Näitused

Reedel, 23. augustil kell 15.00 avavad Eesti Kunstiakadeemia arhitektuuriosakonna teise kursuse tudengid EKA esisel haljasalal Põhja puiesteel puuriidast inspireeritud ja puidust ehitatud varjualuse, mis pakub võimalust tänavamelu eest peitudes ümbritsevat jälgida. Avamisel räägivad tudengid ja juhendajad varjualuse ideest ja sünnist. Objekt jääb linnakodanikele ja külalistele järele proovimiseks kuni 4. oktoobrini, misjärel kolitakse see Lahemaale, kuhu on viidud ka kõik varasemate aastate varjualused.

Varjualune RIIT on Eesti Kunstiakadeemia arhitektuuri ja linnaplaneerimise tudengite loodud ning suvise ehituspraktika käigus ellu viidud projekt – varjualuse kavandamine ja ehitamine on läbi aastate olnud EKA arhitektuuritudengite õppeülesanne, mis kestab läbi kogu esimese õppeaasta.

Puidust installatsiooni sisse tekib erineva pikkusega puitprusside kasutamise tõttu põnev avade ja peidupaikadega liigendatud ruum. Varjualust iseloomustab ka teatud vabadus: selle üksikuid detaile ja fragmente võib asendada, ilma et teose üldilme sellest oluliselt muutuks. Varjualune kerkis EKA ette kaheksa päevaga, ehitusmeeskonda kuulus 15 arhitektuuritudengit.

Tänavuse varjualuse idee autori, teise kursuse arhitektuuritudengi Johann Ortin Õuna sõnul lähtub objekti idee sellest, et varjualuse ruumi loomiseks kasutatav puit on asetatud ühes suunas. “Lähtepunktiks oli argiobjekt, millele muidu väga tähelepanu ei pöörata – tavaline puuriit. Materjali ladumise suund annab ruumile liikuvust ja elu, valitud tehnika laseb luua peidupaiku ja tekitada avatud alasid,” selgitas Õun.

TULE AVAMA!

Solveig Lill avab 22. augustil kell 18:00 Vent Space projektiruumis isikunäituse “Lähimates kaugustes”. Näitus jääb avatuks kuni 31. augustini, iga päev kell 12–17.

“Inimese keha koosneb ​ca kolmekümne seitsmest triljonist rakust. Töö, mis toimub nende vahel ja sees läbi keeruka bioloogiliste protsesside jada, määrab igakülgselt organismi seisundi.​ Tajume rakkude poolt vahendatud keskkonda rakkude poolt toodetud energia abil. Siiski tavatseb inimene enesest mõelda pigem kui ühest terviklikust vormist, mitte kui aktiivsete elavate osakeste kogumist.

Et ennast ümbritsevas maailmas kuidagi positsioneerida, määratleda oma paiknevus süsteemis, on tarvis teadvustada lisaks iseenda suurusjärgule ka teisi skaalasid. Vajalik on heita pilk lähemale ja kaugemale.

Rakutasandit on võimalik vaadelda mudelina suurematele elukooslustele. Algosakeste vaheline kommunikatsioon, konfliktid, mõjutused ja võnkumised, koostöö ja konkurents on paralleeliks sarnastele suhetele nii inim- kui universaalses mõõtmes.

Näitusel eksponeeritud joonistused kujutavad hüpoteetilisi olukordi rakumaailmas. Teosed ei lähtu teaduslikest materjalidest, vaid kõnelevad mikrotasandist läbi autori tõlgenduse. Väljapanek kutsub vaatajat üles mõttelisele skaalahüppele, suunab pilgu inimeselt rakule ja küsib, kas neis võib olla midagi olemuslikult ühist.”

Solveig Lill (s. 1994) õpib Eesti Kunstiakadeemias Kaasaegse kunsti erialal ja kaitseb järgneval kevadel enda magitritöö. Eelnenud õppeaastal täiendas ta end vahetusõpilasena Saksamaal, Universität der Künste Berlin’is, professor Mark Lammerti klassis. Aastal 2016 omandas Lill Tartu Ülikooli maaliosakonnas bakalaureusekraadi. Olles varasemalt osalenud grupinäitustel Tallinnas, Tartus, Vilniuses ja Berliinis, on käesolev tema esimene isikunäitus. Lille loominguline praktika kätkeb endas mitmeid meediume. Ta on tegelenud maali, installatsiooni ja fotoga ning on praegusel hetkel keskendunud joonistusele.

Kunstnik tänab: Eesti Kultuurkapital, Eesti Kunstiakadeemia, Vent Space, Aksel Haagensen, Mark Lammert, Hanna-Liisa Lavonen, Iren Lill, Kaisa Maasik, Maria Muuk, Kati Ots, Mihkel Raev

Vent Space’i toetab Eesti Kunstiakadeemia Üliõpilasesindus.

Esmaspäeval, 5. augustil 2019 kell 18 avaneb Vent Space projektiruumis grupinäitus “Pärast tööpäeva lõppu”. Näitus jääb avatuks 11. augustini. 

Osalevad kunstnikud: Katrin Enni, Aksel Haagensen, Ulvi Haagensen, Hanna-Liisa Lavonen, Kaisa Maasik, Olesja Semenkova, Silvia Sosaar

Vastavataval näitusel on vaatajal võimalus tutvuda Vent Space projektiruumi tiimiliikmetega (ja ühe külaliskunstnikuga). Ühiselt tegeletakse argiste teemadega, kasutades tuttavlikke vahendeid igapäevast. See on kummardus pooleliolevatele asjadele, millega just suvel eriliselt palju tegeleda saab. See on otsade sõlmimine, vahepealse oleku väärtustamine.

Näitus on avatud 6.-11. augustini kell 12-18.

Katrin Enni (1976) elab ja töötab igapäevaselt Tallinnas. Ta teeb tööst vabal ajal palju argiseid toimetusi. Ka oma heliinstallatsioonides armastab kasutada erinevaid argiobjekte.

Aksel Haagensen (1993) tegutseb Tallinnas. Ta on huvitatud igapäevaste ja mitte-nii-igapäevaste lugude rääkimisest ja sellest, mis kaasneb nende lugude rääkimisega.

Ulvi Haagensen (1964) hakkab varsti jälle Tallinnas elama. Kui harjade tegemine ja muu ettevalmistus võtab küllalt kaua, siis võib-olla ei pea kunagi koristama hakkama.

Hanna-Liisa Lavonen (1994) õpib ja töötab Tallinnas. Teda võib leida istumas, mobiil näpus, Instagramis jooga voogu sirvimas või linna peal jõlkumas, inspiratsiooni kogumas.

Kaisa Maasik (1994) toimetab põhiliselt Tallinnas ja Helsingis. Kaisa leiab vahepeal igapäevaseid sisseoste tehes (või lihtsalt tänavalt) ostunimekirju, mille põhjal on tehtud ka antud näitusel esitletud vaibad.

Kati Ots (1993) valmistub hetkel kolimisteks. Tegeleb “ei” ütlemise õppimisega, et ennetada läbipõlemist, aga #fomo – siin ta jälle on…

Olesja Semenkova (1992) on naine. “Iga potentsiaal omab stereotüüpi, iga stereotüüp on potentsiaalne.” Oma igapäevases elus leiab Olesja puutumatuid potentsiaale ja avab neid oma tavalises kunstis.

Silvia Sosaar (1979) küsib: “Inimeste arvamus? Kuidas nad seda kujundavad? Kust saavad oma arvamustele ja eelistustele kinnitust? Kuidas otsib loomeinimene pelgupaika maailma eest?”

Kolmapäeval, 31. juulil kell 18:00 avatakse Vent Space projektiruumis Rebeka Vaino isikunäitus “ILINX extended”. Näitus jääb avatuks 2. augustini 12:00-18:00.

Ilinx on Roger Caillois’ kohaselt üks mängu kategooria, mis tähistab peapööritust, vertigot; tunnet, mis tekib, kui galopeerid tühjal rannal poolmetsiku hobuse seljas või tantsid ennast ja aegruumi unustavalt mõnes technoklubis. Näitus on inspireeritud autori isiklikust kogemusest – nii suvedest hobuste seljas kui ka lõpututest tantsudest Berliini technoklubides.
Hobused on läbi ajaloo sümboliseerinud vabadust, liikumist ja iha. Selle ning hoburahusti ketamiini kasutamise tõttu klubides on saanud valgest hobusest Berliini klubitaja sümbol. Seetõttu võttis autor näituse lähtepunktiks valge hobuse. Näituse eesmärgiks on uurida suhet inimese ja hobuse, inimese ja (seksuaalse/sotsiaalne) vabaduse ning inimese ja oma sisemise looma vahel.

Ilinx on audiovisuaalne näitus, mis on laiendus Rebeka Vaino lõputööle (TASE ‘19, Eesti Kunstiakadeemia).

Rebeka Vaino (s.1995) on Tallinnas ning Berliinis tegutsev kunstnik, kes lõpetas sel kevadel EKA maaliosakonna ning 2017-2018 õppis Berliini Kunstiülikoolis (UdK). Vaino on rahvusvaheliselt tegutsev kunstnik, tal on olnud nii isiku- kui grupinäituseid Berliinis, Budapestis, Tallinnas. Oma loomingus keskendub ta autoportreeliselt inimkehale, inimese ürgsele loomusele ning suhtele loodusega.

FB: facebook.com/rebekavaino
Instagram: @rebekavaino / @rebekarubyvinot_12

Neljapäeval, 18. juulil esitab Bianca Hisse oma Vent Space projektiruumi residentuuri tulemit „Turvaline koht kriitikaks“. Uksed on avatud 18:00-21:00.

Bianca Hisse (1994) on Norras töötav Brasiilia päritolu kunstnik. Liikudes pidevalt visuaalse kunsti ja tantsu piirimail, kasutab Hisse looming performatiivseid stateegiaid, et peegeldada tänapäeva ühiskonna koreograafiat.

Tema loomingus on kesksel kohal iroonilised manifestid, kiire tempoga monoloogid, aktsioonid avalikus ruumis, industriaalne materiaalsus ja teised linna kontekstile omased elemendid, mille abil seab kunstnik kahtluse alla maailma komplekssed liikumisdünaamikad. Diagrammide, performance’ite ja tekstipõhiste installatsioonide kaudu küsib Hisse endalt, mis on inimestevaheliste suuruste ja nende sotsiaalsete struktuuride poliitika, kas kunstipraktika on võimeline avama uusi suundi, mida sõnad ei suuda – ja mis suunas on meie struktuurid liikumas.

Bianca Hissel on vabade kunstide magistrikraad Tromsø Kunstiakadeemiast ning etenduskunstide bakalaureus São Paulo Pühast Katoliiklikust Ülikoolist.

Rohkem infot Bianca Hisse loomingu kohta: www.biancahisse.com

Kolmapäeval, 26. juunil 2019. a kell 12.00 toimub Tallinna Kunstihoone galeriis (Vabaduse väljak 8, Tallinn) kunsti ja disaini eriala doktorandi Britta Benno doktoritöö loomingulise osa juurde kuuluva isikunäituse „Düstoopiline Tallinn” eelretsenseerimine.

Näitus on avatud 20. juunist 11. augustini 2019.
Avamine toimub 19. juunil kl 18.00.

Doktoritöö juhendaja on dr Elnara Taidre (Eesti Kunstimuuseum).
Näituse eelretsensendid on dr Jaak Tomberg (Tartu Ülikool) ja dr Elo-Hanna Seljamaa (Tartu Ülikool).

Tulevik on käes, maailmalõpp on möödas. Inimkonna lugu on läbi, floora ja fauna on taas saanud takistamatult vohada mehitamata Maakeral. Järel on vaid fragmendid ajaloo silmapilgutusest, mis kätkes endas inimese elu ja tegu.

Need killud on tükikesed urbanistlikest maastikest, äratuntavad hooned ja arhitektuursed objektid paigas, mida nimetati kord Tallinnaks. Märgilise tähendusega hooned on võõrkehadena jäänud asfaldi seest kasvanud džunglisse. Tihedas, soises, uduses metsas on minetanud oma koha kunagised võimu ja mõju kehastused: Tallinna linnavalitsuse hoone, hotell Palace, Vene teater, Vabadussõja võidusammas, Jaani kirik ja Kunstihoone.

Näitus „Düstoopiline Tallinn“ koorub järk-järgult lahti. Kunstihoone galerii esimese saali üpris traditsiooniliselt vormistatud graafikasarja jutustus jätkub teise saali dioraamis – tulevikukoha ruumilises mudelis. Hämaras ja uduses ruumis leiab aset lavastus juhuslikult säilinud Kunstihoonest keset vesist maastikku. On tajutav Ruinenlust – varemete iha black-mirror’likus filmiõhustikus.

Britta Benno (1984) on Tallinnas elav ja töötav eesti kunstnik. Sageli esitleb ta oma loomingus argiseid autobiograafilisi lugusid, vahenditeks joonistamine, graafiline trükk, animatsioon ja installatsioon. Viimased isikunäitused olid „Lõksus“ (Draakoni galerii, 2017) ja „Rööprähkleja/Multitasking“ (Hobusepea galerii, 2015). Benno on lõpetanud Eesti Kunstiakadeemia bakalureuseõppe ja magistriõppe graafika erialal ning täiendanud end Viini Kunstiakadeemias ja Tallinna Ülikoolis. 2018. aastast jätkab ta õpinguid Eesti Kunstiakadeemia doktoriõppes kunsti ja disaini erialal, loomepõhise uurimistöö teemaks „Kaasaegsed eesti naisgraafikud: identiteedid, meediumid ja omaruumid“.

Näituse kuraator: Siim Preimann

Kunstnik tänab: Ragnar Neljandi (Nukufilm), Roman Kuznetsov, (Linnateater), Mihkel Kivi, Juhan Vihterpal, Lauri Koppel (Ubu Noir), Eesti Kunstiakadeemia doktorikool, Elnara Taidre, Elo-Hanna Seljamaa, Jaak Tomberg.

Näitust toetab Eesti Kultuurkapital.

Olete oodatud!

“Kalevipoeg” ja “Eesti rahvakultuur” nahkköites 1. juuni – 10. juuli 2019 Eesti Kunstiakadeemia raamatukogus (Põhja pst 7, Tallinn)

Ajal, mil Eesti valmistub juubelilaulupeoks, otsisime tudengitööde fondist välja nahkköited raamatutest, mis turgutavad rahvuslikku eneseteadvust. “Kalevipoeg” on 19. sajandil rahvaluule ainetel Friedrich Reinhold Kreutzwaldi koostatud Eesti rahvuseepos , mida alates 1861. aastast on välja antud 19 korda. Näitusel on väljas originaalköited viiele trükile (1935, 1951, 1953, 2003 ja 2009).

“Eesti rahvakultuur” on Eesti Entsüklopeediakirjastuse 2008. aastal välja antud koguteose teine, täiendatud trükk, mille on koostanud ja toimetanud Ants Viires ja Elle Vunder. See rohkete illustratsioonidega teaduslik käsiraamat annab põhjaliku ülevaate traditsioonilisest talupojakultuurist rahvakultuuri mõiste tänapäevaste käsitlusteni.

Näitusel eksponeeritud 19 nahkköidet on üksikeksemplarid, mida noored kunstnikud on raamatu sisust ja kujundusest inspireeritult kavandanud ja valmistanud. Vanim köide, mille valmimisaega teame, pärineb 1957. aastast ja värskeim 2019. aastast. Ehkki suurem osa töödest on valminud viimase 15 aasta jooksul, saab näitusel jälgida stiilide ja tehnikate muutumist eesti nahakunsti ajaloos.

Eesti Kunstiakadeemia aksessuaari- ja köitedisaini osakonna eelkäijaks on Riigi Kunsttööstuskoolis 1917. aastal loodud paberi- ja kartonaaźi töökoda, mis hiljem on kandnud nahkehistöö kateedri ja nahakunsti osakonna nime. Praeguse nime all tegutsetakse 2018. aastast alates.

Näituse koostas Eve Kaaret

Osalevad kunstnikud:
Virve Privoi, Eve Oruvee, Eve Hintsov, Anne Vainoja, Kerli Koppel, Kristel Kõuts, Mirja Pitkäärt, Roman Liiksmann, Marina Barinova, Anu Tera, Kertu Rattasepp, Merle Visak, Marlen Peets, Iirys, Kalde, Adeliina Saar, Greta Haak.

1. juunil avati Narva kunstiresidentuuris esmakordselt EKA TASE näitus! Näituse “Aksessuaaride väikeseeria” puhul on tegemist disainiteaduskonna magistrantide projektiga, mida on juhendanud Marta Moorats ja Aleksander Jakovlev. Ekspositsioon laiub residentuuri esimesel korrusel.

Osalesid kunstnikud: Anni Kivisto, Erle Nemvalts, Johanna Tamm, Kaisa Krusenberg, Oliver Kanniste, Anna-Liisa Hanni, Terje Meisterson, Ketlin Kuusing, Greete Rüütmann, Henri Kaarel Luht, Mart Vaarpuu, Aleksandra Kazanina, Andres Mäekallas, Rünno Kulver, Katrin Aasmaa, Kerttu Rannik, Anna Roomet, Siim Simmermann, Cathy Saarm, Maarika Karm, Kristiina Jeromans, Cärol Ott, Triin Tint, Vitali Valtanen, Anna Viik Archanjo.

Näitus jääb avatuks 16. juunini (K-R: 12.00-20.00; L-P: 12.00-18.00 ; E-T: Suletud)!

Avamise päeval astusid ettekannetega üles kunstiteaduse ja visuaalkultuuri tudengid Silvia Kurr, Michael Keerdo-Dawson, Sofya Safargalieva, Hazuki Okemoto ja Monireh Sadat Razavi Ganji, kelle juhendaja on Andres Kurg. Urbanistika erialalt tegid ettekanded Sean Tyler, Oskar Brohager Öhrling ja Anastassija Malkova, keda juhendas Maroš Krivy. See oli esmakordne võimalus kunstiteaduse ja visuaalkultuuri ning urbanistika osakondade tudengitele TASE näitusest osa võtta, kuna tekstiga töötamise formaat nõuab pigem ettekannete formaati vastupidiselt näitusele.

Ajal, mil Eesti valmistub juubelilaulupeoks, otsisime tudengitööde fondist välja nahkköited raamatutest, mis turgutavad rahvuslikku eneseteadvust.

“Kalevipoeg” on 19. sajandil rahvaluule ainetel Friedrich Reinhold Kreutzwaldi koostatud Eesti rahvuseepos, mida alates 1861. aastast on välja antud 19 korda. Näitusel on väljas originaalköited viiele trükile (1935, 1951, 1953, 2003 ja 2009).

“Eesti rahvakultuur” on Eesti Entsüklopeediakirjastuse 2008. aastal välja antud koguteose teine, täiendatud trükk, mille on koostanud ja toimetanud Ants Viires ja Elle Vunder. See rohkete illustratsioonidega teaduslik käsiraamat annab põhjaliku ülevaate traditsioonilisest talupojakultuurist rahvakultuuri mõiste tänapäevaste käsitlusteni.

Näitusel eksponeeritud 19 nahkköidet on üksikeksemplarid, mida noored kunstnikud on raamatu sisust ja kujundusest inspireeritult kavandanud ja valmistanud. Vanim köide, mille valmimisaega teame, pärineb 1957. aastast ja värskeim 2019. aastast. Ehkki suurem osa töödest on valminud viimase 15 aasta jooksul, saab näitusel jälgida stiilide ja tehnikate muutumist eesti nahakunsti ajaloos.

Eesti Kunstiakadeemia aksessuaari- ja köitedisaini osakonna eelkäijaks on Riigi Kunsttööstuskoolis 1917. aastal loodud paberi- ja kartonaaźi töökoda, mis hiljem on kandnud nahkehistöö kateedri ja nahakunsti osakonna nime. Praeguse nime all tegutsetakse 2018. aastast alates.

Näituse koostas Eve Kaaret