„Tüdrukute saar“ EKA Galeriis 22.08.–6.09.2026

„Tüdrukute saar“
EKA Galeriis 22.08.–6.09.2026
Avatud T–L 12–18 P 12–16
Avamine: R 21.08. kell 18.00

Mis oleks, kui eksisteeriks utoopiline saar: koht, kus haprust, lahkust, haavatavust ja hoolivust ei peetaks nõrkusteks, vaid vastupanu ja põgenemise vormideks?

„Tüdrukute saar“ on feministlik grupinäitus ja jutuvestmisprojekt, mis kujutab ette väljamõeldud saart, kus elavad tüdrukud koos lillede ja loodusega. Siin pole sõda ega leina. Lilledest ja taimedest saavad vastupanu sümbolid, samas kui hellus, kujutlusvõime ja hoolivus saavad ellujäämise ja teistsuguse reaalsuse loomise viisideks.

Projekt kasvab välja Ukraina kunstniku Daria Titova sõjakogemusest ning uurib lapsepõlve, leina, kodu ja vajadust luua ruume, kus kujutlusvõime saab pakkuda pelgupaika. Saare „tüdrukud“ ei ole sooline piirang, vaid pigem avatuse, uudishimu, ja siiruse sümbol, uskumus, et maailm võib olla teistsugune. Kõik on siia teretulnud.

Näitusel on eksponeeritud Titova visuaalteosed koos Mariia Chudna keraamika ja Helena Atkini originaalmuusikaga. Natalia Stojkova ja Kornélia Nemcová esitlevad oma filmi „Naise sõda“, lisades naiste sõjakogemustele uue vaatenurga.

Näituse ajal saab saarest koht ühisteks eineteks ja lugude jutustamiseks. Aly Sparkling Beveridge’i kavandatud ühised õhtusöögid toimuvad 22. ja 24. augustil, tuues külastajaid kokku toidu, vestluse ja jagatud lugude ümber. 2. septembril toimub vestlus kunstniku ja disaineri Katya Lesiviga ja teetseremoonia.

Näituse publikuprogramm
Kohtade arv on piiratud, vajalik on eelnev registreerimine!

• Laupäev, 22. august kell 18–21 kollektiivne õhtusöök ja tikkimise töötuba. Pane end kirja siin
• Esmaspäev, 24. august kell 18–21 kollektiivne õhtusöök ja tikkimise töötuba. Pane end kirja siin
• Kolmapäev, 2. september kell 16–18 kunstnikuvestlus ja teetseremoonia Katya Lesiviga. Pane end kirja siin

Osalevad kunstnikud: Helena Atkin, Aly Sparkling Beveridge, Mariia Chudna, Natalia Stojkova & Kornélia Nemcová, Daria Titova
Projekti algataja: Daria Titova
Graafiline disain: Teele Kiisk
Tehniline tugi: Eugenio Marini
Näitust toetavad Eesti Kultuurkapital, Tallinna linn ja Sadolin Eesti.
Avamisjookidega varustavad mirai™ ja Põhjala Pruulikoda.

11.07.2026–25.10.2026

Alates 11. juulist on Tartu Kunstimuuseumi projektiruumis „Noor Tartu” näitusesarja raames avatud Kaisa Maasiku isikunäitus „Elus olemise tunne”.

Kaisa Maasiku isikunäitus „Elus olemise tunne“ keskendub argistele, kuid ilusatele hetkedele, mida on kerge märkamata jätta. Need võivad olla juhuslik naeratus kahe võõra vahel, esimene päev pärast kuudepikkust talve, mil saabaste asemel saab jalga panna tennised, või vihmasabin aknaplekil, mis öösel korraks äratab ja seejärel uuesti uinutab. Maasiku teosed lähtuvad vaatlemisest ja märkamisest ning koondavad erinevate inimeste talletatud hetki ja argiseid tähelepanekuid.

Kiire infovoo ning pideva digitaalse tähelepanukonkurentsi taustal pakub näitus võimalust aeglustada pilku ja suunata tähelepanu sellele, mis tavaliselt jääb tagaplaanile – olukordadele, mis võivad juhtuda meie kõigiga ning mis tuletavad meelde, et elu koosneb suuresti just neist väikestest ehedatest kogemustest.

Näitusesari „Noor Tartu” sai alguse 2017. aastal eesmärgiga populariseerida ning toetada Tartuga seotud noorte kunstnike loomingut. Varasemalt on „Noore Tartu“ näituseprogrammis esitletud Sten Eltermaa, Keiu Maasiku, Mirjam Hinni, Siiri Jürise, Nele Marie Tiidelepa, Tõnis Jürgensi ja Viktoria Berezina loomingut.

Kaisa Maasiku näitus on Tartu Kunstimuuseumi 3. korruse projektiruumis avatud 11. juulist kuni 25. oktoobrini 2026.

Kaisa Maasik (1994) on Tallinnas tegutsev kunstnik ja kuraator. Ta on lõpetanud Eesti Kunstiakadeemia kaasaegse kunsti eriala (MA, 2021) ja fotograafia osakonna (BA, 2017). 2019. aastal täiendas Maasik end Helsingi Kunstiülikooli Kunstiakadeemias Praxise kuraatoritele suunatud magistriprogrammis. Maasiku jaoks on oluline koostöine tegutsemine, ta töötab nii koos kui üksi projektide kallal, mis võtavad ruumilisi mõõtmeid. Ta keskendub juhuslike inimeste tunnetele ja kogetule, püüdes nende lugu edasi anda läbi esemete või mälestuste. Maasiku keskseks töövõtteks on kogumine, ammutades ainest eelkõige igapäevast. Ta on kuulunud Umbrella Grupi koosseisu (2016–2017) ning tegutsenud projektiruumi Vent Space (2018–2019) ja Tallinna Fotokuu biennaali (2017, 2019) korraldustiimides. 2020. aastal pälvis Maasik Wiiralti stipendiumi ning 2021. aasta kevadel osales ta FAIR residentuuris FABRIKKENis Kopenhaagenis. 2021. aastast on ta Fotokunstnike Ühenduse ja 2022. aastast on ta Eesti Kunstnike Liidu liige.

Kunstnik: Kaisa Maasik
Kuraator: Stella Mõttus
Graafiline disainer: Kersti Heile
Toetajad: Eesti Kultuurkapital, Ledzep OÜ
Näituse toimkond: Indrek Grigor, Joanna Hoffmann, Rene Kriisa, Katariina Leets, Katrin Lõoke, Anti Saar, Peeter Talvistu
Videoklippide autorid: Arvi Anderson, Jana Arendi, Katariina Aule, Andrus Avarand, Yvette Bathgate, Marleen Eino, Alexei Gordin, Yiheng Gu, Viktor Gurov, Liisa-Lota Jõeleht, Erik Jürmann, Pirke Kaljula, Piret Klea-Velleste, Karel Koplimets, Nele Kurvits, Epp Kuslap, Kadri Lind, Maria Luiga, Mariel Luuk, Heiki Maasik, Katariin Mudist, Stella Mõttus, Reigo Nahksepp, Urmet Piiling, Evelyn Raudsepp, Mari-Liis Rebane, Yiyang Sun, Maryliis Teinfeldt-Grins, Annika Toots, Tõnu Tunnel, Simona Tätte, Lotte Ugandi, Ruudu Ulas, Pille-Riin Valk, Eliisabet Valmas, Sten Vendik, Helen Västrik

FOKU galeriis Hilla Kurki (FI) ja Taavi Rekkaro (EE) duonäitus „See, mida tuleks tunda“.

Ühisel näitusel uurivad kunstnikud isikliku mineviku, puudutuse ja lähedusega seotud teemasid, aga ka seda, kuidas me kujutistega suhestume. Mõlemad kunstnikud otsivad oma praktikas uusi lähenemisviise, liikudes muuhulgas tasapinnaliste kujutiste juurest suurema ruumilisuse poole. Koos loovad teosed dialoogi distantsi ja intiimsuse, kohalolu ja mäletamise vahel.

Seerias „Clay Diaries“ („Savi päevikud“) läheneb Hilla Kurki mälule läbi oma pere ajaloo, uurides, kuidas luua uusi viise traditsioonide ja pärandiga suhestumiseks. Kurki fotodel on kujutatud inimesi koos taimede ja teiste olenditega, kes sünnivad igal hooajal justkui muutumata kujul uuesti. Kutsudes oma esivanemate majja külla mitmeid kunstnikest sõpru ja kolleege loob ta jagatud hetkede kaudu elava arhiivi, kus sõprus on teose tulem, mitte ainult selle teema.

Taavi Rekkaro esitleb näitusel fotosid ja objekte, käsitledes fotot puudutatava ja kogemust talletava objektina, kus lähedusest saab kogemuse osa. Jäädvustatud kujutistel avanevad kaduvad hetked, sisemised kahtlused ning katsed mõista iseennast ja oma suhteid teistega. Vaadeldes igapäevaseid hetki, küsib kunstnik: kuidas olla kindel, et sa üldse seal olid, kas need momendid ka päriselt olid? Galerii seinale moodustub sulav hetk, mis koosneb teostest alates aastast 2023. Teosed ei ava üht kindlat lugu – tuleb võtta aega, et leida oma lugu.

Näitus jääb avatuks 26. septembrini 2026.

Hilla Kurki (snd 1985) on Soome kunstnik, kes on näidanud oma töid rahvusvaheliselt ja osalenud erinevatel kunstimessidel alates 2016. aastast. Tema esimene raamat „Almost All the Flowers in My Mother’s Garden“ („Peaaegu kõik lilled mu ema aias“) ilmus 2022. aastal (Khaos Publishing) ning on tänaseks läbi müünud juba kaks tiraaži. Raamatu kohandusi näituseks on hiljuti eksponeeritud näiteks Soome Instituudis Pariisis, Foto Arsenalis Viinis ja Genfi Fotograafiakeskuses. Kurki oli 2023. aasta Kopenhaageni fotofestivali üks peaesinejaid. 2018. aastal valiti tema tööd naisfotograafide ajaloole ja tulevikule keskenduvale Elles X Paris Photo näitusele. 2019. aastal pälvis ta 34. Hyères’i festivalil preemia vaikelude kategoorias. Ta on valitud Futures Photography platvormi kunstnike hulka.
Kurki lõpetas 2018. aastal Aalto Ülikooli kunsti-, disaini- ja arhitektuurikooli magistrikraadiga kunsti alal. Ta elab ja töötab Helsingis Soomes.
https://www.hillakurki.com/

Taavi Rekkaro (snd 1988) on segatehnikas töötav kunstnik, kelle looming peegeldab intuitiivset dialoogi kujutava kunsti ja fotograafia vahel. Ühendades pilte füüsiliste materjalidega, püüab ta jäädvustada põgusate hetkede energiat, hägustades piire mälestuste ja eneseleidmise vahel. Rekkaro on oma töid eksponeerinud rahvusvahelistel näitustel ja kunstimessidel ning tema töid on avaldatud korduvalt rahvusvahelistes väljaannetes.
https://taavirekkaro.com

FOKU galerii on Eesti Fotokunstnike Ühenduse (FOKU) galerii ja esitlusruum Tallinna vanalinnas.

Toetajad:
Eesti Kultuurkapital, Soome Kultuurirahastu Kymenlaakso piirkondlik fond, Artproof

Avamisjookidega kostitavad:
Nudist Drinks, Põhjala Pruulikoda

Partner:
Rüki galerii

Tehniline tugi:
Karmo Migur, Paul Kobert

Hilla Kurki teose kalligraafia:
Adèle Zabé

Täname:
Albane, Alexis, Anne, Artproofi tiim, Celine, Daniel, EKA galerii, Elio, Ferdinand, Hikari, Hubert, Jack, Joosep, Kaisa Maasik, Margot, Mari-Leen Kiipli, Olari, Olivia, Oscar, Raphaël, Rasmus, Risako, Sheung, Thomas, Tor, Valter, Viivi, Woosung

FOKU galerii
Väike-Karja 10, Tallinn
N–L 12–18

Sissepääs tasuta

Karl Joonas Alamaa & Cian-Ti Wang
„Käeulatuses“
02.08–30.08 @ KESKPUUR

Tuues kokku kaks erineva kultuuritaustaga kunstnikku, ühendab näitust ühine huvi kodu, lahkumise, mälu ja lootuse teemade vastu. Taiwani kunstniku Cian-Ti Wangi jaoks on see esimene kord oma loomingut Eestis näidata. Alamaa ja Wangi praktikad kohtuvad küsimustes, mis puudutavad kuuluvust, mälestusi, liikumist, argiseid kogemusi ning viise, kuidas inimesed loovad ja hoiavad sidet paikade, esemete ja üksteisega.

Näituse keskmes on jagatud ja isiklikud ruumid, paigad, kus inimeste teed ristuvad, kus kujunevad harjumused, suhted ja mälestused. Need võivad olla keskkonnad, mis kannavad endas nii individuaalseid kui ka kollektiivseid lugusid.

Näitus vaatleb, kuidas mälu ja kuulumine liiguvad pidevalt isikliku, jagatud ja institutsionaliseeritud vahel. Selle asemel, et käsitleda neid püsivate või üheselt määratletavate nähtustena, avab väljapanek mälu kui pidevas muutumises oleva protsessi, küsides kuidas me kanname paiku endaga kaasas ning kuidas paigad omakorda kujundavad meie arusaama sellest, kuhu ja kelle hulka me kuulume.
…

Cian-Ti Wangi kunstipraktika keskendub toidule, söömisele ja tuttavatele esemetele kui viisidele, mille kaudu inimesed loovad sidemeid kodu, identiteedi ja üksteisega. Tema looming põimib isiklikud kogemused laiemate ühiskondlike küsimustega, käsitledes keelt, religiooni, ajalugu ja sotsiaalseid suhteid. Wang kasutab sageli argiseid esemeid, keskkondi ja rituaalseid vorme, et luua installatiivseid ja performatiivseid olukordi, mis kutsuvad vaatajat mitmekihilisse emotsionaalsesse maailma. Elades Belgias, kuid olles pärit Taiwanist, on tema loomingut sageli kujundanud igatsus ning kogukonda kuulumise otsing.

Karl Joonas Alamaa looming tegeleb seevastu isikliku mälu ja avaliku ruumi kokkupuutepunktidega, huvitudes nii võimu, ajaloo ja inimese omavahelistest suhetest. Teda huvitab, kuidas inimesed kannavad endaga kaasas mälestusi, väikeseid jälgi ja isiklikke tähendusi ning kuidas avalikud ruumid ja ideoloogiliselt laetud keskkonnad kujundavad meie arusaama kuuluvusest ja kodust. Nii põimivad tööd isikliku ja avaliku vaate, viidates silmale märkamatu ja nähtava vahekorrale, millelegi, mis on kaasa võetud, kogutud või enda teada jäetud.

21. augustil kell 13.00-14.30 toimub muinsuskaitse ja konserveerimise doktorandi Triin Reidla doktoritööga seotud näituseprojekti eelretsenseerimine Eesti Arhitektuurimuuseumi esimesel korrusel (Ahtri 2).

Doktoritöö juhendajad on Ingrid Ruudi, PhD (EKA) ja Maris Mändel, PhD (EKA).
Doktoritöö näituseprojekti retsensendid on prof Andres Kurg (EKA) ja Jutta Tynkkunen, PhD (Helsinki arhitektuuri- ja disainimuuseum).
Üritus toimub inglise keeles.
Soovitatav on enne eelretsenseerimise üritust näitust iseseisvalt külastada, et arutelu oleks lihtsam jälgida.

Praktikapõhise doktoritöö teine projekt, näitus “Arhitekt Miia Masso. Viies vaatuses” põhineb arhitekti isikuarhiivil, tuues eksponeerimisele üle 50 aasta tegutsenud arhitekti loomingut. Viite peatükki jagunenud näitus tutvustab Masso loomingut nii nõukogude kui ka taasiseseisvunud Eesti perioodist. Näitusel saab näha mõlemale ajastule omaseid projekte: kortermaju, suvilaid, individuaalelamuid, avalikke hooneid, planeeringuid ja ärikeskusi. Isikuarhiivist on välja toodud hulk omapäraseid originaale, aga ka koopiaid, mida arhitekt on pidanud oma portfoolio oluliseks osaks.

Näitus on avatud kuni 23.08.

TÜDRUKUD TEOORIAS
EKA Galerii, Kotzebue 1, Tallinn
T 11.08.2026 18:00
Osavõtt kõigile avatud ja tasuta
_______________________________
„Tüdrukud, teoorias“ on uusmaterialistlik-feministlik õppimise klubi, kus katsetatakse mittelineaarseid lugemispraktikaid ja alternatiivseid akadeemilise kogunemise vorme. Margaret Tilga veetud kohtumistel loeme ja töötame läbi autoreid nagu Karen Barad, Rosi Braidotti, Jane Bennett, Donna Haraway ja Judith Butler, proovime mittelineaarseid lugemisviise ja sotsiaalselt disainist tõukuvaid meetoodikaid. Loetavad tekstid on valdavalt inglise keeles, kuid töökeeleks on eesti keel laiendamaks eesti feministliku ja uusmaterialistliku mõttevoole.

Margaret Tilk (1999) on Eestis sündinud ja Soomes üles kasvanud noor kunstnik-uurija, kellele pakub huvi sotsioloogia ja kunsti põimimine ning posthumanistlik feminism. Tilk on omandanud kultuurisotsioloogia magistrikraadi Belgias KU Leuvenis, semiootika bakalaureusekraadi Tartu Ülikoolis ning on hetkel omandamas EKA sotsiaalset disaini magistrikraadi. Ta on olnud Paide Teatri ja Arvamusfestivali koosseisudes. Hetkel on Tilk Eesti Noorte Kaasaegse Kunsti Liidu liige ning töötab veebiajakirja Feministeerium toimetajana ja 2026. aasta Tallinna Feministliku Foorumi loovjuhina. Tilk on loonud, kirjutanud, kureerinud, produtseerinud ja kontseptualiseerinud.

Sisearhitektuuri osakond ja ruumiloome stuudio tektuur kutsuvad teid augusti viimasel nädalavahetusel Muhumaale talguteteemalisele sümpoosionile.

Eesti sisearhitektuuri ja ruumiloome valdkonna suursündmus SISU toimub 28.-30. augustil Muhumaal EKA Tamse õppebaasis.

Pealkirja TALGU TALK tähe all toimuv sümpoosion keskendub tänavu koostöövormidele, kombates arhitektuuri-, sisearhitektuuri-, disaini- ja ehitamise vahelisi piire käelise koostegevuse kaudu. Kolme päeva jooksul astuvad esitluste, loengute ja vestluste läbi publiku ette kolmkümmend sisearhitekti, arhitekti, disainerit, kunstnikku, filmitegijat ja muusikut. Sümpoosionile eelneb nädalapikkune rahvusvaheline suvekool, kus üle Euroopa kohale tulnud tudengid kogevad ja mõtestavad kaasaegset talgukultuuri.

Viimastel aastakümnetel oleme olnud tunnistajaks protsessile, mille raames arhitektuur, sisearhitektuur ja disain on seni domineerinud ainuisikuliselt autorluselt triivinud üha enam kollektiivset loomet väärtustavateks valdkondadeks. Erinevad koostöövormid ja ühised töötegemised on haaranud ka teisi ühiskonna sfääre. Talguid võib pidada ekraanide-eelse ajastu ühise olemise kõige ehedamaks vormiks, millest meie ajal on palju õppida. See on kohalolu – siin ja praegu.

Ida-Euroopas ning Balti- ja Põhjamaadel on talgute jaoks sarnased nimetused: poola keeles tłoka, ukraina toloka, leedu talka, soome talkoot ja rootsi talko. Ehkki mujal Euroopas sellele terminile ühest vastet ei ole – näiteks pakub üks veebisõnaraamat ingliskeelseks vasteks collective self-help –, siis kollektiivne eneseabi on siiski universaalne, üldinimlik printsiip.

Ühendades regiooni kollektiivse mälu ja kultuuri, toob TALGU TALK kokku 30 talgulist kodust ja võõrsilt. Esialgse kõnelejate nimekirja moodustavad arhitekt Aet Ader, kunstnikud Yvette Bathgate ja Jake Shepherd, läti arhitekt Marija Dambe, arhitekt Lauri Eltermaa, leedu kunstnik ja lambakarjaste residentuuri perenaine Laura Garbštienė, gruusia arhitekt ja Tbilisi Arhitektuuribiennaali korraldaja Tinatin Gurgenidze, saksa disainer Philipp Heidkamp, filosoof Joonas Hellerma, arhitekt Johan Kirsimäe, ruumiloome praktika Kuidas.works, arhitekt ja ruumikoreograafia ajakirja toimetaja Helmi Marie Langsepp, antropoloog Francisco Martinez, sisearhitekt ja ligipääsetavuse ekspert Aurelia Minev, sisearhitekt ja ruumikunstnik Sandra Mirka, arhitekt Sille Pihlak, antropoloog Joonas Plaan, Feministeeriumi toimetaja Elise Rohtmets, saksa ruumilooja ja kogukonnaaktivist Alex Römer (Constructlab), tantsukunstnik ja liikumisterapeut Christin Taul, semiootik Gregor Taul, ruumipraktika tektuur, lihttehnoloogia teemapargi Terra eestvedajad Triin Mänd ja Madis Vasser, dokumentalist Jaan Tootsen, režissöör Kullar Viimne, some arhitektid Ella Kaira ja Matti Jänkälä stuudiost Vokal ning itaalia arhitekt ja ruumiuurija Francesca Zanotto. Nimekiri täieneb!

SISU suvekooli töö- ja sümpoosioni mõttetalgute läbiviijaks ja kuraatoritiimiks on arhitektuuri- ja sisearhitektuuri piirimail tegutsev noor kollektiiv tekstuur, kuhu kuuluvad Ardo Hiiuväin, Diana Drobot, Eeros Lees, Johann Ortin Õun, Päär-Joonap Keedus ja Rebecca Peets. SISU koordinaatoriks on EKA sisearhitektuuri osakond.

Sümpoosioni juhatavad sisse ettekanded reede õhtul kell 18.00-21.00. Laupäeval toimuvad esinemised läbi terve päeva 9.00-19.00. Mõlemad päevad päädivad ühise õhtusöögi ning saunaga. Laupäevase kava lõpetab pidu talgukontserdiga. SISU-le on võimalik tulla talgubussiga, mis väljub EKA eest reedel, 28. augustil kell 14.00 ja toob huvilised tagasi Tallinnasse pühapäeva pärastlõunaks. Bussile saab ennast registreerida siin – registreerimine lõppeb 21. augustil. Talgulistele pakutakse talgusuppi, lisaks aitavad nälga peletada ning janu kustutada kohalikud toiduautod. Tamses saab oma madratsi ja magamiskotiga ööbida koolimaja suures saalis (sirmidega eraldatud ööbimiskohad). Samuti saab õue peal ööbida oma telgi või matkaautoga.

SISU toetavad EKA, Eesti Sisearhitektide Liit, Erasmus+, Essve, Kultuurkapital, Muhu Pagarid, Muhu vallavalitsus, Saviukumaja ja Thermory.

Eesti Kunstiakadeemia osaleb tänavusel Arvamusfestivalil vestluspaneeliga “Kunst ja kriis”, küsides — kas kunst aitab kriisidest läbi tulla?

Elame permakriisi ajastul. Sõjad, kliimamuutused, vaimse tervise probleemid ja ühiskonna polariseerumine kujundavad meie igapäevaelu. Lahendusi otsitakse enamasti tehnoloogiast, julgeolekust ja nn kõvadest teadustest. Aga kas jätame seejuures tähelepanuta midagi sama olulist?

Arvamusfestivali arutelul „Kunst ja kriis“ küsime, milline on kunsti roll ühiskonna kõige keerulisemate probleemidega toimetulekul. Kas kunst aitab kriise ennetada, neist aru saada ja nende järel taastuda? Milliseid lahendusi suudab kunst pakkuda seal, kuhu teised valdkonnad alati ei ulatu?

Vestleme konkreetsete näidete najal sellest, kuidas kunst on aidanud tegeleda sõjaliste, keskkonna-, vaimse tervise ja ühiskondliku lõhestumise kriisidega ning mida oleks vaja muuta, et kunsti potentsiaali ühiskonnas tõsisemalt võetaks.

Üritus toimub 8. augustil kell 13.30–15.00, Arvamusfestivalil, Festivaliklubi 1.

Vestluses osalevad:
• Tõnu Esko – Tartu Ülikooli arendusprorektor
• Kirke Kangro – kunstnik
• Linda Lainvoo – kunstipärandi ja kriisiekspert
• Roland Reemaa – arhitekt
• Siim Raie – galerist

Vestlust juhib EKA teadusprorektor Linda Kaljundi.

Arvamusfestival toimub 7. ja 8. augustil Paides.

Arvamusfestival on kohtumispaik, mis toob alates 2013. aastast augusti teisel nädalavahetusel Paidesse kokku Eestist ja maailmast hoolivad inimesed erinevatest kogukondadest. Üheskoos luuakse tasakaaluka arutelu kaudu paremat arusaamist iseendast, üksteisest ja maailmast.

Toeta festivali või võta tasuta pääse ning vaheta see kohapeal käepaela vastu: tinyurl.com/3tbrhjj3

Sündmus Facebookis.

Kohtume Paides!

31. juulil toimub Paides avalik ettekandepäev, kus Eesti Kunstiakadeemia ja Tallinna Ülikooli tudengid ühiskursuse “Monumentaaljaht” tudengid tutvustavad 27.–31. juulini toimuvate välitööde tulemusi ning arutlevad nõukogudeaegse monumentaalkunsti uurimise ja säilitamise üle.

Toimuvad ka külalisettekanded.

Huvilised on algusajaga kell 12:00 oodatud Paide endisesse autotranspordibaasi nr 10, mis asub aadressil Mündi 10, Paides. 

Kevadsemestri jooksul on tudengid kogunud alusandmeid ning kaardistanud teadaolevaid ning võimalikke asukohti. Suviste välistööde eesmärgiks on kontrollida objektide olemasolu, hinnata nende seisukorda ning luua andmebaas Eestis säilinud nõukogudeaegsest monumentaal-dekoratiivkunsti. Praktikanädala jooksul võib tudengeid kohata eri paigus üle Eesti.

NB! Tudengid ootavad ka vihjeid peidus monumentaalkunsti kohta

Suur osa nõukogudeaegset monumentaalkunsti paikneb endistes kolhoosikeskustes, koolides, kultuurimajades, tootmishoonetes või teiste avalike asutuste juures ning võivad olla aja jooksul unustusse vajunud või siis raskesti ligipääsetavad.

Tudengid ootavad väga elanike abi selliste teoste leidmisel.

Huvi pakuvad eelkõige:

• dekoratiivsed skulptuurid avalikus ruumis;
• hoonete sise- ja välisfassaadidele loodud monumentaalsed kunstiteosed – näiteks: vitraažid, seinamaalingud, pannood, sgraffiitod, bareljeefid ja supergraafika. 

Sel korral ei otsita: mälestusmärke, sõjamonumente, riigitegelaste või väejuhtide ausambaid ega teiste ajastute kunsti. Inventeerimise fookuses on üksnes nõukogude perioodi dekoratiivne monumentaalkunst. 

Tudengid ootavad vihjeid aadressile monumentaaljaht@gmail.com. Oodatud on nii viited täpsetele asukohtadele kui ka vanad fotod ning mälestused. Ka esmapilgul ebaolulisena näiv vihje võib juhatada tee väärt leiuni!

Praktika aeg: 27.–31. juuli 2026, ettekandepäev 31. juuli.

Praktika piirkond: Kogu Eesti v.a. Hiiumaa, Ida-Viru maakond ning Tartu linn ja Tallinn. 

Korraldajad: Eesti Kunstiakadeemia, Tallinna Ülikool ja Muinsuskaitseamet

Kontakt: monumentaaljaht@gmail.com

14. augustil kell 13.00-14.30 toimub kunsti ja disaini doktorandi Sonya Isupova esimese isikunäituse “Vesi, enamasti jõe kujul” avalik eelretsenseerimine EKA galeriis ja zoomis (Meeting ID: 664 5412 1094, Passcode: 028984)

Näituse eelretsensendid on Raivo Kelomees (PhD, EKA) ja prof Madina Tlostanova (Linköpingi Ülikool, Rootsi).

Doktoritöö juhendajad on Epp Annus, PhD ja Varvara Guljajeva, PhD.

Näitus “Vesi, enamasti jõe kujul” vaatleb taristut, kujundab tajusid ja talletab muutusi. Jõgi eksisteerib ühtaegu piirina, kaitsemehhanismina ning nii elu kui ka surma allikana. Vesi võib saada ressursiks, relvaks või mälestusmärgiks. Näitus uurib Nõukogude taristuprojekte ja nende kujutamisviise, keskendudes Lõuna-Ukrainas Dnipro jõele rajatud hüdroelektrijaamadele, eeskätt Kahhovka ja Dnipro hüdroelektrijaamadele. Filmi, arhiiviuurimuse ja meediainstallatsiooni kaudu vaatleb Isupova, kuidas need projektid kujundasid ümber nii maastiku kui ka kollektiivse mälu.

Näitus on osa autori doktoritööst, mis käsitleb koloniaalse taristu mõju maastikule.

Näituse keskmes on esseefilm „Vesi, enamasti jõe kujul“, mis toimib visuaalse kaardina mäletatavast maastikust, mida enam ei ole.