Näitused

Näitus “Oma tuba. Feministi küsimused arhitektuurile”, 26. I–19. V 2019.

Oma tuba ja oma raha – need on naise eneseteostuse kaks vältimatut eeldust, kirjutas Virginia Woolf  juba ligi 90 aastat tagasi. Kuid sellegipoolest näib asjaolu, et ruum võib olla ka feministlik küsimus, Eesti arhitektuurikultuuris siiani täiesti teadvustamata. Ometi on tegemist metodoloogia ja lähenemisega, mis võimaldab tõstatada väga erinevaid küsimusi ja näha meie 20. sajandi arhitektuuriajalugu, tänapäeva praktikat ja ruumikasutuse viise sisseharjunust hoopis teistsuguses valguses. See ongi näituse peamine eesmärk – olla kriitiliseks ja poleemiliseks tööriistaks ning diskussiooni algatamise vahendiks, mitte valmis uurimistulemuste esitlemise ja lõplike hinnangute andmise kohaks. Pakkuda teeotsi võimalikele edasistele uurimustele ja arutada selle üle, millistelt positsioonidelt arhitektuuri üle reflekteerimine lähtuda võiks. Näitus viskab õhku üheksa küsimust, mis puudutavad nii arhitektuurihariduse eripärasid kui Eesti arhitektuurikaanoni kujunemise mehhanisme, nii naisarhitektide loominguga seotud stereotüüpe ja klišeelikke eelarvamusi kui autorlust ja rollijaotust, nii avalikku linnaruumi ja elamutesse sissekirjutatud rolliootusi kui ruumilist võrdõiguslikkust ja marginaalsete kasutajate vajadusi. Intervjuudes jagavad oma kogemusi ja seisukohti neil teemadel ka praktiseerivad arhitektid eri põlvkondadest.

Näituse kuraator on Ingrid Ruudi. Erikülalistena osalevad Flo Kasearu; Laura Linsi ja Roland Reemaa. Kuraatorit abistasid Jarmo Kauge; Tiiu Parbus (1930. aastad). Näituse ruumiline kujundaja on Katrin Koov, graafiline kujundaja Laura Pappa.

Projektid ja fotod: Arhitektibüroo Helmi Sakkov, Arhitektibüroo J. Okas & M. Lõoke, Arhitektibüroo Mai Šein, Arhitektuuribüroo Eek & Mutso, B210, Celander projekt, Eesti Arhitektuurimuuseum, Eesti Tervishoiumuuseum, Inphysica Technology, Kaos arhitektid, Kavakava, Kino maastikuarhitektid, Rahvusarhiiv, Salto AB, Tallinna 21. Kooli arhiiv, Tallinna Linnaplaneerimisameti arhiiv, Tallinna Tehnikaülikooli muuseum; Reio Avaste, Inke-Brett Eek, Kaido Haagen, Mari Hunt, Krista Karu, Karli Luik, Arne Maasik, Oliver Moosus, Hanna-Liisa Mõtus, Kersti Nigols, Jüri Okas, Toomas Paaver, Brit Pavelson ja Koit Randmäe, Triin Pitsi, Giuseppe Provenzano, Irina Raud, Sten Roosvald, Tõnis Saadoja, Sigrid Saarep, Martin Siplane, Nele Šverns, Andres Tarto, Karri Tiigisoon, Maris Tomba, Leena Torim, Liis Treimann, Tõnu Tunnel, Terje Ugandi, Paco Ulman, Anna-Liisa Unt, Tiit Veermäe, Jeff Vernaus, Pelle-Sten Viiburg, Liisi Vähi.

Film: Reio Avaste
Tõlked: Refiner, Ingrid Ruudi
Keeletoimetaja: Mari Klein
Näituse ehitus: bart OÜ

Korraldajate tänu: Eesti Rahva Muuseumi Heimtali muuseum; Andra Aaloe, Aet Ader, Yoko Alender, Margit Argus, Margit Aule, Karin Bachmann, Lilian Hansar, Karen Jagodin, Loit Jõekalda, Anneli Jüristo, Katrin Kivimaa, Katrin Koov, Ingrid Kormašov, Anu Kotli, Henry Kuningas, Anne Lass, Pille Lausmäe, Leelo Laurits, Carl-Dag Lige, Ivo Lill, Kaia Loog, Margit Mutso, Sandra Mälk, Kaja Pae, Sille Pihlak, Kairi Rand, Irina Raud, Tõnis Saadoja, Helmi Sakkov, Anu Tammemägi, Siiri Vallner, Heili Volberg, Mariann Raisma; Naisteleht.

Näituse korraldamist toetasid Eesti Kultuurkapital, Lincona ja Vivarec.

Näituse kuraatorituurid toimuvad pühapäeval, 10. veebruaril kell 14.00 ja pühapäeval, 12. mail kell 14.00.
Venekeelsed ekskursioonid näitusel toimuvad laupäeval, 2. märtsil kl 14.00 ja laupäeval, 13. aprillil kl 14.00.

Reedel, 8. märtsil kl 17.00 toimub näitusel vestlusõhtu kunstnik Flo Kasearuga, küsib Maarin Ektermann.

Lisainfo: mmoma.ru

Hobusepea galeriis on avatud URMAS LÜÜS’i isiknäitus „Mortal Kombat 2: järelvärelus”. Näitus on avatud kuni 25. veebruarini.

Näituse avalöök toimub nädal peale avamist, neljapäeval, 14.02.2019 kahes erinevas ruumis: Hobusepea galeriis kell 17.00‒19.00 ja Kanuti Gildi SAAL’i keldrisaalis (sissepääs Pühavaimu tn. 5)  kell 17.00‒18.00. Performatiivne installatsioon Kanuti Gildi SAAL’i keldrisaalis on avatud vaid ühel õhtul.

 Urmas Lüüs: „Kui näitusel „Mortal Kombat: LOVE“ (aastal 2016 HOP galeriis) tegelesin peamiselt  suhte purunemise tormiliste meelekeeriste lahkamisega, siis seekordsel näitusel „Mortal Kombat 2: järelvärelus” keskendun aastate möödudes tajutud pinnavirvendustele. Tajun situatsiooni sarnaselt väitele, et Suure Paugu tagajärjel vallandunud helilaine on jätkuvalt universumi avarustes võnkvel.

 Läbi sõnastamata loomepraktika otsin vastuseid sõnastatud küsimustele: Kas objektil on iseseisev võime olla performatiivne? Kuidas kujundavad sarnase ülesehitusega kunstiteose mõju kaks vastandlikku ruumi (galerii white cube  ja teatrisaali black box), mille eesmärk on vaataja tajudega eri viisidel manipuleerida? Kuidas lavastada näituseruumi, rääkides puuduvast? Milliseid võimalusi omab materjalist tõukuv traditsiooniline meistrioskus kontseptuaalse kunsti keskkonnas? Miks on kaasaegses kunstis muutunud armastus, usk ja  7,7 miljardi kaaselanikuga jagatav ühisväli suuremaks tabuks kui seksuaalsus, religioon ja poliitika? Kuidas unustada teadaolev, et mõtestada ümber argisust? Kuidas vahendada inimlikku kogemust igapäevaste tarbeobjektide tsölibaatseks muutmise ja poeetilisele tähendusväljale asetamise kaudu? Kuidas saab käega katsutav kõneleda sõnadest hõlpsamini mittemateriaalsest?“

 Urmas Lüüs on eesti sepp ja metallikunstnik, kes ühendab oma loomingus materjalikunsti meistrioskused, installatiivsuse, tegevuskunsti, heli- ja videokunsti, fotograafia, tehnoloogilise teatri vahendid, kirjasõna ning skulptuuri. Teemadena huvitavad teda keha ja ruumi suhe ning objekti performatiivne kvaliteet.

Urmas Lüüs on omandanud bakalaureuse- ja magistrikraadi Eesti Kunstiakadeemia (EKA) sepakunsti erialal ning täiendanud end Rootsis Göteborgi Ülikooli HDK Steneby kolledžis Iron and Steel: design in public space erialal ja Hollandis Ruudt Petersi ateljees. Stuudiopraktikaga tegeleb ta Hobusepea tänava ateljees ja alates aastast 2015 juhendab üliõpilasi EKA ehte- ja sepakunsti erialal. Lisaks on ta tegutsenud külalisõppejõuna Hiina Kunstiakadeemias, Hiko Mizuno College of Jewellery’s Jaapanis ja Silpakorni ülikoolis Tais. Tema teoseid on eksponeeritud Eestis, Lätis, Leedus, Soomes, Rootsis, Hollandis, Saksamaal, Belgias, Hiinas, Itaalias, Iisraelis, Iirimaal ja Austraalias. Urmas Lüüs on avaldanud kultuuriteoreetilisi artikleid väljaannetes Sirp, KUNST.EE, Müürileht, ERR Kultuuriportaal ja Art Jewelry Forum (USA).

Reedel, 15. veebruaril kell 18:00 avatakse Tallinna Kunstihoones Liina Siibi näitus “Paradiisi poliitika”. Näituse kuraator on Taru Elfving.

Liina Siib kaevub ohtratesse unistustesse ja ideaalidesse, mis painavad olevikku. Ta pöörab oma loomingus teravat tähelepanu väikestele narratiividele, mis jäävad tavaliselt tähelepanumajanduse või kiirenenud elutempo varju. Siibi näitus “Paradiisi poliitika”, mis hõlmab nii uusi kui ka vanemaid teoseid, vahendab põlvkondadevahelisi vestlusi üksikelude seosest privileegi ja võimu keeruka soopõhise ajalooga.

Viimasel ajal on Siib vaadelnud käimasoleva majandusrände piirkondlikku mõõdet Soomes töötavate eesti naiste pilguga. See nüüdisaegne isiklike lugude, soovide ja reaalsuste polüfoonia peegeldub uutes installatsioonides, mis keskenduvad traagilise saatusega ning normist kõrvale kalduvatele naistele siinses ajaloos. Teosed on jätk Siibi pikaajalisele kunstilisele uurimistööle ruumi, hääle ja tähenduse hõivamise poliitiliste ja harjumuslike viiside segunemisest.

Tallinna Kunstihoone (Vabaduse väljak 8, Tallinn) on avatud kolmapäevast pühapäevani 12–19, sissepääs 3 € / 6 € / 9 €.

SA Tallinna Kunstihoone on kaasaegse kunsti asutus, mille näituseprogrammi näeb kolmes galeriis Tallinna keskväljakul – Tallinna Kunstihoones ning lähedal asuvates Tallinna Linnagaleriis ja Tallinna Kunstihoone galeriis. Kunstihoone näitusi paigaldab Valge Kuup.

Kolmapäeval, 6. veebruaril kell 18 toimub Vent Space projektiruumis Carol Katkoffi isikunäituse “Metamorfoosse fotoloo kasutamine vaataja
analüüsiks” avamine.

Carol Katkoffi huvitab, kuidas toimib maailma tajumise psühholoogiline protsess, mis paneb igaüht ümbrust kogema läbi enese kõverpeegli. Maailm, mida enese ümber tajume, on vaid kujutluspilt reaalsusest. Meie kujutluspilt aga määrab ära selle, kuidas maailma tajume.

Näituse võtmeks on akordionistiilis raamatuks köidetud metamorfoosne fotolugu. Raamatut saadavad videod
selle vaatajatest ning nendega tehtud intervjuudest. Raamatu lõi autor ideega, et lugu selles tekib vaataja olemasoluga olenevalt tema kogemustest ja kujutlusvõimest. Kaootilises, kuid narratiivses fotoloos tekitab kaamera uitav rännak metamorfoosse sündmustiku, mille vahetuvad peategelased võivad, aga ei pruugi, olla omavahel seotud vaid ajalis-ruumilise juhusliku kokkusattuvuse tõttu. Tegevustel on justkui eesmärgipärasus olemas, kuid iga hetk võib viia absurdini või enne püändi saabumist uue huviobjekti leidmiseni.

Fotolugu on kui väike replikaat maailmas kogetavale kaosele, milles püüame tähendusi luua juba seetõttu, et meil on selleks instinktiivne vajadus. Selle instinktiivse vajaduse kaudu proovib ka vaataja kaoses korda luua ja leida loos tähenduskihte. Vaataja osaleb aktiivselt loomeprotsessis, mille läbi tekib lugu vastavalt tema kogemustele ja kujutlusvõimele. Terviklik vorm tekib siis, kui kohtuvad vaataja oma isiksusega ja fotolugu. Protsess, mille vaataja läbib, on reflektsioon sellest, kuidas võiks analüüs toimuda ka muu vastuvõetud infoga ning eeskätt iseendaga. Tähenduskihid, mis autoril enesel teost luues võisid olla, ei oma tähtsust.

Näitus jääb avatuks 9. veebruarini
ning on avatud iga päev kell 12-18.

Carol Katkoff õpib Eesti Kunstiakadeemia Kaasaegse kunsti õppekava magistriõppes. Käesolev
näitus valmis 2018. aastal tema Kõrgem Kunstikool Pallase Fotograafia eriala lõputööna.

29. jaanuarist on EKA fotograafia osakonna vitriingaleriis avatud Misa Asanuma näitus “enkei”.

Misa Asanuma näitus “enkei” heidab kahtlust meie fotografeerimise soovile sel pilditihedal ajastul. Kunstnik küsib, miks soovime arhiveerida mõned stseenid piltidena ning kuidas me pildistatud kaadreid hiljem kohtleme? Miks teeme aeg-ajalt automaatselt teatud hetkedest pilti, isegi kui pärast saadud kaadrist nii väga ei hooligi?

Materjalide unikaalne sobimatus, mis vitriingaleriisse raamitud, on kunstniku isiklikust kogemusest tekkinud kujutletav maastik.

Misa Asanuma (b. 1994) on Jaapanist pärit kunstnik. Ta õppis Tokyo Meiji Ülikoolis kirjandust. Hetkel on ta Eesti Kunstiakadeemia kaasaegse kunsti magistriprogrammi tudeng ning töötab peamiselt fotograafiaga.

Misa Asanuma näitus jääb avatuks kuni 24.03.2019 aadressil Põhja pst 35, Eesti Kaasaegse Kunsti Muuseumi ees. Näitus on avatud 24h.

Esmaspäeval, 28. jaanuaril kell 18 toimub Vent Space projektiruumis Sergei Lotsmanovi isiknäituse “SD Sinine lill” avamine ja kunstnikuraamatu esitlus. 

Oma uues metainstallatsioonis „SD Sinine lill“ esitleb Sergei Lotsmanov dokumente, mis kinnitavad tema uut teooriat sinise lille kohta. Jena romantikute otsinguis sündinud sinise
lille sümbol on pärast dekabristide ülestõusu 14. (26.) detsembril 1825. a Senati väljakul Peterburis, ekseldes läbi Pariisi barrikaadide püssirohusuitsu, leidnud ennast Moskva sürrealistliku argipäeva hoogsas keerises.

9. märtsil 2017 avati Moskvas kaasaegse kunsti keskuses Garaaž Venemaa esimene kaasaegse kunsti triennaal. Näituse tunnusgraafikas kasutas institutsioon nüüdisaegse Venemaa kaardi kujutist, kusjuures Krimmi poolsaar oli kujutatud Vene Föderatsiooni osana.

Nii vene kui ka eesti keeles on sõnal „kaart“ lisaks geograafilisele tähendusele ka seos digitehnoloogia maailmaga, nagu näiteks SD-mälukaardi puhul. Secure Digital (SD) on säilmäluga, täpsemalt välkmäluga mälukaardi formaat, mis töötati SD Card Associationi (SDA) poolt välja infotehnoloogilistes kandeseadmetes kasutamiseks. SD-standardiga tehnoloogiat kasutavad täna paljud tootjad: SD-mäluformaat on kasutusel eeskätt paljudes mobiil-
telefonides, digitaalsetes helimängijates, navigatsioonisüsteemides ja elektroonilistes raamatutes.

Näitus jääb avatuks 3. veebruarini,
olles nädala sees avatud 17-20 ning
nädalavahetusel 14-17.

Sergei Lotsmanov (s. 1983, Tartu) elab ja töötab Moskvas. Ta on lõpetanud Venetsianovi-nimelise kunstikooli Tveris (2004), Eesti Kunstiakadeemia maali eriala (2010) ja Moskva Kaasaegse Kunsti Instituudi (2012). Viimastel aastatel on Lotsmanovil olnud hulgaliselt nii isik- kui grupinäituseid, lisaks on ta osalenud Viini ja Artissima kunstimessidel. Tema teosed kuuluvad muuhulgas Moskva Kaasaegse Kunsti Muuseumi, Venemaa Riikliku Kaasaegse Kunsti Keskuse ja Eesti Kunstimuuseumi kollektsioonidesse.

1. veebruarist on Tallinna Linnagaleriis avatud EKA vilistlase ja 2014. aasta EKA noore kunstniku preemia laureaat Taavi Suisalu näitus „Valgus ookeanide vahel“. Oma loomingus inimese ja tehnoloogia vahelisi sidemeid käsitlev kunstnik võtab vaatluse alla ühtaegu elu andva ja informatsiooni kandva valguse, mis hargneb juuksekarvapaksuste kiirte võrgustikuna ookeanide põhjas, kuhu ükski teine valgus ei ulatu.

Taavi Suisalu (1982) on kunstnik, kes virvendab pidevalt justkui mitme aja vahel, vaadates ühtaegu iidsesse minevikku ja veel napilt käeulatusest välja jäävasse tulevikku. Näib, et selline aegadevaheline pinge on tema töid käivitavaks jõuks. Näitusel „Valgus ookeanide vahel“ on valgus see, mis toob kokku iidse ja uudse, olles ühelt poolt maapealse elu algtingimuseks ning teisalt maailma ämblikuvõrguna katvates ülikiiretes valguskaablites liikuvaks infokandjaks.

„Valgus ei ole pelgalt elu võimalikkuse tarvilik tingimus, vaid sellele toetub ka infoühiskonna infrastruktuur – internet sõltub suurel määral valguse kaudu informatsiooni edastavatest fiiberoptilistest kaablitest. Lisaks sellele, et internet on tõhus, odav ja kasutajasõbralik, on see aidanud kaasa informatsiooni- ja kommunikatsioonitehnoloogia (IKT) ulatuslikule levikule. Selle tulemusel sõltuvad esimese maailma riikides peaaegu kõik olulised tooted ning teenused IKT-st,“ kirjutab Oliver Laas näitusevihikus.

Näitusel eksponeeritud installatsioonid toovad kokku valguse iidsed ja uudsed omadused. Suisalu justkui püüab oma loomingus tabada jätkuvust ja otsib teatavat pikemat perspektiivi. „Kuigi inimese käitumine ja mõtlemine kohanevad uue tehnoloogilise reaalsusega kiiresti, siis muutused tajudes, füsioloogias ning psüühikas on pikaldased,“ kirjutab ta ühes töötekstis. Näib, et kunstnik püüdleb säärase üldistusastme poole, mis võimaldaks meil üle saada näiliselt aina kiireneva ning pidurdamatu tehnoloogilise arengu vaimustusest.

Taavi Suisalu aktiveerib tehnoloogilise, heli- ja tegevuskunsti vahenditega perifeerseid alasid kummastavateks kohtumisteks. Tema looming tõukub moodsa ühiskonna suhtest tehnoloogiaga ning selle mõjust sotsiaalse olendi käitumisele, tajule ja mõtlemisele. Teostes seob ta kultuurifenomene tänapäevase kultuuripraktika ja traditsioonilisema mõttelaadiga. Suisalu hiljutisimad isikunäitused on „Maastikud ja portreed“ (Hobusepea galerii, 2017) ja „Akende lummuses“ (Draakoni galerii, 2015).

Täname: Eesti Kultuurkapital, Eesti Kultuuriministeerium, Eesti Kunstnike Liit, Veinisõber, AkzoNobel, WRO Art Center, EMAP / EMARE, Creative Europe, Tartu Valgus, KOOR wood, Kadri Toom, Indrek Tali, Mihkel Säre, Tõnu Narro, John Grzinich

Tallinna Linnagalerii (Harju 13) on avatud kolmapäevast pühapäevani kell 12–19. Sissepääs tasuta.