Rubriik: Vitriingalerii

Kui mõelda sõnapaarile “kaunid jalad’’, võib sellega esmalt seonduda mõte millestki naiselikust ja võrgutavast, mille peegeldused reklaamikultuur meie meelelaadi salamisi on talletanud. Mis oleks, kui stereotüüpsed ja piiravad standardid muutuksid hoopis mänguliseks eneseväljenduseks, kus naiselikke aksessuaare võivad kergelt kanda kõik, olenemata nende soolisest identiteedist? Foto on inspireeritud sajandivahetuse ja viimaste kümnendite reklaam- ja moefotodest, kasutades tuntud sümboleid ümberpööratud võtmes.

Lunatšarski draamateatri näitlejad on jõudnud Tallinnasse! Lubage tutvustada: Jõululaps, Rüütel, Mr. Xavier ja Mehe kehaga koer. Kollaaž on kokku pandud endisest sõjaväebaasist leitud negatiividest, mis on tõenäoliselt pildistatud 1970. aastate alguses.

Olles matnud oma tütre ja abikaasa, leidis ukrainlanna Polina Rayko (1928-2004) lohutuse maalimises. Tema molbertiks said koduseinad. Veetsin päeva Rayko jälgedes ja katsin oma köögi põrandast laeni joonistustega. Mul ei olnud kindlat plaani ja leidsin end sarnaselt Raykole kujutamas isiklikke mälestusi.

Käesoleval portreel kehastan meedias kujutatud absurdselt üleseksualiseeritud “ideaalset” naist. Teose idee pärineb Gillian Flynni romaanist “Gone Girl” (2012). Teose peategelane kirjeldab oma naiseks olemise kogemust kui pidevat ponnistust olla perfektselt laheda tüdruku stereotüüp – “lahe tüdruk on see, kes litsub omale kabanosse näost sisse nii, nagu ta võõrustaks maailma suurimat pidusöögiorgiat”.

Käesoleva teose kaudu olen uurinud sisemisi ja välimisi muutuseid, mida olen kogenud alates Tallinna kolimise ajast. Tänu vanematekodust lahkumisele on mul olnud aega ja ruumi mõelda, kes ma olen ja kuhu ma oma uues keskkonnas sobitun. Käesoleva foto tegin vanalinnas ringi jalutades, nautides päikesepaistet peale kuudepikkust pilvist ilma. Tekst fotol on pärit minu isiklikest märkmetest.

Minu teos räägib kaugsuhest ning mentaalselt kahes paigas samaaegselt eksisteerimise ebamäärasusest. Seda distantsi õnnestub ületada, kui paigutada meid hetkeks virtuaalreaalsusesse. Pildi tegemisel kasutasin erinevaid kollažitehnikaid. Kaks figuuri on välja lõigatud neid ümbritsevast ruumist ning paigutatud üksteisele lähemale. Dekonstrueeritud osad vormivad nende jaoks uut reaalsust, mis ei ole korrapärane, vaid fragmenteeritud ja eraldatud.

Eesti vanarahva ütlemised “austa leiba”, “leib on vanem kui meie” viitavad leiva erilisele tähendusele. Leivaga on seotud palju kombeid, uskumusi, rituaale ja vanasõnu. Leiva maitse ja vorm on olnud puutumatu aastasadu ning selle ning selle küpsetamine on suur kunst ja oskus.
Minu jaoks on leib miski, mis paneb mind mõtlema vanavanemate ja juurte peale.. Otsustasin jäädvustada leiba ajatuna tunduval valgel taustal, kus pildi tegemise aeg pole hoomatav. Leib on foto tähelepanu keskpunktis, rõhutades selle tekstuuri ja vormi.

Tegu on fotomontaažiga, milles kombineerisin oma aknast avanevat vaadet ja stuudios lavastatud fotot. Tegemist on vaatega Lasnamäele, kus ma 15 aastat tagasi elasin ja ajutiselt elan ka praegu. Midagi ei ole muutunud – sama monotoonsus ja lootusetus, samad kurvad majad ja tühjad ilmed ning jälle tunnen soovi siit põgeneda. Vaatan üles sinna, kus särab hele taevas ja tean, et alati on väljapääs.

Minu idee oli väljendada lavastatud foto abil enda mõtete ja tunnete lõksus olemist – seisundit, kus negatiivsed mõtted tekitavad negatiivseid emotsioone, mis omakorda mõjutavad mõtlemist. Modelli liikuvat keha on pildistatud stuudios pika säriajaga, et tuua esile liikumise muljet ning vaimse ja füüsilise lahutamatust. Tumedale taustale paigutatud heledates toonides keha rõhutab lõksus olemise ja haavatavuse seisundit.

Oma teostes vaatlen intiimsuse, seksuaalsuse ja inimlike kontaktide teemasid. Käesolev portree on osa jätkuvast dokumentaalfoto seeriast.