Skulptuur on ruumiline ehk kolmemõõtmeline kunstiteos, mille peamiseks väljendusvahendiks on vorm, maht ja materjal. Kui traditsiooniliselt olid valdavateks materjalideks kivi, puit ja pronks, siis tänapäeval on skulptuuri mõiste laienemisega materjalikvalik sisuliselt piiramatu. Kasutusel on kõik alates loodusest leitavate kuni sünteetilistest tehismaterjalideni. Kaasaegne skulptuur võib olla ka pehme, kerge, voolav või ajas kuju muutev, valmistatud tekstiilist, mullast või hoopis leidobjektidest.
Samuti on varasemale levinud skulptuuritehnikate – modelleerimise, materjali eemaldamise (kiviraiumine) või konstrueerimise kõrval kasutusel palju uusi materjalist endast tulenevad tehnikaid. Seega ei saagi skulptuuri mõistet tänapäeval siduda konkreetselt nimetatud tehnikate, materjalide või objektidega. Pigem on tegu pidevalt muutumises oleva, kunstilisele väljendusele sisuliselt piiramatut vabadust pakkuva tegevusväljaga, mis on väga kaugel sellele mõnikord ekslikult omistatavast raskepärasest monumentaalsusest. Skulpturaalsest ja installatiivsest kunstist võime tänapäeval rääkida ka kui kõige levinumast kunstiliigist avalikus ruumis lisaks arhitektuurile, mismõlemad kujundavad suurel määral igapäevast keskkonda meie ümber.
Installatsioon
Möödunud sajandi teises pooles dialoogis skulptuuriga kuju võtnud installatsioonikunst lähtub suurel määral ruumist, milles teose terviku moodustavad osaobjektid üksteise, ruumi ja seda kogeva vaatajaga asetsevad. See eripärane vaatamis- ja kogemisviis annab vaatajale võimaluse liikuda kunstniku loodud keskkonnas, loodud teose ruumis endas. Sellise ruumiloome elementideks võivad olla nii skulpturaalsed objektid, leidmaterjalid, arhitektuursed detailid kui ka heli ja valgus.

