Rubriik: Kunsti­kultuuri teaduskond

4. novembril kell 14.00–15.30 toimub Eesti Kunstiakadeemia muinsuskaitse ja konserveerimise doktorant-nooremteaduri Karola Mursu näituse „Pika tänava peidus pärand“ eelretsenseerimine. Näitus on osa loovuurimuslikust doktoritööst, mis käsitleb kultuuripärandi populariseerimist ja sellega seotud väärtushinnangute kujunemist.
Eelretsenseerimine toimub aadressil Pikk 68, Tallinn (Avita kirjastus).

Doktoritöö juhendajad on prof Hilkka Hiiop (EKA) ja prof Marju Himma (Tartu Ülikool).
Näituse retsensendid on Mariann Raisma, PhD (Tartu Ülikool) ja prof Pille Pruulmann-Vengerfeldt (Malmö Ülikool).

Näitus on avatud Tallinnas Pikal tänaval (Pikk 59 hoone kõrval) 18.09.2025–31.10.2025 ja veebis.

Näitus „Pika tänava peidus pärand“ toob tänavale kultuuripärandi, mis jääb tänaval jalutaja jaoks varjule, hoonetesse sisse. Tutvustatakse kümmet ajaloolist hoonet, nende kultuuriväärtuslikke interjööre ja detaile. Esitletav pärand annab ülevaate erinevatest ajastutest ja viimistlustest ning Pika tänava (peidus) pärandi mitmekülgsusest.

Tänavanäitust saadab veebinäitus (avaneb tänavanäitusel esitatud QR-koodidega), kus näitusekülastaja saab 360-kraadiste fotode abil ruumides ise ringi vaadata.

Näitus on doktoritöö esimene loovuurimuslik projekt, kus autor otsib vastuseid küsimustele: kuidas esitleda kultuuripärandit; kas selle abil on võimalik kujundada väärtushinnanguid ja sealt edasi pärandikaitset ning kust jookseb piir avaliku, ühiskonnale kuuluva kultuuripärandi ja isikliku ruumi vahel?

Karola Mursu on kultuuripärandi spetsialist, ajaloolise arhitektuuri uurija, toimetaja ja EKA doktorant-nooremteadur. Tema uurimuse fookuses on kultuuripärandi populariseerimine ja kaitse.

Esmaspäev, 27. oktoober 2025 kell 12.30–15.00
EKA Valge Maja, Kotzebue 10, ruum V-308
Ülekanne Zoomis: Liitu kohtumisega

Tallinna ja Helsingi sadamad on mõlema linna jaoks olulised väravad – teekond sadamast linna kujundab esmamulje ja mõjutab oluliselt linnaruumi kogemist. EKA UNESCO õppetooli ja Aalto Ülikooli ühise kursuse „Väravast linna“ raames uurisid kursusel osalenud tudengid, kuidas muuta sadama ja linna vaheline liikumistrajektoor mugavamaks, jätkusuutlikumaks ja ruumiliselt inspireerivamaks.

Rühmatööd tuginevad oktoobri alguses Tallinnas ja Helsingis nelja päeva jooksul toimunud välitöödel, kus analüüsiti mõlemas linnas sadama ja linnaruumi vahelisi erinevaid ühendusteid, tutvuti teekonnale jäävate pärandobjektidega ning arutleti sadamatevahelise rohelise koridori kontseptsiooni üle. Analüüsi keskmes olid sadama-alade kultuuriline tähendus, ligipääsetavus ja ruumiline kvaliteet.

Tudengite esitlused käsitlevad erinevaid marsruute mõlemas linnas, tuues välja nende ajaloolise tausta, tähenduslikud paigad, probleemsed lõigud ja võimalikud lahendused. Tähelepanu pööratakse ka liikluskorraldusele, avaliku ruumi elementidele ning avanevatele vaadetele. Võrdleva kokkuvõtte abil tuuakse esile Tallinna ja Helsingi sadamaalade ühisjooned ja eripärad.

Kursuse juhendajad: EKA – Riin Alatalu, Karola Mursu, Triinu Väikmeri
Aalto Ülikool – Panu Savolainen, Özlem Özer-Kemppainen, Niina Svartström (Museovirasto)

Kõik huvilised on oodatud kuulama ja kaasa mõtlema!

Kursus toimub koostöös Tallinna Sadama ja Helsingi Sadamaga ning ICOMOS University Forumiga.

UUS KUUPÄEV!

2025/2026 õppeaasta avatud loengute seeria toimub Kunstiteaduse ja Visualkultuuri Instituudi ja Arhitektuuriteaduskonna koostöös.

Selle õppeaasta teemaks on “Arhitektuur ja hoole-eetika”, loenguid kureerib KVI vanemteadur dr Ingrid Ruudi.

Arhitektuuri käsitletakse hoole-eetika vaatepunktist: kuidas hoolitseb arhitektuur inimeste füüsiliste, emotsionaalsete ja sotsiaalsete vajaduste eest, nii tänapäeval kui ajaloolises perspektiivis?

30. aprillil kell 18 peab Emma Cheatle EKA aulas loengu “Lamades pimedas ruumis: emaduse arhitektuur Suurbritannias”.

Emma Cheatle’i uurimistöö keskendub sünnitamise ruumilisele ja arhitektuursele kogemusele, tegeledes nii ajalooliste kui ka tänapäevaste emaduse ruumidega.

Kui konventsionaalne arhitektuuriajalugu läheneb hoonetele kui objektidele (samamoodi nagu objektiveeritakse ka ema keha), siis Cheatle pakub vastukaaluks “nurgavoodiarhitektuuri” loov-kriitilist autoteooriat. See põhineb feministlikul, subjektiivsel lähenemisel, mis haarab eri distsipliine, väljendusviise ja argumente. Ta vaatleb, kuidas on emaduse ruumid muutunud alates naise magamistoast 18. sajandi kodanlasekodus, läbi meessoost ämmaemandate rajatud 18.-19. sajandi haiglate kuni 20. sajandi lõpu moodsate sünnitusmajade ja kodussünnitamise kogemusteni, ning kuidas peegelduvad neis ruumides muutused emaduse praktikas. Ruum ei ole siin emaduse ajaloo tumm või neutraalne taust, vaid aktiivne ja sünnituskogemusse põimunud keskkond – materjal, praktika ja esemed, mille on loonud ja mis omakorda loovad spetsiifilisi ühiskondlikke ja poliitilisi tingimusi ning soolisi kogemusi ja struktuure.

Käsitledes ruume, süsteeme, tegelasi ja nende subjektsust, näitab Emma Cheatle, kuidas ajalooline haiglaarhitektuur ja reeglistikud on muutnud traditsioonilist kodus sünnitamise praktikat ning kuidas see mõjutab emade ruumikogemust tänini.

Dr Emma Cheatle on Sheffieldi Ülilkooli arhitektuuri vanemlektor. Tal on doktorikraad arhitektuuris Londoni Ülikooli Kolledžist Bartlettist, kus ta pälvis 2014. aastal ka Briti Kuningliku Arhitektuuriinstituudi (RIBA) väljapaistvaima doktoritöö medali. Tema interdistsiplinaarne uurimistöö tegeleb arhitektuuri, kunsti ja linnaruumi poliitilise, kultuurilise ja ühiskondliku mõjuga, keskendudes eelkõige tervise, soo, rassi ja erivajadustega seotud ebavõrdsusele. Tema monograafia “Osa-arhitektuur: Maison de Verre, Duchamp, kodusus ja iha 1930. aastate Pariisis” (Part-Architecture: The Maison de Verre, Duchamp, Domesticity and Desire in 1930s Paris, Routledge 2017) analüüsib kriitilist teooriat, loovkirjutamist ja joonistamist ühendades Maison de Verre’i ja Duchampi “Suurt klaasi”, asetades värske arhiivimaterjali 1920.-30. aastate Pariisi ühiskondliku, seksuaal- ja meditsiiniajaloo konteksti. Tema teine raamat “Lamades pimedas ruumis: Emaduse arhitektuur Suurbritannias” (Lying in the Dark Room: Architectures of British Maternity, Routledge 2024) uurib arhitektuuri ja ruumi panust emarolli konstrueerimisel ja sünnituspraktikates. Emma on Bloomsbury Global Encyclopaedia of Women in Architecture 1960–2015 (2025) Suurbritannia alaosa toimetaja ning osaleb mitmetes feministlikes projektides nagu näiteks Feminist Art and Architecture Collaborative (FAAC). Koos Hélène Frichot’ga on ta koostanud feministlikule teoreetikule Jennifes Bloomerile pühendatud erinumbri ajakirjas Journal of Architecture (2024).

Avatud loengute sarja raames esitleb EKA arhitektuuriteaduskond igal õppeaastal kümmekonda valdkonna ainulaadset praktikut ja hinnatud teoreetikut. Loengud on mõeldud kõikidele erialadele, mitte ainult arhitektuurivaldkonna üliõpilastele ja professionaalidele.

Kõik loengud toimuvad neljapäeviti kell 18.00 EKA peaauditooriumis Põhja pst 7. Loengud on inglise keeles ja tasuta.

Loengusarja veebilehel www.avatudloengud.ee on tehtud mugavaks nii uute loengute info kui ka juba toimunud loengute videote vaatamine ja esinejatega tutvumine.

Loengusarja toetab Eesti Kultuurkapital.

Loengusari on osa Eesti Teadusfondi toetatud grandiprojektist Hooleruumid hilis- ja postsotsialistlikus Eestis (PSG1078).

13. oktoobril toimub Tallinna Kirjanike Maja musta laega saalis (Harju 1) konverents sarjast “Etüüde nüüdiskultuurist”: “Väljad, ruumid, rajad: etendus- ja visuaalkunsti piiriülesed vormid”.

“Inimestele meeldib asju lahterdada [—]: kujutava kunsti kuuluvusega ei taheta tavaliselt segada teatrikuuluvust ja vastupidi. Mõlemad valdkonnad eelistavad jääda “puhtaks”. Olen aga ise avastanud, et ükskõik millist loovat kompositsiooni on mingist hetkest peale võimalik ehitada samadel alustel: teatrilavastus allub teosena täpselt samadele reeglitele, nagu maal või videoinstallatsioon, küsimus on pelgalt vahendite valikus.” Nõnda vastas Ene-Liis Semper 2017. aasta Veneetsia biennaalil esitatud küsimusele oma kunstnikuidentiteedi kohta.

Euroopa kultuuri traditsiooniline kiindumus “puhastesse” fenomenidesse on hakanud murenema alles viimasel poolsajandil: ajal, mil teatri- ja etenduskunsti avarale maastikule on siginenud üha enam nähtusi, mis kaugenevad mitte ainult dramaatilisest, vaid ka postdramaatilisest teatrist, kohtudes visuaalkunsti performatiivsete vormidega. Teisalt on visuaalkunstid leidnud ühisosa teatri, filmi, heli- ja sõnakunstiga. Katsetatakse leitud kohtade, objektide, materjalide, helide, tehnika ja kehadega, pööratakse mänglevalt pahupidi senised tavad, žanrid ja struktuurid. Vaatajad-osalejad kohtuvad uue reaalsusega ootamatutes paikades, kuid piiriületusretked jõuavad ka peavooluteatrisse.

Seda etendus- ja visuaalkunsti otsingulist ala on proovitud püüda eri terminivõrkudesse nagu visuaalteater, installatiivne ja füüsiline teater, performance’i-, objekti- ja materjaliteater. Mitmed uurijad on katsunud jõudu uute hübriidvormide eritlemisega, alates nende vormide kujunemisloost dadaistide, futuristide ja sürrealistide tegevuses kuni tänapäevaste teosteni välja. Richard Schechner on kirjeldanud neid etendusuuringute, RoseLee Goldberg etenduskunsti ja Hans-Thies Lehmann postdramaatilise teatri käsitlustes, mida täiendavad kunstidevahelisuse ja intermeedialisuse teooriad ning semiootilised mõtisklused tõlkimise, piiride, keele ja struktuuride üle. Eesti publik on kohtunud etendus- ja visuaalkunsti põimingutega Baltoscandali ja Tallinn Treff festivalil, samuti esindavad seda suunda mitmed kodumaised kunstnikud: Ene-Liis Semper, Erik Alalooga, Andrus Laansalu, Taavet Jansen, Renate Keerd, Mart Kangro, Joel Väli, Urmas Lüüs, Erki Kasemets, Anita Kremm, Liisa Saaremäel, Netti Nüganen, Keithy Kuuspu jt.

Kuidas luuakse nüüdiskultuuris hübriidseid, eri kunste põimivaid ja ristavaid vorme? Millised piirid eraldavad eri kunste, kunsti ja elu, etendusi, aktsioone ja sündmusi? Kas piirilolemine või piiriületamine võib ka tänapäeval tähendada seda, et piirilolija muutub nähtamatuks? Kuivõrd sobib keele loodud maailm keelevälise maailma kirjeldamiseks? Sellistele küsimustele otsitakse vastuseid sarja “Etüüde nüüdiskultuurist” 19. konverentsil.

KAVA:
11:15-12:45
Liis Kibuspuu. Leonhard Lapini „Multiplitseeritud inimene“ (1980): Eesti esimene performance’i-teatri lavastus
Heili Einasto. Kohaspetsiifilistest tantsulavastustest 1990. aastatel
Urmas Lüüs. Teatraalsest installatsioonist installatiivse teatrini

Kohvipaus 15 min

13:00-15:00
Eero Epner. Alguses ei olnud sõna
Helen Kannus. Kuhu kaod, neljas sein? Ühe konventsiooni hääbumine Eesti teatris
Evelyn Raudsepp. Sotsiaalne publik hüpersotsiaalses ühiskonnas
Ene-Liis Semper. Untitled
Lõunapaus

16.00–18:00
Anita Kremm. Mis on see, mis läidab
Kristel Nõlvak. Ene-Liis Semperi impulsiteater ja tühi ruum
Andrus Laansalu. Liikuvad pildid
Henri Hütt, Kärt Koppel. Konverentsi kattevarjus kõigest, mis südamel

Korraldajad:
Nüüdiskultuuri uurimise töörühm (EKA, TLÜ, TÜ) ja Eesti Kirjanike Liit
Toetavad:
Eesti Kultuurkapital, Eesti Kunstiakadeemia teadusfond

Dekoloniseerimine muusemites läbi Ida- ja Kesk-Euroopa prisma

Teisipäeval, 21. oktoobril kell 18.00 toimub Eesti Kunstiakadeemias avalik üritus, mis keskendub dekoloniseerimise mõtestamisele Ida-Euroopa muuseumides, tuues kokku rahvusvahelised, piirkondlikud, ja kohalikud perspektiivid ja arengud.

Dekoloniseerimine on muutunud üha olulisemaks märksõnaks ja muutuste markeerijaks kaasaegsel muuseumimaastikul. Kõrvutame omavahel hiljutisi arenguid Eesti ja Poola muuseumimaastikel. Kuidas dekoloniseerimist Ida-Euroopa muuseumide kontekstis on mõtestatud? Missuguseid positiivseid näiteid on hiljutiste Poola ja Eesti näitusepraktikate hulgas? Kuidas erinevad teineteisest muuseumitöötajate, publiku ja uurijate vaatenurgad? Ning kuidas dekoloniseerimist ikkagi Eesti kontekstis võiks mõista? Ürituse käigus arutleme dekoloniaalse lähenemise tähenduste üle Eesti, Poola ja Ida-Euroopa muuseumides.

Ürituse avab prof. Erica Lehreri loeng dekoloniseerimisest Ida-Euroopa muuseumides, sellele järgnevad Joanna Wawrzyniaki ja Mariann Raisma vastused ja arutelu publikuga. Arutelu modereerib Margaret Tali.

Erica Lehrer on sotsiokultuuriline antropoloog, ajaloolane ja kuraator. Ta on Kanadas, Montrealis asuva Concordia Ülikooli ajaloo professor, aastatel 2007-2017 oli ta muuseumi ja pärandiuuringute juhtivteadur. Samas asutas prof. Lehrer ka avaliku teadmisteloome laboratooriumi (CaPSL). Ta on raamatu „Jewish Poland Revisited: Heritage Tourism in

Unquiet Places (2013) autor ning toimetanud teiste hulgas raamatuid Terribly Close: Polish Vernacular Artists Face the Holocaust (2023), My Museum, A Museum About Me (2023), Curatorial Dreams: Critics Imagine Exhibitions (2016) ja Jewish Space in Contemporary

Poolas (2015) ja Curating Difficult Knowledge: Violent Pasts in Public Places (2011) ning avaldanud arvukalt artikleid. Ta on rahvusvahelise ühisprojekti Thinking Through the Museum: A Partnership Approach to Curating Difficult Knowledge in Public (2021–2028) juhtivuurija.

Joanna Wawrzyniak on sotsioloogia professor ja Sotisaalse mälu uurimiskeskuse asutav director Varssavi ülikoolis. Tema uurimisprojektid keskenduvad sotsialismi mälule, neoliberaalsele pöördele, deindustrialiseerimisele ja pärandi dekoloniseerimisele. Ta on Mälu-uuringute assotsiatsiooni president (2024-25) ja COST projekti Aeglane mälu kaasjuht. Ta on avaldanud raamatud Remembering the Neoliberal Turn: Economic Change and Collective Memory in Eastern Europe after 1989 (Routledge 2023) ja Regions of Memory: Transnational Formations (Palgrave 2022).

Mariann Raisma on Tartu Ülikooli Muuseumi direktor. Ta on kirjutanud artikleid Eesti muuseumide ajaloost, aga ka tulevikust; ta on museoloogia lektor ja näituste kuraator. Ta on kaitsnud doktoritöö teemal „Muuseumi võim. Kollektiivse mälu kujundamine Eestis 20. sajandi pöördepunktidel”.

Margaret Tali on Tallinna Ülikooli õppejõud, kelle uurimisvaldkonnaks on Eesti muuseumide ja kogumise ajalugu. Ta on raamatu “Puudumine ja keerulised teadmised kaasaegse kunsti muuseumides” (2017) autor ning projekti “Kommunikeerides keerulist ajalugu” (2019-2024) kaaskuraator.

Loeng toimub koostöös Kanada Suursaatkonnaga ja Eesti doktorikooli humanitaarteaduste ja kunstide haruga (Projekti “Ülikoolide koostöö doktoriõppe edendamisel“ (2021-2027.4.04.24-0003) kaasrahastab Euroopa Liit), toetab Erasmus+.

Mil moel on naiste vajadused linnaplaneerimises tähelepanuta jäänud ning mida teha, et muuta linnaruum kõigile sobilikumaks? Loeng keskendub meestekeskse planeerimispraktika ajaloole ja näitab, millist mõju see on avaldanud liikumisvõimalustele, hooletööle ja turvalisusele. Tuues esile feministlikust teooriast ja linnaplaneerimisest pärit põhimõtteid, tutvustab Leslie Kern mitmesuguseid näiteid üle maailma, kus on kasutatud õiglasemaid, võrdsemaid ja jätkusuutlikumaid lähenemisi linnaehitusele.

Leslie Kern on linnauurija ja kirjanik, kelle missiooniks on aidata kaasa linnaruumi muutmisele õiglasemaks, erinevate kasutajatega arvestavamaks ja jätkusuutlikumaks keskkonnaks. Ta on avaldanud raamatud “Feministlik linn: kuidas nõuelda ruumi meestekeskses maailmas” (Feminist City: Claiming Space in a Man-Made World, Verso 2021) ja “Gentrifikatsioon on paratamatu ja teisi valesid” (Gentrification is Inevitable and Other Lies, Verso 2022) ning koos Roberta Hawkinsiga “Kõrged ootused: Kuidas jääda akadeemias ellu, muuta seda paremaks ja luua ülikool uueks” (Higher Expectations: How to Survive Academia, Make It Better for Others, and Transform the University, Between the Lines Books 2024). Aastatel 2009 – 2024 oli ta geograafia ja keskkonna ning soouuringute külalisprofessor Kanadas Mount Allisoni Ülikoolis, kuid loobus akadeemilisest elust, et keskenduda kirjutamisele, naiste võimestamisele konsultandi ja coach’ina ning tegevusele akadeemilise karjääritoetajana. Oma uurimistöö eest on ta saanud Fulbrighti preemia, Kanada eluasemeuuringute auhinna ja mitmeid grante; tema kirjutisi on avaldanud The Guardian, Vox, Bloomberg, LitHub, Refinery29 ja teised platvormid.

2025/2026 õppeaasta avatud loengute seeria toimub Kuntiteaduse ja Visualkultuuri Instituudi ja Arhitektuuri teaduskonna koostöös ning on seotud teadusprojektiga Hooleruumid hilis- ja postsotsialistlikus Eestis (PSG 2025 – 2029).

Loengu toimumist toetab:

10. oktoobril 2025 toimub Tartu Ülikooli muuseumis sümpoosion „Meelis ja Vjatško: müüdi anatoomia“, mis mõtestab selle ideoloogilise monumendi vastuolulist lugu.

Tartu Ülikooli muuseumi näitus „Nähtamatu Tartu. 800 aastat linna algusest“ on tõstnud taas esile vahepeal unustusse vajunud loo Meelisest ja Vjatškost Enn Kippeli raamatus „Meelis“ (1941). Nüüdseks on kunagine populaarne noorsoojutustus taandumas koolilaste kohustusliku ja soovitusliku kirjanduse nimekirjadest. Skulptor Olav Männi 1950. aastal loodud ja alles 1980. aastal Kassitoomele püstitatud skulptuur „Polotski vürst Vjatško ja Lembitu poeg Meelis Tartu kaitsel 1224. aastal“ seisab samuti paljuski unustatult Tartus Kassitoome pargi Oru tänava poolses nurgas. Siiski on viimastel aastatel punamonumentide ümber puhkenud vaidlused seda kuju uuesti meelde tuletanud. Kõlanud on ka üleskutseid monument eemaldada.

Kirjanik Kippeli lugu ajaloolise isiku Polotski vürst Vjatško (Vetseke) ja väljamõeldud tegelaskuju Lembitu poja Meelise sõprusest ja koostööst Tartu kaitsel 1224. aastal pidi andma kinnitust eesti ja vene rahva ajaloolise sõpruse ja sidemete kohta. Nõukogude võimule sobiv jutustus ilmus rohketes kordustrükkides, selle tegelasi kujutati nii Kippeli jutustuse kui ka ajalooraamatute ja -õpikute illustratsioonidel jm. Tõstes Meelise ja Vjatško loo näituse „Nähtamatu Tartu“ haridus- ja aruteluruumi keskmesse, näitab muuseum, kuidas antud loo, tegelaskujude ja skulptuuri koosmõju annab võimaluse analüüsida müüdi kujunemist. Müüdi sünd ning selle taasesitamine ja võimendamine erinevates žanrites loob häid võimalusi arutleda ajaloo kasutamise ja ärakasutamise üle, uurida erinevaid versioone ja persoone Tartu varajasest ajaloost, aga ka skulptuuri ja kunsti rolli avalikus ruumis ning võimalusi tulla toime võõra võimu ideoloogiat kandva pärandiga. Tegeledes kõigi nende küsimustega Meelise ja Vjatško näitel, on meie eesmärk arendada kriitilist mõtlemist ja visuaalset kirjaoskust.

Üritust korraldavad Tartu Ülikooli muuseum ning Eesti Kunstiakadeemia ja Tallinna Ülikooli ühisprojekt „Monumendi uued raamid“. Üritust toetab Eesti Kultuurkapital.

Sümpoosioni kava:

10.30 Marge Konsa, Tiiu Kreegipuu, Mariann Raisma – Ekskursioon näitusel „Nähtamatu Tartu. 800 aastat linna algusest“
11.15 Sissejuhatus ja avasõnad – Eesti Kunstiakadeemia rektor Hilkka Hiiop, Tartu Ülikooli arendusprorektor Tõnu Esko, Tartu Ülikooli muuseumi direktor Mariann Raisma
11.30–11.45 Anti Selart (TÜ) – Keskaja retseptsiooni muutustest läbi 20. sajandi

I sessioon – Meelis ja Vjatško ajaloos
11.45–12.00 Mihkel Mäesalu (TÜ) – Tartu vallutamise (1224. a) poliitiline taust
12.00–12.15 Ain Mäesalu (TÜ) – Kes oli Vetseke?12.15–12.30 Arutelu – modereerib Anti Selart

II sessioon – Meelis ja Vjatško kirjandusloos ja kunstiajaloos
12.45–13.00 Johanna Ross (TLÜ) – „Meelis“ kui nõukogude noorsoojutt
13.00–13.15 Mari-Liis Krautmann (EKM) – „Meelise“ illustratsioonid
13.15–13.30 Kädi Talvoja (EKA) – Olav Männi oma diplomitöö varjus
13.30–13.45 Arutelu – modereerib Linda Kaljundi (EKA)
14.00–15.00 Lõuna – ilusa ilma korral piknik ringkäiguga Tartu linnuses

III sessioon – Meelis ja Vjatško mälus
15.00–15.15 Kristo Nurmis (TLÜ) – „Meelis“ Stalini-aegse rahvuspoliitika taustal
15.15–15.30 Rasmus Kagge – „Meelise“ propaganda nõukogude ajal
15.30–15.45 Urmas Klaas (Tartu linn) – Meelis, Vjatško ja meie kultuurimälu
15.45–16.00 Mariann Raisma – Ringkäik aruteluruumis näitusel „Nähtamatu Tartu. 800 aastat linna algusest“

IV sessioon – Meelis ja Vjatško kaasaegses kunstis
16.00–16.15 Kirke Kangro (EKA) – Vaade monumendile: nõukogudeaegsete monumentide ümberkontekstualiseerimine
16.15–17.00 Arutelu (inglise keeles) teemal digikunst Meelist ja Vjatškod ümber mõtestamas
– Ülo Pikkov (EKA), Kirke Kangro, Camille Laurelli, Yiyang Sun jt. Modereerib Linda Kaljundi
17.00 Jalutuskäik monumendi juurde

Sümpoosionil osalemine on tasuta, kuid palume registreeruda SIIN hiljemalt 3. oktoobril.

Välinäitus „Pika tänava peidus pärand“ toob tänavale kultuuripärandi, mis jääb tänaval jalutaja jaoks varjule, hoonetesse sisse. Tutvustatakse kümmet ajaloolist hoonet, nende kultuuriväärtuslikke interjööre ja detaile, millest mõnda võib minna majja omal käel vaatama, teisi saab näha kokkuleppel, kolmandad jäävad aga kellegi koduseinte vahele ja neid näeb ainult käesoleval näitusel. Esitletav pärand annab ülevaate erinevatest ajastutest ja viimistlustest ning Pika tänava (peidus) pärandi mitmekülgsusest.
Tänavanäitust saadab veebinäitus (avaneb tänavanäitusel esitatud QR-koodidega), kus näitusekülastaja saab 360-kraadiste fotode abil ruumides ise ringi vaadata.

Eestikeelne veebinäitus
Ingliskeelne veebinäitus

Näitus on valminud Eesti Kunstiakadeemia doktorant-nooremteaduri Karola Mursu doktoritöö raames. Kaaskorraldajad: Eesti Kunstiakadeemia ja Tallinna Kultuuri- ja Spordiamet

André Malraux’ teos „Muuseum ilma seinadeta” (1947) püüab „hävitada” kunstiajaloo, luues kunstile igavese oleviku, mis on pidevas muutumises. Loengul keskendun Malraux’ teose mitmetilisele kasutamisele erinevate kunstnike poolt 1950. ja 1960. aastatel, et näidata olulist ajaloo vastast suundumust mitte ainult kunstis, vaid ka selle perioodi mõtteviisis ja poliitikas.

Maria Stavrinaki on kaasaegse kunsti ajaloo professor Lausanne’i ülikoolis Šveitsis.

Loeng toimub KVI ja Eesti doktorikooli humanitaarteaduste ja kunstide haru koostöös.

Kolmapäeval, 17. septembril algusega kell 18.00 peab EKA aulas A101 avaliku loengu Ukraina etnoloog, museoloog ja kuraator Dr Ihor Poshyvailo.

Dr Ihor Poshyvailo on Ukraina etnoloog, museoloog ja kuraator, Väärikuse revolutsioonile pühendatud Maidani muuseumi juht. Täiemahulise sõja algul lõi ta mittetulundusühingu, mis tegeleb siiani kultuuriväärtuste päästmise ning kahjustuste dokumenteerimisega mh aktiivses sõjatsoonis. 2024. aastal pälvis ta Euroopa Muuseumi Foorumi prestiižse Kenneth Hudsoni auhinna oma töö eest kultuuripärandi kaitsel.

Avalik loeng Eesti Kunstiakadeemias keskendub küsimusele, milline on ja võiks olla kunstiakadeemiate roll Ukraina pärandisektori toetamisel praegu ja pärast sõja lõppu ning kuidas saavad kunstiakadeemiad panustada pärandi kaitsmisesse ja säilimisse ka kõige kriitilisematel aegadel.

Neljapäeval, 18. septembril toimub seminar “Kuidas kaitsta ja päästa kultuuriväärtusi sõjaolukorras?” näitusel “Vapruse nägu. Azovstali alistumatud kaitsjad”. Seminar on mäluasutuste töötajatele tasuta. Vajalik on eelnev registreerimine.

Rohkem infot: https://vabamu.ee/events/seminar-naitusel-vapruse-nagu-krulli-kvartali-sepikojas/