Avatud loengud

Alustab uus loengusari “Tekstiilivärvid minevikus ja tänapäeval: jagades Colour4CRAFTSi kogemust”, mille on ellu kutsunud EU Horisondi projekt Colour4CRAFTS. 

Esimene “Tekstiilivärvid minevikus ja tänapäeval” veebinar toimub 14. oktoobril kell 16.00. 

https://events.teams.microsoft.com/event/e0218e9f-ab65-4315-b9d7-a0d1d162fd53@6d356317-0d04-4abc-b6b6-8c9773885bb0

Riina Rammo (Tartu Ülikooli arheoloogiadotsent, Colour4CRAFTS)
Liis Luhamaa (Tartu Ülikooli tekstiilispetsialist, Colour4CRAFTS)

“Mineviku värvimaailm: Eesti arheoloogiline ja ajalooline tekstiil” (veebis)

Loengu esimeses osas annab Riina Rammo ülevaate Eesti arheoloogilistest tekstiilileidudest ja neis kasutatud värvainetest. Arutelu algab viikingiajast (800–1050), kuna varaseimad leiud pärinevad sellest perioodist, ja jätkub kuni 17. sajandini.

Teises osas tutvustab Liis Luhamaa looduslike värvainete ja tekstiilivärvimise tehnikate maailma, tuginedes kirjalikele ülestähendustele ja ajaloolistele tekstiilidele 18.–20. sajandist. Loeng hõlmab nii kohalikke värvaineid kui ka neid, mis on saabunud kaugetest maadest ja leidnud siin kasutust.

Liis Luhamaa, Tartu Ülikool, tekstiilispetsialist. Liis Luhamaa on käsitööspetsialist ja praktiline värvija, kellel on bioloogia ja keskkonnatehnoloogia taust. Lisaks on tal magistrikraad Tartu Ülikooli Viljandi Kultuuriakadeemia rahvakäsitöö osakonnast. Ta tegeleb ka eesti rahvarõivaste teemaga ja uurib ajaloolisi rõivaid. Ta on EL Horizon projekti Colour4CRAFTS meeskonna liige.

Riina Rammo, Tartu Ülikool, dotsent. Riina Rammo on arheoloog, kes töötab dotsendina Tartu Ülikooli arheoloogia osakonnas. Tema peamine uurimishuvi on arheoloogilised tekstiilid, pöörates erilist tähelepanu tehnoloogiale, rõivastele ja säilitamisega seotud küsimustele. Ta on Tartu Ülikooli Colour4CRAFTS meeskonna juht.

–

Loengusari toob kokku EU Horisondi projekti Colour4CRAFTS liikmed ja olulised külalised, et arutleda ja jagada oma teadmisi tekstiilivärvimisest minevikus ja tulevikus. Loengusarja on ellu kutsunud Tartu Ülikool ja Viljandi Kultuuriakadeemia koostöös Eesti Kunstiakadeemiaga.

EU Horidondi projekt Colour4CRAFTS koondab multidistsiplinaarset ekspertide, uurimisrühmade ning teadus- ja arendusettevõtete meeskonda. Eesmärk on uurida biopõhiseid ajaloolisi tekstiilivärvimise tehnoloogiad ja kombineerida neid teadmisi värvainete biosünteesi ja veevaba värvimise tipptasemel tehnoloogiatega. Colour4CRAFTSi liikmed on Helsinki Ülikool, Lapimaa Ülikool, Tartu Ülikool, KIK-IRPA, Leedsi Ülikool ja PILI Bio.

Püsiviide

Saúl Baeza avalik loeng “What if we kissed under the watchful eye of the surveillance state?”

14. oktoobril kell 16.00 toimub EKA-s ruumis A101 Saúl Baeza avalik loeng “What if we kissed under the watchful eye of the surveillance state?”. Loeng on osa disainiteaduskonna avalike loengute sarjast “Public Lectures in Design: Adjusting Perspectives”, mida kureerivad Stella Runnel ja Taavi Hallimäe.

Loeng uurib loomingulisi ristumiskohti algoritmilise vastupanu ja materiaalse kultuuri vahel, tuginedes kahele projektile: DOES ja VISIONS BY. DOES-i näitel tutvustab Baeza oma põhimõtteid ja eesmärke biomeetriliste tehnoloogiate õõnestamisel. Käsitledes teemasid nagu agentsus, vastupanu, jõustamine ja jõuetus, identiteet, osalus, distsipliin ja iha, viib ta algoritmid oma vajadustega vastavusse ning rakendab neid viisil, mis erineb nende algsest eesmärgist. VISIONS BY ajakirja kaudu uurib Baeza kriitilisete ja spekulatiivsete meetodite toel materjalide sotsiaalset mõju ja nende tajumist, keskendudes materjalide rollile kultuuride ja sotsiaalmajanduslike süsteemide aktiveerimisel ja dünaamilisemaks muutmisel.

Avalikest loengutest oodatakse osa võtma tudengeid, õppejõudusid, aga ka kõiki teisi disainihuvilisi!

Saúl Baeza on DOES ja MAYBE loovjuht ning VISIONS BY ajakirja asutaja ja peatoimetaja. Ta annab loenguid Barcelonas Elisava disaini- ja inseneeriaülikoolis ning uurib funktsionaalseid ja digitaalseid identiteete “Making With…” (TU Eindhoven Research) ja “Futures Now” uurimisrühmades (Elisava Research). Baeza on Kataloonia kõrgema arhitektuuri instituudi (Institute for Advanced Archi­tecture of Catalonia, IAAC) ning Elisava ja Fab Academy’ga koostöös korraldatud magistriõppekava “Design For Emergent Futures” (MDEF) kaasjuht. Baeza on olnud külalisprofessor ja lektor rahvusvahelistes ülikoolides, haridusasutustes ja kultuurikeskustes, nagu näiteks Harvardi GSD, Central Saint Martins ja Londoni kommunikatsioonikolledž (UAL), Kataloonia kõrgema arhitektuuri instituut (IAAC), RMIT ülikool Melbourne’is, Rhode Islandi disainikool, Pascual Bravo ülikool Medellínis, Sónar+D, Victoria ja Alberti muuseum, BASE, CCCB ja DHUB.

Püsiviide

13. oktoobril toimub Tallinna Kirjanike Maja musta laega saalis (Harju 1) konverents sarjast “Etüüde nüüdiskultuurist”: “Väljad, ruumid, rajad: etendus- ja visuaalkunsti piiriülesed vormid”.

“Inimestele meeldib asju lahterdada [—]: kujutava kunsti kuuluvusega ei taheta tavaliselt segada teatrikuuluvust ja vastupidi. Mõlemad valdkonnad eelistavad jääda “puhtaks”. Olen aga ise avastanud, et ükskõik millist loovat kompositsiooni on mingist hetkest peale võimalik ehitada samadel alustel: teatrilavastus allub teosena täpselt samadele reeglitele, nagu maal või videoinstallatsioon, küsimus on pelgalt vahendite valikus.” Nõnda vastas Ene-Liis Semper 2017. aasta Veneetsia biennaalil esitatud küsimusele oma kunstnikuidentiteedi kohta.

Euroopa kultuuri traditsiooniline kiindumus “puhastesse” fenomenidesse on hakanud murenema alles viimasel poolsajandil: ajal, mil teatri- ja etenduskunsti avarale maastikule on siginenud üha enam nähtusi, mis kaugenevad mitte ainult dramaatilisest, vaid ka postdramaatilisest teatrist, kohtudes visuaalkunsti performatiivsete vormidega. Teisalt on visuaalkunstid leidnud ühisosa teatri, filmi, heli- ja sõnakunstiga. Katsetatakse leitud kohtade, objektide, materjalide, helide, tehnika ja kehadega, pööratakse mänglevalt pahupidi senised tavad, žanrid ja struktuurid. Vaatajad-osalejad kohtuvad uue reaalsusega ootamatutes paikades, kuid piiriületusretked jõuavad ka peavooluteatrisse.

Seda etendus- ja visuaalkunsti otsingulist ala on proovitud püüda eri terminivõrkudesse nagu visuaalteater, installatiivne ja füüsiline teater, performance’i-, objekti- ja materjaliteater. Mitmed uurijad on katsunud jõudu uute hübriidvormide eritlemisega, alates nende vormide kujunemisloost dadaistide, futuristide ja sürrealistide tegevuses kuni tänapäevaste teosteni välja. Richard Schechner on kirjeldanud neid etendusuuringute, RoseLee Goldberg etenduskunsti ja Hans-Thies Lehmann postdramaatilise teatri käsitlustes, mida täiendavad kunstidevahelisuse ja intermeedialisuse teooriad ning semiootilised mõtisklused tõlkimise, piiride, keele ja struktuuride üle. Eesti publik on kohtunud etendus- ja visuaalkunsti põimingutega Baltoscandali ja Tallinn Treff festivalil, samuti esindavad seda suunda mitmed kodumaised kunstnikud: Ene-Liis Semper, Erik Alalooga, Andrus Laansalu, Taavet Jansen, Renate Keerd, Mart Kangro, Joel Väli, Urmas Lüüs, Erki Kasemets, Anita Kremm, Liisa Saaremäel, Netti Nüganen, Keithy Kuuspu jt.

Kuidas luuakse nüüdiskultuuris hübriidseid, eri kunste põimivaid ja ristavaid vorme? Millised piirid eraldavad eri kunste, kunsti ja elu, etendusi, aktsioone ja sündmusi? Kas piirilolemine või piiriületamine võib ka tänapäeval tähendada seda, et piirilolija muutub nähtamatuks? Kuivõrd sobib keele loodud maailm keelevälise maailma kirjeldamiseks? Sellistele küsimustele otsitakse vastuseid sarja “Etüüde nüüdiskultuurist” 19. konverentsil.

KAVA:
11:15-12:45
Liis Kibuspuu. Leonhard Lapini „Multiplitseeritud inimene“ (1980): Eesti esimene performance’i-teatri lavastus
Heili Einasto. Kohaspetsiifilistest tantsulavastustest 1990. aastatel
Urmas Lüüs. Teatraalsest installatsioonist installatiivse teatrini

Kohvipaus 15 min

13:00-15:00
Eero Epner. Alguses ei olnud sõna
Helen Kannus. Kuhu kaod, neljas sein? Ühe konventsiooni hääbumine Eesti teatris
Evelyn Raudsepp. Sotsiaalne publik hüpersotsiaalses ühiskonnas
Ene-Liis Semper. Untitled
Lõunapaus

16.00–18:00
Anita Kremm. Mis on see, mis läidab
Kristel Nõlvak. Ene-Liis Semperi impulsiteater ja tühi ruum
Andrus Laansalu. Liikuvad pildid
Henri Hütt, Kärt Koppel. Konverentsi kattevarjus kõigest, mis südamel

Korraldajad:
Nüüdiskultuuri uurimise töörühm (EKA, TLÜ, TÜ) ja Eesti Kirjanike Liit
Toetavad:
Eesti Kultuurkapital, Eesti Kunstiakadeemia teadusfond

Püsiviide

30. septembril kell 16.00 toimub EKA-s ruumis A101 Patricia Moore’i avalik loeng “The More Things Change”. Loeng on osa disainiteaduskonna avalike loengute sarjast “Public Lectures in Design: Adjusting Perspectives”, mida kureerivad Stella Runnel ja Taavi Hallimäe.

Patricia Moore on rahvusvaheliselt tunnustatud disainer ja gerontoloog, keda peetakse juhtivaks eksperdiks tarbijakäitumise ja elukaarepõhiste vajaduste valdkonnas. Aastatel 1979–1982 viis ta läbi erakordse ja julge eksperimendi, reisides läbi Ameerika Ühendriikide ja Kanada, maskeerituna üle 80-aastaseks naiseks. Muutes oma välimust ja jäljendades vananemisega kaasnevaid tavapäraseid sensoorset muutusi, sai ta võimaluse kogeda maailma eakana – nii suhetes inimeste kui ka toodete ja keskkondadega.

Avalikust loengust oodatakse osa võtma tudengeid, õppejõudusid, aga ka kõiki teisi disainihuvilisi!

Patricia Moore omab bakalaureusekraade tööstus- ja kommunikatsioonidisainis Rochesteri Tehnoloogiainstituudist (valiti 1984. aastal “Aasta vilistlaseks”), on läbinud biomehaanika täiendõppe New Yorgi Ülikooli meditsiinikoolis ning on saanud magistrikraadid psühholoogias ja gerontoloogias Columbia Ülikoolist.

Moore’i ulatuslik kogemus hõlmab kommunikatsioonidisaini, disainiuuringuid, keskkonna- ja pakendidisaini, tootearendust, teenuse- ja transpordidisaini, UX-disaini, turuanalüüsi ja toote positsioneerimist. Tema kliendid on näiteks AT&T, Baxter Healthcare, Boeing, Ford Motor Company, General Electric, Herman Miller Healthcare, Johnson & Johnson, Kimberly Clark, NASA, Toyota jpt.

Alates 1990. aastast on Moore projekteerinud üle 300 füüsilise meditsiini ja rehabilitatsiooni keskkonna erinevatele tervishoiuasutustele Põhja-Ameerikas, Euroopas, Hiinas ja Jaapanis. Ta on rahvusvaheliselt tuntud esineja ja sagedane külaline meedias, samuti arvukate artiklite ning raamatute autor, sealhulgas “DISGUISED: A True Story, Ageing, Ingenuity & Design” (2015) ja “OUCH! Why Bad Design Hurts” (valmimas).

Püsiviide

Dekoloniseerimine muusemites läbi Ida- ja Kesk-Euroopa prisma

Teisipäeval, 21. oktoobril kell 18.00 toimub Eesti Kunstiakadeemias avalik üritus, mis keskendub dekoloniseerimise mõtestamisele Ida-Euroopa muuseumides, tuues kokku rahvusvahelised, piirkondlikud, ja kohalikud perspektiivid ja arengud.

Dekoloniseerimine on muutunud üha olulisemaks märksõnaks ja muutuste markeerijaks kaasaegsel muuseumimaastikul. Kõrvutame omavahel hiljutisi arenguid Eesti ja Poola muuseumimaastikel. Kuidas dekoloniseerimist Ida-Euroopa muuseumide kontekstis on mõtestatud? Missuguseid positiivseid näiteid on hiljutiste Poola ja Eesti näitusepraktikate hulgas? Kuidas erinevad teineteisest muuseumitöötajate, publiku ja uurijate vaatenurgad? Ning kuidas dekoloniseerimist ikkagi Eesti kontekstis võiks mõista? Ürituse käigus arutleme dekoloniaalse lähenemise tähenduste üle Eesti, Poola ja Ida-Euroopa muuseumides.

Ürituse avab prof. Erica Lehreri loeng dekoloniseerimisest Ida-Euroopa muuseumides, sellele järgnevad Joanna Wawrzyniaki ja Mariann Raisma vastused ja arutelu publikuga. Arutelu modereerib Margaret Tali.

Erica Lehrer on sotsiokultuuriline antropoloog, ajaloolane ja kuraator. Ta on Kanadas, Montrealis asuva Concordia Ülikooli ajaloo professor, aastatel 2007-2017 oli ta muuseumi ja pärandiuuringute juhtivteadur. Samas asutas prof. Lehrer ka avaliku teadmisteloome laboratooriumi (CaPSL). Ta on raamatu „Jewish Poland Revisited: Heritage Tourism in

Unquiet Places (2013) autor ning toimetanud teiste hulgas raamatuid Terribly Close: Polish Vernacular Artists Face the Holocaust (2023), My Museum, A Museum About Me (2023), Curatorial Dreams: Critics Imagine Exhibitions (2016) ja Jewish Space in Contemporary

Poolas (2015) ja Curating Difficult Knowledge: Violent Pasts in Public Places (2011) ning avaldanud arvukalt artikleid. Ta on rahvusvahelise ühisprojekti Thinking Through the Museum: A Partnership Approach to Curating Difficult Knowledge in Public (2021–2028) juhtivuurija.

Joanna Wawrzyniak on sotsioloogia professor ja Sotisaalse mälu uurimiskeskuse asutav director Varssavi ülikoolis. Tema uurimisprojektid keskenduvad sotsialismi mälule, neoliberaalsele pöördele, deindustrialiseerimisele ja pärandi dekoloniseerimisele. Ta on Mälu-uuringute assotsiatsiooni president (2024-25) ja COST projekti Aeglane mälu kaasjuht. Ta on avaldanud raamatud Remembering the Neoliberal Turn: Economic Change and Collective Memory in Eastern Europe after 1989 (Routledge 2023) ja Regions of Memory: Transnational Formations (Palgrave 2022).

Mariann Raisma on Tartu Ülikooli Muuseumi direktor. Ta on kirjutanud artikleid Eesti muuseumide ajaloost, aga ka tulevikust; ta on museoloogia lektor ja näituste kuraator. Ta on kaitsnud doktoritöö teemal „Muuseumi võim. Kollektiivse mälu kujundamine Eestis 20. sajandi pöördepunktidel”.

Margaret Tali on Tallinna Ülikooli õppejõud, kelle uurimisvaldkonnaks on Eesti muuseumide ja kogumise ajalugu. Ta on raamatu “Puudumine ja keerulised teadmised kaasaegse kunsti muuseumides” (2017) autor ning projekti “Kommunikeerides keerulist ajalugu” (2019-2024) kaaskuraator.

Loeng toimub koostöös Kanada Suursaatkonnaga ja Eesti doktorikooli humanitaarteaduste ja kunstide haruga (Projekti “Ülikoolide koostöö doktoriõppe edendamisel“ (2021-2027.4.04.24-0003) kaasrahastab Euroopa Liit), toetab Erasmus+.

Püsiviide

Mil moel on naiste vajadused linnaplaneerimises tähelepanuta jäänud ning mida teha, et muuta linnaruum kõigile sobilikumaks? Loeng keskendub meestekeskse planeerimispraktika ajaloole ja näitab, millist mõju see on avaldanud liikumisvõimalustele, hooletööle ja turvalisusele. Tuues esile feministlikust teooriast ja linnaplaneerimisest pärit põhimõtteid, tutvustab Leslie Kern mitmesuguseid näiteid üle maailma, kus on kasutatud õiglasemaid, võrdsemaid ja jätkusuutlikumaid lähenemisi linnaehitusele.

Leslie Kern on linnauurija ja kirjanik, kelle missiooniks on aidata kaasa linnaruumi muutmisele õiglasemaks, erinevate kasutajatega arvestavamaks ja jätkusuutlikumaks keskkonnaks. Ta on avaldanud raamatud “Feministlik linn: kuidas nõuelda ruumi meestekeskses maailmas” (Feminist City: Claiming Space in a Man-Made World, Verso 2021) ja “Gentrifikatsioon on paratamatu ja teisi valesid” (Gentrification is Inevitable and Other Lies, Verso 2022) ning koos Roberta Hawkinsiga “Kõrged ootused: Kuidas jääda akadeemias ellu, muuta seda paremaks ja luua ülikool uueks” (Higher Expectations: How to Survive Academia, Make It Better for Others, and Transform the University, Between the Lines Books 2024). Aastatel 2009 – 2024 oli ta geograafia ja keskkonna ning soouuringute külalisprofessor Kanadas Mount Allisoni Ülikoolis, kuid loobus akadeemilisest elust, et keskenduda kirjutamisele, naiste võimestamisele konsultandi ja coach’ina ning tegevusele akadeemilise karjääritoetajana. Oma uurimistöö eest on ta saanud Fulbrighti preemia, Kanada eluasemeuuringute auhinna ja mitmeid grante; tema kirjutisi on avaldanud The Guardian, Vox, Bloomberg, LitHub, Refinery29 ja teised platvormid.

2025/2026 õppeaasta avatud loengute seeria toimub Kuntiteaduse ja Visualkultuuri Instituudi ja Arhitektuuri teaduskonna koostöös ning on seotud teadusprojektiga Hooleruumid hilis- ja postsotsialistlikus Eestis (PSG 2025 – 2029).

Loengu toimumist toetab:

Püsiviide

Täna, 18. septembril, kell 17.45 ruumis A-403 peab loengu Nursah Çağlar, Istanbuli Tehnikaülikooli teadusassistent ja Mimar Sinani Kaunite Kunstide Ülikooli doktorant. Tema uurimistöö käsitleb rõivaste, kehaga seotud poliitika ja mehepilgu vahelist seost.

Olete oodatud!

Püsiviide

17. septembril kell 16.00 toimub EKA-s ruumis A-501 Leyla Acaroglu avalik loeng “Design as Tool for Systems Intervention”. Loeng on osa disainiteaduskonna avalike loengute sarjast “Public Lectures in Design: Adjusting Perspectives”, mida kureerivad Stella Runnel ja Taavi Hallimäe.

Disainer, sotsioloog ja haridusettevõtja Leyla Acaroglu toob jätkusuutlikkuse ja ringmajanduse valdkonda rohkelt loomingulist sära. Nendes valdkondades tuntakse Acaroglud kui provokaatorit, kes kutsub üles eesootavaid väljakutseid uue pilguga vaatama. Oma loengus toob Acaroglu välja, kuidas ta on rajanud oma karjääri, kasutades disainipraktikat kui muutuste tööriista. 

Avalikest loengutest oodatakse osa võtma tudengeid, õppejõudusid, aga ka kõiki teisi disainihuvilisi!

Dr. Leyla Acaroglu on rahvusvaheliselt tunnustatud ekspert jätkusuutlikkuse ja ringmajanduse valdkonnas, haridusettevõtja ning auhinnatud loominguline muutuste looja. Disaineri ja sotsioloogina põimib ta süsteemset mõtlemist, jätkusuutlikke praktikaid ja loomingulisi lähenemisi, et arendada globaalsel tasandil sekkumisviise hariduses, kommunikatsioonis, ettevõtluses ja disainis. Oma töö eest teaduse ja innovatsiooni edendamisel jätkusuutlikkuse vallas on ta nimetatud ÜRO poolt “Champion of the Earth’iks” ja LinkedIni poolt muutuste loojaks, TEDi peaesinejana peab ta ettekandeid maailma liidritele positiivsete muutuste elluviimiseks jätkusuutliku, ringse ja taastava tuleviku nimel. Haridusettevõtjana on ta asutanud The UnSchool’i – eksperimentaalse teadmiste labori täiskasvanutele –, Circular Futures’i – ringmajanduse jätkusuutlikkuse koolitusplatvormi – ning loonud Disruptive Design Method’i. Samuti on Leyla loonud Circular Classroom’i Soome jaoks ja koostöös UNEPiga projekti Anatomy of Action.

Püsiviide

Seminar “Olümpialinnade loomine: arhitektuur, planeerimine ja disain” Eesti Arhitektuurimuuseumis

Ootame osalema neljapäeval, 25. septembril toimuvale seminarile, mis on osa näituse “Tallinn täispurjes. Linna muutev olümpiaehitus” lõpuprogrammist.

Seminaril tulevad vaatluse alla olümpialinnad – fookuses on nende planeerimine, arhitektuur ja disain. Kuidas on erinevad linnad olümpiamängude korraldamist kavandanud? Mida tähendab ühele linnale suursündmuse korraldamine? Kui laia haardega on olümpiaurbanism? Millised erinevad disainiilmingud on olümpiamängudega kaasnenud? Kuidas valmistuti enne 1980. aasta purjeregatti Tallinnas?

Seminaril kõnelevad:

John R. Gold (Bartlett School of Architecture, University College London)
Kai Lobjakas (Eesti Tarbekunsti- ja Disainimuuseum)
Valerio della Sala (Universitat Autonoma de Barcelona)
Margaret Gold (London Metropolitan University)
Ivar Sakk (Eesti Kunstiakadeemia)
Liisa Ryynänen (kunstik – arhitekt, FI)
Kalev Vapper (spordiajakirjanik, purjetaja)
Grete Tiigiste (Eesti Arhitektuurimuuseum)

Seminar toimub 25. septembril kell 13–18 Eesti Arhitektuurimuuseumis, täpne päevakava peatselt.

Osavõtt on tasuta, kuid palume eelregistreeruda.

Püsiviide

Kolmapäeval, 17. septembril algusega kell 18.00 peab EKA aulas A101 avaliku loengu Ukraina etnoloog, museoloog ja kuraator Dr Ihor Poshyvailo.

Dr Ihor Poshyvailo on Ukraina etnoloog, museoloog ja kuraator, Väärikuse revolutsioonile pühendatud Maidani muuseumi juht. Täiemahulise sõja algul lõi ta mittetulundusühingu, mis tegeleb siiani kultuuriväärtuste päästmise ning kahjustuste dokumenteerimisega mh aktiivses sõjatsoonis. 2024. aastal pälvis ta Euroopa Muuseumi Foorumi prestiižse Kenneth Hudsoni auhinna oma töö eest kultuuripärandi kaitsel.

Avalik loeng Eesti Kunstiakadeemias keskendub küsimusele, milline on ja võiks olla kunstiakadeemiate roll Ukraina pärandisektori toetamisel praegu ja pärast sõja lõppu ning kuidas saavad kunstiakadeemiad panustada pärandi kaitsmisesse ja säilimisse ka kõige kriitilisematel aegadel.

Neljapäeval, 18. septembril toimub seminar “Kuidas kaitsta ja päästa kultuuriväärtusi sõjaolukorras?” näitusel “Vapruse nägu. Azovstali alistumatud kaitsjad”. Seminar on mäluasutuste töötajatele tasuta. Vajalik on eelnev registreerimine.

Rohkem infot: https://vabamu.ee/events/seminar-naitusel-vapruse-nagu-krulli-kvartali-sepikojas/

Püsiviide