ka järgmiste lendude katalooge!

Kataloogi esitlusele järgneb vabade kunstide teaduskonna kaasaegse kunsti magistriõppekava professori ja õppekava juhi Merike Estna kunstnikuvestlus, mida modereerib Kirke Kangro. Estna esindab Eestit tänavusel Veneetsia kunstibiennaalil.

Kujundus: Maris Põrk

FB

Neljapäeval, 2. aprillil kell 19.00 linastub EKA aulakinos Lisette Sivardi, Karl Joonas Alamaa ja Emel-Elizabeth Tuuliku moedokumentaal “Mania Grandiosa”.

Filmi ühisvaatamine toimub EKA aulas (ruum A101), Põhja pst 7, ja kõik huvilised nii EKAst kui väljastpoolt on oodatud.

2023. aasta südasuvine Eesti. Magentaroosades kostüümides kümme kultuuritegelast sammuvad maailma pikimal moelaval läbi väikepaikade ja tolmavate külavaheteede Pariisi poole. Ainult Eiffeli torni asemel paistab neile samanimelise küla ratsamaneež Lääne-Virumaal. “MANIA GRANDIOSA” on poeetiline, südamlik ja humoorikas dokumentaalfilm ambitsioonist, moe tulevikust, sellega seotud muredest ja rõõmudest ning sotsiaalsetest konstruktsioonidest.

Osad on jäänud, osad on läinud – kõigil on oma lugu, aga jagatud küsimus: mida tähendab tänapäeval moodi luua ja kuidas sellest rääkida? Film põimib endas kaadreid samanimelise maailma pikima moelava telgitagustest 2023. aasta juulis ning intervjuusid nii Pariisis kui Eestis tegutsevatelt moe- ja kultuuriinimestelt. Film harutab Pariisi narratiivi väikeriigi vaatenurgast, arutledes eksklusiivsuse ja moetegemise üle üha keerukamates tingimustes.

“Mania Grandiosa” on ühtaegu intiimne portree ja DIY suurlinateos, olles film loomingust, julgusest ja sellest mida tähendab püüelda Pariisi tulede poole. Filmis astuvad üles Lilli Jahilo, Katrin Aasmaa, Carmen Kremm, Hans Schwarz, Sten Ojavee ja Anu Saagim.

„Preeriakoerte linn viitab ulatuslikele maa-alustele tunnelite ja kambrite võrgustikele, mida preeriakoerad rohumaadel rajavad. Maapinnal näivad need kolooniad olevat vaid hajus väljak koonusekujulisi künkaid. Selle tagasihoidliku pinnavormi all peitub aga ulatuslik ja kõrgelt organiseeritud arhitektuur: tunnelite labürint, mis ühendab pesakambrid, jäätmealad, kuulamispesad, kutsuhoiud ja põgenemisavad, hargnedes seejärel eraldiseisvateks tsoonideks ja perekondlikeks urgudeks. 

Preeriakoerte linn võtab selle maa-aluse arhitektuuri nii struktuuri kui allegooriana. Näitus pöördub teiste maa-aluste võrgustike poole—näiteks nende, mis toimivad multifilmide loogikas—kus urg muutub kontseptuaalseks läbipääsuks. Liikudes nähtava pinna alla, avanevad tunnelid kavalama loomuga kambritesse: ruumidesse, kus loogikad varjavad end, ringlevad ja paljunevad.“ – H.D. 

„Preeriakoerte linn“ on Hayden Daughtry esimene näitus Eestis. Pärit Lõuna-Carolinast, sisenenud Euroopa kunstiväljale Amsterdami Rietveldi Akadeemia kaudu, laseb Hayden välismaailma kummalistel konstruktsioonidel imbuda galeriisse, paikadesse, kuhu need muidu ei pääseks. Mõnikord võib mänguline pealispind olla kraapimispilet, millel on pöördvõit. Tema töö võtab kuju vastavalt oma ümbrusele. 

Avamine 27. märtsil kell 18:00, seejärel külastatav 28.03–05.04

E–N kokkuleppel
R–L 14:00–18:00

Asmus Soodla
„Tööriistaruum, galerii”
EKA Galeriis 4.–26.04.2026
Avatud T–L 12–18 P 12–16, sissepääs tasuta (NB! Suurel reedel, 3.04. ja (NB! Suurel reedel, 3.04. ja Ülestõusmispühade 1. pühal, 5.04. on EKA Galerii suletud!)
Avamine: N 2.04. kell 18
Ringkäigud: R 10.04 kell 13.00 (eesti keeles) / P 12.04 kell 14.30 (eesti keeles) / P 12.04 kell 15.30 (inglise keeles)

Asmus Soodla näituse „Tööriistaruum, galerii” keskmes on näitusemaja kui ökosüsteem, kus puudub väärtushinnanguline erisus tulemuse ja protsessi vahel. Projekti ideeliseks lähtepunktiks on galerii kui institutsiooni sisemised tingimused ja tööprotsessid ning ruumiline loogika. Tervikuga suunatakse fookus tegevustele, mis jäävad tavaliselt külastaja pilgu eest peitu, kuid millel on määrav roll selles, kuidas kunstiteos ja vaataja kohtuvad.

Projekt sisaldab kogu galeriid hõlmavat ruumilist sekkumist, tuues esile EKA Galerii ruumid ning sealsed objektid. Kontseptuaalse raamistiku sees toimub ka grupinäitus „Täheldusi vahetust lähedusest”, mille kureerimise ülesande andis Soodla edasi kunstnik Riin Maidele. Selline rollimängulik žest käsitleb koostöövormi omamoodi eksponaadina.

Asmus Soodla (s. 2003) on Tallinnas tegutsev kunstnik ja installeerija. Soodla praktika on kontseptuaalne ja installatiivne, kasutades enamasti skulptuuri, ruumilist nihestust, teksti ja fotot. Teosed lähtuvad enamasti olemasolevast keskkonnast ja objektidest, mõtestades lahti nende toimimisloogika ja ajalugu. Installatiivsete sekkumiste tulemusel joonistuvad välja peidetud süsteemid ja seosed füüsilise ja mõttelise maailma vahel. Soodla on omandanud bakalaureusekraadi installatsiooni ja skulptuuri erialal (2025) Eesti Kunstiakadeemias ning läbinud arhitektuuri ja sisearhitektuuri eelakadeemia kursuse (2022) EKA Avatud Akadeemias. Lisaks sellele on Soodla täiendanud end kunstnik Simon Starlingu stuudios Kopenhaagenis. 

Tehniline tugi: Mattias Veller
Graafiline disainer: Sunny Lei
Näitust toetavad Eesti Kultuurkapital, Tallinna Linn ja Sadolin Eesti.
Avamisjookidega varustavad mirai™ ja Põhjala Pruulikoda.

TÄHELDUSI VAHETUST LÄHEDUSEST
EKA Galerii laoruumis 4.–26.04.2026
Avatud T–L 12–18 P 12–16, sissepääs tasuta (NB! Suurel reedel, 3.04. ja Ülestõusmispühade 1. pühal, 5.04. on EKA Galerii suletud!)
Avamine: N 2.04. kell 18
Ringkäigud: R 10.04 kell 13.00 (eesti keeles) / P 12.04 kell 14.30 (eesti keeles) / P 12.04 kell 15.30 (inglise keeles)

Näitus „Täheldusi vahetust lähedusest“ koondab sissevaateid kunstnike töö- ja loomeruumidesse. Ateljee või kodu dokumenteerimise kõrval on need aknad loojate sisemaailmadesse.

Tööriistad, raamatukuhjad, potitaimed ja postkaardid, mis kunstniku lõuendile või kaamerasilma ette on jäänud, jäädvustavad hetki kunstnike igapäevast, ruumidest, kus kunstnik oma tööd tehes kõige rohkem aega veedab – üheltpoolt on see võimalus näha erinevate praktikatega kaasaegsete kunstnike loomeprotsesside sisse, teisalt on need teosed aga lihtsalt käsitlused isiklikust ruumist, omamoodi viisid jäädvustada argipäeva.

EKA Galerii laoruumi kitsas ja sopiline arhitektuur paneb vaataja teoste ja nende detailidega vastamisi. Kunstnike tasapinnalised teosed moodustavad koos ebatavalise näitusepaigaga uue ruumilise terviku, milles kohtuvad ja sulanduvad erinevad visuaalsed keeled ja perspektiivid.

Näitus algatati Asmus Soodla isikunäituse „Tööriistaruum, galerii” kontseptuaalses raamistikus.

Riin Maide (1997) on kunstnik ja stsenograaf, kes elab ja töötab Tallinnas. Maide loomingus on olulisel kohal kahe- ja kolmedimensioonaalsete meediumite sidumisel ja ruumikogemuste loomisel. Maide on omandanud magistrikraadi stsenograafia erialal (2025) ja sellele eelnevalt bakalaureuse graafika erialal (2020) Eesti Kunstiakadeemias. Lisaks on ta täiendanud end Prahas DAMUs Alternatiiv- ja nukuteatri osakonnas ja Viini Kunstiakadeemias. Maide on pälvinud Edmund Valtmani fondi stipendiumi (2020), EKA Noore Kunstniku preemia (2020) ja Eduard Wiiralti nimeline stipendiumi (2022).

Kunstnikud: Kristi Kongi, Joosep Kivimäe, Ann Pajuväli, Anu Vahtra ja Lieven Lahaye, Mattias Veller
Kuraator: Riin Maide
Tehniline tugi: Mattias Veller
Graafiline disainer: Sunny Lei
Näitust toetavad Eesti Kultuurkapital, Tallinna Linn ja Sadolin Eesti.
Avamisjookidega varustavad mirai™ ja Põhjala Pruulikoda.

Rüki galerii näitus avatud 08.03-10.05.2026
Kunstnikud: Marge Monko, Tõnis Saadoja, Mihkel Ilus, Johanna Ulfsak, Jass Kaselaan

Johann Köleri juubeliaastal avavad esimese eesti kunstniku eluteed, loomingut ja mõju tänapäeva kunstnikele kolm omavahel seotud näitust. Kui Kondase keskuses on väljas Köleri originaalteosed ja Viljandi muuseumis 100 täissuuruses reproduktsiooni, siis Rüki galeriis tõlgendavad viis eesti kaasaegset kunstnikku Köleri meistriteoseid tänapäevases võtmes.

Johann Köler on kunstnik, kelle teoseid on tõenäoliselt Eestis enim reprodutseeritud. Tema maale leiab albumitest, monograafiatest ja postkaartidel. Akvarelli „Ketraja (Katkenud lõng)“ näitel vaatleb Marge Monko (1976) kunstiteose reprodutseerimist kui protsessi, mille õnnestumine sõltub nii fotograafilistest kui ka trükitehnilistest aspektidest. Teos koosneb eri aegadel trükitud „Ketraja“ reproduktsioonidest ja kahest kunstniku interpretatsioonist teosele.
Köleri akvarelli „Ketraja“ on Monko oma praktikas kasutanud juba varem – 2012. aasta Köler Prize nominentide näitusel, kus ta eksponeeris poolest saadik paberihundis ribastatud reproduktsiooni pealkirjaga „Katkenud lõng“. Kunstniku valik langes selle teose kasuks, sest võimaldas luua mõttelise seose tol perioodil tema loomingu põhifookuses olnud Kreenholmi Manufaktuuri ja tekstiilitööstuse ajalooga. Siinsel näitusel arendab Monko teost edasi, eksponeerides lisaks ka keskformaatfilmile pildistatud ja analoog-värvilaboris suurendatud fotograafilist reproduktsiooni, mis koosneb erinevat tooni testribadest. Monkole oli teose loomisel dialoogipartneriks graafiline disainer ja trükiettevalmistuse spetsialist Marje Eelma.

Tõnis Saadoja (1980) kaks õlimaali tõukuvad mõlemad samast küsimusest – kuidas maalida motiiv, mis oleks samaaegselt nii kooskõlas Köleri akadeemilise pärandiga kui ka nihkes tänapäeva vaatamisviiside võrra. Maalide prototüübiks on Köleri maastikumaalide visandid ning etüüdid lehestikest, mis on harjutused tema suurematele kompositsioonidele. Eksimatu ja loogilise natuurimaalija väljenduslaad mõjub tänases kunstipildis kui vana klassikaline keel, mida uuritakse ja õpitakse, kuid milles keegi igapäevaselt ei räägi. Köleriga sarnase tunnetuse või ühisosa otsimine meenutab paratamatult õhkutõusmist, eemaldumist ning katset maanduda elusalt tuttavale väljale.

Mihkel Ilus (1987) on aastate jooksul töötanud ideedega, mis lähtuvad otseselt maalimise protsessi materiaalsest aspektist, tema tähelepanu on köitnud alusraamid, pingutuskiilud, lõuendi linane kude ning molbertid kui maalikunstniku peamised töövahendid. Kunstnik on valmistanud käsitööna 30 molbertit, mille prototüübiks on kunstiakadeemia maaliosakonnas Eduard Ole joonistusaluse järgi valmistatud molbertid, mille taga Mihkel Ilus on ka ise õppinud ja õpetanud. Seega on kunstniku molbertid juba korduv austusavaldus toimunud kultuurilisele pärandamisele. Rüki galeriis eksponeeritud molbertitele on kunstnik valmistanud Köleri sünniajale eelnevast ajajärgust pärit õilispuidust maaliklambrid, mis omakorda pakuvad toetuspinnast Tõnis Saadoja maalidele.

Köleri maali „Lorelei needmine munkade poolt“ nimetatakse üheks tema kõige pretensioonikamaks teoseks, millele küll kriitikud andsid Viini personaalnäitusel hävitava hinnangu. Dünaamilises kompositsioonis on kujutatud vesinõida Loreleid, kelle väge ja võimu mungad hävitama tulevad. Brutaalsete efektidega küllastunud sensatsioonimaali taga aga peituvad veel isiklikud lisakihid: kompositsioonis on kujutatud ristirüütlite tungimist Liivimaale ja usumeeste tahet hävitada paganausku. Lorelei tähendusrikkus ja Köleri isiklik vimm papluse suhtes inspireerisid Johanna Ulfsakit (1987) looma näitusele kaks topeltkanga tehnikas loodud tekstiiliteost. Esimene lõim, Reini jõe sügavrohekad toonid, ristub teise lõime, dramaatilise ööpimedusega. Kangalõimed põimuvad ja eralduvad vastavalt kunstniku intuitsioonile, eesmärgiga edasi anda Köleri meistriteoses kujutatud võitlust valguse ja varju ning hea ja kurja vahel.

Jass Kaselaane (1981) skulptuurigrupp „Portreed aastast 2026“ lähtub mõttest, kuidas kujutada portreed subjektist, keda tegelikult ei eksisteeri. Skulptuuriseeria suhestub Johann Köleri loodud portreetraditsiooniga, kuid nihutab selle alust: kui klassikaline portree kinnitas inimese identiteeti, siis siin on identiteet avatud ja võimaluslik. Skulptuurid kujutavad väljamõeldud isikuid – inimfiguur on äratuntav, ent tal puudub biograafia ja faktipõhine taust. Portree ei esita kedagi konkreetset, vaid loob kohalolu iseeneses. Nii muutub portree mitte tõestuse vahendiks, vaid kujutamisviisiks, mis võib anda kuju kellelegi, kes eksisteerib ainult kunstilises ruumis.

Johann Köleri (1826–1899) loomingust on Rüki galerii väljapanekusse kaasatud tema maalietüüd “Itaalia maastik” (1859–1861). Viljandi muuseumi kogusse kuuluv teos seob kujundlikult kunstniku kohaliku päritolu ja rahvusvahelise liikumise. Lisaks on vabas õhus maalitud etüüdil kunstniku käekiri paremini avatud ja nähtavam kui tema akadeemilistel portreedel.

Kolmiknäitust saadab mahukas lisaprogramm, lisainfo www.koler200.ee.

Näitus “Pinnamood. Kolm põlvkonda moemaastikul” koondab kolm põlvkonda moekunstnikke, kelle loomingus kujuneb rõivas ühenduspunktiks keha ja loodusmaastiku, füüsilise ruumi ja psüühilise paiga vahel. Kuppelmaastik on Eesti kultuuri ja mälumaastiku sümbol.

Kunstnikud: Karl Joonas Alamaa, Marit Ilison, Sandra Luks, Triinu Pungits, Karl-Christoph Rebane, Kai Saar, Kirill Safonov, Anu Samarüütel-Long, Mairo Seire, Lisette Sivard, Vilve Unt ja Liina Viira 

Kuraatorid: Marion Laev, Bianka Soe
Kujundajad: Marion Laev, Erle Nemvalts
Graafiline disainer: Taavi Oolberg

Kumerad vallid, tõusud ja langused moodustavad reljeefi, kuhu on ladestunud lood, müüdid ja kehaline kogemus. Rahvajuttudes tähistavad kuplid hiiglaste jälgi, jumalate peatuspaiku ja kangelaste haudu. Maastik toimib siin süsteemina, kus pinnavormid, müüdid ja inimkeha kuuluvad samasse ruumilisse loogikasse.

Geograaf  Yi‑Fu Tuan kirjeldas mõistet topofiilia kui armastust paiga vastu. Ta rõhutas, et inimesed ei koge ruumi ainult visuaalselt, vaid läbi emotsioonide, mälestuste ja tajude, läbi suhte ja sideme paigaga. Näitusel „Pinnamood. Kolm põlvkonda moemaastikul“ käsitleb Lõuna-Eesti kuppelmaastikkku läbi topofiilia, kiindumuse ja sideme kohaga, mis on inspireerinud erinevad põlvkond kunstnikke looma kehakatteks ja kunstiliseks väljenduseks maastikust tõukunud vorme ja emotsionaalset kihilisust. Rõivad pole pelgalt dekoratiivsed elemendid, vaid emotsionaalsed maastikud, mille kaudu keha ja meel suhestuvad ruumiga.

Näitust toetavad Eesti Kultuurkapital ja Võru linn.

17. aprillil kell 17:00 avatakse Paide Muusika- ja Teatrimaja I korruse fuajees näitus „Suur saal, väike linn. Postmodernistlikud kultuurimajad Eestis“. Väljapanek on osa EKA muinsuskaitse ja konserveerimise eriala üliõpilase Anete Raabe bakalaureusetööst.

Näitus tutvustab 1980. aastate kultuurimajade arhitektuuri ja nende rolli kohalikes kogukondades. Fookuses on kolm ajastu silmapaistvat näidet – Paide, Põlva ja Lihula kultuurimajad –, mille kõrval vaadeldakse ka väiksemaid, kuid sama ajastu ideid kandvaid kultuurimaju üle Eesti. Näitus kutsub neid hooneid linnapildis märkama. Tajuma nende eripära ning mõtestama nende rolli kohaliku elu keskpunktidena.

Näitus jääb avatuks 15. maini 2026.

Näituse „mitte natüür, mitte morte“ avamine kell 18:00 OKAPI galeriis Tallinnas

Näitusel osalevad kunstnikud: Daniil Južaninov, Daniil Logovoi
Näituse kuraator: Ilja Jakovlev
Kujundusgraafik: Ksenia Kvitko

Kas natüürmordid on kunstinähtusena 21. sajandil veel aktuaalsed? Ja mida üldse tähendab sõna „natüürmort“? Nendele küsimustele käesolev näitus ei pruugi vastata, kuid loob uusi vaatenurki esmapilgul üsna lihtsale teemale.
Natüürmort tähendab otseses tõlkes „surnud loodust“, kuid kus on piir selle sama looduse erinevate seisundite vahel? Millal on maalil kujutatud surnud ja millal veel elus olevad objektid ning kuidas me seda „elu“ seisundit üldse markeerime?

Kunstnikud Daniil Južaninov ja Daniil Logovoi on loonud oma natüürmordid eri meediumites, tõlgendades seda žanri isiklikust vaatenurgast.
Vahepeal sünged ja dramaatilised, teinekord teatraalsed ja romantilised – kõik need teosed mõtisklevad traditsioonilise natüürmordi loomulikkuse üle, looduse ja inimtekkeliste objektide koosseisu ja kooseksisteerimise ning surma rolli üle selles žanris.
Inspiratsiooniks oli mõnes mõttes ka Madalmaade 16.–17. sajandi natüürmortide tohutu produktsiooni kriitiline ümbermõtestamine.

Selle näitusega kaasnev tekst on kuraator Ilja Jakovlevi kirjutatud muinasjutt, mis on loodud traditsioonilise kuraatoriteksti asemel.

Avamisel pakub jooke Pruulikoda Tuletorn!

Näitus on avatud:
20.03–26.04.2026
K–L 12:00–18:00

OKAPI galerii
Niguliste tn 2, 10146, Tallinn

Täname näituse toetajaid:
Eesti Kultuurkapital, Pruulikoda Tuletorn, OKAPI galerii.

FB event: https://fb.me/e/5DOPPG2UR