Näitused

02.06 avaneb Soomes Turu linnas Titanik galeriis rahvusvaheline grupinätuse „My Bitter Sweet Frankenstein Body“, mille kuraator on Šelda Puķite.

Näitusel osalevad Baltimaade kunstnikud Eike Eplik, Edith Karlson, Kristina Õllek, Laura Põld, Kristel Saan, Krišs Salmanis, Jaanus Samma, Līga Spunde, Rūta Spelskytė ja Sabīne Vernere.

Tegemist on Kogo ja Titanik galerii koostööprojekti esimese näitusega, teise koostöönäituse, mille kuraator on Titanik galerii direktor Mirjami Schuppert.

„My Bitter Sweet Frankenstein Body“ keskmes on keha. Inimkehad on kui keerukad üksused, mis eksisteerivad nii füüsilises, virtuaalses, spirituaalses kui vaimses paralleelmõõtmes. Keha on justkui bioülikond kõigile elusolenditele ja vormiandja kõigele, mida tajume elavana. Inimeste keha näib olevat vastakate omaduste ja tundmuste võitlustanner keha kui kilp, kuid ka vangla, keha kui rõõmu ja naudingu, aga ka äärmise valu ja lagunemise allikas.

Näitusel osalevate kunstnike teosed käsitlevad selliseid küsimusi nagu keha objektistamine ja koloniseerimine ning erinevana tundunud kehade aktsepteerimine, kuraator „õmbleb“ need kunstiteosed/kehaosad kokku üheks olendis, kelleks saab näitus ise.

Näitus jääb avatuks 26. juunini, 2022

Leedu Rahvusgaleriis on avatud EKA teaduri, kuraator Margaret Tali, PhD ja Ieva Astahovska ning Eglė Mikalajūnė kureeritud näitus “Difficult Pasts. Connected Worlds” (Rasked minevikud. Ühendatud maailmad)

29.04.2022–28.08.2022

Eesti kunstnikest on esindatud EKA animatsiooni osakonna juht ja animaator Ülo Pikkov ning Eleonore de Montesquiou. Lisaks on Eestis teostatud ka Soome kunstniku Jaana Kokko töö.

Venemaa sõja algusega Ukrainas on minevik Ida-Euroopas tagasi pöördunud, muutudes millestki kaugest miljonite inimeste jaoks tänapäevaseks katastroofiks. 2014. aastal Krimmi, Luganski ja Donetskiga alanud invasioon jäi rahvusvahelise üldsuse tähelepanust tihti kõrvale, kuid nüüdseks on see kasvanud olukorraks, mis mõjutab kogu maailma. See sõda tabab Ida-Euroopat kõige murettekitavamalt, taaselustades palju vaikusi, paranemata haavu ja töötlemata mälestusi totalitaarsest minevikust.

Oleme harjunud mõtlema möödunud aegadele läbi rahvusliku ajaloo objektiivi, nende valikuliste, silutud ja lineaarsete jutustustega, mitte igapäevaelus jagatavate mitmuslike, segaste ja mittelineaarsete lugudega. Nende ajalugude rasked küljed on sageli tähelepanuta jäetud – selle asemel räägitakse lohutavaid lugusid, mis rõhutavad positiivseid narratiive ja väljakutsete ületamise viise. See näitus koondab mineviku rasked ja sageli mahavaikitavad aspektid, mis hõlmavad vägivaldseid konflikte, traumaatilisi kaotusi ja nende pikaajalisi pärandusi. Siin käsitletavad keerulised minevikud hõlmavad natsionalistlikke ja kommunistlikke režiime, hiljutisi sõdasid ja kolonialismi ajalugu, ellujäämis- ja koostööviiside vahel valitsevat rahutut tasakaalu ning postsovetlike ühiskondade jätkuvaid eripärasid, mis tulevad toime mineviku varjudega.

“Rasked minevikud. Ühendatud maailmad” sisaldab kolme Balti riigi, Ukraina, Poola, Soome ja Hollandi kunstnike töid. Kogemused, mida teosed tekitavad, on sellised, mis sageli unustatakse või ignoreeritakse, jäetakse ametlikust ajaloost välja. Näitusel osalevad kunstnikud jutustavad neid kogemusi üksikute lugude kaudu, kutsudes samas esile laiemaid kultuurimälu kihte. Milline on nende lugude koht olevikus? Kuidas saaksime neid oma ajaloo mõistmisse integreerida? Mida need muudavad meie ettekujutuses ümbritsevast maailmast? Ületades kohalikke ja riigipiire, kutsub näitus üles mõtisklema keeruliste minevikusuhete ja nende mõju üle tänapäeval ühise ajalugu avava dialoogi vaatenurgast, luues sidemeid ja tõstes esiplaanile solidaarsuse erinevate keeruliste ajalugude vahel, mida sageli peetakse kokkusobimatuks või omavahel võistlevaks.

Näitust näidati esmakordselt 2020. aastal Riias Läti Riiklikus Kunstimuuseumis rahvusvahelise projekti “Communicating Difficult Pasts” raames, mis tegeleb ajaloo ebamugavate ja sageli unustatud külgedega, et mõista nende mõjusid Balti regioonis ja naaberriikides. Projekt on soodustanud koostööd ja sünergiat kunstnike, kuraatorite ja teadlaste vahel, kes otsivad uusi lähenemisviise ja vahendeid raskete pärandite uurimiseks ja nende tegematajätmiste ületamiseks. Käesolev näitus on korraldatud projekti “From Complicated Past Towards Shared Futures” raames, mis on sündinud koostöös Riia Läti Kaasaegse Kunsti Keskuse, Vilniuse Rahvusliku Kunstigalerii (Leedu Riiklik Kunstimuuseum), OFF-Biennaaliga. Budapestis, Muzeum Sztuki Lodzis ja Malmö kunstimuuseum. Projekti eesmärk on uurida ja edastada mineviku ja oleviku põimumisi ning otsida uusi viise, kuidas kunst ja kultuur saaksid tõsta nende probleemide teadlikkust laiemale avalikkusele ja mõjutada praegust tegelikkust.

Kuraatorid: Ieva Astahovska, Margaret Tali, Eglė Mikalajūnė

Kunstnikud: Anastasia Sosunova, Eléonore de Montesquiou, Jaana Kokko, Laima Kreivytė, Lia Dostlieva & Andrii Dostliev, Matīss Gricmanis & Ona Juciūtė, Quinsy Gario & Mina Ouaouirst, Paulina Pukytė, Ülo Pikkov, Vika Hertzberg, Zuzan

Näituse kujundus: Jonas Žukauskas

Graafiline disain: Aleksei Murashko

Korraldaja: Läti Kaasaegse Kunsti Keskus, Rahvuslik Kunstigalerii (Leedu Riiklik Kunstimuuseum)

Projekti rahastab Leedu Kultuurinõukogu

Toetajad: Euroopa Liidu programm “Loov Euroopa”, Läti Vabariigi Kultuuriministeerium, Eesti Kultuurkapital, Frame Contemporary Art Finland, Põhjamaade Ministrite Nõukogu, Mondriaan Fund, Fundermax, Exterus

Meedia sponsor: lrytas.lt

Olles matnud oma tütre ja abikaasa, leidis ukrainlanna Polina Rayko (1928-2004) lohutuse maalimises. Tema molbertiks said koduseinad. Veetsin päeva Rayko jälgedes ja katsin oma köögi põrandast laeni joonistustega. Mul ei olnud kindlat plaani ja leidsin end sarnaselt Raykole kujutamas isiklikke mälestusi.

Käesoleval portreel kehastan meedias kujutatud absurdselt üleseksualiseeritud “ideaalset” naist. Teose idee pärineb Gillian Flynni romaanist “Gone Girl” (2012). Teose peategelane kirjeldab oma naiseks olemise kogemust kui pidevat ponnistust olla perfektselt laheda tüdruku stereotüüp – “lahe tüdruk on see, kes litsub omale kabanosse näost sisse nii, nagu ta võõrustaks maailma suurimat pidusöögiorgiat”.

Kolmapäeval, 4. mail 2022 kell 18.00 avavad Hanno Soans ja Silvia Sosaar Draakoni galeriis ühisnäituse „Usupuhastus“. Näitus jääb avatuks 28. maini 2022.

Aga kus on sündmuse juurte lõpp-punktid? Kus on sündmus-organismi viimased rakud? Neid ei ole. Nad on ainult kokkuleppeliselt olemas. See on eriti ilmne, kui vaadelda jälgitava sündmuse tagasiulatuvust võrdlevalt, ütleme kriminaalkoodeksi ja võimaliku süütunde ruumis. Jaan Kross, „Kajalood“, 1980

Käesolev näitus on küpsenud aegamööda, suisa läbi aastate, kuid sellel on siiski kindel algus- ja lõpp-punkt. Näitus tõukub ära ühest kenast päikselisest päevast 2018. aasta sügisel kui me plaanisime minna paavsti missale Läti Hendrikult laenatud loosungiga „Laula, laula pappi!“. Näitusel on žeste, mis jäävadki katsetusteks ja žeste mis varjatuna annavad lisalaengu eksponeeritud objektidele. Silvia Sosaare jõuline memento mori installatsioon võtab sulgudesse Hanno Soansi hapramad tööd ja kõnetab usupuhastuslikult oma esituskonteksti avalikku ruumi Vene saatkonna vastas. Näituse ruumilised viited ulatuvad Saaremaast läbi Kaliningradi ja Münsteri Tallinnani ning ajalised Läti Hendriku Liivimaa kroonikast (13. sajand) läbi 1997. aasta tänasesse päeva.

Iga „Usupuhastus“ on algselt aktsioon. „Usupuhastus“ sünnib spontaanse reaktsioonina tavade poolt struktureeritud keskkonnale. „Usupuhastus“ ripsutab tiiba avalike rituaalide laetud omaruumiga, ilmnegu see lõppkokkuvõttes kunstisaalis kas siis pühapildis või pildirüüstes. Vähemalt paariks tähelepanuga ergastatud hetkeks on „Usupuhastus“ sümboolne arveteklaarimine ajaloolise mineviku või olevikuga või siis vähemalt selle žesti rahutukstegevalt realiseerimata potentsiaal. „Usupuhastus“ on hügieeniprotseduur ja pesta tuleb teatavasti regulaarselt.

Hanno Soans (1974) on kunstiteaduse taustaga kunstikriitik, kuraator ja kunstnik, kes õpib Eesti Kunstiakadeemia kunstiteaduse ja visuaalkultuuri doktoriõppes. Kunstnikuna on Soans esinenud näitustel alates 1997. aastast, keskendudes tegevuskunstile, tekstiteostele ja videole. Hanno Soans elab ja töötab Tallinnas. Ta on lõpetanud Eesti Kunstiakadeemia kunstiteaduse eriala magistriõppe aastal 2003 ja jätkab õpinguid EKA doktorikoolis kunstiteaduse ja visuaalkultuuri erialal. Aastatel 1997‒2008 töötas Hanno Soans Eesti Kunstimuuseumi kuraatorina. Soans on kuulunud kunstirühmitusse Stiilne Viisnurk (koos Anders Härmi, Kiwa, Andres Lõo, Martin Pedaniku ja Jasper Zoovaga). Soans on kirjastuse skaala publishing asutajaliige.

Silvia Sosaar (1979) on Tallinnas tegutsev ja töötav kunstnik. 2017 lõpetas Sosaar Eesti Kunstiakadeemia (EKA) fotograafiaosakonna. 2021 omandas EKA-s kaasaegse kunsti magistrikraadi ning oli oma lõputööga „See liivakast, mis meile anti“ EKA Noore kunstniku preemia nominent. Oma esimesel isikunäitusel “Shiny Shoes Salon” (2018) EKA Galeriis muutis Sosaar kunstigalerii kingapuhastussalongiks. Näitus koosnes performance’ite seeriast, mis leidsid aset enne näitust ja näituse ajal, fotodest, videost ja ruumiinstallatsioonist. 2019. aastal esines Sosaar isiknäitusega „Akadeemia spordiklubi“ koos Hanno Soansiga Hobusepea galeriis. Kunstnik on Eesti Fotokunstnike Ühenduse FOKU liige ja on teinud näitusi koos kunstnikerühmitusega Umbrella Group. Sosaar on ;paranoia asutajaliige ja skaala publishing’i asutajaliige. Kunstnik on osalenud oma teostega näitustel Eestis, Lätis, Ühendkuningriikides, Prantsusmaal ja Pakistanis.

Kunstnikud tänavad: Andres Gailan, Madis Kaasik, Jaak Soans, perekond Sosaar, Uku Toomet, Reimo Võsa-Tangsoo.

Näitust toetab: Eesti Kultuurkapital.
Näituseid Draakoni galeriis toetavad Eesti Kultuurkapital, Eesti Kultuuriministeerium ja Liviko AS.

3. mail, kell 12.00–14.00 valmivad EKA 2. korruse avatud alal lilleseaded keraamika tudengite treitud anumatesse. 

Vaasid – igalt üliõpilaselt üks püstine ja üks madal anum – valmisid Räpina Aianduskooli soovil ja nende treimist juhendas Aigi Orav.

Lilleseadeid valmistavad florist Indrek Kaeli juhendatavad aianduskooli õppurid.

Valmis töid on võimalik näha kella 16.00ni.

Käesoleva teose kaudu olen uurinud sisemisi ja välimisi muutuseid, mida olen kogenud alates Tallinna kolimise ajast. Tänu vanematekodust lahkumisele on mul olnud aega ja ruumi mõelda, kes ma olen ja kuhu ma oma uues keskkonnas sobitun. Käesoleva foto tegin vanalinnas ringi jalutades, nautides päikesepaistet peale kuudepikkust pilvist ilma. Tekst fotol on pärit minu isiklikest märkmetest.

Minu teos räägib kaugsuhest ning mentaalselt kahes paigas samaaegselt eksisteerimise ebamäärasusest. Seda distantsi õnnestub ületada, kui paigutada meid hetkeks virtuaalreaalsusesse. Pildi tegemisel kasutasin erinevaid kollažitehnikaid. Kaks figuuri on välja lõigatud neid ümbritsevast ruumist ning paigutatud üksteisele lähemale. Dekonstrueeritud osad vormivad nende jaoks uut reaalsust, mis ei ole korrapärane, vaid fragmenteeritud ja eraldatud.

Laupäeval, 7. mail, kell 17:00 avab kunstnik Estookin Loomelinnaku Väligaleriis (Telliskivi 60a) isikunäituse SIMULAAKRUM.

Näitusel on eksponeeritud üle pooleteisemeetriste digimaalidena Ivo Linna, Ott Leplandi, Laura Pōldvere, Kerli, Leslie Da Bassi, Maarja Nuudi, Genka, Anna Kaneelina, Rita Ray ja Tanel Padari portreed ja kümme nende muusikast inspireeritud abstraktsiooni. Näitusel esitatavad tööd on protsessi tulemus, mille eesmärgiks oli uurida heliloomingu mõju visuaalkunstniku loomingule.

Näituse avashow teevad Laura Põldvere ja Uku Kübar.

Avashowle järgneb vestlus Estookini ja Rita Ray vahel muusika ja kunsti loomise protsessidest. Vestlust modereerib Henrik Ehte.

Näitus on avatud ööpäevaringselt. 7. mai – 7. Juuni 2022.

Kuraator: Estookin

Kujundaja: Estookin

Eriline tänu: Ene-Liis Semper, Katrin Reimann, Janno Reimann, Anita Kremm, Kristel Zimmer, Alice Aleksandridi, Andres Ojasu, Reene Teder, Henrik Ehte, Magdaleena Maasik, Loomelinnaku Väligalerii.

Näitusetööde maalimiseks korraldas Estookin eksperimendi, kus ta kogu maalimisprotsessi ajal kuulas ainult ja vahetpidamata portreteeritava artisti muusikat, millest inspireerituna sündisid lavastuslikud portreed ja nendega dialoogi astuvad abstraktsed maastikud, mis omakorda annavad edasi kunstniku nägemuse antud artistist ja tema muusikast. 

Estookin: “Ma armastan hoida silma peal, mida teised kunstnikud siia maailma toovad ja jagada kunstikeelt, mis tekitab minus soovi väljendada oma kunstilist vaatenurka täielikumalt ja isiklikumalt. Siin näitusel välja pandud teoste puhul ei ole tegu tellitud vinüülikujundustega, mis baseeruksid kunstniku ja muusiku vahelisel dialoogil ja representeeriksid võimalikult täpselt artisti enesekuvandit. Jätsin endale vabad käed tõlgendamaks spetsiaalselt välja valitud muusikuid läbi tunnetusliku protsessi. Minu korraldatud eksperimendi käigus loodud maalide reproduktsioonid moodustuvad justkui algse tegelikkusega sideme kaotanud iseseisva reaalsuse, ehk simulaakrumi*” 

Estookin (1997, Tallinn) on Eestis ja välismaal tegutsev illustraator, visuaal- ja digitaalkunstnik, kes on tegelenud digitaalse maaliga juba 2012. aastast alates. Eriilmeliste loomeprojektide käigus pidevalt luues, õppides ja oma tehnoloogilisi oskusi välja arendades, on Estookini loometee viinud ta viimastel aastatel kokku muusikamaailmaga. Muusikal ja helil on tema loomingus alati olnud oluline roll. Tunnustatud plaadikujunduste autorina, on ta loonud visuaalset identiteeti sellistele artistidele nagu Bella Poarch, nublu, Wateva ja Lexsoul Dancemachine. Lisaks muusikale on ta inspiratsiooni ammutanud nii moemaailmast, teatrist, arhitektuurist kui ka tehnoloogiast ja elektro-pungist. Digikunsti kõrval tegeleb Estookin ka fotograafia, video- ja etenduskunstiga.

Näitus “Simulaakrum” on osa Estookini Eesti Kunstiakadeemia stsenograafia osakonna bakalaureuse diplomitööst, mille juhendajaks on Ene-Liis Semper.

* Simulaakrum on Jean Baudrillard’ järgi midagi, mis asendab reaalsuse selle representatsiooniga. Raamatus “Simulaakrumid ja simulatsioon” kirjutab Jean Baudrillard: “Simulatsioon ei vasta enam reaalsele territooriumile, olendile või ainele. See on ilma originaalita ja reaalsuseta reaalse konstrueerimine: see on hüperreaalne. […] Asi pole matkimises, dubleerimises, ega isegi paroodias.” Simulatsioon ei peegelda enam reaalsust, vaid loob uue ja iseseisva reaalsuse – visuaalse nägemuse helist.

Lisainfo:
Estookin Andreen
Tel: (+372) 528 8110
info@estookin.studio
www.estookin.studio