Rubriik: Doktorikool

Neljapäeval, 14. aprillil avatakse Okupatsioonide muuseumis Eesti Kunstiakadeemia doktorandi, kunstniku Jaanus Samma näitus „NSFW. Esimehe lugu”. Näituse kuraator on Eugenio Viola. Videod on valminud koostöös režissöör Marko Raadiga. Eelmisel aastal 56. Veneetsia kunstibiennaalil Eestit esindanud näitus jutustab ajalookäsitluses seni jutustamata jäänud loo Nõukogude Liidu okupatsiooni perioodi repressioonidest geidele.

Jaanus Samma projekt jutustab fiktiivse ooperi vormis loo edukast kolhoosiesimehest hüüdnimega Esimees, kes mõisteti 1960. aastate keskpaigas homoseksuaalse tegevuse tõttu vangi. Videotest, fotodest, ruumi-installatsioonist ja arhiivimaterjalidest koosnev näitus toob esile Nõukogude perioodi tagakiusamiste grotesksuse, kus riigivõim kontrollis ka inimeste intiimsfääri. Uhke ooperivorm loob mõtestatud distantsi, mis aitab keerukat minevikulugu tänapäeva perspektiivist paremini mõista.

Näitust saadab Sternberg Pressi ja Kaasaegse Kunsti Eesti Keskuse kirjastatud sisu selgitav kaheosaline ingliskeelne kataloog „NSFW. A Chairman’s Tale”, mille on kujundanud Brit Pavelson. Kataloogi koostajad on Rebeka Põldsam, Martin Rünk ja Eugenio Viola, kaastööd tegid Maria Arusoo, Maarja Kangro, Slava Mogutin, Kevin Moss ja Riikka Taavetti.

Jaanus Samma (1982) on õppinud Eesti Kunstiakadeemias graafikat ja õpib hetkel Eesti Kunstiakadeemia doktoriõppes kunsti ja disaini õppekaval. 2013. aastal võitis Jaanus Samma Köler Prize’i grand prix’ ja publikupreemia. Samma kunst on mitmekülgne ja käsitleb muuhulgas queer- ja sooteemasid. Ta on osalenud mitmetel grupinäitustel ja korraldanud isiknäitusi Eestis ning rahvusvaheliselt alates 2005. aastast. Jaanus Samma loomingust saab rohkem teada ETV2 saatest „Meie aja kunst“ (2014).

Eugenio Viola (1975) on Napoli Madre muuseumi peakuraator, kes on Eestis varem kureerinud Mark Raidpere näituse EKKMis (2013) ja prantsuse kunstniku Orlani näituse koos Reet Varblasega Tallinna Kunstihoones (2008). Viola on töötanud maailmanimedega nagu Marina Abramović, Teresa Margolles ja Tanja Bruguera. Lisaks kuraatoritööle peab Viola õppejõu ja kunstiteadlase ametit, olles koostanud hulgaliselt kunstnike monograafiaid, sh Hermann Nitschist (2013), Marina Abramovićist (2012) ja Orlanist (2007).

Näituse paneb üles ja kujundab Valge Kuup.

Näitus on publikule avatud 15. aprillist 9. oktoobrini 2016.

Näitust Okupatsioonide muuseumis toetavad: Eesti Kultuurkapital, Hasartmängumaksu Nõukogu, SA Unitas, Selver, Gurmee catering, Liviko, SA Unitas, Eesti Filmiarhiiv.

56. Veneetsia biennaali Eesti paviljoni valmimist toetasid: Eesti Kultuuriministeerium, Eesti Kultuurkapital, advokaadibüroo Borenius, Temnikova & Kasela galerii, DSV Transport ning metseenlusplatvorm OUTSET Eesti.

Näituse koostööpartnerid on Allfilm, ArtPrint, Eesti Kunstiakadeemia, Eesti Kunstimuuseum, Eesti Tervishoiu Muuseum, Eesti Ajalooarhiiv, Fagerhult, Fondazione Morra Greco, Frame Finland, FORM, Institute Français d’Estonie, Kuu Stuudio, Lahepuu, Laserstuudio, Signature House.

Näituse kodulehekülg on www.chairmanstale.com

Okupatsioonide muuseumi kodulehekülg www.okupatsioon.ee

KKEK kodulehekülg www.cca.ee

​

Lisainfo:

Maria Arusoo

Veneetsia biennaali Eesti paviljoni komissar

Kaasaegse Kunsti Eesti Keskuse juhataja

maria@cca.ee

tel 6314050

Sander Jürisson

Näituste juht

Okupatsioonide muuseum

Kistler-Ritso Eesti SA

Toompea 8, Tallinn

tel 668 0250, 5566 6691

sander@okupatsioon.ee

Kolmapäeval, 23. märtsil 2016. a kell 15:30 toimub Tallinna linnagaleriis (Harju 13) kunsti ja disaini eriala doktorandi Fideelia-Signe Roots’i doktoritöö loomingulise osa juurde kuuluva isikunäituse „Palju õnne naistepäevaks!“ eelretsenseerimine.

Näitus on avatud 26. veebruarist kuni 27. märtsini 2016. aastal.

Doktoritöö juhendajad on prof dr Katrin Kivimaa ja prof dr Tiina Ann Kirss; konsultant prof Marko Mäetamm.

Näituse eelretsensendid on Reet Varblane (Eesti kultuurileht SIRP) ja Barbi Pilvre (Tallinna Ülikool).

Fideelia-Signe Roots küsib, mis tunne on olla naiskangelane. Selleks toob ta Linnagaleriisse Eesti esimese naiskombaineri ja töökangelase Elmina Otsmani kombainipunkri ja viib vaataja videote, heli ja tekstide abil ajarännule läbi ühiskonnas tunnustatud ja ootuspäraste naiserollide.

„Oranž „Niva“ seisis töökoja juures, selle ümber oli kogunenud palju rahvast ja mängis kolhoosi väike orkester. Kui pillid vaikisid, astus ette „Rostselmaši“ tehase peakonstruktori asetäitja Ivan Voitov ja pidas lühikese kõne. Ta õnnitles kõiki majandi naisi 8. märtsi puhul, mulle aga andis kogu oma suurkäitise kollektiivilt üle õnnitlused. Sealsamas seisis „Niva“. Paremat naistepäevakinki ei saagi olla,“ kirjutas Elmina Otsman (1924—2012) oma päevikusse, kui sai kingiks endanimelise kombaini.

Näituse keskse kujundina pakub Roots välja subjektiivse tõlgenduse nimelise kombaini terapunkrist, millele loovad narratiivi videod ja tekstid. Punker on nagu ajamasin, mis viib meid ajastusse, kus ühele naisele oli võitlus vilja eest auküsimus, kus kive korjati põllult paljakäsi ja kus tegutsesid kõrgete elueesmärkidega töökangelased ning kosmonaudid. Mineviku ja kaasaja vahel moodustavad kõneka seose katkendid Elmina päevikust, mida loeb ette põllumeheks õppinud ja traktoriga mööda Eestit rännanud näitleja Tiina Tauraite.

Fideelia-Signe Roots teeb EKA doktorantuuris loomingulist uurimistööd teemal „Naine kui kangelane“, milles võtab fookusesse nõukogudeaegsed naismehhanisaatorid, kes said töökangelase aunimetuse. Üldisest kangelasnaise kuvandist on ta nüüdseks jõudnud mikroajaloolisele positsioonile ning uurib Eesti esimese naiskombaineri ja töökangelase Elmina Otsmani juhtumit, mis võimaldab laiemaid üldistusi: kuidas kangelast konstrueeritakse, mismoodi ta endast mõtleb, mis on talle tähtis ning kuidas mõjutavad teda nii bioloogiline kui sotsiaalne sugu ja keskkond. Ajalooliselt on kangelase rollis vaikimisi olnud mees. Naine ei pruugi samas kontekstis usutavalt mõjuda, neid on pigem ohvritena nähtud. Kas naistele peaks leiutama nende oma kangelaskuvandi, küsib Roots.

„Mu senise uurimistöö kõige üllatavam leid on, et veel elusolevad nõukogudeaegsed naismehhanisaatorid korraldavad igal aastal üleriigilisi kokkutulekuid, kuid laiem üldsus on selle ühiskonnagrupi unustanud,“ räägib autor. „Kollektiivse mälu uurija Halbwachs leiab, et suurte poliitiliste pöörete tulemusena muudetakse riiklikul tasemel minevikusündmuste rõhku ja osad sündmused määratakse unustamisele. Nõukogude Liidu kokkuvarisemisel mattis uus diskursus eelmise enda alla ja muutus ka naisekuvand. Kui varem poseerisid ajakirjade kaanel töökangelannad, siis nüüd pigem modellid ja meelelahutajad. Naisekuvand muutus aktiivsest passiivseks. Teema väärib uurimist, et anda panus naisajaloo- ja üldise ajalookirjutuse diskursusse. E. Otsmani päevikud on siinjuures uurijaile hindamatu materjal.“

Näitus kuulub LadyFesti 2016. aasta programmi.

Fideelia-Signe Roots (snd 1976) on lõpetanud Tartu Ülikoolis maalieriala 1999. aastal, Eesti Kunstiakadeemias interdistsiplinaarsete kunstide magistrantuuri 2007. aastal ja 2013. aastast õpib ta Eesti Kunstiakadeemia doktorantuuris, uurimisteemaks „Naine kui kangelane”. Roots on esinenud näitustel alates 1997. aastast ning pälvinud mitmeid filmiauhindu. Kuulub Eesti Kunstnike Liitu alates aastast 2007.

Olete oodatud vestlusele kunstnik Fideelia-Signe Rootsi ja kirjandusteadlaneTiina Kirsiga näitusel “Palju õnne naistepäevaks!”, mis toimub neljapäeval 10. märtsil kell 17.00 Linnagaleriis, Harju 13.

LadyFest 2016 soovitab!

Fideelia-Signe Roots teeb EKA doktorantuuris loomingulist uurimistööd teemal „Naine kui kangelane“, milles võtab fookusesse nõukogudeaegsed naismehhanisaatorid, kes said töökangelase aunimetuse. Üldisest kangelasnaise kuvandist on ta nüüdseks jõudnud mikroajaloolisele positsioonile ning uurib Eesti esimese naiskombaineri ja töökangelase Elmina Otsmani juhtumit, mis võimaldab laiemaid üldistusi: kuidas kangelast konstrueeritakse, mismoodi ta endast mõtleb, mis on talle tähtis ning kuidas mõjutavad teda nii bioloogiline kui sotsiaalne sugu ja keskkond. Ajalooliselt on kangelase rollis vaikimisi olnud mees. Kas naistele peaks leiutama nende oma kangelasekuvandi, küsib Roots.

Tiina Kirss on Tartu Ülikooli külalisprofessor, kes on pikalt uurinud väliseestlaste elulugusid ning olnud aktiivne naisuurimuse edendaja. Temaga koos vaatame, kuidas on võimalik öelda midagi ajaloo kohta, lugedes naiste päevikuid, vaadates naiste rollide avalikku ja ootuspärast kuvandit.

Vestlust juhib Tallinna Kunstihoone kuraator Anneli Porri.

Fideelia-Signe Rootsi näitus on Linnagaleriis lahti kuni 27. märtsini 2016.

Tallinna linnagalerii

26. veebruar – 27. märts 2016

Harju 13

K—P 12—18, tasuta

kunstihoone.ee

Esmaspäeval, 01.veebruaril 2016. a kell 17:00 toimub Tallinnas HOP galeriis kunsti ja disaini eriala doktorandi Jaana Päeva doktoritöö loomingulise osa juurde kuuluva isikunäituse KOTID. AINULT UNISTAJATELE / BAGS. FOR DREAMERS ONLY eelretsenseerimine.

Näitus on avatud 15. jaanuarist kuni 02. veebruarini 2016. a.

Doktoritöö juhendaja on prof dr Nithikul Nimkulrat.

Näituse eelretsensendid on Kai Lobjakas (Eesti Tarbekunsti- ja Disainimuuseum) ja Anu Kannike (Tallinna Ülikool).

Näitus on osa doktoritööst „Nähtav nähtamatu praktika. Kotidisain ja tootmine Eestis“. Uurimistöö keskseks küsimuseks on: millised kategooriad kujundavad käekoti kui tarbeeseme positsiooni visuaalse märgina ning mõjutavad representatsiooni relevantsust tulevikus?

Näituse märksõnadeks on vastandlikud „nähtav“ ja „nähtamatu“, esitlusele tulevad novelty kotid. Selle terminiga tähistatakse kontseptuaalselt, konstruktsiooniliselt/ tehnoloogiliselt või ka vormilt ning materjalivalikult uuendusliku lahendusega kotte. Et argisest eristuda on tegu mitte tänava-, vaid õhtukottidega. Eeskujuks 1920.-1930. sürrealistlikud uuendusliku vormi ja siluetiga novelty kotid.

Kotid on loodud kriitilise disaini positsioonilt ning esitavad väljakutse esemete eeldatavale tarberollile igapäevaelus. Need on küll funktsionaalsed ja kantavad prototüübid, kuid oma olemuselt post-optimaalsed.

Inspiratsiooniallikaks kottidele on igapäevased praktikad ja argiesemed, mille hulka kuuluvad ka kotid ise. Argitegevused on taandatud siluettidele ning loodud kotid jäljendavad või on kohandatavad vastavates tegevustes kasutatavate objektide siluettidele.

Näituse installatiivne ülesehitus toetub Edmund Husserli loodud fenomenoloogilisele meetodile. Husserl kirjeldab objekti tajumist keerulise protsessina, mida iseloomustavad eri tasandite sünteesid ja tunnetuslikud horisondid.

Nähtava tajumisel on oluline ruumiline süntees, mille tulemusena tajub vaataja mitte ainult objekti temapoolsete pindade värve ja kuju, vaid sama objekti ka teistest külgedest vaadatuna. Tänu võimele sünteesida nähtu sellega, mida inimene tegelikult ei näe, tekib taju objektist kui kolmemõõtmelisest tervikust. Vaataja kujutab ette tervikut, näeb asja ennast, mitte selle pinnalist peegeldust oma teadvuses.

Installatsiooni kontseptsioonis on oluline Husserli fenomenoloogilise meetodi kinesteetiline horisont. See on näituse kontekstis eelkõige vaatleja liikumine objektide suhtes. Kinesteetilise sünteesi puhul seob vaatleja liikudes ja sama eset erinevatest perspktiividest vaadeldes nähtud perspektiivid sama esemega ning loob samaaegselt ootushorisondi järgmiste perspektiivide suhtes. See tähendab, et ootushorisont seob etteruttavalt objekti nähtava külje veel nähtamatuga. Galerii seab piirangud vaatleja ja objektivahelistele liikumistele nii, et taustafotodel kujutatud siluettidel käes olevad objektid ning nendega sobituvad kolmemõõtmelised kotid ruumis loovad äraspidise erinevusüllatuse, ehk tekib vaatepunkt, kus siluettidel kujutatu ning ruumis nähtava siluetid kattuvad. Kottides seguneb reaalne ja illusoorne.

Eesti Kunstiakadeemia doktorant Rait Rosina näituse avamine Haapsalu Linnagaleriis 6.01.16, kell 16.00

„Põika kui pagulane!“

1. veebruarini on Tartu Kunstimuuseumi kasutuses valgustatud stendid Poe ja Küüni tänava nurgal, kus saab näha kunstnik Anna-Stina Treumundi kunstiprojekti “Skin”. Tegemist on päevakajalise väljapanekuga, mis viitab Tartu linnas aset leidnud vihakuritegudele — hiljuti Küüni tänaval jalutanud Nigeeria välistudengit loobiti päise päeva ajal kividega. 

Kunstnik Anna-Stina Treumund uuris, kuidas erinevad kosmeetikafirmad nimetavad oma tooteid. Selgus, et heleda nahaga inimestele mõeldud tooteid nimetatakse tihti kui “natural” (eesti k “loomulik”) ning tumedatele nahatoonidele mõeldud tooteid kirjeldatakse kohvi, kako või maa elementidega (liiv, muld, mäed). Reklaamstendidele paigaldatud plakatitel on kujutatud erinevaid nahatooni varjundeid. Värvitoonide nimetused on laenatud müügilolevatelt kosmeetikatoodetelt, kuid nende vastavus nahatoonidega on ümber mängitud. Seeläbi viitab kunstnik väärtussüsteemile, kuidas kujundatakse (eel)arvamusi lähtuvalt inimeste nahavärvist, tootes juurde ainult ebavõrdsust ning vägivalda. 

Kunstnik põhjendab projekti lähtepunkti järgmiselt: “Kuulates pagulasvastaste sõnavõtte, jääb kõlama viha võõra usu ja nahavärvi vastu. Plakatiprojekti jaoks keskendusingi viimasele. Tundub irooniline, et need samad inimesed reisivad meeleldi riikidesse, kus ollakse teist usku ja linnapilt pole nii “valge”. Rääkimata suvest, kui kiirustatakse randa, aeda, rõdule, et esimene jume saada. Fantaseeritakse kuldpruunist nahast istudes solaariumis.”

Projektiga “Skin” mõistab muuseum üheselt hukka Tartu linnas levivad rassistlikud ja ksenofoobsed meeleolud, mis aeg-ajalt kulmineeruvad rünnakutena teistsuguse nahavärviga inimeste vastu.

Anna-Stina Treumund on Eesti Kunstiakadeemia kunsti ja disaini eriala doktorant.

Foto: Marika Agu

Homme, 18. novembril 2015.a tuleb Eesti Kunstiakadeemias kaitsmisele kunsti ja disaini eriala eksterni Piibe Piirma doktoritöö “Hybrid Practices. Art and Science in Artistic Research” (“Hübriidsed praktikad”. Kunst ja teadus loomepõhises uurimistöös”).

Avalik kaitsmine toimub 18. novembril 2015.a algusega kell 13.00 Rüütelkonna õppehoone ruumis 201 (Kiriku plats 1)
.

Doktoritöö juhendaja: dr Andi Hektor (Tartu Ülikool)


Konsultant: dr Veronika Valk (Eesti Kunstiakadeemia)


Eelretsensendid: dr Raivo Kelomees (Eesti Kunstiakadeemia) ja dr Laura Beloff (University of Copenhagen)


Oponent: dr Rasa Smite (RixC, Liepaja University) 


Piibe Piirma doktoritöö põhineb tema uue meedia kunsti valdkonda kuuluval kunstipraktikal ja kuraatoritööl (aastail 2012–2015). Uurimuses käsitletakse hübriidse kunsti erinevaid vorme, tema enda ja ka teiste kunstnike koostööd teadlaste ja teaduslaboritega ning inter- ja transdistsiplinaarse uurimuse olemust laiemalt. Piibe Piirma doktoritöö praktilise osana toimunud näitused “Hübriidsed praktikad”, “Hübriidne praktika – üldiselt üksikule” ja “Rhizope” juhivad uurimistöö lugejad laiemate terminiteni nagu “interdistsiplinaarsus”, “transdistsiplinaarsus”, hübriidne kunst”, “biokunst” ja “kodanikuteadus”. Neid käsitlusi ilmestavad lisaks Piirma isiklikule kunstipraktikale näited mujalt maailmast ja intervjuud mitmete teoreetikute ja praktikutega.

Piibe Piirma uurimistöö eesmärgiks on läbi teoreetilise ja praktilise tegevuse otsida vastuseid küsimustele, mis puudutavad erinevate valdkondade (kunst ja teadus) koostoimimist. Kunstiloomingut, milles ühinevad kunst ja teadus, on käesolevas uurimuses nimetatud hübriidseks kunstiks. Ehkki uusi põnevaid suundi on kaugelt rohkem, kui senikehtestatud žanrimääratlused ja hindamiskriteeriumid seda võimaldavad, iseloomustab sõnapaar “hübriidne kunst” kõige paremini kunstiloomingut, mis erinevate ja näiliselt ühildamatute valdkondade piire ületab. Kuidas täpsemalt mõjutab teadus kunsti või kunst teadust, saab selgemaks praktiliste kunstinäidete ja kollektiivsete algatuste, mida on doktoritöö erinevais peatükkides kirjeldatud.

Kaitsmine toimub inglise keeles.

Doktoritööga on võimalik tutvuda EKA akadeemilises raamatukogus (Estonia pst 7, III korrus) ja SIIN

Lisainfo: www.piibepiirma.com